Selle nädala neljapäeval mõni tund enne oma uue raamatu Eluaegne esitlus Tallinnas on võtnud raadiomaja 10. korrusel mikrofoni tagaistet. Mart Kadastik, tere tulemast saatesse. Tere tulemast. Mina olen selles saates küsitleja, Kaja Kärner. On teil, Mart Kadastik, alles aasta olnud see 2015. Elu nagu ameerika mägedel. Kuidas te ise selle kokku võtate? No ta tegelt tundub väljastpoolt nemad ja nagu oleks olnud väga äkilised tõusud ja mõõnad ja laskma sees, aga aga, aga no ega mulle ju midagi ootamatut ei tulnud. Sellepärast see otsus lahkuda sellest ametist, et ikkagi juba kaks aastat tagasi vastu võetud, lihtsalt ütleme, vormistamine ja täpsed kuupäevad ja kõik need asjad natukene natukene võib-olla muutusid algsega võrreldes just see aktsiate müüki nõukogu esimehe kohalt lahkumine ehk siis nagu täielik firmast eemalduv NEC võib-olla tuli mõned kuud varem, et tõenäoliselt ma oleksin võib-olla ka aasta lõpuni olnud lihtsalt passiivse aktsionärina. Aga, aga nüüd see tegelik ikkagi otsus, mis nagu muutis elu elustiilis, on ikkagi tegevjuhtimisest loobumine Saksnari staatusele tegelikult ei muuda elustiili. Ja, ja see oli ikkagi vastu võetud varem see oli seoses selle siis 60. sünnipäevaga, mis oli mul endal nagu klaar, et selle, kui ma, kui ma 60 aastaseks saanud, mis oli tõenäoline, et ma saan ja ennäe imet ja saingi ja siis koos sellega see otsus realiseerus, ehk siis ma panin maha oma ameti pärast seda ju tegelikult minu elus midagi järsku äkilist ei toimunud. Seeme silmanud, ilmunud onju väljaspool mind. Ja ma olen lihtsalt olnud nagu noh, siis eemalseisjana või siiski nendest vanadest aastakümnetest kogunenud kogemusega nagu sunnitud kaasa elama. Aga tegelikult ma ei ole vahetult seotud olnud enam ühegi sündmusega, mis ka Postimehes Eesti meedias toimunud on. Ühes intervjuus te olete andnud nüüd neid nii Postimehele kui Eesti ekspressile, kus te põhjendate oma lahkumist Eesti meedia juhatuse esimehe kohalt? Te ütlesite, et see oli umbes aastavahetus, 2014 2015 kuste otsustasite, et 60. sünnipäev ühtlasi tähendab lahkumist peaaegu 40 aasta pikkuselt. Noh, tööteelt alguses edasi hiljem Postimehes. Miks te niimoodi otsustasite? Aga küsimus on tegelikult vastus sees peaaegu neljakümneaastase tööperioodi järel on seevastu üsna loomulik, et oleks ma siis olnud erinevates firmades tööd 40 aastat nagu teine asi, et sa pidevalt pead peavad muutma ja uus sisse harjutama ennast Harjumaaga. Aga kui ma ikkagi olen tegelikult samas kabinetis ja sõna otseses mõttes samas kabinetis, Tartus vähemasti Tallinna kabinet on iseenesest juba viis aastat vana. Ma olen ikkagi töötanud ligi 40 aastat, siis tahes-tahtmata ikkagi inimene ammendub, et ma arvan, et et selle, selle põhjus firma jaoks oli, ma arvan, oli, oli see ikkagi. Ma ei oleks suutnud enam oluliselt firmale midagi juurde anda. Et ma oleks võinud võib-olla mõned aastad firmad heas stabiilses seisundis hoida. Aga, aga midagi omapoolset uut ja innovatiivset ja mis ilusat sõnasse lisada kõik veel, et midagi sellist ilmselt mul ei oleks enam füüsiliselt ja ka vaimselt olnud jõudu jõudu anda, et ma usun, et see ühendamine oli mõistlik, kes oli ka vajalik ja kasulik firmale, et firma saaks edasi minna. Ja noh, põhimõtteliselt see on aasta kaks või kolm hiljem oleks juhtunud, mitte midagi ei muuda. Et 38 aastat töötad ühes firmas, on ikkagi üsna pikk periood, mis sest, et firma vahepeal kardinaalselt muutunud ühes väikeses lehekest on saanud suur balti balti suurim meediagrupp aga kõigest hoolimata on see ikkagi minu jaoks on ta teatud määral juba nagu selle emotsiooni on, on ära võtnud, mul seda uut emotsiooni sisse panna enam ei olnud. Ja noh, teine põhjus, miks, mis, nagu isiklikum, rohkem on see, et jube teatud hetkel ikkagi, kui sa oled 60 lähenemas, siis tekib selline tunne, et sul ei ole aega tegeleda kõigega siin ilmas. Sa pead ikkagi pühendama sellele, mis pakub sulle endale huvi, kirge, naudingud ja ju see ärijuht, mina enam ei pakkunud mingil hetkel enam sellist emotsiooni, Nonii mida inimene vajab siiski, et hoida omaenda sellist vitaalsust. Ja sellepärast see, mis mulle tegelikult pakub, huvi, on, on ütleme, juba lapsepõlvest peale tegelikult huvi pakkunud on ikkagi kirjutamine. Ja tasapisi ma ju paar aastat tagasi tegelikult hakkasin selles mõttes endale ust avama sellesse teise maailma, ütleme siis fiktsioonide maailma. Ja kuna nüüd siis lõplikult sinna siis üle olen kolinud, eksis ajakirjandusest, kirjandusse, siis see muutus ei ole Nabelse äkiline, siin ei ole mingisugust sellist karmi reaalsust või tõdemust, et mis ma nüüd peale hakkan korraga olen oma vanast elustiilist rutiinist kabinetist väljas, et mis ma nüüd peale hakkan. Tegelikult on see paari aasta jooksul loodud platvorm teadlikult selleks, et, et mul oleks aktiivne elu jätk ka siis, kui ma käin, käin natuke teistsuguseid aastaid, mida, mida võib-olla võiks täita rahulikuma eluga, aga ma ei ütleks, et see nüüd kirjandusse menekaid oleks selles mõttes rahulikum, et elustiili siis oleks midagi väga palju muutunud, et paljud asjad, mida ma tegin enne mis on kodu ja perekonnaga seotud, neid ma teen ka edasi, mu sõbrad on samad. Harjumused on samad, nii et mul on vaba aega veidike rohkem, aga see on ka küsimärgiga isegi sellepärast, et paljud inimesed mõtlevad, et ma nüüd igapäevaselt tööl ei käi, ei sõida pidevalt koosolekute vahet, Riia, Vilniuse, Sokolov vahet, et nüüd on mul palju aega. Ja ma olen sellega üsna kergekäeliselt ümber käinud, et ma olen lubanud liiga palju kohustusi. Ta lubanud kusagil konverentsidel esineda, kusagil mingi muu asjaga tegeleda, sest kõik arvavad, et mul on nüüd väga palju aega, mille tulemusena pole enam aega. Üldse ei ole. Tuleme veel kord tagasi aastasse 2013, see oli see aeg, kui terve Eesti ühiskond oli kuidagi nagu õnnelik või, või kuidagi lõi selja sirgu sellest, et eesti kapital ostis välja Eesti meedia, Norra Schibsted käest tundus kuidagi, et, et lõpuks ometi me oleme seisus, kus kõik kasumit tootev ei kuulu ainult väliskapitalile. Ja nüüd kaks aastat hiljem, septembris te annate Eesti ekspressile intervjuu, kus te ütlete, et ei suutnud uuele omanikule Margus Linnamäele enam justkui katet teha või tema tegevust õigustada. Mis juhtus? Ei midagi ei juhtunud, lihtsalt see oli ka juba selles 2013 