Et me oleme saanud täna väga hea ja õige otsa peale kui meie Georg Otsale ka omalt poolt mõned tunnistus tunnustussõnad lausunud, oleme saanud nii hea ja õige ja kindla otsa peale. Minu arust eriti kolmel põhjusel. Esiteks sellepärast et Georg Ots Näitleja laulja tõust. Kui keegi tahaks püstitama hakata eesti ooperiteatriajaloohoonet ja ei paneks sinna mitte ühe nurga alla kogu jõuga kandma niisugust meest, nagu oli kalunud Karl Ots siis on päris kindel, et see hoone variseb ilma pikema jututa kokku. Ta ei kannata mitte kriitika õhku. Sisama Karl Ots juba oma elutöö algusest peale taotles midagi, mis on meile tänapäeval ka väga omane ja väga le jäitis sellega endast nagunii pilgu meie tuleviku. Ja nimelt tema oli kogu elu plaani Ülitel sest looduse plaani kohaselt oli talle antud väga hea ja ulatuslik bariton. Aga tema võttis kätte ja laulis kogu eluaeg tenorit. Aga Delur on teatavasti kõrgem hääleliik kui bariton. Ja seesama Karl Ots. See meie Omaaegse ooperialussammas ja üks potentsiaalsed kaassigitaja on teatavasti meiegi org otsa lihaniisa. See on esimene punkt. Teiseks, mulle tundub heaks julgustuseks, miks me Georg Otsale võime häid sõnu lause on see, et mina ei ole veel märganud ega ei ole ka minu kuulmiseni jõudnud. Teated sellest, et Georg Ots oleks sattunud suurushullustus. Siis, kui tal ei olnud veel mingisuguseid aunimesid ega erilist tunnustust aga ta tegi oma töö juba väga hästi ja väljapaistvaid ei langenud mitte enesest ära, ei kukkunud sügavalt jooma kurbusest, et teda ei mõisteta, ei tunnustate ja temale vajalike austust avaldada. Ja ka siis, kui ta kõik need aunimetused ja aurahad sai. Ka siis ei langenud otsenisest ära. Rõõm suurest tunnustusest jättis ta jalule. Ja. Temast ei saanud jagu mitte mingisugune suuruse maania otsa. Rinnakõrguseaste on sama kõrge, kui ta oli varemalt ja ta kõnnib veel tänapäev, kõige oma tunnustusega ja kiitusega, mis talle avaldatakse ringi, ilma et ta laseks omale Vihma sõrmetesse sadada. Ja kolmas moment mis meid julgeks teeb otsale kiidusõnu lausudes on see, et me võime avalikult kõigi teiste rahvaste kuuldes ja nähes seda teha, sest kõik teised Raakvat, suured ja väikesed, kus Otson esinenud ja oma esinemisega neile vaimustuse jälgi südamesse jätnud on enne meeldiva otsa kiitnud ja tunnustanud ja teda palju suurema entusiasmiga kätel kandnud, kui meie seda oleme teinud. Sellepärast ma arvan. Me võime ka julgelt nüüd ise tagantjärele otsa kiita, sest keegi ei saa meile etteheiteid teha. Et me kuulume mingisuguste kolkapatriootide kilda. Aga otsa tunnustada, Georg Otsa eriliselt välja tõsta on meil väga tüseda, põhjus võib olla, teile paistab võõrastama mina, vana kulunud draama mees korraga tulime siin suurest lauljast kõnelejana. Aga Ma tahaksin just nimelt selle seisukohalt draama seisukohalt otsa kohta mõned sõnad öelda ja väita mitte ainult eneseõigustuseks vaid väita, et mitte ainult iga ooperi ja muusikateater vaid ma olen päris kindel ka iga Draamateater oleks uhke ja õnnelik, kui ta võiks otsa oma koosseisust teada. Sest otsa tugevuse alfa see algabki sellest, et ta kogu oma loomingus on olnud hea näitleja. Et tema et temas pulbitseb väga keeb näitleja veri ja näitlejaisiksus. Algusest peale, kui ots lavale tuleb etaan igale oma lauldavalev fraasile lähened kindlasõnalise ja mõttelise sisuga. See on ometi laulja näitleja tunnust. Ta oskab suure osavusega kõikidest tekstis ja muusikas olevatest all tekstidest vajaliku välja lugeda ja mõnikord oma väga tabavat intunatsioonidega neid alltekste nii löövalt ja haaravalt ja selge, et anda mõnikord otse kimbudena. Ja tema ei esita oma osi ja oma laule mitte teatades ainult neid nooti, mida helilooja on kirja pannud. Vaid ta laulab neist sest ma tahaksin loota, et minuga nõus ollakse. Kui me laulmisest ikka niiviisi aru saame, et see ei ole mitte ainult nootide teatamine ja ettekandmine Vaid midagi muud ja vaat siin midagi muud, mis meid haarab ja põlluotsa laulus. Vot see on otsal olemas. Ma mäletan, et ükskord üks laulja ütles otsa kohta, et temal ei olevat kanti lee. No mina ei võisin vaidlema hakata selle üle ma ei võta seda enda kompetentsi. Selle üle, vaidleb soodsalonbankileen või? Ei ole. Aga oletame nüüd, et tal nii nagu see laulja ütles, ei ole seda kanti leeni. Aga ots on ometigi tõestanud et kuigi tal seda kantileeni ei oleks, tema on siiski võitnud enesele laialdase populaarsuse, on esinenud meiesuguse haaravuse ja meid kaasa võtmisega on pannud terved saalide traavast Teama naerma ja nutma. Ja Ta on näidanud siis nähtavasti, et seal laulda võib ka ilma kantileenita suuresti ja suure kunstnikuna seal niisama nagu me näeme, omal ajal oli viisiks, et igal majal peab torn peal olema, aga me oleme näinud, et mõned suured majad seisavad püsti ka ilma tornita. Ja. Kui ots nüüd on tõestanud, et lauda võib ka ilma kantileenita siis on siin minu meelest lobaatorlus laulukunstis ja seda suurem auotsa. Tuletame ainult meelde. Niisama õhust haarates mõningaid otsa esinemisi, kas või osades, ma ei räägi siin estraadis, sest need plaadil on ta niisama tugev näitleja. Võtame näiteks meeliselt. Lembitust. Tuletame meeleotsa häält, ta