Täna on kajaloodi masina all süvauurimisel helilooja Mirjam Tally, tere tulemast saatesse. Tervist. Mirjam, te olete meie heliloojate niisuguse keskmise põlvkonna üks nende hulgast, kes kannab praegu meie heliloomingu kogu seda raskust, et teiega ühte põlvkond on, ta jääb minu meelest ka Helena Tulve jääb Ülo Krigul siis Pärt Uusberg on natukene noorem. Tõnu Kõrvits on jälle natukene varem aga koos ja võib-olla siia veel mõned lisada. Te kannate seda heliloomingu kõige väljapaistvamad osa ja kui vaadata teie elulugu ja saavutusi ja premeerimisi ja tunnustusi, stipendiume, te olete oma elu jooksul väga palju jõudnud saavutada. Miriam. Kuidas see kõik algas? See algas ju kõik sellest, et mulle lapsena väga meeldis klaverit mängida ja laulda kui rääkida tõesti väga algusest. Vanavanematel oli maal klaver, improviseerige, musitseerisime nii palju kui vähegi võimalik ja laulsin improviseerin lihtsalt oma omaloomingulisi laule ja igasugused piisamis kuskilt kuulda oli ja alati matustel sünnipäevadel, suguvõsal matustele, sünnipäevadel ikka öeldi, et noh, et Maryann, laulasena siis midagi. Vanavanemad just märkasid, et mina saan nagu musikaalsust ja soovitasid mu emal just Ta võiks ikkagi mind panna muusikakoole ja mu ema mind, muusika eelklassi. Ja pärast klass oli valik, kas minna muusikakeskkooli või minna kevade tänava kooli, kevade tänava kool, selleks ütleme kombinatsioonis tavalise keskkooliga, aga siis muusikakeskkool on rohkem nagu süva. Minu ema arvas, et minust võiks saada pianist ja nii ma istusingi muusikakeskkooli klaveriosakonda. Ja minu õpetajaks oli Maigi Pakri. Nii et algasid selliseid väga tõsiselt. Pianistlikud ettevalmistused. Maigi Pakri õpilased on kuulsad saavutama kohti kõikvõimalikel noorte pianistide võistlustel. Kuidas teil. Mina jälle tundsin üsna varakult pärast algklasse juba, et klaver ikka ei ole päris minu pill. Ja võib-olla mõjutas ka see, et noori andekaid pianiste või mille kahe klassi peale kokku küll ja küll kui nüüd nimetada näiteks praegu tuntadest Kadri-Ann Sumera kes on ju väga vägagi aktiivne ja tegus, ütleme, see oli kaheksakümnendatel aastatel räägitud nii palju sellistes väljendites nagu konkurents, aga mina oma lapse peaga mõtlesin, et siin on konkurentsiküll ja küll. Et mis ma sellest klaverist ikka õppinud, kui ei ole just just see kõige-kõige parem, et et siis ei ole see klaveriõpetusel muud kasu, kui minust saaks klaveriõpetaja. Ja Mikey Pakri minu jaoks ütlevad sellise kurja õpetaja prototüüp ja ma mõtlesin, et mina ei taha nii range ja kuriklaveriõpetaja olla. Võib-olla tundsin ka, et õpetajaamet ei ole, ütleme selline amet, mille poole mu sooviksin püüelda. Ja seitsmendas klassis vahetasin eriala, siis hoopiski koorijuhtimise vastu. Õppisin paar koorijuhtimist erinevate õpetajate käe all. Laulsin muusikakeskkoolikooris ja tundsin seal, et ma ei ole, ütleme väga selline publiku eesseisja tüüp, et mulle pigem meeldib kaadri taga nikerdada omaette. Jätame selle loomingu soon mulje jätkus ka, et muusikat ma hakkasin kirjutama hiljem aka nooremast peast, sulle meeldis kirjutada luuletusi ja joonistada. Ma tegutsesin ka, ütleme noore ajakirjanikuna kirjutasin neid aastaid ajalehele. Meie meel vist oli üks neist ja hiljem ka noorsesse. Rudolf Rimmel oli seal toimetaja, nii et tema õhutusel tema üritas minust muidugi teha sellist riimilist luuletajatega mulle riimid ei meeldinud, väike patsin vabavärssi ja selliseid keerukaid sõnade konstruktsioone. Sellised huvid olid mul, ütleme sellises puberteedi eas. Tõsite muusikaakadeemias kompositsiooni eriala õpilaseks professor Lepo Sumera juurde. Ma arvan, see oli suur vedamine. Ma arvan ka ja ma pean tunnistama, et see oli ka mu enda valik, sest Lepo Sumera oli mulle silma jäänud sellise väga avara mõtlemisega väga erudeeritud ka muudes kultuurivaldkondades ja minu meelest. Ta oli lepp, aga väga selline avatud isiksus. Ja ta huvitus kunstide süntees ja ka ütleme see elektroonilise muusikamaailm, mis minu jaoks oli uus ja põnev, et arvuteid sellel ajal ju alles hakkasid tulema aastal 95, kui mina muusikakeskkooli lõpetasin ja akadeemiasse hakkasin astuma, et siis tahtsin ka enesele maailmaga pisut kurssi viia ja õppida lihtsalt kasutama puht tehniliselt, et on ju selline tehnika hirm ka võib-olla naisterahvast eriti kas selles on midagi, et võrrelda, siis minu meelest meestlikudeks tehniline mõtlemine, nagu rohkem arendatud, võib-olla poistelt lihtsalt tegelevad rohkem selliste asjade kokkupanemise. Ühesõnaga, lisaks sellele, et tänu lepa sumerale on teil nagu side Heino Elleri kaasest. Miller oli omakorda Lepo Sumera kompositsiooniõpetaja. Et see on niisugune nagu põlvkondade seos ja seetõttu võib-olla ei ole ka väga suur ime, et aastal 2004 te pälvisite Heino Elleri preemia, mille eest see oli? Vaat, see on nüüd hea küsimus, ametlikus tunnistuses oli kirjas, et see on aktiivse eri loomingulise tegevuse eest, et ma siis oletan, et lihtsalt, et ta oli mitmeid ettekandeid, mis jäid žüriile silma. Millest on muidugi rõõm, et niimoodi märkasid seda käike ja oli ju ka nii, et mõni aasta tagasi