ütleme lepingusse sisse kirjutatud, et tegelikult Margus Linnamäel oli, oli võimalus osta enamus aktsiaid, mida aastal 2013, kui sipsteriga selle tehingu sõlmisime, ei olnud tal võimalik osta. Kõigepealt. Schibsted otsis siiski esimese variandina uut omanikku Soome, Rootsi meediafirmade hulgast. Nende auks peab ütlema, nad ei teinud seda meie selja taga hoidma koos Sipsidega otsisime neid variante, aga paraku Soome meediafirmad, ka Rootsi meediafirmad ei olnud huvitatud terve meie siis portfelli, ehk siis kogu firma ostmisest huvitatud üksikute firmade ostmisest, mille tagajärg oleks teised firmad jäänud siis nagu lageda taeva alla. Ehk meie olime jaoks ikkagi suure meediagrupi püsti pannud ja meie seisukoht oli selge, et me, me ei ole nõus selle firma tükeldamisega ja sipsustada respekteeris meie seisukohta ja siis ei olnudki väga palju muid variante või see, et ostke ise välja. Nende seisukoht oli, et nad ei müü ühelegi kohalikule kapitalismile, sellepärast et Rootsi firma Bonnier, kes oli müünud mõned aastad tagasi just ära Läti suurima kirjastusgrupi Diena teinud, et olid müünud tööd selle ettevõtte läbi mingite variisikute kohalik Kooligarhide grupi kätte mille tulemusena võttis aega poolteist aastat ja see grupp lagunes ehk Lätis enam ei ole seda suurt kirjastus gruppi nimega Diana sellisel kujul enam olemas, et see on mingi marginaalse tähtsusega meediaettevõte riigi suurim päevaleht tegelikult hävis ühe aasta jooksul ja sellest oli väga palju tüli selles samas Bonnieri enda firmas ja firma ümber Rootsi ajakirjanduse, kuidas niimoodi on võimalik, et mindi nagu Baltikumi demokraatiat kaitsma? Järgmisel hetkel maksab ainult raha, kellele müüs maha, pole üldse kellegi asi, seletas sipsed, vaid hoopis teist hoiaku, et nad ei taha mingil juhul, et see firma miljonid soovitan siiski ühiskonna ja demokraatia kaitseks ja selles on igal juhul roll olnud selle 15 16 aasta jooksul sipsti hoidnud Eestis seda seda demokraatia, sõnavabadust ja eetilist aeglast, nii palju, kui see võimalik on olnud. Ja sel põhjusel nende nägemus oli selge, et kui nüüd ei õnnestu seda firmat edasi anda mõnele soliidsele ütleme, demokraatiaga harjunud meediaettevõttele sel juhul firma management tähendab firma juhatusse firma nagu asutajaliikmed konkreetselt siis mina ja mu kolleegid võiksid ise välja osta, sest need on inimesed, keda nemad usaldavad ja mingeid läbi rääkida ühegi teise ei Eesti ega Läti ega Vene ega, ega ühestki soost kapitalismiga või siis selle finantsinvestoriga Schibsted ei pidanud ja keeldus pidamast. Kellele meie edasi müüme, on juba meie asi, sellepärast et see on juba meie usalduse küsimus, mitte enam sipsis usalduse küsimus. Aga paraku nagu elus nii on, et kui sul raha ei ole, siis sa ei saa seda viiulit mängida nii, nii, nii kaua kui tahad, nii et selle tõttu me olime sunnitud ikkagi leppima olukorraga, kus kus enamusaktsiad pidid, et varem või hiljem vastavalt siis sellele investori soovile tema kätte minema. Et see oli tegelikult 2013, juba oli, oli juba teada, et tegelikult me ju ei suuda enamusaktsionäri positsiooni hoida ja Margus Linnamäe pärast seda, kui mina tegevjuhtimisest kõrval astusin mõneti nagu kaks erinevat asja, et mina sain vanaks ikkagi sõltumata sellest, kas kas siukses müüs aktsiad või meelde minu kell tiksus omasoodu. Ja kui minu kell oli tiksunud sinna 60. verstapostini ja ma lahkusin tegevjuhtimist siis ja Margus Linnamäe seda loogiliselt nagu otsustas, et ta siis realiseerib oma õigusi, ostab kõik aktsiad ära. Mis, mis siis võimalik on, aga kõigepealt oli tal vaja konkurentsiameti luba saada, et üldse osta enamus aktsiaid ja ta sai selle loo augustikuus. Ja pärast seda siis juhtus see, mis siis juhtus ehk teiste sõnadega, millest ma ka Ekspressi intervjuus kirjutasin, et või siis rääkisin, oli see, et mul ikkagi üsna suure pettumuse nii-öelda enam ei kuulunud väiksemaid aktsionäre, ehk siis see suuraktsionäri õigus hakkas kehtima lihtsalt jõuga. Et ta tegi seda, mida ta õigeks pidas. Ja sellest tuli siis ka minu otsus, et, et mul ei ole mõtet väikaxore sees olla. Kui ma tegelikult ei suuda mitte midagi mõjutada, aga samas sees olles ma nagu teen selles mõttes katet, kate tähendus tuleb sellest, et nagu minu nende aastakümnete jooksul kogutud, siis mingisugune autoriteet on kogu aeg mängus, sest kõik need otsused, mis vastu võetakse nagu minu katte all, aga tegelikult ma ei saa neid mõjutada. Siis mulle tundus, et on ausam ja selgem, et kui, kui Margus saab ka nii juriidilises mõttes moraalses mõttes olla täielik vastutaja ja selle positsiooni ta siis ka võttis pärast seda, kui, siis me müüsime maksjad ära, nii et selles mõttes kõik läks nagu loogilist rada pidi. Ja, ja ma arvan, et, et see üleminek võib olla rabedus, on ka sellest tingitud, et lihtsalt ei ole, ei ole Margus Linnamäe tõesti kogemust meedia juhtimisel olnud ja ju tal ei ole ka siis olnud väga häid nõuandeid kõrval, kes oleksid, et anda paremat nõu lihtsalt. Aga ma usun küll, et selle selle ühe kuuga juba tegelikult õppinud üsna palju, mida tähendab meedia omanik olla ja, ja võib-olla ta on ka nüüd nagu sellest aru saanud, et ennekõike Postimees ma ei räägi muust äriettevõtluseks. Eesti meedia, Leedu, Läti on, seal ei ole mingeid probleeme, kõik kulgeb ju ladusalt edasi. Aga just Postimehe puhul peab ikkagi, kes omanik ei oleks, et oleksin mina olnud või norralased või või Margus Linnamäe kes iganes peab arvestama, et Postimees on Eestis siiski põhimõtteliselt nagu avalik-õiguslik institutsioon, Rooma seadust aga tema avalik asend on tegelikult lähedane R-i asendile, mis tähendab seda, et, et sul võib olla 100 protsenti aktsiaid arvestades tegelikult ei saa oma hääleõigus 100 protsenti jõuga kasutada sel lihtsal põhjusel, et avalikkuse kontroll Postimehe institutsiooni üle on sedavõrd tugev. Et sa põrkad siis kohe vastu mingisugust müüris ja sa pead kogu aeg otsima ikkagi neid variant, et Postimees kui avalik-õiguslik institutsioon oleks stabiilselt jätkusuutlik, et siin nagu selliseid neljapäevaseid otsuseid on tegelikult väga riskantne vastu võtta lihtsalt ei toimi. Ja ma usun, et selle kuuga Margus Linnamäe tegelikult kindlasti sai sellest aru, et ta peab neid otsuseid, mida ta peab tegema, see on ilmselgelt iga omanik, tegelikult on ikkagi vastutav ja