kujuda hoiakuta acid, küüdida ta ilmet, nägu, suu hoiakut ja nii edasi suu hoiakut, mille kaudu, nagu ma mäletan, kuskil Polmis, seal jaapaniitlased see ongi näitleja, laulja värvuse ja tooniandmise võti, siis seal seisab. Ja kui me nüüd meelde tuletame ja siin otsa seda valulist natuke kõverad suud, mis, millest me saame aru, et see on tõesti seesmise tundest nii, nii südamest tulnud valus ei ole mitte mingisugune peegli ees ära õpitud valu. See ei ole mitte. Mingisugune hääle tegemise häda nagu me mõnikord ka ooperis näha võime vaid see on tõeline, suur inimese orgaaniline tundest kantud hingehäda mis Mehlis tunneb, kui ta oma tunnetes fanaadikuna usufanaatik, kuna on ummikusse sattunud. Ja siis tuletame meele sedasama kuju hiljem kui ta on sellest usu oma usufanatismist vabanenud. Ja milline vaba, lahtine, kauni ja, ja puhtahingeline vapper noormees korraga meie ees seisab. See on ümbersündimine, see on vaim, Need ja kehaline ümbersündimine. Või tuletame meele jällegi ühte täisstseeni sootuks teisest ooperist. See on Figaro pulmast, kus Ots mängib viga lood. Ja seal on üks stseen viimases vaatuses, kus ta nöökab vaeseid petetud mehi. Ja pange tähele No aga ütleme, see on näitejuhi tore mõte, aga kuidas otsesele toreda mõtte teostab? See on veel toredam, ta ei tule selle nöökamisega mitte otse lava keskele ja ei anna oma aariaga nii nagu aluga pähe kõigil vaestele petetud meestele. Ei, ta läheb sinna lava kõrvale, astub sinna portaali sillale ja sealt, nii nagu omaette kiigates, nii Ricoshetiga annab oma kahetsuseta nöökamiseks nendele petetud meestele ära ja tagajärg on see, et kõik need, kes saalis istuvad ka need võib-olla kellel väiksed muud peas on. Nad omamoodi, samuti kiidavad ja itsitavad. Või tuletame meele ühte niisugust Georg Otsa viimase aja loomingu suurteost, nii nagu jaagu hotellos. Georg Ots ei ole mitte, nagu me oleme sageli hotello lavastustes näinud. Mingisugune Curry Tiige, intrigeeriv, väike sapine, inimkuju ei vaid Georg Otsa jaagu. See on suur ajalooline üldistus. See on renessansi olemuslikku. Mõtteviisi antipood, see on selle mõtteviisi valge tume pool, mis on tulnud kuskilt sealt keskajast ja see on otsa teene, et ta meile tänapäeval meie mõtted, võib-olla ma ei tea, ma ei ole ta rääkinud selle üle, kas teades või, või teadlikult meie mõtetele ehitab korraga silla niisugusele mõtteviisile niisugusele inimesele nagu oli hotellos Jaago ehitab silla kuskil fašismi sinna keskaeg. Sealsamas kõrval on Jaago väga tark, bee, nõtke, paelduva mõtteviisiga ja, ja nii igas olukorras painduv ja valmis kuju, sest muidu oleks hotello ju rumal. Ta oleks tobu, kui ta ei taibanud. Aga see jaagu, mille otsa annab, see näitab seda, et tal kõigepealt läbi viia on tal tarvis vähemalt sama suurt ja peent ja tarka mõistust, kui oli hotellulaga hotellot. Me austame selles mõttes väga. Ja selle kaudu, et ta selle silla heidab kuskil nende üle sajandite nende vahel. See on nõukoguliku kunstniku näitleja, kodaniku suur teene, kes on niisugune ajaline sotsiaalne prokurör oma osale. On see, kes latika tuuma teeb meile lähedaks, kes meile kõneleb, latsikas palju ütlevana. Ja klassika hea tuuma meis idanema paneb ja me hakkame kõike alatud, mustab võltsi. Me hakkame vihkama, me tahame selle maa pealt ära kaotada ja me muutume kõige selle vastu võitlejaks. See on nõukoguliku kunstliku suur saavutus. Me võiksime veel väga mitmest Georg Otsa osa heidutusest rääkida ja Väita ja näidata ja tõestada, kuidas ta oma kujudes ikka sügavikku läheb niisugustesse sügavustesse, mis nagu Vilde ütles tuukritele töölannaks. Aga mitte ainult ooperis, isegi vildaka Lombakaja sageli väga sassi läinud ideekestega operettides kuskil mõne punavarjuline või vajandeeri tumedanahalise printsina oskab Georg Ots. Meid kütkestada ja haarata teinekord sügavate inimlikud momentidega. Ta laulab meie mõtte- ja vaimu korraga meile südamesse ja me ei pane tähelegi, kuidas me korraga mõnda täiesti Tiide viltu olukorda operetis uskuma. Tahaks lõpuks kogu südamega soovid et Georg Otsa see suur, tugev, hea ja väärtuslik, mis ta oma andega oma andes on arendanud et see väga kaua ja tervena püsiks ja veel edasi areneks, veel kasvaks nii nagu kogu meie elu kasvab ja edasi areneks meie nõukoguliku teatrikunsti võimsas hooguses kasuks sellele hobusele ja kasuks Georg Otsale endale. Ja ma mõtlen, et minuga on vist kõik ühel meelel. Kui meie siis kui Georg Ots näiteks seisaks meie ees aprillikuu lõpuks et meie talle mitte tormiliselt ei aplodeerib, vaid orgaaniliselt, kui ta on saanud Lenini preemia kandidaadist, selle preemia omanikuks Lugupeetud kuulajaskond lugupeetud teatrisõbrad. Georg Otsa kunsti austajad. Mul on kahtlemata. Kaunis olukord praegu siin puldis seista sõna võtta säärase sündmuse puhul, mis on minu elus ja meil kõigil vist esmakordne minule muidugi käesolevale õnnetuseks. Georg Otsale ja kõigile õnneks. Sest me esimest korda esitame enda hulgast me esimest korda on meie hulgast valitud Liine preemia kandidaat. Sellepärast kui alustada väikest vestlust tööst Georg Otsaga. Ma alustaksin nende kulunud sõnadega, mis säärel puhul ikka ja alati tehakse. Et