Meie elasime Pärnus ja minu isa armastas väga mängida metsasarve. Emal oli kitarrist Ahnii koduses mõttes. Ja niimoodi siis need muusikalised harrastused kodust saidki oma alguse. Ma mäletan veel, kui meil külalisi oli, siis isa kasutas juhust, et demonstreerida eta poegivad ebamusikaalne ei ole, siis laskis mul klaasidesse valada, tähendab vett ja nende klaaside pealt siis mängida, valasid äratasid siis nagu tähelepanu seltskonnas ja siis pandi mind kaheksa või seitsmeaastaselt kuskil kohe klaveritundides kus ma alguses käisin suure vaimustusega, sest ma tahtsin venda üle trumbata, kes oli aasta varem juba hakanud klaverit õppima. Aga, ja sinnamaani ma vist siiski ei jõudnud ja tüdimus tuli enne peale, nii et mul selle klaveriga läks üsna maast madalast üsna viltu ja mitte ei armastanud ei harjutada ega üldse. Isegi ähvardasin ja lubasin minust iialgi muusikat ei tule juba sellepärast, et mind sunnitakse klaverit. Viie aastaste õpingute tulemusena õnnestus mul siiski vabaneda muusikast ettevalmistusest. Selle biograafia lõigu järgi ei ole küll põhjust arvata, et nüüd on kõigile selge, kes siin praegu rääkis. Häälgi ei tarvitse tuttav olla, sest ta tuleb publiku ette, kummardab vaikides ja pöörab siis selja. Kõnelema hakkab terve orkester. Tänane jutukaaslane on Vanemuise teatri peadirigent Eesti NSV teeneline kunstitegelane Erich Kõlar. Niisiis ei saanud see muusikast õnnelikult vaba aeg olla, kuigi pikk. Siis tuli raadio populariseerimise aeg, siis ma olin neljateistaastane, juba raadio kaudu hakkas mul tekkima uuesti huvi just kergemuusika vastu ja see muusika siis lõimusse nii tugevalt sisse. Et ma hakkasin ise muusikaga täitsa põhjalikult tegelema, hakkasin uuesti siis ühesõnaga õppima, aga mitte muidugi klaverit, vaid üldse muusikat. Õieti sai minu niisugune orkestris mänginud alguse omaaegsest Gustav Adolfi gümnaasiumist Tallinnas, kus on, mängisin kooli orkestris väikest trummiorkestri juhatajaks, olite Dionyszi orgussarva, mäletan tema entusiasmi sellel alal igal koolipeol esitasime mõne pala. Ja selle kõrval hakkas tegutsema koolis ka kohe estraadiansambel. Kuigi enamvähem võimed jätkusid, siis meil moodustus, on seal niisugune kaheteistliikmeline orkester, kus muide mängisid kaasa niisugused mehed nagu vennad, raudmehed, varsti hakkasime tegelema rohkem oma muusikaliigiga, nagu seda on džässmuusika, võiks vast siin meenutada esimest orkestrit nelja mehelist kellegagi koolipidudel väga tihti esinesime, see oli häärs, nimetati tol ajal ehk pikad juuksed juba sel ajal, mõtelge, kui palju sellest tagasi on. Ja juba siis oli juttu pikkadest juustest, aga tegelikult neid millegipärast ei kantud. See nimi oli pärit kuskilt käibeterminoloogia loogiast, kus nimetati long äärs, neid inimesi, kes fanaatiliselt armastasid džässmuusikat ja sellest siis ka nimetusi ja sellega me siis esinesime. Hiljem me suurendame seda orkestrit 20 meheliseks ja sellega siis mängisime koolipidudel. Esitab ansambel kuldne seitse. Juba enne sõda läksid kuldsesse seitsmesse, aga sõjakeerises, siis jäi orkester nii nagu ilma peata ja suurem osa sellest koosseisust, siis hakkas jälle mängima siis tookord juba minu juhatuse all Tallinnas ja see koosseis oli muidugi juba päris professionaalsetest, mängijatest raadio, sümfooniaorkestrist või raadio, estraadiorkestrist ja repertuaari. Enamasti kirjutasime kõik ise, seal oli palju kirjutajaid, mehi, nimetagem siin kas või Vallo