Kui nüüd mõelda sellele millal tegelikult algab nende laulude ettevalmistamine, mida üheks või teiseks kavaks on väljavalitud siis tegelikult see ettevalmistusperiood on suhteliselt väga pikk. Mulle tundub isegi, et ettevalmistamine algab juba sellest ajast peale, kui kui tekib nii-öelda esimene idee, see, et ma mingisuguse kava püüan koostada ühe või teise suunitlusega sest järelikult see juba eeldab seda, et ma hakkan vastavate mõtetega mingisugust repertuaari läbi mängima otsima. Aga see on juba omamoodi ettevalmistus kõigeks selleks, mis võib-olla saab teoks alles kolme nelja kuu pärast, võib-olla isegi veel veel kuskil kaugemas tulevikus. Muidugi töö läheb konkreetsemaks juba siis, kui, kui need avapiirjooned on täiesti selgunud ja nii-öelda selginud. No igal juhul fakt on see, et ühe kontserdikava ettevalmistamine dirigendi poolt peaks olema väga pikaajalise töö tulemus. Sest ka üks niisugune tähelepanek, mis on aegade jooksul tekkinud ja mis ilmselt on fakt on see, et kui juba minna kooriette konkreetselt mingisuguse lauluga vastavast kavast, siis see laul peab olema endal nagu juba täiesti selge. Koor on kahjuks niisugune tohutu mehhanism ja niisugune peenpsühholoog, kes kohe tunneb ära sinu nõrga küljele, kus kohal sa oled ennast halvasti ette valmistanud, tähendab sa jääd juba vahele juba juba tunnetad seda, et märkasid, et ma ei ole küllaldaselt ette valmistatud. Muidugi kahju on sellest, et koorijuhtidele, nendele, kes on õppinud Tallinna kontserdil tooriumis ja kes praegu õpivad ja ei loeta niisugust ainet nagu nagu näiteks kooripsühholoogia. See on üks niisugune maailm, millest me praktiliselt mitte midagi ei tea, aga see, millega me iga päev kokku puutume ja ja millest siis tuleb see, et ühel päeval. Ma saavutan kollektiivi väga hea kontakti, kõik tuleb välja kõik need ülesanded, mida proovile on püstitatud, kõik saab ära lahendada ka järgmisele päeval, ma ei tunne seda seltskonda üldse ära, midagi ei tule. Ühesõnaga kõik need, kõik need minu soovid jäävad rahuldamata. Ühesõnaga siin on ilmselt mingisugune äärmiselt peen psühholoogiline aparaat. Neid põhjusi lihtsalt ei oska leida mikspärast ükskord kollektiiv on vastuvõtlik ja, ja tuleb sinuga hästi kaasa ja miks teinekord ta absoluutselt ei ei reageeri mitte millelegi. Tundub niimoodi, et publik ikka aasta-aastalt oma esinejate suhtes muutub nõudlikumaks ja nõudlikumaks. Kui siin kümmekond aastat tagasi oli, oli suhteliselt väga lihtne publikut saali meelitada kasvõi kasvõi meie, Mart Saare ja kreegi nimed juba ise tõid saali rahvast täis siis need olukorrad on nagu praegu muutunud selles mõttes, et oodatakse ikka ühest kavast midagi, midagi eriskummalist või midagi väga põrutavat. Ja siis tullakse seda kuulama. Peab ütlema, et muidugi niisugust A cappella kavade koostamisel nähtavasti praegu niisuguses ajajärgus, kus ikka enam-vähem igas A capella kavas peab midagi niisugust olema, mis tõmbab, mis on teataval määral eksperiment. Nii et niisugusi asju ilmselt tuleb teha, ega nendest ikka kusagile ei pääse. Nüüd võib-olla pisut teistsugune olukord on suurvormidega, tähendab oratooriumid, Reek mid messid. Eks need klassikalised suurvormid on, on siiski suures osas meile kõik nii palju tuttavaid, et me teame enam-vähem, millise raskusastmega on üks või teine mess või reekviem. Ja, ja seetõttu on juba teada, et kui siin koostatakse nii-öelda suures plaanis hooaja tööplaani, siis on teada, et vot seda teost me ei saa kavasse võtta, see on meile vokaalselt üle jõu. Sellisel juhul võib-olla need niisugused eksperimendid langevad ära. Taas on niisugune asi, millest me võib-olla kunagi üle ei käi aga on olnud nihukesi momente küll, kus teatud eksperimendid on ja riskid on tekkinud lihtsalt seoses olukorraga, no kas või kas või viimane Bachi h-moll. Messi ettekanne kujunes kahjuks välja niisugune olukord, et me kuu aja jooksul pidime selle äärmiselt ulatusliku ja raske teose ära õppima. Lugesime siin päevi, et noh, on veel 15 päeva ja veel 10 