mis, kunas, millal, kellega ja mismoodi see tähendab. Kunas oli minu esimene kohtumine Georg Otsaga? See oli kohe pärast sõda, kui me kogunesime Estonia teatrimajja alumisse vestibüüli, publiku riietehoiuruumi. See ruum oli ainus, mis oli sellest suurest majast. Järelejäänud. Kõik muu oli sõjatules hävinenud, seal toimusid meie esimesed proovid ja esimesed kokkusaamised nendega, kes olid järele jäänud. Nendega, kes olid uued meie majas meie Estoniast peres. See oli veel säärasel proovinud operett Silvaga. Georg Ots tol ajal debüteeris esmakordselt Mei kooris kori solistina ühe meestegelasena koorirühmas meeskonnarühmas. Ja kuna eksis, oli liikumisproov tantsuproov, seda proovi vaatasid pealt. Nendelt trepilt te teate, mis viivad publikus saali poole. Georg Otsa isa, kadunud Karl Ots meie kadunud operetilavastaja, Aulüülik ja veel mõned teised, ma seisin seal üsna lähedal ja oli juhus kuulata nende kahe vanad teatrimeistri omavahelist kõnelust. Mis kulges Georg Otsa ülem ja ma esmakordselt siis sellest jutust nägin ka esmakordselt Georg Otsa isiklikult. Jutt oli umbes nii, et analüütik küsis Karl Otsa käest, et mis sa arvad, kas pojast saab tenor või bariton. Isa vastas praegu raske ütelda. Hääl on olemas, kõrgusi nagu ei ole. Aga ma usun, näitleja saab temast kindlasti. Samal momendil Georg Otsal turiliikumises väikene tantsusamm sooritada, kukkus ääretult kehvasti välja, ajas kõikker tantsu segamini ja kadunud aeguliidik ei osanud selle peale muud teha kui ja ja Karl, sellega ma ei ütlenud, et temast tantsija saab maitsen, temast saab näitleja. Noh, nii ta läks ka tõepoolest. Et Georg otsast sai siiski näitleja, mitte tantsija, kuigi nii faktiliseks vahemärkuseks öelduna ongi org esinenud ka balletis nimelt Eugen Kapi balletis Kalevipoeg päikesele. See päike olevat väga võimas olnud, mina ei ole kahjuks. Ei au ja hiilgust läinud. Ta ise hiljem loobus sellest, ma ei tea, miks, kes niimodi. Sealt läks töö Georg Otsaga edasi ja tõepoolest isa sõnad täitusid juba üsna pea. Umbes poole aasta pärast. Kui nii võib väljendada, algas omamoodi tormijooks pileti kassadele, kui välja kuulutati operett kõrbe laul, nimiosas Georg Otsaga. See ei olnud Georg Otsa esimene osa. Kuid üks nii tähelepanu väärivamaid ja tähelepanuäratavamaid osi. See kõik ei sündinud muidugi mitte kaugeltki üleöö. Georg Ots ei ilmunud meie teatritaevasse sugugi mingisuguse meteoorina või tõusva tähena. Selleks nägi kõigepealt tema ise ja tema juhendajad, kasvatajad, lavastajad, dirigendid, kontsertmeistrid, väga palju vaeva. Võib-olla ma pisut teie illusioone oma lemmikust tumestas. Aga paraku see nii on, et ükski näitleja, olgu ta nii suurmeister meil aval ükskõik missugusel maailmalaval ka ei oleks, keegi ei ole selleks sündinud, nad kõik on selleks pigemini ennast töötanud. Nii oli ka Georg Otsaga punavari ei sündinud sugugi mitte nii väga kergelt. Ma mäletan ühte proovi kusagul kuidagi ja kuidagi ei saanud kätestseenis oma isaga, kus isa lööb oma poega ei saanud kätte seda, kuidas, mismoodi peab poeg sellele reageerima. Lüdig proovis küll lüüa teda õlale ja kaelale, no ei või ometi vastu nägu lüüa, mis tegelikult peaks niimoodi mõjunud. Aga tulemusi emotsionaalsed ja reageeringut õiget ei olnud. Ühel peaproovidest aguliidik lõi Georg Otsa otse vastu põske. Muidugi see oli aku riigi poolt ette kavatsetud. Kuid et ta kavatses, läks ka täiel määral märki. Georg Ots otse võpatas, solvus. Ja kõik see, mida aga poliitika oli võib-olla ja pooleteise kestel kõvasti punnitanud ja proovinud küll nii ja teisiti oli ühekorraga käes. See ei tähenda muidugi seda, et alati peab näitlejad lööma ja tahtma, kui on vaja vastavat reageeringut. Aga meie otsime ja tarvitame teinekord sääraseid abinõusid, mis tunduvad isegi võib-olla jah, naturalistide jaama. Et saada kätte kogemusi, et saada äratada tundeskaalat. Üks juhtum oli kolme musketäri on, me mängisime kolme musketäri, kuus. Georg Endel Pärn ja nende sõnade kõneleja siin puldis. Georg Ots mängis Tartan jaani, te olete lugenud, näinud, kuulnud ja nõnda edasi, missugune mees peab olema Tartanniaan? Tuline, väga temperamentne. Georg Otsal need omadused, nagu kõik esialgu tundus, puudusid. Ei olnud Ta tulist särtsakad võitlejad, vehklejad, väljaastujad ja nõnda edasi, mida kõike, mida see osa karakter vaja. Prooviti nii prooviti teisiti, näitejuhid, lavastajad nägid väga palju vaeva, Georg ise kõige rohkem. Ühel proovin näitejuht, Hugo Malmsten kutsus Georgi kõrvale ja ütles, et proovime täna üllatuseks ühte teist abinõud. Näiteks võib räägivad. No et teeme väikese üllatuse sinu kolleegidele ja aga poliitikule, kõigepealt näitame tal temperament. Temperament ei seisund millegis muus. Ühes väikeses kuldkollases vedelikus maksis tol ajal peale seda väga palju. Seda ei olnud rohkem kui 100 grammi, ainult algab K tähega. Ja Georg Ots ilmus lavale ilma meile kõige teadmata, mis seal vahet on muidugi juhtunud. See oli parajasti kardinaliga, kus Tartan, Jaan pidi väga ägedalt välja astuma. Teravalt ja kardinali mängis kadunud Paul Pinna. Meie, Endel Pärnaga seisund pisut tagapool ja olime nii seeni suhtes võrdlemisi noh, ütleme aitaks apaatsed vaid juba