Järvi, Ojakäär. Kõrver oli veel pianistina tookord kas teie ise ka kirjutasite ise ma kirjutasin ka palasid. Üsnagi üks neli-viis asja võiks kokku kirjutanud neid, peamiselt oli minu tegevus siiski Yorkistreerijana hammast selles orkestris olulisem juhina vast üheks kõige suuremaks teeks oli tol ajal võib nimetada vast selle filmi päiksepaistelise oru serenaad mis pärast okupatsiooniaega nii värskena kohe siia tulijale suuri laineid lõi. Me tahtsin seda kohe mängida ja siis ma mäletan. Me käisime kinos teda vaatamas, umbes 19 kordame, lugesime ära ja siis kirjutasime kõik need muusikalõigud olulisemat, mis seal olid noodipaberile ja siis pidudel mängisime neid. See oli noh, niisugune päris hea pool tulevaseks tööks pärast seda, kui Kuldse seitsme koosseis oli juba kasvanud üsna suureks ja ta üsna kulukaks orkestiks muutus, kuna noh, seal oli juba 20 liiget ja seda oli majandada juba päris raske. Kuigi muusika oleks nõudnud veelgi keelpilligrupi juurde loomist, siis praktiliselt, aga see ei olnud võimalik ja siis me läksime üle väiksemale ansamblile ja siis tekkis ansambel rütmikut. Noh, sellest on raadios muidugi palju räägitud, ma võib-olla lihtsalt meenutaksin veel kord uhkusega, kes olid need mehed, kellega me tookord siis nii üsna mitu aastat koos muusikat tegime dipodelski Oit, Ojakäär ja Naissoo, heli loojatena ja Vallo Järvi ja siis mina dirigentidega selles selles mõttes huvitav ansambel, et kõikidest on saanud siiski professionaalsed muusikud. Praegu on aeg nii palju edasi läinud, et see tundub pisut naiivne? Veitsis tol ajal tegime ka sel ajal muidugi taevas seda ei olnud. Ratšers oo, kuis nii kaunis on hommik. Ansambel rütmikud. Aga millal siis hakkas töö tõsise muusikaga? Noh, sealtsamast, õieti ta otsapidi koos ongi see samane kuldne seitse, mis tol ajal suure koosseisuga tegutses, andis ka tihtipeale kontserte ja kuna paladeks sai valitud pahatihti niisuguseid, mida ilma juhatamata ei saanud mängida siis tuli ette seista ja siis no ühesõnaga rahastusest kasvas välja muusikalise professionaalsuse järele ja siis läksin õppima. Alguses õppisin konservatooriumis Valfrit Jakobsoni juhtimisel dirigeerimist, hiljem Roman Matsuri juures, mille ma siis 51. aastal lõpetasid. Paralleelselt mängisin raadio sümfooniaorkestris löökriistadel. Noh, see vast oligi õieti põhiliseks tõsise muusikakooliks ja tema armastama õppimise ajaks vast. Mis te arvate, millest see on, et meil nii paljud dirigendid on olnud löökriistade mängijad? Ma ei usu, et see on niisugune seadusepärasus nüüd, et löökriistamängijat just dirigentideks hakkavad, aga mul on arvamus, et see on niisugune imelik juhtumine ja kokkusattumine, aga võib olla ka mingil määral noh, löökriistamängijatest, meie valla Järviga olime vast esimesed dirigendid meie vabariigis. Vii vend nagu võttis kah sellest tuld ja edasi eri klass ja niimoodi siis tuli meits tervelt kvartett juba. Ja kes teab, kes ehk veel tulevad ja sellest vastusest julgus saavad, et selle ameti peale saapad, mõni mees hakata, pole see asi ühte nii hull, ega te kaksinud, hele poksisporti maa ei ole harrastanud, aga üldiselt sportima olen armastanud peamiselt ujumist, suusatamist, auto, turismi, niisuguseid alasid ost, rohkem veesuusatamine on praegult meile perekonnaspordiks kõige väiksemast kõige suuremini minuni välja naine sinna juurde ja tütar ja mu meelest see on peaaegu võimatu seal umbes nagu see Jeesuse vee peal kõndimine. Oi, see