Meie tänases saates kõlavad neli häält. Naishääl kulub ainukülvandile, üks mees häälduma õpetajale Tiit kuusikule üks teine meeshääl, lavastaja Udo Väljaotsale. Ja eks siin teatud määral teeb kaasaga küsitleja kõik see kokku on saade Eesti NSV teenelise kunstniku Aino külvandi juubeliks. Mõni inimene hakkab enne laulma, kui rääkima, kuidas teiega oli. Ei mäleta küll, et ma wifiga rääkima hakkasin, n Meil oli kodus niimoodi, et isa mängis kannelt ja ema laulis siis teist häält kaasa, mina laulsin siis seda esimest tähte meis kodus, niimodi musitseerisime kolmekesi võrdlemisi varakult ikka juba. Isa õpetas mulle ka kandlemängu Maidi mingist lood sain selgeks ka, aga ma kaugemale ei jõudnud, sellega kandlemänguga laulmine istus rohkem. Jah, mulle see laulmine ja üldse see see niisugune näitemängu tegemine esimulle kuidagi hakkas kohe varakult kangesti meeldima. Ma juba algkoolipäevil üks suurem osa oli mul nukitsamehes itiosa. Ja siis oli meil veel pärast hiljem Tiiu talutütrekene, ma ei teagi, kelle see niisugune näidend oli. Seal ma siis olin juba lavastajaga avastasin ja siis ise mängisin, Tiiu-talutütrekese oli siis võib algkoolis, seal ma siis tegin omanid esimesed sammud ja laulsin jõulupuu juures, ma ei, ma ei tea, kas ma olin teises klassis või jaa, mäletan, mul oli veel üks ilus punane kleit, valge nööpidega mingisuguste paeltega seni meelde jäänud, ma esimene kord laulsin. Meil oli väga tore lauluõpetaja ja muidugi ma sealt juba keskkooli siirdusin, siis mul oli seal lauluõpetaja, keda me paljud tunnevad. Jaan Pakk, Virumaa niisugune lauluentusiast üldse muusikaentusiast meil kooli orkester ütles, et noh, et mis pilli sa võiksid mängida, kas mul sellust kangesti vajad tulema õpetamiseks selle mängu ma siis ikka tšellot õppisin, nägime need lood juba, mängisin KBFIs mulike Ma mõtlesin teises digimis, see nüüd ei ole naisterahvapilli mullegi meeldinud. Siia. Siis ta ütles. Kurat, hakake laulu õppima. Hakkasingi laulutunnis käima. Rakveres oli üks õpetaja Helmi aus, ta just lõpetas Tallinna konservatooriumi ka noor õpetaja. Siis need esimesed sammud mul oli tema juures, meil oli esimene õpilasõhtu juba, ma laulsin. See oli Lemba ooper Lembitu tütar, ma laulsin seal Aino Arioosot, te ise olete ka ainukas selle pärast. Lihtsalt imelikud juhuslikult. Pärast hiljem olen ma vaadanud, et imelikud esmalt Ainwarioosud, just esimesena laulsin oma elasinisust toredas perekonnas, naine oli meil muusikaõpetaja keskkoolis ja mees oli organistist ja kui Tallinnas käisid solistid esinemas, siis nad ikka tavaliste nihitada käisid meil seal külas ja siis pärast ütleme või enne kontserti seal musitseerib. Seal juba kuidagi jäi, nagu koduseks see muusika tegemine ja muusikas olemine. Kui te esimest korda ooperisse sattusite, kas tuli ka niisugune mõte pähe, et kunagi võiksite hoopis teise poole peale sattuda lavale ja sealt saali vaadata? Jah, mägi hirmsasti, tahtsin näitlejaks üldse aastaks. Aga kui ma esimest korda Estoniasse tuli, siis saalis istusime, siis tundus see nii tohutult kauge, nii võimatu. Mõtlesin, et on küll imeinimesed, kes seal lava peal kõik esinevad, seda ei kujutanud üldse ette sinna lava taha nii-ütelda pääseks lava peale saamisest rääkimata. Kuid see aeg, kus tõepoolest ise lavale läksid, ei olnudki enam hirmus kaugel. Tähendab selle 1000 944. aastal ooperikoori võeti mind vastu ja siis ütlesin, ma hakkasin ka Tallinna muusikakoolis õppima, muidugi need esimesed aastad üldse vaid väga rasked, mängisime glooria ruumides. Ja siis tükk tüki järel tuli välja, nii et mu tööpäev tavaliselt