Täna õhtul toimub Vanemuise kontserdisaalis üks suur ja pidulik aasta õpetaja gala. Eesti Televisioon teeb sellest otseülekande tunnustamist, väärivate õpetajate näod ja nimed jõuavad väga paljudesse kodudesse. Aga esmaspäeval läheb tavaline koolitöö, õpilaste elu, õpetajate elu jälle oma argistest sadadesse ja sellest koolielu argipäevast me tänases saates õpetajaga räägimegi. Tere tulemast saatesse, õpetaja Priit Kruus. Tere. Mina olen Kaja Kärner. Kas tänapäeval ütlevad koolis kõik õpilased õpetajale, sina? See on kokkuleppe küsimus, tegelikult ongi ju niimoodi, et iga õpetaja saab ise valida, millise suhte ta õpilastega loob, aga kindlasti mingil määral, see sõltub sellest, et milline on see üleüldine kultuur selles konkreetses koolis noh, mina ise praegu õpetan Tallinna Ülikoolis õppejõuna sellest hoolimata ma arvan, et mind võib nimetada õpetajaks sellepärast et see on niivõrd lai mõiste. Ja mina, kui ma istun loengusaalis enamasti koos kahe või kolme tudengiga sest et õpetajaks õppivaid tudengeid lihtsalt parajasti rohkem ei ole, siis mina olen nendega kokku leppinud, et meie võime sinatada sellepärast et me oleme niivõrd pisikeses seltskonnas, et see oleks kummaline, kui me hakkaksime mingisuguseid trollimänge mängima. Kindlasti aitab kaasa ka see, et ma olen oma tudengitest keskmiselt, et umbes 10 aastat vanem ainult, ja see tähendab seda, et ma ei või neid pidada küll oma põlvkonna kaaslasteks, aga kõik oleme noored inimesed, kui niimoodi positiivselt öelda. Kas me võime selles saates omavahel ka sina rääkida, absoluutselt. Priit, sa mängid nüüd juba teist nädalat monoetendust õpetaja Tammiku rehabiliteerimine, siis on ligikaudu tunni pikkune nagu klassitund, kus sa räägid sellest, miks sa tahtsid õpetajaks saada, kuidas õpetajaks said ja kuidas koolitöö, kui õpetaja seda teeb aastakümneid, kuidas inimest muudab, muudab niisuguseks kile ta häälseks joonlauaga õpilasi karistada ähvardavaks ja selliseks nagu õpilased ei taha, et nende õpetaja olla. Mida sinu kolleegid, sinu tuttavad, aga võib olla ka täiesti võhivõõrad, inimesed tänavalt on tulnud sulle ütlema, et miks see etendus on neile nii hinge läinud, miks üldse on inimeste hulgas nii populaarne, et, et kinoteater peab juba otsima sulle suuremaid saale, kus seda mängida? Põhjus ongi selles, ma arvan, et selles on kokku põimitud tegelikult kaks paralleelset, võib-olla isegi kolm paralleelset lugu. Kõigepealt on see lugu õpetajast, kes on suurema osa oma karjäärist veetnud nõukogude perioodil ja siis ta ühtäkki leiab ennast keset murrangulisi üheksakümnendaid aastaid ja ta on täiesti uute õpilaste eest täiesti uues olukorras ja tegelikult ühtäkki ta avastab, et tema senised tööoskused ja see suhe õpilastega ei toimi enam ja tekib väga konfliktne olukord. Vaba ühiskonna lapsed ja vana kooli õpetaja, et ei saa hästi lõppeda. Ja teisest küljest on ongi see siis lugu sellest õpilasest, kes õpib selles 90.-te koolis, mina ise läksin kooli 88.-le aastal. Mis tähendab seda, et suurem osa minu kooliajast mööduski üheksakümnendatel aastatel, sest ma lõpetasin gümnaasiumi ja aastal 2000. Ja ma arvangi, et ma olen õpilasena noh, isiklikult läbi elanud kogu selle suure haridus, murrangu, mis Eestit sellel ajal tabas. Ja see just nimelt selle õpilase ja õpetaja vahelises suhtes tuli nagu kõige teravamalt esile üheksakümnendad oli ju jõuühiskond selle kohta näiteks akadeemilistes käsitlustes kasutatud sellist mõistet nagu kauboikapitalism igaüks iseenda eest, küünarnukid laiali. Easy sirutatakse sõnadega, kui vaja, siis virutatakse noh, juba füüsiliselt see tähendab seda, et kui klassiruum on ülejäänud ühiskonna pisikene mudel siis on täiesti loogiline, et selline jõulisus kanduka sinna klassiruumi üle. Ja seda nagu mõlemasuunaliselt, et õpilaste suhtumine õpetajatesse väga terav ja tihtipeale noh, ütleme mitte just kõige heatahtlikum ja õpetajate poolt siis täpselt samamoodi selline natukene nagu endassetõmbunud frustreeriv veerunud tihtipeale ka väljapoole plahvatav selline hoiak, ehk siis me räägimegi nagu lugu selle aja õpilasest ja selle ajaõpetajast. Aga kolmas lugu on veel, kui see õpilane, kes on ise üheksakümnendatel koolis käinud, uuel sajandil otsustab ise õpetajaks saada siis mida ta võtab enda kooliajast kaasa, kui ta õpetajana klassiruumi astub? Mis temaga juhtub, kuivõrd hakkab teda see mineviku kogemus jälitama ja mõjutama et, et me tahame ka sellele saada vastust ja selle kaudu tegelikult me siis püstitame lõppkokkuvõttes küsimuse millist õpetajat me siis tänapäeva ühiskonda soovime, milline on see tänapäeva õpetaja kuivõrd ta siis erineb sellest õpetajad hommikust, kes on just nimelt selle 90.