päeva, kas jõuame ja kas jõuame? Üks tore ütelus on käibel, et iga voor on oma dirigendi nägu. Ja mis asi see koori nägu siis tegelikult on, milles see väljendub? Vot mul on sihuke tunne, et iga koori nägu väljendub selles repertuaaris, mida ta laulab. Sest meil on kas või siin oma vabariigiski küllaltki niisuguse näiteid, kus me teame, et üks või teine koor näiteks väga hästi kannab ette kaasaegset muusikat, tähendab see on selle koori nägu võib-olla ta klassikat ja mingisuguseid muid asju ei, ei saa nii hästi ette kanda, põhjusi võib ju väga paljusid olla. Kui nüüd rääkida konkreetselt raadio koori näost, siis mul on tunne, et, et see, meie päris nägu on need suurvormid, need, mida me oleme koos orkestriga teinud, sest meil on siin lihtsalt. No ma ütleksin, küllaltki suured eeldused nende asjade ettekandmiseks, meil on päris soliidne häälematerjal, mida on vaja lihtsalt selleks, et et orkestriga nii enam-vähem soliidses tasakaalus olla. Ja muidugi neid ülesanded on täidetud nii alati väga suure mõnuga. Võib-olla vähemalt edu oleme saavutanud volaagapella kontsertidega, aga muidugi siin on veel üks, üks teine moment ka. Isiklikult arvan niimoodi, et siiski ainult suurvormide najal üks kollektiiv ka ei saa elada. Lihtsalt, aga bella muusikat on tarvis lihtsalt selleks teha, et koor jälle ära häälestada ja ansambli küsimused korda sättida. Aga nüüd jah, kui rääkida sellest, missugune see koorilaulja olema nüüd peaks. Muidugi me mõtleme siin professionaalse koorilauljat. Eelkõige muidugi Ta peab omama väga head häälematerjali ja väga head muusikalist kuulmist nii-öelda piltlikult öeldes kõrva. Ja päris selge on ka see, et ilma noodi tundmata Ena professionaalses kooris kahjuks laulda ei saa sest töötempo on niivõrd kiire. Repertuaar vaheldub niivõrd ruttu, et ilma selleta ta nagu hästi enam toime ei tule. Ja muidugi sellisel juhul me ikkagi loodame muusikakoolide konservatooriumi peale, kust me omale lauljaid hangime. Aga eks nende samade majade poole vaatavad kõik meie diaatrid kes otsivad soliste otsivat kooridesse lauljaid vaatav riiklik meeskoor ja vaatab ka raadio segakoor. Niiet praktiliselt on niimoodi, et vähemalt nende kooride dirigendid teavad täpselt, kui palju ühel või teisel kursusel on lauljaid, kes nad on, millise häälematerjaliga nad on, nii et kõik arvel. Niisugune tõsine jaht muidugi käib selles mõttes nende heade lauljate peale. Eks siin on muidugi ka omad omad väikesed mured nende väljaõppinud lauljatega, tähendab, kes lõpetab muusikakooli või konservatooriumi, suunatakse kollektiivi tööle. Konservatoorium ja muusikakool muidugi kasvatavad neid, kui. Kui soliste sellise arvestusega, et inimene peaks olema võimeline ka soolot laulma, tähendab kui mitte ooperis, siis, siis võib-olla väiksemates ettevõtmistes kaasa lööma. Aga see on muidugi väga tore, et püütakse häälest välja võtta maksimaalne, mis sealt tulemas on. Aga võib-olla, et kõik ei olegi niisuguste eeldustega, et ta võiks näiteks ooperisolistiks saada. Ja kui ta nüüd tuleb näiteks kooriartistiks koori lauljaks, siis mõnikord me oleme niisuguste inimestega võrdlemisi hädas selles mõttes, et need on nagu kasvatatud liialt ühekülgselt. Koori töös puutume kokku tohutult erinevate stiilidega, see tähendab ka seda, et et on tarvis osata erinevates maneerides ühesõnaga laulda igasuguseid hääle tekitamise võimalus on olemas. Nii et niisugune väike dilemma siin muidugi on, ta on väljaõppinud laulja, võib-olla ta aariat laulab väga kenasti, aga, aga kui on tarvis näiteks seal rahvale rahulikult imiteerida, siis on ta edasta, nagu seda seda maailma ei tunne üldse. Ja see on ikka veel poolenisti vähemalt eesti koorimuusikas peaaegu et avastamata maailmse erinevate värvide ja täämrite kasutamine, kui siin üldse sellestki rääkida. Veljo Tormis on praegu see mees, kes kes just seda harimata põldu püüab oma teostega praegu künda, et et just nimelt võimalikult rohkem kasutada neid erinevaid värve. No selle oma näo leidmine nii väga lihtne ettevõte