hakkas hommikul kell kaheksa hakkasid mul tunnid. Siis ma olin nii kaua tunnis, kui kella 11-ks millekski teadis. Prooviproov lõppes ära pärast lõunat, siis ma läksin muusikakooli ja siis sealt tulin jälle õhtul teatrisse ja siis õhtul pärast etendust, siis ma sain nüüd järgmisel hommikul jälle uuesti kella kaheksaks välja tulla pärast muusikakooli. Õppisite Tiit Kuusiku klassis. Jah, ma olen õppinud kolmemees Ta juures. Kesisemalt noppisin Ott Raukase juures siis Aleksander Arder ei ole seal. Lõpetasin Tiit Kuusiku juures, kuidas nad tööga rahul olnud, iga nad rahul ei olnud küll, ega ma vist esimese viie sain erialas siis, kui ma sisse astusin. Ja siis, kui ma lõpetasin. Sest vahepeal ei käi pall üle, kolm ei saanud alati minuga oli häda millegipärast ma ei tea. Mängijus valulaps, ma ei tea, jõudsid mu käest liiga palju, tahtsid liiga hästi teenul vahele jäi niisugune mulje küll, aga küllap meid halvasti siis tegin, et ma ikka rohkem ei saanud. Võib-olla töökoormus oli liiga suur, et lihtsalt ei jõudnud, eks, eks see töökoormus muidugi ka oli jäsurja. Mäletate, esimesest laulutundi Aino Külvand ikka pean ausalt ütlema, et esimest tundi ma küll ei mäleta. No ainuoli algusest peale väga niisugune, kuidas ütelda, emotsionaalne ja hingega kunstiinimene peab ütlema. Töötas siis juba diaatris, olgugi veel kooris, aga juba koorilauljana paistis ta silma ja juba hakati talle ka osi andma siis kui ta minu juures oli juba. Ja siis oli tihtipeale niisuguseid lugusid, muidugi see ei kõla võib-olla päris ilusti praegu juubelijutu juures. Aga kui ainult sai osa, siis ta kadus ära ja siis ta tundi tund. Muidugi professori seisu õppejõu seisukohast või peaks ütlema, et see oli paha lugu. Aga ma sain ainust omamoodi aru ka. Ta oli selle tegevusi ja tööga, mida talle teatris anti, niivõrd seotud see teda niivõrd haaras. Et ta nagu ei oldud tunni jaoks aega, aga siis, kui ta jällegi vahele jäi oma asjaga, siis ta otsis mind kohe ruttu üles. Ja siis me pidasime üheskoos nõu ja, ja vaatasime, mis seal teha annab ja kuidas seda edasi läbi viia saab. Tema ise ütles ka, et ega tema õppejõud ei olevat väga rahul olnud konservatooriumis siis samadel põhjustel. Muidugi õpilane kaob tunnist ära, siis õppejõud alati nuriseb, see on päris päevaselge noaga pärast need tulemused. Ja see, mis ainult külvanud Eesti teatri on andnud ja on siiamaani teinud need muidugi korravad need noh, pahameelepuhangud mitmekordselt. Sel ajal olite kogu aeg paralleelselt Estonias. Seal siis juba tulid ka esimesed suuremad osad. Jah, no kontsert ära õppimise ajal ma ikka päris palju juba suuri musi tegin ära, suurem osa võiks ütelda noorest kaardimees juba osa, ma tegin seal kahte osal juubaja, Klavad, kui palju üldse olla ooperirolle ära tehtud? 40 ikka tuleb, need päris hulga. On teil oma lemmikuju? Jah, eks neid ikka on kah. Eesti oopides nimetasin endale kõigepealt nendeks Evaldava Vigelas Juta osa, ma väga meeldib seda, laulsin kunagi aastaid tagasi Tartus palju kordi, käisin lihtsalt külalisena tegemisi, mula, aga see ooper meeldima. Opet on kõik nii vaga, nii toredad, mis mehhani Estonian lavastanud ja, ja nii vokaalselt meeldivat laulda. Muidugi, Lembitu ja, ja tasuleegid seal klassikast, ma nimetaks nendest oskama, mulle väga meeldib nagu võib-olla ma ei tea millegipärast üldse meeldin Es dramaatilisemalt osad rohkem. Toscana siis maskiball. Tütarlaps kuldsest läänest oli väga huvitav osa. Putšiini nagu kuidagi teiselaadiline ope nagu nagu moodsamas stiilis kirjutatud ja. Laval annab nii rohkem mänguvõimalusi, tähendab, ei