nii teades juba ette, et sellest palju midagi ei tule, sest siiamaani proovidest midagi ei olnud. Sähvatena. Replik jõudiski tardanjani Georg Otsa kätte, Georg astus sammu ette kardinali suunas. Ütles teie allianss, tee deodoni, juhmad, jultunud vääralt käitumist, mitte midagi rohkem aru ei saanud, siis tuli veel üks sõnadevool. Paul Pinna ehmus ära, kargas püsti, ütlesid välja. Me ei taibanud ka, mida sa seisad, terve jutt oli alles veel ja terve stseen oli ees. Haarasime kiirelt muidugi käsu peale Georgi kätes talutasime ta välja. Paul Pinna visseini rahulikult edasi ja kõik läks nagu normaalselt lava taga, mida, mis, mis juhtunud on? Georg siis, mõtlesin ma. Sa isegi aru pühkis higi ja läks kraanist vett natukene ja lihtsalt normid on juba palju parem. Sellest temperamendi saavutamisest sellisel viisil paraku ei tulnud kahjuks mitte midagi välja. Georg käituda ise, nagu teda pidi Eminentsile kardinal ütlema jultunud ja häbitult käitus, ise. Kaunikesti väidab, kõik läks segamini ja muidugi kogemus oli suur, et sellisel teel selliste abinõudega näitlejad näitlejaks ei saa. See ei ole mitte kivi kaugeltki näide juhib kontosse, kes Giorgi sellele teele ahvatles, vaid see oli tema sõbralikke, kõige parem mõte. Inimest võib-olla pisut natukene erutada, et inimene tunneks momendiks, mis tähendab temperament. Kuid väikeseks muidugi pettus ka ise sellest võttest ja minu teada ei ole enam Georg säärast abinõusid kasutanud. Ja ta on saavutanud kõik selle hoopis teistmoodi kuid kogemusi ja, ja väga mitmesuguseid. Tei. Näitlejaks saamiseks on vaja. Esimene lavastajatöö, minul, Georg Otsaga oli Miljutini operetis rahutu õnn. Maised sirutasin alles selle lavastusega esmakordselt oma tiibu selles ametis ja ma ei oska midagi õieti ütelda midagi, mis kuidas töötas Georg Ots ma vaatasin, et ma ise omadega hakkama saan. Aga ma mäletan tagantjärele mõeldes sellele tööle. Ühte niisugust printsipiaalselt läheb, mis ilmnes ikka jälle kõigi tema osatäitmiste juures. See oli ääretu lihtsus. Lihtsus, millega tema läks kas või nõndanimetatud operetikangelaste esimeste esimeste osade täitmise juured. Selles lihtsuses on teinekord väga vääriti aru saadud ja on öeldud, et Georg Ots on ikka ja alati ühtemoodi. Georg Ots tõepoolest ei püüagi imponeerida mingisuguse välisusega ei püüa ennast ümber kehastada väliselt vaid osade ümbergas. Osade lahtimõtestamine toimub alati Georgil just seesmise kaudu, just seesmise kaudu psühholoogilist liini mööda. See on ka Giorgi kõige tugevam. Ma ütleksin kõigi printsipiaalselt näitleja pluss ja omadus. Järgmise tööna kohtusime Figaro pulma juures, millest eelkõneleja Lauteri juba pisut rääkis. See töö oli väga omapärane, selles mõttes jäid siin ilmnes üks jällegi Georgi iseloomustava maid. Näitleja jooni. Et Georg ei vaja mitte väga palju proove. Nagu seda juhtub ja teinekord paratamatu, on nii mõnegi teise näitlejaga. Asi oli niimoodi. Me jõudsime parajasti teose ooperilavale seada, kui Ots sai kutse Soome just kõige paremal paremal tööperioodil. Vot sõitis Soome, töö läks meil edasi ja kui tagasi tuli, siis ma arvasin, et niipea muidugi otsast sigari osas asja ei saa. Üllatus oli meil aga kõigil esimesel proovil, kuhu silmus ääretult suur. Ta ei teadnud, meie ei mäletanudki enam meier siis absoluutselt peaaegu mitte midagi. Aga vaatamata sellele oli Figaro olemas. Figaro oli valmis, oli mõeldud reisil Soome. See näitas, kui palju võib näitleja saavutada just oma mõtteaparatuuri kaudu oma mõtlemisega, oma iseseisva tööga. Füüsiline tegevus, tema liikumine, kõik tema väline karakter, see oli nüüd väga kergesti omandatav, sest ta teadis, kes ja mis on sigar. Ja kui seltsimees Lauter rääkis siin eelnevalt, kuidas ta esitas seda aariat meestest pettunud petetud mees, kes teatrisaalis siis oli meil juhus veel drastilisemalt seda aariat ja selle aaria mõju kogeda. Külalisetendusel Tartus, kus Tartu Ülikoolis me esitasime selle ooperi Jaaguski Orgsele aaria esitas otse saalis publiku seas. See oli ääretult huvitav ja tore pilt, kuidas tõepoolest vist nähtavasti need muhuga mehed väga küüru tõmbasid ja nii kõrvale vaatasid ja otsi nagu muud mingit muud tegevust, et mitte neid sõnu ja otsa nii sähvivad ja otsekohe silme ja südamesse puurivad pilke välja kannatada. Selles lavastuses töös ilmnes ka veel üks otsa toredaid jooni, tema suurt leidlikkus. Suur niisugune improvisatsioonioskusi anne, mis on vajalik ja tarvilik igal näitlejal. Figaro pulm on ju väga situatsioonirikas ja seal on näitleja leidlikkust ääretult palju vaja, seal ei esinenud mitte aga Figaro pulmas, vaid ka paljudes teistes lavastuses. Mulle meenub üks tühine, kuid võrdlemisi näit niisugune näitlik Georg Otsaga ühes operetis, mida me mängisime, mis kandis pealkirja ooperiball. See näiliselt väga tühine ja seda ta tõepoolest ka ori ideelt oli meile kõigile üheks niisuks, nagu ütleksin, üx niukseks vahepalaks tavaliste raskete lavastuste osade reas. Meie selle teosega pisut tahtsime nii natukene vallatust teha, taotleda, sest vallatus on alati üheks niisuguseks heaks lõdvenduseks. On üheks niisuguseks Jakse improviseerimisvõimaluseks ja sedasi lavastus ja need