ei ole. Praegu on muidugi nii mõnelegi asjale päris päris imelik peale mõtelda. Ma mõtlen neid aegu, kui 68. aastal raadio koori dirigendi kohale sattusin. Üks esimesi suuri töid oli Bachi Matteuse passioon ettevalmistamine praegu nagu hästi-hästi. Ei usu, et seda üldse kuidagi sai teha, sest praegu niisugune töö kätte antakse, siis esimese hooga küll ütleks ära, sest see on niivõrd gigantne ette võtta ja niisugune tohutu mahukas, niivõrd niivõrd suurte ja raskete kooridega. Ühesõnaga, ma pean ütlema, et ma sattusin alguses kohe niisuguse maailma, millega tegelikult ei olnud üldse kunagi kokku puutunud. Aga kuidas, kuidas sellega üldse maha saadi, aga muidugi, eks aeg ole kasvatanud, sest ega siin kusagile ülesannete eest ei pääse. Lihtsalt koos aastatega on vast siiski mingist kogemused tulnud. Sest see teoste arv, mida ühe hooaja jooksul koor peab läbi laulma, tähendab mitte läbi laulma ainult vaid lindistama ja avalikult ette kandma on ikka kusagil 60 70 ümber. Suurteosed seal sees siis ühesõnaga võib olla mitmetunnised, oratooriumi reekviemi, kantaadid, suuremad asjad koos orkestriga. No ja eks kokku on tulnud puutuda ikka väga-väga erineva muusikaga. No päris selge on see, et ega kõikide autorite muusika nagu ei, ei saagi kuidagi muutuda südamelähedaseks, oleks ebanormaalne, et, et kõik muusika, mida tehakse, et see on kohe niisugune tunne, et see on nagu minu jaoks tehtud, et pole muud, kui ainult. Kui päris kristalselt aus olla, siis mulle tundub, et mulle istub rohkem niukse lüürilise kallakuga muusika, nii et kõik need autorid, kes kes on selles stiilis püüdnud kirjutada. Ja kui need on sattunud minu kätte, siis siis selles vees ujun ma parema meelega kui, kui mõnes teises vees. Selge on see, et orkestri dirigent, temal on tohutu ülesanne, tohutu, tohutult palju tegemist, kõike seda suurt aparaati kokku panna, solistika, orkester, koor, aga siiamaani on need asjad küll niimoodi kujunenud väljad. Et need koorme eestlased tähendab koorideli, kes seda konkreetset teost nagu ettevalmistavad. Need on püüdnud ikka abiks olla nihe saali poole peal, kui ka midagi ei klapi, siis tulevad seal tappi, aitavad tasakaalustada orkestri ja koorivahekordi ja sest ega sealt puldist eest seistes ju ka kõiki pisiasju võib-olla kohe ära ei taba. Olla kutselise koori juures ja pealegi veel raadiokoori juures, kus tuleb õige mitmesuguseid ülesandeid täita. Ma arvan, et see ei ole kellelegi suur patt, kui ta kõiki kõiki muusikat ei võta mitte avasüli vastu ja mõningaid asju tuleb teha vastumeelt. Aga kui see on kuulub ülesannete hulkas, tuleb ära teha, ega siis. Ja midagi ei ole katki, teed ära ja kõik on korras. Ju see ikka nii on, et koori kontserdile on võrdlemisi raske publikut saada. Ja see on nii viimaste aegade jooksul välja kujunenud niimoodi, et iga koor hoolitseb ise selle eest. Et ta oma kontserdil publiku saaks, tähendab ta siis väga aktiivselt püüab ise oma pileteid levitada. Nüüd muidugi, kuidas jõuda selleni, et ka sinna koorikontsertidele tung oleks, see on ilmselt üks suur ja ränk omaette teema võib-olla, mis vajab pikemat diskuteerimist ja võib-olla väga paljude peade korraga kokkusaamist. Tohutu suure osa võtab siiski publiku suhtumine, on tulnud ikka iga kontserte üle elada ja igast kontserte juhatada või olla ka ise laulja ja üle elada neid momente, kui publik suhtub väga hästi või ka vastupidi. Siin tekib tohutu suur kolmnurk, eks ole, kõigepealt see dirigent, kes annab oma admist emotsioonid koorile ja nüüd alles see, mida koor annab, see jõuab alles sinna publikuni, nii et tema on nii-öelda allesse. Kolmas, kelleni see kõik jõuab. Et nii, et järelikult see, see tohutu energia ja see kaasa tõmbamise võime ja see pop dirigendile äärmiselt suur olema, et üldse publikuni midagi jõu. Tavaliselt me näeme ikka lava taga neid dirigente, kes on läbimärjad ja vaevalt püsti seisavad, kontsert lõppenud, mõnikord võib vabalt ühe kontserdi nii ära juhatada, et isegi ei märka, et see kontsert juba läbi sai.