Esimeseks palaks on Jüri Parijõe. Haben, lett, katkine kruus. Näitleja Karl Kalkun. Ema ostis räbalakaupmehed ilusa valge kruusi. Ütles, et see on ilus kruus. Et sellest on hea kohvi juua või jälle hea piima lauale. Ema vend läks, võtsime vee, Joosep kuusi kapist välja ja hakkasime vaatama. See oli ikka ilus kruus küll. Ei pea. Seal oli 11 hane ja mees suul vits käes. Hanedel olid pikad kaelad ja üks hall teiste taga oli pisike. Pildi kõrval oli veel vene või saksa või? Ei teaks, keegi sai. Mina ütlesin, mina küsin ema käest selle kruusi endale eakansid jooma. Joosep ütles nõvale emase tasu sellest jobi isa. Või toob lauale siis, kui küla inimesi olla. Siis Joosep ütles veel. Ma näitan, kuidas kaupmehed prooviakas kruusontern. Tema pani kruusi pihu peale ja lõi sõrmenukiga külge. Aga kruus ei teinud mingit häält. Siis võtsin mina ise ja proovisin esiti teinud kahe häält. Aga kui ma kõvemini Lõnn, siis tegi, küla on terve. Aga kui ma veel kõvemini tahtsin lüüa, kukkus kruus maha ja läks. Kohkusin koledasti, ütles jumal küll. Joosep ütles. Aga nüüd ema käest saad. Ja siis hakkas Joosep nutma. Mina korjasin tükid ära, viisid sahtlisse kapi taha nurka jäätisi. Joosep. Siis mõtlesin, et mis nüüd saab, et kuidas mu ema nüüd eksaisaks. Viskaksin tükina ja valetaksin emale, et ei teagi, kus kruus. Aga kui Joosepiga baasiks on, siis tema ikka ütleda. Valetada ei, tohid, jumalaid jumalik. Mina mõtlesin ühte lugu kruusi peale ei tahtnud süüa ega kedagi. Ema ütles, et mis sul on, et süüa ei taha, kas oled haige, et ma teen võileiba? Mina ei tahtnud midagi. Ja kui vanaema peale sööki õhtupalvet luges, siis mina paluksin tasakesi Marmas jumal, kuidas sellega saaks nii, et mu ema käest peksa isaks. Kui juba asemel olime ja tuli oli kustunud, ütles Joosep. Meie sügasin ikka iga õhtu teenisi selga. Eame ka ära minna ei taha. Ütlesin vaid. Jumal küll, kuidas kruusikega saab. Joosep farmis oleks kohe niisugune ai vananis, paluks seda seeme niux terveks. Sina ütlesid ja ei ole iialgi. Ei tea, kas hall valaneski saaks. Mina palusin jumalat. Jumala ees kriteeriumiks, kui tahaks siis mina palusin, eeldasakkisin, ütlesin Joosepile. Homme lähen isaga kiviks, palun vee. Siis ehk seeteriks. Süda valutas ikka kaua v sisenema. Hommikul palusin isa ja isa võttiski minu kirikusse kaasa. Joosep tuli kopli kasest saadik sõitma ja kui saanist Mahaneksites, kus saab siis näha. Kirikus ma kohe ei palvet. Esitiga vaatasin, kuidas kiritarra altariaias lugesin, laulis siis, kui kirikhärra Alsmisse tule, alusin tasakesi. Armas taevane isa, jumal. Mina palun, et kui mina koju tulen, sina teeksid selle katkise kruusitäheks siis mina oleksin ühtepuhku hea laps. Monteerid, mis sul oleks? Siis ma ei räägiks millalgi emale vastu Jõksi pähe, kõik meie ristiõpetuse ja, ja ka selle pika püsika pühast vaimust. Jaagumunaksin pliidi alla ja seale rajuksin iga õhtu kartuleid. See katkine kruus ansamblis Kapi taganurgas sealkust Joosepi papist Muuseumis leidsin. Mina palun tee siis mina ei saaks emakest peks. Nüüd ja igavesti. Maa siis nii, palun, mõtlesin aga palgid ja olime tükk aega põhiline. Siis ta. Kohe minu lähedal palus kahjuks naineeruti siseneda. Mina mõtlesin, et ei tea, kas ka tema tegi midagi katki või on laps haige? Kui v Joosep haige oli siis ka Emalutise valmis. Kui ta on selle kalu kaks korda küsis kõvastita, kui toas on selle kalu. Kuidas on sellega lu? Nüüd sain mina aru küll, et tema sellepärast ei nutnud, et midagi katki tegi. Tema isi ongi emo, keda ta kardab. Temal oli kohe suur kokku keeratud, silma alati kaasas, sellega ikka pühkis silmi, suud, vihkus vahetpidamata. Mina hakkasin vaatama ka siis, aga palun, aga ei saanud aru. Mina mõtlesin, et kui meie tool oleks ka niisugune lagi siis ei saaks ema midagi lae vahele panna. Ja kahvlit seal saaks panna. Aga kui vanaema palveraamatust õhtupalvet loeb, siis on ühtelugu ühes kohas paigal. Nüüd mina teen kani, kui vanaema palato esitajale pliidi ees. See on altar. Siis läheb ema ringi, see on ka see. Kui jutlus lõppes, siis mina otsisin isale lauluraamatust numbri järgi laulu üles. 112 oli ja pärast tulime välja. Isa otsis kiriku lähedalt rahva hulgast kalmu tädi üles, rääkis jutte ja küsis, kas nende mehed metsas käivad. Tädi küsis jälle, kas meie lehm lüpsab keel ja saatis meie rahvale palju tervis. Siis hakkasime tulema. See jumal on ikka vägi, temal on ükstas puhas, kõik terveks. Tema saaks Joosepi papist hobused terveks ja otsiks minu laagris teinekord palungi, sellepärast. Kopliga seejuures Joosep, vastasin, kes ei kedagi. Ja õunaajal veel ei olnud. Minul hakkas süda jälle valutama. Mina ütlesin. No sa valetad, mis sa, läksin, kellaaeg vahti? Kodus läksime kohe sahtlisse vaatama, mina tõmbasin tasakesi kaltsu eest. Jumaski. Andrus Varbolas Loe katkendit Eduard Bornhöhe teosest kuulse laagrid. Saalomon Vesipruul oli vähemasti niisama maias kuulsuse järele kui Jaan tatikas. Aga temal oli hoopis teistmoodi tööpõld. Juba varases nooruses olid elas selgelt aru saanud missugune, kuhu vaim tema põues õhkus listsugusele tähtsale tegevusele. Mul on õigus hoomery eksperi löödud põlata. Hüüdis ta vaimustuses, kui