Puškin nimetanud Hamletit kõige kaunimaks kalliskiviks maailma kirjanduses. Kaplinski on ütlenud väga ilusasti Ophelia kohta. See on nii nagu maiõhtune kustub eha. Vaatame mõlemaid, nii Hamletit, kofjeljad, katkendis. Olla. Või mitte olla? Taluda lend kive, nooli valjult saata ilmselt. Või võitles merede hädasid, lõpp meile teha, surnud uinuda, muud midagi. Mõelda, et siis unes kaob hingevalumeid ja 1000 piinleme liha pärast. Seda lahendust hardalt püüdma surra. Uinuda. See see ongi see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui surelike möllust pääseme. Meid paneb mõtlema. See ongi põhjus, miks Wiretsusel nii pikk, igav. Kes Elu piitsutuste torkeid, rõhu ja ikett, uhke mehe ülbust, põlatud armupiina, kohtu aeglust, võimuri, kõrkust ja hoope, mida sa bluurimatu teine vääritult. Kui rahupõlve luua endale võiks paljannaskliga Tess kannaks koormaid ja higistaks ning koigaks elu vaevast. Kuid kartus millegi ees pärast surma see uurimatu valdkondi, mille najalt ei tulda tagasi ei halvaks tahet mis pigem talub tuntud paesid kui viskub teistele, mis tundmatud. Nii teadvus teeb meid kõiki pelgureiks, kes juudikkuse nooruse värsket jumet meil närvutab. Me mõtte kaame kae ning lennukad ja võimsad püüdlused seetõttu paiskuvat teelt kõrvale. Ja kaotavad teol nime. Kui sina, teie kõrgus, kõik need päevad. Tänan alandlikult hästi-hästi. Mälestisi teie käest tahtsin ammu anda tagasi. Külmu krince tantsite ning sõnadega, mille magus hõng veel kallimaks tegi. Kadunud. Võtke tagasi, ei endist keeltmed kõnele, kui andja muutis meelt. Siin on prints. Kas võiks ilule olla paremad seltsivoor? Tõepoolest sest pigem muudab ilu võim voorumise sellest, mis ta on kupeldajaks. Kui vooruse jõud suudaks ilu enda sääraseks ta. Vanasti oli see nagu paradoks kuid meie aeg on seda näidanud. Ei oleks tohtinud mind uskuda sest voorust ei saa meie vanale tüvele nii külge pookida, enam ennast tunda ei annaks. Kloostrisse minek miks tahaksid olla patuks, isegi teeks? Ise ma olen pigem auts, kuid ometi võiksin ennast süüdistada sääraste kuritegudes, et oleks parem, kui mu ema mind ei oleks maailma sünnitanud. Ma olen uhke, kättemaksuhimuline, auahne, mul rohkem süütegusid käepärast kui mõtted meile pühendada kujutlusvõimet, et meile kuju anda või aega nende kordasaatmiseks. Kuids peaksid säärased vennad nagu mina maa ja taeva vahel roomama Ta ei ole talle abiks. Või kui sa tingimata tahad meerimine narrile sest targad mehed teavad liigagi hästi, mis koletisi teie teete. Hüvasti. Taevatäht. Tehke te jälle terveks. Lihtsalt teleõena teiega teete endale täis, et detailselt te pildistate. Te panete jumala loodud hingalistele narre nimesid ja ta teeb seda, teie kõlvatuse peetakse söötuseks. Mulle aitab sellest See ajaski mu hulluks mõttes oleks. Meil ei sõlmita enam abielusid, kes paaris elagu edasi. Kõik. Mis ülevaim Sinharis? Õukondlasija teadlasi, mõõk, pilk ja kiil. Me kauni riigi ainus lootus, hea maitse peegel, kombevaluvorm, see igast silmast silmatera. Naistest vaeseid armetuid, kes ühinguid, metavandemuusikat näen, kuidas pragunenud kellana, mis kaiki häälist läinud käriseb see kõigi üle troonib vaim. Ja õitsele löönud nooruse võrdkuju. Närbunud hulluses. Te nägite ja kuulsite meie tulevasi Hamletit ja ofiilialt. Nägite katkendit. Esimene tutvuste siiski oli. Selle järgi võib öelda, et nad jätkavad kindlalt seda traditsiooni, mida kunagi alustas Altermann jätkas Laute. Ja hiljem karm. See on kontseptsioon Hamletist, kelle ideaalid purunevad kokku põrkusest tegelikkusega. See on Hamlet, kes