aastal 2001 osales, miks mu lugu nimega pindu osades Rostrumil küll ei saanud, ütleme sellist punkti kohta, aga teda mängiti siin ja seal ja see oli ikka selline eredam lugu, mis äratas tähelepanu, ütleme natukene muusikat, sealsete oli selline ergas lugu, et ma arvan, et see kõik mõjutas. Räägime veel inimestest, kes on teid elu jooksul mõjutanud. Te läksite elektroonikat eraldi õppima Rauno Remme juurde. Miks elektroonika huvitas, kas sellepärast, et see oli täiesti uus väljendusvahend, kas sellepärast, et nii polnud varem tehtud või oli selles ka mingi niisugune kontseptuaalne suundumus teie enese loomingut? Ma arvan, et see oli köik seda kokku, et mind on alati algusest peale huvitanud akustiliste pillide ja häälte ja elektroonika ühendamine, et su huvi on kuidagi järjepidevalt minus olemas olnud. Eestis tehnika areng oli, ütleme maas võrreldes ühesõnaga kõik need vahendid alles hakkasid meile need võimalused jõudma ja tahtsin kõike sellega ennast kohe kurssi viia. Tegelikult alguses olegi mõtet ka elektroonikat õppida Lepo juures, aga Lepo Sumera oli väga hõivatud inimene, soovitas mul Raunut ja no Remme oli ka suurepärane asjatundja, nii et meil on väga head tema juurde sattusin, et siis sain kõik õppida alates notatsiooni programmidega tänasest kuni heli sünteesini välja, et see kõik arendab kõrva ja treenitud. Et sellest algaja tasemest nagu natukene edasi jõuda. Sellest on nüüd rohkem kui 10 aastat möödas, kui te oma kõige kuulsamad elektroonilise lisandusega teosed lõite või kui palju sellest aega. Möödas, kui nüüd ajas tagasi minna, siis ma räägin umbes aastatest 1996 97, esimene teine kursus õppisin akadeemias. Ma ei tea, kui kuulsusrikkaid kompositsioone, ma pigem ise mõtlen, et sellest on nüüd juba 20 aastat juba 20 aastat imelik mõelda, aeg läheb tõesti nagu linnulennul. Aga ma ise arvestan umbes aastast 2000, ütleme selliseid eredamaid lugusid, ütleme näiteks LUGU Swindaal, mis jõudis Rostrumile ja aastal 96, kas ma olin teise kursuse üliõpilane? Ma kirjutasin ainult ühe loo, mida ma siiamaani nagu nimetan oma teost loetelusse kandlepala aastaktuurid, Kristi müülingule kirjutatud lugu ja seda siiamaani nii Kristikuga tema õpilased hoogsalt mängivad, et on jäänud ikkagi kandlemuusikarepertuaari. Aga ülejäänud lood, mis ma sellele kirjutanud ikkagi õppeteosed. Olin üsna produktiivne periooditi, aga nendest ei, ei saanud nagu sellist loomingulist materjali ideaalseks nimetada, aga mulle tundub, et. Ajapikku või viimase 15 aasta jooksul, kui teie teoseid kuulata või niimoodi natuke Sekski kõrv peale panna. See elektroonika hakkab tahaplaanile jääma. Te olete liikunud orkestri poole, rohkem koori poole. Vähe sellest, et kandleteosed Kristi müülingule Te olete kirjutanud flöödikontserdi Mirjematiivsenile. Te, olete liikunud niisuguste klassikalisemad? Väljendusvahendite poole või seda ka jah, seda ka helilooja liigub selles suunas, mida temalt tellitakse. Tellimuste karmis maailmas tuleb ka ellu jääda, alati alati saad juhinduda enda soovidest ja ideedest, aga tihtipeale ütleme ka, näiteks kui mainisite sinna flöödikontserti, ega seal on elektroonilised elemendid tegelikult täiesti olemas. Orkester näiteks koosseisuna. Ta on juba niivõrd massiivne ja suur, et tihtipeale tekib endal mõtet. Kas seda kõla on juba iseenesest niivõrd palju, et mida sinna veel lisada? Ja samas ma hindan ka väljakutset, et on täiesti akustilised väljendusvahendite ja peab nendega hakkama saada. Väga lihtne on lisada sinna elektroonilisi huvitavaid helisid. Pigem otsida akustilistest väljendusvahenditest maksimumi ja süveneda neisse. Selle flöödikontserdi kohta ma olen lugenud, et seal oli niisuguste eripärast puhumist. Te olete ette näinud Fletistile ja, ja siis vahepeal, kas kõnekeelt pidi seal või lihtsalt rääkimist kasutama? Ütleme selline rääkimine ja sosistab, mul täitsa läbiv viimase ajalugudes mitte küll kõigis aga seda on üsna palju ja ütleme eile ettekandele tulnud uues teoses puudekummardajate maa, ta on väga palju koorile sosistamist nimetatud, millegipärast on tõsistamine mul üks lemmikelement, aga sealgi on, kui need flöödikontserdist rääkida, siis seal, nii flöödimängija kui ka orkestri liikmed pidid sosistama selliseid lühikesi, ütleks peaaegu karatee löögi, taolisi. Sellised väiksed helisid ja ütleme, uues muusikas on üsna levinud, et flööti või mitte, ainult mängida tavalise on ooteaega, sinna võib näiteks lapsel luulet lugeda. Kaie Saari, Aho tud Soome helilooja. Temalt olen inspiratsiooni saanud näiteks sellise elemendi kasutanud selle, see on väga-väga levinud ja lisab uusi mõõtmeid löödile kui instrumendile. Me hakkame kohe rääkima sellest kontserdist, mis eile oli, kus tuli teie teos puudekummardajate maa esiettekandele aga enne veel küsiksin seda, et kui oluline on teile niisugune põlvkonna kaaslus. Te, kuulate teiste heliloojate muusikat. Ma kujutan ette, et te meelsasti annate oma teoseid dirigeerida põlvkonna kaaslasele. Ma vaatasin, et dirigent Risto Joost on olnud väga sageli teie teoste dirigent mitte ainult Eestis, vaid ka Rootsis ja mujal. Kui oluline, see