ta kreisikooli lõpueksamist oli läbi kukkunud. Aga. Kindla nõuga oma rahvale jäädavalt vaimuvaral esimest surematut nime kinkida istus ta maha ja tõukas suletiigi potitöödele sihiliku kiirusega sest õhtuks oli kaks, Sulev ARKi ühest otsast teiseni puruks näritud. Kolbooglad paberit, tindi, eakaid täis ja luuletaja sõrmed küünarnukist saati süsimustad. Luulest oli juba Pealkiri leekiva armastus valmis. Teisel päeval said luuletuse esimesed sõnad. Ma armastan lõpetatud. Et tema vaim räägitud ajal salmide loomiseks selgeks ei olnud. Sõpradele seletas ta asja ligemalt ja laskis märgata, et ta eesti rahva arusaamist kõrgema luulekunsti kohta veel nõrgaks ja meistritööde kirjutamist liiga. Ta teadis, et tema luuleallikas ühel päeval kangesti voolama hakkab ja terve maailma tema kiitus täis paiskab. 10 aasta jooksul ei olnud luulekunst vesipruulide nii palju kasu toonud, et ta selle eest doosi tuletikke oleks võinud osta. Ehk ta kehv mees oli, siis pidi ta igapäevase tööga enesele peatoidust muretsema. Kindlat ametit kartis ta, kui tulid, siis luulevaimul lämmatada võinud. Kes selles palve hulkasega seda söövad, sead, ütlevad sakslased. Nõnda oli Saalomon aegamööda mitmed ametid läbi katsunud. Ta oli kauple, õpipoiss, mõisakirjutajat, koolmeister, seakarjale, ajakirjanik, toapoiss, vabrikutööline ja köster, onu. Meie maal passivad need ametid ühe inimese käes väga mõnusasti kokku. Ikkamisi oli Saalomon 30 aastat vanaks saanud ning enesele 100 rubla raha ja ilmatu hulga elult tarkust korjanud. Nende parandustega tuli ta suvehakatised Tallinna ja mõtles nüüd alles täies vabaduses, segamata rahus luuletööd tõsiselt käsile võtta. Lilla viimases otsas seal, kus uulitsa tiivaga sillutatud ning majad nii madalad, tüüri hinnadki, pisut rõhutud, saavad. Mis laiali, see aga ammugi jumala hooleks jäetud aia sees seisis ohtuni üksi. Vaikne ja luulelik. Just nagu Saalomon oli soovinud ümberringi tihe roheline rägastik, kõrged sammaldunud puud eemal hallitanud plank, teravate lauaotstega. Plangi tagant paistis poolegakile vaimised, vana pealt läheb tühimajake harimata kapsa ja keskarvuli kaugelt uunisse poiste vilistamist ja mõne eksinud lehma ambumist kuulda. Vesipruul hakkas värske jõuga töö. Töö oleks kiiresti edenenud kui ta mõne hea hakatuseks leidnud, aga see oli tema õnnetus. Hakatuseks ei olnud kusagilt leida. Liigutavaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast. Näiteks kolme nädala pärast olid Juhani ja Liina õnnelikud pulmad. Hakatused olitav puhustusi, takistajad. Terve nädal läks mööda ja Salomoni paberirull oli ikka veel peaaegu puutumata. Suured ja laiad mõtted ei tahtnud kitsa paberi külga vesi katses mõtteid igatpidi koguda istudes kõndides voodis rohul sees lamades selili ja kõhuli, vaimustus toodetes viimaks ronista koguli kõrge puu otsa. Jahe tuul taeva lähedal. Ja selgitaks. See paik meeldis talle nii, et ta raske vaevaga pika laua puu otsa villas jänesele okste vahele mõnusa istumispaiga valmistas. Alexis põlised puu otsa elama jäänud. Kui jumal ta linnuks ahviks oleks loonud, et aga paraku kogemata inimeseks oli tehtud, siis pidi ta vähemalt söömise ja magamise ajaks maapinda puutuma. Oma mõtetega jäi ta ikka puu otsa. Seda ei ole sugugi imeks panna, sest siin oli Vesipruul viimaks uudisjutu hakatuse leidnud igapidi uue luuleviku kurika, sügavat looduse tundmist, avaldava hakatuse, mis vägevam jooksul punktidesse omadest takistamata. Edasi voolas siin taal. Päikesekiired, kuldasivad puude lattusi, nii et just nagu kullatud olivad ja linnud laulsid puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud, siis oleks seal kaunis vagale lugu olnud, aga nad laulsid ilusasti ja see oli väga ilus kuulda, kellel aega oli kuulda. Tuul kiigutas puude latv asi, mis väga ilus näoli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taevas oli taevakarva seen. Kaugemale jõudnud Vesipruullett ühe nädala pärast said aru, mis asi teda takistas. See oli naabri koer, kes tema mõttekäiku alalise haukumise Olgumisega segas. Öösel ei saanud poole verstamaa peal ümberringi keegi magada. Niikaua kui koer seal juhtus olema, kus ta kuud näha võis. Kui ta Vesipruuli esimest korda poolses silmas auplustab, langi tagant kolm tundi. Ja kuidagiviisi vaikseks teha. Ühel päeval läks ta naabrite üles otsima, isegi on mõistata, memme kaasa võttis. Kui ta naabri õueväravast sisse astus, oli koer esimene, kes talle karates vastu tuli ja kohe tõsise osavõtmisega võõra reisi nuusutamatas. Sealjuures urises ähvardavalt, et Saalomoni naas külveri läbissilis. Esituli jäi kohe seisma. Ta ei julgenud Holl liigutada. Õnneks krimpsus silmapilgul maja uks, lühike, kõhn, vehke puudulikus ülikonnas prill taeva poole sõudma, nina peal astus välja. Esiku, nägi imestades ja pisut komplektides, et see keegi muu ei olnud, küll looduse uurija ja masinate väljamõtleja Jaan Tatikas. Mihhaili valitsed. Vastas Vesipruul nii külmalt ja rahulikult kui võimalik. Kui teie lossi kaitsemiseks ühest koerast küllaza, siis võiksite teise minule müüa nimelt selle, kes praegu mulle nii sõbralikult hambaid näitab. Maksan teile nii palju oma saabastele. Uued