ta peabki otsuseid langetama, mis tihtipeale ei ole populaarsed. Aga et ta peab neid otseseid sügavamini läbi mõtlema, tunnetama tegelikult paremini seda, mis on ühe või teise otsuse tagajärjed. Kas suuromanik võib tajuda seda kui pettumust, et ta ei saa oma sõna maksma panna? No kindlasti oli see kogu see situatsioon talle pettumus, aga, aga ma mõtlen, et läbi sellise situatsiooni tegelikult tark inimene õpib ja teeb järeldused. Et see, isegi sellise olukorra kriitilise olukorra läbimine oli vajalik. Et headuse kiirelt läbitud ja, ja sellest midagi õppida. Või kui sellist situatsiooni poleks olnud, muidugi oleks parem olnud, kui oleks mingites vaidlustes ja kuidas usaldanud teiste inimeste nõuandeid, sest mõlemal juhul tegelikult olemas olla seda, et ütlesin, mis võib järgneda, kui ta lihtsalt surub selliseid otseselt läbi, aga ta ei kuulanud. Aga, aga ma arvan, et ta kuulab nüüd rohkem, see avalikkus on andnud sellise signaali, et et ei saa päris niimoodi toimetada. Ja, ja teine asi, mida ta ilmselt nägijaga, mida nägin ka ma arvan, et Eesti avalikkus kõik, et Postimees on nii palju tugev omaenda väärtuste kaitsmisel. Et, et aktsiajõud ei ole siin määrav. Ja tegelikult lugejad, keda on siiski 200000 Postimehe paberil ja jääb palju rohkem onlainis ehk tegelikult räimi kujul vene publik otsa panna, me räägime poolest miljonist Eesti inimesest. Et need pool miljonit inimest on seda, seda meediat kanalit aktsepteerinud nende väärtuste põhjal, mida see kanalon püüdnud esindada seni ja, ja sellepärast ka toimetuse tegelikult kaitseb neid väärtusi, mille tõttu üldse on lugejad olemas selle jaoks. Et kui muuta neid väärtusi, siis me ju kaotame tegelikult needsamad lugejad ära sellepärast toimetusse ajas selja sirgeks ja kaitses omaenda lugejaid läbis enda. Ja ma arvan, et ka see on nagu, nagu sõnum, et tegelikult sellise suure institutsiooni muutmine nagu Postimehes on, on väga keeruline, peab tõesti pikalt ette mõtlema. Merit Kopli on praegu Postimehe peatoimetaja, on parim võimalik variant. Hetkel ei taha, inimesi polegi olemas. Kui mina olen peatoimetaja, ei ole ma kaugeltki ideaalne, ma ei ole ärijuhina kaugeltki ideaalne olnud, sest mul ei ole nagu majandusettevalmistust ja et ma nii pikki aastaid olen töötanud paljuski tänu sellele, et ma olen usaldanud enda kõrval targemaid inimesi majandusvallas, majandusharidusega, ülikooliharidusega inimesed, kõik, kes on, moodustasid meie firma juhtkonna. Et kui mina oleksin omaenda tarkust peale surunud, siis ma arvan, oleks kuskile jõudnud ja ma ei oleks elu sees. 38 aastat vastu pidanud. Omanikud oleks mu lahti lasknud kindlasti juba varem. Aga Merit Kopli juurde tagasi tulles, see, miks ma nagu natuke mõistan, Margus on Margus Linnamäe, on see, et ta nagu tahaks Postimehes, oleks tõesti tegelikult Eesti aeglaselt lipu lipulaev, aga see lipulaar Jeesus oleks ka slipp lehviks. Et Washington nagu ainult laev või suur emalaev või kuidas iganes võrrelda mõne siin aknast välja neisse sõidavad need Postimehe tüüpi laevu siin Tallinn vahepeal oi kui palju. Aga Margus Linnamäe tahtis, et selles laevas lipp lehvis kassi kõrgel üleval. No ma vaatan, samad laevad, mis siin Tallinna siin reidil siin on, et ega see lipp ei ole tegelikult nii nähtav ja siis on seal taga tagalaeva otsas ja, ja see ei pea olema laeva keskel mingi 10 meetri kõrguse obeliski kujul seal ja siis muudkui lehvib nagu ette kujutasid, peatoimetaja peab olema nähtav iga päev, andma selliseid selgeid, jõulisi signaale, mis on minu või mis on Postimehe seisukoht. Ja noh, ma arvan, et see on nagu selline põhimõtteline vaidlus, et mina arvan, et aastal 2015 teejuht esiteks me ei leia ja teiseks, kas seda on vaja otsida, et tänapäevane meediaettevõte ennegi postsime tüüpi leht, mis peab olemas rahvasiduja ühendaja, ühe mingisuguse positsiooni, jõuline väljend. Et see väljaanne tegelikult on tugev just selle tõttu, et tema tugevus on tema kollektiivses jõus postitus ei vaja sellist lippu lehvimas, vaid ta ise ongi tegelikult bränd, millel on väga suur mõjujõud, ilmasse taandaks ühe persooni nagu arvamusele isegi pigem ohtlik, et kui samastada ettevõtte juhi nägu nüüd kogu siis selle suure meediakanaliga, see nägu võib muutuda mõnikord, nagu ütleb nii mõnigi kord, nagu ütleb maa. Et või üldse läheb minema ja mis siis saab, sellest läheb koos näoga terve see see väljaanne siis minema või selles mõttes aastal 2015, kus arvamuse spekter on tänu sotsiaalmeediale ja kõikidele muudele meediakanalitele niivõrd avar siis peaks nagu selline klassikaline vana meediakanal loobuma sellest oma dominant arvamuse pealesurumisest. Et see on nagu teised väärtused. Me peame siduma tegelikult need erinevad grupi huvid kokku. Ehk Facebook ju tegelikult nii või teisiti on samal turul ehk siis informatsiooni turul, kus on ka traditsiooniline meediaväljaanne, aga Facebookis sõbrad on 10. sajad erinevad sõprade grupid. Aga mis siis selgub, et grupp number seitse ei tea mitte midagi, ei taha kuulda mitte midagi sellest, mida grupp number 77 omavahel arutu ühiskonna sidusus on tegelikult internetiajastul kannatanud. Just nimelt ERRi, aga Postimees on seda tüüpi meediakanalid mängivad tegelikult ühiskonnas mingitel rasketel hetkedel erakordselt olulist rolli. Et anda see infoväli võimalikult paljudele inimestele Eesti riigis. Antud juhul ja, ja selle tõttu kusjuures ka Postimehe roll peaks ikkagi säilima sellise ühiskonna siduja ühendajana, aga mitte et nüüd ühe sellise lehvivat lippu või särava tähe või särava kolumnisti isiksuse läbinud, see Postimees peaks arenema. Aga noh, siin on erinevad arvamused, võimalikud, aga Margus. Ma eelistan teiste arvamust, et otsib sinna etteotsa inimesi, aga paraku ka see valik oli erakordselt ebaõnnestunud. Et väga tugev kolumnist Hardo Pajulaga. Aga peatoimetaja peab olema juht, seal elementaarseid juhi oskused, mis peavad olema. Ühel peatoimetaja tüüpi inimesel Merit Kopli on need olemas ja ta on väga hea juht, väga tugev juht. Ja selles mõttes nendes valikutes, mis praegu on Postimehel olnud või mis peaksid olema, ma arvan, on ta, on ta on ta väga hea juhtumi hetkel paremat ei tea, aga see see on selles mõttes alati kolme punktiga lauset, et keegi ei saa ütelda, et viimane parim, asendamatu juht, asendamatuid inimesi ei ole. Viimane