Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere kultuurisaade vasar, alustab, olen Peeter Helme ja koos minuga on täna stuudios semiootik Tristan Priimägi, tere, Kristian. Tere ja reklaamimees Marek Reinaas, tere, Marek. Tere päevast. Tänane teema sai valitud lähtuvalt Tristani artiklist. Naarits võiks olla relvitu, mis ilmus siis tänases sirbis ja see räägib ühest mulle veidi absurdsevõitu, aga võib-olla üldise valitseva hüsteeria õhkkonnas vahest mõistetavastki sotsiaalreklaamiga seotud afäärist. Aga enne, kui me siis saate põhiteemani jõuame, siis viskaks korra pilgu sellele, mida muud veel sirbist leiab. Mina lugesin tänast sirpi hoolega ja, ja mulle jäi seal paar asja silma. Mulle meeldis üks lugu, mis, mis siis nagu võttis kokku ühe väga olulise teema, mis on ühiskonnas laialdaselt leidnud kajastust, aga mida niimoodi nagu kokku ei ole võetud ja see on siis koguse nii-öelda arhitektuurne porno oli vist selle selle artikli pealkiri, mis siis räägib sellest, et kuidagi linnainimeste ja, ja, ja võib-olla isegi linnaametnike tahte vastaselt aeg-ajalt kerkib mingitesse väga mõnusatesse ja magusatest piirkondadesse väga koledaid maju, et mitte öelda isegi linnaosasid. Ja, ja siis autor väga põhjalikult. Ta kirjeldab, mismoodi siis see kõik toimuda võiks. Aitäh. Tristan, sina, sina vaatad ka praegu hoolega. Jah, noh, sirbi töötajana nagu ikka, eks ole, ise veel lehte lugenud, see hoidsin selle hetke pärastiseks, kui kontorist läbi minna ja füüsilisel kujul lehtedelt võtta. Aga mida ma ise nagu peaksin tugevaks huvitavaks on Aro Velmeti see avalugu intervjuu timati slaideriga. Tore, et sõlmet ose ettevõtliku noore mehena on siis suutnud ikkagi nii suurtele nimedele ligi saada ja nendega ja nüüd nagu lugusid teha, et piketi intervjuu näiteks oli tema poolt tehtud ja nüüd see Timothy Snyder, siin on juttu nüüd sellest, et kas holokausti diskursus on nagu lõpuni läbi nämmutatud või mitte ja mida see siis eestlaste jaoks tähendab ja nii edasi, et tegelikult nüüd jällegi mingil moel nagu esile kerkinud teema minu jaoks tänu mitmetele artiklitele, et esiteks on juttu olnud sellest, et see ühest küljest, see holokausti diskursus on nagu paljud teised lähiajalookäsitlused justkui nagu alla neelanud ehk siis Eesti rollist esimeses maailmasõjas on väga vähe juttu või see ei ole nagu lõpuni lõpuni räägitud ja teisalt ei ole ju räägitud ka holokaustist eestlaste puhul mingist mingil teisel moel, kui ainult nagu niimoodi märtsi võtmes, eks ole, et eestlased ka seal ütleme, mis nendega kõigiga tehti, aga mida nad ise tegid, et sellest on nagu vähem juttu. Et. Ühel Tšehhi dokumentalisti Luca Spriibolil on isegi dokumentaalfilm nimega Froyfor pidanud transpordis to Estonia, kus on siis tegelikult ka eestlaste rollist ütleme sakslastega koostööl päris palju juttu ja seetõttu ma arvan, et see holokausti mind kuidagi intrigeerib holokausti teema praegu ikkagi edasi nagu mitmeski küsimuses, et seetõttu tundub see ka päriselt. Selge suur tänu, ise vaatasin, et tänane sirp jätkab ka sellist meeldivat rahvavalgustuse traditsiooni, siin on pikalt juttu teadusfilosoofiast. Peeter Müürsepp katsub anda kahel leheküljel vastust sellele, mis see on, mida nimetatakse teadusfilosoofiaks. Peeter Olesk. Natukene jätkab partiklist, teaduse varjatud karid ja vaalad seda sama teemat. Ja minu meelest oli täitsa huvitav sirpi lõpetav artikkel. Anne catering aiva palu lugu hõimurahvaste lähisugulase taga on keel, mis räägib sellest, kuidas tänapäeval võrdleva keeleteaduses kasutatakse. Uuritakse vähem keeltestruktuure rohkem keelte kasutamist ja minu meelest on see väga põnev, mis siin välja tuuakse, et kuidas keelte kasutuse kaudu on võimalik jõuda jälile sellele, kuidas inimesed keelt tajuvad. Aga siit leiab tänasest sirbist leiab veel palju muudki põnevat, ent läheme nüüd kohe edasi meie põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Tristan Priimägi ja Marek Reinaas. Nagu enne lubatud hakkaks juttu ajama lähtuvalt Tristan Priimäe artiklist, mille ma enne pole pealkirjaga välja reklaami siin vabandan kuulajate ees. Lihtsalt ma kasutasin seda pealkirja, mille Christian ise oma loole pannud, aga näen, et toimetus on pannud sellele nüüd teistsuguse pealkirja, nimelt siis sirbis. Leheküljel