Ercheri suul lüürika, uhked tema vanimajja luuletustest, tagasivaadetele kadunud laulud ja lauludele saladuse sära on selliseid luuletusi Hedon Jaan Krossi tõlgitud, kes need nüüd ette kannab? Ma unes laulu kirjutasin üles. Ja kõike head selles laulus vannutasin sind ümbritsema ning sind hoidma süles. Ent uni läks ning laulu meelest lasin. Ma sõnad mõttes laulud, lõind ja kenam, see sai kui mitmed laulud, mis ma näinud. Kuid seda laulu ma ei leidnud enam. Mul palju laule nii on meelest läinud. Ning sageli kui laulus vaid näis liigi haardekaugusel ju nägin sihti laul teele maha vajus digining võidust ilma jäi. Kui ime tihti. Naeratada tahtsin ellu juurde kõik, mis, kui aimus kumisema lõimus, virgus värss ja liitus värsi juurde ja kunsti kaunilt riimidesse põimus. Ürgisid mu meel, et kõik ta poole ta kätte sain. Ent kui ta oli leitud, siis vaatamata kõigele muule. Ta peitis enda taas. Jäigi peitu. Kui palju head jäi nii mus sündimata? Kui palju halba võis mind lüüa seegi mis on mu enda süü. Mis ajaratta, mis tegin ise ning mis tema tegi. Parimast mind nii ehk ilma jäeti kui vähe head, mis aeg ei võtnud matta. Kõik puru, kaalutu ja väeti. Mu parim jäigi kirja panemata. Kuid milleks kaotatut veel taga kurta? Ei vähenda ju kaotus nii üks fraasma poeetides neis, kelle tõtt ei murta, kõik kaotatu peab ükskord jälle naasma. Seda jääimmigratsioon on jätnud suure jälje väikeli hilisemale loomingule on lõppenud lahing ning lahkumine ja tagasitulek oleks taadi parimaid esindajaid. Esimene Ain Kaalepi teine August Sanga tõlkes. Et loeb ette, viidi ranitsa. On lõppenud lahing. Ilm on jahedaks läinud. Tume vari tõuseb üle maailma ja ellu jäänud lühisevad. Tormis paindunud pootsiks asitud okstega püssi lõpmatusesse. Jätooriumis lehtedest sosistab, on laulnud meie kurbusest. Meie süü, Anett melane on hirm mõtelda. On hirm mõtet lõpuni mõtelda. On hirm, eks selle mõttega ei suuda enam edasi elada. Endistviisi. On hirmulas sunnitud teisik saama. O hirm surma ees, mis pole olnud meie surmaks jätooriumis, lehtedest sosistan on laulmise, kurbusest. Kodust lahkudes tundi valuline pilku lahti kiskuda, isakodust lahkudes ohvis lahkumine, sinki kaasa võtsin, Saksamaa painab mõte. Kuidas juhtus see kodumaastik lahku tee. Koju saabudes pisaratevine pilku mähkis, nähes sind mulin koju saabudes, oh mis saabumine. 12 aastat seda ootasin. Hauakella helin saatjana, kes koju tulekul kodust lahkudes mingit Rutslik, jäine ebakõla laulus helises. Koju saabudes. Kogenud hallipäine kodule on, mul kõlas südameis. Seisma tulles polnud see, mis siis kui mu timing kodust lahku viiks. Luule kõlab päikeril fašismi vabastatud kodumaal. Riigimehe ja luuletaja tööjaotus võiks olla meigipäevade teema. Inimese riigi saabumine põhjustab omakorda üleva hümni. Ajale malevad luuletused, tõlkinud Ain. Riigimees ja luuletaja. Kui nende osad vahetaks ära siis hävitaks riigimees luule. Hakates luuletajaks ja tema luuletaja riigimehe osas riigi täiesti nurja ajaks. Nõnda peab luuletaja riigimehena lootma luule pärast sest luule vajab inimlikku kolba kui põhialust et laotud avarusse ja tõusta kõrgele. Riigil on omakorda luulet tarvis et saada kõigiti inimlikuks ja oma inimlikkuse tasapinda, avardada ja tõsta. Nõnda täiendavad teineteist riikia luule teenides inimest, kujundades keha ja vaimu üheks tervikuks. Üha uuesti eeskujuks, tuues kogu inimest üldinimliku, eelkõige. Elatan vehieri luule on tasakaaluline tark. Seda on kõigepealt