tallad võiksid saada. Algul tundsid julgus pilkamis, himu ja 600-ga korraga, temast lahkusid mehiselt appi hüüdes ning Welcaga. Kui lõukoer võideldes libises ta tagurpidi hooviväravast välja. Puitu, saatis seda, kuni aiaväravani aukus seal kuli läkastama hakkas ja läks siis koju perele käest harjunud. Kes teab, kui kaugele meeleäraheitmine teda oleks kihutanud. Kulite kenal hommikul poitud kärbunud õuenurgast ei oleks leitud. Väga tõenäoline on, et mõni mõistlik inimese soo sõber talle kihti sisse tatikas ris kõvasti uskuvat, et Saalomon Vesipruul tema koerani Kistitanud. Sest ta viskas surnukeha üle plangi. Vesipruuli suvekorterite. Vesipruul virutas raipetati kaede tagasi. Taetikas viskas ta uuesti üle plangi. Pool päeva viiksid mõlemad härrad sellega oma aega etlev surnud koer üle plangi teineteise kätt sobrades. Lõuna ajal kutsus tatikas ühe uulitsapoisi ja Vesipruul ühe töömehe enesele appi. Need toimetasid asja edasi kuni õhtuni, mil surnukeha juba jaolt ära kulunud ning otsa lõppema. Pärast päikese loojaminekut mattis Vesipruuli Töömees koera saba põõsa alla läks koju. Tatika asemik viskas oma jaurismi tuuliks peale. Liigutatud südamega rollis esipruul teisel hommikul jälle puu otsa ühist rahuga tööle hakata sest oidu oli pärast surma vaiksem kui haud. Võib ajapõhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti, nagu ta suvel enamasti on ja mitte teistviisi, kuna koera haukumist kusagil kuulda ei olnud ja mis väga hea oli kuulda, sest koera kukkumine rikub inimese rahu ja segab nende ult küllalt magada, tahavad ega lase midagi tööd teha, iseäranis aga kõrgete sügavat vaimutööd, mis otsekui vahutav meri vägeva vaimuannetega ehitud luuletajate vaimu seest välja voolab. Kui koera haukumist ei ole. Isegi vesipruul jälle seitsmendana. Tema tähelepanemine juhiti kõrvalisi asi peale. Altpoolt tungisid inimeste hääleta kõrvu ja alla vaadates Lägidaat tatikas üks teine närukael plangi taga seisid ja ülespoole vahtisid. Äärmusse mets, inimene on, ütles tatikas sõrmega Vesipruuli näidates tema suguline arengu tärgi. Millistes tatikas sõrmede vahel? Vesipruul tegi, kui aimaks ta kaugeltki taktika ja tema sõbra ligi olemist. Kaia. Ma ei taha haiged ja, aga ma annan teile head nõu. Meedia hullu vajas vaev vooludelt suuremat julge parandatud, kui te olete praegu, ei ole, tee lugu veel libaad. Lootust üle jää. Aga ärge jätke asja hooletusega, et ühel päeval tuleb vada märatsemise tuju, teie peal ei hakka asju lõhkuma. Võtke nõu, vaatajad, võred aegsasti kaatriga oma olekut. Kui heaga läbi saada kui teie õlle või prohkeldada, siis teadke see õige luuletaja paik taeva lähedal ongi. Miks temis segate Teie puurige ennast minu pärast maa sisse ja laskemuld peale ajada. Mina teid ei eksitama, ei tule. Ütles tatikas mureliku näoga et ta mind elusalt maha matta, ta ei ole veel nii kardab, aga kui ta ennast juba luuletajate hulka loeb, no siis on õnnetus tuleriks. Sõber kui vaata, vaata, vaata, kuidas ta silmad põlevad. Kuule, laskemendid enese kaitsmise peale mõtelda, muidu meie lukku laudik. Siis kahises üks kivi puulehtedest läbi ja lõi Vesipruuli tindipoti laua pealt maha. Esimese kivi peale hakkas teisi raekombel tulema. Südamevaluga pidi ta nägema, kuidas luulevaip lagedal maal tiivad longu laskis. Keeld potis ära kuivas ja paber muutumata valguses läikis. Viimaks võttis ta südame rindu ja istus ühel hommikul jälle puu otsa. Tatikas ei näidanud, tervel päeval nägi. Vesipruul võis jälle segamata puhta luulelainete peale ujuda. Õhtuks oli uudisjutu, esimene lehekülg valmis. Järgnevalt näitleja Karl Kalkun. Loeb Oskar Lutsu väljad, Tomi valagibar. Ühel ilusal päeval Bovskisin jalutuskäigule niinimetatud südalinna. Ütles mulle see, kellega jumal mind ühte pannud. Kas sul pole häbi linnas niiviisi liikuda? Kuidas niiviisi? Küsisin, mispärast peaks. Ta ei ole siis meile korraks peegli ette ja vaata, kuidas sa välja näed. Vaata, mis sul peas on. Peegleid dialymopeeritagi, mis mul peas olen üsna kindel, et see on minu kübar kübar. Naeris naine, tähendades sõrmega minu Beati poole, ilus kübar, see võib-olla kunagi nii umbes enne suurt rahvasterändamist, oi kübar, kuid praegu on raske ütelda, mis on seal midagi seene ja praepanni vahepealset, mida sa peas kannad. Nüüd ma saan aru, mispärast viimasel ajal turul nii vähe maa rahastanud, Sa oled nende hobused ära ilmutanud oma koleda kübarad läbi julge linna tulla. Tuleksid küll, aga kardavad siin hirmsat kübarat. Ja kui asi nii edasi kestab, siis varsti jääb nälga kogu linn muuseas, muidugi ka sina ise, kui kõigi kurja juur. Ehitasin õlgu või siis juba nii kaugel on loonud. Aga ole hea inimene, ei anna nõu, mis ma pean tegema, et päästa seda linna. Issa, peate savil küüs, mine jalamaid osta endale umbes nägusam peavad. Seda võiks ju teha, kui ometi iga linna päästmine nii kerge oleks. Läksin otse linna südamesse, ostsin endale uhiuue kübara, mis säras mu peas nagu hõbedane teelusikas. Tundsin kohe, kuidas mu saba uhkuses tõmbus rõngasse ema üldse imbusid täis upsakas põleks. Käte ja jalgade liigutused muutusid hoopis teiseks. Isegi ühe toolises kübara kauplusest paiskasin ümber täiesti