-te aastate õpetaja selline sümbol või koondkuju. Ja me tahamegi siis vastandada sellist tänapäevast arusaama sellisest lahedast mõnusast, lastesõbralikust, õpetajast, kelle tunnis on hästi lõbus ja kogu aeg midagi, toimub mingisugune selline šõu vaatemängulisus ja noh, kus keskendutakse sellele, et õpilasel oleks võimalikult hea olla. Ja siis vastukaaluks õpetajad, hommikutund, kus tuleb olla 45 minutit järjest justkui naelte peal, eks ole, istuda ja olla iga sekund valmis selleks et mingisugune eksprompt küsimus tabab just nimelt sind ja sa pead sekundiga vastama, vastasel korral sa saad kahe. Vähemalt käsitlused on ju tegelikult väga äärmuslikud ja nad peavadki olema sellepärast et teatrilava võimaldabki mängida selliste äärmuslike stereotüüpidega. Ja kui ma nüüd siis lõpuks sellele küsimusele vastan siis siis ma olengi sellist vastukaja, et selles loos tunnevad ennast ära nii need õpetajad, kellel on täitsa selline piks üle 30 aasta juba näiteks kui ka need õpetajad, kes on äsja just kooli tööle läinud, kes on näiteks oma teisel või kolmandal aastal praegu. Ja nad kõik näevad tegelikult mis on hästi tore, nad kõik näevad seda ühte põhimõtet selles loos, et see õpetaja tammik ei olegi niivõrd mingisugune konkreetne õpetaja, kuivõrd õpetaja seisund või õpetaja olek õpetaja, kes on viidud piirile. Ja et kuidas inimene sellest piiriolukorras hakkama siis saab. Ka tänapäeva noor õpetaja on tegelikult tihtipeale justkui piirisituatsioonis. See piri situatsioon tekib siis, kui ta tunneb, et ta ei oska võib-olla oma tööd teha nii hästi kui ta, kui ta tahaks ja ja niimoodi ise niimoodi see oleks, siis hakkab temast süvenema. Nii et ma võin selles mõttes öelda, et ka mina olen olnud õpetaja tammik. Kui ma mõtlen selle peale, et, et sa ei meenuta oma kooliaega 90.-test aastatest just kõige meeldivama, siis jääb mulle eriti arusaamatuks, miks sa tahtsid minna õpetajaks õppima. Aga selles tegelikult asi ongi, et me näitame ju sellest 90.-test aastatest ainult ühte aspekti näitamegi, seda kriitilist murrangu võtke või noh, seda frustratsiooni, mis õpilase-õpetaja vahelises suhtes on. Aga noh, ühel hetkel mõju, keerame sellel mündil ka nagu teise külje, et me, me näitame, mida võis selles ka positiivset olla, see positiivne ongi just nimelt see osa, mida me võiksime 90.-test aastatest kaasa võtta. Vanemaks me saame, mida rohkem me ise proovime järele kõiki neid asju, mis täiskasvanu ellu kuuluvad, seda rohkem hakkame ju oma vanemaid ja võib-olla ka vanavanemaid mõistma, see käib suureks saamise juurde. Ja niimoodi me kujundlikud võimegi öelda, et me noh, terve eesti ühiskonnana praegu oleme jõudmas ju varsti 30.-tesse aastatesse meie taasiseseisvunud Eesti, et me hakkamegi kõik siin üheskoos täiskasvanuks saama kodanikena ja erinevate ametite esindajatena olles ise proovinud näiteks ka ajakirjanikutööd 2000.-te alguses Eesti raadios siis, siis ma seetõttu julgen tuua näiteks paralleeliga ajakirjandusmaailmaga, et ka ajakirjandusmaailm on hakanud praegu olles täiskasvanuks saama, et see, mis üheksakümnendatel toimus Eesti ajaleht, tõde toimetustes ja raadiotoimetustes kindlasti ei ole ju midagi sellist, mida me võiks täiskasvanulikumaks nimetada, need olidki sellised pöörased teismeliseaastad. Aga me kõik peame oma minevikuga ju kuidagi sina peale saama ja leppima ja lepitusest. Tegelikult meie lavastus väga palju räägibki. Sa suhtud meediasse selles oma monotükis üsna kriitiliselt ja selle juurde me veel jõuame, aga, aga kui selle õpetajatöö juurde tagasi tulla, siis ma arvan, et kõik õpetaja tammikud on noorusest tulnud kooli just niisuguse laheda olekuga ja sooviga teha kõike paremaks ja teistmoodi kui jumala ajal nende õpetajad tegid. Ja mulle tundub, et vot selles sinu tükist tuleb välja, et kas see on koolisüsteem või, või mis see on, mis ühest küljest õpilastelt röövib koolirõõmu. Aga õpetajad muudab just niisuguseks nagu sa ütled, hääl läheb Nasaalseks, luu läheb natukene kramp või võib-olla ja sõita, kui muud argument ei ole toredad õpilasele meelde. Gümnaasium on vabatahtlik, kutsekool ootab, et mis see on, mis muudab laheda, väga heade mõtetega kooli tulnud noore õpetaja pärast keskiga õpetaja tammikuks. Vastus vastuseid on kindlasti väga palju ja need, kui neid niimoodi loetlema hakata, siis nad kõik kõlavad väga üldsõnaliselt, et esimene vastus võiks näiteks olla see, et see kõik sõltub õpetaja tööoskustest. Aga samas mitte ainult sellepärast, et see sõltub väga palju ka õhkkonnast, mis on konkreetses koolis. Kooli õhkkonda saab kujundada ja kujundabki väga palju kooli juhtkond, kuidas kooli juhtkond tajub oma vastutust, et ma pean panema õpetajaskonna selles koolis tööle ühtse meeskonnana. Tume nagu sellise lihtsa näite, et kui üks lapsevanem nõuab üht ja teine lapsevanem lubab ning mingit teist asja kodus kodus just nimelt, siis siis tulemuseks on ju see, et esiteks laps satub segadusse ja ühel hetkel hakkab ta seda olukorda kurjasti ära kasutama. Ehk siis ühe lapsevanemaga võib käituda ühtmoodi teise ka teistmoodi. Ja sellel lapsevanemal, kellel on selles olukorras nagu mugavam olla, tema probleemi ei näe. Ja, ja teine lapsevanem jällegi satub ahastusse, et mida ma ometi tegema pean, et neid reegleid nüüd kehtestada. Ja õpetajaskonnas võib toimuda täpselt samasugune asi. Kui rääkida teatud laadi probleemidest, näiteks sellest, et õpilase hilinevad või et nad ei tee kodutöid õigeks ajaks ära või et nad ei oska tunnis korralikult käituda. Kui hakata neid üheskoos arutama, siis on alati mingi osa õpetajatest, kes ütlevad, et mina ei näe, et meil sellised probleemid oleks või et neil oleks need nii Teraval moel. Ja kooli juhtkond laiutab selle peale käsi. Järelikult siis see õpetaja, kes kurdab, lihtsalt ei oska oma tööd teha. Aga vot selles asi ongi, et õpetajaskond peab kindlasti just nimelt kollektiivina ühtemoodi asju nõudma. Ja noh, see sõna nõudma on selles mõttes võib-olla natuke jällegi liiga jõuline küsimuse elu mitte niivõrd nõudmises, kuivõrd mingit laadi keskkonna kultuurikehtestamises, mis käib väga palju eeskuju andmise näol. Ja kui õpetajad omavahel ei suuda suhelda sõbralikult ja toetavalt ja kui juhtkond ei suhtle oma õpetajatega sõbralikult ja toetavalt, siis