number kaks on artikkel nimega ilves, karu ja kolm naaritsat. Millest, millest sa räägid, väkkis Tristan, võtad ise lühidalt selle temaatika. Ka kokku jah, et nagu ma siin ka kirjutanud olen, on mul filmi- ja muusikahuvilisena olnud suur meelehärm, et kumbki neist kunstivooludest pole suutnud ennast nagu piisavalt ühiskondlikult näidata, tegeletakse mingisuguse turvalise temaatikaga iga igavate asjadega ja nüüd iseenesest, kes oleks oodanud, et Rasmus Merivoo ühest lühifilmist see nii-öelda täiesti ootamatu skandaal tekib. Ehk siis tema film kodu keset metsa, kus on karikeeritud ameeriklasi läbi Ameerika naaritsa ehk mingi kuju, kes tuleb siia rahuvalvajaks metsarahvast kaitsma vene karu eest, kes on laamendama hakanud ja siis mink oma siukse veenva nätsu närivad stiiliga, suudab naaritsa tüdrukule lapse teha ja siis ise probleemi lahendades nii-öelda ära minna ja meie jääme siis siin nende tagajärgedega silmitsi ja klipi nimi on võõrliigid, ehk siis see on teada lugu, kuidas Ameerika Kõrvitsaid hakati tööstuslikult kasvatama Inglismaal kuskil 1009 kahekümnendatel ja 50.-teks 10.-teks oli mitmeintsidenti tõttu neid pääsenud vabasse loodusesse. Osaliselt laht lasti lahti ja midagi seal juhtus, täpselt ei tea. Igatahes 60.-teks oli 60. teiseks pooleks oli probleem, et need mingeid jooksti pool üsnagi vabalt ringi on, tänaseks on nad kontrolli alla saadud, aga üldiselt on räägitud sellest, kuidas siis võõrliigi meelevaldne sekkumine või tungimine selles Inglismaaökosüsteemi siis nagu muude liikide kooskõla harmooniat mõjutas. See klipp, nagu viitab sellele minu meelest, kui rääkida sotsiaalreklaamist, siis ta täidab tegelikult minu jaoks esmased ülesanded. Esiteks sa pead kõnetama teemaga võõrliigid, mingisuguseid noori, kes absoluutselt ei viitsi mitte midagi kuulata, eks ole. Et teismelisele mingisugune kontseptsioon ära seletada, sa pead mõtlema välja ele või viisi, kuidas sõnumist kui temani viia ja minu arvates see, et ta on, et Rasmus Merivoo nende klippide stiiliks võtnud sihukse üsnagi võib-olla eetilisi piire ja tsensuuri piire kompava viisis on tegelikult selle sõnumi kohale viimiseks minu arvates kasulik. Tsensuuri piire olgu öeldud, et Eesti põhiseadus ütleb, et Eestis ei ole tsensuuri. Nojah, muidugi tsenseeritakse, selge see. Ja igatahes on see asi tekitanud palju paksu pahameelt, nagu sa siin ütled. Tsiteerin kodu keset metsaklipis viljeldakse patoloogilist ameerika viha, mis on kremlile meelepärane, teatab oma Facebooki lehel Lauri Vahtre. Talle sekundeerib Imbi Paju, kelle arvates on tegemist Kremli propagandafilmiga ja ta kinnitab seda paari kommentaari pärast hoopis iroonilise hüüdega. Hail Hitler. Õhtulehest võis lugeda, et peaministri julgeoleku nõuniku Kadri peetersi veendumusel solvab see klipp meie liitlasi kes koos Eesti kaitseväelastega tagavad Eesti julgeolekut ja meie riigi iseseisvust ja nii edasi ja nii edasi. Seal on kõlanud ka teistsuguseid, veidi kaaluk, letumaid argumente, kus on öeldud, et praeguses niigi sellises Hellas atmosfääris, kus kõiges ja kõikjal nähakse rassismi ja võõraviha ilminguid ei peaks veelgi õli tulle kallama. Ma arvan, et see on, see on üks väga lustlik lugu iseenesest ja, ja sellele on võimalik läheneda üsna mitmest vaatepunktist. Ma arvan, üks võiks olla selline, et vaadata tõepoolest seda filmikest kui just nimelt seda, milleks ta loodi, ehk siis sotsiaalreklaam või noh, ütleme niisugune nii-öelda nagu õppefilm lastele. Aga kogu selle loo juures on avanenud vot nüüd natuke teistmoodi tahud, ehk siis seesama tsensuur, millest me rääkisime. Kas siis ametnikul on õigus kunstniku töö kallale minna ja, ja, ja, ja käpiknukul hakat automaate peost ära kiskuma ja rääkimata siis kogu see, kogu see temaatika, millest see film räägib, ehk siis nii-öelda tublid Ameerika sõdurid Eestimaa pinnal, mida nad siis siin teevad, kas nad meid kaitsevad või hoopistükkis millivad meie meie naaritsa tüdrukuid? Ehk siis nii-öelda ma arvan, et sellest loost rääkides tuleks võib-olla rääkida nagu kolmest erinevast teemast üldse. No mulle täitsa meeldis siin Kristjani artiklis see tähelepanek, et kui on öeldud, et üks filmiki ohustab meie julgeolekut, et siis ei pane see küll ennast julgemalt tundma, kui riigi julgeolekut