Algava saate muusikaline osa toob teieni kitt, tarri helindeid, Bachist, päkke, Räkini jutukangas hetki ühe inimese kõrgimisest muusikamaailma tema olemisest muusikamaailmas, kodumaailmas ja looduse maailmas. Aastavahetusel sai Eesti NSV teenelise kunstitegelasel Vallo järvil täis pool elu sajandit räägida ajakirjanduses tema muusikalise tegevuse põhietapid ära. See oli üsna kirev pilt pillimees rütmikutes kuldses seitsmes kloorias Pirital töölisteatri Ringhäälinguorkestrites, siis dirigendikepp riiklikus akadeemilises teatris Estonia ning pedagoogiamet Tallinna riiklikus konservatooriumis. Tammutnud elavateks helideks 74 muusikalise lavateose partituurid kandnud need läbitunnetatud rütmides ja dünaamikas kuulajate ette. Ükski jutt ei suuda inimesest kõike ära rääkida, ükski jutte ja teda iialgi lõpuni. See pole lihtsalt võimalik eksija, isegi paksud autobiograafiat inimesest endast ikkagi vaesemaks. Aga kui hom ülehomme teeks keegi jälle raadiosaate või kirjutaks midagi Vallo Järvist, leiaks ta kindlasti hoopiski erinevaid külgi. Mida rõhutada, mida esile tuua? Tasuks temaga kohtumiseks valida võib-olla niisugune hetk, kus kogu pere korraga koos kaks pillimängu õppivat poega, balletti õppiv tütar, abikaasEstonia teatri solist, siis tuleks jälle teisiti välja. Aga meil tuli niimoodi, nagu järgmises saatelõigust alates kuulda võib jääd. Saade on läbinisti põimitud kitarrimuusikaga. See on Vallo Järvi enda ettepanek, näidates hetki seal pole olnud talle üksnes leivaraha pilli rollis. Bachi prelüüdi Reemo soor juba kandis ette Venezuela kitarrimängija Alirjo dias ja ta jätkab nüüd selle prelüüdi juurde kuuluva fugaga. Kas te olete uurinud oma sugupuud palju põlvkondi tagasi, no mis ma mäletan, on ikka vanaisa vanaema ja siis nende juttude järgi võib-olla nende vanematest ka natukene. Aga see on väga umbkaudne maainimesed, nad olid otsa talust oli olnud meie isa järgi perekond. Pärit oli, see on kuskil seal kikipära kandis, Pärnumaa minu vanemad on pärit Pärnust, vanaema ja vanaisa, neid te olete ise juba ja neid ma tean hästi ja mäletan, kuigi tähendab isa poolt, vanaisa, ma ei mäleta, see suri enne ära, kui vanavanaemalt ma tean, päris lihtne mees oli see minu vanaisa olnud, alguses oli seal vabrikutööline Pärnus aga siis pärastpoole ta ostis endale ühe hobuse ja siis oli lihtsalt mees, hakkas veovoorimeheks. Ja nähtavasti ta sellega niipalju siiski teenised, ta sai endale pisikese maja hüti üles viie Pärnu linna. Ja niimoodi ta siis seal soetas omale perekonna ja ja siis minu isa on siis kasvanud selles perekonnas üles Pärnus, seal see oli siis üks liin, aga teine liin, emapoolne ema, isa oli mölder ja ema ema oli lihtsalt kaluri tütar. Vaat nemad olid seal kabli külas ja seal oli tihtipeale laevaõnnetusi. Ja räägitakse nii, et sinna on Hispaania laev kukkunud ja Hispaania meremehi on sattunud sinna randa ja nad jäänudki kohapeale elama. Ja nagu külarahvas räägib, on siis minu vanaema-le hispaania mehe tütar olnud või kas teie vaarisad ja vanaisad vanaemad tegelesid muusikaga ka mingilmääral? No nii palju ma tean, et vanavanemate kohta, et see Möldrist vanaisa, tema oli küla kuulust Simply mängija ikka pidudel käis mängimas ja niimoodi räägiti. Ma olin pisike poiss, kui isegi vanad simmer oli kodus ja ta vahetevahel võttis seal. Kui ta heas tujus oli, võttis, pani selle laua peal ja ja otsis, need tuletas meelde, muidugi, ta oli siis juba vana mees ja ta oli töömees, näpud ei käinud enam nii nagu tarvis oli, aga lugu tuli välja. Kõik Rein lendurit ja niisugused omaaegset