küsimus Postimehe kohta. Kas me võime kindlad olla, et nihilistid ei tee teist, kolmandat ja neljandat katset peatoimetajat Postimehes muuta? Ei, ma isegi ei tea, kas, kas esimene katse need kuluvad esimeseks katseks, Hardo Pajula, ma isegi ei tea, kas Hardo Pajula nüüd selle selle seltskonnaga seotud või mitte, et ega mina ei ole selle protsessile, aga tal on ja, ja noh, ma seda ka öelnud, et sel ajal, kui siin siin nagu mingi madin käis, siis mina olin päris kaugele Eestisse ja ma sain ka lihtsalt järellainetus ei teadnud siis kui siin tuli see külmalaine peale. Toimetuses oli mina soojal maal hoopis aga, aga kuulduste juttude järgi võib öelda, et, et Margus Linnamäel on, on omad tegelikult ka ütleme, sisendid omad oma tuttavad sõbrad, kes, kes üritavad oma ideid temaga siis jagada ja ju ta siis mingite ideedega nõustunud mingite ka ei ole. Ma ei tea tegelikult neid suhteid ja ka pärast seda sõltumata, kas siin üldse mingit pistmist või mitte, sest ma seda tõesti ei tea. On mulle tundub küll, et pärast sõda septembri sündmusi, mis ikkagi oli suhteliselt pretsedenditult Postimehe ajaloos sellist ühe päeva pea toimetamist, ei ole ette tulnud, et on igasuguseid juhtimisvigu ja ka mina olen teinekord inimesi pannud, kelles me hiljem nagu oleme eksinud või olen ma ise eksinud. Aga, aga noh, see viga minu meelest kvalifitseerub spordikeeles nagu tahtliku vea kategooriasse tegelikult olid kõik võimalused mida teha, aga viga ikka tehti. Et see on hoopis teisest kategooriast viga. Et ma usun, et see oli nii tõsine viga, et selle järel nüüd teist kolmandat neljandat katset massi kujutaks ette, tähendab et seda oleks võimalik teha, mis jälle ei, tähendab poissi, organisatsioon peab olema muutumatu. Et kindlasti on andekaid häid inimesi, kes võiksid tulevikus Kossimorrektsioone tugevdada. Halb on see, kui praeguse sellise kriisi järel tekib selline patiseis või, või noh, ummik või tupik lihtsalt, et ei toimetusega ega siis ka omanikke ei, ei taha üldse midagi, tähendab, ei julge mitte midagi ette võtta, et tegelikult iga organisatsioon peaks ikkagi arenema ja noh, selleks ülesaamist sellest situatsioonist on lihtsalt inimlik, normaalne suhtlemine igapäevane suhtlemine, siis saadakse ka sellistest tõrgetest. Jah, kui ei ole tekkinud niisugust usaldamatust ja tõrksustetüxi, kuula ühte ja teine ei taha teisega rääkida, aga me vahetame teemat. Ma olen vaadanud inimesi, kes on oma karjääri üles ehitanud hoolikalt 20 30 40 aastat ja siis, kui nad on tohutute jõupingutustega jõudnud tippu salates iseennast, hüljates, perekonda, sõpru, hobisid, siis äkitselt seal tipus olles veel hetkel toimub mingisugune pööre ütleme, Vahur Krafti peale, kes pärast seda, kui ta ei olnud enam Eesti Panga president pühendus suure osa majast maalimisele või Aivar Sõerd, keda peeti ju Euroopa parimaks nooreks rahandusministriks, hakkas orelit õppima. Kuidas Priit Rohumaa pärast avalikkusele ootamatut taandumist Viru Keemia Grupi juhi kohalt läks ümber maailmareisile, mis planeeritud mitme aasta peale? No ma ei tea, Urmas Sõõrumaa veedab kolm nädalat kuskil lõunamaal pimeduses ja vaikuses. Et mis see on, kui inimene, kes on julgelt pool oma töömehe elust pühendunud ühe saavutuse või, või mingi taseme kättesaamisele siis äkki ühel hetkel võtab ette midagi niisugust? Noh, milleks seda eelnevat elu justkui poleks tarvis olnud. Kas te saate sellest aru? See käib muuseas ka viiendaga. No ei tea, kas köhib, aga et see eelnev elu ongi tegelikult ilmselt vaarikaga seda sellist äkilist muutust teha, et tõenäoliselt seal mälu on just loonud selle vundamendi, siis mille baasil siis teha selliseid hoopis teistlaadseid asju, mis võib-olla inimesed on kogu aeg huvitanud, kas maalikunst või, või siis orel on, mis iganes näite leiab? See ei pruugi mitte olla nagu eelmise elu eitus või täiesti äraunustamine, eelmine elu võib olla loonud sellise materiaalse baasi mille peale inimene no ei pea mõtlema igapäevastele asjadele, vaid siis hakkab nagu, ütleme siis trikitama või nuputama või mis iganes, lihtsalt otsima fantaasiast midagi sellist, mis annaks elule uut värvi ja ja kerge. Aga mina nagu sellesse loodetavasti ei peaks mahtuma, sellepärast et mina küll ei ole ühtki sellist järsku pööret teinud. Et kirjutamine on see, see minu ainukene Anna ja mida ma ikkagi tõenäoliselt olen vanematelt kaasa saanud ja ma olen seda lapsepõlvest peale tahtnud teha, aga lihtsalt elu eluolu viis sinnamaale, et et see firma ülesehitamine üheksandate algul osutus tähtsamaks kui, kui, kui enda realiseerimine kirjutajana ja selle tõttu siis tekkis ühest, ühest ühele sammule, järgnes teine samm loogiliselt juba, et kui ma pidin peatoimetajana hakkama vastutama firma majanduse eest selle eest, et oleks firmal, et meil oleks paberit, mille peale trükkida. Et oleks üldse koju kandjad, kes viiksid lehe hommikul koju, et ma pidin kõikide selliste asjadega tegelema, et oleks trükimasinatel seal trükiks, sellepärast et nagu Me lehe erastamisel läbisime, siis pärast riik võttis kõik oma kõik oma abikäe tagant ära, et selles olukorras, kus me valetame rahvale noortelt küll uute nimedega juba said reipalt riigi käest sedasi paberit ja trükivõimsus ja nii edasi, siis meil oli null pidime kõik ise hakkama nullist peale ja Soomes paberit tankimas käima ja ja nii edasi, et seal see elu nagu tingis sellise olukorra, et mul ei olnud nagu valida, et ma reipalt kirjutatakse, ainult kolumne ja siis las keegi teine tegeleb majandamisega, et ma olin sunnitud hakkama tegelema selle, selle finantspoolega samamoodi ja siis kassasse grupp suuremaks, siis läks ta postimehest juba maakonnalehtede peal ajakirjade peale televisioon ja nii edasi eest lisaks veel Läti ja Leedu kõik kuidagi loogiliselt, ise ise läks, mul jäi see kirjutamise harrastus tagaplaanile, et kuigi ma tõepoolest üritasin aeg-ajalt kolumne teha, siis tegelikult see ei olnud päris see, mida ma oleks tahtnud, et ikkagi ilukirjanduses oleksin tahtnud teha kogu aeg. Et mina pigem nüüd kasutan seda olukorda siis iseenda arengus arengu hüvanguks selles mõttes ära, et kui mul tekkis võimalus aeg ja ka ütleme, vaimne keskendumise võimalus sa oled kirjutada küll ka selle ärijuhtimise kõrvalt, aga tegelikult ka nagu esimeses raamatus, nagu näitavad sedasama asja, et siis tõsiselt keerulist