ei ole haiglane, Yelleniga, stiilne Biden, täitsa terve. Normaalne nooruk. Ajastul on oma silm Seksby lugemiseks, igal ajastul on omad liistud, millele on seitski tõmmatud. Meie kaasajal on oma sild seitsme juude, õigemini Tondimine, lähedane oma mõtete poolest. Kui lugeda seitsmeteoseid, siis pideva Aldeksina. Me tunneme, siis on tegemist inimesega, kes pidevalt mõtlema sellele, kuidas oleks parem ilmas elada. Kuidas oleksid inimesed paremad? See on õige sama mõte, mis on nelgi tänapäeval olla ise paremad, aidata teistel paremaks. Oxfordi ülikoolis, raamatukogus, kus on olemas kõik Seksperi teosed. On üks tragöödiast, kus on eriti loetud leheküljed, kus reeglid on päris ära loetud. See tragöödia on roomio ja Juulia mida on alati vaadatud ja käsitletud kui sügavamat armastuse tragöödiat. Ja on tekkinud vaidlemisi selle üle, kuidas aru saada, mikspärast hukkuvad loomio ja Juulia. On leitud, et küllap sellepärast osalt on arvatud nii, et nad ei ole küllalt kuulekad ega arusaajad ei kuule ma vanemate sõna. Ja on ka neid, kes on leidnud, et selline suur kirglik armastus viib paratamatult hukkumisele. Nii et sellest järeldus, et armastus tuleb olla mõõdukas. Sageli on mängitud Romeot ja Juliat ka lihtsalt kena armasse novellina, mille üle ei peagi palju mõtlema. Uue sõna Romeo ja Julia tõlkitsemisse. Teie õieti Moskva lavastaja Aleksei Popov, kes tõi välja selle joone, et ühiskonnas, kus valitsevad eelarvamused, vastuolud. On, mäletad selline armastus nagu on ruumi, oli Juulial kahe tähendab vaenuliku sugukonna. Laste armastus ongi määratud hukkumisele. Tähendab armastuse motiiv, armastus on viidud konkreetsele pinnale, seosed ühiskondliku olukorraga. Kindlasti see viib lähekige lähemale, ka Shakespeare'i läheb. Meil on täna võimalus kuulata üle hulga aja ühte katkendit, roomiast ja Juuliast. Romeot ja Juliat on neil mängitud, eesti teadis siiani kahjuks ainult üksainus kord 38. aastal Tallinna töölisteadis Te näete, kuulete ja näete Romeot ja Juliat kes tulevad Tartust Tartu rahvateatrist. Ja see on ka esmakordne katse, kus meie rahvateatri näitlejad on võtnud südame rinda mängida Seksby. Kaugtuli pik mitele oke, kes lõikas kõrva kohkuvasse. Ta laulab öösi, toll, granaadipuu. Usumi ööbik, toonilooke päeva peota tooja. Vaatar, mis kavibüütsal idas piirab, lahutab vaid Pill. ÖÖ küünlad põlenud läbi. Ergas päev nüüd kikivarvul seal udumäel. Nüüd lähen elama või ja nüüd surra, ma tean. Ma tean, see valgus pole päev. Talk suitsu tähtis väljaured, päike. Tulles sulle tunglakandjaks ning teed sulle valgustada Maatuasse. Viib ja pole minna. Siis võtku nad kinni, tapku mind. Kui sul nii otsustega jään rahule. Too aedus ei ole puhta silm vait, kandja kolmuga alge vastukuma. Ta pole lõoke, kelle lõõritus ta kõrgel peade kohal taevavõlv. Jääda jääda isub hind. Lahkuda. Surm saabus siis. Ta teatas julmalt lahku. Vahetavad silmi kannaga asioonil, nad vahetaks ka häält. Häälel kallilt võigul. Valust ja valgust valgub süldiks süviti. Siis aknast sissepäev väljakeelu üks suuriga v1. Ja taas piisanud mees, jah, sõber. Saada teateid igade, mis tunnistusest juba minutis on palju päevi. Ma küsin järve, seal mul aastaid hulk ikka kunitaasnen, roni ja hüvasti. Ei jäta ühtegi juhtu püüdmata, tuues teadigmaius käsis, usu teid veel kohtunud ei kahtlases ja kõik need päevad saavad vaid tulevikumeelseks vestluseks. Verd joob jaluv leid. Oh, saatus mis tee temalegi sustavusest kuus. Seega on olnud väga suurmeister inimese kujutamisel suur seetõttu, et ta on osanud näha inimesi sügavuti kui kunagi