tantsu ja populaarset pop. Need olid siiski võis arvata, et ta võis väga hästi mänginud minu arvates tema tema noodist ja mitte midagi tema lihtsalt. Kuidas see muusika ja simli õppimine käis omal ajal arvatavasti nii, et üks õpetas ühele, teine teisele ja ja nii nad õppisid, Teie ka seal kõrval, proovisid? Oluliselt siin veel nii palju ma mäletan, simmer oli lõhki kaanuari lõhki ja põhi oli lõhki, ära kuivanud. Ta oli väga vana pill ei tea, võib-olla vanem, isegi kui see vanaisa ise. Ja ma ikka katsusin asjal klimmerdada peal nii ühte ja teist. Aga no muidugi oma viisina võtsin sealt välja kohe, aga mis puutub, ütleme, terve selle mängutehnikasse, siis jäi seal puudulik. Kui vana te siis olite? No mis ma või siis söörlikeks nii seitsme kaheksa aastane olin või, või võib-olla isegi noorem? Andresse Koovia mängi Balbennise Granada. Varasesse noorpõlve kuulub ka kitarriga kokkupuutumine. Harry ja üldse keelpillid ei pandoliiniga kitarri, viiul ja need asjad, need algavad minul juba ja algkooli alguses kohe. Aga koduses ringis meil oli ka kogu aeg üks musitseerimine, isa mängis meil ka kitarri ja mandoliini ja samuti ema. Ema oli veel väga hea balalaika mängija, nii et isegi ta sai oma ema käest sellepärast viieldata, näputööd väga vähe tegi ja alati piri piripill tõused, mis tütarlaps peaks rohkem näputööd tegema, et mis seal siis balalaika päevade viisi muidugi klimmerdada? Teil oli siis kodus väike ansambel vahel ja noh, see käis ikka all olid lauljad ka ja niuksed, noh, kuidas laule, mis nad lauljad olid, aga aga musikaalse inimestena nüüd igal juhul omaaegset lööklaulud ja niuksed asjad, nad laulsid ja mängisid ise kaasa pillidega. Nii et mina kuulsin seda, valige õige vasakult pealt ja pildis ja ma hakkasin ka proovima siis juba nii palju, kuidas juba jõud peale hakkas. Endal ei tulnud tahtmist takti kaasa lüüa, no ei tea, võib-olla ma seda ka tegin. Igatahes, ma mäletan niipalju, et et ma tagusin igasugust kilukarpi, see, neid ma tagusin juba võrdlemisi varakult, minu ema ja isa töötasid nimelt juuksuritega ja seal käis rahvast väga palju nool, oli ka see grammofonid, periood ja heliplaadid ja siis ma mäletan, et oli üks niisugune Valencia lugu kooliga, mis oli omal ajal väga populaarne, praegult ka mängitakse veel seda, sellel oli väga huvitav radade Tampa kampa kampa, niisugune rütm oli kuus, 80. Ja mina tagusin, äratab, mul meeldis trummisi sistakud või niukseid rütmi tagada ka ma võtsingi plekt otsikud ja mis seal oli? Tagatoas siis, kui see grammofon mängis, ma lõin seda rütmiga kaasa, aga ükskord juhtus niisugune asi, et et professor Artur Kapp tuli, tema oli siis ju konservatooriumi õppejõud juba siin Tallinnas. Temagi armastas ikka hommikuti tulla meie juuksuritöökojast läbi ja siis ennast korda sättida, tundidesse minna, lasi habet ajada ja no vot, ja siis tema kuulis, äkki jääb kesiseks küsiski kõigepealt, kes, kes seal niimoodi lööb neid pekt otsikuid. Fisatsistvat poeg lööb mulje. Kutsuge pois siia ja siis mina tulin siis sinna. Mina ise seda hästi ei mäleta, aga minu ema ise räägib ja siis oli ütelnud midagi meeles, et professor kapp on teda õnnistanud, oli üteld mu emale, siis temal oli niiviisi rütmi lugusid meelde kilukarpide tagumine seal selle heliplaatide taustal. Ja teie muusikamehe tegevus algaski siis võib-olla jah, mis seal hakka, kuskilt tuli kilukarpidest trummidel ja. Veel kord Andres Segovia tor Rooba kaks Kataloonia laulu. Raadiotuli ka varsti isa ostis ka raadio, no siis sai hakata rohkem muusikat nii kuulama ja vaat siis raadio