Soojaroni suurega luba mängida ainult maja esise saiakestes, et hobuniga lehm, kes sõid vabalt murumaja ümbruses, ei saaks neile viga teha. Ühes vanemate tütarlaste mania ja asjaga käis sooja kaugemalgi, põldudel ja madala, kuid lõbusa jõekese ääres, kus võis päevad läbi uppumisohtu kartmata supelda. Suvel oli sooja tundide kaupa võrguga liblikaid püüdmas lilli korjamas, suplemas Ebysi juba viie aasta vanuselt jões ise oma pesu ning tuli siis pesu, oli kuiv, puhtana koju. Vaata ema, rääkis ta mulle tähelepanelikult, otse vaadates. Kärna pesin hästi puhtaks. Sai tõreleminuga. Kõrgelt taevasaarelt pühib tuul, viimased pilved kuhugi kaugele silmapiiri taha. Puude okselt langeb alla jämedaid piisku ja sooja, jookseb paljajalu läbi soojade vihmaveelaikude minu poole ning naerab, näidates, kuidas ta kleit on saanud läbimärjaks. Hea oli sõita kaugelt juhelt heinu tooma, kuigi tädiseval räppuvalvankrilmil Eeesselgi vilets hobuse krooniumis sellest kuulge heinakoorma otsas tagasi tulla, siis koos täiskasvanutega lõhnavad heinad laiali laotada ja läbi arutada nad küüni läheduses päris kuivaks saaksid. Neis kui lainetes, nii palju, kui süda kutsub, kukerpalli lasteaia hüpata ning siis õndsas väsimuses kerra tõmbunud siin sama seintel uinuda. Lõbusal ronida puude otsa ikka kõrgemale ja kõrgemale ja kõrgemale, nii et alla vaadates hakkab kõhe ja süda väriseb. Kui käe alla satub nõrk kaks siis jälle paljaste jalgadega ettevaatlikult oksi kobades alla laskuda, jäi iga hinna eest hoiduda riideid Re vestlemast veel paremaga ronida kuuri katusele või kellatorni kõigi laste äärmsamasse, kus paika kogu küla on sinu ees nagu peopesal täämalu naine, põllud ja nende vahel ümbruskonna küla. Kuid mis on nende taga kaugel väga kaugel koju jõudnud küsise sooja ema, mis Assynni väidaga küla, mida nimetatakse spagoi meie Huutera ja selle taga solvav ja ka Survavjanka taga. Brutki aga edasi, mis ongi saama pidaga. Kas Tambovi taga on Moskva ja ohkas siis kui saak sinna sõita? Kui isal oli vaba aeg, ronis sooja talle sülle ja otse külvas ta üle mitmesuguste ootamatute eriliste küsimustega. Ja siis kuulas ta nagu imeilusat muinasjuttu, isa jutustust kõigest mis juhtub laias maailmas kõrgetest mägedest, sinistest, meredest ja põlismetsadest, suurtest kaugetest linnadest ja inimestest, kes seal elavad. Sellistel hetkedel muutus sooje nagu üleni kuulamiseks. Suu jäi poolevali, silmad särasid ja näis, nagu unustaks ta heki isegi hingamise. Juhtus sedagi, et ta uudisasjade kuulamisest väsinuna lõpuks isa kätel magama Oinus. Suure oli nelja-aastasena vallatu lärnitseja alati valmis midagi ette võtma. Suure tasku liigub, kuuleme sooja hämmastunud häält ja liigub tõepoolest ime sean, mis sul seal on. Kõik on väga lihtne. Käsk on maipõrnika täis, Netsiplevad püüavad välja ronida, kui suure surub tasku kokku. Vaesed põrnikad. Mida kõike ma õhtuti neis taskus Leie ragulka tükigla jõndy kivikesi pleti tükke, kõige valjema keelu alla kuuluvaid tuledyt, et kõike ei jõua, loendadagi alatasa suure otsaesisel muhk, käed ja jalad üleni kriimustatud, põlved marraskil, püsivalt Bail alistuda on talle piinaks kõige rangemaks karistuseks. Ta jookseb, hüppab ja eksleb varahommikust peale, kuni selle ajani, kui ma kutsun nad õhtusöögile, jama hakkama. Sest elu, kui nägin teda pärast vihma mööda õue jooksmas, Eloikudes keppida, vett pritsima. Vesi tuiskab sätendavate piiskadena üle tema pea. Ta on ise läbimärg, kuid paistab, et ta ei märka seda, vaid vehib kepiga aina tugevamini ja laulab valju häälega oma loodud laulusõnadest. Ma