õigemini mitte kunagi, vaid umbes aasta tagasi lausus Kaarel Ird. Niisugused sõnad, mida kõrgemale lendavad meie kosmoselaevad, seda sügavamale inimesesse peaks tungima meie kunst. Siis mulle tundub, et meie, praegune suund inimesesse ta sügavuti näha tema sisemisi heitlusi avada vastuolusid, näha, seal eeskujuks võib olla väga-väga paljus ja väga targalt, Seczpir. Kuna see, kes pidi inimesed on rikkad, seesmiselt rikkalt oma vastuludelt, oma tornidelt oma Marudelt, siis on ka need kujud andnud väga palju materjali huvitavat tööd. Näitlejale. Sakslane papp on nimetanud Shakespeari näitlejate kodumaaks, kus alati on midagi õppida, midagi võtta, midagi edasi viia. Kui me heidame kase põgusat pilgu teatri ajalugudele ükskõik millisel maal siis me näeme, et pole peaaegu ühtegi suurt näitlejat, kes poleks mänginud sexpeli olgu siis kandvaid osi või ka väiksemaid. Meenutagem kahte suurt Itaalia näitlejat keeso Stanislavski, kirjutanud nende tööst. Shakespeari kallale. Möödunud sajandi lõpul käis Rossi esinemas Moskvas. Juba vanas heas mängis roomiot. Kuuleme, kuidas kirjutab temast Friends taski ja tema oskusest mängida roomiot. Toori kasvult Vaike paks värvitud vurrudega laiadegemaldega krimpsus näoga kuid suurepäraste silmadega tõelise hingepeegliga. Nende eeldustega, olles juba vana mees, kehastas Rossi proomiod. Ta ei võinud teda mängida, kuid ta joonistas imetlusväärselt tema sisemist kujundit. See oli julge, peaaegu jultunud joonis. Näiteks pildis mungad juures. Roomeo Rossi viskleb meeleheites ja piinas põrandal. Ja seda söandas teha ümmarguse kõhuga vananis. Ja see ei olnud naeruväärne, sest see oli vajalik osa sisemise joonise õigesti ja huvitavalt mängitud psühholoogilise joone jaoks. Meie saime aru suurepärasest kavatsusest. Olime sellest hellunud ja tundsime kaasa proomiole. Ka teist Itaalia suurt näitlejat, nüüdne sajand lõpust son salvini kelle hotello on omamoodi eelkäija meie nõukogud lava hotellodle oma suleusalduse poolest. Ta mängis hotellud väga usaldava Maurina, keda hukutab tema suur usk teste moonasse. Omamoodi naiivne lapselik usk seal vee puhul on, liigutas see, kuidas näitleja valmistas ette. Salvini suhtumine oma näitlejakohustusse oli liigutav. Etenduse päeval oli ta erutatud juba hommikust alates, sõi tagasihoidlikult ja pärast päevast sööma tõmbus üksindusse ega võtnud enam kedagi vastu. Etendus algas kell kaheksa, aga Salvini sõitis juba kella viieks teatrisse. See on kolm tundi enne etenduse algust. Ta läks garderoobi, võttis kasuka seljast ja läks lavale hulkuma. Kui keegi tema juurde tuli, lobises ta sellega, eemaldus siis ja ei millegi üle mõtlema, seisis vaikides ja sulges end uuesti garderoobi. Mõne aja järel väljuste uuesti krimineerimis kuues või hommikumantlis hulkunud laval katsetanud oma häält mingil lausel teinud mõned žestid kohandunud mõne võttega, mida ta vajas, osa jaoks läks salvini uuesti garderoobi ja asetas seal oma näole Maurideni ning kleepis enesele habeme külge muutnud end mitte ainult väliselt, vaid nähtavasti ka seesmiselt väljust jälle lavale kergema nooruslikuma kõnnakuga. Seal kogunesid töölised ja hakkasid dekoratsioone paigale seadma. Salvini kõneles nendega, kes teab, võib-olla kujutles ta enesele sel ajal, et viibib oma sõdurite keskel, kes ehitavad barrikaade või Fortifikatsioone kaitseks vaenlase vastu tema tugev kuju, kindrali poos, tähelepanelikud silmad just nagu kinnitasid seda oletust. Ja uuesti läks Salvini garderoobi ja tuli sealt tagasi juba parukas, jaotello alumises, kuues siis vööga ja idamaise