Tuju on ikkagi, on juba? Jah, muidugi peabki olema tänasel päeval. Ja mida tund edasi, seda lõbusamaks teie pidulauas läheb. Tõstetakse roose ja sinu terviseks. Sinu terviseks. May päeva terviseks. Teie terviseks, hea kuulaja. Tööinimese terviseks. Täna on tema majesteedi töölisklassipidupäev kõigil mandritel. Kõigil meredel ka õigus. Muide minu kolleeg Anna merd sõitnud mees ja sõber juba sõpra ei unusta. Niide meelitas minugi, selle asemel, et kodus pühadekingituseks atlandilt saabunud heeringat ujutada sadamakaile jalutama. Ma elasin küll kevade raju, kuid mere ääres on ju alati parasjagu tuult ja kaugele on näha seal kuskil mere selja taga, sealt tulevad ja lähevad laevad kümnete maadel olevat valgete ja värviliste meremeestega pardal sõidavad üksteisest mööda ja annavad lipuga au. Sest päevadel teevad tööd tööinimesed ja täna on tööinimeste pidupäev. Õnnelikud mehed, kes maipühadeks kodusadamas ankru heitsid. Siin seisab neid praegugi hulganisti reas Rahtris jahteri järgmises vööris kinni. Siin on heeringatraalerid ja luikvalget Tallinn Lääne-Aafrika liini laevas. Releile lassid neilt apelsini sidrunid. Tänan laevadega tühjad vahimadrus uitab tekil ja kuna kaptenit kuulmas ei ole, sest kattengi istub pidulauas laseb tunnimees meelelahutuseks vana vallatut mere, huntide laulujoru. Aga palju neid õnneseen ikka on, kellel täna kuiv maa jalgade all kõigub? Vastu astume sadamakapteni juurde sisse. Kui kord juba siin oleme, kuuleme seltsimees Sergo käest järele. Oodata umbes nii kuus seitse laeva vil sadamasse. Aga mõtleb väljaviigu tagamas, ikka ühed tulevad, teised lähevad. Ja kui palju neid üldiselt kokku ja pühade aegu saab olema sadama, seda on raske ütelda, aga nii paari-kolmekümne ümber ikka kukub meile sadamasse. Pühade ajal aga palju on neid meremehi, kes peavad pühad vastu võtma merel kaugel kodust ja kodustest. Nii et see on meremeestele paratamatu seadust ja teisest küljest võtta, kui nad, kui need laevad kõik Tallinna kokku tuleks, ega vist Kaidestki jätkuksin. No kui nüüd kõik Eesti merelaevandus laeva tuleksid Tallinnasse, sead ajasid täiesti sadamaleski. Kui pikk peaks olema kai, kui kõik Eesti riikliku merelaevanduse laevad sinna äärde panna seisma? No, ma usun, siin ei peaks olema umbes nii pikk, kui sealt Kopli poolsaarel tulla siia linna välja niux neli kilomeetrit. Meie ees on toodud Jaa, pääseisco tuur Alta kalju. Otsentaar tali KV safaril. Niinat praegugi seilavad, kes Aafrika kuumades vetes Põhjamere tujukate tuulte käest. Kaptenisillalt on kaugele näha. Seal sineta vabažeeria rannajoon. Seal tähistatakse esimest maid nii nagu meiegi. Ja nende Ahmed Ben Bella seisis täna esimest korda elus. Aga ka Lõuna-Aafrika liidust läheb mööda meie laevade tee. Seal ei peeta täna pidupäeva ja kui meremehed rööpadki õhtul sadama kõrtsis paar lonksu rummi on nende laulud nukrad. Aga laevad sõidavad täiskäigul edasi nii nagu elu läheb edasi ja kaptenisillalt on kaugele näha. Ikka rohkem saab neid sadamaid, kuhu meie laevad kurssi hoiavad. Ikka rohkem saab neid kaisid, kus sadamatöölised viskavad meile otsad, lehvitavad ja hõiskavad russo. Harašoo. Tallinna sadamakail on täna vaikne. Ainult üksikud kraana nakad kiirustavad ja üksikud jalutajad uitavad kaldapealsel merd silmitsedes. Kas tuleb või ei tule? Raske on olla meremehe naine. Nii nagu on raske olla meremees. Meri on tujukas, kodu