ja, ja raadio kuulamine ja selle kitarrimängu seos, sellega algaski üldse muusika tegemine, sellepärast et need asjad, mida sealt raadiost sai kuulatud peamiselt tantsumuusika, tol ajal oli John pori orkester ja Priit Veebeli orkester, Need mängisid vastavalt Estonia valges saalis Jabloores. Ja siis laupäev ja pühapäeva õhtul tantsumuusikaülekanne ja neid sai alati kuulatud, tollal magnetofon ei olnud, siis tuli meelde jätta need lood ja jaa, populaarsemad viisid. Muidugi kõik asjad ei jäänud meelde ühe korra kuul siis teine õhtuse jälle kuulatud ja ja nii kuidas see nooditundmine mul ka koolis seal muusikades arenes, sai pikkamaid hakatud kahe nootidega üles märkima, neid meloodiaid ja ka pilli peal kohe proovima. Meil oli algkoolis väga tore muusikaõpetaja. Tema nimi oli Peeter Põder. Tema poeg, praegultki veel siin raadio estraadiorkestris viiulit, demariga, viiulde, viiendas algkoolis ta lõi kohe, kui tema sinna tuli keelpillide orkestri, seal olid mandoliinid, kitarrid, mandolad ja niuksed niuksed instrumendid siis. Ja ta pani poisid õppima, otsis siis klassidest välja, kes viisi peavad ja kuulevad ja ja nootide järgi. No minul oli see hea, et minul ema oskas mängida mandoliinid kodus Me hakkasime kodus kohe, ma sain ema käest väga kiiresti, inimesed, võhitehnilised võtted kohe kätte ja ja siis ühesõnaga kiiremini oma edasi, kui teised poisid seal mõningad said, siis läks moodi ksülofon, kool muretses ksülofoni ja see õpetaja oli ise kah temale viiuldaja. Aga tema oli huvitatud sellest selles filofoni mängus, ta õppis ise lood, Selgeks, kirjutas nad ülesse ja kirjutas komponeeris ka ise sülofoni seal kuskil meist õpikut, repertuaari, suurt midagi tol ajal ei olnud liikumas ja siis valis minu sinna välja, et ma olin üks nutika majutisele mandoliin ka natuke teistest kaugemale. Täitsa hea küll, et sa jätad mandoliini nüüd sinnapaika, praegu hakkame tšilofoni õppima, mandoliinid mängida, kes niikuinii siis ma hakkasin, iga peab hommikul tema juures sülofonil tunnis käima, see oli juba nii tasuline. Teadlik muusika, õppimine juba ja siis tema soovitas üks vana tsirkuse muusikaline kloun võix Bulgakovi nimeline oli omal ajal, see valmistas ise ksülofoni, see meisterdas sellest vahtrapuust, Slowliniti niuksed, õlgmatid olid all, et ta vastu lauda globiseks ja, ja niimoodi ma õppisin seda sülofoni mängu päris kaugele, jõudsin sellega. Ja isegi nii kaugele, et ma keskkoolipõlves tegin igasuguseid soolo siia ja ulatasin isegi oma silofoni mänguga raadiosse välja. Need olid otsesaated ja ma mäletan, kuidas sinna raadiosse mind võeti, seal oli veel oma nisugune konkurss, ka mina mängisin ksülofoni peal. Rossini Villem del fantaasiat ja Priit Nigula saatis mind. Olav Rootsist kuulas. Ja siis, kui see oli ära kuulatud, siis öeldi, et hea küll, võib esineda küll ja siis ma ei 20 minutit saates. See oli minu esimene nii-öelda kutseline muusika fakt, sellepärast et kui ma tulin sealt trepist alla, siis juba juba kassapidaja tuli, palun astuge kassast läbi, andis minule selle eest kohe viis krooni, tähendab nii kui mina olin mänginud, mina sain oma raha kätte sellest. Esimene teenistasime teenistusse. Kõlab tuntud Varlamovi viis, punane Sarapana esitaja on kitarrist Sazonov. Koolimuusika harrastused ja orkestrivaim jätkus ka keskkoolis, kus oli muusikaõpetajaks Voldemar Tomingas. Tema on ka laulukoorijuht, oli ja on isegi energiline organiseerija. See oli praegune teine keskkool. Seal oli sümfonietta orkester, džässorkester, siis oli suur laulukooris ja siis puhkpilliorkester