ülesanne meil tõesti ka pakkusid. Viimases vaatuses on seal üks niisugune stseen, kus üks osa täite, mida mängis Georg Ots ilmub oma sõprade juuren hommikul vara ja ta peab neid millegiga üllatama. Ma kui teose lavastaja seda üllatavat nihukest Buanti eriti vaimukad ei leidnud käisid juba peaproovid etendusel ukse ees ja ma ei osanud midagi nagu parimat välja mõtet, ütlesin, et kuna sa tuled pallilt maskiballil. Et võta kaasa pudel šampust ja uksest sisenes, avad korgise, tekitab niisuguse suure paugu ja see ehmatab sinu sõpru, noh ma ütleks seos midagi vaimukat leidlikuga lihtsalt parimat pähe ei tulnud, aga viimasel proovil viskasin ühe niisuguse lausega Giorkile. Aga mõtle, võib-olla leiad ise midagi targemat. Esietendus läks, kõik läks nii kombe kohaselt, viimase vaatuses ma ootasin seda, Nonii juba teadis ette, nüüd tuleb kõva pauk ja nõnda edasi. Vaatame, Georg tuleb sisse, kohmitseb midagi põues, seal pudelit nähtavale ei ilmu. Korraga ilmub aga üks mingisugune karvane nätsakas sutsakas, midagi lendab läbi õhu, tema sõbrad laval hirmsast ehmuvad. Ja täpsemalt nii järelvaadates elus Georg viskas neile hirmust karvase näraka, kassid. Plahvatus ja ehmatus nii laval kui saalis oli ääretult suur, ma ise ka ehmeski. Kust ta selle kassi nüüd kätte sai. Aga ülesanne, lavaline ülesanne oli sajaprotsendiliselt saavutatud. No kahjuks järgmistel etendusel olidki Orgylaga raskusi selle kassisaamisega, see kass oli pärit meie teatri valvelauast, seal hoida ka loomaarmastajad, inimesed ja nendele ei meeldinud, kas niimodi loobitakse lavas. Ja siis ei aidanud Giorgi muud midagi nud. See lõi hästi läbi see asi ja, ja vaja, kus ma sind kassi saanud. Ja kui teist oleks mõni juhtunud sel momendil, siis teatri tagaukse juures riivamised oleks mängus Georg Sämi krae üleval, varjates oma nägu. Väikese vorsti tükikese Ameerikas, kassil. No paar-kolm etendust läks see võte ka läbi tõepoolest kassid nagu ootasid, Georgi seal. Aga siis meie toredad valvela ametnikud, naisametnikud, saite sellest trikist aru ja enam ei ilmunud, kas uks tahaks ka nadi politseid sellest ka? Lossis leidsime lahenduse puhtbutafooria kassi näol. Ma räägin muidugi niisuguseid lugusid praegu teil siin mis võib-olla viivad teid hoopis väärsele väärale arusaamisele näitlejatööst, et see on kõik üks kassiloopimine ainult ja ja naljad naljategemine. Ehk nagu meenub, üks meie orgestrant, teeneline kunstnik rääkis, et hommikul, kui ta väljus oma kodunt astus igapäevasesse kõnelusse oma raja hoidega, kes pühkis tänavat ja alati tahtis temaga kõnelda, kuid muidugi oristandil oli kiire alati proovi. Ja ütles, et hiljem, hiljem, hiljem seekord temaga kohates, ütles ta täna, mul ei ole kiire ja homme on mul veel rohkem sinuga aega rääkida, ma olen nüüd pensionile. See majahoidja pani luuakese sinna seina najale, tegi väga suured silmad, mis vaatas pildikarpi pillikoti orgistrandi käes, et kas selle ameti siis palka ka makstakse? Vaat võib-olla tõesti minul juhtus niisugune arusaamine, et niisuguse asja eest, milleks palku makstakse, jätsime kõigeks nalja ja niisugune trikki tegemine. Kui teie ja kui mul oleks võimalus näidata neid momente kus näitleja nutab siis ei mõtleks niimoodi. Ja te saaksite näitlejast hoopis teise ette kujuts. Mina näen neid momente proovidel väga tihti. Jaan momendid aidata ei saa, inimene on niisuguses osa sünnituse raskustes, et ainult üksinda saab sellest üle. Ja kui te juhtusite nägema neid unetuid, öid, mida veedavad näitlejad ka Georg Ots, nende hulgas siis teiste, hoopis teistmoodi võib olla, tuleks rohkem palka maksta nendele inimestele. Kui te näeksite neid inimesi, näitlejad, kes teinekord kannatavad isiklikke valusid, isiklikke, suuri ja raskeid muresi, me oleme ju kõik inimesed ja me ela iga päev nagu pulmas. Aga õhtu, Teie lähete koju oma murega, tahate üksi olla? Näitleja peab astuma teie ette väga lõbusalt. Naeruse näoga peab laulma, armastusest, peab laulma, rõõmust, laulma, võib-olla kadedusest vihast ükskõik mis suurest tundest, aga tema sisemus on lõhk eristatud. Meile meenub kõigile pajatsitest see fraas, et meilgi on hing, jaan, süda. Näitlejatöö ei ole Rask, Georg Ots ei ole jõudnud selle Nende saavutisteni, kus ta praegu on ja kus ta, millest ta kahtlemata veel edasi läheb mitte vot niisuguste väikeste konjakiklaasidega kassiviskamisega ja nõnda edasi mitte sääraste abinõudega, vaid hoopis need on kõik olnud kõrvaltegurid abistavad tegurid hoopis raskema ja pingsama ja suurima töö. Säärased ülesanded nagu Georg Otsal järgnesid trancesca tariiminis, deemonit oneeginis, maskipallis hotellus ja nõnda edasi. Need vajasid juba väga küpset ja suht näitlejat suurt laulu. Esimest korda kui Georg Otsal tuli esineda transEsskas malateste osas, mis on ääretult dramaatiline osa. Meil kõigil oli suur kahtlusots. Me armastame või tavaliselt peame ütlema, et tal lüüriline bariton kõrval esines aga ees, kuna tema õpetaja, säärane ooper, riiki kanta, kontiid, kuusik, võistlus kunstis on olemas ja võistlus oli ka sel momendil olemas. See võistlus oli väga raske. Ja esialgu paraku tõepoolest Georgil oli suuri suuri raskusi, kuidas, kuidas selles osas välja