on niisugune ühe põlvkonna mõtte haakumine teie eneste mõtetega. Mulle tundub niimoodi, kui nende interpreetide rääkida, et siis sama hea kaaslane kuidagi mõista paremini või annaga samal lainel. Muidugi, erand kinnitab ka reeglit, et see ei tähenda, et nüüd peab ainult oma põlvkonnakaaslastega koostööd tegema, näiteks siin filharmoonia kammerkoori juures on Kaspars Putnils dirigent. Ta on väga erinevaid isiksusi, ka, ma arvan, kuidagi on nagu oled nagu ühel lainel, kui on sama põlvkonna näiteks heliloojad kolleegidega mõtteid vahetada, siis ei ole mingit küsimust, et mingitel loomingulised kõhklused või muusikalised elemendid, kui neid omavahel arutada, et kuidas keegi oma lugudega töötab, siis kuidagi nagu tekib see üks laine. Siis vaatan, et Kristiina Ehin on üks teie lemmikautoreid või luuletajaid, kelle tekste te olete sagedamini kasutanud? Tänud ja tema luulele ma olen nüüd viimastel aastatel päris mitmeid lugusid järjest kirjutanud ja ma hakkan juba mõtlema, et võib-olla peab natukene suunda vahetama, sest juba võib-olla läheb lihtsalt paljaks, arvuliselt looming ära ära viisistatud kõik. Aga varasematel aastatel näiteks on Hasso Krulli luuleta, olen kasutanud teosest Swindaal, mine, mida ma siin enne mainisin. Ja Indrek Hirve luule on väga inspireerinud Elo Vee, Doris Kareva. Eesti luule on põnev ja näiteks Rootsis elades olen kasutanud Edit sööder kraanitekste. Nii Rootsi kui ka inglise keelsetena olen rootsi luulet ka üritanud nüüd enda loomingusse kaasata. See on ka seoses enda keeleõppega, et kuidas enda keelovskas paremini areneb, siis selle võrra lõngale luutame luulet kergem lugeda ja siis tahaks nii-öelda uue kodumaa uuelt kodumaalt ka nii-öelda uusi jooni nende muusikasse. Tuua, eks me olemegi vist selle jutuajamisega saates jõudnud sinnamaani, et me peame rääkima sellest, kuidas te sattusite Rootsi elama. Kuidas see lugu oli alati selline romantiline ja pisut alati valmistab piinlikust seda jutustada, et ma olin aastal 2005, viis pis, tegutseb selline koht nagu Visby rahvusvaheline heliloojate keskus. Olin sattunud sinna pendiumiga kirjutama ühte lugu elektromuusikastuudios ja viis peletada keskuses töötab minu praegune abikaasa Jesper aga no siis seal me esimest korda kohtusimegi ja ütleme, esimene kord ei olnud niimoodi, et nüüd kohe oleks nagu asi isiklikuks läinud. Aga ma läksin sinna teist korda nagu aasta hiljem tagasi. Ja nädal aega vist nagu oleks pidanud hakkama tagasi Eestisse sõitma, siis hakkas isiklikul pinnal sõprus kujunema, ütleme nii. Ja siis ma mõtlesin, et jään vihmise pisut kauemaks. Jäingi mis 10 päeva kauemaks, aga elades siis juba estri juures kodus ja ma mäletan, kuidas keskuse juhataja Ramon antiin ja küsisin, et noh, et, et, aga kui sul on vaja öömajad palun, et võib jääda siia keskusesse, et noh, et see oli vist juulikuu alguses, et see on keskus puhkusel ja siis ma vaatasin talle otsa ja punastusena hoiad tegelikult oleks kodus. Ja et ma mäletan seda hetke, kui kübiinlik õrn, see hetk olijat järgus seal ilmselt ikkagi nii sügav, et ta on kestnud nüüd juba peaaegu 10 aastat. Jah. Ja ütleme, see rootsi kolimine toimus ju ka väga ruttu. Juuli alguses sõitsin Eestisse tagasi, käisin veel tööl. Vahepeal oli Jesper mul külas Eestis ja tegi abieluettepanek Rootsiga oli siin juba augusti lõpus. Et ütleme poolteist kuud hiljem ise rootsi keelt oskamata ja elamisluba ega midagi ei taotlenud, et kes seal kohapeal tahtlema. Sest ega ei ole ju nii, et ka, et kolida Euroopa liidu piires on küll võimalik kolida, aga kas ikkagi vaja sellesse nagu riigisüsteemi pääseda, oli ikkagi vaja elamisluba ja kõik see oli nagu algusest peale uuesti hakata ajama laste kooli, minna rootsi keelt õppima, selleks on vaja isikukoodi. Ja siis sa pead ikkagi selle riigi kehtiv isikukood olemas. Ei saa sinna minna eesti isikukoodiga kõik sellised praktilised küsimused, mis nüüd äkki tulid ühel hetkel, mida lahendada. Aga see kõik on jäänud selja taha. Jah. Kuidas läks? Sisseelamine Rootsi muusikaellu, sest et kui ma loen uudiseid, kuidas teie teoseid on ette kantud Visby Toomkirikus ja öömio mitmetel festivalidel, kuidas teid on valitud tud Rootsi raadio resideerivaks heliloojaks ja kuidas teie suurteoseid on ette kantud siin ja seal Rootsis teile on, olen juba unustanud, mis nimelise preemia kätte andnud printsess Victoria isiklikult siis mulle tundub, et teil on hästi läinud roosis ja Rootsi heliloojate liitude astusite juba aastal 2007, jahtid võeti vastu. Jah, teil on läinud väga hästi, Te, olete olnud väga tubli. Kas on olnud ka mingeid muresid ja tagasilööke või see on kõik olnud üks õlitatud teedi? Oh, kes seda tipuks nimetada? Väga suur kompliment muidugi, tänan, aga te olete olnud tõesti väga tubli ja jutustage sellest teest, palun, see on tõesti sujuvalt läinud, et Rootsi läinute liitu võeti mind juba aastal 2007 vastu ja ütleme, ma arvan, ta Visby on keskkonna mõttes hea punkt. Kuna seal tegutseb heliloojate keskus, siis tulevad sinna heliloojate igalt poolt maailmast ja põhjasoonest tuleb muidugi Rootsist ja osaliselt ka siis Ameerikast ja Inglismaalt vastavalt meie statistika näiteks kõige rohkem Loe nagu kohe selle Rootsi muusikaelu sees, et sa tuleb seda nii-öelda koju kätte. Ja ma arvan kuidagi, et see on nagu soodustanud, et keskus seal on ja ma ise uue uue inimesena ikka üritud oma erialaste organisatsioonidega kontakti jõuda ja sellest nagu alustabki, et üritada alustada heliloojate liitu teekäija nende kokkusaamistel ja aga see on muidugi üllatavad, et tõesti somine orkestrile kui turbulents siis äratas sellist tähelepanu Rootsi preemia ja tänu sellele Krist Johnsoni preemiale siis Rootsi raadio valis mind omakorda rehvideeruvaks heliloojaks. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kahe aasta jooksul raadio tellib hulga teoseid minupoolsel neli neli teost, kaks pikemat teost ja kaks kammerteost. Ja needki lugusid. Mõnda neist on korduvalt esitatud, et selles mõttes on ta ikkagi jäänud küsima, jumal tänatud. Täitsa tavaline uues muusikas, et kirjutada, aga uudisteosed üksteise järel ja tihtipeale uudisteose ettekanne paraku jääbki ainsaks ettekandeks või vähemalt pikema perioodi jooksul, sest on ka rõõm, et mõnda lugu neist on ikkagi korduvalt nüüd esitatud. Rootsi raadiosalvestus need lood. Jah, rootsi muusikutega ja kas selle kuulsa Erik Eriksoni kammerkoori tellitud teost ehk mida koorteilt tellis, kas see kuulub ka sinna Rootsi raadio juurde resideeruv helilooja kahte aastasse või see on eraldi? Ja see on eraldi kõigi sattus ajalises mõttes just sellele perioodile. Rootsi raadio võttis oma hõlma alla küll ja salvestus ja nüüd on ka Eesti koor, Collegium Musicale on selle teose nii-öelda üles noppinud ja korduvalt esitanud ja see ongi, ütleme mu esimene teos Kristiina Ehini sõnadele Ilmar Lehtpere inglise keeles tõlkes. Sealt mul see Kristiina Ehini rida, teoste rida nii-öelda algas. See on siis loodud kammerkoorile, hakkab bella ja inglisekeelses pealkirjas on ta siis kolla maininud, et kutsun nagu armastus minu mõtetesse kui rea alusel tõlkida, mis selle kooriteose tunnetuslik sisu võiks olla, kui seda püüda, kirjeldada. Tunnetuse poole pealt raskem rääkida, aga räägin, ütleme vormiliselt et niimoodi kirjutatud, et lõiguti on, ütleme ka Kristiina Ehini luulesõnad lausa silpideks laiali jaotatud, et ütleme, et on sellised sissejuhatavad meloodia, fraasid ja siis tuleb, ütleme, kooriplokid, kus on nagu legoklotsid. Sõna eri osad teevad nagu üheskoos keerivad selline kõlapilt tekib vibreeriv, kombineeritud meloodiatega ja natukene sama laadi mõtlemist. Kui nüüd minna selle uue uudisteose juurde puudekummardajate maa, mis eile esiettekandele oli, siis seal on pisut sama tüüpi mõtlemist. Aga ütleme seda instrumentaariumi pisut laiendatud pärimuspillidega ja elektroonikaga, aga põhimõtteliselt nagu printsiip on sama harmoonia on keerulisem printsiip minu jaoks sama. Läheme veel järgmise teose juurde, sest neid on nii palju, mida te olete kirjutanud ja kõigest tahaks natukene rääkida. See suurteos, valgus ja pimedus, see on siis rootsikeelsel tekstil. Tal on olemas Caroosikeelne pealkiri, see on koorile ja orkestrile. Mulle tundub, et te hakkate liikuma niisuguste väiksemate ja minimalistlike vormide juures niisuguste suurteoste juurde. Kas see tuleb sellest, et tunnete, et on rohkem kogemust või selles mõttes, te lihtsalt tahate proovida uusi kooslusi? Pigem vastaks sellele küsimusele nii, et tuli tellimus, et kirjutada suurteos ja ma ei olnud, ei olnud seda tõesti varem teinud ja ütleme, suurema kompositsiooniga töötades on kõige suuremaks probleemiks just selline ajaline perspektiiv, kuidas hõlmata sellist, ütleme tunni ajast, ajakaart, kuidas tekitada selline loogiline tervik tähendab mõnes mõttes hõlmamatu ja ütleme olematu, aga samas peab olema seal selline loogiline aja kulget kuulajana ja kui ära ei tüdine, eks sa kuskile ei jää sellisesse Tartnud seisundisse, et seal tekiks selline ajavool, et see oli mulle kirjutades kõige suuremaks probleemiks mureks ja ma ei olnud kuni lõpuni kindel, et kas ma suutsin seda ajavoolu õiges suunas liikuma panna, nii et kas sellest tekkis selline tardunud mosaiik? Teid kuulates tuleb mulle meelde, et just nüüd, kui ole Arvo Pärdi suur sünnipäev ja klassikaraadios ulatuslik saatesari tema mitte ainult muusikast aga, aga ka filosoofiast, siis Arvo Pärdi samamoodi on see tasand, kust pidi liigub aeg ja siis teine tasand, kust liigub ruum kui olulised niisuguseid mõisteid. Teie looming? Kus on tema aeg ja ruum, see ongi, ütleme vormiga töötamine, vorm ja heli, kõrgustik või harmoonia ongi kaks helilooja põhiparameetrit. Mis on, ütleme, sellised kõige suuremad mureallikad minu jaoks on need kaks põhielementi, mis ma tahan nagu paika saada nii algkirjutamise protsessi alguses kui võimalik. Mul on selline suurem plaan või ütleme, kui kirjutada pikemat teost, et selline suurem struktuur juba silma ees ja millises suunas ma liigun seal piires on siis juba lihtsam mängida ja teha muudatusi detailides. Aga alati võib ka juhtuda, et suurem plaan muutub ka tööprotsessi käigus kardinaalselt. Ei saa alati hoida skeemist kinni ainult skeemi pärast kui näed, et tööprotsess