paistab ainult nii, tegelikult on ta palju lihtsam kui mäest laskumine suusarajad talvel siis suusatamine ikka ikka suusatamine ja koguni suuskadel püüdnud hüpata Elva hüppemäest. Kuidas õnnestus? Noh, seda ei saa vist õieti hüppamiseks nimetada, aga aga ta siiski ütelnud mäe trump, liinilt laskumine, pisar tuli umbes üks, 12 meetrit ilma oskuseta ilma vastava ettevalmistuseta lihtsalt et säält nüüd ikka alla tulla, kas vaadata, kui hull see asi on ja ei olnudki nii väga hull? Kas suusatamine on teil ka perekond, eksport? Jah, võib ütelda, külla käime üsna tihti Käärikul väga tore. Airiti armastan oma slaalomit. Distantsi. Mozart avamäng ooperile Cosi fan tutte Vanemuise orkester eriskõlari juhatusel. Mitmes aasta praegu Vanemuises? Juba 56. Moskva kunsti dekaadil esindasin Vanemuise teatrit kõrveri esik, operetiga ainult unistus, aga siis päris tööle tulin 57. aastal ja sellest ajast peale, siis on pidevalt siin oldud 17 aastat. No järelikult meeldib, kui nii kaua olete pidama jäänud. Nojah eks siin nagu igal alalgi on omad raskused ja kui sa ainult seda kõige paremat otsida ka, siis võib-olla ei olegi see eluni täis Eveline eks õige elu on ikka patuga pooleks ja hädaga pooleks saan seda rõõmu ja kurvastust, muret ja rõõmu ja ütleme nii. Kui palju te üldse olete siin erinevaid lavastusi välja toonud ja juhatanud? Kartes nisukest küsimust, valmistasin ma selleks ennast pisut ette, niipalju kui muld elanike kätte juhtus, materjali ma arvan, umbes 60 nimetuse all, umbes tuleb välja päris lõpuni, ma ei saanudki kõike veel uurida. Sellest umbes üks 25 ooperit umbes üks 16 17 balletinimetust ja teist sama palju vast operette nii ligidal kaudu pluss-miinus 10, võib-olla terves kogu ulatuses. Kas teil on ka oma lemmikud, mille poole ikka tahaks vaadata? Žanrite suhtes ma ütleksin, et pretensioone mul ei ole, kõikides žanrites on võimalik huvitavalt lahendusi leida, küsimus on rohkem selles, kui väärtuslik on see muusika, mida mängime ja kui hästi mehingite suudame. Lemmikautoritest vast võiks kõigepealt rääkida selles mõttes, et mis mulle kõige nendest, mida ma teinud olen, on kõige nii-öelda sügavama jälje jätnud endasse väga meeldis Mozarti Cosi fan tutte. Mulle meeldis Haydni apteeker, samuti Klucky Orpheus juriidike. Noh, praegu ma tegelen Beethoveni, see oli, aga mis on haruldane suurepärane muusika siis edasi romantikutes seal Veeberi nõidkütt. Hea ooper oli, mida ma väga armastasin. Kui ma teda juhatasin, aegsetest, heliloojad, räägime. Suurepärane oli Katerina Izmailova, see jättis mu võib-olla üks kõige sügavam jälg, mis, kus üldse on ooperiliteratuuris jäänud on sealt pärit samuti Prokofjevi õnnemängija, Prokofjevi kihlus kloostris. Vaat need on kõige niisugused silma paistnud. Rääkides meie autoritest, tahaksin ma eriti saada tormist Tambergi nende toredate teoste eest, mida nad usaldasid mulle juhatada. Kõrveri operetid on mul kõik tulnud juhatada, neid on toreda nihukese buketi. Moodustavad kõik need kuus Etti, samuti austeri teosed, eriti rõhutaksin Tiinat. See oli mulle väga südamelähedane, tormise Luigelen olema, ennustan tulevikus veel suurt auditooriumi ja hindajaid. Mulle näib, et see ajas natuke ette kirjutatud. Avastseen Tormise ooperist luigelend esitavad Aita truu Endel Ani Vanemuise koor ja orkester eristoläri juhatusel. WWW x. Kas on niisuguseid teoseid, mida te kindlasti tahaksite juhatada? Tahaksite oma teatris välja tuua? Niisuguseid