oli nii et kõik ühesõnaga orkester, liigid, mis veel olemas on, olid seal koolis esindatud ja instrumente muretseti juurde tellitiga koolile löökriistad džässorkestri komplekt, löörliste komplekti, samuti Timpanid, sümfooniaorkestrile, põhilöök instrumendid, nende jaoks võeti tunde isegi Estoniat impanist. Härm käis mul tundi andmas seal Timpanite peal kauaaegne Raadio estraaditrummimängija Elmar Kruus, seda kutsuti siis õpetama neid džässilöökriistu. No vot, ja siis sai hakatud orkestris mängivad löökristide peale Kulama liiva ksülofonimängija see Pill käed igatahes peavad hästi käima seal ja siis need trummid sinna juurde. Nii ma saingi ühe elukutse endale nagu löökpillimängija. Valmistusin juba kooli põlvest selleks löökpillimänguks ette, nii et kui ma kooli lõpetasin, siis ma sain kohe kohaga. Juba 40. aasta töölisteatri orkestrile loodi täitsa kutseline orkester, seda juhatas siis tol ajal Linda Saul sai muusikajuhiks ja mind võeti siis kohe sinna löökriistamängijaks. Mängib Vesk Montgomery Herdi korduvalt. Siin on siis kitarr kilistele juubeliks kingiti ja siin on autogrammidega Arne Oit, Gennadi Podolski. Metssalu siis, kes siin meil on, kõlar? Valter Ojakäär, Naissoo niuksed, mehed on siin-seal, siis kleepisin oma nimed siia, kitarre kaane peale kikkis mulgi tar rütmikute koostate koosseis lõpetas oma tegevuse 25 aastat tagasi, nagu oja ütles, mul juubeli austamisõhtul ja siis noomist kitarrimängul maha jätnud ja nüüd kinkisid mulle uuesti kitarri, et seda natuke püüaksin taastaseda kitarrimängu ja ma olengi seda jõudumööda katsunud teha. Vaatangi tseb, asi polegi nii väga lootusetu on, olgu need 25 aastat puututanud üldse, millest see tingitud oli. Mul hakkasid teised asjad peale konservatooriumi õppimine ja lõppesid magneteid, teenisin jõul, tegelikult kitarriga leiba endale. Mitmed head aastat pärast seda siin väga mitmel rindel sai töötatud, mängisin Raadio sümfooniaorkestris löökriistu, õhtuti mängisin tantsuorkestrites isegi restoranides kitarri karjutmikutes, see olis Sakala tänava kultuurihoones seal jumalal populaarne ansambel pärast tuli välja, et kõik need mängumehed, kes, kes on nüüd koos, olite juhuslikult nendest ikka midagi on saanud heliloojad ja dirigendid ja vaat niisugune orkester oli siis ja sellega mesis teenisime endale elatust. Kui need poisid seal juubelil käisid, siis nad tegid päris meeldiva üllatuse mulle sellega nad kinkisid selle pilli kuidagimoodi see, mis kunagi on õpitud, seega taastub jälle üsna üsna kiiresti, kui prooviks, kas tuleb proovida, võime ainult praegult, mõningad akordid siin näidata, til ehtisid seda pilli kõla nii-öelda. Mis. Kitarri on niisugune instrument, mis kuidagimoodi on inimesele hästi lähedane sellele mängijale eriti. No see on sinu näputöö juures ja sinu näppude all ja siin siin on kuidagimoodi ta on väga, kasvab inimesest enesest välja seal niisama kui ka teine keelpill. Aga kitarril on väga palju võimalusi mängida harmooniliselt ja meloodia, harmoonia ühendus, vaat niimoodi ma umbes õppisin kitarri mänginud, ma võtsingi Vodja ja leidsin sinna juurde harmoonia, püüdsin neid siis paralleelsed korraga mängida. Teil paistab olevat juba uksekellast alates kõik võrdlemisi meloodilise alulisel. Teine, kellel on veel jah, on köögis üldiselt nägude keskel elamisi. Poolas ette mängib nüüd enda loodud pala äikesed kalad. Vallo Järvi kodus ei pääse isegi kaheaastane mütta muusika õppimisest. Millised on edusammud, võite kohe veenduda. Niipea kui see Straussi meloodia hakkas kõlama, tuli koer kuskilt kõrvalt aasta