kõik kandub üle ka sellesse suhtesse, mis on õpilaste ja õpetajate vahel. Aga samas muidugi mündi teine külg on see, et igale õpetajale peab jääma oma individuaalsus tema enda vaba tegutsemisruum, see, mismoodi ta oma tööd teeb. Õpetaja vajab tegutsemisruumi, nii nagu me kõik vajame õhku. Ja seda tegutsemisruumi peavad andma talle nii juhtkond, teised õpetajad kui ka lapsevanemad. Aga mingisugune üldine strateegia, arusaamine sellest, miks me kooli tulema, miks me tundi Läheme, mida me klassiruumis teeme, kes mille eest klassiruumis vastutab näiteks selle eest, et et kui keegi tahab rääkida ja need mõtted on oluliselt uni sisu seisukohalt, et siis tuleb anda talle see võimalus rääkida, tuleb kuulata ja mitte rääkida läbisegi näiteks, et see kehtib ka kõige vabameelsema ja kõige mängulisema loovama õpetaja puhul. See kultuuri küsimus, et me austame 11 ja üksteise ruumi. Aga kas on võimalik jääda heaks õpetajaks, eirates seda, kui direktor juhtub olema erapoolik, kui õpetajate toas on pidevad konfliktid ja niisuguseid grupeerumised ja kui lapsevanemad pommitavad õpetajad pidevalt meilitsi ja Facebookiga, et, et kas on võimalik jääda iseendaks selles justkui õppetöö ja õpetamistöövälistes asjades ja olla hea aineõpetaja. Või ei ole võimalik sellest olukorrast välja astuda, mis sind segavad? Jah, see on, see on muidugi raske, see on eriti raske noorele õpetajale tegelikult sellepärast et noor õpetaja, kui sa oled selles keskkonnas uus, siis sa ei taju tegelikult väga hästi iseenda positsiooni selles keskkonnas. Sa ei taju koolis valitsevaid jõujooni väga hästi veel, sa ei tea, kes mingisugusesse leeri kuulub või midagi sellist, eks ole, noh, sellised noh, see võib-olla kõlab nagu halvemini, kui ma seda mõtlen, eks ole, et on mingisugused leerid ja intriigid ja nii edasi, aga et et noh, paratamatult kollektiivides inimkooslustes tekivad mingisugused jõujooned ja kui sa neid ei taju, siis, siis sul on raske ennast selle keskkonnaga kohaneda. Ja õpilaste puhul täpselt samamoodi. Et see, kuidas klassiga kontakteerunud, kuidas nendega haakud, see kõik kujuneb välja noh, tegelikult väga moodi pikale Aja jooksul. Ja kui sellega kaasneb see, et noor õpetaja niigi tunneb ennast näiteks ainealaselt ebakindlalt, et ta ei ole veel spetsialistiks saanud, ta olles ise ka õpib tegelikult siis see kõik hakkab veel noh, veel rohkem mõjutama ja tekitama mingisugust painet ja hirmu ja aga lõpptulemus on tegelikult see, ma arvan, et noor õpetaja kohaneb, noor õpetaja saab oma õpilastega tuttavaks. Kui ta on oma ainehuviline, siis ta muutub ka tegelikult kahe-kolme aastaga väga tugevaks spetsialistiks nendel teemadel, milles ta õpilastele igapäevaselt räägib. Kui ta juurde õpib ja huvi tunneb asja vastu, siis siis läheb kõik hästi, et see käibki kõik sellise suure suure kohanemise juurde. Ja lõppkokkuvõttes keegi pole öelnud, et õpetaja töö on kerge. Ta ongi üks keeruline töö, aga seest on ta ka üks minu arvates üks selline väga eriline töö, mis annab inimesele kohutavalt palju vastu. See energialaeng, see vaimne energialaeng pinda, mida õpetaja võib saada ühest heast koolitunnist. See on midagi, mida ma tõsiselt taga igatsen. Praegu, kui ma mõnda aega olen üldhariduskoolist eemal olnud. Ja ma tean, et see on see peamine asi, mis mind lähematel aastatel kindlasti klassiruumi tagasi viib, et ma olen selles täiesti veendunud. Jutluste vahelduseks ühestama väga heast õpilasest, kelle elukäik, hilisem elukäik juba väljaspool üldhariduskoole on sind rõõmustanud võib-olla anonüümselt. Neid lugusid on, on väga palju ja see ongi üks näide sellest, et miks õpetaja töö on niivõrd eriline, et mina töötasin kuus aastat üldhariduskoolis ja, ja olin kolm aastat nendest. Olin klassijuhataja gümnaasiumiklassidele ja neid õpilasi, kes mul seda küsimust kuulates juba kuskil poole küsimuse peal nagu silme eest läbi käisid. Need on niivõrd palju lood õpilastest, kes on alustanud oma kümnendat klassi üsna ebakindlalt, teadmata, mis neid huvitab. Ja noh, nähes nüüd tänu tänapäeva suhtlemisvõimalustele Neid töötamas edukatel ametikohtadel tegemas väga kiiret karjääri sportlased või näiteks noormehed, kes on läinud ajateenistusse ja, ja postitavad oma edusammudest erinevaid, et tähelepanekuid, et nad on äsja teinud näiteks sõdurieksami väga heale hindele ja ja sulle tuleb meelde, et seesama poiss oli kümnendas klassis veel üsna üsna ebakindel iseenda suhtes ja ei, ei olnud üldsegi niivõrd julge ja pealehakkaja ja nüüd ta on tegelikult nelja-viie aastaga täismeheks saanud. Ja kui ta sulle tänaval vastu tuleb, siis esmapilgul ei tunne äragi teda. Sellepärast, et ta on niivõrd palju muutunud ja mitte niivõrd kuidagi nagu väliselt, vaid just see sisemine, selline rüht ja hoiak, mis on tal tulnud. Et just see võimalus näha ühe inimese suureks saamiste kujunemist, see on midagi täiesti hämmastavat. Kindlasti tuleb õpetaja töös ka vastupidist ette, et sul on õpilane, sa oled andnud talle parima, mis tal olla võib. Tal on ka vastuvõtu võimeti andeid. Aga siis juhtub elus midagi ja kõik käib alla. On sul niisuguseid juhtumeid olnud? Selliseid asju tuleb, tuleb õpetaja töös alati ette. Neid tuleb muidugi õppida võtma kui sellist loomulikku osa sellest tööst. Aga jah, ei loomulikult, selliseid juhtumeid on mul mul olnud, aga, aga ma olen kuidagi lubanud endale, et ma ei, ma ei mõtle nende peale väga palju ja ma ka ei räägi nendest. Mitte kunagi. Selles teatrietenduses sa