asju muidugi on. Ma pean ütlema, et mul on alati mingisugune väikene hirm niisuguste suurte unelmate teostamisel sest mul on niisugune tunne, et me ei ole küllalt palju ettevõetavast ülesandest ja kardan, et kas ta ikka tuleb meil välja ja niisugune liiga kõhklev natuur, olen ettevaatlik, võib-olla liiga suurte nimede järele haaramisel, kuigi praktika näitab nagu vastab, helistage või, aga tegelikult olen ma ikka, mul on niisugune väikene aukartus ja hirmsuguste tõsiste suurte asjade ja suurte ülesannete ees, et ma nii väga ettevaatlikult lähenen neile ja julgen nendest rääkida. Kas on mõni niisugune teater, mis on teile väga meeldinud või või mõni üksik? Tähendas ja kui oli Pariisi grand opera ballett paar aastat tagasi Moskvas siis mul õnnestus vaadata nende püha jumalaema kirikut Pariisis. See oli, see oli minu jaoks Gustav elamus, ma pole midagi niisugust kunagi lava vaadates üle elanud siin paari sõnaga, ma ei püüagi hakata kirjeldama. Kes nägid, need teavad, kindlasti elasid sedasama läbi, see on kõige suurem teatrielamus võib-olla minu jaoks üldse. Prokofjevi ooperiõnnemängija lõpustseen varientiina Hei. Ivo Kuusk ja Eesti raadio sümfooniaorkester Erich Polari juhatusel. Ma kujutan ette, et vaba aeg on niisugune asi, kus sul ei ole nagu midagi teha või niisugust aega mina ei mäleta, endal olevat olnud, ikka on kogu aeg, midagi, on vaja kindlasti teha, midagi on pooleli, midagi on vaja lõpetada. Olgu see siis kas otseselt teatrisse puutub või kaudselt, kui ei ole otseselt proovitööd, siis on töö partituurid kodus. Kui ei ole tööd, partituuri kest, partituur on parajasti välja kirjutajatega käes siis on näiteks tarvis autot parandada. Kogu aeg on kiire või on muret tarvis tunda selle pärast kuidas tädi maal hakkama saab, ta on juba vana, võib-olla peab sinna sõitma, jälle on kiire, niisugust vaba aega, et sa tunned, et sul midagi teha ei ole igav lemist, vot niisuguseid asju, aga mina ei ole oma elus tunda saanud. Ei, ma ei mõelnudki seda niimoodi igavlemisena ja täitsa tarbetu ajana, aga ma mõtlesin seda aega, mis ei kuulu, ütleme otseselt kutse tööle. Kui ta ei kuulu kutse tööle, siis tema kuulub kutse tööle virgutamise juurde ja ühesõnaga see on nagu sissehingamine enne väljahingamist, nad nagu kuuluvad ühte tervikut, kus on minu jaoks palju, me kuuleme heliplaate heliplaadimuusikat, ma armastan väga heas kvaliteedis neid kuulda stereofooniliselt kõige võimalikult kõrgel helitehnilisel tasemel ja selleks andmeid vaja ja vot nendega tegelemine jälle võtab palju aega, et need oleks korras ja hästi annaksid edasi. Nii et nad hästi-hästi saaks nautida seda muusikat, mida plaatidelt kuulame ja nii edasi. See kuulub ka nagu teletöö juurde. Kuulub töö juurde, see on suure või ühesõnaga see nähtavasti, mida Ernesaks nimetas, õnneks, kui inimene vabal ajal tegeleb ka sellega, millega ta töö ajal tegeleb. Minaaria Šostakovitši ooperis Katerina Izmailova Lehte Mark ja Vanemuise orkester Iris kõlari juhatusel. Plaadikogu on teil suur kolm 300 350 plaati, vastik on. Millist muusikat see sisaldab? Igasugust? Kindlasti sisaldab. Armastan igasugust muusikat, alates kõige rangemat klassikast kuni kõige vabama biitmuusikani välja, kasvõi mulle väga meeldivad uued voolud, need voolud, mis otsivad midagi uut ja suudavad midagi uut öelda. Oma omanäoliselt omalaadselt, huvitavalt, ainult mul on hirmus kahju, et näiteks Stahlist kuulata ei ole võimalik minul kaasaegset