No nüüd ma kuulsin õpilast kuulsin tema mängust välja kõik seda, mis temast nõuet. Ja muidugi kõik, mis sa räägid, on ju väga õige. Kuid minu arvates pedagoogiline töö peaks ju ka olema tegelikult kunst ja seal on ka väga oluline, mitte ainult kakuid. Ja Sa peaksid minu arvates leidma niisugused vahendid, mitte rääkida tõde, vot et peab olema nii, peab olema naa. Vaid kui sa leiad nii nagu kunstis kujundi ja õpilane reageerib sellele asjale otsekohe emotsionaalset ilma. Ta ei ole kunst olemas. Ja minu arvates kuidas sa seda serveerid, see on ka väga oluline, et see oleks ka emotsionaalne, sellepärast et et ainult niisugune asi mõjub, kui see on nakatav. Oli väga suur rõõm, kui kunagi ester möki, kes õppis minu juures konservatooriumis 41. aastal semester rääkis mulle siis 28 aastat hiljem et tal on hästi meelde jäänud üks mingisugune võrdlus. See oli vist üks skalati sonaat, kus ma rääkisin talle mingisugust läbipaistvatest tilkade, mis kukkusid ülevalt alla ja mis aitasid teda otsekohe leida seda seda õiget kõla. Ja huvitav, et vot niisugused võrdlused aitavad ja niisugused võrdlused jäävad meelde, see on väga halb, kui õpilane peab, et jah, et mitte unustada, et tema nudis ei taha või tema nõudis midagi muud. Tal peaks tulema nii otse tarvidus selle järgi, sa peaksid teda lihtsalt natukene suunama sinnapoole, teretama tema fantaasiad tarvidust selle järele, noh siis ta muidugi ei unusta, see, see tuleb tal iseenesest üldse, ma kardan, et sa natuke liiga palju huumorit. Kas on mõtet hakata siis kohe neist detailidest, nad on väga olulised, aga ära kunagi hakka sellest peale, kui ta hakkab takerduma nende detailide taga, siis taine tervikut ja muusika vajub laiali. Tead, ma eile kohtasin helvet õudsat jääd, ta töötab ju Pedagoogilise Instituudi ja tema rääkis mulle, et nad arutasid seal noos, need teised minu lapsed, kes seal töötavad. Et nad ei ole suutelised nii palju aega pühendama õpilastele nagu mina kunagi tol ajal, siis kui nad õppisid seda tegi tuletas meelde siis need lõpmatu, paljud proovid öösiti või, või kell kuus hommikul seal enne eksamit ja enne kontserti ja nii edasi minna, jälle leidsin, et see, mis ma tol ajal tegin, olid tegelikult vale. Tähendab ma tegin seda väga siiralt ja võib-olla väärtuslik selle juures oli ainult see, sest ma põlesin ja et kõik tähendab õpilased ja mina ja me oleme sellest väga huvitatud ja olime nõus pühendama oma aega ja kõik oma energiat selleks, et see paremini välja tuleks. Ma olen leidnud ups, teise toppis napimad vahendid ja mõnikord Parish Trishi käe. Leiad seda õiget ja edasi arendab, õpilane is. Pane talle nii palju suhu. Sellest põlemisest selle eest, ma olen tänulik oma esimest õppejõududele kindlasti meeles. Minu esimene dub ööd, maalist sulle rääkisin, see oli Riias. Luu esimene esinemine oli Julias. Ma ei tea, kas ta on esimene, võib-olla ma oma esimest isegi ei mäleta, sellepärast et mul oli iga tund nagu esinemine, siis ma olin väga vaimustatud klaverimängust. Ja ma ootasin seda klaveritundi. Ei kas seal oli keegi või ei olnud, mul oli siis ükskõik, aga siis hoopis ta siis mäletan, võtsin seda esinemist õpilasõhtul. Ei tea, ma olin siis kuueaastane või seitsme aastane, mängisin kuulausanatiini või pigem randa, sellest, milles ma olin väga vaimustatud. Kuna ta oli noor, siis