on võimalik mingi multifilmiga kummuli lükata. Nii et, et võib-olla selle teema siis nagu peaks üldse ära unustama vä. No ma tahaks aegki kommentaariks öelda seda, et tellija võib loomulikult keelata seda, mida ta tellinud on, kuna nemad on selle maksnud, aga siin ma ru vihjati ka sellele, et keskkonnaametit omakorda hakati survestama kuskilt kõrgemalt ja mujalt ja seetõttu kuigi see, kuigi need klipid, mis olid justkui igas etapis ära kinnitatud ja heaks kiidetud, et see tagantjärgi siis loodi see olukord, kus ütleme, oleks ikkagi vaja keelata ütleks seal, ma sõitsin eelmise nädala silbist väga laheda artikli sirel Heinlalt, kes räägib Kivisildniku raamatutes siin ja siin on nagu päris mitu tsitaati, mis selle looga kuidagi hästi kokku lähevad, moeks ta räägibki, Nonii persooni, ütleme, koomika või huumoriteooriast ja minu arust kogu see teema ongi ennekõike koomika, nii-öelda koomika, kodanikuõiguste teema, mida on siis mida, milleks kummikal on õigus, milleks ei ole. Et siin on nüüd kirjutatud niimoodi. Peamiseks koomika tekitajaks peab persoon mehaanilisust nimelt seal, kus seda olema ei peaks inimese juures. Nii nagu looduses on loomulik just varieeruvus peab pigem pidev uuenemine ja liikumine toimuma ka inimeses. Koomikal on siin oluline eesmärk parandada inimese tähelepanuvõimet, juhtida ta automatismist jälle tagasi vaba tegutsemise juurde. Ehk siis siin on nagu näha minu meelest selle, selle fraasi põhjal see et kui koomika Ta läheb institutsionaalse, eks, siis tekib probleem, eks ole. Et kui on õiendamist mingi rahvuse või riigi või, või mingisuguste institutsioonide organisatsioonide kallal, siis nagu võib tulla see piir, kus see inimene selle oma mingis rollis nagu inimlikkus ära kaotab ja on suudetud sunnitud kaitsmisorganisatsiooni huvisid. Et see on nagu, et see koomika peaks näitama siis seda, et me kõik peame ikkagi suutma inimestena neid probleeme võtta ja minu arust väga hea näide sellest kui seda ei suudeta teha, on nagu kasvõi Charlie Hebdo, eks ole, aasta algusest, kus konkreetselt lihtsalt ei saadudki naljast aru, et küsimus on nüüd see, et kas seda, et, et see ei tähenda seda, et nalja ei tohiks teha, minu meelest. Küsimus on ikkagi selles, et nad Prantsusmaal on hoopis teine olukord ka, et seal on kogu see Pampleti ja bukleti ja följetonikultuur olnud aastasadu, eks ole seal prantsuse kultuuri osa. Ja nüüd tulid mingisugused mingid mehed teisest kultuurist, kes ei saanud aru, et nali on nali. Et see on nagu huvitav olukord, et kas, mismoodi me Eestis peaksime sellega siis nagu ümber käima. Aga mida tähendab, et nali on nali, kas noh minu meelest solvunud reaktsioon näitabki ju minu meelest seda, et nali toimima. Ma siiski tuleksin tagasi nende filmide nii-öelda algeesmärgi juurde, et mul oli eile õnn ja rõõm kohtuda kodanik printsiga, kes on siis nii-öelda justkui sai selle telefonikõne siis, kas oli see need Ilveselt või tont teab kellelt tema kestan Nato, vabandust, tema on meil see keskkonnaminister seal ja, ja tema vandus muidugi käsi piiblil, et mingit kõnetama saanud ei ole, aga see selleks tõsi ta on, et, et keskkonnaamet on vist see institutsioon, kes need filmid tellis ja kõikide nende filmide mõte siis oli tõepoolest see, et teha noortele kuidagi looduse ja, ja loodushoiu teemat põnevamaks ja huvitavamaks. Kas neid filme siis lõpuks oli minu arust, kas 60 suisa ja, ja, ja, ja ma pean tunnistama nii-öelda Inimesena, kes on üle 20 aastat aasta reklaame teinud, sealhulgas ka terve kuhja igasuguseid sotsiaalkampaaniaid, siis, siis ütleme sellest vaateving klist. See konkreetne lühifilm, ma arvan, ei olnud nagu väga õnnestunud, ma ise olen oma elu sees teinud kuhjaga selliseid reklaame, kus nad on jube naljakad ja jube kihvtid vaadata. Aga kui sa oled ära vaadanud, siis keegi ei mäleta enam, mida seal reklaamiti ja mida seal tehti. Ja, ja mis selle sõnumi mõte on ja ma arvan, antud juhul on, on juhtunud seesama lugu kus see nali ja see väikenes tooris seal lühifilmis on hoopis tugevamad kui tegelikult see sõnum, mida siis härrasmees selle filmi lõpus meile meile rääkida tahab. Ja üldjuhul tegemist on sellisel juhul ebaõnnestunud reklaamiga või kommunikatsiooniga ja loomulikult see tuleb ümber teha. Et selles mõttes ma ei näe mitte