heidad ette seda, et meedia loob õpetajatest vale pildi loob õpetajatest pildi, kui sellepärast õnnetutest, et nad saavad vähe palka. Ja kui on vaja üldse õpetajatest rääkida, siis palutakse lugejal või kuulajal meelde tuletada, et kuidas õpetaja neid koolis omal ajal on kiusanud. Miks õpetajad meediale nii suur Tähelepanu omistavad või, või miks see neid nii kohutavalt palju häirib? See ei ole tõsi. Jah, ma olen ise nagu tähele pannud, et kui jällegi rääkida sellest meie meediakultuurist, et siis tõesti need haridusteemad kipuvad keskenduma peamiselt kahele aspektile, et esiteks hariduselu kui sport, kus on edetabelit ja võitjad ja kaotajad ja siis Kas sa ju koole järjekorda nende lõpueksamite tulemuste kaudu? Absoluutselt ja sisse saanud ja välja jäänud ja nii edasi. Seejuures noh, võiks näiteks rõhutada sellist aspekti, et kui vaadata kõiki maailmakoole siis Eesti torkab silma ühe väga huvitava asja poolest, et meie kõige tugevama ja kõige nõrgema kooli vahe on maailmas üks väiksemaid. Et mujal mujal riikides on niimoodi, et kõige tugevama, kõige nõrgema kooli vahe on ikka üüratu. Meil on see väga väike. Niiet. Ma ei taha nagu minna sellele libedale teele, et hakata arutlema sellel teemal nagu eliitkoolid, eks ole, et, et see on lihtsalt niivõrd pikk habemega lugu, et ausalt öeldes ma usun, sajab väga paljusid täiesti öökima juba. Aga, aga ei, vot just nende eliitkoolide puhul ongi see asi, et rahvusvahelises plaanis, eks ole, niimoodi Eesti kool kui selline noh, teda saab hinnata mingisuguse keskmise järgi. Ja jäta see eliitkooli teema üldse kõrvale ja see keskmine tulemuste poolest on väga hea. Aga siin on muidugi küsimus, et, et mis meie perspektiiv on, mis meie tulevik on 10 aasta pärast me võime jõuda väga kehva seisu. Et kuna meil on lihtsalt niivõrd vähene uute õpetajate pealekasv. Aga kui meedias teil rääkida, eks ole, siis just sedasama õpetajate pealekasvu ju käsitletakse ka kuidagi. Ma ei tea, noh, väga apokalüptilised ja kindlasti ka see, mida mina räägin, on, on üks osa sellest, et ma ka nagu annan hoogu sellisele apokalüptilised hirmule. Et varsti nüüd taevas kukub alla ja, ja mis meist nüüd siis niimoodi saab, on ju. Et Eesti õpetajaskond võib tõesti jõuda 10 aasta pärast sellisesse seisu, kus ongi täitsa selline terav küsimus, et kas need õpetajad, kes on juba pensioniikka jõudnud, et kui kaua nad jaksavad veel töötada, praegu on keskmine eesti õpetaja umbes 48 aastane. Ja, ja väga suur osa nendest on meil naisterahvad kes õnneks elavad kauem kui mehed. Nii et noh, selles mõttes võib-olla on lootust natukene optimistlikum olla. Aga ikkagi, kui räägitakse praegu meedias noortest õpetajatest, siis. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi selle vastu, et kajastatakse noorte inimeste entusiasmi ja pealehakkamist, et ma ise täpselt samamoodi viis-kuus aastat tagasi olin üks selline nii-öelda postripoiss meedias, kes väga julgelt võttis sõna sel teemal ja rääkis sellest, mismoodi see emissiooni tunne ja entusiasm ja, ja see, kui, kui tore õpetaja töö on, eks ole, kuidas see kõik nagu kannustab ja, ja innustab. Ja ma tegelikult ei võtaks mitte ühtegi sõna tagasi sellest, mis ma siis rääkisin. Aga küsimus on selles, et, et me loome niimoodi õpetajatööst natukene natukene vale mulje. Sellepärast et hea õpetaja töö seisneb ikkagi seal nendes tööoskustes ja nende tööoskuste ära õppimises. Et me ei saa jääda ühiskonnana lootma selle peale, et meil on ühtäkki väga suur hulk inimesi, kes tunnetavad oma sees mingisugust entusiasmi leeki ja me peame rääkima sellest, et mismoodi me juba olemasolevaid õpetajaid aitame, aitame neil areneda, ennast täiendkoolitada, jõuda sellele tasemele, et keegi ei tunneks ennast klassi ees pahasti lihtsalt seetõttu, et tal on mingit laadi tööoskused puudu. Ja see on täiesti normaalne endale tunnistada, et mingit laadi tööoskused on mul õpetajana puudu. Sellepärast, et õpetajaskond peab olema kollektiiv, kes jagab kogemusi nii nagu näiteks meditsiini valdkonnas on täiesti normaalne see, et meil on konsiiliumid, et pidevalt konsulteeritakse, küsitakse teine arvamus mingisuguse diagnoosi kohta, see on täiesti normaalne. Ja õpetajaskonna puhul peaks see täpselt samamoodi olema see kollektiivne vastutus teatud arengut teatud, et ülesannete suhtes. Ja seetõttu ma praegu olengi väga lootusrikas selle suhtes, et Eesti õpetajad tulevad, tulevad kokku ja hakkavad tegema meeskonnatööd ja selle nimel Tallinna Ülikoolis me praegu näeme väga palju vaeva, et luua ülikooli ja koolide vahel selline koostöövõrgustik. Et meil oleksid olemas konkreetsed partnerkoolid, kellega me koos koolitame tulevasi õpetajaid, et me saadame nad just nimelt konkreetsetesse partnerkoolidesse praktikale. Et meil on pädevad tegevõpetajad, kes hakkavad tegelema meie õpetaja tudengitega ja, ja meie omalt poolt siis ülikooli õppejõudude, me saame anda sellele akadeemilise suuna. Et see on üks näide sellest, milline see koostöö saaks olla. Täpselt jällegi jälle toon näite, eks ole, arstitudengite kohta, kes saadetakse täpselt samamoodi praktiseerima ja, ja tegevmeedikud annavad neile praktilisi näpunäiteid ja ülikooli poolt tuleb siis akadeemiline nõuanne. Et see, see koostöö tuleb saada väga sisukalt käima. Ja seesama sama töö tegelikult puudutab ka siis tegevõpetajate täiendkoolitust, nii et see, see peaks olema see praegune sisu, et on täiesti normaalne rõhutada seda, et meil on noored tublid inimesed, kes