kompositsioonilt nõudlikku romaan ei ole võimalik, kirjuta muu töö kõrvalt võib-olla isegi mitte aja pärast, vaid lihtsalt sa ei suuda nagu keskenduda, sa ei suuda sisse elada enne, kui juba ka Tallinna elama. Sellise keeruka romaani kirjutamine vajab mitu-mitu kuud ikkagi ainult sellega tegelemist, vähemalt minu puhul mina ei suuda ennast niimoodi jagada mitme asja vahel. Selle tõttu see, mis mina olen teinud, ei ole mitte mingi ekstravagantne uus uus harrastus, vaid tegelikult selle selle kirja või selle tahtmise juurde tagasipöördumine, mida ma kogu aeg olen tahtnud teha ja nüüd lihtsalt tekkis võimalus. Te ütlete, et te olete nüüd vaba mees, see tähendabki seda, et teil on vabadus võtta aega meeldivaks tegevuseks ja teil on vabadus kontsentreeruda või keskenduda ühele tegevusele ehk kirjutamisele, millest te nüüd veel vabalat? Siis ma pean ütlema, mis, millega ma enne seotud olin, sellest saba, et ma olen, ma olen vaba mis tahes koosolekutel istumisest. Et see on suur nauding, paneel vaarikakoosolekud ristima pidanud, kuigi kuigi meie firmas juhtimiskultuur oli, oli minimalistlik ehk Norrissoni vähe juhtida, kui võimalik, et see oli selline horisontaalne juhtimisprintsiip, kui, kui niimoodi teoreetiliselt rääkida, mitte vertikaalne, kus siis ülevalt jagatakse käske ja ja siis muudkui raporteeritakse, antakse aruandeid edasi ja tagasi, et meie stiil oli suhteliselt selline mitteformaalne. Aga seal on ka omad plussid-miinused, teinekord suure Orsiooni puhul on väga raske niimoodi puhtinimlikult suhelda, et sa pead ikkagi sellise aruandluse ja hakkad käsulaudade järgi rohkem elama. See võib nii ja naa proovida, aga ma olen vaba kõigest sellest formaalsest tegevusest, kus tegelikult sa mitte midagi tegelikult ei tee. Selline asendustegevus, juhtimistegevus, mille viljad on tegelikult noh, kaudsed on, aga iseenesest paljud asjad ka ettevõtte juhtimisaetakse ära mitte koosolekulaudade taga, vaid tundide kaupa istuda mingitel koosolekutel või lõpuks ka lennuväljal, oodates siis lennukit, millega, mis muidugi hilineb kaks-kolm tundi ja, või tühistaks. Lõpuks jõuad sinna Vilniusse Riiga siis kui koosoleku aeg on juba juba läbi ja siis sa pead hakkama mõtlema, kuidas tagasi saada ja umbes niimoodi et sellist tühja aega ma arvan, et lihtsalt noh, eluaastad on sellised, ma ei saa endale lubada sellist lihtsalt ajaraiskamist. Sellepärast mul loba sellisest tühjast ajas, kõik, mida ma teen, kaasa arvatud ka siin, räägin praegu kõik see aeg on tegelikult see, mis mulle meeldib. Et mul on väga vähe neid kohustusi, mida ma pean endale kaela võtma, mis mulle ei meeldi. Loomulikult kodus koos neli lapselast, aga, aga see kõik kuulub sellesse kategooriasse ja ma hoian neid, võib olla rohkem, on rohkem aega neid hoida, aidata oma lapselapsi või lapsi. Aga see kõik kuulub sellesse kategooriasse, et ma tahan seda teha. See muidugi väsitab ja mõnikord kurnab ja, ja vaatad kella, et kuhu ma veel vastu pean, aga see kuidagi selline. Sest see stress on hoopis midagi muud kui lihtsalt istuda koosolekutel. Et see, mis ma olen, on on siis ka teine asi, vastutus üksnes aeg, teine vastutus. Ja, aga see on nagu suur suur asi. Kui sul on ettevõttes 1000 inimest, siis tegelikult vastutad iga asja eest. Paides ei tule hommikul leht täna hommikul kella seitsmeks kohale, mina vastutan. Mul pole õrna aimugi, kes seal töötab seal paides või kas ei tööta või, või kas paides keegi lehte loeb? Ma ei tea neid, neid nüansse ometi ma vastutan, vastan viimse Korea või sõna eest, mis ilmub ükspuha mis meiega seotud väljaandes. Ma ei ole isegi ajakirjanik võib-olla oma silmaga näinud, aga ma vastutan tema eest. Ja, ja noh, see sellega harjub muidugi selle vastuse, kas sellega tavalisel immuunseks algul algul on niimoodi, et iga telefonikõne, kus pahandatakse sinuga asjas, millega sa ei ole süüdi, sa lihtsalt ütled, et ei, see pole minu asi. No nii ei saa tegelikult inimese jaoks ikkagi, kes, kes on seotud meie gruppimistasid teenusega. Oled sina firmajuhte, kui sa jääd talle ette või kogemata teadsin telefoninumbrit, siis vastutanudki e kirjutab pahasti lehes kellegi teise kohta. Noh, olgu siis poliitiline Henrik poliitilises sellised konfliktid siis kõike inkrimineeritakse nüüd selle firma juhile, kellel ei ole konkreetse artikli võimegi intervjuuga mingit pistmist. Aga küll siis see pistmine leitakse, et ju ikkagi soolas selle taga ju sa siis ikkagi käskisid seal sellest halvasti või hästi kirjutada ja nii edasi. Nüüd ma olen täiesti vaba, et mitte keegi oma näpuga näidata, ehkki seniajani muidugi näidatakse, arvatakse, et ma sealt vaim ja ja siis ma ikkagi seniajani juhini annan korraldusi, mida avaldada, mida mett, aga noh, see on nagu ma arvan, rohkem naerukoht. Et ma sisemiselt võin ikka täiesti rahulikult, ükspuha kellele öelda, et ära räägi mulle, seda pole minu asi, see ei ole minu asi. Ja, ja ma arvan, et see vabadus, vastutus, vabadus sellisest ajaraiskamisest, millega, mis, mis kaasneb juhtimisega, tegevus on nii palju ajaraiskamist. Et see on suur hüve. See kõlab kadestamisväärselt. Ongi, te olete ka öelnud, et viimase poole aastaga te olete hakanud asju teistmoodi nägema. Mõni näide. Eks ma inimesi teistmoodi vaatan, et puht juba selle selle pilguga, et, et, et kui ma positsioneerib ennast kirjanikuks ja alateadvus kogu aeg töötab ikkagi materjali kogumise suunas, et ma nii nii hulluks läinud, et ma kogu aeg teen märkmeid ja siis nagu keegi ütleb mingisuguse pärli või näen inimese mingis välimus mingisugust detaili, mis, mis siis kõnetada, annab mingisuguse huvitava nüansi. Kohe paugupealt kirjutan üles ja, ja siis kogu seda nektarit hommikust õhtuni, et see niimoodi päris ilukirjandus ilmselt ka ei käi. Aga mingi alateadvus on kogu aeg lahti. Et kui ma, kui ma kusagil midagi kuuleme, huvitavat näen, siis ma ikkagi tegelikult kuskil filter veerin läbi omaenda sisemuse, et äkki siin on selline koori või mingi huvitav kild või detail mida oleks jagada lugejatele ehk siis kirja panna lihtsalt selle tõttu ma ilmselt vaatan inimesi teise pilguga, et suurem osa inimesi, kellega ma suhtlen, on ikka minu jaoks nagu nagu kõik potentsiaalsed kirjanduslikud objektid, materjal, materjale, no see on natukene kõlab robustselt just nagu tegelikult minuga siis ei tohiks enam suhelda ka