ole nii. Numbriooper. Peaaegu kõik ooperid lõppevad peategelase hukkumisega. Kas pärast hakkab nukker natukene selle tegelase hukkumise pärast ka, kui see lavasurm on juba selja taga? Niisiis nagu annab, ei hakka. Tavaliselt on need vaatlike lastud laua selles rollis siis on ooper lõppenud ja siis tuled publiku ette, kummal siis hakkab jälle argipäev? Peale suurema ooperis muidugi lõppevad nii surmaga, aga siis no muidugi on niisukesega, mis ei lõpe nendest, ütlevad kuldsest läänest ei lõppe, lõpeb õnnelikult ära. Võib-olla sellepärast müügis. Teil tuleb sageli laval ka oma endise õpetaja professor Kuusikul koos laulda. Kuidas tegelikult koostöö laval läheb? Eks me oleme laval päris hästi läbi saanud. Saali poolt vaadates paistavad. Vahel tuleb hirm peale küll, vaatad hirmu nagu kaltsud, mis professor ütleb, kas ma nüüd baasi laulan või nii, et ikkagi see õpilase hirmul natuke ikka on ikka säilinud ja mida ei ole ütelda. Vaata Tikelt ei teaks. Kui Tiit Kuusik on ikka proovis siis püüamegi paremini laulda. Ainukülvanud on heade näitlejaeeldustega inimene ja see nähtavasti peaks mängu koos temaga ka hästi kergeks muutma. Seda küll me oleme ühes teinud seda maskiballi oleme. Mis me oleme teinud, oleme teinud lendavat ollandlast, kus tema oli minu partner minu armastatu senta ja need on võib-olla suuremad. Ei mäletagi praegu otsekohe, mis me kõik koos oleme teinud nende aastate jooksul on väga, on alati laval pea koos olla. Millist osa te võiksite tema tipposanani nimetada, kas on ühte niisugust võimalik välja tuua? No üks. Kui te ooperiosa olete juba selgeks õppinud, kas teie mõtted lavastaja mõtetega lähevad enamasti kokku. Kas te käsitlete osa nii nagu lavastajaga? Ütleb jah, siis nad lähevad muidugi suurem jagu kokku, sest kui lavastaja õigesti lähtub, tähendab ooperipartituuri st nii nagu helilooja teda mõelnud siis ta läheb tahes-tahtmata kokku. Seltsimees Väljaots, kui Aino Külvand proovi tuleb, siis tal on arvatavasti omamoodi ettekujutus olemas juba kujust. Kas see ettekujutus palju erineb sellest, mida lavastaja Ottaw ühte kui teist? Vahel on eriline, vahel jooksevad kokku mõtted, ta tegelikult väga palju räägib, küsib, arutleb ka osa juures ja tihti vestlema lihtsalt osa juures õige palju selles mõttes, et ma ei tea lahkarvamusi kunagi ei ole patrajugi ja teinekord on see, et ta võib-olla võib-olla liiga liiga palju, andes natuke tagasi tõmmata, teinekord maanteed väga palju aastaid juba esimene lavastasid, nii ma tegin. Estonias oli Lembitu, kus ta mängis Kaupo tütart Maret ainulateetides, alati on nyyd nimetamast aeda. Töö juures on väga-väga aktiivne ja ja töötleb suure niiskuse. Võiks öelda isegi lustiga. Tema kunagi ei virise. Iga osa on talle nii kui midagi tal on niisugune uudne ülesanne ja eriti viimastel aastatel, kui ma olen töötanud tempolgi pesist alates, on ta väga toredat karakteri. Ta mängib ju küllaltki suure ampluaaga. Neid tegelasi, mõtlen primadonnat kuni kõige niisuguse lihtsama naiseni. Võtame näiteks viimane lavastus, operett, tegime temaga koos. Siis on see minu sõber bänberi, kus ta tegi väga toredasse Sa Päästearmee tegelast Leticia Prismi, samuti seda siin ka toredasti hakkama tekstiga. Siis nimetaksin veel tema, kus ta üllatas meid kõiki, nimelt ema osas sokolaadi ooperis. Võttis kätte ja õppis ära selles ooperis kolm osa teenijanna naabrina ja ema ja ema osaga, kuigi me alguses kartsime, tema tähendab hääleulatus, kuna see on mõeldud metsale. Disain on, on küllalt, oskas nii toredasti rünnata, toone kasutada, nii et ta selle osaga saavutas väga toredaid