kaugel. Aga kuulake. No. Üle kauguste plingib iga meremehe jaoks kodumajakas. Plingib täna ja praegugi. Pidulauas on üks koht tühjaks jäetud, üks napsiklaas ootab täitmist. Võib-olla tuleb ta veel ehk täna. Kui ei, siis homme või nädala pärast laudan ikkagi kaetud meremehe naine ootab, ootab, koputab isa asemel põlve peal väikest silmatera ja räägib, et nüüd varsti-varsti hakkab laev sealt mere tagant paistma. Marilyn, aga, kus isa on kaka iso. Isa on kaugel, võõrad onud meelitavad koomiga. Väike-Marilyn suhtub külalistesse aga tõsise kahtlusega. Teine asi oleks isakodus. Loodame ka ehk et isa kuuleb praegu meie jutuajamist. Niisiis mootorlaeva kihelkonna teine tüürimees Anscock, kas kuulete meid? Kohe praegu me tõstame klaasi. Teie terviseks. Kas see on teil esimesed pühad üksinda v? Mitu aastat abielus olete? Neli aastat ja neli aastat meremehe naine olla mitu korda mees selle aja jooksul kodus käinud. Rohkem kui neli Ellale hoolikalt ära. Aga kui te abiellusite, kas siis juba teadsite ka, et meie niisugune teie ees seisab muudkui aga merele ja laeva Fale? Teadsin küll. Ja ei löönud kõhklema. Tema kõhklema see kõliseb sõna niiviisi sajad saarte naised öelnud ja mõelnud põlvest põlvelisandist külas omakorda oma žanrit merereisile kaptenipabereid välja sõitma. Nii saadab uue põlve Mare, keda selles Perezestriks kutsutakse oma meest. Muide, minu ametivend Ants Vain Onanskokaga ühes laevas sõitnud ja kiidab teda tubliks meheks. Ühes me sõitsime mootorlaeval Sõrve, kus tema sõitis Hanscock, tähendab, sõitis kolmanda tüürimehele minuga mootoristina. Nonii, kaptenisillalt on kaugele näha. Ja ega kaptenisillalt seal pole enam väga pikk tihega kapteni ametit endani paistab küll, sest momendil Al sõidab nüüd teise tüürimehena juba mootorlaeval kihelkonna ja pea sealt tuleb juba vanemtüürimees ja siis juba kaptenipaelad. Ega see päevad. Nii läheb elu ja tavaline Saaremaa poiss kes aastat 10 tagasi Tallinna merekooli tuli. Et isade-vanaisade ametit jätkata, rühib kapteni paberite poole kanged mehed. Neil on isade ja vanaisade jutud, laulud veres, mida piibu popsides kiiktooli kiigutades. Kui alles aga olen poisike, kui alasega Aalen poisike i kahekümneaastane ega 10 aastane Eero liiga kauaaegne Rees veel oli kauaaegne Rees Hispaanias tuua soolaadajaid hispaanlase tuua soolad. Endasime järel kange torm, söönduse merel, kange Dorved käega, too seedri surgledgee Katsoodi surm. Kolm päeva elas seal kolm päeva la saame seal seal Rootsi arstil, külmal maal seal rootseevee arstil külmal maal tuli iga tuulme soo oli ja siis tuli ka suurde saali ja purje. Ventes ja purjede voorude wind sea. Ena neegretne H2 ja keelejutlust tahaks näha, saaks isegi. Tänastel meremeestel on oma kursid jaamajutud. Kahju ainult, et pereisa ise täna meiega koos isa lauas istuda. Siis ei tuleks lugudel lõppu küll enne hommikut. Jah, aga, aga perenaine teab seda kõike ju niisama hästi. Eks ole need kodusadama kõige hubasema tunnid. Kui naine kaenlas, tütar põlve peal mälestustes kõik sadamat uuesti läbi puuritud, tahetakse perenaene toobki praegu pildid välja terve kotitäis võõraid sadamaid. Ja siinsamas väikebukett, mis Ants vist nüüd teie abiga koos annaks meile elustada suurt hulka reisis, siin on varani suveniirid. Ja siin Siin olime koos ja seal saime väga sooja vastuvõtu osaliseks. Sadamatööliste poolt, kes kutsusid meid oma klubisse tegid