ühtegi probleemi selles, et kui nii-öelda tellija avastas, et asi, mille ta tellis, ei ole nagu kõige parem, siis ümber tehakse. Ühesõnaga, tellija mõtleb ümber, enne, kui need on pärast tähendab, kui need on juba välja tulla. Oi, see, kui palju tellija suudab pärast igasuguseid asju välja mõelda, kui reklaam valmis on, on, on, on alati teada, et noh ja, aga, aga no ütleme, see, see on nii-öelda see põhiteema, et või, või nii-öelda see esimene teema märkasin, et kujutleme ette, kui keegi peaks joonistama aabitsa esikaane ja siis joonistab seal karule hiigelsuurem vända külge, eks ole. Ja kui siis hakatakse küsima, et noh, et vabandust, aga miks karul väntan, siis ta ütleb, et aga mulle kunstnikuna tundus väga loominguline ja kihvt nali ja palun need lapsed tassige sellist aabitsat. Aabits muidugi, trüki läheks seda ka muidugi jah, aga noh, ütleme kunstniku õigusel siiski riivatud. Kas ütleme reklaamidest ju igapäevaselt minu meelest sellises kontekstis siiski ei räägita, et ehk ehk ekraanist reklaamidest reeglina ei räägita kui kunstist. Esiteks minuarvates. Aga kas siin ei olegi äkki juhtunud see asi, et Rasmus Merivoo pidi tegema reklaami, aga hakkas kogemata kunsti tegema? Mulle endale ka tundub või vähemalt väga paljud inimesed on nüüd otsustanud, et see film, mille ta valmis sai, on kunst. Ja sellele kehtivad nii-öelda mitte reklaamireeglid, vaid kunstireeglid ja ja ei tohi teha tsensuur ja peab olema sõnavabadus ja kogu see maailm. Teisest küljest puhtalt reklaami järgi tehtav õppefilm, reklaamireeglite järgi tehtav õppefilm võiks siis anda praegusele ja tulevastele põlvkondadele signaali, et haridus peabki olema igav. Ei, seda ma ei ütle mulle iseenesest väga see idee meeldib, et selliseid Ta filme teha, esiteks, teiseks ma ütlen ausalt, see film on väga naljakas ja kihvt. Aga kahjuks nii-öelda ta ei täida oma esmast funktsiooni. Ehk siis ta ei ole hea õppefilm, sest keegi ei mäleta, mida see mink ja naaritsal tegi. Kõik mäletavad nätsu närivad Ameerika sõdurit. Ma tegelikult arvan, et me ei ole kumbki sihtgrupp ka ei loomuliku, mismoodi, nagu siukses banneli kutsiga kutsika tähelepanuvõimega mingi noorel proovida see sõnum kuhugile hajuvus agarate vahele raiuda, see võib-olla seal peabki väga nagu brutaalselt tehnikatega peale minema. Ma ei, ei kujuta. Kusjuures ma ütlen vahele kohe ära, et kõigil raadio kuulajatel, kellel tekib huvi, siis need filmid leiab ilusti Youtube'ist üles tuleb lihtsalt toksida sisse kodu keset metsa ja need klipid tulevad järjest. Selle sarja nimi on maa, armastan sind, need filmid on kui mitte kõik, siis suuremas enamuses seal üleval ja minu meelest paketina ka väga huvitavad vaadata mitmed-mitmed, väga head klipid, kusjuures tasuks kiirustada, sest et võib-olla on, on, on juttu olnud ka sellest, et see ja ainukeseks keelustatavaks klipiks kuskil mingisuguse ja maaaja või ma ei mäleta, mis foorumis on kõva klattimine veel mingite klippidega, aga peatage trükipressid siiski selle, ma ei tea, kas selle artikli mõjul või millegi muu mõjul on tänaseks tulnud telefonikõne keskkonnaametist, kus paluti peatada see muudatuste tegemine. Et praegu on, nagu on kõik nii-öelda Hauldis. Aga siis on ju väga segane olukord, noh ühest küljest, Kristjan, sa ise tõdesid, et ja Marek sellega nõustusid, et meievanused inimesed ei ole sihtrühm, seda vähem on ilmselt sihtrühm Lauri Vahtre, Imbi Paju peaministri julgeoleku nõunik, aga ilmselt vabariigi president ja keskkonnaminister. Ja ja samal ajal siis selline kisa ja, ja nüüd teiselt poolt siis see Otsus, et ikkagi mitte muuta neid nii et see on ju ikkagi skisofreeniline olu. No minu meelest, kui ma siin mõtlane on suhteliselt tõenäoline, et kui tuleb välja see muutustega klipp siis tehakse sellest järgmine uudis ja saab ka uue saate teha ja nii edasi, et nad võib-olla tahavad ikkagi vältida seda olukorda, seda kassi mitte nii-öelda enam grammutada seda naaritsat. No aga ilmselgelt on isegi kui tegu on nüüd ebaõnnestunud reklaami kaans reklaami ilmselgelt saanud palju rohkem tähelepanu, kui ta muidu oleks saanud. Tõsi, ta on, et ega kõige rohkem tähelepanu on saanud väga tublid ja ausad Ameerika sõdurid, kes on Eesti riigi pinnal, ostsin meid usinalt kaitsmas ja, ja, ja me ja noh, ma saan