südasuda õnn, Debora Vaarandi tõlgitud luuletus. Kui palju lei naisisaldakski lohutussõnu, selle tunde sisu on optimistlik. Kuulutus on tõlkinud Ain Kaalep. Peksa luule esitamise lõpetame täna, tasu netiga on meie aeg, on 20. sajand selle väike hümniga olevikule jaa, pigemini tulevikule. Ain Kaalepi tõlkes. Kuulsed esitab Viiu hääl. Sind tervitan, sa õnnis aeg, soe kirgas südasuvi, meid endiskeen, õitsev aed ja mahe tuulesumin, kui lõõtspill laulab metsseal. Me käime õnneihas üksteisele nii ligidal käed ümber, kallid pyha. Neid rõõmsalt naerab, iga sein kuum valgus täidab hoovi ja suvelega kastehein, head pik käiga soovib. Näe mesilastest nõtkub lill, laikella helin kaigub. Loor kardin Helju Balkanil Peal kuldsed valguslaigud. On sinus tormav rattasõite kiikuv laineturi. Su küljest osas näevad kõik, sa oled laksu, puri. Kui vaatab täike hellinkuumselt kõrgelt sinitelgis, siis pole meilgi soovi muudkui paistenta, helgis ja armunud hing ja Pahkev roos ja seal kepslevad kari, kõik eelistavad üheskoos sind. Kaunis suvehari. Õn lahkumine Rärske vis, sest laulus tahan kiita veel suve higi kordumist ja neidki sesse liita. Kas see on lohutus? Külesson, simman, jällegi lõõtspill, jällegi tähed, lehtretes, naer, puude all sosinad. Pärjatud vanker sõidab lauldes läbi mis pimeda enam ei taha. Kuu helgis peegeldub vastu meie elu kui unede ring, põldude hõngu ja tiikide auru sisse mässitud. Vürtsikalt lõhnavad küünlaid võivate loomade hingust õhkub lautades. Üks lehm nägundeedeniaalsedest ning ta kaelaskaksuke tungil täis Thlis paarid keerlevad. Või siis kõnnivad kaela kuti mööda teid. Aga üks mees istub väljas varjulisel pingil ning tema kõrval tütarlaps silitab kulunud kuube ja rippuvat käis, milles kätt ei ole. See mees tuli koju jää kõrbes, kes keppidest hävituslahingus suletud kotist ja vangilaagrid tühjadelt maadelt. Ta tuli koju põrmu hauas ja tõusis üles surnuist. Aga surnud ei jäta veel teda. See puudutab üks käsi rippuvat käist. Ja uudis päris silmi vaatab koduma ööd. Koiutul. Kas see on lohutus? Viljavihud kummardumas hommikutuules, koidu kõlat. Tundmatu sõduri haud maantee ääres on lilledega ehitud. See aeg siin, mine võimse soos, ma elan, kõikidest on vägevam, ta mõte ja mõttetus. Mees koos käib saabuva, käib uue ajas, samm. Keeb minusse ümberkujunemisHinn, sest seda aega võid kaotsi lasta. Ja vaata kujunde puus, räägi nüüd, meedia muudab, vormib mind kui oma last. Ning tihti kimbatusse oled ajanud. Kui pole prii, ent valida mul aega enesele. Sind ainult võtaksin uhkelt, nii veel. Karma kuulutaksin, kaugus tele on meie aeg. On tahe külle, laeand. On luuletajaid, kes kirjanikke, kes, kelle areng toimub pikka möödakile talent kujuneb välja ajas alles aastate jooksul ja teisi, kelle andekus ilmub juba juba vara esimestes asjades. Reht kuulub viimaste hulka. Sündinud sajandi lõpul Pabrigandi pojana ja saanud saanud hea loodusteadusliku hariduse, mobiliseeriti ta sõja lõpul Saksa armeesse, kus tema kirjutas aastal 1918 sõjavastase luuletuse ballaad surnud sõdurist, mis õige pea leidis üle saksamaalise tähelepanu. Luuletuse esitab Tõnu Aav. Kui seda veel täie hooga käis, oli neljandat korda mai siis sõduripäevade arv sai täis, ta langes ja sangariks sai. Et lõpaga sõjal veel polnud peal, sisaledaks Key selleks meel. Seal ühel ööl tuli sõjaväeline arstlik komisjon peatus arstlik komisjon truu sõduri haua ees uuesti välja, kaevati sealt lang, et sõjamees, arst hoolega uuris sõdurit