Mitmendat korda valimisse tellitele kantakse Jaan Räätsa nimi kolmandat korda järelikult probleemid, millega tuleb hakata tegelema, on vist üsna. Tuttavad seda päris ei ütleks. Rajoonid on muutunud, esimene kord maalin saadikuks sauel seejärel pääskülas ja nüid hiiul neid järjest linnale lähemale, kesklinnale lähemale. Aga eks igal pool ikka omad küsimused, kui midagi selge on, siis võib-olla teatud määral, kuidas asju teada, kui inimene pöördub oma murega minu poole. Aga need mured on väga eriilmelised. Ja sellepärast ma arvan, et ega see töö kunagi päris selgeks ei saa. Eks igat küsimus tuleb loominguliselt lahendada. Ma arvan, et sellest just on ikka päris palju, kus tõepoolest ei saa abi osutada milleski noh, näiteks kui inimene pöördub sooviga saada võib olla kas korterit või telefoni, kusjuures tal ikka mingisuguseid erilisi põhjusi ei ole järjekorras edasi nihutatud saada siis ega saadik ei saa ka mingisugusest erifondist kellelegi niisugusi teenuseid lubada. Sageli pöördutakse ikka saadiku poole nii lootuses, et ehk tema aitab, saadik aitab muidugi sel juhul, kui on, ütleme asutuses üle kohut kellegi suhtes tehtud, võib-olla kedagi korterijärjekorras ebaseaduslikult ette toodud, sellisel juhul loomulikult saadik seab korra majja. Minul ei ole niisugust juhust olnud, kas ka muusikaküsimustes on olnud saadiku abi vaja? Muidugi, eks saadikul on ikka palju kergem paljusid asju teada ja saadikud võetakse igal pool ikkagi hästi kuulda ja püütakse tema soove täita ja muidugi kui on muusikaküsimused olnud, siis ma olen alati püüdnud kaasa lüüa. Teinekord ongi väga raske lahutada ametialaseid ülesandeid saadiku ülesanne, sest eks nad kusagil paratamatult liituvad. Viimase saadikuaja jooksul oli üheks tähtsaks küsimuseks konservatooriumi uue hoone ehitamise nii-öelda paigalt nihutamine. No selle küsimuse tõstsin omalajal konservatooriumi juhtkonnas ülesse. Ja nüüd sellest ajast peale, kui uus konservatooriumi rektor laulule, kes ka ise on praegu saadikukandidaat, siis esialgu meni üheskoos püüdsid kõvasti rääkida sellest probleemist ja ja nüüd on ta rektorina äsja juba nii kaugele viinud, et tõepoolest hakkab mingisugune tunne küll tekkima, et meil kunagi ikka kuus on olemaski veel selle sajandi jooksul. Mina ise arvan küll, et see nii saab olema. Kas on muusikas praegu näha niisuguseid probleeme, mis vajavad väga tulist lahendamist selle konservatooriumi hoone kõrvale? No muusikas on probleeme muidugi hästi palju ja ma arvan, et kui saadik muidugi ma neid keegi ei pea lahendama, aga kui Ellot liidu esimees pean ma igal juhul kaasa lööma ja püüdma neid päevakorrale tõstaja lahendusi leida. Mõned probleemid üldisid ja igavesed, millega tuleb alati tegeleda. No võtame kasvõi esteetilise kasvatuse probleem või või üldse see muusikal atmosfääri küsimus. Need on asjad, millega tuleb alati tegeleda. Siin muidugi on ka palju neid, kes vastu võitlevad, kes püüavad näidata, et asjad on ju niigi küllalt head. Muidugi väga häid näitajaid on meil olemas, tuuakse, ütleme niisugused näitajad nagu osavõtt, laulupeost, osavõtt taidluses või isegi kui paljud õpivad spetsiaalsetes muusikakoolides. Need on vaieldamatult head näitajad. Aga tegelikult minu arvates muusika niisugune kunst, et siin ei ole tähtis ainult temast osavõtvaid, see, kuivõrd sügavalt asjast aru saame, kui palju me osa saame muusikakultuurist. See kehtib igasuguse kultuuri kohta. Sest ainuüksi seegi, et inimene loeb, ütleme, mingisugust raamatut ei näita ja eriti tema kirjandushuvi kirjanduse või näitab ikka rohkem see, millist raamatut ta laeb ja paljude sealt saab. Ja sellepärast niisugune minupoolne kurtmine jääb, ma kardan ikkagi edaspidi ka alles, olgugi et näitajad võib-olla veelgi paranevad. Osavõtuosas aga on ju küllalt näitaja, et inimene näiteks laulab