tulemusi. Kippus olema tahaksime, nimetades tema osa ja minu, mina olen töötanud koos teile suurepäraselt särinat orgieressis, huvitavat laulistanit, spirituaali, Sid kogu osa Viisleridaganis toreda ja see tüseda karakteriga ainult huvitavat teinekord momente, kus ta, kuidas ma ütleksin, Massey kasutas ta jumalikku unustamise momenti, kus näitleja ei mõtle selle peale, et ma teen, vaid võeti, laseb ennast muusikal ja osa ja ülesandel ise kangapurgil essis. Kuidas palvet teab, et oh, doktor Jeesus, tule tee terveks pess. Siis ta teeb seda niisuguse toreda, selle neegritari, niisuguse suur evolutsiooniga ja lõpetanud Ants ütleb, et aamen ja võtab võtva tulu korvi, jookseb ruber hetkekiirust või kuidagi väga vaenulikult oli see väljaminek sealt üle lava mulle lihtsalt meeldib, vot nii, kui ainult läheb oma perekonnale tulu pealt midagi tooma ja riigistada, vot väelaskuvad näitlejast korraga plahvatab niisugune suurepärane moment, kus sa näed, et vot, et see oli õige kuju leiutaja teha enam ei oskaks midagi. Ja ainukesed ütleksin niimoodi nimelt kutsumisega, ainukene ta on ju väga, keegi mööda hoiame teda ei armastanud, on väga tore ja lõbus töökaaslane. Ja ma tahaksin teile soovida kogu südamest, et ta ikka jääks selliseks nagu ta On ja ei unustaks oma südamliku naeru. Kas vahetevahel partii meelest ära kalevilaua pärast? Lausa meelest ära minna? Seal jah, sõnad võivad ju muidugi sassi minna, aga siis ma ei tea, mul on alati siiamaani, Hollandis on hea omadus, kui ka sassi läheb, siis ma ei tea kuidagi kombineerinad. Et õige õige koha peal jõuame kõige otsaga kokku. Seal võrdlused ütleja ka ja meie teatris seda ei ole muidugi paraku see igal pool on. See on isegi imelik, et me ei ole nagu sellega harjunud, Riias laulsin möödunud aastal rubaduri, siis seal ees on hea dirigent, kaevalda dirigeerib ka mina ei oska siin avaldumine vaatamegi üle tema, seda, seda päris tüvi keldrisse. Ega näe, need tähendab etteütleja külje. Etteütleja dirigent ka on, ikka suurtes teatrites on igal pool see seal kasti all ikka lava ees on, meil ei ole, meil ei ole, meil oli jah küll ütleja lava kõrvad, aga see on juba nüüd aastal neljale, ütlevad, vahel on tõesti moment tekib, et võib-olla siiski peas, et ütleja olema niisugune moraalne tugi, nagu oleks olemas Sõnu saadete ütelda ütte laulda. Ei, teda ei saa ja meil oli üks väga tore etteütleja Olga Mikk-Krull, meie kuulus laulja. Tema ütles tõesti teksti, nii et, et vot selle etteütlemise järele isegi muusikas õigesti sisse astuda Nüüd lähevad teie suved Kloogal mööda. Mis te teete? Suvel õpid uusi osi igal suvel. Kui ei suvel ei õpi midagi. Suvel ma ei ehita, aga ma nii armastan teisi käsutada. Olle meeldib niisugune üldse tegeleda. Ehitusega tähendab selles mõttes, et et lõhkuda või midagi ümber teha või mitme laulma hakkasin, see on üldse võib-olla ka natukene niisugune juhus või? No põhiliselt ma muidugi lauldav armastasin, aga kui ma Tallinnasse õppima tulin, siis andsin kahte kooliavaldused, siis kunstiinstituuti ja siis muusikakooli. Ja kuna musi koolis olid eksamid ennima, sinna sisse sain, siis ma enam kunstiinstituuti sattunud. Ma muidugi ei tea, võib-olla ma ei oleks sisse saanudki. Aga Ma vahel mõtlen, et kui ma nüüd uuesti õppima hakkaksin, siis ma hakkaksin midagi. Kas sisearhitektuuri hirmsasti huvitab? Ja ma selle sellepärast omal seal Kloogal ka ikka armastan midagi ümber teha või midagi juurde ehitada? Meie saade on teie juubeli eelõhtul ja kordusel juubeli hommikul. Niisiis soovime teile palju-palju õnne ja palju häid osi tulevikuks suhtena.