Ei tahaks astuda ühte ritta sotsiaalmeedias kirjanike kunstnike palga üleilkujatega, aga tegemist on tõesti värvika näite ka ebaõnnestunud poliitika kujundamisest milles on probleemi alge. Vastab tõele, et kuna kirjanduse kunsti vallas on proportsionaalselt teiste kultuuriliikidega oluliselt vähem riigiasutusi õieti nagu polegi neile ka vähem riigipalgalisi töökohti kui näiteks näitlejatele või muusikutele. Kui aga pole töökohta, millest makstakse palka ja maksud, siis pole automaatseid sotsiaalseid tagatisi. Igasugu muude toetuste valik on küllai, loomestipendiumid, elude toetused, juubelitoetused, projektitoetused, vabakutselistele, kes ei saa loometegevusest sissetulekut maksavad, oleme leidnud riigi rahast ka miinimumpalga suurust toetust millest tasutakse kõik maksud, et tagada element tarne, toimetuleku miinimum ja sotsiaalsed garantiid loomingulistel või tervislikel kriisiperioodidel. Jah, vastab tõele ka seaduspära, et riigiasutuste arv kultuurivaldkondades on Eestis juba pikalt vääga tinginud ka põhimõtteliselt rahastamise proportsioonid. Mida rohkem asutusi, seda rohkem raha. Nii ongi kujunenud, et kirjandus ja kunst saavad riigilt oluliselt vähem raha kui teatrid, muuseumid, kusjuures olemas universaalset õiget vastust küsimusele, kas erinevaid kultuurivaldkondi tuleks toetada võrdselt hoopis kunstiliigikulu ajaloolise tähtsuse või tänaste prioriteetide järgi? See on poliitiline ehk maailmavaateline otsus. Palgasaajate ka hakkavad loomaniidud sõlmima töölepinguid. Kuigi oma sisult on planeeritav toetus ikkagi stipendium vähem töötasuv töölepingu alusel stipendiumile. Peamine erinevus tuleneb juhtimisalluvusest ja konkreetse vastusoorituse nõudmisõigusest. Kui inimene on töö tegemise viisi, aja ja kohavalikul iseseisev siis ei ole see töölepinguline suhe, vaid stipendium. Näiteks näitleja ei saa öelda, et ta täna õhtul etendus oli, tule, et ta näitleb kuskil mujal ja muul viisil ja teisel ajal. Teatrikunstnik ei saa jätta õigeks ajaks dekoratsioone tegemata. Sellisel juhul temaga leping lõpetatakse. Tööandja ostab töödelt konkreetset tööd, vastutab talle töötingimustele toomisest vajalikud materjalid ja kõik varalised õigused lähevad sellega seoses enamasti tööandjale. Kunstnike kirjanike palgaplaan. Midagi sellist ette ei näe. Mäletate veel seda, lastetreenerite stipendiumite saavad spordiklubid maksite stipendiumi. Nii pididki treenerid ja sportlased otsima sotsiaalsete tagatiste saamiseks nii-öelda päris töö. Ehk isegi mitu. Kõik tähendab töötajad, kes kuskil institutsiooni juures ei tööta ega sa sissetulekut ka muu võlaõigusliku lepingu alusel peavad enamasti tegutsema füüsilisest isikust ettevõtja või osaühingu vormis maksma ise maksud ja kõik sotsiaalsed garantiid on olemas. Tõepoolest on sotsiaalmaksu arvestamisega takistusi. Inimeste puhul, kellel on ebaregulaarne, Arne või mitmest allikast tulenev sissetulek. Hulka kuuluvad paljud vabakutselised, mitte ainult loovisikud. Lühidalt nimetatakse seda sotsiaalmaksu summeerimise hajutamise probleemiks, mille lahendamist seadusandjalt aastaid oodatud. Hea uudis on see et alates esimesest jaanuarist jõustub ravikindlustusseadusemuudatus, millega sotsiaalmaksu summeerimise probleem lahendataksegi kõigile hajutamiseks leem küll endiselt jääb. Miks on siis kirjaniku ja kunstnikupalk näide halvast poliitika kujundamisest. Kuigi asjaosalised räägivad, et tegemist on pikalt diskuteeritud ja ette valmistatud plaaniga, siis ühestki poliitika dokumendist seda ei leia. Alles eelmisel aastal Riigikogus heaks kiidetud kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 räägib sellest samast ravikindlustuse tagamisest sõltumata sissetulekute regulaarsest värskem, valitsusliitu. Kokkuleppe kinnitab, et valitsus lähtubki oma tegevusest skulptuuripoliitika põhialustest garantiide süsteemile tervikuna otsa vaatamise asemel. Riigi raha eest töökohtade loomise mõtet pole kusagil. Milleks meile üldse siis need arengukavad ja igasugu tegevuste planeerimine? 10 koha loomine aastase kuluga umbes 160000 eurot on väike üksiküritus mis ehki pälvikski suuremat tähelepanu aga pea peale jäetakse. Seni kehtinud reeglid korraldatud pressikonverentsil jäid paljud asjakohased küsimused vastuseta. Kui ettevalmistus on nii põhjalik, siis miks küsimustele kaasnevatest õigustest ja kohustustest lepingu lõpetamisest, rollist tööandja ehk loomelinud vastutusest näiteks tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral ei suudetud vastata. Asja nimetamine pilootprojektiks kõlab rohkem vabandusena, et tegevus pole läbi mõeldud. Lisaks teatas kultuuriminister võidukalt, et riigis Ta oli, töötajate arv ei kasva. Statistiliselt on see õige, sest kui tööleping sõlmitakse loomeliiduga, mis pole valitsussektori asutus, siis tõesti ka valitsussektori töötajate arvestusse sellised kohad ei lähe. Aga kas on sisuline vahe, kus töökoht täpselt tasub? Kõik kulud kaetakse riigieelarvest või on see rohkem silmakirjalik skeemitamine? Kodanikuna ma tõesti ootan, et töösuhetel reeglid arvestaks kirjanike kunstnike töö eripäraga. On teistsugune ent ei tohiks asetada kirjanike kunstnike väljapoole ühiskonda. Väljapoole teiste jaoks toimivaid reegleid. Süvendab kibestumist, mida avalik võim ei peaks tagant tõukama.