ebaharilikul viisil. Aga omale vanale Hannibali aegsele kübarale lugesin diad umbes järgmised sõnad. Vaata vana reokahekesi, missuguse, missugune õnnetus oleks võinud juhtuda sinu pärast, ma poleks õigel ajal jaole saanud. Vaata, kui miisu koju ja viskan sinna kuhugi pööningule või kapi, tahabki ausis seal seni kui sa haigeks jäänud nagu mõned minu kirjad, mis ma vahel olen saatnud suutele rõngasse, et ära tee. Nii tegin, tulin koju, viisin ta pööningule ning panin ta peale ühe pooliku telliskivi, missuguseid tavaliselt on pilvisus vedelemas pigem iga vanema maja laas. Tundsime salajast hirmu sealt muidu ära mine tea, mis võib seksida. Aga oma korterisse astusime protseesa Uuski natuke paremal kõrval. Naine silmitses mind sekundit 10 või siis kaks kätt kokku Jewis. See, see on uus Küba vastase võidu, roosa, uus kübar küllaga, mine koereerijate, vaata, kuidas sa välja näed, selles uues kübaras? Ei, tõesti, ma ei mõista su Lenini anda. Kübarad keika. Ei, ei, Geiger, sajune, tehkaks heituvuses. Ta kutsus oma ema, son minu ämma lähemale, tähendas pöidlaga üle õla, ütlesin vaata, vaata. Terasest heitlik. Sa tunned seda, meister. Nagu oleks kusagil näinud, kitse mõlgub. Aga kus nimelt ja millal, ei mäleta. Vaata, armas inimene, börsani jälle minu poole ravida, aega hoidmine, poe tagasi, vahet. Võta ometi mõni mõistlik, juba, mõni niisugune, mis sulle passi muuseas ei tarvitse tingimata olla kübar, võib-olla mõni teist sorti, kuid igatahes niisugune missioon Leoga koobu käinud. Läksin sinna tagasi, kust tuli, võtsin kübara asemel valgepõhjalise kaptenimütsi. See tegi mu näoilme täielikumaks. Ühtlasi poiss välja muidugi minu enese arvates mõned elukibedus ja annatuse armid jooned. Otsekui oleksin alles hiljuti käinud. Tule ja vee või ask torge. Lapsed lõikas naine minu koju jõudes, kas te olete ahvi näinud? Tulge ruttu, vaadat, see ongi see kuulus gorilla, seesama, kes Tarsoniga ümber Colas Aafrika põhistes metsades. Kuulge, tulge laeva lõõride kaarti, ega ta ei hammusta. Ja kui lapsed mind küllatulitakseerinud ära läinud, siis ütles ta minna. Ja nii selle mütsiga tulid sa läbi, kogu linn. Siit lasti tulla, tähendab vinni võetud ühi nuus, pärast pidin intiini võetama. Naine taganes, paar sammu, pani käed puusa, raputas pead. Temale paistis niisugune lugu täiesti arusaamatu. Äss teadlikest tõsiselt, istu nüüd kohe omannile Taborides, kuid toimetas Easy võimalikult kähku. Ühesõnaga, ära sa säärase peletise enam koju tule, nagu sa praegu oled. Aga peaksid sa kõigist hoolimata ometi tulevad kasvõi umbeski niisuguse peakattega siis ja päev algab, on abielulahutusprotsessi ja kindlasti võidan selle vaibaga. Kihutasin tagasi, ongi katusel, laulupeo puhul oli linnas väga palju rahast ning vahetasin selle kaptenimütsi ilusa soni, ata sõitja lodumütsi vast. Selles uues varustuses nägin kõige enne meie teenijatüdruk südantlõhestavalt aps, kahju. Kriiskas ta pugedes praja. Kisa peale tuli naine eeskotle imelikul kombel siiski tunnis mõranenud, lausus lootusetult toonil. Ma näen, näen väga hästi, kes sa oled ja mis. Nüüd puudub sul vaid pikk ja terav nuga, siis võid julgesti öisel ajal maanteele minna, kuhugi metsavahelisele tee. Aga nüüd on küll kõige paremini me teineteist jätame jumala hoolde ja lahkume sõbralikult, sest mis tarvis peaksime laskma vaenlastele? Mul pole midagi selle vastu, kui see aeg-ajalt käid vaatamas oma lapsi, ütleme nii. Kord kuus, ütles selle sõna ja viskas ukse minu nina ees kõmdi kinni. Jäin eeskotta nagu vaene laatsarus jalgadega. Õppisin lähema sõbra juurde, küsisin nõu. Ütles sinule tõesti ei lähe mingi muu kübar minu osta endale mõni mõistlik kübar, siis tuli tagasi uuesti, siis ma ütlen, kas klapid, põleng. Palkasin voorimehest, sõitsin tagasi kübaraärisse. Aga niipea, kui müüjanna mind jälle nägi, Saidan nutukrambid ning sattu süsteeriks. Tere veskis istus kassas, jättis kõik oma vajaliku varanduse sinna vaipa, surus käed silme ette, tõttas kauplusest välja, jooksis kõrtsi, hurjutas seal kolm TV3, Perling kaevas igale uuele juurdetulijaid, näed, et läheks küll hea meelega. Kullaga ei tohi minna. Et üks hull inimene käib tema äris, iga veerand tulid aga pügalat vahetamas, millega temalt alles. Aga üks vanem daam sealsamas äris, kel oli veel natuke tagavaramäärale taskurätiku nurga sees halastas mulle ja andis soni asemele Küba tema sõnade järgi selle kõige elegantsem, mis üldse võis leida nii hästi maa peal kujale. Südamerahustuseks laseksin sellele kübarale kinnitada pilvi kirikuusule, mis pidi olema kolm korda ultra noobel. Ja. Enne kojuminekut liiliaid välja kaunis soliidne. Teatava rahuldustundega helistasin oma korteri uksekella, ei maksuametnik nii meeldima, võtku mind triibuline ja saviga vabaga. Teenijatüdruk avas ukse, palus mind sisse astuda ja natuke oodata. Ta läheb kohe jammi prouale. Ja ma kuulsin selgesti, kuidas ta naisele meeldis. Prouad üks metsa ära. Metsa ära, vastas naine, ma ei tunne ühtki metsa ära. Mis on mul Messarade kass ja seal ei ole paljusid minu armas elu, kuukene, vaatasime võõristust või see ütles. Kahju külmu, meest pole praegu kodus. Vahest tulete mõni teinekord, ehk mulle