või seda, mis jäänud, oli tast ja leidis rind õlg pruukida saaks langenud kangelast ja kaasa Nad vedasid sõduri sinimust oli taevas peal ja see, keda kiiver ei takistanud näha koduma tähti, võis seal sõjamehele peekrist, mis pilgeni täis kallati, tuline laps, kaks kitlis õdede kõrval käis ja üks poolpaljas tütarlaps. Ja et küljes on sõduril haual ehk siis viirukipanniga ees käimiseks papp. Kaks sanitarid kõrval käis hoidister kaenla alt, et mees äkki porri prantsetaks, sest see mõjuks häirivalt. Lustaka sõjaväemarsiga puhkpilliorkester läks ees jalga nii nagu õppinud, viskas kõrgele sõjamees. Rongkäigu ees lehvis ta, suri, särk, see oli, et varju jääks sopp mustvalge punaseks maalitud. Mõjus täitsa tiptop ka frakis, härra ei puudunud sealt, see sammus rongkäigu ees oma kohust tundis ta täpipealt nii, nagu ehk saksa mees. Nii läksid nad pilliga tralliga ja suurele teele said siis ja sõdurgaa selleks vankudes rahva keerista endaga viis ja kaikus koerte ja kasside lärm ning põllul rottide piiks. Neid innustas õilis meelehärm, kõik prantslase ikke alt priiks. Pealkallast külma valgust kuu all juubeldas linn jama ning painutas end iga tee äärde puu ja rahvas karju surra. Näisi papp ja koer, kõik teedrit täis, vill, hüüdise mürtsus, trumm nagu purjus astuda. Seal sõdur käis ja juubeldas rahvasumm. Nii väga rahvasumm täitis teid, juubeldas, et kõik, nii et surnud sõdurid keset neid enam üldse ei näinudki. Nii tants ja trall, kes kõigil teil teerist, mille platside peal, et teda võis näha vaid ülalt veel. Ja ainult tähed on seal. Kuid tähtegi pole ju alati sest hommik ootab ees aga sangari surma õpitud moel läheb surema sõjamees. Mitte luule igavesed teemad, vaid ühiskondlik võitlus, ühiskondliku elu vastuolud said juba esimestest luuletustest peale projekti luuleaineks. Sel teemal on ka kirjutatud Cablehti luuletus kargud mis võitlev kodanlikus diktatuuririigis võimule võimule pürgiva mõtlemise tasalülitamise vastu. Muuseas, kui tõlkijat ma ei nimeta, siis Tyson mad, August Sanga tõlgitud. Nagu need käesolevatki esitab need luuletused Enn kraam. Seitse aastat olin lonkur, täitsa tuli arst, kes kuulus ülema. Mees, miks karkudega käitsa? Ütlesin ma teisiti ei saa? Vastus oli isevärki. Kas saab olla, sirgus seljal, kandes säärast kaadervärki? Käi ja kokku rooma kõigil neljal. Ta võttis enda pooleks kaunid kargud, mis nii kallid, mulle murdis naerdes need mu turjal poolega. Viskas naerdes tükid, tunne. Animakäimise sai klaariks. Rõõmus naer mind terveks tegi. Ainult karke nähes. Tunniks-paariks läheb samm veel veidi. Järgmiseks annan ma sõna endale luuletuse. Hea, aga milleks ettelugemiseks? Sa ei ole äraostetav, aga välk majja sisse lööb, ei ole samuti äraostetav. Mida sa kord ütlesid selle juurde sa jääd, mida sa ütlesid? Sa oled aus, sa ütled oma arvamuse, missuguse Sa oled vapper, kelle vastu saletar, kelle heaks sa ei hooli omakasust, kelle omast siis? Sa oled hea sõber Taska headele inimestele. Kuule siis meedeeaa, Me sa oled meie vaenlane, seepärast peame meie siin nüüd seina äärde. Aga arvesse võttes sinu teeneid ja häid omadusi, seame meie sind hea seina ääre ja laseme maha heade kuulidega headest püssidest ja matame sinu hea labidaga heasse mulda. Järgmiseks loeb Tõnu Aav luuletuse buda tähendamissõna Jaan Krossi tõlkes. Kotsama buda õpetas õpetust, himu ratast, mille peale me oleme kinni seotud ja soovitas maha jätta kõik himu ja nõnda soovideta minna eimiskis mida ta nimetas