on innukad ja heatahtlikud. Ja, ja mul ei ole midagi selle vastu, kui seda tehakse, kellel saakski olla midagi selle vastu. Aga, aga see teema jääb nagu meil varju, et see eesti õpetaja professionaalne areng, Eesti tegevõpetaja professionaalne areng, me peame sellest rääkima. See väga osavalt pareerisid küsimust õpetaja palgast selles monoetenduses, õpetaja Tammiku rehabiliteerimine sa ka justkui ei, ei võta tõsiselt fotot õpetajate streigist ja sellest plakatist, et õpetajal kõht koriseb. Samal ajal sa avameelselt selles etenduses ütled, et selleks, et peret üleval pidada õpetajatöö kõrvalt. Sa pidasid väga mitmeid ameteid, mulle jäi meelde tõlkija transamees parketipanija. Ma tean, et naisõpetajad oma pikal koolivaheajal juuni-juuli-august käivad Suurbritannias tööl, kui nad on nooremad kui 30, siis lapsehoidjaks ja kui nad on vanemad kui 40, siis põetajaks ja hooldajaks. Kui suur probleem see on? Sinu hinnangul? Mulle meeldib, et sa vastuses rääkisid õpetaja arengust ja täiendkoolitusest. Aga kas palk oleks see, mis tooks rohkem noori inimesi ja sealjuures noori mehi kooli õpetajaks? No esimene asi, mida ma rõhutama pean, on see, et õpetaja õpetaja palk peab olema suurem, see on minu selge seisukoht. Küsimus on selles, et mismoodi me seda põhjendama. Kui me põhjendame seda sellega, et õpetaja on lihtsalt inimene, kes tahaks saada rohkem palka, siis selliseid inimesi on meil praeguses ühiskonnas väga palju. Kes tahaksid saada rohkem palka ja kes on õigustatud saama rohkem palka? Vaatajaskond ei saa ennast sellest aspektist tõsta kuidagi eraldi esile. Mille poolest saab õpetajaid eraldi esile tõsta, on just nimelt see professionaalne tase, mida nõuab õpetaja professionaalne tase võrreldes teiste ametitega. Ja, ja vot see ongi see valdkond, kus minu arvates peaksid võrsuma kõik need argumendid, et miks me peame õpetaja palka tõstma. Aga kujutame ette olukorda, kus me lihtsalt homme tõstame õpetajate palga näiteks kahekordseks. Mis hakkab sellises olukorras juhtuma? Mina näen seal väga paljusid asju, mis võivad minna väga pahasti, näiteks näiteks see, et ülejäänud ühiskond, kõik need inimesed, kes peaksid kaasa aitama meie koolikultuuri arengule, et nemad enam ei tunneta vajadust nii palju panustada. Sellepärast et õpetaja palk on nüüd kahekordne ja tehke nüüd see töö meie kõigi eest ära. Ja see on selles mõttes ohtlik minu arvates. Et kui me niipidi asjale vaatame, siis takistaks nii kummaline kui see ka pole seal, nii paradoksaalne ja see on täiesti õudne, isegi mul seda praegu välja öelda, aga see takistaks eesti koolikultuuri arengut. Kui homme oleks eesti õpetaja palk kahekordne kest, õpetajal jääksid siis üksinda sellepärast et meie ühiskonnas on see, kui palju keegi palka saab ja nii edasi, eks ole, see on niivõrd kuidagi nii suur ja tähtis asi. Et seda tuuakse alati esimeseks argumendiks ja. Justkui hinnatakse, mis on tema ameti staatus. Just, ja see jääb sellise nagu väga suure kännuna meile siis kohe jalgu. Niipea kui õpetajad ütlevad, siis, et lapsevanemad, tulge, panustage, tulge aidake, tulge, lööge kaasa, siis on kohe, et oi, et sul on nii suur palk, mida sa siin üldse hädaldad, eks ole. Et me peaksime selle palgatõusu siduma selle koolikultuuri ja õpetaja professionaalse arenguga, et kõik koos käsikäes liigume kiirete ja pikkade sammudega, eks ole, väga kiiresti selle eesmärgi suunas, et ma ei ütle seda, et, et me ei peaks mitte mingil juhul õpetaja palka tõstma. Küsimus on selles, milliste hoobade kaudu me seda teeme. Meil on tänases saates külas õpetaja Priit Kruus. Pean omalt poolt tegema Priit nüüd niisuguse ülestunnistuse, mis ma kardan, et ühtegi õpetajat ei rõõmusta. Nimelt keskkooli lõpetamisest saadik ei ole mul kunagi elus läinud tarvis kolme Newton'i seadust Pythagorase teoreemi ega seda, kui mitu silpi on heisameetris ehk kõik, mida mul on elus tarvis läinud, olen ma pidanud ise õppima koolitustelt kursustelt, kolleegidelt sellest, et ma vaatan, kuidas teistes maailma raadiojaamades tehakse intervjuusid ja pannakse saateid kokku ehk hoolimata kõikidest diplomite, sest ma olen autod, idakt. Kas üldhariduskoolis õpetatav ei võiks olla elule pisut lähemal. Priit. Ja jällegi noh, kõik need näited, mis sa tõid, need on ju pärit pärit sellest lavastusest. Ja, ja need, nagu ma alguses ütlesin, on just teatud ajastu koolist. Tänapäeva kool on kindlasti palju intervjuud distsiplinaarsem või noh, ta ühendab neid ainevaldkondi palju rohkem, ta eeldab õpilaselt palju rohkem sellist avastamist, uurimist iseenda teadmiste ja vajaduste sõnastamist. Ja tegelikult see, mida me võisime praegu selles küsimuse sõnastuses kuulda, oligi ju ühe õppija eneseanalüüs. Et kindlasti näiteks kui ma oleksin selline konservatiiv ja väga selline traditsioonilise kooli pooldaja, siis ma oleksin vastanud sellele küsimusele umbes niimoodi, et et jah, muidugi kõik on õige, aga see arusaam sellest, mida sul on elus vaja. Ja see oskus autodid aktina õppida, et kas mitte kõik see ei ole võrsunud, äkki sellest samast kooli kogemusest, kus tuli õppida üheksa meetrit, tuli õppida Newtoni teist seadust ja nii edasi. Ühesõnaga me ju koolis ei õpi mitte ainult fakte pähe, vaid mäega, ühtlasi õpime õppima. Jah. Ilmselt oleks midagi sellist, eks ole, aga. Ma arvasin, et sa vastad niimoodi, et koolis õpetaja kujundab õpilast ühiskonna liikmeks ja lõppude lõpuks ei ole ju ka väga vale. Aga aga nii täpselt ongi ja ja mitte mitte ainult