biitmuusikat, sest ta on niivõrd tugev, et ma ei kuule mitte midagi peale lärmi. Mina tahan puhtalt saada igat pilli kätte, ma tahan kuulata, mida iga pill teeb, mis igal mehel on öelda kaasa selleks tervikuks ja seda ma saan ainult heliplaatidelt kätte ja kahjuks mitte kontserdisaalist. Ma väga loodan, et ükskord jõutakse sinnamaani, et ka kontsertsaalist biitmuusikat saab nautida mitte ainult lärmi. Mulle tundub, et siin on midagi valesti mõistetud nende teetsi pillide osas, kuskilt on võetud mingisugust eeskuju mis vist ei ole asjakohane ja seda siis nüüd serveeritakse, nagu ta peakski nii olema. Ma ei usu, et see nii peab olema. Noh, ma olen ise oma oma lastega vaielnud, kes tegelevad ka selle muusikaga ja ega me päris ühist keelt ei ole veel leidnud, aga ma loodan, et nad kasvavad sinnamaani, kus leiame nendega ühise keele. Sest ei ole ju teist võimalust, mina ju nooremaks minna enam ei saa. Kellel on plaadid kodus, need teavad, et et kui nende juurde keegi tuleb, kes on huvitatud plaatide kuulamisest, siis tekib nagu mingisugune ja nii juba mis sulle endale on kõige magusam, mis sa tunned, et kõige vahvam on seda siis nüüd tserveeridad, vaata, kui vahvad asjad on. Seejärel võta siis ma olen neid vaadanud. Suurem kaal langeb neegrimuusikutele, minu tähendab kergemuusikaharrastuses suurepärased plaadid on mul Ellafitzeraldist kaundveisi orkestriga, suurepärane on kingu poolvokaalsolistina orkestrit, mis neid saadavad, need on vapustavalt head head mängutasemega, suurepärase muusikalise niisuguse viimistlusega erakordselt hea helitehnilise väljatoomisega ja neid on lihtsalt nauding kuulata, eriti stereofooniliselt. Siis meeldib mulle veel siis Sentneri orkester Tomi männikooriga, vot see on niisugune asi, mis mind vapustab, lausa. Kuslap põis Ella Fitzgerald ja kamp reisiorkester. Köhin Mississippi siis Entneri orkester ja ioni männikoor. Kas poleks tareci näkkinkowl koor ja orkester Ralph Mikeli juhatusel? 67.-st aastast vist ja muretsesin ma omale filmikaamera ja sellest ajast peale ma olen tegelenud filmiasjandusega üks minu feegaks päikesepaistelist päeva ja see on tehtud niisugusel põhimõttel, et me teatavasti teavet kaks korda kaheksa filmidel on kaks poolt, keerad ümber, siis läheb teine pool ühe poole, ma tegin temast suvel, kui oli 30 kraadi kuuma ja teisel päeval päiksepaistel ja teise poole rändasin siis, kui oligi väljas 30 kraadi külma, mis sellega siis tekkis, huvitav kontrast, mille ma otsustasin siis üheks filmiks teha, lõpuks Monteerides pisut ümber neid kaadreid jal, pannes talle juurde sünkroon, see muusika ja helitaustad sain ma niisuguse minutilise filmikese värvilise, üsna õnnestunud värvidega ei ole küllalt hea teravusega millega ma saavutasin siin amatöörfilmide konkursil esikoha Tartus, sest on nüüd üks neljast tagasi või kolm või palju seal. Ja siis on mul veel mõned teised helifilmid siin jalgpallimatš Vanemuine, veteranid on sellised, omistati mulle jalgpallisektsiooni auliikme nimetus või midagi niisugust ja niisugune tore suur diplomanti kätte selle filmi eest ja no vot siis on veel mõned teised korvpallimängija tamistest on mul eks film, kuna tema on minu kõige lähem naaber tema pulmapeost kah sünkroonhelitaustaga film ja kommentaaridega. Ja seitse minutit umbes pikk ja no vot niimoodi on üks neli, viis helifilmi ja siis muud on siis nii ainult monteeritud, ainult helitaustaga ja siis karistame mõningat teatri kroonika