see oli see, mis mind väga võlus, muuseas muusiks. See oli väga tore, see oli professor Rannessokollowske vanem daam. Kes oma temperamendiga, no minu silmis ta oli eriti vana, sest ma olin päris väike laps. Ja minu silmis ta oli täitsa rokk ja kees lihtsalt oma energiast ja oma armastuses muusika vast täpselt sama võin ma ütelda ka oma õppejõu kohta kelle juures ma õppisin kõik aastad Tallinna konservatooriumis, Sophia Hendrix, tema armastus muusika vastu oli tõesti nakatav. Tema ei puudunud ju peaaegu ühelgi kontserdil, temal oli oma koht alati ja see oleks väga imelik, kuid tema puuduks seal ja oli ka niisama imelik meem puudumine. Ma ei tea, miks see nüüd on nagu teistmoodi. Ega manit ele õpilasi suurt ei nöögi, kontsertsaalis õppejõududest rääkimata. Ja selles ei ole ju mingisugust kahtlust, sellepärast et seda muusikat ost üldse ei ole olemas, enne kui ta ei hakka olema ja kõlama paneb teda jo interpreet, mida ma pean vääraks, kui hakatakse lihtsalt muutma teksti pedagoog, klapika õpetama, lugema mis siis võimeka nõuda, et ta avaks ka seda, mis seal ridade vahel on. Muidugi iga märkus, mis on helilooja jäätnud interpreteerimis suhtes tuleb ju ka võtta loovalt, sest mul oli sellega seoses niisugune Simon, mängisin Mart Laar esimest siit. Ta on seal igav pannud üsnagi üksikasjalised juhendid ühesõnaga interpreteerimis, eks mina tegin seda hoopis teistmoodi ja mängisin raadios ja Mart Saar helistas mulle ja avaldas oma tänu talle olevat väga meeldinud ja see andis mulle julguse ja seda isegi kirjaba konservatooriumis teadusliku tööraamis. Tegin selle redaktsiooni. Kaasaegseid heliloojaid väga palju neist ka meie ütleme Märkused ja ütleb, tehke ise, leidke ühiseid. Ja see on ka väga tore. Ometigi andis ka need võimalused, ta pani ka väga vara, näiteks ma olen harjunud Bachi itaalia kontserti keskmist osa aeglast dos. Olen harjunud ka mängima ja kuulavad niimoodi need reed, need teed, passis see ostinaatne pass. Et see on niisugune pehme ja pedaaliga kuidagiviisi seotud, siis mu kuulsin, Glen kuuldi, kes mängis seda väga teravast tagatud ja mul oli siin nii võõras, ma ei võtnud kuidagi vastu. Aga väga huvitav, intrigeeriv. Ja nüüd ma pean tunnistama, et ma ei ole seda kontserti kuigi minul väga palju õpilased palusid nendega läbi võtta. Ja ma pidin keelduma. Sellepärast et see kuuld pani mind mõtlema ja, ja siis ma ütlesin õpilastele siia, nüüd on mitu juba olnud, et tead ma ei oska enam. Kujutad mul endal ei ole mingisugust õiget leitud ja siis ma hoian natuke eemal sellest lenguldis, ma olin täiesti rabatud ja pean ütlema, et ma isegi ei saanud endale ette kujutada, et võibki mitmeplaaniliselt kuulata. See on minu jaoks täitsa suurepärane, aga ma hiljuti kuulsin tema huultel pärid kla kiir. Tervele tähendab ma ei ole seda lõpuni kuul kuulanud ja ei ole lõpuni kuulanud, sellepärast et ma ei tahtnud teda enam lõpuni kuulata. Sellepärast et. See nii, kui pidi see järgmine tulema, siis mul on niisugune mõte. Huvitav, mis, mida ta nyyd välja mõtles? Ühesõnaga, kui on need mõtted, need muusikalised mõtted hakkavad vahele, sõidan ma siis on siis midagi katki, kui ma istun Jakule laha. Vaat nii ta võtab, kui huvitav ta võtab siin pidaliah, selle peale ma ei tulnud, vaata, ta võtab neid niimoodi ja asju niisamuti nagu kõik väga head