kas ta ainult Strausega niimoodi armastab kaasa laulda, või Straussi muusika vapulbasjad meelitav kõige rohkem, seal on tal kõige rohkem särtsu sees. Aga siis tal on ka niukseid aeglasemalt. Kui mul tütar mängib siin niukseid Minoorseid asju, siis ta paneb kanti leni pelga rõhku. Emotsionaalne kõver ja tütar mängis seekord, temal on niisugused kurvemad lood ja siis tema vastavalt uluka kurvalt sinna kaasa. Tema on iseõppijad, tema õppis hästi ruttu selle ühe prooviga sai ta selle laulu selgeks ja nüüd laulab siiamaani. Aga kas ta kipub kaasa laulma ka siis, kui te oma partituuri selgeks õpite, siis oli see kõige hullem, siis ta siis kukub ka mind õpetama ka eesti istub sinna mul jala peal ja kukub ka kaasa laulma, nii et teinekord on päris tegu teda katkestada seal. Nüüd juba mitu kitarrimeest koos Nõukogude kvartetis elektron. Asaleedo delikaado. Abikaasa on Estonia ooperisolist, kas õpite mõned rollid koos, teete kodus koos selgeks juba? Meil on rohkem kodune elu, on ikka kodune elu ja, ja see töö on justkui toimub rohkem seal Estonia seinte vahel. Ja kui kellelgi on mingisugused raskused, siis me vahetevahel muidugi oleme uurinud ka. Sellepärast et no mis sa ikka teed, ikka on vaja asi selgeks teha. Aga nii päris süstemaatiline, see ei ole muidugi muusikameister ikkagi suur osa tööst jääb kodus teha. Teil näiteks kindlasti partituuri tega tutvumine ikkagi toimub kodus klaveri juures või või niimoodi kuskil mugavalt diivani peal istudes rohkem ma tahaks muidugi diivani peal neid uurida. Teinekord peab ikka klaveri kaapi võtma. Kui juba klaveriga, kordan läbi juba töötletud need kartulid, siis jääb ikka see diivani peal istumine, see protseduur jääb põhiliseks ja tervisepartituuri õppiv, see asi ikka kodus toimub, kus sa teda ikka õpid mujal? Veel üks pala samalt ansamblilt Price'i tõusva päikese maja. Meie dirigendid on kunagi ka löökpillimängijad olnud, huvitav küll, see on kuidagi niimoodi välja kukkunud, mina olen jah, Lööpile mängija, laulan mina olnud nii-öelda algusest peale ja nagu hiljem minu vend ja, ja dirigent Eri Klas, samuti on lõõtspillimäng mängijatest kasvanud, nimetate liigentideks. Nii et mingisugune seos selle poolt, mis seos, võib-olla mina arvan, et kõigepealt see on Meie oludes võib-olla mingisugune juhuslikkus. Aga et löökpillimäng aitab dirigeerimisel mingisugusel määral rütmilisest küljest, see on ka täiesti selge. Telligendil peab metronoom endal sees tiksuma. Jah, see on väga soovitav, kui see on hästi kindel see rütmi tunnetud, nii et see rütmiline külg, viimistlus tuleb ikka löökpillidest. Kas taktikepile on ka mingi tähtsus, on nii tähtis, kui sa iseendale seda tähtsaks teed, on siiski ainult käepikendus, lõppude lõpuks paljude taastas, selles läheb noh, ei oska ütelda, päris, aga vaesleb ühe edendusega Artekis teinekord käib jälle nädal aega ja nii et võite ise arvestada 20 viia aasta jooksul, palju neid siis võiks minna. On teil keegi, kes neid valmistab? Mina teen isiklikult, ise, tähendab toorkepid, mis on kauplustes müüa. Need on niuksed, pulgad lihtsalt nagu ka taktikepi nime all. Aga siis klaasitüki liivapaber ja on varsti on sobiv Itaalia kujudel. Mida te veel ise teete peale taktikepi? Ma olen püüdnud ühteteist ässikesinid ise teha niisuguseid leiutisi mõningaid mõtled elektri alal. Oskan näiteks kui ma teen niukse juhtme, mis ulatab voodi juurde ja ma panen sealt ennem kui magama jään, vajutan nuppu peal ja panen televiisori niimoodi kinni. Joan Edi mängib Dylani pala, vastust teab vaid tuul. Kas jääb aega, raamatu kättevõtmiseks