jääb hoopis arusaamatuks, milline ühendus võiks temal olla metsaasjandusega. Minu teada pole ta sellega veel kunagi tegelenud. Juudossis kaared ja 10000 teist rahandjat, hakkasin kilu, siin on minu isikutunnistus, lugege madaam, kes ma olen ja keda muutsin. Seni kui mina kirusin, hakkas naine laginal naerma. Tossab tõesti, müts tõsistab toibudes jookseb kokku kõigepealt muidugi siis lapsi, siis teenijat, siis kas vahtisid mind uuest kübaras nagu sinist imenud. Aga kui algasid niinimetatud läbirääkimised, siis tulin järgmisele diagrammatilise otsusega esimest viiulit, meie majas mängis minu naine. Järgmine oli, siis tulid lapsed, siis teenijatüdruk, siis kas siis mitte kedagi. Ning siis alles anti minule sõna õilis. Eriti selles küsimuses, mis puudutab öelda kübaras selle asjaolu üle põlema Tallinna pikemalt murdnud oma pea. Seda peab kulutama niipea, kui selleks vähegi mahti leida. Igatahes aga oli mulle uut peakatet leida sama raske jooksval jänesel habet ajada. Minu perekonnaõnne kohal nüüd irvitas abielulahutuse tont, siis hakkasin käima hoopis katmata kulukat laskuma nagu puu ja paistab nagu päike, ainult kui oleks rahvamajas ainetes. Kuidas sa käisid palja peaga nagu kalas? Sulinompoliti häbi ei ole. Vaata siis läksin pööningule. Tõstsin selle koolist tehniski oma Panalt Lübarationaalseid lepituseks. Andestas ole, tule, hakkame jälle üheskoos käima, oma eluga. Ajutasin pähe oma vanad juba tuli alla. Siis ütlesid mu kodakondsed kooris. Nonii sõnamäe lusti inimese moodi. Sõna Vaidla tähendab väljend. Segaduse tekitajad. Ei ole teada, kust nad tulid või kuhu nad läksid, olid nad mõjutatud kuju või täiesti kained, mis neid meeles mõlkus, ega midagi muud lähen. Teada on vaid see, et ühel ööl võtsid kolm sõpra kätte ja kaevasid risti üle liiklusrohke tänava traavi. Lihtsalt ulatusest. Aga kaevasin täpselt niisamasuguse kraavi lagunenud selles linnas palju kaevatakse, nii et pealtnäha ei saanud keegi kindlaks teha, kas selle kraavi kaevamiseks olid dokumendid olemas või mitte. Et asi kahtlane ei paistaks, valisid meie sõbrad loomulikult alles äsja asfalteeritud tänavatagusel üldiselt kombeks. Jalakäijad toriks ja siis ikka sellest kraavist üle ronida. Autojuhid sülitasid ja sõitsid ringi. Bussiliin seati ümber Vena kõrvaltänaval. Niimodi seisis kraam, nädala hakkas seisma teist linnaisadele saabas, signaale käidi kaebamas. Miks kaevati jälle? Tehaseid kõik plaanid, ületatakse, pole vaja, tähendab tänavate üleskaevamise plaamite ainult täita, vaid tormiliselt ületada. Kõik nurinat. Neile, kes ka selle põhjendusega nõusse jääda sest ka gaasijuhtmed olid sinna alles pandud, väideti, et küllap siis paigaldatakse veevärgi tornis. Kui ka see rahuldanud, no siis on loomulikult tegu kanalisatsiooniga. Ah et Mustamäe torustik oli korras? Aga võib-olla leiutas mõni andekas insener ovaaliga torud ja nüüd pannakse neid. Niimoodi suudeti kuu aja jooksul lepitada kõik nuriseja ja suunata nad endiselt üle kraavi. Siis aga tuli uus häda, algasid rünnakud teiselt tiivalt. Hea küll, et oli vaja juba 10 korda üles kaevatud. On veel kord üles kaevata, aga miks siis nüüd kraavi midagi sisse ei panda ja täna keele korda ei tehta? Koos kõlastavad, täitsa linna? Ei saa, ei kaevanud üles ja Ajakute synnikaevu pärast jälle. Vastavad asutused arutavad praegu, mida kõike sinna kraavi sisse panna, ühtlustama mõistad. Kodanikud. Neil on küll sellesse tänavasse kaevatud kraav, aga mitte sinna väikey otsa. Aga teises ja kolmandas asutuses ei tunnistatud ennast süüdi sest nemad kaevavad kraave ainult piki tänavat. Neljandas asutuses räägiti resoluutselt, et küsimus nende osas ei seisa mitte piki või põiki vaid Nevad põhimõtteliselt ühtegi oma kraavi enne kuskile kaebama ei hakka, kui teekate seal ei ole. Tiptop. Nii et neid langeb süü täielikult ära, kuna nimetatud täna pole juba viimased viis aastat üldse korras olnud. Niimoodi ei leidnudki linnaisad asutust, kes nimetatud kraavi oleks kaevanud. Kuid imeväel kraave siiski ei teki. Moodustati komisjon, kes hakkas asja energiliselt uurima. Komisjon selgitas välja, et kraavi on heast peast kaevanud meie kolm sõpra. See on häbematus, hüüdsid linnaisad asja eest, teist taga sokkide üles tänavaid. Kimbu oma lühipalasid värsis loetu Adolf Rimmel. Kui kõik hästi läheb, siis need 13 lugu, mis mul nüüd loen, lähevad sisse sellisesse raamatusse, mille pealkiri saab tõenäoliselt olema lüüriline miilits ja 13 voligaalsust. Esimene lugu on, kannab pealkirja meeldiv üllatus. Provintsi hotelli kriuksuvad voodid spekulant mõnuga sirutas samal pimedal ööl üks kohalik varas. Kõik kaubata masinast virutas. Taolist häbitult sigadust, alatust ei suudaks vist keegi taluda. Spekulant avaldatud näpus lippas miilitsat abi paluma. Ja õhtuks oligi näpumees kogu saagiga kusagilt tabatud. Nii et spekulant sellisest kiirusest oli oi kui meeldivalt rabatud. Varas tabati vargale varas. Juurdluse organeil töö polnud sant. Hiljem kohtus kaks aastat sai varas ja seitse sai spekulant. Kevadlilled kevade saabumist palav päike tõestab veenvalt. Sinitaevasse kiikavad lilled mitmel peenralt. Olekult ontlik tädi vaatab neid. Küll on kena