tulla, kuidas püsida oma õpetaja kõrval väärika õpilasena? Ja tõepoolest imestus oli väga suur, kui me nägime, missuguste ressurssidega missuguste abinõudega oskas ja sai Georg Ots selles osas võistlejaks tiik kuusikule. See on otsa üks iseloomustama neid jooni, et Ta arvestab traditsioonidega, arvestab osa eeskujudega ja nõnda edasi. Kuid eelkõige lähtub osa lahtimõtestamisel ainult ikkagi enda omadustest, enda ressurssidest, enda võimetest. Sellepärast on alati nauditavalt meil ühtlaselt nauditavalt võrdlevalt vaadata. Tema oneegin, deemon ja paljud teised osad. Palju võiks rääkida tööst Georg Otsaga maskipallis hotellos. Vot sellest ma lisaksin lisaks veel eelnevale kõnelejale nii palju, et see töö vast oli kõige huvitavam, kõige täiuslikum selles mõttes, et me tunnetasime siin üheskoos. Teose põhiidee võib olla sügavamini kui kunagi varem. Ja tänu otsa suurepärasele meisterlikkusele. Meie suutsime omamoodi kõlama panna Lelle Verdi põhiideed. Mis verbi ise mõtles hotellus, et hotello ei olegi ei kannagi võib-olla pealkiri mitte hotello, vaid pigemini, aga nii, kuidas verd ise, seda alul tõepoolest mõtleski. Kui keegi alles hiljuti nii etendust vaadates stratenseeris suusõnaliselt etendust mulle, siis ta ütles, et mulle tundub, et lavastuses on rõhk läinud asetanud just Jaagura. See oli minu meelest kõige parem kompliment Georg Otsale ja ka minu tööle sealjuures, et me olime Est tabanud selle, mida Verdi ise mõtles. Jaago ongi selle tõuseb põhikeskne kuju, mille kaudu ta tahtis näidata tumedat renessansi, pensansid kõige tumedamat. Rääkida muidugi oleks ääretult palju aeg aga jookseb ja kui teada, et Georg Ots on esinenud ligikaudu 50. osas nii operetis kui ooperis ja mulle lubati siin 20 minutit, 20 minutit on aga liiga vähe. Et 20 aastat seda suurt tööd, mida Georg Ots teinud nii kokku võtta ja räägid sellest, et selles oleks mingisugust, natuke põhjalikumat muljet. Kui me täna ühiselt toetame Georg Otsa kandidatuuri Lenini preemia saamisel tema kontserttegevuse eest siis ma arvan, et siin auditooriumis ei ole ühtegi ja ei ole ühtegi televisiooni vaatajad kes ei kirjutaks alla ka sel juhul, kui Georg Ots esitatakse kui ooperinäitleja. Kui ooperilaulja Lenini preemia kandidaadiks. Isiklikult ma kirjutaksin esimesena sellele alla, kuid nagu öeldakse. Ja eelnevalt kõneleja algas oma sõnavõttu, et me oleme hea otsa endale ette võtnud siis ma lõpetaksin, et me oleme tõepoolest hea otsa ette võtnud. Meie võime öelda seda, et igale asjale nagu taotlused öelda, on kaks otsa. Et see on hea. Meil on ja me oleme õnnelikud, et meil on üks ots. Kuid me oleme õnnelikumad, et see on Georg Ots. Soovin talle kogu meie teatripere kõigi tema kolleegide poolt palju, palju tervist. Edaspidises töös, edaspidistes, ülesannete täitmises ja palju-palju loomingulisi võite. Seltsimees otsale on tulnud arvukalt küsimusi, loodame, et aeg võimaldab neil kõikidele vastata. Üks niisugune küsimus. Milline teie poolt antud kontsert on saanud kõige soojema vastuvõtu osaliseks Eesti NSV-s, vennasvabariikides ja välisreisidel? Kui raske on nii kohe meelde tuletada, aga mulle endale võib-olla kõige suuremini. Samas jättis möödunud aastal esinemine rahvusvahelisel naiste kongressil kus ma esitasin lauluõhtut Moskva lähistel ja siis, kui saal hakkas minuga kaasa laulma. See oli vist Moskvas nii soojemaid, vastuvõtte. Meie oma kodurahvas on võrdlemisi külm rahvas ega Meie rahva omapära on juba vist niisugune, et ega me eriti väga oma vaimustust ei näitaja eriti tugevasti plaksutada. Mäletan kord oli Soomes niisugune lugu. Esinesime Soomes kuskil provintsis, ühes väikeses linnakeses ja pärast või esimesel vaheajal tulid inimesed sinna lava taha ja küsisid, miks pärast oli nii vähe laulate, me ütlesime, ei, aplodeerivad meile, me ei saa ju teil Liisa palast laulda. Kui te meid välja ei kutsu, siis selle peale need soomlased ütlesid, et kunagi olevat, eks. Humorist käinud seal nende juures esinemas ja oli ka olnud niisugune väike aplaus ja ta oli sõitnud tagasi Helsingisse, mõtlenud, et nüüd on täiesti tegemist läbikukkumisega ja läks kaks nädalat mööda, ta sai kirja sealtsamast sellest linnakesest, et me täname teid ka selle kontserdi eest. Me ei ole kunagi elus nii palju naernud ja nii palju aplodeerida. See meie põhjarahvaste tagasihoidlikkus käib ka meie rahva kohta. Küsimus. Kas on Lenini preemia selle vooru kandidaatideks esitatud veel teisi baritoni? Ei selles kandidaatide hulgas bariton ei ole, küll on aga väga hea metsosopran Arhipova meile kõikidele tuntud lauljatar. Palun, kas jutustaksite mõne huvitava episoodi mõnest oma välisreisist, eriti seoses teatripäevaga, võib-olla teatri mulje? Mitmete aastate jooksul välismaal käinud ja palju on kogunenud teatri muljeid. Kõige eredamaks. Vastu oleks kaks aastat tagasi nähtud Berliini koomilise ooperiedendus hotello Verdi ooper Othello Prahas. See oli lavastaja Fels Einsteini lavastuses ja see jättis mulle väga sügava mulje, aitas palju kaasa ka mulle roosa kujundamisel juba aasta hiljem meie teatris. Siis tavaliselt öeldakse ikka, et esimesed muljed on kõige tugevamad. Ma mäletan esimeselt kontsertreisid Soome. See oli vist 