ühiskonnaliikmeks, vaid õpetaja alustab palju selliselt väiksemalt tasandilt. Õpetaja kõigepealt kujundab või noh, aitab kujuneda õpilase isiksusel ja see isiksus hakkab siis ennast sobib oma seltskonda ja õppima koostööd tegema. Nii et need on need asjad, mida, mida kõigepealt õpetaja aitab õpilasel õpilasel saavutada see koostööoskus teiste inimeste nii-öelda lugemise oskus, et ma loen teise inimese kavatsusi, teise inimese hoiakuid, et ma oskan kõiki neid asju märgata, et ma oskan ennast vastavalt sellele kuidagi kohandada. Loomulikult see ongi ju ühiskonna liikmeks õppimine. Aga mis puudutab konkreetseid selliseid õppemeetodeid, mida kindlasti saab ju tänapäeva õpetaja endas nagu arendada, siis need ongi just need küsimused, et kuidas, kuidas panna õpilane rohkem ise avastama midagi, kuidas võimaldada võimaldada seda, et õpilane rohkem eksib alguses ja siis jõuab õige vastuseni, kuidas õpilane saaks katsetada nii-öelda noh, ujuda või, või supelda selles aines. Nii nagu õpetaja ise ju ka seda tegelikult teeb, õpetaja armastab oma ainet ja supleb selles. Ja ta võiks pakkuda õpilasele sama laadi sellist vaimset liikumisruumi. Et küsimus ei, ei pea olema kogu aeg selles, et kas sa ühte konkreetset fakti teada, kas sa oskad sellele ühele konkreetsele vastusele nüüd kohe sekundi pealt vastata vaid võib-olla küsimus on hoopis selles, et kellega siit klassist sa tahaksid selle küsimuse üle arutleda, millistest materjalidest sa oskaksid seda vastust otsida, millise sõnastuse sa ise sellele vastusele pakuksid ja nii edasi. Ja need on asjad, mis ju pakuvad palju suuremat tegutsemismõnu. Sinu vastust kuulates tuli mulle meelde, et kolmapäevases Eesti Ekspressis kirjutab Tiina Jõgeda, et kui lühidalt kokku võtta, et tänapäeval ei olegi enam nii oluline, missuguses koolis õppisid või missuguse kõrgkooli või ülikooli sa oled lõpetanud, vaid tähtis on see, missuguses seltskonnas liigud missugusest, perekonnast sa oled pärit, kus klubisse golfi mänginud või kus restoranis lõunatada, et kas sa pead niisugust tendentsi last või noort inimest elus edasi aitavamaks. Et kooliharidus võib-olla on minetanud oma esmatähtsuse ja siis kõik see seltskond ja kellega koos ma olen ja kellega mul on sarnased eesmärgid, et see on muutunud tähtsamaks kui teoreemid. Seadused, eksameeter. Ma arvan, et just nimelt kool saabki olla see keskkond, kes lõhub ära sedalaadi jõujooned. Et me tuleme kõik mingit laadi peredest, kellel on mingit laadi tutvused näiteks ja, ja mingisugune sotsiaalne taust, aga et kui ma lähen kooli ruumidesse, siis seal on hoopis teised jõujooned ja kogu koolikollektiiv peab aitama kaasa sellele, et need väljastpoolt tulevad jõujooned ei hakkaks määrama inimsuhteid, näiteks klassiruumis klassiruumis on peamine asi, millele toetatakse, on ikkagi see rõõm uutest teadmistest, uutest oskustest. See õpetajal on teatud laadi autoriteet mis ei tähendanud noh, selliste ülevalt alla käsutamist, vaid seda, et õpetaja loobki, selle ruumi koos õpilastega, kus me kõik oleme vähemalt õpilased, on kõik võrdsel tasandil uurijad, avastajad, koos tegutsejad. Ja see, et kes on su isa või kes on su ema, ei aita sul mingisugust keemiaülesannet lahendada kiiremini või anda kirjanduse tunnis säravamat vastust või kirjutada loomingulisemad haigut või midagi sellist, et kool saabki olla see, kes näitab meile, et meil on midagi enamat, millele toetuda. Räägime nüüd sinu ilukirjanduslikust tegevusest, et lisaks näitlejale oled sa oma elu jooksul teinud Eesti Kirjanduse Seltsi kvartali väljaannet, vihik siis noorte kirjandusajakirja värske rõhk asutaja aastal 2005 ja nüüd me just tähistasime siin vikerraadios ka kümnendat aastapäeva ja olnud selle peatoimetaja ja siis on siin laual kaks või õieti peaks neid olema kolm kirjandusõpikut sarjast kahekõne siia juurde kuulub ka Töövihik. Oh kuidas palju jõuad või on see ikka äärmiselt noh, niisuguse kaasaegse kirjandusõpetuse õpikute puudusest tingitud vajadused sa oled hakanud neid kirjutama. Noh, see jõudmise küsimus, selle ma küll selles mõttes pareeriksin ära, et praegu sai üles loetletud viimase 10 aasta tegevused, nii et 10 aastat on väga pikk aeg. Aga jah, et see õpikute kirjutamine tõesti on olnud hästi-hästi suur väljakutse, hästi suur mõnu jällegi. Et väga tore, et koolibri kirjastus mulle sellise võimaluse pakkus. Ja need põhikooliõpikut kahekõne jah, on nende pealkiri, et see, nende kokkupanemine oli selline väga suur loominguline rännak. Et ma saingi aru, et õpi, ühe õpiku kokkupanemine võib olla sama loominguline tegevus kui, kui näiteks ilukirjanduse kirjutamine seal on nii vahva. Kuidas ühel hetkel märkad, kuidas on võimalik kokku miksida tänapäeva autoreid ja klassikuid kuidas ühes peatükis võivad koos olla väga erinevad kirjandusvormid ja sinna juurde veel kuidagi haakida näiteks meediatekste ja panna õpilased nendele kuidagi arutlema. Ja see värske rõhu asutamine jah aastal 2005 oli, oli tõepoolest üks hästi suur ja entusiastlik ettevõtmine ja kui keegi oleks sellel ajal öelnud, et 10 aasta pärast on värske rõhk riiklikult finantseeritava ja täiesti regulaarselt ilmuv väljaanne ja et 10 aasta pärast on, on sellest ajakirjast võrsunud sadu autoreid, kellest kümned ja kümned on väga tunnustatud ja auhinnatud ja pärjatud autorid keda üldrahvalikult tuntakse. Ega, ega seda siis ei oleks küll uskunud, et see on, see on olnud täiesti uskumatu edulugu see värske rõhk ja noh, ma pean muidugi rõhutama, et