viib mingi uue lahenduse, nii et minu meelest tuled selle lahendusega kaasa minna. Et te kunagi ei tea tööd alustades, millega see lõpeb, täpselt, päris kindel ei saa olla. Ma teen alati põhjalikku planeerimist ja ära. Aga see ei pruugi alati nagu lõpuni hoida see algplaan. Et võib-olla jõuan mingi täiesti uue lahenduseni hoopis. Avatud alati kõigele räägime nendest esitajatest, kes seda valgus ja pimedus koori ja orkestriteost tunni ajast esitasid. Seal oli Norlans ooperi sümfooniaorkester, siis oli kohalik 10 koor nimega song krahv ja meie eesti dirigent Risto Joost ja see oli ju meeldiv üllatus, et poolt oli just valitud Risto sinna dirigendiks ja see oli just korralda poolne algatus, nagu mina aru sain, et see oli suur rõõm, istute täiesti Rootsi kontekstis, kohatu, sest ma olen Risto Joosti ka palju töötanud siin Eesti orkestrite juures. Ja mingil perioodil võis Risto Joosti lausa nimetada nii-öelda mind minu ihu. Tõesti väga palju juhatus noorema põlvkonna heliloojate uudisteoseid kõrvalt vaadates, kuidas uusorkester dirigent inspireerib. Teie saite vaadata, kuidas Risto Joost Norlandi ooperi sümfooniaorkestriga töötab. Sõnul natukene raske küsimus, kuidas orkester inspireerib dirigente. Ma arvan, et see võib olla vastastikune, nii nagu dirigent inspireerib orkestrit, nii võib see ju ka vastassuunas liikumine olla. Kindlasti on me kõik alati mõjutame ju kõiki, kellega me läbi käime, seda kindlasti. Aga teie ise, kui oluliseks te peate tööd dirigendiga, sest mõnikord, kui ma vaatan uute kontsertide eest, kuidas näiteks Robert töötab Tõnu Kaljuste ka või teiste dirigentidega, kes näiteks Aadama itku Türgist dirigeerisid, siis mulle tundub, et ta on väga täpne ja väga nõudlik selles suhtes, kuidas orkester tõlgendab tema teost, kuidas stiil on, niipalju kui tihedalt teie dirigendiks. Võtate koos näiteks ütleme, kui rääkida taas Norlans nuppera koostööst ja Risto Joost teistele suurest teosest, siis ma muidugi ohkasin lausa kergendatult, kui ma teada sain, et et see on Risto Joost, sest alati on töötada dirigendi, kellel on, ütleme kogemus minu lukuta varasema juhatamisega. Ja kes juba teab, et need ja need elemendid ja teab, et noh, et kuidas teatud elemente nagu kõige paremast küljest esile tuua. Et selles mõttes history minu jaoks väga turvaline valik. Dirigendi valik, et alati on nagu hea, kui on keegi selline dirigent, kellega see koostöö on varasematel aegadel väga hästi sujunud, kes mõistab mind kui heliloojad. Aga samas tuleb olla ju ka avatud uutele võimalustele. Ja üks koostöö, mis mul oli ka nüüd hiljaaegu Norlans ooperi orkestriga, oli näiteks Romon kamba juhatas üheksat uudisteost, nende hulgas ka minu lugu, lament mis oli osa projektist Beethoven pianud. Ja see oli selline huvitav koostöö, kus üheksa Rootsi heliloojad said ülesandeks tõlgendada igaüks omal moel ühte Beethoveni sümfooniat tõst ja see, millisena sümfoonia kellelegi sattus, selle otsustas loterii. Ja ta oli väga põnev protsess, liia mitmes sümfoonia teile sattus ja mina hoidsin kodus pöidlaid ja mõtlesin, et milliste ma jumala eest ei tahaks saada ja nendeks olid 509. loomulikult sest meil on kõiki kuulnudesse koputus, motiiv ja suured oodid. Raske on sellest midagi omanäolist, minu näolist siis. Ja mitmest siis sattus ja loomulikult oli tulemuseks sümfoonia number üheksa. Nii, ja väljakutse, see oli tõeline väljakutse ja siis mõtlesin, kuidas seda endale soodsas suunas lahendada, seda tekkinud keerulist olukorda. Ja nii ma asusin seda sümfooniat lihtsalt läbi kuulama, et leida sellist pidepunkti. Ja minu pidepunktiks sai neljanda osa, alguses olevat sello retsitatiivi selline väga lüüriline ja seda ma siis kasutasin oma teoses, see kordus ja kordus nagu mantra läbi erinevate instrumentide alustab tšello, siis võtab joolasele meloodia üle lõpeb kõrges registris viiuliga ja kombineeritud siis igasugust mürahelide ja klastrite ega, ütleme minu selline tüüpilisem element. Temast saab selline mantra teos, mis on, ütleme, hoopis sissepoole pööratud, erinevalt Beethoveni oodist saab sellest midagi hoopis pisut leinavama karakteriga teose pealkirjaks lament. Ja kui seda nüüd eesti keelde tõlkida, kas te olete muutunud aja jooksul pisut mediteerivamaks oma loomingus, et kui alguses oli rohkem niisugust rütmi ja ja kõikvõimalikke efekte, siis? Ma arvan, et need rütmide efektid on, ütleme, rohkem kammermuusikavaldkond, seal on selliseid paindlikumaid võimalusi pisut rohkem, ma arvan, see element on ikka endiselt alles lihtsalt erinevate vormidega, erinevate koosseisudega, kui on väga suured koosseisud, seda ütleme puhttehnilist paindlikkust ja rütmist paindlikkust on nagu raskem saavutada seal suuremate plokkidena mõelda muusikat luues. Ja võib-olla olen tõesti siis juba hakanud maha rahunema, kes teab Me kuuleme siinkohal Meelis Vindi esituses teie pala pihlakate meri Koiolood. Me oleme saates Kajalood koos praegu Rootsis elava Miriam talliga ja me oleme selle saate salvestanud ette eile õhtul, eile oli siis laupäev, kolmas oktoober oli Tartus esiettekandel teie uus teos, puudekummardajate maa. Samal