kõvera mõõgaga siis sidemega peas ja lõpuks kindral hotello täielikus riietuses. Ja iga tema lavale tulekuga näis, et ta ei olnud mitte ainult jumestanud oma nägu ja riietanud oma keha Waydeli vastaval viisil oma hinge ette valmistanud paigaldades kord-korralt oma üldist enesetunnet. Ta puges Othello nahk kehasse oma artistilise hinge mingi tähtsa ette valmistusliku tualetti abi. Mõlemad need kirjeldused on, kirjutas Stanislavski poolt. Nii, Rossi quica, Salvini esinemised andsid talle palju häid mõtteid, mõjutasid tema loomingut, jaga Stanislavski enese hotello loomist sajandi lõpul. Tähtis on kõigepealt sexply mängimisel inimene. Keskne kuju seetõttu ka tänapäeval ei saa lahendada Seksby lavasse sel teel et kuhjata üle lavadekoratsioonide kaputafooridega tuia, tuua lavale toodudest, meerides sametit ja kilogrammides kulda. See ei anna šeik spiri, vaid võib ka mängida Shakespeari täiesti tühjal laval lakoonilise laval, selleks, et pääseks seda enam mõjule inimene võib loeta väga paljusid näitlejaid, millega madiitrina sind kiusama ei hakka. Kes on saavutanud oma hiilgerolle Shakespeare'i mängimisele? Kõige lähemad näited võib-olla vast siinse teatri külaskäiguetendused Leningradis kus on samuti näha seda joont, lähtumist. Tähtis on inimene, kõik muu on temale alistatud. Meie laval on samuti Terve rida näiteid meie meistritest, kus sexply mängimine onudele headeks õppetundideks. Kõigepealt paistab siin silma meie hulgast täna istuv ja olev Ants Lauter. Ants Lauter on kõige rohkem mänginud ja lavastanud meil Sekspiri Ants Lauter mänginud ja kaasa teinud seitsmeteistkümnes sexply lavastuses. See on tubli tubli kolmandik kõigist sellest, mida on mängitud meie laval. Tan seitsmel korral, lavastan ise. Ta on mänginud Hamletist Foltimbrasi oma esimest rolli 13. aastal. 10 aastat hiljem on ta mänginud Hamletit, mängida Claudiust ja möödunud kevadel. Ta tegi kaasas koostinci filmis, kus ta mängis preestrit. Ta on olnud kuni tänaseni kindlaks sexprile. Nii võiks ka paljud teised näitajate puhul räägi sellest, kuidas töö sexpeliga on andnud neile häid kogemusi, mida nad osanud kasutada ka hiljem teistes rollides. Ants Lauteri üks viimaseid osi üks silmapaistvamaid mitte ainult tema loomingus, vaid ka meie teadis üldse ja ma julgeksin ütelda ka väljaspool meie vabariigi piiri on tema Sailock, mida ta mängis 58. aastal Vanemuises. Meil on võimalus kuulata seltsimees lautorilt kahte monoloogi Veneetsia kaupmeest. Esimene monolooge viimed kokku saelokiga, kes on teada saanud oma tütre põgenemisest, kes elab seda väga rängalt läbi. Ja räägi pära südamelt oma mõtteid. Jõhvikavalud Mukraegusid, laim, valud, vurr, rahvast. Ta on nurjanud mu tehinguid. Muld sõpru ära võõrutanud, mulle vaenlasi kallale. Et olen juut siis juudi ei ole silm. Küll juulil ei ole käes elundeid, kehaliikmeid, kiindumust, Girlik. Kas kas toidavad saavad toidud ei haavu, amatöörrüüstajad? Kas meist ei kuule veelgi? Kui meid küüditati kes ei naera Siis tahame teiega sarnaneda sellest kui juut kristlasele üle teeb. Milles seisab siis kristlase leplikkus? Kätekatseks. Juudi luule Pokib millest peaks seisma siis juudi kannatlikkus eeskujuks võttes kristlast. Jõmmatsus. Õelust mida teie mulle õpetad? Tahan ma ellu rakendada. Ja oleks kollakti, kui ma oma õpetajaid üle räitrountaks. Tekulate järgmiseks Saljuki monoloogi kohtus seal kohtus üksi talle vastata Tootsile ja kohtunikele, kes temalt aru pärivad. See on üks suuremaid ja praktilisemaid monolooge nii komöödias kui ka võib-olla seitsmeloomus üldse. Ja vabadus. Rängalt