kevadlilli, ma armastan kõige enam, neid nähes olen minagi kevadet rinnas. Kevadlilled, oi. Turul on hinnas. Kaameli lugu. Loomaaias tehti tulevikuplaane ja otsustati muretseda kahe kiruga kaamed. Kuigi tosin olid sellised varem nii ühe küüruga oleks igati olnud parem. Kuid kui ka meil kord oli päral, vandus direktor. Kuradi päralt kahe küüru kaela ja ma ei taha, olin kindel, et teise küüru plaani komisjon lõikab maha. Eikeegi ja keegi. Kui oled eikeegi ja midagi dieeti on see niisama hea kui seegi, kui sa midagi ei teegi. Aga kui oled keegi ja midagi ei teegi, no siis on hea seegi, et siiski oled keegi. Kadunud poeg. Ragiseb, telefon. Sadakond halo miili. Mul kadus laps, mina või mina olen papp, kuidas, ah teie poolt vale munas. Ütlete vaskus kandis mu point võiks olla. Kuidas? Ei tea? Ei tea number. Null üheksa, andke kainestusmaja number. Vaja on kvartaliga pagana rea satud kohe kui imedemaale, näiteks minul sai paugupealt torulukksepp tisler ja maaler. Väga lühikene lugu. Neli rida, kelner ütleb. Oi, ärge saatke kliendid meid häbisse, pealegi piinlikult suurde jootradaja ajame läbi. Ise paneme arvele juurde. Näitleja Gunnar Kilgas loeb kaks väljetoni esimese abineistelt ja teise peo kergelt sigaduse eest. August Kork penderit oli juba hulk aastaid tõstetud ühe koha pealt teise peale, nagu muuseumis mittevajaliku eksponaati. Teati küll, et mehest midagi asja ei ole, aga aga mis hädaga ikka teed, inimene on eluaeg töötanud. Kannatame ära, lohutati ennast, laseme auga pensioni peale minna. Ega kuhugi liiga madalale teda ka panna ei maksa. Jaagannatatigi üks aasta siin, poolteist seal alati vabandus valmis, kui töö ei läinud. No aga mis te siis tahate, uus inimene, andke aega atra seada. Ja ega August ei olnud laita poiss, aus, püüdlik, kohusetundlik sõnakuulelik. Ainult et. Ei saanud hakkama. Kuid viimasel töökohal pisikeses elektromehaanikatehases lõi augusti täht korraga hiilgama. Tehas täitis plaani, andis kadumit, praaki ei ole, kõik läheb just nii nagu augusti ootakski pensionile minekut. Ei, no ma ütlesin KE, rõõmustas augusti protenseerija. August on meil vana kala, ta ujub kaldale. Ja August hakkas saama käskkirjaga kiitusi. Pluss preemiad pealisele. Lõpuks sõideti suure seltskonnaga mehele küllatki õnnitlema. Muidugi saabusid külalised otsekohe direktori kabinetti. Et see on lukus nagu taevavärav Läks mööda ruttavalt tööliselt, et kus? August Kork, Bender, teil siin asub? Missugune kork Bender, küsib tööline. Ah te mõtlete seda, kes käib ikka pidudel, lõõts Monikud mängimas? Kõrged külalised vaatavad üksteisele otsa? Ei tea, võib-olla on August tõesti hakanud vanas eas isetegevust harrastama, ainult et tal ei olnud nagu seda sama noh, muusikalist kuulmist. See August Kork, Bender, ikka teie direktor, seletavat mehed. Mina olen siin kolm aastat töötanud aga meil ei olegi direktorit. Mehed on lausa imestunud ja jätavad sõgedad töölise rahule, küsivad teiste käest, küsivad kogu tehase läbi, aga mida ei ole, seda ei ole. Mõni nagu mäletab, et jah, et oli küll nagu üks sellenimeline direktor siin olnud, aga aga siis kadunud nagu kiriku kassapidaja korjandusrahadega. Ei aidanud muud midagi, kui tuli oodata, kuni peainsener linnas tagasi jõuab, et ehk tema teab. Õhtu eel jõudis peainsener kohale. Nägi saatkondajat, tahtis kohe plehku pista. Aga kussa meeste käest pääsed, peainsener võeti kõva ülekuulamise alla ja viimaks, kui peenike peos, siis tunnistas üles. Ja August Kork, Bender oli tõepoolest kolm nädalat kohal olnud ja kogu tehase töö nii sassi ajanud, et peainsener hakkas vaime nägema. Aga siis andis koolivend head nõu, teatada Augustile, et lähemal ajal on oodata suurt kontrolli. Ja juba järgmisel päeval oli August kadunud. Paari nädala pärast tuli Augustilt kiri. Tema on haiglas, süda ja närvid nii-öelda streigivad. Palus veel teatada, et kui kontroll on ära läinud kirjutas siis peainsener, et see kontroll läks küll ära, aga on kohe oodata jälle uut. Ja nõnda on see käinud siiamaani. Vaene August pole haiglas sanatooriumis sammugi kaugemale saanud, viimane kiri tuli kusagilt Baikali tagant reuma. Sanatooriumis. Sisu järgi otsustades on augusti üsna rahultehasest juttu ei tee, tänab ainult palga ja preemia järele saatmisest. Kuulanud peainseneri pihtimus lõpuni said kõrged ülemused väga kurjaks. Sedamaid saadeti Augustile Telegram tagasi kutsega ja anti peainsenerile vali noomitus. Sigaduse eest. Nojah, nüüd on August ammu tagasi. Tehas plaani ei täida praaki, tuleb mis kole. Ja lähemal ajal paigutatakse August Kork Bender uuele kohale, sest pensionini on veel aega. Viimne tiinus. Leo kerge. 