aru, et neil ei ole siin Eestis mugav mitte ainult sellepärast, et Eesti filmitegijad teevad naaritsetest filmi vaid neid mõnitatakse ka tänaval suisa, nii et, nii et noh, mis oli vist kas eilne või üleeilne uudis, et ma arvan, et need kaks teemat nii-öelda komplektis on ühest küljest nagu eriti magus ja teisest küljest noh, natukene piinlik. Noh jah, mis ma oskan sealt kuidagi väga korraga tulid need kaks asja tõesti. Kas see on juhus? No loomulikult, lina ja Jüri laagritele. Mõtlesin lihtsalt seda, et kui Võib-olla meil siin üldine atmosfäär oleks rahulikum, siis äkki ei oleks nendele õppefilmidele või reklaamiklippidele sellist tähelepanu pööratud. Mul on tunne, et nagu tavakodanik on äärmiselt muutunud äärmiselt roiliseks, ehk siis iga võimalikku väidet on võimalik justkui spinni ta millekski vastupidiseks ja see toimub absoluutselt igapäevaselt sotsiaalmeedias, et mulle just hea näitena tuli meelde, sest nende Ameerika sõdurite mõnitamisega olin ma vaatasin Facebookis näiteks üks prevaleerivad teooriaid, see, et see on Putini vandenõu ja et mingisugused agendid käivad seal nokkimas neid sõdureid, et see on selles mõttes selline pareerimine, välistab igasuguse edasise dialoogi ja need nii nagunii nende kõigi teemadega. See on suur probleem. Minu meelest. No nagu sa ise oma artiklis välja toodud, probleem on osaliselt tõesti ju selles, et me oleme täpselt siin, kus me oleme ja ja sa küll ütled täitsa tigedalt, et näed, et satiir Venemaa pihta lubatav, aga Ameerika pihta paraku mitte. Aga mina ütleksin selle peale, et jah, nii see ongi. Ja nii see ongi ja see ei tähenda, et ma olen mingisugune Kremli suuvooder või ma ei tea kelle KGB eestkõneleja, onju, aga ma mõtlesin, et miks tahaks karu karu kõrval võib olla narridega kedagi teist. Kusjuures olgu öeldud, et seal filmis ei öelda hetkekski, et see karu on vene karvased, lihtsalt öeldi, et, Viina joonud ja juudaon käärinud pohlis jäänud siiski vist. Aga oleme ausad, ega, ega reklaam ju täpselt ja ma arvan ka kindlasti lühifilmi žanr täpselt selles valdkonnas mängibki, et otsitakse ühiskonnas juba olemasolevaid, mingeid märke, teemasid, lugusid ja, ja, ja, ja pannakse need natuke teise vormi või keeratakse nad pahempidi ja siis ongi see tähelepanu garanteeritud. Ja, ja antud juhul noh on, on seda kõike tehtud nagu suurepäraselt, et noh, kui sa ütled juba nii-öelda karu, kes on, kes on käärinud, pohli söönud ja kes metsas laamendab ja meil kõigil ju tuleb Silmet, eks ole, üks konkreetne kaart ja ja mida ta kõik meile teinud on ja kogu see meie Meie hirm ja viha on, on selle peale nagu, nagu Lätis siis siis isenesest nii-öelda selle filmi autor on tabanud väga õigeid märke ja, ja neid lagedale toonud. Ja nüüd võib-olla saame lihtsalt meiega osa sellest kaudselt siis sellest Ameerika üldteatud ülereageerimisest ja Suutmata, sest tegelikult nagu kaasa mängida, ütleme, mänguliste teemadega, mul tuleb meelde Varssavi filmifestivalil mõned aastad tagasi võitis parima doki auhinna finimuga tördi voorus, mis räägib siis Ameerika nii-öelda salasõdadest Jeemenis ja Afganistanis ja mujal. Ja filmi nii auhinda paluti kalale vastu võtma Ameerika saatkonna esindajat, kes otsekohe hetkega keeldusid. Sellest meie küll ei tule. Et seesamasugune nagu mingis mõttes nagu solvumise foon on nende avalikus tegutsemises olnud ikkagi ka nähtav, nagu ka Venemaa puhul, eks ole. Et lihtsalt saime seda proovida. Selge, aga võib-olla räägiks saate teises pooles veel sotsiaalreklaamist veidi laiemalt aga kuulame vahelduseks uut head Eesti muusikat. Ansambel köömes esitab suurepärase muusikapala nimega osakest statistikast. Vajus. Pikaks. Tarvis jääda mäda. Väikse eemale oleme vaid osa. Vale mädanema omani. Ma lähen maale, oleme vaibunud, igast pale mädanema oma. Emale päiks. Omaani. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Tristan Priimägi ja Marek Reinas, kuulasime äsja ansamblit köömes Rebala osakest statistikast ja rääkisime saate esimeses pooles, siis konkreetselt Rasmus Merivoo õppefilmidest, mis tehti keskkonnaameti tellimusel ja võid paksu pahandust tekitas mõnes inimeses tunde, nagu tegu oleks Kremli propagandaga ja Eesti julgeolekut ohustavate nähtustega ja mille kõigega veel. Ja pakkusin välja, et võiks rääkida sotsiaalreklaamist veidi laiemalt, sest nagu me tõdesime, enne ei ole vist meie keegi päriselt nende Rasmus Merivoo filmide sihtrühm ja ei ole seda ka ilmselt teised meie vanused meist vanemad, inimesed, mis tekitaski minus kohe küsimus, et kui räägime sotsiaalreklaamis näiteks mul tulevad kohe silma mõned välireklaamid, siis sageli ma küsin endalt, et kes üldse on selliste asjade reklaam kes seltsi selliste reklaamide sihtrühmi selline tunne, et on lihtsalt nagu midagi plakati peale pandud, kus öeldakse, et sööge rohkem rohelist või jooge poole vähem. Aga seda on tehtud sellises väga mittemidagiütleva stiilis, millega tahetakse vist kõigini jõuda. Aga mulle tundub, et see mõjub lihtsalt igavalt või noh, see on minu väga ebaprofessionaal see jutt, et Christiani, Maretasi mõlemad viib See on huvitav teemast. No ma olen kavate töötanud mingites agentuurides reklaamlehes ja minu meelest see sotsiaalreklaamid olid alati nagu jumala õnnistusega hirmsasti tahtsid neid, tahtsin natukenegi karma pesu võrreldes nagu kõigi nende kasiino reklaamide järele saada. Sotsiaalkampaania tehes tunned ikkagi hommikul peeglisse vaadates, et sa oled ka inimene. Ja tegelikult noh, mingis mõttes ma, ma seda ei tea, et neid on ju võimalik osaliselt ka mõõta, et ütleme, joome poole vähem kampaania tulemust võib-olla ei ole võimalik mõõta, et kas see läks korda või mitte, aga aga mingil mingil muul moel ju mingit statistikat on võimalik teha otsusele. Ja, ja ega neid välireklaame muuseas mõõdetakse väga täpselt nende nähtavust meelde jäävust ja, ja, ja, ja hiljem on kogu see statistika laua peal ja sa saad nii-öelda noh, see protseduur ise on selline, et siis sa võrdled nii-öelda laias laastus keskmise kampaaniaga, et kas siis nii-öelda sul sinu sõnum jõudis nagu rohkem kohale või jõudis vähem kohal, et tegelikult need kõik asjad on suhteliselt mõõdetavad ja ja seda ka väga hoolsalt tehakse. Sest noh, nagu sa õieti märkisid üldjuhul raha Eesti Vabariiki sotsiaalkampaaniates eks tuleb väljastpoolt Eestit ja, ja seal nii-öelda raha doonorid juba on kindlasti seadnud nõudmised need kampaaniat ka mõõdetaks ja, ja oleksid nii-öelda kasutades nende kõneviisi jätkusuutlikkus ehk siis nii-öelda ei oleks lihtsalt üks pildike vaid tavaliselt on seal terve suur protsess seal taga. Ja eriti viimastel aastatel ma olen vaadanud, et on tekkinud linnapilti jõulutunneli tüüpi reklaamid. Nende sagedus on kuidagi tihenenud, ehk siis kogutakse raha millegi või teise aparaadi ostmiseks ja siis pärast seda tulemust. Ilmselgelt on võimalik mõõta. Tulemust on võimalik mõõta suhteliselt, tegijal on väga tore, aga kuidas kuidas muu reklaamiga haakub selles mõttes, et nad on sageli oma graafilised kujundused väga erinevalt silmatorkavad, et nüüd on näha, et siin ei reklaamita näiteks viina. Ja sageli on nende puhul ka märgata mingisugune noh tõesti mingi hoopis teistsugune selline suunitlus ja hoopis teistsugused hüüdlaused. Ma iseenesest olen nagu natukene mõelnud nende sotsiaalkampaaniate peale ja, ja, ja õigusteadust õppinud inimesena siis mingil hetkel, kui mul oli selles, mida ma seal Tartu ülikoolis õppisin selles teaduskonnas, siis mulle tekkis pähe selline mõte, et iseenesest nii-öelda seadused ja, ja võib-olla nii-öelda sotsiaalreklaam on teineteisele väga sarnased nähtused. Ehk siis mõlema eesmärk on panna ja inimesed ühel või teisel moel oma käitumist muutma. Aga kui seaduse puhul on sul abiks kumminuiaga politseinik ehk siis nii-öelda riigi sunnijõud ja võtavad vastu seaduse, et mina ei tea, kiirus peab olema 90, kes ületab, saab nuiaga üle turja, eks ole, väga lihtne on panna inimesi oma käitumist muutma, aga võta näpust, eks ole, inimesed kihutavad ikka ja selle jaoks ongi väga mõistlik kasutada riigil nii-öelda mitte sunni jõudvaid veenmisjõudu. Ehk siis teha kampaaniat jäid muuta inimeste teadvust. Sellepärast et nad hakkaksid käituma nii nagu ühiskonnas kõige korrektsem, mõistlikum ja võib-olla isegi nende endi jaoks kõige targem on. Ja, ja see ongi sotsiaalkampaaniate funktsioon. Noh, toome sellesama näite, et kui tõepoolest ütleb, et liiga kiiresti sõidad, saad trahvi, siis reklaam ütleb hoopistükkis seda, et kui liiga kiiresti sõidad, saad surm või tapad kellegi teise ära. Ja need on natuke nagu