ning raamatu On ikka mul alati olnud eluaeg kõige tähtsam asi, lülitad ennast välja kõigest muust ja loed raamatut. Puhkemoment isegi, on teil mingi huvide suund ka raamatuvalikus? Ta peab olema siiski huvitav lugeda, peab põnev olema ta võib-olla olla isegi kriminaalromaan või midagi niisugust. Ma pean ütlema, et isegi mitte kõige jäigema järguline kirjeldus ei pruugi olla, aga ta peab olema huvitav, mis, mis, mis on põder lõdvestuseks siis kuuluvad veel ajalehed, ajakirjad ja seda muidugi, eks ma neid asju kogu aeg järgi ma vaatan, et üsna palju on teil pilte seinal, see vihjab ka kunstihuvidele, igas kunstiliigis peab iga haarama ei saa ju päris niimoodi, et elada ühest asjast mööda Vi. Paratamatult on need asjad kõik käsikäes, ainult muusikast seda ei saa. Teisi asju peab ka teadma. Aga need pildid, mis puutuvad nendesse piltides ja neid on rohkem, nii kingitused mul siin ja ja mõningad pildid nagu see siin ja seal seina peal teise seina peal, need vihjavad niukse maha. Minul on üks niisugune veel üks koht Muhus, kus on ka molli umbes säärane talu, nii nagu nende piltide peal siin on. Ja need kinkijad on muidugi vihjanud ilmselt sellele maa milliõele siis kaua töö Talumees olete olnud, talumees olen kahjuks kolm aastat olnud juba niiet suveti olen ikka ehtne talumees, mul seal rookatusega maja ja samal ka peal. Tal on ka peal, kiviaiad on ümberringi, loodus on niisugune väga lopsakas ja suured kõrged puud, suured kõrged, pirnipuud ümber maja. Ühesõnaga kõik on olemas, mis on vaja seal saun, ka, saun, kajaga seal võrdlemisi korrast ära praegult, seal tuleks korrastada suitsusaun suitsusaun ja see mets on sealsamas ja muidugi maja juurest läheb kah nokitsemisega ja see on väga tore, mulle meeldib niimoodi seal sellepärast et see on üks niisugune teistmoodi tegevus jällegi kui see linna igapäevane töö ja see on tubliks vahelduseks, tõesti, meri on lähedal oma kilomeeter maad ja see on just väga tarvilik, et ta nii kaugele oleks muidu inimene väga mugavaks. Grüne Gustav son mängib Roosevelti pala mind jälgides. No te olete ise ka kaua aega pillimees olnud, see ilmselt soodustab kontakti teie ja orkestri vahel, kui te dirigendipuldis olete. Oma nahal peab ikka teadma, mis tähendab olla orkestavad, noh ühesõnaga mismoodi, missugune tuju, missugune meeleolu mingisuguses situatsioonis orkestri on parajasti? Seda saab ainult siis täpselt taibata, kui sa ise oled need. Et ühesõnaga, et kollektiivil hea kogu kollektiiv peab olema hea töötada, siis on, siis on kõik korras. Aga paratamatult meie oleme ikkagi kõik inimesed ja me ei saa alati kõiki nii nii geniaalsed ideaalselt ette asja näha, et kõikidel alade hea oleks. Aga võimalikkuse piirides, mida on kergem juhatada ooperit või balletti, vaiksena tuleb päris võrdsed. Seda balletis peab samuti juhatama seda paletti, nii nagu ka siis oma seda lava juhatamas. Selle meeleolu sinna peale muidugi otseselt midagi ei juhtu, kui seal niimoodi ei ole. Selles mõttes on ooper, ooper võib-olla natuke nõudlikum sest ooperis tõesti peavad kõik asjad olema voolama muusikal loogika järgi. Sest seal kooskõla kooskõla lauljate ja orkestri vahel. Aga balletis on jällegi omad suured raskused, son, täpp, tempode niukene tabamine Paleriinide jaoks, mis on täiesti kohustuslik. Ja sellest kõrvalekaldumine toob suuri pahandusi. Veel kord rünnakus Dawson nüüdbecerecki palas armastuse pilt. Siin lõpeb meie heliliit ja siit võib alustada kunagi järgmist jutuajamist uutest lavastustest või muust. Sest jutt jääb ikka lühikeseks pika elu kõrval.