20 aastat olidaatrian imelikust üle käinud nagu peenike vihm põllukivist. Ta oli täpselt niisugune nagu koolipingis. Sedasama hapuvõitu solvunud näoilme. Needsamad vatitropid kõrvades. See samasugune veider harjumus sooniliselt käeseljalt punakaid karvu näppida. Ja needsamad vesised alati nohusid silmad. Kohtumine ise kulges nii nagu sedalaadi kohtumisel ikka, pealegi kui need toimuvad polikliiniku ooteruumis. Me meenutasime inglise keele õpetaja harjumust omalekviidi tükke tasku pista. Ja siis ütlesime, leidsime mõlemad, et ilm on päris paras. Kuigi ta võiks olla natukene soojem või, või jälle natukene külmem. Adrian tõmbas käeseljalt paar karbakest võttis kõrvast vati topi, vaatas seda natuke aega solvunult ja toppis siis raskesti ohates kõrva tagasi. Tohterdad ennast? Küsisin nii jutu jätkuks. Oh, ära räägi, vennas. Vastas Adrian, käitis hirmunud pilgu laboratooriumi ukse poole. Tead, näpuotsad on verevõtmisest nii valusat nagu oleks puuriida vahele jäänud. Oma kaks nädalat ei ole üldse siit majast välja saanudki. Terve puhkus on läinud tohtrite nahka nagu, nagu mustikas. No sa näed ise, missuguseid järjekorrad. Eks ta ole, avastasin filosoofiliselt, aga tervis on ikka inimese kõige kallim vara. Noodiaad ütles Adrian kuidagi puudutatult, õidjad selle koha pealt ma ainuriisi. Et mina ausalt öelda haigust ei tunne. Vaata ainult nii palju, et kui vahel nii millegi üle ehmatad, et siis mulle nohule välja see mul lapsest saadik. No mida paganat sa siis? Ah, et mida ma siin käin, küsis Adrian ja vaatas mulle imestunult näkku. Miks ma ei peaks käima, kui see kõik on ju ilma tasuta. Dimees perse püsti, loll olema, kes, kes vastu võtmata jätta, kui ilma antakse, sest vaata, madin, üx rehkendasin välja. See omaaegse preescurandi järgi oleks selle valu järgi tuld oma oma 60 krooni maksta. Selle selle eest sai juba päris ilusa suveülikonda. Kõige hirmsam, sosistas koolivend käeseljalt karvu kitkudes. Kõige hirmsam vennas on mahla anali. Ja neelad seda tollijämedust, voolikut, aga vesi siriseb endal silmist, nii nagu surmamõistetule. Hirmuhigi jookseb mööda külgi alla. Silmad tahavad pealuust välja hüpata. Nädalapäevad hiljem ajas Adrian õhtu eel meie töökoja väravas. Kuule, sa nagu nimetasid jutu sees, et teil pidi siin laua pindusid päris ilma rahata saama. Jaajaa, ainult äraviimise vaev, kinnitasin mina, risustavad teised territooriumi laudade jaoks pole ruumi, oota, ma kirjutan sulle värava jaoks tähekese. Nädala kolme jooksul viis Adrian igal õhtul oma kolm-neli kärutäit ja vähehaaval omandas esiterritoorium üsna kultuurse välimuse. No sul peab ja suur kuur olema, märkisin sel puhul koolivennale. Keskküte ja gaasiga majas, nüüd mõni kuur vastas Adrian solvunult ja vaatas mulle vesiste silmadega otsa. Rist jääda, kohe. Ma ladusin teise teisteks langu äärde. Aga vaata, inimesed on kadedad. Naabrid sõimavad poisikesed kannavad laiali, keegi lubas isegi tule otsa panna. Aga no pole viga, pole viga, pole viga. Õnneks mul on toas ruumis üks riidekapp, on ka pooltühi. Adrian köhatas häbelikult ja hoolega jämedamaid pinnu otsi valides hakkas koormat tegema. Mõni aeg hiljem nägin teda juhuslikult Balti jaamas. Abi ajamata ja kuidagi üleni kössis, nii nagu jalgpall, millest on õhk välja lastud. Meil, kas tead, ütles anti tasuta kuupiletid kõigile, kes väljastpoolt Tallinna tööl käivad. Õnnekombel vul elab ämm tapale. Ma sain fiktiivselt sisse kirjutada ja käin tema juures iga päev korra ära. Elu saad, sa saad isegi aru ilma rahata mõtlisemisse välja teed. Ainult ära väsitab väga. Ega aastad ei ole ka enam need. No siis kord nägin teda jälle tänaval küürus tasuta jagatavate profüüride koorma all mis jutustasid paelussi alasest profülaktikas ja vaheltharimise eelistest. Siis õppis ta veel vanas eas Charlestoni selgeks sellepärast et kursustel anti õpetust ilma tasuta. Ja siis käis korda kaks iga päev loomaaias, kus tuttav valvur teda ilma rahata sisse laskis. Vähehaaval tuli tasuta tee neid juba nii palju, et nende koorem koolivennale ilmselt üle jõu hakkas käima. Ei aidanud teda kuigi palju ka erinevate teenetekaval kombineerimine, mille juures ta osutas lausa uskumatut leidlikkust. Vaat nii, näiteks ta võttis tasuta tussi istudes teenistuslikul tasuta kasutamiseks antud jalgrattal ja püüdis seejuures jagu saada ainest, mida tehases iga päev tasuta jagati. Kui ma teda viimati tänaval kohtasin mängisaatriaani solvunud näol võidurõõmus, helk. Sõna lausumata võttis ta mul rinnust kinni ja vedas kuhugi trepikotta. Uurisin välja, sosistas ta mulle. Matuseid ei maksa mitte midagi. Pasunakoori saadab ametiühing ka nii nagu ilma tasuta järelhüüdtädi ühiskondlikus korras. Sa mõtle, mis see kõik maksma oleks tulnud, oma seitse-kaheksakümmend, rubla Amix ära läinud. Oi, oleks ma seda ometi varem teadnud. Aga pole viga, pole viga, pole viga, parem hilja kui mitte kunagi. Ausalt öeldes mul hakkas seda filosoofiat kuuldes natukene kõhe. Narr, ütlesin niisuguse tervisega, sa elad veel oma 40 aastat. Adrian tõmbas kõrvust vati, vaatas seda solvunult, lõi käega ja läks minema. Ega ma loll ei ole, ütles ta tagasi vaadates. Peale seda viimast intervjuud ma Adriani enam näinud ei ole. Räägitakse, ta istub kodus ja ootab surma. Sest elust peab võtma, mis võtta annab. Järglasena. Elin Haldema Osmo appi, teoseid. Voldemar Panso. Igavesti loor ehk abistamisküsimus. Siin tunnen aastaid üle 10. Ma mäletan, siis olid noor, sa laulsid noorusele kiiduhümne ja igatsesid olla meteoor. Nüüd lehest loen su süüdistavaid sõnu, et saadab mõtteosaliste koor. Abistage noori. Siis kohtasin sind Väike-Karjanurgal ja sauna tänavale. Viis MeT. Sa vaatasid mind pilgul üpris Lukral, ah kunstitemplis