teistmoodi argumendid. Ütleme selle juhi jaoks ja võib-olla isegi argument, et sa võid muutuda mõrtsukaks, on natuke nagu enam seda käitumist muutev kui see, et sa sead lihtsalt paarsada eurot rahakotis vähem. Kas sotsiaalreklaamide juures ei ole jällegi seda probleemi, mis siinsamas Rasmus Merivoo filmides, et selle asemel, et reklaami teha hakkavad tegijad, kellel siis on nii hea meel, et selline tellimus tuli kunsti tegema ja lõpuks reklaamsõnum võib kaotsi minna. See on väga õige märkus, et seetõttu ma arvangi, et sotsiaalreklaam kui kuine nähtus on natukene keerulisem kui, kui noh, lihtsalt reklaam või, või noh, lihtsalt kommunikatsioon. Et seal tulebki väga tõsiselt arvestada ühest küljest kogu seda seadusandluse poolt või mis seal nii-öelda sunnijõu poole pealt toimub ja teisest küljest arvestada just nimelt nagu seda mentaalset hoiakut mis siis mida muuta tuleks ja ma arvan, et kõige paremini töötavadki just nimelt sellised kampaaniad, kus nii-öelda see riigi sunnijõudja riigi veenmisjõud on käsige käes nagu nagu kana ja juurviljades puljongi reklaamis, et ja, ja noh, ja kui sa neid asju arvesse ei võta, siis pahatihti saadki kunsti. Aga kuidas neid siis ikkagi hinnata tuleks, ta rääkisid enne, et on olemas väga täpsed mõõtmisvahendid ja nii edasi ja seda kõike ma usun. Aga samal ajal jäädes nad ikkagi selle tänase saate põhinäite juurde olid oli inimesi, kes suhtusid nendesse filmidesse äärmiselt emotsionaalselt ja seega ei mõõtnud neid filmikesi kindlasti mitte sama mõõdupuuga, nagu nad mõõdaksid mõnda õhtul telekas nähtud reklaami, mis neile ei meeldinud, noh näiteks ma usun, paljudele ei meeldi pesukaitse või või hambapasta või ma ei tea mude nii-öelda igavate või intiimselt asjade reklaamid, aga nende puhul ei hakata Dima riigireetmisest või ühiskonna moraalsete alustalade õõnestamisest. Ei vaata, teinekord võib juhtuda ka nii, ma toon ühe näite Ameerika maalt, ma ei hakka siin nagu Eestit näppima. Aga ühe šokolaadibatooni rekla raam keelati Ameerikas ära. Sellepärast et selles reklaamis Nii-öelda see šokolaadibatoon oli New Yorgi tänaval müügil ja siis tulid Aafrikast. Elevandid ujusid üle Atlandi ookeani, tulid sinna kioskisse ja varastasid ära selle šokolaadibatooni, sellepärast et seal oli väga palju pähkleid sees ja oligi nii-öelda kogu filmike. Aga Ameerika üldsus tähelepanelikud inimesed märkasid ja küsisid väga õige küsimuse. Kes tulevad Aafrikast ja kes varastavad meie tänavatelt asju ja oligi asi plindris, eks ole. Ehk siis nii-öelda ega see, mis juhtus, selle konkreetse naarits, aga võib juhtuda nii elevandiga Aafrikast kui ka New Yorgi elanikuga tänav. Ja sa ütleksid, et sellist emotsionaalset mõõtmist ei tehta samadel alustel mitte ainult siis kommertsreklaami osas, vaid ka sotsiaalreklaam võib langeda nii-öelda? Vastu. Pidi tähendab nii, nii kommertsreklaami kui sotsiaalreklaami võidakse hakata mõõtma sama emotsionaalsetest vaatama ega jah, need tõlgendused võivad olla vahest nagu väga kummalised ja, ja, ja ja noh, võib-olla ka tulles tagasi nende naaritsete juurde, et sel hetkel, kui hakati planeerima, keerima kõiki neid õppefilm ei olnud Eesti vabariigi pinnal järsku mitte ühtegi mustanahalist kiivriga meest, eks seal automaat kaenlas. Aga pool aastat läks mööda, siin nad on, sõimatakse neid tänavatel ja reklaam puudutab täiesti teistmoodi konteksti kui võib-olla sel hetkel, kui teda planeeriti, või mõeldi, et seetõttu noh, kõik need sellised kummalised juhtumused, mis erinevate reklaamidega võivad juhtuda ei ole pahatihti nii-öelda nagu plaani häiritud või, või spetsiaalsel Ette ette mängitud vaid pahatihti ühiskond ise võib aja jooksul avastada ennast olukorras, kus üks või teine teema on talle palju. Palju hingekriipiv on, kui oli võib-olla pool aastat tagasi. Selle kohta on lausa meenub, et hea teos on targem kui ta tegija. Siis kui teos on niimoodi tehtud, et ta jätab piisavalt tõlgendamisruumi, siis võib-olla ka ühiskonna muutudes tuleb seal uusi vaatenurki juurde. Aga kas siis üks hea reklaam peab olema targem, kui ta tegija praegu meile? Vastupidine näide, võib-olla kõike mõeldi hästi ja kui me hakkame nüüd rääkima reklaamist kui kunstist, siis me võime ju uuesti ülesse. Reklaami huvitavas positsioonis alati olnud, et ta on