pärast mind on olnud värske rõhul veel väga palju inimesi, kes on sellega tegelenud. Lauri eesmaa oli peatoimetaja pärast mind ja pärast Lauri esmalt tuli Carolina Pihelgas, kes praegu väga-väga aktiivselt värske rõhu autoritega tegeleb innustaksimegi kõiki kõigi õpetajaid suunama oma õpilasi selle ajakirja juurde, sellepärast et seal tegeletakse noortega väga aktiivselt. Et juba värske rõhu esimesest aastast sai paika pandud selline toimetuse poliitika, et igale kaastööle vastatakse, antakse tagasisidet. Tal on siis selline pedagoogiline missioon on väga-väga tugev ja nagu 10 aastaga on näha olnud, et siis see missioon on tõesti olnud väga viljakas. Kas sa ise oled ka ilukirjandust kirjutanud? Olen olen proovinud jah, kunagi ja praegu tegelikult kirjutan ka ja loodan lähi lähiaastatel või võib-olla juba lähema aasta jooksul midagi ka avaldada. Elle. Ja seda kõike doktoritöö kirjutamise kõrvalt Tallinna Ülikoolis. Eks ma teen kõike vaheldumisi jah, et nii nagu üks korralik doktorant ikka, et esimesed aastad on väga aktiivsed ja siis viimastel aastatel jääb see asi kuidagi niimoodi tilkuma. Aga jah, tõepoolest Ma kavatsen ka oma oma doktoritöö nüüd lõpuks ometi peagi kaante vahele saada teemal ma uuringi siis 90.-test aastatest pärit, et noorkirjanike rühmitusi kust on pärit väga paljud autorid, nagu näiteks Aare pilv või Kristiina Ehin või Mehis Heinsaar näiteks. Ja mind huvitabki nii nagu ilmselt selle intervjuu jooksul nüüd on selgunud siis üheksakümnendad kui väga murranguline periood. Ja et mismoodi see meie kultuurilisi harjumusi ja kultuurilist keskkonda mõjutas. Nii et kõik see saabki siis sinna doktoritöösse ka kirja. Aga see ei tahtnud minna doktorit tegema mõnda Soome ülikooli, sest et lisaks sotsioloogiale ja, ja keele õpetajale sa oled õppinud Tallinna Ülikoolis ju ka soome keelt. See konkreetne asi, nii nagu ka väga paljud muud asjad mu elus viimase kuue aasta jooksul on mõjutatud peamiselt minu pereelust, et on kaks nüüdseks juba kaks väikest tütart, kahe aastane, kuue aastane et ei taha tõesti perest eemal olla, nii et Tallinna ülikool on väga hea keskkond, kus kus akadeemilist elu elada ja mina, mina pean seda väga mõnusaks kollektiiviks ning olen väga rahul sellega, kus ma olen. See õpetajate tulevasi õpetajaid Tallinna Ülikoolis lisaks kõigele muule, mida sa teed? Mida sa neile õpetad? Sa ei tea ju, missugune on elu Eestis aastal 2000 32040, kas nad peavad olema valmis eesti keelt õpetama Araabia keele emakeelega õpilastele, et kas nad peavad olema valmis õpilaste koolitamiseks, kelle peretraditsioonid lähtuvad islamiväärtustest. Kas õpetad juba juba praegu oma üliõpilastele kõike seda? Ma usun, et mida ma, mida me nendega koos harjutame on reaktsioonivõime ja kohanemisvõime. See, et iga õpilane on erinev eriline ja iga klass on, on alati eriline, nii nagu ka iga teatripublik on alati uut laadi kogemus, et kunagi ei saa ühtegi etendust teha samamoodi kui, kui eelmist samamoodi on koolitunniga. Ja mis puudutab kõiki neid tuleviku küsimusi, siis selles ongi asi, et õpetaja ongi üks kohanemisvõimelisemaid ameteid üldse ja seetõttu me peamegi kogu aeg endal nagu meeles pidama, et näiteks praegused lapsevanemad peavad pidama meeles, et isegi kui needsamad õpetajad, kes meid õpetasid, üheksakümnendatel praegu koolis töötavad, siis mitte mingil juhul ei ole nad enam samasugused, sellepärast et õpetajatööd ei ole võimalik teha ilma uute oludega kohanemata. Ja, ja see kohanemisvõime ja reaktsioonivõime ongi, ongi see, mis teeb õpetajaametist väga väljakutsuva ameti ning loengusaalis, kui me harjutama tudengitega koos, siis me just nimelt üritamegi panna ennast pidevalt uutesse olukordadesse, et aga kui nüüd õpilane niimoodi küsiks, kui nüüd keegi niimoodi käituks, kui hoopiski liigub arutelu selles suunas, mis ma siis teen? Et me võtame mingisuguse pealtnäha täiesti lihtsa ülesande ja me üritame sellest välja välja juurida nagu sellise võimalikult keerulise, võimalikult huvitava olukorra, sest noh, kõik, mis on keeruline, on huvitav õpetaja jaoks. Ja, ja näiteks näiteks eile me tegime seda ühe täiesti pealtnäha täiesti lihtsa, kuuenda klassi töövihiku ülesandega, mis nägi välja umbes selline, et noh, kõige nõrgem õpilane on võimeline selle 10 minutiga ära tegema, aga me ikkagi Peilisime sealt välja sellise tunni olukorra, kus õpilasel ja õpetajal tekib tõeline väljakutse, et kuidas näiteks mingisugusest kujundist aru saada või, või kuidas mingisugusest väitest aru saada, mis seal kirjas on ja, ja täpselt seda siis peabki tegema, et mitte ühtegi olukorda ei tohi võtta iseenesestmõistetavana sellepärast savi kunagi teada, mis klassiruumis toimuma hakkab. Arstid on mures selle üle, et kui inimene tunneb ennast haigena, siis esimene, kelle poole ta pöördub, on doktor Google. Kuidas sa näed õpetajaameti tulevikku, sest et ega internetiavarustes ei ole olemas niisugust küsimust, millele vastust sealt ei saaks? Sa küll rääkisid praegu väga ilusti, et noh, et me arutleme ja, ja me analüüsime võrdlusi ja kujundeid, aga, aga kas tulevikus see õpetaja, õpilase suhtlus ei võigi olla niimoodi, et õpetaja saadab mingi testi õpilane teeb sinna kas ristid või linnukesed õigele vastusele ette ja siis saadad tagasi. No me võime ju vastu küsida seda, et kui palju meil on näiteks tänases maailmas selliseid suhtlusvõimalusi või näiteks töökohti, kus piisab kuhugi kasti mingisuguse pisikese linnukese tegemisest. Ega vist ei ole. Ja