nirvanaks. Siis küsisin talt ühel päeval tema õpilased. Aga missugune on see eimiski? Õpetaja Me kõik tahaksime maha jätta kõik himu, aga ütle meile, kas eimiski, millesse me siis läheme, on umbes niisugune nagu üks olek kõige looduga. Kui lamatakse vees lõuna ajal peaaegu mõteteta laisalt lammatakse vees, vajutakse unne, bruto, suikudes vaevatel märgates kohendada vaipa. Kas see eimiski, niisiis on selline rõõmus, hea eimiski või kas sinu eimiski on lihtsalt eimiski? Külm, tühi ja mõttetu? Kaua vaikis buda, siis ütles ta ükskõikselt. Teie küsimuse peale pole vastust. Aga õhtul, kui nad ära olid läinud, rääkis ta neile, kes polnud küsinud järgmise tähendamissõna. Kord nägin ma maja, see põles, leegid, lakkusid katust. Ma läksin ligidale ja märkasin, et sees oli veel inimesi. Ma astusin uksele ja hüüdsin neile. Katus on tules, kutsudes neid niiviisi ruttu väljuma. Aga neil inimestel ei paistnud olevat kiiret. Üks küsis mult sellal, kui kuumus tal kulmusid kõrvetas, kuidas seal väljas on. Kas see 100 seal vihma. Kas seal on mõnda teist maja ja sel viisil veel mõndagi? Vastust andmata läksin ma jälle välja. Need mõtlesin, ma peavad ära põlema enne, kui nad lahkuvad küsimust. Ja tõesti, sõbrad, kellele pind pole küllalt kuum, et ta pigemini vahetaks selle iga teise vastu, kuivata paigale jääks. Sellele pole mul midagi öelda. Nõnda kotama buda aga ka meie, kes me enam ei tegele kannatamise kunstiga, vaid pigemini mitte kannatamise kunstiga, Kulka maist laadi ettepanekuid tehes ja inimesi õpetades oma inimlikke rõhujaid maha raputama. Arvame, et meil, neile, kes kapitali kerkivate pommilennukiparvedes ikka veel küsivad, kuidas me seda mõtleme ja kuidas me seda endale ette kujutame ja mis nende hoiukarpides ja pühapäevapükstest pärast pööret saama peab. Kuigi palju pole öelda. Maksim Gorki romaani ema ainetel kirjutatud samanimelise näidendi teksti põimitud kahe luuletuse dialektika ülistus ja õppimise ülistus esitamiseks on sõnaanne Tammeril. Ülekohus käib veel kindlal sammul ringi rõhu ja ta on end sisse seadnud, et jääda 10-ks 1000-ks aastaks. Võim väidab nii, nagu on, jääd, ei kuuldu ühtki häält peale võimulolijate hääle ja valjult kuulutab kurnamine turgudel. Nüüd ma alles algan. Aga paljud rõhutuist ütlevad praegu see, mida meie tahame, ei tule iialgi. Kes elab veel, see ärgu Etelgu ei iialgi. Kindel, ei ole kindel. Nii nagu on, nii ei jää. Kui valitsejad on rääkinud, hakkavad rääkima, valitsetavad. Kes julgeb ütelda ei iialgi. Kelle süü on, et meid rõhutakse legendi, kelle teene, kui see murtakse tamm T4 endi kes on maha rõhutud pead, kes on kadunud või tehku kuidas saab peatada seda, kes on aru saanud oma olukorra? Tänased võidetud on homsed võitjad ja ei iialgi asemel. On. Õpi kõige lihtsamaid asju. Neil, kelle aeg on tulnud, ei ole kunagi hilja. Õppi aabitsatarkust sellist ei piisa, kuid õpi härrauli vaevast, hakka pihta, sa pead kõike teadma. Õpinaine köögis, õpi, 60 aastane, sa pead juh, mis eile võtma. Istu koolipinki peale juttu. Näljane, haarav raamat Jon Räll juhtimise üle võtma. Ära häbene küsida seltsi. Ära lase endale auku pähe rääkida, vaata ise järele. Mida sa ei tea, seda sa ei tea. Kontrolli arvet, sul tuleb see kinni maksta. Aseta sõrm igale tulvale tüli, kus slaidid siia saab peagi juhtimise üle võtma. Beecher, kes oma loomingulist teed alustas kodanliku korra haljastajana jõudis umbes 30. aasta paiku dialektiliselt materialismi ja jagas Saksamaal fašismi