kooris või või isegi õppinud muusikaõppeasutuses, aga tegelikult on ta täiesti muusikakauge inimene ei mõista kunstist midagi. Ja lõppeks ka need, kes praegu toetavad igati oma ametipostidel kas toimetajatena või kultuurielu juhtijatena. Ütleme seda tohutut viia kultust, mis praktiliselt meie muusikakultuurile tervikuna ikka hakkab kõvasti kõvasti kahju tooma. Eks nemad on kah muusikaharidusega inimesed, aga kuskilt on nad minu arvates siiski piiratud arusaamises just kunsti rollist ühiskonnas. Kunsti päris aja viitaliseks ei saa muuta ja tema rolli üksnes vabaja veetja lõbustajaks muuta päris ei saa ikkagi. Kunst on ikka kunst, on kultuuri osa. Tuleb õppida järjest paremini mõistma. Muide, minu valijad hiljutisel kohtumisel panid ka südamele ja andsidki mulle niisuguse ülesande, et hoolitseksin taidluskollektiivide ideelise kunstilise taseme tõusu eest. No see puudutab loomulikult igasuguseid kollektiive koorikollektiive kui ka need eelpool nimetatud Viiasid. Ja eks me oleme selle küsimusega siin liidus ka juba tegelenud. Aga ega siin Matti Reimann, ansambel leegayus mängivad kuus prelüüdi klaveriprelüüdi tsüklist eesti rahvalaulude teemadel. Uppus 60. Suuri Sakk koodoorida kärmekoogerruu Sandy Row. Meid pandi maadee künn pantma. Praegu isetegevuslik helilooming käib ka rohkem teie käest läbi, kui ta varem käis. Tegelikult. Peaksid kogu isetegevuslik looming meilt läbi käima. Muidugi paljud arvavad, et me võib-olla püüame sellega takistada oma loomingust tegevust, see pole ka päris õige. Me lihtsalt ei tahad iga omaloominguline asi, kui ta on, ütleme, ebaõnnestunud, maitsetu, kohe jõuab laia avalikkuse ette, see ikkagi kahjustab üldist muusikalist maitset, reostab keskkonda ja meie huvi on ikka kuidagi suunata ja kaasa aidata taidlus helilooja tegevusele. Ja et aga liiga kergelt oma toodangut kohe ärilistel eesmärkidel välja ei pakuks. Ma arvan, et paljud, kes praegu teevad oma ansamblitele lugusid peaks mõtlema, kas neil ikka on tarvis neid lugusid hakkas, neil ongi küllaldaselt annet. Näiteks tulevad siia teinekord ansambli muusikud ütlevad, et neil nooti ei ole, sest neil keegi ei oska seda Lotte kirja panna. Ja siis ma ikka küsin, aga no milleks ta siis seal muusikat kirjutate? Ei ole veel kuulnud, et keegi hakkab romaani kirjutama, ilmata kirjutada oskaks. Ja need, kes on võib-olla hoopiski andekad inimesed võiksid ikkagi õppida seda kunsti pärast jätkub veel aega raha teenimiseks. Kõige hullem ongi, et et viijade kunst on muutunud äriobjektiks. Sellega tehakse raha ja teinekord tehakse seda ka muidugi väga ebaseaduslikul teel, sellest siis tingitud igasugused pahandused. Aga kui nüüd üks via ansambli juht või liige või kohalik helilooja sealt Viiast tahab ennast täiendada. Kas heliloojate liit abistab teda? Meie muidugi mingisuguseid kursusi siin teha ei saa ja see pole ka meie ülesanne. Praegusel ajal on võimalik õppida muusikakoolis ka kõrgkoolides. Muusika õppimisvõimalusi on meil niivõrd palju, meie sellepärast ei olegi heliloojate liit taastanud selliseid kursuseid. Nagu oli pärast sõda, kus inimesed tulid rindel, neil jäi omal ajal haridus pooleli, neli on täiesti võimalik minna kohe õppima muusikakooli konservatooriumisse. Praegu seda vajadust ei ole. Ja ka, kui on näha, et siiski on eredaandega siste vähemalt soovitate tal õppima minna. Ja muidugi igal sammul püüame seda teha ja seda enam on see praegu tähtis, et konservatooriumisse ei ole kompressiooni kateedris erilist tungi. Ja mõnel aastal on lausa nii, et meil ei olegi kedagi õieti õppima võtta. Samas ma ei usu, et, et meil praegu on vähem andekaid inimesi kui kunagi varem. Ja ikkagi peab praegu mõtlema sellele, et meil niisugune järjepidevus loomingu alal ikkagi jätkuks. Ja ma usun, et väga suurt abi võib osutada ka Georg Otsa nimeline muusikakool, kus