51. aastal, kui meie trupp esines töölisi linnas, genis. Päris-Soome põhjaosas põhjalahe kaldal. Kemi linn on Soomes tuntud kui punane. Pane linn sellepärast, et seal on väga palju töölisi ja töölisliikumine on väga arenenud. Mesinesime tööliste majas, see oli pisikene puumajakene, hiljem oli see olevat ära põlenud, nüüd on uus ehitatud sinna. Aga tookord. Meid võeti väga soojalt vastu ja mina tulin välje, esinesin. Rahulauluga Ma ei mäleta täpselt, see oli vist helilooja laulma laulsin seda soome keeles ja kui ma hakkasin laulma, siis kõik inimesed Neist tõusid püsti. Ma ei saanud aru, mikspärast nad püsti tõusid ja mõtlesin, et kas keegi tuli minu selja tagant sisse Soome president piilulise tahapoole, vaatan. Mis põhjus seal küll võis olla. Püsti tõusevad. Ja hiljem alles taipasin, et soome töölised demonstreerisid oma oma Rahu tahet sellega, nad võtsid rahu laulu vastu, nagu hümni. Tõusid püsti selle auks ja esimeses reas istus politseimeister ka, kes oli tulnud kontrollima selle kontserdi sisu. Tema tõusis ka siis valvel, ilusti püsti, kogu laulu lõpuni. See on üks nii meeldejäävamaid episoodi kontsertesinemistest välismaal. Näiteks aga hoopis kaugemast minevikust palutakse teid jutustada esinemisest suure isamaasõja päevil. Nimetage raskemaid momente rindeolukorras. Mõtleme Teeessidega. Ma pean ütlema, et ma rindele päris ei saanudki esinema. 42.-le aastal organiseeriti Eesti riiklikud kunstiansamblid ja pärast nende nii-ütelda tööküpseks. Meie sõitsime ringreisidele mööda nõukogude liitu, käisime kaugel tagalas Siberis. Jõudsime Novosibirskile ja velg koosneski basseini. Esinesime seal linnades suure kavaga Kuiboshevis ja Moskvas, sealhulgas ka. Tellisime nii-ütelda väga suuri maa-alasid, siis hiljem käisime esinemas ka haiglates. Mäletan, Jaroslavi linnas oli läti diviisi haigla, seal puutusime kokku just nii rindemeestega, kes äsja vilt saabunud rindelt avatutena laulsime. Nendele mäletan episoodi 10 Voldemar valgega, praeguse riikliku meeskory artistiga. Laulsime kahekesi läti keeles. Wilbur laulu meremehed, lätlased olid väga õnnelikud, muidugi ma kardan, et sellest läti keeles nad küll palju aru ei saanud, aga nii palju ikka said aru, see läti keeles oli, võeti meid väga soojalt vastu 44. aasta sügisel just enne Tallinna vabastamist, meie meeskori trupp hakkas sõitma just rindele, esinema meie korpuse väeosadele, aga meie väeosade pealetung oli nii kiiret, meie väeosad jõudsid meist ette jõudnud nendele kuidagi järele ja kui jõudsime dünojaama, siis saime teada, Tallinn on vabastatud, jõudsime Võrru, suunati meid võrust juba mitte rindele, vaid Tallinna esinema Tallinna rahvale, nii et me päris rindel ei saanud. Meid oli päris suur kollektiiv ja rindel käisid väiksemad rindebrigaadid, peamiselt artistidest koosnesid Aleksander Arder, solistid käisid väiksemad grupid, aga meid oli koorigrupp oli väga suur ja sellepärast. Ja me ei jõudnudki õieti rindele. Kõige rindelähedasem punkt, kus me käisime, oli Smolensk pärast tema vabastamist kohe mäletame seda, et seal oli esinesime väga. Nii praeguses mõttes väga kehvas olukorras, sest seal kogu Smolenskis oli vist säilinud ainult mõnikümmend. Kogu Smolensk oli jättis väga masendava mulje. Suur varemete linn oli, kuid meie esinemist võeti seal väga soojalt vastu. See oli vist kõige lähedasem rindele esinemine. Järgmine küsimus, millal ja missugune oli teie esimene esinemine lauljana? Selleks tuleks siis lugeda minu esinemist esimesel koolipäeval. Sattus nii, et esimesel päeval oli kohe laulutundja, lauluõpetajal lasi kõikidel õpilastel midagi ette laulda, igaüks laulis kas lastelaulukest või rahvalaulukest. Aga kui jõudis minuni märg, siis mina ütlesin, et vabandage, et ma ei oska niisugusi laule laulda. Õpetaja imedes imestasid, kuidas ooperilaulja poeg ei oska nüüd ühtegi laulu laulda, ma ütlesin, et ma oskan küll, aga ma võin teil ooperis Harriet laulda, kui tahad. Ma olin kodus nii palju ooperiaariaid kuulnud isa esituses ja õpetaja siis muidugi ütles. No laula siis, mida sa oskad ooperis ja ma kandsin siis ette Rossi aaria ooperist oskaja itaalia keeles veel. Õpetajale see vist meeldis ja järgmise tunni ajal juba teisest tunnist kutsuti mind välja, toodi kooli saali ja paluti siis vanematele klassidele veel kord ette laulda, aga ma ei ole nii suure auditooriumiga harjunud, ma köhatasin, ütlesin, vabandage, mul läks hääl ära, ma ei saa. Missugust uut osa vee praegu ette valmistate Estonias, millal võime seda kuulda-näha? Praegu mul on väga tõsine ülesanne. Ma tegutsesin teist korda oma elu jooksul lavastajana ja lavastama praegu Estonias Kalmani operetitsirkusprintsess mis peab vesi edenduma praeguste andmete järgi üheksandal mail. Seal arvatavasti tuleb mul ka selle ühe peaosalise osa täita mister yksi osa praegu ma tahaksin küll, et rakendada sealt noort artisti Illart oravat, kes annab väga palju lootusi häälega ja hea esinemise viisiga. Ma loodan ütelda tema peale, selles osas. Aga arvatavasti tuleb mul ka hiljem seda osa esitada. Missugune tunne on teil Lenini preemia saamise eel? Ausalt öelda niisugune tunne, et ega mina ei saa seda Lenini preemiat. Sellepärast, et