sellepärast, et ma kogu aeg olen nagu mingi KAPO ametnik või mingi kõigis minuga suhtlevad nagu ülekuulamislaua taga, et ma küsitlen inimesi, küsin, vestlen ainult selleks, et saada mingit vastust, mida ma saan ära kasutada. Et noh, kaugel sellest. Aga, aga ma saan ikkagi, et ma tegelikult enne ei olnud, kas mul aega siis ei olnud viitsimist ja ei olnud ka võib-olla sellist keskendumist üldse inimeste sisse vaadata, et ma võib-olla olin. Ma olin siis nagu juht ikkagi, piisavalt egotsentrik. Et ma nüüd nüüd nagu siis selles mõttes ma usun, et ma näen inimesi natuke rohkem läbi ja olen empaatilisem, ma mõtlesin mõtiskle rohkem selle üle, miks inimesed niimoodi käituvad, et mis on ühe või teise seisukoha või hoiaku taga ja üritan mõista, miks see niimoodi on. Et võib-olla see kirjutas protsess ja üldse ilukirjanduses enda nagu väljundi otsimine on kaasa toonud selle, et ma üritan rohkem mõista teisi inimesi ainult läbi teiste inimeste mõistmise. Lõpuks mõistan, kui ta ennast Ma arvan, see tuleb aastatega ehk iluvea lisandudes. Kahjuks. Tänases saates on püsitletav Mart Kadastik nüüd enda hinnangul vaba mees ja me räägime ülejäänud saate osas uuest raamatust, mis kannab pealkirja eluaegne ja mida Mart Kadastik neljapäeva pärastlõunal esitleb. Kuidas te ise tutvustaksite seda raamatut vikerraadiokuulajale, kes seda ei ole veel lugenud? Jah, see selline tüüpküsimus võiks olla, mida, mida mult küll praegu ei küsitud, aga on see, et Kerese raamatu Ta on siis suunatud või Celedataksis, keda ta peaks kõnetama. Et minu selline vastus oleks, ma ei ole seda saanud veel vastata, sest seda ei ole küsitud, aga ma siis ise küsin, ise vastan, on oleks siis niimoodi, et see raamat peaks kõnetama kõiki inimesi, kes on suutelised iseendaga kõnelema. Ehk siis inimesed, kes suudavad iseenda sisse vaadata siis nendel inimestel võib-olla on sellest raamatust või sellist leida. Sest selle raamatu jutu sisu viib viib üsna olukorra inimese hingesoppidesse, kus, kus me tavaliselt ei käi. Mul üldse nagu meeldivad sellised tegelased, kelle puhul on, on, on mingid varjatud hoovusi või kes ei ole väga lihtsalt ja väga selged, vaid kas on kõhklevad ja kellel on mingisugune kas siis lapsepõlvest minevikust kaasa võetud mingisugune episood, sündmus, mis mõjutab tervet nende elu. Ja sellepärast see raamat võiks siis nimetada nats romaaniks, saatus on see, mis on, mis on nagu määratud meie jaoks ette ja me ei saa seda muuta, samal ajal inimene peab oma eluga toime tulema ja kuidagi peab jälle midagi muutma. Et see dilemma, mis inimeses on, kas leppida sellega seal sellisena nagu ta ja sellega, mis on olnud, või juhtunud temaga, kuidas sellest üle saada. Selle ümber see raamat siis keerleb selle raamatu puhul ma, ma nagu ise ka ei oska nagu soovitada inimesele, kuidas ta vastu peab võtma, sest mul on selline kogemus umbes 10 lugeja põhjal, kes on seda lugenud läbi alates kirjastusest kui inimestest ja mõned kirjanduse inimesed ja mõned kunstnikud. Ja ka üks väga-väga hea psühholoog, psühhoterapeut, kes seda raamatutegelase analüüsis minu jaoks puht professionaalse pilguga. Ja Neil on kõigil väga erinev seevastuvõtt olnud, mitte selles mõttes, et keegi ei ole mulle öelnud, see halb raamat, ilmselt viisakus, nad ütlevad, et see on hea raamat, aga no ma ise loodan ka, et on hea raamat, parem kui eelmised, küll aga aga nende Se tajumine, raamat, tajumine, tegelaste mõistmine on seinast seina. Et ühel juhul on mõni tegelane mõne läbi lugeja jaoks positiivne, üdini ja teise jaoks negatiivne see teeb selles mõttes rõõmu, et see, see raamat on üsna mitmekihiline, ei ole nagu üheselt tõlgendatav tegelaste iseloomu ja see natuur, mis sinna sisse siis on, on püütud kirjutada. Põhi võib olla märksõna, mis selle raamatu puhul peaks siis mida võiks siis välja tuua, on sõna häbi. Ja see kena psühholoog, kellega ma olen, kas mõned päevad tagasi tema, tema häbi on üks neid emotsioone seitsmest emotsioonist, mida siis nagu välja tuuakse, mis, mis on inimese puhul negatiivselt positiivsete inimestega negatiivse emotsioonidega, ilukirjandus, valdavalt keskendunud negatiivsetele emotsioonidele nagu nagu kurbus, viha, valu ja üks emotsioon on siis häbi-häbitunne, on see, mis on tegelikult võib-olla kõige isiklikum tunne üldse, mis inimesel olla saab, valusam tunne üldse. Ja selle raamatu peategelasel on siis Maida sisu lahti rääkida, aga on siis varases nooruses kaasavat ka siis selline kompleks, mida siis võiks nimetada häbitundeks läbi elu ja see, kui ta häbitunnet saab väga palju. Siis see võib kaasa tuua ka teod, mis on juba häbitud selles mõttes see taak, koorem, mida inimene kaasas kannab ja mis seda muserdab ja mida ta ei saa mitte kellegagi jagada mida ta kunagi läbi elanud ja see on, see on, see on niivõrd rasked, et sellega toimetulek paneb inimese paraja katsumuse ette. Ja see raamat siis on, on selle katsumuse mingisugune kajastus. Aga osas ei ole nüüd nii palju sünge raamat, et siin on ainult sellised traagilised noodid, et veel kord mõnel inimesel olemas seda raamatut nagu naljaraamatut määravad ja võtavad huumoriraamatuna teised inimesed võtavad seda väga traagilise raamatuna, eks see on iga inimese enda silmades ja hinges või südames kinni, kus naerda, kus nutta ja see on igaühe enda valik. Nii-öelda nii palju, et mina kirjutades tegin mõlemat. 2013, maikuus, kui teil ilmus raamat kevad, saabub sügisel sistantsitega vikerraadiole pika intervjuu, kus te ütlesite, et mis sinuga juhtunud lapsepõlves see mõjutab teadlikult Su edaspidist elu, ehkki sa seda ise päris ei teadvustagi ja see mõjutab su käitumist ja otsuseid, see on mälu järgi saadeti üle kuulates tsiteeritud 2013 juba eelmise raamatu või siis ütleme, üle-eelmise raamatu puhul oli hästi tugev motiiv see, et et mis inimesega on lapse või, või noore inimese eas teismelise eas juhtunud, et see jää kuidagi mõjutama. Nüüd see motiiv kordub. Kas see jääbki korduma teie tulevat tulevastest romaanidest? Ma ei ole planeerinud ette tulevikku, et ma ei tea, mis seal veel kordama hakkab, aga palju kirjanikud kirjutavad terve eluaeg ühte ühte raamatut, erinevad pealkirjad ja erinevad peatükid, aga tegelikult kirjutatakse ühte sama raamatut juskui. Ma usun, et ma jää päris kordama, et mul on ikka natuke teisi mõtteid ka, aga see, see nagu