see tähendabki seda, et tänapäeva kool ei saagi olla selline ja, ja me peamegi oma koolitunnid üles ehitama just nimelt sellistele üldistele oskustele nagu suhtlemisoskus, koostööoskus, analüüsi, reflektsiooni oskus, väitlemise oskus ja nii edasi, et kui neid ei ole, siis, siis ei saa inimene tänapäeva maailmas hakkama. Ja kui, kui õpetaja üritab tundi üles ehitada tõesti niimoodi nagu kus sa praegu kirjeldasid, siis ohhoo, ma arvan, et umbes esimese 50 minutiga oleks täielik täielik noh, selline sõjaolukord seal klassis. Et väga-väga keeruline ollakse õpetajale sellisest olukorrast välja tulla. Virtuaalset koolitundi ei tule kunagi. Meil on, tuletan meelde E-terviselugu, meil on virtuaalsed konsultatsioonid, kus arst konsulteerib haiget aga koolis see veel niipea. See see asenda kõike seda, mis on tänapäeva koolis kõige olulisem on see, et teadmised ja oskused kujunevad inimkooslustes tekkivate suhete kaudu. Ja see, see on see tänapäeva kooli võti. Et igasugused sellised võrgukanalid, need on abivahendid millegi saavutamiseks ja õpetaja peab neid abivahendeid tundma, see on selge. Ja mida oskuslikumalt ta neid kasutab, seda paremini haakub ta oma õpilaste ja tänapäeva maailmaga. Kuid ei tohi seejuures ära unustada, et see on lihtsalt justkui üks selline lukuauk, mille kaudu me maailma vaatame, eks, et need, see lukuauk, võib-olla Twitter, see võib olla Facebook, see võib olla raamat. See võib olla vanakooli entsüklopeedia, et kõikide, nende asjade kaudu me vaatleme olemasolevat maailma. Ja, ja on erinevad olukorrad, kus erinevad kanalid on just nimelt kõige sobivamad tänapäeva õpilase jaoks võib-olla väga uus ja huvitav näiteks püüda leida sellest suurest tellise paksusest eesti keele sõnaraamatust üles õige sõna. Jah, see on tema jaoks uus oskus. See on, see on hoopis teistsugune, kui lüüa otsingusõna sisse vajutada enter'it. Ja seda oskust võib harjutada. Aga loomulikult ei saa ainult selle oskusega piirduda, sellepärast et siis me jätaksime õpilase teistest oskustest ilma. Kas intervjuu lõpuks võid kirjeldada seda noh, ütleme lukuauku, mille kaudu sa vaatad maailma, et missuguseid raamatuid sa just praegu loed, missuguseid filme vaatad ja kas sa käid teatris vaatamas ka teise tükiliseks sellele monoetendusele, mida sa ise teed? Ja loomulikult näiteks kooli teemal minu väga suur elamus oli kunagi nähtud klamy sõda, kus Maarika Vaarik mängis õpetajat, kes satub klassiga suurde konflikti. Siis üks film, mis on minu arvates vist kõige parem ja kõige ehedam õpetaja film on prantslaste tehtud seinte vahel, mis kujutab õpetaja igapäevaelu ja suhted õpilastega ilma igasuguse roosamanna ja selliste mingisuguste efektsete Hollywoodlike nippideta. Ja praegu loen üht väga kõnekad teost, milleks on Velbeki allaandmine või saab mission inglisekeelset tõlget. Sumissioon vist oli prantsuse keeles alistumine allaandmine, mis vist tuleb ka eestikeelse tõlkijana peagi. Mille poolest see köidab? Eks ikka selle kirjaniku julguse poolest rääkida ühel teemal täiesti valusel ootamatul moel ja ausalt öeldes ma olin natukene üllatunud, et ma ootasin midagi, midagi šokeerivat, aga aga see viis, mismoodi võlbeks suudab kirjeldada seda, noh, tegelikult ju väga düstopilist olukorda, et ühtäkki see muutub kuidagi hästi loogiliseks ja usutavaks. Ja samas võib-olla see ongi tegelikult ka väga, väga õudne, lõppkokkuvõttes. Kas ootad, et kunst ja kirjandus šokeeriks? Ai ei, see, see küll ei saa olla omaette eesmärk ka ju sellesama õpetaja Tammiku rehabiliteerimise lavastuse kokkupanemise käigus me Kinoteatri lavastajatega Henrik kalmeti, Paavo Piigi, Diana Leesalu riigiga me saime aru, et kindlasti hakatakse eeldama, et meie eesmärk on kuidagi naeruvääristada, šokeerida, mõnitada, võib-olla ka mingitele inimestele kuidagi sõnadega haiget teha, aga kuna teema on lihtsalt niivõrd ma ütleks vastutustunnet nõudev ja niivõrd meid kõiki nii isiklikult puudutav, siis me saime ka kohe aru, et et see lugu, mida me räägime, on eelkõige lugu inimestest. Et see, kes seal laval on, on inimene, kellest ta räägib, on inimesed, isegi kui seda tehakse stereotüüpide ja koondkujude ja kõige muu sellise kaudu, mis teatri teatrimaailma kuulub. Kui kaua need etendused kestavad, et ma saan aru, et oktoobris on siin sõpruse kinos Tallinnas suured saalid, aga siis hakkavad tulema veel teistes Eesti linnades kultuurimaja saalid, et kas te panete jõuluni välja kõik oma ühises meeskonnas? Praegu on plaan jah, enne jõule lõpetada kuni energiat ja publikut jagub. Millal sa lähed kooli tagasi üldhariduskooli eesti keele õpetajaks? Ma arvan, et siis, kui ma olen oma akadeemilises karjääris jõudnud vastavale redelipulgale selge on see, et kui ma õpetajaid õpetan, siis ma ei saa olla koolist ise eemal väga pikka aega, ma arvan, et neli-viis aastat on see maksimum, mis ma saan eemal olla. Kui ma siis veel arvan, et ma suudan õpetajaid ette valmistada ja tegevõpetaja koolitada, siis ma tegelikult oleksin selles olukorras üsna selline võhik. Sellepärast et ma räägiksin asjast, mida ma ise enam lähemalt ei tunne. Huvitav, kus on küll see kool, kes jaksab palgata endale doktorikraadiga eesti keele õpetajat? Oi, aga doktorikraadiga õpetajaid on Eestis küll nii et ei ole see sugugi midagi nii erilist. Head kuulajad täna olid peaaegu tund aega meie ees ennast eesti keele õpetajaks koolitanud Priit Kruus. Hoiame teile pöialt. Te teete palju, et jätkuks jõudu selle kõigega hakkama saada.