taolised väljasõitude filmid, mis on nyyd täpsemalt monteeritud pealkirjastatud ja varustatud vastavate tekstidega. Janeoni. Vaat niimoodi on nii palju, on umbes niust vast nimetamisväärset tehtud, aga üldiselt on, tappis muidugi oma kolm-nelikümmend, filmi suvised matkad on siis? Nojah, enamasti on see muidugi tee maksaga. Filmi tegemine on üks aeganõudev töö ja eriti temale helitausta tegemine nende koduste vahenditega, see on veel hullem. Nii ma näiteks võin siin ainult öelda, et selleks, et et seitsme minuti sele filmile teha helitaust läks mul kaks nädalat aega kui puhast aega kaks nädalat. See on huvitav, aga väga aeganõudev ja selle tõttu on ka viimastel aastatel, kuna tee on läinud nagu intensiivsemaks nagu ajapuudus, nagu kätte tulnud ja ei jõua enam filmiasjandusega küllaldaselt tegeleda. Mustlastants Eesti Raadio sümfooniaorkester jälle kõlari juhatusel. Mis te teete oma suvepuhkusega, akumulaator, altarit, laen mitte ainult auto oma, vaid ka enda ja see seisneb tavaliselt minul rändamises. Automatkades ma olen käinud kolm korda Kaukaasias sõiduautoga. Ükskord Karpaatides motorolleriga ükskord autoga ja Karjala-Soomes olen kaks korda käinud, vaat niimoodi rännul veedame tavaliselt perega koos, suvepoiss oli esimest korda kaasas Karpaatiates, kui ta oli kolmeaastane poisikese kasvatamine, asetamist rännulusti ja uute maade nägemist ja avastamise, rõõmu ja oma jaoks niisugust vaheldus rikkalikku vaheldust inimestes ja looduses, eriti ma ütleksin vast looduses, isegi Kaukaasia on selles mõttes tõesti niisugune, nagu tema kohta öeldakse, kui sa seal üks korda oled käinud, sa ei saa sinna teist korda minemata jätta. Ta kisub nagu kohe magnetiga tagasi. See on niisugune eksootika, mis on minu jaoks lihtsalt kirjeldamatu, mis sinna kisub. Nüüd viimased paar aastat mitmesuguste olude sunnil me ei saanud rännata ja siis me veetsime paikselt oma suvepuhkuse Peipsi ääres põhjakaldal, kus me teame, on Kauksist natukene veel ida poole andmise kohta Alajõe siis seal kõik mu tuttavad teatset, Alajõe surnuaia taga on kolmetoaline telki üles löödud, seal elab, kõlas, käisid mul seal külas ja seal me siis oleme mootorpaadiga veesuuskadega ja kasutama igat võimalust, et pühendada ennast L1 suusatamise spordile. Kas kalameeskonnale Kalamees olen vägagi õngemees vahel olen olnud lihtsalt nii. Olude sunnil, tähendab kellegiga koos või niimoodi, aga üldiselt ma jahipidamisest ega kala püüdmisest palju ei pea. Mul tundub, et selles on midagi loodust surmavat ja see on kuidagi mulle vastata. Mis teile loodusest pakub kõige rohkem huvi, kas mets, meri, vaiksed jõed ja järved, mäed? Ei oska midagi esile tõsta, igalühel on oma võlu, näiteks kui sa oled kolm aastat olnud, võib-olla Kaukaasias, siis on nii päris huvitav. Üks aasta olla Peipsi ääres. Suvepuhkuse ja metsaromantika, nii, olgu see siis Peipsi kaldal või Kaukaasia mägedes läheb veel pisut aega. Veel sellel hooajal jõuab lavale Raimo Kangro isiku per imelugu millega praegu käivad kibedad proovid. Sügiseni jääb pooleli TÖÖ Beethoveni tsiviili, aga siis ootavad kohe järge uued lavastused. Ikka on kiire, ikka on vaja midagi lõpule viia ja millegagi algust teha. Et sellest kiirest ajast tuli tunnike mikrofoni jutu jaoks näpata. See annab seekord vääramatu põhjenduse enes ja mitmes teises usaldusväärses allikas kirja pandud tõsiasi et 18. mail oli eriskõlaril juubel. Palju õnne kõigiks edaspidisteks ettevõtmisteks.