kontserdil oli Ülo Krigul üks täiesti uus teos. Ja kolmandaks oli üks läti helilooja teos. Kuidas kontsert läks Tartus? Tartu kontsert läks minu meelest hästi ja väga meeldiv oli. Väga meeldiv oli, et see kontsert toimus uues Tubina saalis, mis minu jaoks oli täielik avastus. Terve sein oli suur aken, kust avanes vaade otsepargile ja pargipuud, mis minu teose pealegi vähemalt pealkirjaga väga hästi harmoneerus puudekummardajate maa puude maastikalisel vägagi kohal olev. Ja ütleme päeval proovi tegime siis päikesevalgus ja varjud seal kontserdisaali seina peal lõid ka väga erilise mulje. Ja mis mulle ütleme, selles Tubina saali puhul veel meeldis, oli ka see, et saal iseenesest ei ole liiga suur, et seda tõesti nagu selline hea kammerlik atmosfäär mõnikord töötamises kontsert saadeti, isegi liiga suured hakkab minu arust selline hea akustika ka muidugi sobib sellistele teostele, kus on, ütleme palju detailirikkust, mis on minu loost, inulikudeleldsete kiriku akustika ei sobi, et selles mõttes oli see väga tänulik keskkond. Kõik need detailid tulid esile sellisel moel nagu. Koori dirigeeris Kaspar Budnitš. Kui paljude pidite dirigendi ka eelnevalt veel konsulteerima? Me oleme nüüd konsulteerinud päris mitmel korral, et ma olin siin Eestis ka augusti lõpul kus filharmoonia kammerkoor minu lugu juba harjutas ja näiteks ka selline seik, et me käisime Tallinnas koos seda kontserdi kohta vaatamas ja arutamas, mismoodi koori paigutada. Kontsert on siis kultuurikatla, et me arutasime ka sellist asja, et minul loos on natukene sellist kuna theme, koori liikmed mängivad ka selliseid pärimuspille, seal on selline lihtsam lavaline liikumine, et kuidas neid ruumiliselt paigutada ja kust suunast nad hakkavad sinna lavale liikuma ja kõik sellised detailid, kuhu oleks kõige otstarbekam koori paigutada, et ma olen kõik, kes ütleme, selliste tehniliste protsesside juures olnud, ütleme võib-olla, mis ainult tavalises olukorras produtsendid omavahel räägiksid, et minu meelest on see väga oluline, et ka mul heliloojana on õigus sõna sekka öelda, ütleme sellistes detailides. Alguses meil oli ju mõte seal kultuurikatlas, et kooriliikmed hakkaksid seal, seal on sellised trepid et hakkaksite treppide Pealt allpoole liikuma, aga turvakaalutlustel on keelatud, nii et see langes ära ja seal oleks ka, ütleme puht tehniliselt raske neid pärimuspille mängida, kuna see nõuab natukene ruumi, nüüd keerutada neid selliseid plastmassist torusid. Sellised tehnilised küsimused ka mulle tuleb meelde. Kui tänavu Birgitta festivalil Risto Joost dirigeeris Haydni oratooriumi Loomine, siis segakoor Latvija oli pandud just nimelt lauldes alla tulema kõrgetest treppidest, et tundub, et tegemist on väljendusvahendiga, mis hakkab juuri ajama. Vot ei tea jah, minule jääb igal juhul need trepid nüüd ära selle kala turvakaalutlustel aka ütleme, nad liiguvad nende pärimusinstrument mängides lihtsalt lavakülgede pealt lavale. Ja, ja see annabki, ütleme ka selliste ruumiliste efektide, et helid nagu ümbritsevad kuulajad ja see loob võib olla sellise pisut teistmoodi atmosfääri. Ja lugu kirjutama asudes oli ju Kaspars Budnintsee poolne soov, et ma lisaksin sinna teatud teatraalse elemendi ka. Ja siis Ma mõtlesin, mõtlesin, mis see võiks küll olla. Ja ma tahtsin, et oleks midagi sellist, mis oleks teose loomulik osa, mis oleks algusest peale sisse komponeeritud. Mitte et peaks olema mingi lavastuslik element, mida peaks ekstra kuidagi lihtsalt efekti pärast hakkama tekitama. Ja siis tulin lihtsalt selle idee peale, et võiks olla mingid lihtsad, sellised muusikainstrumendid, mida koori liikmed ilma liigse harjutamise ja pingutamiseta saaksid mängida. Ja mis looks lihtsalt sellise heameeleolu. Teil on nende pärimuspillidega mingi eriline seos, sest te olete kirjutanud teoseid ka niisugusele kooslusele, nagu una korda seal on, kui ma ei eksikannel, kas harf ja siin just ja siis te olete hästi tuliselt sõna võtnud akordioni ja kandle õpetamise poolt ja, ja te olete ka nagu juba varasemast jutust välja tuli, neile pillidele kirjutanud. Kas see on Kristiina Ehini ja Silver Sepa mõju sealt sõpruskonnast võib-olla tuleb niisuguste eripäraste ja harva kasutatavate muusikainstrumentide taotlus või teil on mingi sügavam seos pärimuspillidega? Ma vastaks nii, et mul on pigem pärimuspillide huvi, on juba väga varasest loome tööajast, et ma juba 2000.