on kerge muusika fokul tehtud. Ma arvan, et sellest on palju tulu juba olnud ja saab edasi olema. Ega ei olegi tähtis, et see muusik õpib tingimata kerge muusika fakulteedis ta võib õppida lihtsalt muusikat ja tegeleda levimuusikaga. Nii nagu seal ikkagi varemgi olnud leppesega Arne Oit Naissoo lõpetanud ka mingit spetsiaalselt kerge muusika kursust. Aga neist said ikkagi meie tippmuusikud selles valdkonnas. Ma tean, et Jaan Rääts on ka ühe püsti kirjutanud. Kunagi eks filmimuusikas on kätte tulnud midagi levimuusikataolist kirjutada. Kadunud, aga ma arvan, et eks igaüks kirjutab võib-olla seda, mis tal on lähedasem ja millest rohkem sisse elanud, aga eks muusika ikka muusika, nii et ma arvan, et kui tekib spetsiaalne huvi tõsi, muusikul proovida kätt levimuusikas, ma arvan, et pärast teatud katsetusi ja sisseelamist tal peaks olema. Teine ja kolmas osa keelpillikvartetis number kuus mängivad Matti uphart, Jaak Tork, Mari Suphart ja Andres narma. Kas heliloojateliidul on praegu päevad natukene palavamat ja ma mõtlen just eriti siin juhatuse esimehe ametis sest üleliiduline heliloojate kongress on ju nii lähedal? Noh, ega see meie töid otseselt praegu ei mõjuta. Me oleme oma osa juba selles teinud. Seekord on suurem osa Moskva seltsimeeste kanda, nemad valisid ka põhilise osa repertuaarist juba meie festivali ajal välja, mida Moskvas kavatsetakse ette kanda. Aga me praegu jah, valmistume järjekordseks pleenumiks kus me tahame ülevaate saada just sõjalis-patriootlik teemal loodud teostest kogu nõukogude perioodi vältel. Jaga muudest temaatilistest töödest. Alati kui on mingisugune tähtpäev jah, kontoris piduliku kontsert peaks kava koostada, siis ikka kuuleme kurtmised. Et ei ole uudisloomingut peale selleteemalist teost, aga samas me teame, et neid on ikka aegade jaoks palju kirjutatud, nii mõnedki on väga head olnud. Nüüd tahamegi neid unustusehõlmast välja tuua. See on siis ettevalmistus juba kevadiseks, võidu juubelipidustusteks. Jah, ma vaatasin, ettevalmistus, muidugi, meil on ka uusi teoseid selleks puhuks tulemas. Tahaks loota, et nad õigel ajal saavad ka publikes kõlama. Ja praegu me juba valmistume ka NLKP 27.-ks kongressiks juba seal, selleks on meil kavandatud uusi teoseid. Nii et ega me ikka mõtetega oleme kaugel tuleviku sees juba. Mida kuuleb Moskva publik eesti heliloomingust, nüüd sellilate kongressi päev? Seal on kavas teosed praeguste andmete kohaselt 13-lt autorilt. Seal kuuleme Lepo Sumerat ja Raimo Kangrot ja tormist ja Eugen Kapi Gustav Ernesaksa Jaan Räätsa. Ka on Kawaseks teos. Nii et vaatamata väga paljudele kohustustele on siiski kahe käisega kirjutada. Ei ega see 100 üle ma kurta või aega jääb ikka ka loominguks. Nüüd kuulata teist osa andantiinud kontserdist viiulile ja kammerorkestrile. Esinevad pugu tar Kotorovid ja kammerorkester Sahhargozovski juhatusel. Kas see ühiskondlik töö milleski ka soodustab loomingut? Raske öelda võib-olla kaudselt soodustab milleski rikastab võib olla elukogemuste osas inimest ja nii et selles osas aitab vast. Ja ta aitab üldse elu õigemini mõista ja kuidagi nii karastama maailmavaateliselt igat inimest, kes tegeleb ühiskondliku tööga ning samuti. Aga ta võtab ka palju aega, muidugi. Kas see ajavõtmine ei tähenda siiski, et Elleri õpilane peab Elleri ühest põhimõtteliselt natuke kõrvale minema? Ei päevagi realt. Mina olen püüdnud. Iga päev midagi teha kui mitte paberile panna, vähemalt mõelda. Ja ma ei tunne erilist ajapuudust või, või saaks öelda, et ma ei ole saanud nii palju kirjutanud, ma oleks tahtnud, vähemalt mitte ühiskondliku töö tõttu. Sinu loomingus on teatav nihe toimunud sinu teostus on hakanud rohkem välja lööma rahvuslikud jooned. Millest see tingitud on? Kas on mõttelaad muutunud seisukohad? Ma arvan, et võib-olla on hindajate seisukohad