Tere taas kuulama meedia kommentaari. Olen viimastel nädalatel rääkinud rohkem trükiajakirjanduse probleemidest. Täna tulen aga tagasi ringhäälinguasjade juurde, sest eelmisel nädalal sai ringhäälingu nõukogu juurde moodustatud asjatundjate komisjonil valmis rahvusringhäälingustrateegia aastateks 2004 2007. See dokument peaks ühendama mitme varasema samasuunalise dokumendi seisukohti. Strateegia toetab ühemõtteliselt ühtse rahvusringhäälinguorganisatsiooni moodustamist ning uue rahvusringhäälingu seaduse vastuvõtmist. Pärast seadusandluse korda saamist tuleks esimese sammuna valida uuele institutsioonile juhatus ja sellega paralleelselt peaks algama ka uue ringhäälingumaja ehitus ja sisustamine. Üsna põhjalikult on käsitletud ka uue rahvusringhäälingu organisatsioonilist ülesehitust, mis peaks üsna tublisti erinema senisest tulevikus jääksid programmid vaid tellija rolli. Sisuteenuseid hakkaksid tootma nii tele kui raadioprogrammidele sisu, toimetused, tehnilised üksused aga eraldatakse taas nendest, nagu oli muide kunagi Tele-Raadiokomitee ajal. Loodud on meie tänaste arusaamade tasemel teatav ideaalstruktuur kvaliteetse avalik-õigusliku ringhäälingu funktsioneerimiseks. Paraku programmi lisades välja pakutud finantsilised kavad vaevalt neid ideid täiuslikkusest realiseerida võimaldaksid. Ehkki rahandusametniku jaoks tunduvad needki ülepakutuna arvestades pealegi riigieelarvele lähiaastatel langevat suurt koormust mitme samalaadse kultuuriobjekti valmisehitamiseks. Kunstimuuseum, Eesti Rahva muuseum, Rahvusooper Estonia. Ja lõppkokkuvõttes ei sõltu selle plaani teostamine mitte niivõrd komisjoni taibukusest, vaid poliitikute otsustest, millest seni on teada vaid üks lakooniline punkt. Ühtne rahvusringhääling tuleb moodustada ideaalprogrammist, aga selles otsuses pole sõnagi juttu. Eelkõige on selle punkti seisuks riigieelarve vahendite senisest säästlikum kasutamine ja avaliku ringhäälinguviimine ühtse juhtimise alla. Niisiis pigem kokkuhoiunõue kui täiendavat rahavoolud. Teisalt mingi otsus tuleb lähiaegadel siiski langetada, sest avalik-õiguslik ringhääling ei saa nõnda edasi eksisteerida kui viimased seitse, kaheksa aastat pole suudetud isegi materiaalset amortisatsiooni pidurdada, rääkimata intellektuaalsest. Vahepeal on tegeldud eraringhäälingute arengule võimalikult suure impulsi andmisega ning ringhäälinguturul olnud raha on läinud kommertsstruktuuride arendamiseks. Tähelepanuväärne on rahvusringhäälingustrateegia sissejuhatuses üks lõik. Ma tsiteerin. Töörühm soovitab, et kultuuriministeerium töötaks välja efektiivsed järelevalvemeetodid avaliku ja eraringhäälingu tegevuse analüüsiks. On väga oluline, et tagatakse avalikus kasutuses olevate andmete võrreldavust sest avaliku ringhäälingu paljud kvaliteedid avalduvad vaid võrdluses eraringhäälinguga. Me oleme täna niisiis olukorras, kus ka parima tahtmise juures rahvusringhäälingureani meerimine võib siiski ebaõnnestuda sest ta on kaotamas peamist kriitikavõimelist mõtlevate auditooriumi, kelle jaoks ringhäälingutegemise malli kujundavad täna erakanalid. Rahva enamik ei saa enam lihtsalt aru, milleks mingi vaene ja koduvillane avalik-õiguslik ringhääling. Nagu öeldud, kõik see, mida nüüd ideaalist teha tahetakse võib maksma minna üle jõu käivalt palju. Näiteks Soome rahvusringhäälingu üles raadio bilansiline väärtus oli eelmise aasta lõpu seisuga 458 miljonit eurot ehk siis üle seitsme miljardi Eesti krooni. Eelmise aasta käive oli 330 miljonit eurot ehk viis miljardit Eesti krooni kusjuures üles raadio sai veel miljard krooni kahjumit. Eesti ja Soome rahvaarv erineb veidi enam kui neli korda. Siis kõige jämedama võrdlusega võiks meie rahvusringhäälingu eelarve ideaalmudeli korral olla miljardi krooni ringis. Tegelikult on aga praegu alla 300 miljoni ehk siis neli korda väiksem. Igal aastal investeeritakse Soome rahvusringhäälingutehnilisse arengusse vähemalt 300 miljonit krooni, Eestis umbes 100 korda vähem. Loomulikult pole ka Soomes kõik nõus sellega, et avalik-õiguslik ringhääling nii palju maksma läheb. Laupäevases Helsingin Sanomate lugeja veergudele inseneriooni junduneni ulatuslik kirjutis, milles ta leiab, et Soome peaks hoopis loobuma televisiooniloamaksusüsteemist mis läheb igale Soome majapidamisele, aga ka näiteks igale pensionärile sel aastal maksma 186 eurot ehk siis 2900 krooni. Inseneri Jundonen kutsub üles üles raadiokulusid märgatavalt kokku tõmbama. Selleks tuleks tema arust erastada nii TV2, samuti meelelahutusliku mad raadiokanalid x ja q, sulgeda üks rootsikeelne raadioprogramm kahest ning üldse loobuda iseseisva kavaga digitaalsete telekanalitest uudiste ja kultuurikanalist. Ehk tema räägib just sellest, mida Eestis tahetakse alles üles ehitada. Vaevalt Soome avalikkuse inseneri radikaalseid ideid kohe ummisjalu toetama tormab sest Soomes on avalik-õiguslikul meedial rahva enamiku toetus. Soomes saadakse aru, et sealse ühiskonna sidusus võib tõsiselt kannatada, kui selline sõltumatu meedia kaoks. Paraku Eestis on kogu uue iseseisvusaja külvatud vastupidist mõtteviisi ning seepärast muutubki üha raskemaks leida eelarve raha ideaalprogrammi elluviimiseks. Seepärast tundub mulle sügavalt isiklikult, et praegu peaks eelkõige investeerima omamoodi kriisiprogrammi rahvusringhäälingu kui euroopaliku ja demokraatliku idee päästmisse ja seda eelkõige operatiivse, kvaliteetse ning ka konkurentsivõimelisele tasustatud ajakirjanduse ja nüüdisaegse programmi kujunduse abil. Kui rahvusringhääling taas veenab kogu Eesti ühiskonda oma vajalikkuses ja võimekuses siis ei tohiks küll enam olla mingeid probleeme ka ideaalprogrammi teostamiseks vajalike vahendite leidmiseks. Ilusat kevade jätku.