asja. Tähendab, peaks mulle väga meeldima, meeldib. Aga siis, kui ma istun kontsertsaalis ja kuulen ja ma mul ei tule nii mõtet üldse pähe. Ma unustan seda analüüsi, mis võime, mis on igal pedagoogil tugev, sellepärast et meie töö seisneb just selles. Vaat kui ma seda kõik unustanud, siis on see Et keegi pärast küsis minu käest, mis selle orkestris, mis, mis pillid seal olid ja siis ma vaatasin selle inimesele suri imestust, et kuidas võitlejad üldse huvid. Ja niisugused muljed on kõigetuks. Palju ütlevad, et ega Prokof ei ole enam kaashäält. Aga. Minul on see täiesti kaasaeg ja nõukogude heliloojatest. Ma ole nii nagu peaaegu kõik, nimetame eeskätt Prokofjevi, Šostakovitši, eesti autoristest. Täielik käik, kääbetajate ikka närvjueerite ja et ei ole küllalt palju esinemisvõimalusi. Muidugi see aitab. Aga võimalusi on mul elus olnud küllaltki palju ja ometigi iga kontserdipäeva on üks hirmus päev. Väga raske päev ja mõtet küll Alexi ja coilid oleks viimane lisa vallas. Aga viimane lisapala on möödas, siis, siis on niisugune tunne kähjad, ma ei saa seda kõik uuesti läbi elada esimesest noodist peale. Tavaliselt noh, tavaliselt kui on enesetunne hea lavaline enesetunne hea siis kaob see ärritus just esimesse nootik, mis sealt tuleb. Ja see kohtumine ja selle muusikaga, see niisugune värske kohtumine, isegi klaveri heli peaks mul olema täitsa uus alles praegu sündinud, sellepärast näiteks ma ei armasta joonest lahti mängida enne kontserti ikka. Ma ei taha seda klaveriheli kuulda enne, kui ta tuleb mulle vastu laval. Mida rohkem seda kontserdil olnud, seda õnnestuma muidugi kontsert ja seda õnnelikum sa oled pärast kontserti. Aga ma hoiatan sind ära siis ainult inspiratsiooni peale väljamine. Teos peab olema täiesti valmis. Ja siis võib see inspiratsioon tulla ja sul võivad uued mõtted tekkida. Tegelikult ju sünnib teos iga kord uuesti. Järgmine ei ole kunagi kordamine seal midagi muud. Muuseas kui ma kuulan oma plaate põhiliselt need tuua plaadid. Ma isegi imestan, kuivõrd on kõik muutunud aja jooksul otsitiivsetei pott tulevat ja ops teine on olemas näiteks niisugune teos meie repertuaarist nagu Schuberti fantaasia. See on üks teos, mis teda pikemaks ajaks ära ei pane. Õnneks on ikka niimoodi, et selle järgi tavaliselt tootmine. Huvitav, kui me näiteks teemiad kava niisuguse linna jaoks nagu Leningrad, kus ma käin tihti ja kus on juba välja kujunenud nagu oma Puublikum. Seal. Vahel mõtleme, et ei maksa seda jälle panna, see oli ju alles hiljuti. Tegelikult paneks ise küll, sest mängida seda tahaks alati. Aga siis on eriti hea meel, kui, siis filharmoonia administratsioonis nõue. Panga ikka seda fantaasiat rahvas ju seda ootab. Aastate jooksul. Noh, ma näiteks kuulasin, lutas lovski variatsioonid, tundus, et isikule aeglaselt mängime seda kõike hoopis kiiremini ja muidugi mitte sellepärast, et et me oleme aastatega õppinud seda kiiremini. Müüdid ei ole muidugi selles Muuseas, tore oli. Kohtasin seal näiteks Novgorodis, kohtasin Valduri õpilast, kes tema juures lõpetas kenama, kui omal ajal ka eile kuulsin ja ja üldse, see on nii tore, et sa lähed kuskil linna kaugele. Järsku tuleb sul üks oma laps. Kiievisse seal on mul üks õpilane. Käisid Gruusias, seal tulid õpilased. Tore on ja see kontakt teega on see, mis väga palju rõõmu teeb.