ohustatud. Te küsite miks? Ma valin naela raipeli ja kui kolm kuld tukatit Ei vastama. Kuid ütleme, see on muud tuju. Piisab vastusest. Kui need, kes lähevad hulluks nähes kassikoldes paarobivjorisimat ei pea mõned, kust, sest meie ütles, nii juhidki lödi meil kuis tuju olnud. Kiita neid või, või? Nii nagu pole teada põhjust miks heid kannatajad matsutavad syda Nii minagi ei, ei saa. Eita tuua põhjust miks ma kallan liha endasantoniule kui ma teda kiusanud nii. Mess sost taandaksin. Kae muulased näit haru hüvitate, jälgiks orjad. Miks, sest et nad OSCE. Nautilissaeluk jääb siiski kaotajaks kohtus. Selle osatäitmise puhul on eriti huvitav ja väärtuslik see et me näeme, kus temast saelok tuleb keskkonda, kus ta on välja kujunenud ja tema protest, mis temas kasvab, on sotsiaalne Brutist. Selles ainuke puhul tekib tahes-tahtmata mõtteid, mis viivad meile ühele hoopiski lähedasemaid kirjanikule ja son freestyle. Nii nagu prest ei taha meile näidata üksnes elu vaid tahab viia inimesi nende mõteteni põhjusteni. Ise analüüsiksime neid tingimusi, mis midagi esile kutsub. Selleks et muuta tegelikkust, olgu see Coriolaanus või Hamlet. Šaelok Mcvet, Liir võivad Kello kõikide nende puhul huvitab seiskli kõige rohkem see, mis on nendes inimestel ühte või teisi vastus esile kutsunud. Mis on põhjus? Selle juures tekibki niisugune paralleel. Et Lauteri saelok võiks väga hästi vaielda. Brehti Emakuraažiga. Nad on objektiivselt antud, neile me olime puhul, Me tekivad mõtted, ei hakka mõtlema, miks on ühe või teise saatus selline. Ja see aktiivne mõte ongi vajalik, ulatuks saali nii Brehti kui ka Shakespeari puudel. Shakespeare pole ka mitte ainult üksi suuri kujusid, vaid ta vaatab ka väikesesse kujudesse nende sisse nende vastuolusid, nende läbielamisi. Meenutagem, kas või meie viimast suurt lavastust Antonius ja Kleopatra Ad. Mitte ainult kesksed kujud, Antonis, Kleopatra ta ei võida, Ennast ei võitle iseendaga, ei kanna vastuolu, nende neid ümbritseva keskkonnaga võeti, samuti on terve rida kõrvalised kujusid, kes meil siin vist kiiremini nüüd libisevad, kes samuti jõuavad tragöödia lõpus välja otsesele seisukohale iseenda suhtes. Üheks selliseks meeldejäävaks episoodiks kujuks, kuni ütelda on Antonius ja Kleopatra Eno Parbus. Mida mängis lavastuses Olev Eskola ja keda meil on täna võimalus uuesti kuulata. Ta tablette, Henno Parbuse kaks monoloogi. Kui Kleopatra esmakordselt kohtas Marcus Antonius püüdluse jõel? Pistis ta mehe südame oma. See pargas, kus ta istus põles vee peal kui kirg, kroom, ahter, taotud kullast purpur, purjet nõnda lõhnastatud, et armus nõrkes tuul. Tal hõbeaerud lõitakti flöödihelidele tallis vee, mida peksid kiirelt järgnema, kui armunud. Ise kõik kirjeldused muutis kehvadeks sealt kuldsest kangast telgis lebades. Ta jättis varju veenmise. Salk täidlas palgseid nagu Aamor poisse. Tal hoidis naerdes kirjutlehvikuid, tuul, nende viipess läitis õrnu põski jaotades riismeid, hõõgvel, hulk neide, neri hiide noori, näkke, kiindusita silmi. Iga kummardus, kui ehe. Üks Merilatsi juhtis ahtris rooli. Siit aasast paisus nende kätepuutest lill, pehmeist aga Kääramist algaset aroomi veidralt salapärast haisesid jõekaldaääred paiskas linn välja oma rahva. Paljas õhk ta ümber. Kui poleks kartul tühjust, oleks õhki kaasa läinud vahtima Kleopatra jätnud loodusesaal. Kui naine maandus, saatis Antonius ta rekutsemees, aga vastas. Parem olnud külaline ja panustada. Viisakas Antonius kelt. Ükski naine polnud kuulnud, ei, uus kümnekordselt. Käärdatud läks. Ja tasus peoarve.