need teised esitatud kandidaadid on väga tublid ja väärivad kõik Lenini preemia. Nii et hoidke pöialt, aga mina tõtt-öelda küll millegi peale ei looda. Ma leian, et see isegi on juba suur au, et mind on esitatud selle preemia saamiseks. Siis paar küsimust, mis puudutavad teie vaba aega, siin esitatakse nad kõik korraga, võib-olla vastate siis ka korraga. Olen jälginud isetegevusnäitustel teemale, milliseid väga meeldisid, millal hakkasite sellega tegelema, kas juba koolis või hiljem. Siis olen kuuluteid laulmas mitmes keeles. Kas valdate kõiki võib täiendate Empidevad? Ma olen tõesti vahetevahel tegelenud nii-ütelda kujutava kunstiga maalinud küll väga vähesest, aeg on kahjuks liiga vähe. Akvarell joonistanud niisama pliiatsiga karikatuuri joonistanud, tavaliselt proovide ajal. Kui lähevad meil esimesed proovid, seal on võrdlemisi palju aega ja osa raamatuid käes, siis kõik minu osa raamatute tagumised lehed on tavaliselt täis kritseldatud igasuguseid karikatuure minu kolleegide pihta. See. Joonistamine ja maalimine on, huvitaks, aga see nõuab muidugi väga palju aega ja väga palju head tahtmist. Kahjuks seda aiakestan natuke vähe ja sellepärast saab sellega tegeleda vahel ainult puhkuse ajal vihmase ilmaga. Mis puutub keldrisse ma olen laulnud vist 16. keeles, aga nii valdama, nii enam-vähem. Eesti keelt ja vene keelt ja prantsuse keelt, saksa keelt, itaalia keeles saan aru, inglise keelest saan aru soome keeles. Aga see on ühesõnaga seitsmes keeles, nii saaksin enam-vähem hakkama, aga ülejäänud keeled? Ma olen lihtsalt laulud nendes keeltes olen lihtsalt ära õppinud inimeste abil, kes valdavad puhtalt seda keelt. Ja ilmselt musikaalsus aitab Kaasani selle foneetika kiirele omandamisele. Nii et ma olen isegi tatari keeles laulnud ja serbia keeles laulnud, aga muidugi isenit keeli ei valda. Olen lihtsalt ära õppinud, need laulud nendes keeltes. Oleme kuulnud, kui väga hõivatud on teie tööpäev. Kuidas veedate oma vaba aja, kuidas puhkate, kuidas möödub teie tööpäev? Noh, see ei ole kindlat meil tööpäeva kaheksatunnist või seitsme tunniste kuuetunnilist. Ja tavaliselt kipub see tööpäev pikaks minema, siis kui on oodata esietendust, valmistame uut lavastust ette, siis on tavaliselt hommikust kella 11-st kuni kella kolmeni proovid. Kui siis veel õhtul on etendus, siis peab kell kuus olema, oleme juba teatri siia tavaliselt läheb siis kella 10-ni 11-ni õhtul välja. Me ainult teatris ei tööta. Esinemine raadios, televisioonis, vahel filmitakse meid ja. Siis tuleb neid ülesandeid tihti palju rohkem. Nii et näiteks millegipärast meie kohtumist ma pean minema lindistama raadiosse helilooja naisse, andis mulle uue laulu täna hommikul siin kätte, nüüd pärast lähen juba lindistamisele. Nii et me meil ei ole kindlat tööpäeva ette nähtud. Vahel ta kipub tõesti 12 tunniseks minema ja aega jääb väga vähe isegi lastega tegelemiseks, perekonnaga tegelemiseks, mille pärast vahel naisega pahandusi selle pärast. Sellepärast katsume ka Ja tihtipeale pakutakse meilist vabal päeval palju ülesandeid, meil üks ainukene vaba päev on nagu meil kõigil ja siis ma katsun ikka nendest loobuda, et vähemalt ühte päeva säilitada nädalas, mis oleks täiesti vaba, aga pahatihti see ei õnnestu. Selle eest, siis ma katsun suvel suvepuhkuse ajal mitte tegeleda lavategevusega kontserttegevusega, kuid ka see ei õnnestu mitte päris alati. Nii et töö juures on raskused selles, et me peame, me oleme mitu korda päevas kinni ja ütleme kaks tundi või kolm tundi järjest. Ja selle tõttu see vahepealne paar tunnikest, see kaob kani märkamatult ära, et ei panegi tähele. Kui hommikul tegi talle silmad lahti, juba on õhtu käes aeg magama minna. Ja lõpuks viimane küsimus. Mida te arvate Estonia teatri, noorte lauljate, järelkasvu? Mulle tundub, et meie Estonia akadeemiline ooperi- ja balletiteater on praegu võrdlemisi õnnelikus olukorras. Meil on praegu lauljate pater vägagi tugev ja võiks võistelda vist väga tugevate teatritega kogu maailmas. Seda on näidanud ka need kuulsate nimedega külaliskunstnikud, kes meile on tulnud ja ei olegi nii väga võõrana tundnud ennast meie lauljate kollektiivis ja eriti annab põhjust rõõmustamiseks see, et meil on noorte järel, kas praegu väga lootustandev, meil on noori andekaid tenoreid nii näiteks kalju karask ja Ivo Kuusk Hendrik Krumm, kolm head tenorit ühe teatri kohta. See on juba väga palju. Siis bariton nendest Hillar Dora annab väga palju lootusi. On meil veel teisigi, siis sopranitestan meil maili Sammelselg ja Aino Külvand on väga tubli praegu. Tiina Saxo, Paula Padrik, need on kõik nii-ütelda noorema põlve esindajad. Siis metsosopranite. Urve Tauts passidega on meil natuke lugu varem, kuid loodame, et meie olukord paraneb. Samuti ka kõige madalama naishäälega on meil praegu raskusi. Meil praegu tegelikult teatris ei olegi alti kuid ka siin on olemas lootused seda kohta peagi täita, nii et mulle tundub, et Estonia teatri Perspektiiv lauljate osas on praegu täiesti rõõmustage rahul. Sellega oleks küsimused põhiliselt vastatud. Ta võib-olla on veel küsimusi, siis võib, keegi soovib koha peal püsida, millel. Ei ole vist. Tänan teid siis tähelepanu.