-te aastate alguses kirjutasin kammerlugusid kirjutanud koostööd sellise muusikuga nakku. Peeter Salmela, kellel on siin Eestis universaal, palun universumi pärimuspillide pood. Näiteks selline fakt ja tema mängis minule kuidas igasuguseid huvitavaid instrumente juba aastal 2000 ja näiteks Peeter Vähi esines samas teoses ja mängistandbulatuselist idamaade instrumenti. Nii et suvi on juba ammusest ajast ja ma ütleks, et võib-olla selle huvi alguspunktiks võiks pidada ja minu esimesi kompositsioonitunde mati kuulbergi juures muusikakeskkooliajast. Ja kui ma sattusin kuulama. Tal oli väga laiaulatuslikke muusika, kogu sattusin kuulama, ütleme kõike alates gregooriuse laulust kuni ravi Šankarini ja loomulikult kõik see idamaine tekitas minus tohutut huvisust. Midagi sellist ei olnud noor inimene lihtsalt varem kuulama sattunud. Ei olnud ju mingites triimingut, et sa lähed kuskile internetti ja guugeldad mingit uut nime, keda varem ei ole kahanenud. Kõik käis niimoodi suusõnaliselt, et keegi laenas kellelegi huvitavaid salvestised sealt. Ma usun, et see, minu huvi algas ka idamaade huvi, mingis mõttes on sealt alguse saanud kõiki. Ma ei tea, kas Ida-mode jooni just alati muusikast leiab, aga aeg-ajalt muusikat väidavad, et, et leiavad Ida-mode jooni viriamiga raadiomikrofonid ei ole teile ju absoluutselt võõrad. Te olete töötanud klassikaraadios toimetaja saatejuhina. Mis aastatel see oli? Ma usun, et see oli vist aastatel 1998 või üheksa kuni 2003 umbkaudu. Et ma olin vabakutseline saatejuht ja see oli minu jaoks väga arendav periood. Kuna ma olin samal ajal ka noor helilooja, siis mäe raadio fonoteeki andis piiramatud võimalused ennast kurssi viia igasuguses stiilis muusikaga, mis parajasti meie ümber loodi. Mind huvitas kõik alates džässis kuni uue muusikani ja oli võimalik kuulata kõike valesti toimuvate kontsertide salvestusi, mis oli ka väga huvitav ja arendav. Selline ajakirjanikutee päris pikalt aega kulges minu loomingu teiega paralleelselt, et ma olen ju töötanud ka vabakutselise ajakirjanikuna. Edasi. Teil oli klassikaraadio saatejuhina hästi niisugune lai haare, et ühest küljest te olete teinud üsna palju saateid elektroonilisest muusikast ja kõigest sellest, mida me uueks muusikaks nimetame. Samal ajal olid teil pikad vestlussaateid budismist. Linnart Mäll oli seal siis Sven Grünberg, tõenäoliselt ka Peeter Vähi, et kõik meie tollased ja praegused osa neist budismi eeskõnelejad, kes seda ilmavaadet ja inimesekäsitlust kõige paremini valdasid. Mida niisuguste saadete tegemine teile pakub? Kus see oli just pigem ka enesetäiendamise võimalusi ja võimalus nendest valdkondadest ise rohkem teada saada, kes küsimusi ette valmistades siis olid sunnitud kõike seda materjali aktiivselt uurima, et nendele teemadele osata õiget vaatenurki leida. Aga mis minu lemmik oli, klassikaraadios olid öised fantaasiasaated alguse, minu selline huvi, erinevaid lugusid omavahel kokku miksida, et sellist sellist asja õppisin ka tegema, ütleme live'is lugusid kokku miksima. Mõni näide. Seda on väga raske, niimoodi konkreetsed näited põues veel puhtalt improvisatsiooniline ja mõnikord läksid need saated ka pisut käest härra luuleliseks, et päris crazy'ks kätte nende fantaasia saatnud mõnikord, aga see oli väga mänguline ja põnev elamus ja ma usun, et sealt ütleme, sain ka impulsi hiljem meelika Hain sooga koostööd tehes rahvamuusikutega et neile julgelt selliseid elektroonilisi taustu miksides. Võib-olla seda julgust poleks muidu leidnudki. Klassikaledes poleks alustanud katsetamist. Igal juhul oli see üks tore periood eneseotsingute ja eneseleidmise teel. Just nimelt kui tähtis on teile olla oma uue teose esi. Ettekande juures see on ülitähtis üldiselt ja eriti tähtis osaleda proovidest, sest proovid on ikkagi pool tööprotsessist ja väga tihti on ka niimoodi, et maja muuta detaile ja ütleme, kuulata nii dirigendi kui ka esitajate kommentaare ja ettepanekuid. Tihtipeale tuleb sealtpoolt ka palju impulsse, kuidas seda lugu või kuidas mingit elementi paremini esile tuua. Ja minu jaoks on see väga suur õppeprotsess jätame muusika, kirjutamine on eluaegne õppeprotsess. Selle kaudu areneb helilooja lihtsalt kõige rohkem. Ja et oleks väga kahju, kui jääks sellest protsessist kuidagi eemale puhtfüüsiliselt, et minu meelest peab lihtsalt olema kõige selle juures sees. Kas teil haavab, kui tulevikus mõni interpreet esitaks teie teoseid pisut omamoodi või läheb 200 aastat mööda ja tuleb keegi noor neiu ja, ja teie teost valguse pimedus interpreteerib nii nagu teie olete muutnud ja tuuninud näiteks Beethoveni üheksandat sümfooniat, kasse haavaks, teid? Kõik oleneb sellest, mismoodi see on tehtud. Üldiselt raske üldistada, alati on minu meelest kui on lugusid esitatud erinevate koosseisude poolt, minust on alati huvitav jälgida, mis siis on erinevalt tehtud, sest alati on erinevused ka. Ja ma tihtipeale ütleme, annan ka mingit salvestust kellelegi järgmisele interpeedile kuulata. Sa ütled, et noh, et ära selle salvestuse järgi ära sellest järgiate pigem just lähtu enda tundest, et mismoodi sulle meeldiks seda lugu teha. Ja ma pigem soovitan, et, et see ei oleks mingisugune selline kinnistunud mall ütleme, kui on olemas loost salvestis selles mõttes, et ma üritan ikkagi olla avatud uutele tõlgendustele, kui vähegi võimalik See hoiab heliloomingu värske, ma arvan, et tulevad uued põlvkonnad ja leiavad sellest oma. Ma arvan, see on see, mis ei lase ühel heliteosel surra. Ma usun ka, et see nii on. Mis teil nüüd järgmiseks plaanis on? Ma mõtlen seal loomingulises portfellis. Mul on päris mitmeid plaane siin loomingusse portfellis natukene sügisele kontserte tulemas. Eesti muusikud, ansambel, üksus, näiteks sõidab Saksamaale festivali nime, nüüd ma ei suuda nimetada, käsitab mu keelpillitriot Vintrailanud