võimuletulekul väga paljude teiste sakslaste saatus. Ta läks maapakku ja võitles. Ta oma sõnadega öeldes vahetas riike sagedamini kui kingi ja kogu aja pidades võideldud võitlust fašismi vastu, nii oma loomingu, nii oma näidendite kui oma luuletustega puhkevama ilma sõja avaakordi. Poola sõjakäiku kajastab ballaad laste ristiretk, mille Jaan Krossi tõlkes esitab Tõnu Aav. Aastal 39 Poolas vihane lahing käis jättis küladel linnad suitsevaid varemeid täis. Õed vendadest ilma jäid sõjas, naistele mehed seal otsa said. Lapsed tule ja rusude keskel ei leidnud vanemaid. Poolast midagi enamat ei tulnud, ei kirju, ei lehti, ei muu. Aga ida pool kummalist lugu kõneleb rahvasuu. Lund linnale langes ja teedel puit painutas lumekaal. Kui jutt käis, et laste ristiretk on alanud Poolamaal. Seal hulkusid näljased lapsed salgas mööda teid ja varemeis küladest juurde tuli teisi näljaseid. Neid vaevasid sõda ja lahingud, tule möllude kanonaad. Nad tahtsid pääseda selle käest ja leida rahumaad. Oma väikene juht, Neil oli neid minema sõjalisse. Aga tal oli raske mure. Talle teada ei olnud tee nelja-aastast seal 10 aastane viis kõiges emalik kolida, laad, ta andis teisele, kõik, mida võis, polnud anda tal rahuma. Seal marssis ühes väike juut sametist lapsekraega tema kodus kõige valgemat saia, sõi aga tubliks jäi kaua aega kõhn hallis kuues poiss, seal käis väljaspool teiste rodu. Ta kandis eneses hirmsat süüd. Natsi saatkond oli ta kodu. Oli seal, nende hulgas ka üks muusikamees, see leidis trummi, põlenud poest tohtis seda kanda. Aga lüüa ta seda ei tohtinud, see võis nad ära anda. Ja oli seal üks koer kinni püütud, et süüa teda. Sööjana kaasa võetud. Oli neil seal koolgi ja kurje väike koolmeistriga ja üks koolipoiss puruks lastud tanki peal õppis kirjutama ära. Meil toimus ka kontsert, üks trummi lüüa sai loa, sest keegi ei kuulnud seda mühaval talvisel joa. Ja oli seal ka üks armastus, poiss, 15, tüdruk 13 pea kuskil suletud õuel tüdruk, kammis, poisipead. Ei saanud kesta armastus, külm hinge võttis ta. Kuidas peaksid puukesed õitsema nii rõhuva lume all. Meil olid ka matused. Sametkraega poisina matsid kaks sakslast ja kaks poolakat. Ta külmunud mullaga katsid katoliiklane. Nats ja protestant panid mulda. Nii nagu komme on. Lõpus rääkis üks väikene kommunist sellest, et elavail homme on. Nii, oli neil usku ja lootust. Aga puudus liha jälle ei. Ärge Laidki, kui mõni neist varastas sealt, kus sooja ei lastud, näida. Järg elanikega kehva meest, kes need lauda ei kutsunud teelt poolesaja jaoks tarvis on jahu, mitte ohvrimeelt kui leitakse kaks või isegi kolm majade suletuks. Aga kui neid nõnda palju on, pannakse kinni uks. Ühest rusudeks lastud talust jahu, nad leidsid siis 11 aastane laps põll ees küpsetest tundiviis. Tainas oli neile hästi sõtkutud, tuleb uus, tõid nad viimse kui teiba. Leib ei kerkinud ometi. Nad liikusid peamiselt lõunasse, lõuna on seal, kus kell 12 seisab päike. Tähist neil polnud, teist, võsast haavatud sõduri leidsid nad küll, kelle otsesel leiaks teda seitse päeva, nad põetasid, et ta teeb neile juhataks, see vastast palavik silmades. Siis ta siht on pill korray. Aga seitsmendal päeval surida temagi maetud sai. Seal leidub küll teeviitasid, kuigi hangest neid kaevama pidi, aga teened ei näidanud, vaid olid kõik pööratud valepidi. See polnud halvaks naljaks, nii, vaid sõda oli nõnda nõudnud. Ja kui nad otsisid, pilgurid, nad leida seda ei jõudnud. Vot sellised oma