meile seal väikese õhtu, koos laulsime, kinkisime neile laevapildi, mis praegu seisab Thunbergi klubi seinal, aukohal Sõrve laeva pilt. Ja reis aga muudkui jätkub, kas siin on Tunis triip, oli siin Euroopa linnad, Rotterdam siin Kopenhaagen ja pildilt puudub kalagree Kenya pealinn. Seal oli pilte võrdlemisi vähe, kuid see-eest on säilinud väikene lõigukene sellest, kuidas me Antsuga koos mõõdakolagri tänavaid jalutasime. Kaks Eesti Antsu Kahakri tänavatel. Mis siis siin silma torkab? Muidugi, esimene asi kohe see, et kõikjal roheline tänavad on võrdlemisi laiad, kuid räpased, vasta tulevad neegrid noored ja vanad jalutad muidugi vaatlen ringiga valgeid, need on siis prantslased, kes on siia veel jäänud. Saatkonna töötajad ja tõlgid siinsamas tänava nurgal. On veekraan, järjekorras on pesukausid pesuvannid ja mina olen ainult üks pesukauss, aga on kolm rida, igas reas, umbes neli 50 kaussi. Siin on vist küll kellegile väikesele liiga tehtud, mis siis ei, k i aiale vees. Just praegu möödus meist üks neegri tar pea peal, väga lähedal, väga suurt kandamit. Huvitav, kas meie naised sellise käendame, kannaks ära seda tasakaalukunstnik ja läks teiselgi meestest järgi teha? Ja praegu möödume ühest kirikust? Kujutleme ennast, mingisugust palvemaja, Väi kiriku ta ei tea, torn ei ole tal küll Vehend. Rahvas on täiesti pimedas, mingisuguseid tuld ei ole. Kingad on siinsamas, trepi ees välja jäädud. Ühele tänavale aga koguneb pikkamööda rahvast kuulda tamm, tammide. Selliseid siin on algamas pidu, mis on pühendatud Aafrika ühendatud noorsoo-organisatsioonide aastapäevale. Meenutagem, kas või aafriga sadamaid. Need on sõbrad, kes seal kraana asemel mustjas selja muskleid pingutavad. Et punalipu all purjetavad laevad kiiremini lossitide lastitud saaksid. Nad ootavad juba sadamas meie aluste saabumist. Laevanõukogudemaalt ei tule ju tühjalt. Pärast tööpäeva sadamat Meie mehi linnatänavail külvates neid lausa üle tähelepanu ja hoolitsusega. Oleme Casablanca turul kellad hilinaga kutsub bee vedajad topsikutäit vett jooma. Kitsenahast veegot tema küljel on pungil. Ilmselt on kliente vähe. Peakaota rahva murde valju kisaga pakuvad oma väikestes poeputkades kaupa araablaste omanikud. Osa neist on ära kuivanud, kõhnade nägudega, osa täis elujõudu ja energiat. Osa kaheksa, üheksa aastased. Raske on nende käest midagi ostmata jätta, niipea, kui oled ühele või teisele asjale tähelepanu pööranud. Vägisi kirutakse su käest ära. Ja pistetakse selle asemele kõikvõimalikku pudukaupa kätte. Natuke maad edasi on kõnniteel istet võtnud 10 pimedad kerjused. Üks neist seisab siis. Nende ees müntidega vast taldrik. Kuulake. Osa neist on ilma nina ja kõrvadeta. Pooltel puuduvad käed või jalad. Õudne pärand. Koloniaalrežiim. Läheme tagasi sadamasse, kuid need 10 armetut inimest ei taha silmadest kuidagi kaduda. Korraga peatab mind keegi. Usun, et selle araablase jutt oli arusaadav ka tõlkimata. Jahiel tähendab, elagu ja muidugi jään sõber elada sõpruses ja sõltumatu, sest see on kõigi aafriklaste, nii ka Maroko laste tahe. Siis kaovad ka koledad pildid Casablanca tänavatelt, mille tunnistajateks me olime. Antwerpeni smulanni ja Lissabonis liig nii laulda ühes vanas meremeest. Oma silm on kuningas, võiks selle laulu kohta öeldud. Ja eks see niiviisi oleksid. Õhtuhämaruses ja neoontulede valgusel ei paista meremeeste kodude ja klubide ja