pisut muutunud, sellepärast et praegu omistatakse võib-olla rahvuslikku joont ka minu varasema perioodi teostele sageli kus need omal ajal üldse ei märgatud. Ega ma nüvitab võib-olla rohkem, ei, ei mõtle rahvaloomingule välja arvatud, ehk oleme teinud paar teost otseselt folkloor selle materjalile. Aga tegelikult ma arvan, põhilaadilt ma kirjutan umbes samalaadset muusikat. Kui midagi muutunud on, siis võib-olla mitte niivõrd rahvuslikkuse suunas, ma ise arvan, et see on kogu aeg ühtemoodi olemas olnud. Aga võib-olla rohkem ma rõhutan, viimasel ajal seda romantilist elementi muusikas. Ja seda ka võib-olla rohkem, nii jälle protestiks, nii nagu ma kunagi protestiks võib-olla niisuguse rahvusromantilise ülekülluse vastu meie muusikas laseb muidugi protest enda sees. Ma kirjutasin võib-olla rohkem niiskust, teravama rütmilist ja, ja aktiivset muusikat seda külge eriti pandi tähele ja sellepärast mulle riputati mihukene sihukese rütmi, muusiku silt külge. Ja ma mäletan, et mind kunagi kritiseeriti isegi ühe teose puhul et seal olevat nõnda palju rütme, nagu tahaks ma kõiki maailmas olevaid läbi proovida. Tegelikult mul ei olnud isegi peaaegu ühtegi punkteeritud nooti sees, ta oli võrdlemisi ühtlane kõik, aga võib-olla tekkis niisugune mulje. Aga siis, nüüd ma rõhutan, rohkem neid elemente, mis tõepoolest, ma arvan, mul varem kaali olemas, aga rakendas romantilisi jooni. 24-st marginaalid kahele klaverile kuulata praegu kolme esitajad on Natali Sakkov ja Toivo Peäske. Romantism on üldse nagu renessansipäevades. On vist küll jah? Ja see oli võib-olla kogu maailma ulatuses süvamuusika üks põhilisi puudusi. Ta eemaldus liialt võib-olla romantismist ja sellisest üldmõistetavusest ka. Ja muutus nagu mingis väga ellitaarseks nähtuseks. Ma arvan, et praegu on kogu maailmas see kuristik tänapäeva loomingu ja publiku vahel jälle vähenemas. See viis ka selleni, et väga paljudes maades peaaegu uut muusikat enam ei mängitatagi meil Nõukogude liidus, muidugi on uus muusika alati ühtemoodi au sees olnud, et teda on ikka The Public ette toodud. Aga ta kõikjal maailmas nõnda ei ole. Sest uut muusikat mängid rohkem festivalidel kus ta saavutab vajaliku kõlapinna. Muidugi, igale muusikale tekib oma publik, omad huvilised. Aga neist üldrahvalikku levikut sajandini keskperioodi muusika enamik ei saavutanud. Siin, ma pean just silmas muidugi avangardistidega. Kui liini heliloojad lootsid, et publik jõuab oma arengus neile järele, aga kahjuks nemad eemaldusid vis publikust palju kiiremini, kui publik arenes. Ja järelikult oli lihtsalt vaja teha pöörak ja hakata uuesti publikule natukene lähemale ja vastu tulema. Ma isegi ei ütleks, et nad arenesid võib-olla publikust kaugele ette, lihtsalt arenes kuidagi erilises vales suunas. Sest vaevalt on publikule mõtet ette heita, et publik ei jõua järele. Publik on niisugune, nagu ta on. Muusikat peame ikka kirjutama. Inimestele saavad nad, kui palju nad saavad aru ja kui nad küllaldaselt meie arvates ei saa, siis vastutus selle eest lasub ainuüksi ikka Meil muusikutel. Keegi teine selles süüdi. Mis siis nende muude tööde vahel praegu klaveri peal või laua peal? Aga eks praegu ma ootan, mis saab kaheksandast sümfooniast tuleb paari päeva pärast ettekandele. Eks esialgu muidugi kehv tunne, nagu alati koostöös on valmis saanud ja veel ei tea, kuidas ta kõlama hakkab. Proove pole kuulnud, veel? Ei ole kuulnud ja. Eks pisut ärev olemine on. Ja Kalle Randalu käes on suurem tsükkel klaveripalasid. Mis nendest välja tuleb? Aitäh ja jõudu ja elu nii loominguks kui selleks, mis selle loomingu kõrvale käib. Aitäh. Lõpuks lõik kõige uuemalt helilindilt. Jaan Räätsa kaheksandast sümfooniast oopus 74, mille esiettekanne oli alles hiljaaegu Eesti riikliku sümfooniaorkestri stuudio tunnis, dirigeerib Peeter Lilje.