dominantne mõte, et inimese hinge sees on midagi sellist, mida ta kannab, kaasas terve elu. See on jah, läbivamalt, paljudes raamatutes ja siis veel täpsemaks minnes see, mis on juhtunud inimese varases lapsepõlves, on ka minul nagu piiratud, nagu üheareaaliks on seksuaalsus, midagi on siis selle selle lapse arengus lapse tegelikult seisukohalt on neljas, viies kuues eluaasta määravasse hilinemas kujunemisest, mida me üldse tegelikult ise ei mäleta. Mis võib-olla meiega juhtub mõnikord mäletan, ma mõnikord ei mäleta. See periood on niivõrd otsustav hilisema, just seksuaalse käitumise seisukohalt. Sellepärast kuivõrd ma olen ise sellest perekonnast pärit, kus mu mu ümber on kõik olnud, on arstid ja mitte ainult arstid, vaid ka psühhiaatrid valdavad, et siis ma olen tahes-tahtmata selle temaatikaga kokku puutunud tänase päevani. Mul tütar on psühhiaater, isa oli psühhiaater, vend, psühhiaater. Et selle, see valdkond on mind kogu aeg huvitanud ja kui üldse kujutasin ette, et ma oleks keegi teine ajakirjanik või nüüd siis ärijuht, siis ma kindlasti olekski tahtnud olla psühhiaater või psühholoog. Ja see inimese hinge hinge siis uurimine läbi siis kirjanduse on see, see on see, mis mind tõesti huvitab, sellepärast kirjutamise käigus vastane inimest need tüübid, kelle ma kirjutan, osalt osalt võib-olla on minu enda elukogemust võetud, aga pigem mitte, pigem on ta tegelased ja situatsioonid, kuhu ma võiksin sattuda, ma pean nagunii palju ikkagi olema elulähedane, et ma kirjutan, et asjadest, mis võiksid olla tõesti minuga toimunud, aga võib-olla ei ole toimunud. Aga ma pean ette kujutama, et ma pean tunnetama. Ja siis, kui sa lähed selle inimese sisse, siis sa tegelikult avastad seal ühe kihi järel teise, kolmanda, neljanda kihi, et jõuda välja mingisugusel väga sügavus pisiasjani, mis tegelikult on määranud kõikide järgmiste kihtide kujunemise. Ja see inimese sügavus selle, selle, selle viimase terakese, aga see on otsustav pööraks selle üles leidmine ongi minu kirg. Kirjanduses. Ja hingesopid ei ole ju muidugi ainult seksuaalse sellise kajastuse koht, vaid inimesed on väga palju muid impulsse, mis on siis alateadvus talletatud, aga mis löövad välja teadvuses mingil hetkel, see ei ole kindlasti ainult seksuaalsus mina seksuaalsuse peale pühendunud või sellel teemal rohkem kirjutan lihtsalt sellepärast et ma arvan, et seksuaalsus on ikkagi väga-väga tugev jõud, mis mõjutab iga inimese elu, kas me seda tunnistame või mitte, aga see mõjutab meie elu ühel või teisel viisil. Ja siis ma üritangi leida üles neid, neid valupunkte, mis siis on inimese elukäitumist mõjutanud terve elu jooksul ja, ja see viimane raamat on võib-olla seda teinud siis lihtsalt natukene romaanialikumalt kui need esimesed raamatud, sest ma esimese raamatuid lihtsalt ei osanud kirjutada sel määral ja mul ei olnud aega pühendada. See on väga lihtsalt seletada, kas pühendamine kas või selles, et kui sa kirjutad leheküljel 102 mingit episoodi või mingit tegelast, siis sa pead tegelikult ikkagi väga täpselt meeles pidama, mida sa kirjutasid leheküljel 22. Noh piltlikult öeldes. Aga kui see tegelikult 100 muu asjaga, siis tuleb endal järk käest ära ja ma ei taha lugejatele mõnda asja ütelda, aga esimeses raamatus oli isegi tegelase nimi oli korraga romaani käigus, vahepeal muutus üheks teiseks nimeks, siis ta läks jälle tagasi, keegi ei pannud tähele. Ja ma ise ka ei pannud täheletoimetega, ei pannud tähele. Aga selliseid väikseid vääratusi juhtub, kui sa lihtsalt ei suuda keskenduda, nimi nimeks, aga kui sul läheb ära see seesama psühholoogiline sügavuti mineku järg kaob käest ära, sa lihtsalt tegeled vahepeal kõikide muude asjadega siin elus sa ei suuda enam tagasi, vaata ja siis psühhoanalüüs jääb seal väga pealiskaudseks, et ma usun, et selles muudatus, kus on jälle väga dominantselt, on, on situatsioonide tüübid seksualiseeritud selle pärast, nagu ma kordan, see on noh, alateadvuses minu, minu meelest on see määrav jõud meie elu kujunemisel. Siis nüüd ma ehk olen suutnud selle pühendumise tühjendamisele tänu need karakterid viia nagu kuidagi harmoonias eriti ära, et need ei ole mitte üksikud staarid, vaid jutud, vaid need moodustavad siiski terviku, loogilise terviku ja selle tõttu ma arvan, et see on ikkagi juba esimene was raamat, mida võib õigusega romaaniks nimetada minu loomingus. Püüame siin mingeid linke või seoseid luua. Ma vaatasin, mida Varrak on kirjutanud oma koduleheküljel teie värske romaani kohta, et eluaegne siis peategelane nooruki eas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje koguda elule. Tänavu paabel võitis Armin Kõomägi romaanivõistluse kus tema romaani peategelane Lui võtoon leiab endale inimtühjast maailmast sekspartneriks, kumminukku. Ja siis sama romaanivõistlusel sai kolmanda koha Jimi Ashilevi romaan, kehade mets ja seal on peategelaseks neurootiline nooruk, keda vaevab seksuaalse kontakti pelgus. Kas need kolm peategelast, kelle sünniaasta on siis 2015, kirjanduslikus mõttes? Kas neil on midagi ühist? Kas nad on mõttekaaslased, kas nad on saatusekaaslased? Ma tunnistan, et ma, ma ei ole lugenud. Ja üldse sel perioodil, kui ma noh, väga väga siis seal on omaenda siis tegelast, siis ma väldin tegelikult teiste raamatute lugemist. Eks, Mart Sanderi litsid ma siiski proovisin läbi lugeda ja väga meeldis. Aga, aga sellist sarnast kirjandus Mart Sander lihtsalt ei ole kuidagimoodi sarnane selle selle käsitlusviisiga, mis, mis mul on lihtsalt huvitav raamat ja võib-olla ka huvitavam raamat, aga tal on teistsugune noh, temaatika ja ka käsitlusviis. Aga need nimetatud raamatute puhul paljud paljud asjad langevad kokku, oli ikkagi saatuse-juhuse Maida meile tahtel, et ega siin ei saagi olla mingisugust vastust, et, et see on kuidagimoodigi seoses sarnased mingites teemades sarnaseid kangelasest samaaegselt nagu ilmuvad lihtsalt Aga võib-olla see iseloomustab meie aega, kus me elame. Noh, jah, et aega on neurootiline ja stressi ja, ja siis otsitakse ju neid põhjuseid ja ma arvan, et psühholoogid, psühhoterapeudid, kes tegelevad inimesega, näevad iga päev kui nende juurde tullakse, selliste probleemide lahendamiseks abi küsima ja siis ja siis otsitakse ja esimene asi on see, see mingi punkt üles leida või valupunkt ja seda otsitakse tihtipeale just nimelt lapsepõlvest, et kui psühholoog tahab inimest aidata, kes võib-olla on on 50 aastat vana siis vestluse käigus ta jõuab viienda eluaastani, võib-olla, ja kui ta sealt leiab üles punkte, ainult siis on ka võimalik sellest punktist üle saada. Ma usun, et tegelikult see temaatika, seksuaalsus või siis inimesteni tootilisuse, mis iganes häbitunne. Vaata siis, seal vahepeal on veel kümneid ja sadu kirjanikke, kes on tegelenud inimeste siis ütleme samade negatiivsete emotsioonidega sest sest tegelikult positiivse emotsioonidega raamatuid, mis kirjutaksite õnnelikus perekonnas, õnnelikust lapsepõlvest ja, ja õnnelikust karjäärist ja nii edasi, neid ilmselt on ka olemas, aga neid ei ole väga palju, siis neid väga ei taheta lugeda, et inimene tegelikult oma valikusse ikkagi eelistab. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga lihtsalt niimoodi on, et eelistab siiski selliseid kuidas öelda negatiivsema emotsioonide vahendamiskirjanduse poolt ja needsamad kurbused ja ja hävid ja üksindusest ja, ja kõik need motiivid tegelikult on valdavate kirjanduse teemaks, sellepärast et tõenäoliselt siis selliste tunnete läbielamisega inimene tegelikult aitab iseennast, tal tekib samastamise võimalus. Mitte et kui ta nüüd loeb raamatut, kus on teise inimese häbi, et siis ta tüdruk seda eemal, et toodaks lugeda raamatut, kus on ainult rõõm, ei taha tegelikult läbi selle teise inimese kurbuse saab ta endale kontakti selle raamatuga, ta saab ise samastuda, sest ei ole olemas inimest, kellel ei ole olemas häbitunnet, kurbusetunnet kõiki neid negatiivseid emotsioone. Et võimalik, et selliseid raamatuid aitavad negatiivsest emotsioonist tegelikult vabaneda läbi siis teiste kogemuste ja kui kõike siin ilmas peavad ainult läbi enda kogemuse ravima, siis siis selleks ei ole lihtsalt võimalust et ilukirjandus on see, mis tegelikult, mille kaudu inimene saab iseendaga kontaktis olla, iseennast avada. Selles uues raamatus on ja niisugune isiksuse kahestumise hästi tugev teema ja mind hämmastas, kui ma eelmise laupäeva LP lehest lugesin intervjuud Jim Ashilevi ka. Ta ütles ka, et kui ta tõuseb kirjutuslaua tagant olles kirjanik ja läheb teatri proovisaali, et olla näitlejaid, siis tal on tunnete peaaegu, et peab isiksust vahetama. Kas seegi iseloomustab meie aega? Aga ma olen seal kogu aeg olnud, tähendab see kahestamine või mitmes tükis elamine hinge, hinge, hingelt kuhugi kuulumine, siis siis avalikus elus mingi teise teise rolli täitmine, mida sa ei taha tegelikult täita ja noh, see on minu meelest ju kogu kui inimeksistentsi tegelikult teema olnud, et võimalik ka need, need suured ja võimsad riigijuhid ja poliitikud ja kes iganes, kes Sanderit avalikkuse ees olnud. Sellised halastamatud ja väga ratsionaalseda jõulised, aga, aga mingis teises elemendis teises keskkonnas, nad on tegelikult väga haavatavad, nõrgad ja haprad inimesed. Et selline iseloomu istumine või siis omaenda missiooni või funktsiooni või rolli päästame, näete, et ma ei usu, et see ennetab puhtalt ainult tänapäeva, mingi hetke teema on, et see on kogu inimeksistentsiteemadega, sest inimene ei ole nii lihtne. Organism, mis oleks selgelt määratletud, ma olengi selline, ta ongi selline. Et inimene ühes rollis on üks Iisraelis on teistsugune, aga elu toob neid rolle pidevalt, et rohkem nagu välja. Võib-olla see, mis on nagu päris uuema aja teema, mis on nüüd internetis, sealt sõltub, on see, et et inimesed ei oska enam suhelda. Et just see, kus me nüüd väga palju omavahel suhtlema, siis läbi virtuaalse maailma siis olukorras, kus inimesed satuvad silmast silma suhtlema, nad enam ei oska. Ma ei tea, kas raadio raadioinimesed on seda kogemust, aga näiteks ajakirja inimesed toimetavad, ajakirjad räägivad, et intervjuusid teha on väga raske. Et, et kõik on võimalik, sa võid kirju vahetada, sõnumeid SMS-i ja Facebookis ja siis on kõik väga aktiivsed suhtlejad, aga nagu sa tahad ajakirjanikuna suhelda inimesega live'is elusalt intervjuud võtta, siis reeglina kas keeldutakse, välditakse või kui tõepoolest Satataksegi selle portsu otsest sa pead intervjuu andma, siis tegelikult jäädakse hätta, lihtsalt ei osata suhelda, ei osata inimesed silmagi vaadata. Ja kui silma ei vaata, siis vaatavad enda sisse, kuskil sa pead vaatama ja siis tekivad need kõik need teadvuse stressi ja ja, ja siis allasurutud energiad, allasurutud meeleolud ja need plahvatavad kusagil valel hetkel välja, nii et seal tekivad sellised psühholoogilised probleemid, mis on osalt tingitud sellest, et inimesed on kaotanud elava suhtlemise võime. On kaotanud võime. On kaotanud võime see eks, eks, eks nad suhtlevad ka ikka loomulikult nii mustvalge ei ole, aga, aga, aga neil neil siis ei tule see siis nii hästi välja ega igat võimet pead arendama. Et kui sul lihtsalt ei ole praktikat, kogemust sa tegelikult ei ole harjunud inimestega suhtlema elusalt elavalt. Siis loomulikult see võimelises lihtsalt nõrgeneb või hääbub. Ja siis tekib juba juba hirm inimestega suhtlemises, sest sa suhtled ainult läbi arvuti. Seal sa tunned ennast oma õiges elemendis, sealses krõbistatud klahvidele oma mõtted ja seal sa saad kõik välja öelda, mis sa tahad. Ja tegelikult see isiksus, mis tekib suusasiis arvutis, ei ole sinu enda isiksus. Ja need mõtted ei ole ka enam siin ainult sellepärast, et et sa kuidagi distantseeris ennast sellesse virtuaalses maailmas kellekski teiseks ja sa lood iseendale, iseendast, mingisuguse teistsuguse isiksuse või tüübi, iseenda ettekujutus iseendast. Ja seal sa juba tööd elad, mingisugust rolli, suhtled teiste inimestega mingisuguses rollis ja kas oled sina ise või mitte, seda seda keegi ei tea. Aga ühel hetkel kusjuures arvutiga käest ära võetakse siis selgub, et tegelikult Sa oled hoopis teine inimene. Sa oled isendit Endale loonud tegelikult iseenda ette, aga teiste inimeste jaoks on loonud teistsuguse inimese, kus nad tegelikult ise oled ja see ongi see kahestumine. Meie aeg on tänaseks läbi, Mart Kadastik, ma ei saa teie käest enam mitte midagi küsida, kõigi hirmsasti tahaks. Aga ma loodan, et kui teil ilmub järgmine raamat, et siis me saame siin raadiomaja 10. korrusel ehk jälle kokku ja räägime edasi. Mis on inimeses huvitavat, missugused on harjumused. Ja mismoodi see maailm hakkab olema. Palju tänu pika intervjuu eest. Ost.