sadama kõrtside tagant nende sadamate tööliste madalat kvartalit. Aga kui selles samas ööhämaruses meeletu preeringule naine ja tunnistab päris avameelselt, et tal oleks vaja raha teenida siis ei ole vana laul liides ja ainides enam kaugeltki lõbusla. Siis läheb meremees oma kajutisse võtab paki koduseid pilte ja. Ja tuule ära asi, seda see v üks väike tüdruk kalju lõi mu ordi ratta ju juurde ja olime. Kodusadamast lähevad teele vastu viisid. Kodused majakad on ootel. Pidulauas ootab, mis samuti. Ja perenaise pilk käib ikka mere poole. Sadam paistab siingi aknast otse koju kätte. Meri on täna hall, rahutu ja mitte just kõige meeldivam. Kas meremehe naine armastab merd? Ja mulle meeldib meri, mulle meeldib meri just päikeseloojangul. Ja siis on ta tõesti ilus. Aga muidugi on ka meri, mis just ei meelita siis, kui ta on tormine ja mehed on merel ja seda muidugi. Ja teie olete Saaremaalt ise pärit mere lähedalt. See oli nagu igapäevane töömehed, läksid merele ja muidugi pidid sealt jälle tagasi tulema. Nii nagu Saare naine sellega harjunud, et meest tuleb merelt oodata. Aga. Ootamise peale ikkagi nad tulevad. Muidugi tulevad kõik laevad jõuavad kodusadamasse toovad kaugete maade uudiseid ja kaugete sõprade tervitusi. Andke andeks, aga needki on alles unistused, mis pildikotist äratus said? Oodatav ise on ju alles merel ja ei tea, kas ta kuulebki praegu meid. Mina olen kuulnud kõige kaugemale kostab. Inglismaa lähedale aga kui, siis praegu maipühade aeg. Anscop peaks olema kuskil niisuguses rajoonis, kus Tallinnas Te kuulda on mida siis talle ütelda. Enne seda oleks ruttu-ruttu koju. Kuulsite üks laev on jälle kodusadamasse jõudmas. Laevad tulevad ja lähevad nii, nagu ütles seltsimees Sergo. Dispetšeri juures on telefon tuline. Et kui laev saabub sadamasse, siis tuleb alati välja. Laeva kaptenil on kolm, neli kuni viis naist. See ei tähenda mitte seda, et ta kõikidega laulatavat on, vaid telefoni teel, kui nemad küsivad vihjet oma küsimusele suuremat autoriteeti ja täpsemat vastust saada, sellepärast nemad tituleerivad kõik kapteni naisteks ja vahel võib juhtuda isegi niimoodi, et kapteniks on poissmees. Ka seda on juhtunud ka seda on juhtunud. Need, kes veel meremehe naiseks ei ole saanud ja neid on üsna hulgaliselt kuidas need tulevad vastu laeva võtma? Kui küsitakse mõnda meremehest poissmeest või põskmehest meremeeste, ükskõik siis tavaliselt naisterahva hääl ütleb telefonis, et tema on selle selle noore mehe õde. Aga neid õdesid tuleb teinekord niivõrd palju, et võib olla kasvõi ema kangelanna, aga nii palju ta ikkagi sünnitanud ei ole. Siit perest seekord erutata. Äsja saabus Telegram. Jõuan koju maikuu esimese nädala sees, häid pühi. Ainult päike, mariliin on ärevuses. Idikas tunnebki, isa ära. Ta ei ole veel kahe aastanegi. Teeme proovi. Ütle, kes see onu siin selle pildi peal on? Kes on siukseid, pura sõnu? No siis peab isa küll olema, kui nii mitu korda hoitakse, et on isa ja mitte võõras saanu. Siis lähevad ema ja tütar sadamasse, vastu võtavad lilled ka sõja. Ja veel midagi, millest kõrvalseisjal ei ole õigust kõnelda. Seda saavad tunda kõik need, kes tänasel pidupäeval merel on. Neid oodatakse. Terviseks tõstetakse klaase. Taebla võtta tööle. Nii. Et ilma ja kui teed ohtralt raskeid, ohtralt ohte, iial ei murdnud, hoida. Et ma olen äratan aastale Halli juurde veidi üle suure lai ja vee ahoi.