aru, isa kuuldub ainult sõjakas, rõkkab. Suurel on tarvis välja valad oma vaimustust kõige selle üle, mis teda ümbritseb. Tal on vajadus väljendada oma rõõmu nii päikese ja puude kui ta soojade ja sügavate loikude üle. Sooja oli suurele kõigis tema mängudes alaliseks seltsimeheks jooksis ja kepslesisama käratsevalt lõbusalt ja ennastunustavalt. Kuid sooja suutis kaua aega ka vaikselt istuda ja tähelepanelikult kuulata. Tumedad kulmud kergelt teineteisele lähemale tõmbunud. Mõnikord leidsin ta meie mäe lähedal maha langenud kasetüvel istumas, lõug, peopesa teletoetatud, vaatas ta keskendunult otse enese ette. Miks sa siin nõnda istud, küsisin mina. Neist kaugetest üksteisega kokku sulanud päevadest on mul hästi meeles üks meie mina ja Anatoli Petrovitš, läksime minu vanadele külla ja võtsime lapsed kaasa. Vaevalt olime sinna jõudnud, kui vanaisa Timofei Semjonovit lausa soojale. Miks sina üleannetu mulle eile valetasid? Kuidas valetasin? Mina küsisin sinu käest, kuhu sa mu prillid panid, sina ütlesid Maydia hiljem leidsin need pingi alt, ütle õigust, sina nad sinna pillasid, ei keegi muu. Sooja, vaatas altkulmu vanaisale otsa ja ei vastanud midagi. Kui meid siis veidi aja pärast sööma kutsuti, ütles ta. Mina ei tule. Kui mind ei usuta, siis ei hakkama ka sööma. Mis seal enam, see on juba möödas. Istu, istu. Ei mehistu tähistunudki. Ma nägin, et vanaisal oli viieaastase lapse ees piinlik. Tagasiteel noomi silma soojat, kuid pisaraid neelates kordadest ainult üht. Mina ei ole tema prille puudutanud. Mina rääkisin õigustega, tema ei usu mind. Tundsin, et ta solvumine oli olnud sügav ja tõsine. Sooja ja isa olid suured sõbrad Su sest ka siis isa juures olla, kui isa oma tööga tegeles, mahti saanud temaga juttu ajada ja laps ei käinud isa kannul niisama vait, jälg siis isa tegevust. Vaata ise oskab kõike teha, ütles ta suurele Tuuli Petroviksikus, kas tõepoolest iga tööga toime tulla, seda tunnistasid kõik vanema vennana perekonnas kaotanud varakult isa päise kündis, külvas ja koristas vilja. Selle kõrvalt töötas ta väga palju lugemist ääres ja raamatukogus. Oma küla inimesed armastasid ja austasid Anatoli Petrovitš väga usaldasite täie, pidasid temaga nõu perekondlikkis ning muis küsimustes. Kui aga oli tarvis valida usaldusväärsete inimeste revisjonikomisjoni käsk krediidiühingu või kooperatiivi töö kontrollimiseks öeldiale Anatoli Petrovitš. Teda on võimatut lihtsalt tema saab kõigest jagu. Veel üks omadus lehendaside inimestele. Ta oli haruldaselt õiglane ja sirgejooneline inimene. Kui keegi tuli tema juurde nõudmisi, meie selgus, et sellel inimesel ei olnud õigus siis ütelda tooli Petrovitš pikema jututa. Seal ei toiminud õigesti, mina sind kaitsma ei hakka. Anatoli Petrovitš kõverda kunagi kuulsime tihti mitmetelt kõige erinevatelt inimestelt. Seejuures oli ta väga tagasihoidlik, jäidikunud iialgi oma teadmistega kiitlema. Meelsasti tulid tema juurde nõu küsima ka temast palju vanemad inimesed, isegi üsna vanad ja lugupeetud inimesed külas. Temalt võis tõepoolest mistahes küsida, ta oskas alati vastuse leida. Ta luges väga palju ja oskas sellest, mis ta oli lugenud, hästi arusaadavalt jutustada. Sooja istus tihti pikki tunde lugemist äras ja kuulas, kuidas isa talumeestele lehti luges ning sündmustest, mida meie maa tol ajal üle elas. Kodusõjast ja Leninist jutustas kord Suija küsis minult, mis perearst, kõik mehi ise nõnda äärmastele. No mis sa ise järved. Soojemaikis. Kuid sama päeva õhtul, kui ma teda magama panin, ütles ta mulle sosinal. Isand, tark teab kõike. Jaan hea.