juhi ümber tuisu, häbusse vaatesse ja viipas väikese käega ja ütles, seal peab olema tee. Kord öösel nägid nad lõket, hoidasid selle eest, kord mürisesid mööda kolm tanki, seal olid inimesed sees kurt, sattus nende teele linn või suurem asula, mingi, siis liikusid nad ainult töösetti, läksid kaugelt ringi. Kus kordoli kagu poolama keskhange tuisanud teid läksid need 55 ja seal viimati nähti neid. Kui ma suletud silmi vaatan lume tühjusesse suurde näen neid teel ühe rusudest talumalt, teise rusude juurde nende kohal ülal keset pilvi naerma laste otsatumat, rodu raskel ränul vastu külmi tuuli, pole sihti neil ja pole kodu, otsivad nad maad, mis sõjatulekahjudes ei kumaks nagu see, kust nemad tulid. Ja nad polegi needsamad. Seal on veel keskööd ja hägu miljon prantsuse, hispaania ja hiina lapse nägu. Seal seda talvel Poolamaal püüti kinni, peni. Ta tuli vist kaugelt. Kuid kaelastal papist tahtlike ripusseni. Seal seisis. Palume appi, teed me enam ei tea. Meid on 55 koer kohale, tooteid pea, ainult talle on teade, paik, kui teil tulla on raske, ajage ta ära, ärge ta peale laske. Laps oli kirjutanud need read. Külas loeti neid tuisu käes väljas. Sellest poolteist aastat möödas on, koer oli poolsurnud näljast. Nagu ta ise esitatud luuletustest kuulsite lehti luules peaaegu ei esinegi tavalisi, luuleb emas igavesi, teemasid, armastusest, loodust, kõike muud, vaid ainult ühiskondlik võitlus. Sealjuures ei ole siiski reht mitte mingi kuiv kuiv õpetlane, kes loobuks lüürika kõigist teemadest, sellepärast et, et ma ei ole kalduvust selle, vaid Brehti luules on kogu aeg tunda, et, et huvilüürika nii-öelda igavese lüürika selle teemade vastu. See ta surub endast tagasi ühiskondliku võitlusaegadel. Ja pärast teist maailmasõda pärast sõja lõppu ilmnevadki Brehti sellest luules. Nii tänavakeelses proosalises luules ilmub ka uusi uusi toone. Ta näiteks, kes on kirjutanud ka ühe sarja armastuslaule, mis on nii, tuletavad vana saksa rahvaluule kõige kõige nii südamliku maid näiteid meelde. Siis on tal üks luuletus asjadest, mis mulle meeldivad. Õieti on see, mida luuletuseks saaksid, nimetad seal nagu luuletuse konspekt, kust ta selle lihtsalt lihtsalt üles loeb. Aga ma ei tea, kuidas muidu, vähemasti minule tundub see üks erutavamaid luuletuse üldse. Viimasel ajal olen kohanud. Projekti luulesse ilmub väga tihti tagasi jällegi rütmi, meloodia, riim, laula õnnest, kuuleme Anni Viidingu. Laev läbivoogude tuttab maast, unistab laevamees. Ta vaimus kuldseid maju silmapiiril, näeb enda ees tuld, ütles lõkkel, hoidke ja kursil hoidke laev. Et kõigis tormides läbi viiks teid teie hool ja vaev. Ja nii nagu laevamehel heast sadamast unistab meel. Nii teame meie, et Kallas on igal juhul, kui veel käed külge ära tukub, kel arvul peas, see teab, et õnn meile sülle ei kuku, ei tunne, eest võitlema, peab. Kui orjusesse jaga hing, siis töö on vili, puul on leib ja raamat, kuub ja king ja laeva purjede tuul. Töö kõiki kaasa hüüab, kes vaeva Est kartma ei löö, kes murrab pead ja püüab seda rikkaks ja rõõmsaks, teeb töö. Näe, hällis nutu veab ja toitu nõuab laps. Ta leiba ja piima saama peab, et olla kord virk ja kraps. Laps lapseks ei või jääda, kui ise ka tahakski, seepärast meilt piimanõudest ta sipleb ja karjub nii. Koordistikust, sapiõu seinteks karmid Paed. Ja puu ja maja meil. Siis on varsti ka linn, aed jäid meid, emad ei sünnitanud seks, et meie saatus leaks koos tõotagem, et teele kõik oma õlle heaks.