siis on tulemas Rootsi ettekanne ühe looga, mis oli nüüd Eestis Rapla kirikumuusika festivalil. Esiettekandes oli selline eestirootsi koostaja Haaga tuua Rootsist koos tšellist Andreas lendiga, kes nüüd toovad Rootsi esiettekandele hämu teose seal. Mul on võimalus nüüd olla Stockholmis ka ettekande juures. Ja järgmisest aastast saab minust Eesti kontserdi juures resideeruv helilooja ja selle nii-öelda avapauk on jaanuaris, kus teen koostööd. Rahvamuusik, meelika Hain sooga esitame regilaule koos elektroonikaga, 15 jaanuar on kloostri aidas avakontsert, ütleme selle minu residentuurile. Ja sealt järjest tulevad kontserdid, põhiliselt need Eesti omad on tulemas sügise poolega, eks. Rootsist tellitud orkestriteosega, selle kuupäevad ei ole veel paigas. Aga plaanis on, ütleme, siin Eestis nüüd uus teos tšellole ja orkestrile ja elektroonikale, mille on tellinud eesti muusika päevad, festival ja uus teos Kristi müülingule. Järgmisel aastal ausalt öeldes möödub 20 aastat minu esimesest kanda teose töötleme minust professionaalse heliloomingut ei algusest, nii et selline ootamatu ümmargune number ka plussete. Ma saan ise 40 aastaseks. Selline ootamatu juubel, loominguline juubel, kui ka ütleme, elude juubel. Klapivad kokku kenasti. Teie jutust käis kahel korral või rohkemgi läbi tšello. Mille poolest see pill teid köidab? Nüüd olen viimase aasta jooksul teinud koostajate Leho Kariniga, kes on väga suurepärane, et sellist meil oli just hiljuti kevade poole koostesarjas Heli ja keel mida veab pianist nimega Diana Liiv. Ja seal oli ka, ütleme, Kristiina Ehini luule ja Silver Sepp oma fantaasiapillidega ja Lehoga ma lähen ka varem. Nüüd vist võib-olla isegi 15 aastat tagasi varemgi koostööd teinud, aga nüüd ütleme selline tõsisem koostöö ja sealt hakkas, ütleme, eesti muusika, laevade meeskonnal tekkis sealt mõtte peale seda heli ja keelt, et võiks seda meie koostööd nagu tihendada. Ja seal tekkis mõte siis kirjutada tšellole ja orkestrile seda tšellokontserdiks. Seda lugu päris ei nimetaks. Teema ütleme, selline keskkonnale ja keskkonna reemidele keskenduv. Ja uue loo pealkirjaks saab erosioon. Ja natukene ütleme, kui sellist pildilist võrdlust tuua, siis selliseks inspiratsiooniallikaks minu jaoks on rummu karjäär väärid tuhamägi. Kuidas sealt v niredunud siis uuristanud seda tuhamäge. See on lihtsalt selline pildiline võrdlus. Tahtsin küsida, et kas te ise olete ka niisugune puude kummardaja tüüpi inimene või kui tähtis on loodus ja, ja see, mis teil aknast avaneb, see pilt, juhul kui see on loodusesse, et kui tähtis teie jaoks on? Ma olen ju ise pigem selline linnainimese tüüpi, kes on kasvanud linnas yles haka lapsena veetsin kõik suved maal Lääne-Virumaal metsade keskel ja õige varases lapsepõlves oli mul tavaks mitmeks tunniks metsa ära kaduda. Ja ma usun, et selline metsa ja loodusearmastus on mulle vanaisalt, kes on kes oli väga suur loodusesõber ja ka jahimees. Selline lootus ja armastus on, mul läks sealt jäänud külge ja nüüd Gotlandil elades Scotland paigana selline suurepärane looduskeskkond seal umbes, et lähed kõnnid viis minutit ja oledki kaunis looduslikus paigas. Seda tartust osata hinnata seda hetke ja keskkonda. Oluline. Ühesõnaga Deleti linnatüdruk. Kes Gotlandil otsib rahu, vaikust, enesesse vaatamise ja keskendumise võimalust selle asemel, et nautida New Yorgi rütme linnas, mis öösel ega päeval ei maga ja, ja mis annab nii palju vastu ja nõuab sult endalt Nicole, palju. Jah, ma tunnen, et minu jaoks ta valgusmüra on linnades nii palju ja kõike seda segavat materjali, et pigem otsiks jah, loodust ja naturaalsest see, mis aitab endale nagu sellest kõigest internetist ja kõigest sellest välja lülitada ja kõigest sellest tehnikamaailmast. Miriam. Intervjuu lõpuks küsin, et te nüüd jäätegi ennast jagama Eesti muusikaelu ja Rootsi muusikaelu vahel. Ma loodan ja usun küll, et ma suudan jagada ennast nende kahe maailma vahel ja ei julge seda tuleviku suhtes öelda. On ju võimalik, et tulen ka Eestisse tagasi, seda mina ei tea kunagi, mis tuuled tulevikus toovad või kolin hoopis kolmandasse kohta. Jah, seda ka ei tea, tänapäeva maailm on ju avatud maailm ja ma arvan, et see on inimesele väga suur enesetäiendamise võimalusi ja ka ütleme katsumus elada teises kultuurikeskkonnas, isegi kui see on lähedased. Põhjamaad, mis on kultuuriliselt, ei ole meist väga erinevad katsumus. Ma usun küll, et seal on ka katsumus. Kohanda uues keskkonnas ja uue keele ja uute inimestega. Sellest vastusest loen välja ette siiski ikka natuke igatsete Eesti järgi ikka alati. Nii et tere tulemast tagasi pärast kolmanda ja neljanda oktoobri kontserte sõidate kohe jälle ära koju Gotlandile, aga siis järgmine kord, kui me saame teile aplodeerida, on siis 15. jaanuar 2016 kloostri aidas. Just nii. Tere tulemast. Lõppema hakkava tunni veetsime koos helilooja Mirjam talliga nii Eesti kui Rootsi muusikast tegusa ja loomingulises mõttes väga viljaka ja auhinnatud heliloojaga. Meie jutuajamine sai teoks eelmisel laupäeval enne kontserti kultuurikatlas ja tema kojusõitu Gotlandile küsis Kaja Kärner.