saandan varietee. Osades on ikka vanad tuusad, abistavat kätt ei tunne loor, kes kuulsad olid, need on ikka kuulsad. Ma palun andke üks ka koor kes töötaks minuga ja tähelepanu juhiks, sest viga teeb iga noor. Kuid juhtkond nagu teleskoobist nuhiks. Anne ilmugu, kui meteoor. Ikka vilistab eles sul juba tugevasti halli juustes Aziz kuid hea, et tunned olevate noor, mis sest et värdi õpib teises klassis ja naise kohta ütled vanamoor. Ma lahkusin sust raskel mure meelel ja mõtlesin Gotovina plaat. Nii, kõndisin siis kloostrimetsateedel, et vaadata, kuis puhkab, ta, seisab Tingad pinna kalmukoorel. Meenusid ta naljad, tants ja laul. Ning mõtlesin, sa surid liiga noorelt, ei ükski abistada saanud sind, Paul. Skeptik ja kõnnib ta teatris üks säärane veli näitlejanna kolm pluss või isegi Meli proovile helile käitumine, milline viisakalt vestlustes kõrvale jääb. Hääl on tal tahke näoilme lahke, kuigi sageli muiata suunurgas näed ja sünnitab teatris. Säärane veli. Ja poolvend on Tartus ja õde on Pärnus, Viljandi Ugalas töötab ta äi. Noortest ta tallilas pärijaid kasvatab kasupoeg Rakverre kasvama jäi. Ta nimi on skeptik ja treppide käänul või toanurgas tal harilik bait. Seal uudiseid kuuleb ja muigel on huuled, kuid muigel on imelik, kahtlane mait. Tood ühe näite satiiride tsüklist, mis asjatult trükist parima tükime valinud tööks. Asjas on riski riskeerima siiski kui õnnestub hooaja trumbi menüü, mis teie arvates skeptik ta iial ei teata, ega iial ei aita. Kuid südametule karriskisse heita läbi Burra ideeess surra on vaid tema kaela ei murra, kui nad nii soovivad, las nad siis proovivad, mis sellest tuleb. Eks meie tea, skeptik Olesiilia arvustab stiili ja ise ei uju, kuid kriitikud ja. Aga juhtub, et õnnestub. Skeptik pole õnnetu, Õnne ta silmist välja ei loe. Ehita põlgu, kui oleks seda võlgu, eks magaval kassil hiir suhugi poe. Näiliselt Letlikud on kõik skeptikud kuid kahtluse levikus skeptik pole loid, see nakkab, kui viirus ja levimiskiirus on püsi-ide puud, näriks koid. Hoiduge skeptikust. Ta poolvend on Tartus ja õde on Pärnus. Viljandi Ugalas töötab tall. Noortest Tallinnast pärijaid kasvatab kasupoeg Rakverre näitlejaks. Ideaalide puudusest. Puudu jääb truudusest. Kaheldes endas neid kahte alla, kõik. Seepärast vahelda koos tahaks kahelda. Kahtlus loob kahtlust. Tal teadlase tõik. Nii tekib pärijaid, ideaalide närijaid, nakkav konskeptiku hammustab pist. Kui ise on küülik siis poolvend on küünik ja pojast saab viimane rist. Etteütleja hääl. Lühike laul lokastanud näitlejast ja kajast. Tegevuspaik tühi restoran pool kaks öösel. Lavale Laartest kaja vist. Kaja Warren. Edaspidi pääl seda laata. Kaja, oota. Kaja ei vasta. Õieti iial ta kaja liialda, sära ikka kunsti taevas. Kaja. Kaja appi ja kuigi olin pisut purjus, kaja lurjus. Ma siiski hiilgavalt lävi Kaja HÄBI luksudes, kes ütles häbi kaja luuksudes läbi. Lõpuks veel 1963. aasta Impressioonid lasul loodud vana-aasta õhtul, siis on see arusaadav, et ta kirjutatud vabas tarbisid värsis. Ja aasta läks mööda. Kui nohu tohu ta palju ei toonud. Loonud oleme maale ja lavas. Tõsi ja maailmade avastusi. Refrään kõik oleme sündinud geenoas. Oidipus aastatuhandete tagant vaikselt. Mina küll ei olnud. Jaan Kross rangelt. Me oleme sündinud keeloas. Oidipuse Elmar Kits ei. Cross olete kuristikust, kostab võbinal. Laad, laad, Elvast elavalt sõber. Kui ehitad maja, siis tee talle suured aknad, sest must lagi on meie toal ja kirjanikkude liidu saalil ka. Rannapääsuke Sirjelinnud, kes eristab 50 57 aastat veel ja on juba 55, mis. Teine Sirje linnuke sirtsu Sirilal salgaga potist et aastad kaovad, see mind ei sega, meid kõiki, ootab sekulaadi ja hammustab võileiba suudlusega. Kaugusest võbinal laad, vahalaad. Cross saadab kunstiklubile käskkirja, kõik oleme sündinud keelvas. Ja siis ta teine sall. Aga vahepeal võiks Tallinnfilmi filmigrupp maa pealt tagasi näidata lühifilmi Tamberg ja Tammsaare tantsivad poissi, liblikad. Teine sall ja aasta läks mööda. Kuid nohu tohuvapohu ka palju ei toonud. Loonud oleme maa, maali ja lavastusi ja maailma avastusi. Refrään. Seda võltsida ulma elab läbi pärast pulma. Viini postmargiga, ka see saab sündima keeluas. Samal ajal kui jaapani merelt kuulutab Kihnu Jell vaelad, vaalad ja kunstiklubist valad valas, aga valatud ei saa. Kõikustavad Runkad, elagu saast. SÕNA muna lahen. Nii lõbusaid palu on ainult aprilli võimalus. Aprillitegemise võimalus. Piisab maamunast kus elame paikselt väikselt ja vaikselt. Tarku ja tähtsaid kõnesid kuskil ei pea eales. Veast. Aga Unity juhtunud et mõnelgi kirstu kannul igata pärani Enamik inimesi pole põrmugi naeruväärsed. Ei unes ega ilmsi. Kiilaspäised või kõversaarsed Endast suuremad olla ei soovime. Otsiti kangelast, saadame Burgu või pakkune seltsimeest enda asemel. Ots-otsaga tuleme kokku, täidame hälle, aane. Meie mõõdame kosmilist kõrgust. Volgakordade. See tahab olla paroodia. Isegi pärast kontsert on mul väga raske. Aga. See tahab olla meie kaasaegse moodsa Nobel letti. Ma kardan, ütles tüdruk ja viibus vastu poissi. Tema naer tungis läbi nagu ülemlaul elule armast. Kinki ei olnud. Vana sauna ei olnud.