justkui nagu kunsti tahab olla kunsti business korraga ja kohati selles toolide mängus õnnestub siis istuda kahele toolile ja pahatihti ei kummalegi. Nii et see on üks keeruline olukord, kus tegelikult vist tegijalt on ka väga raske mingisugust konkreetset vastutust nõuda, kuna ega tegija ju ei tea, mida kõike võib üks vaataja endale pähe võtta. Ja võib-olla veel paar sõna sotsiaal reklaamist kui nähtusest, et nagu mõtlesin tihti või on tegemist ikka väga-väga pikaajalise protsessiga, kus muudetakse mingeid nagu noh, kardinaalseid põhimõtteid. Toon siin täiesti elementaarse näite, et kui 25 aastat tagasi ikka ükski endast lugupidav autojuht no ei pannud seda turvavööd kinni, eks ole, eriti kui ta veel noorem kui 50 siis tänavu tänaseks jõudnud olukorda, kus vist on see 98 protsenti sõidukijuhtidest sõidab kinnise turvavööga ja ega see ei ole olnud mitte midagi muud, kui õigel ajal väike trahv õigele väike meeldetuletus õigel ajal. Nii-öelda kommunikatsioon, mis sinus sinuga võib juhtuda, kui sa seda kinni ei pane. Ja klõpsti me juba kõik automaatselt paneme selle turvavöö kinni. Ega samamoodi on noh, kasvõi nende alkoholikampaaniate või noh, rohkem juurikaid kampaaniatega. Et nende mõjust ei ole võimalik mõõta Ta mitte isegi kuude või aastatega, vaid, vaid võib-olla kümnenditega ja võib-olla põlvkondadeks Selle nagu iseenesest väga heade turvaga näide üks asi mind õudsalt häirinud enda puhul viimasel ajal, et ma kuidagi mingis mõttes rääkisin iseendale täiesti vastu, kui ma no põhimõtteliselt provotseerides ütlesin, et see, mis, et Sepo Seeman ilmad black feissiga nagu näosaatesse, et see on nagu täielik jama ained, mis mõttes, mis mõttes, kuidas ta sihukest asja teeb? Vasturünnak oli loomulikult ka, et mis mõttes me ei või nüüd isegi mustanahalistele enam nalja teha või ja ongi küsimus selles, et võime, aga no kasvõi ühiskonnas nagu, kui kaugele me oleme oma asjadega jõudnud, et kas me seda nagu mingis mõttes nagu ei tehta tegelikult nendes ühiskondades, kus on, see DNA-d on nagu kuidagi juba läbi käidud ja ma saan aru, et praegu on valuline, et me peame selle seda kuidagi käsitlema. Paratamatus on see, et me võiksime hakata ka vaatama nagu sel teemal natuke tsiviilsemalt tegelikult noh, kasvõi Ameerikas oleks tegelikult nagu mõeldamatu on ju seal turvavöö, kes täpselt samamoodi, et lihtsalt ühel hetkel ühiskonda jõudma arusaamised, turvavöö kandmine, et seal ei ole tegemist midagi nagu midagi pistmist mingisuguse kooli või mittekuuliga. See labor vabal ajal, kuidas need, nii et mul ei olegi vabadust sõita lahtise turvavööga nupule ei ole antud sõbrad samamoodi nagu ei ole viisakas, kas siiski invaliidile lüüa jalaga kõhtu ja, ja, ja teha kõike muud ja ilmselt ka ei ole väga viisakas Ameerika mustanahalisi sõdureid sõimanud. Steve Kuugan ütles ühes artiklis täpselt seda ka, kus ta rääkis, tegelikult kirjutasid Jeremy Clarkson-ist ja ütles, et noh muidugi, et ma olen ise ka ju koomik ja kui ta nagu narrib mingisuguseid mehhiklasi, siis põhimõtteliselt ma ei tule ütlema, et ta ei või seda teha, aga on lihtsalt mingis mõttes teatud asju, mida ei tehta ja kes selle otsustab, mitte keegi muu, kui ikkagi inimese enda mingisugune sisemine kompass, mingi pieteeditunne peaks justkui viitama sellele, et kas on okei või ei ole igalühel see kompass on võib-olla pisut erinevas kohas, aga üldiselt me võiksime ikkagi liikuda mingisuguses suunas nagu ühiskonnana. Et võib-olla seesama naaritsa case on ka üks sarnane proovikivi või ma ei kujuta ette Kuidas me nagu mõtleme neid asju? Seda näitab lõpuks ainult aeg ja nagu ma aru saan, seda ei näita mitte puudega lähiaastad, vaid lähiaastakümneteks, nii et tundub, et peame lõpetama saate tõdemusega, et jääme ootama. Aga ma tänan, Tristan Priimägi ja Marek Reinaas selle põneva vestluse eest. Mina olen Peeter Helme, sellega lõppeb kultuurisaade Mart ja lõpu paneme mängima Vaiko Epliku muusikapala, kaerahelbed, mis läheb eetrisse tervitusega peaministrile, kes Donald kahjuks sel nädalal stuudiosse tulla peaministri tundi pidama, kuid lahutab kindlasti kuulajate meelt nädala pärast. Kuulmiseni. Oleksin pea veenis. Siis annaksid minu. Meeskooris siis kõiku. Venis. Ja venis. Oleks veenis. Kas sa oled nüüd. Kadestasin kõik mu. Teeneid.