Ninalood. Viis, kuidas siis saad, on alati kaks tuleproovi veel, noh, ma näitan sulle, näe. Oh, selline kivi ja selline hästi lapik naha võtab selle kätte nii. Ja nüüd viskas korralikult vindiga. Nii jah, täpselt läbi vindiga. Eks. Kaks, järgmine katse, ma laenan sulle oma kõige parema kivi Laanaite keskendunud keskelt, nii, ma keskendav malmi. X2. Olid täiesti tavalised põhjarannikul, ame, kivid. Kuule, ei tule ju taskutäis nutta. Milliste mustritega lae sädelev must, eks ma ikka valisin neid ka roosa või ma võtan selle endale, palun teeniv hõbekivi. Ma olen nüüd üldse üks suur kivifänn iga kord, kui ma meres käin, ma tahtsin kive koju ja Launide oma aknalauale. Näituse jaoks aga lutsukivid, ma loobin muidugi kõik siiasamma veekogusse. Mulle meeldib ta hakkas kanda ja siis mõnikord pane käsi taskusse ja katsuda neid, mismoodi firmal tunduvad kas krobelised või sile hädad. Ei taunib ainult oma maa-aluseid kivi. Ja kaks kolm. Lihtsalt kivi, kordan mul reguleeritud peale mis. Mulle tundub midagi kese mürina taolist maikuus. Esimesed äikesed ongi ju maikuus, kui mõnus, mõnus või ei meeldi, kui müristab mõnikord tunne, et sõda on, kohe langeb, on meie mererannale ja lutsukividele ja sipelgapesa Telejad, nagu on telekas, päris sõdade äike. Äike ongi suve algus. Mõtle, kui ma mõtlen kõikide nende jaanipäevade ja jaanimardikate ja värske mee ja krõmpsuvad inimeste peale. Ma ei jõua seda ära oodata. Vaata sina, taevas on ju täiesti sinine. Ei olnud äike, vaata sinnapoole. Pilved. Suured hallid pilved. Kuule. Tundsin ninad väliste vihmapiiska. Kaks kolm, kolm pirakat, vihmapiiska kila suurel ninal, sinises taevas, nägitsionid pilvi, näe, näed, neid tuleb igal pool juurde. Otse meie teadel pole ühtegi, nii ma seal siis viltu või viis kuus, seitse. Kaheksa, üheksa, 10. Miks alla? Märjaks sa mu siia tõid? Kuule, meeldiv kevadine vihm kasvatab ja värskendab ja temaga seal mingi super hästi, vaata pilvi. Mitte ühtegi tükki sinitaevas pole järelt. Jube hea, et me tulime, muidu oled vaiksel linnakivide vahel päris kängu. Karda. Võimas. Kas ei karda mitte üldse? Kord isa rääkis, kuidas me päikesega olema, et jääb suure puu juures seisma. Puu juures seista ei mäleta, siis oli veel, et peab kummikutega olema ise äike sisse. Jotoopisi tohtinud kummikutega, hulla sina mulle kõik segamini, rahu, rahu, mina, mina, mina tean seda, et äikesega ei tohi mööda lagedat välja kihutama hakata. Ei tohi joosta, pea laiali otsas ja peab olema hästi hästi rahulik ja merre ujuma ei tohi minna. Kas sulle meeldiks rohkem elada maal või linnas? Linnas loomulikult, seal ei ole seda nõmedat äikest. Linnas pole äikest, seal on 10 korda väike. Sa mõtle, kui palju on linnas elektrijuhtmeid ja äikese lemmikul elekter? Ta on ju ise ka elekter, vaatamisvälgu noolida pillub. Vaata, mulle meeldib igal juhul maal maal juhtub selliseid asju, mida linnas elu sees ei juhtuks. Ka linnas ma kardan, vähe näikest. Meil on kodus piksevarras ja kodus on üldse teist moodina. Keravälku oled näinud? See on tõesti üks kardetav asi, selline elektripall, aknad tuleb äikese ajal kinni panna, muidu see pall hüppab sisse. Aga muidugi ta võid tulla korstnast. Ja kui ta hakkab ära kaduma, et mina, siis ta plahvatab või mina ei tea, kas ma panin kodus akna kinni. Oh näed, hakkabki üle minema. Äkki tulebki keravälk või kee välkkiirelt, sa tead, või? Kui sa mitte midagi ei tea, siis kuidas sa tead, mida sa pead kartma? Kiirelt kiirelcon, selline välk, mis koosneb tulekeradest, see nagu natukene nagu pärlikee, plahvatab tihti, loodus on ikka põnev. Ja sellepärast mulle meeldibki maal, sest maal on jube. Mis mõttega maltsa maale tulen ja mere äärde, kui siin on igasugused valgud ja tulekerad linnatlased vähemalt kusagile peitu minna, kui müristab. Ta. Kahju ma jõudnudki kõige pikemad välku ära mõõta. Joonvälk võib mõnikord olla 50 kilomeetrit pikk, kujutad ette? Ei kujuta ja ei tahagi lääne Veeliks kivi, palun. Aitäh. Ma tahaks veel proovida lutsu visata. Kõike seda poleks, kui me oleks linnas see mõnus värske õhk pärast esimest äikest. Suve algus. Hurraa. Ei näinud ei kuule üldse, mis ma kuulan, kellega räägid oma välkudest õudustest anna veel üks kivikuule küll. Mina lood, kirjutab jutustavat Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Virko Annus. Kuula jälle homme samal ajal. Miina lood.