Eesti vanema põlve haritlaste hulgas kuulub üks kõige auväärsemaid kohti Julius põldmäele. 93 aastane Julius Põldmäe on erialalt jurist, hingelt ja kutsumuse taga kultuuriloolane. Et me mõlemad oleme Tartu akadeemilise meeskoori vilistlased, siis meievaheline sinatamine peaks olema arusaadav. Aga Julius Põldmäe räägib täna ühest huvitavast baltisaksa suguvõsast, mis on ka seotud suuresti Harjumaaga ja need on nimelt prevernid alustamegi sellest, kui suur roll ja missugune positsioon oli prevernidel tolleaegses Eestis. Ja neil oli väga palju mõisaid käes. Näiteks Maardu mõisa omanik, suguvõsa siia Eestisse tooja oli iseseisva mõisa omanik. Surres Bremeni suguvõsa kohta on kirjutanud raamatu Bree Verni mana Katariina Breiverni, Maardu mõisa omaniku pojapojapojapoeg Georg von prevern. Need raamatud on ilmunud mälestada suguvõsa ajalugu on ilmunud Berliinis 1878. aastal. Need on neljas köide, need raamatut ja seal siis räägib sellest. 1225. aastal on tulnult Inglismaalt üks rüütlipoeg Saksamaale ja Baltikumis on tema jälgi 1600 algusest peale. 1600 algupoolel on Riias olnud superintendent ja ta on abiellunud kohaliku sakslanna ka. Et nendel on olnud üks poeg. Hermann Brewer. Tol ajal muide võib öelda, et selle Johannese, keda esmakordselt nimetatakse Riias, selle perekonnanimi oli pree ver. Ja tema ei saanud oma nimele ette kirjutada fon. Kuna mingisugustele põhjustel oli suguvõsaaadlist välja arvatud. Mis seal põhjenduseks võis olla, seda ei tea. Kas oli abiellumine mingisuguse ebasobiva tüdrukuga, ahade seisukohta või mingisuguse muu. Igatahes seda neil ei olnud. No meil on neid preverne, väga palju, tuleb teha mingisugune valik, Julius Põldmäe, kes on nende hulgas niisugused olulisemad tegijad. Kõigepealt, ma pean natukene rääkima Hermanni järglastest. Herman oli Riias kõrgetel kohtadel ja ta abiellus seal kohaliku fon rentern. Ta abiellus Herman sele tütre Katariina, aga vahepeal oli olnud põhjasõda. Baltikum oli läinud Vene tsaari alla. Vene tsaariks oli sel ajal Peetri esimene eetrisuur. Ja Ta hakkas juba Riias ametnikuna töötav Herman fon prevel silma. Ja Peeter esimene pakkus, tema oli justiitskolleegiumi viitsepresidendi asepresidendi koha Peterburis. Nüüd Katarina pidi perekonnaga sinna järele minema, ta läks nelja noorema lapsega Peterburi aga lühikene aega peale sõda. Suri Herman fon Brewer võrdlemisi noorena ja käis niisugune kõlakas väikselt, et, et teda oli abistatud natukene selle surma puhul, sest välismaalased mitte. Venelased ei meeldinud eriti vene vanale bojaar konnale ja, ja vanale seltskonnale. Kirikutele ja Katariina tuli nüüd oma perekonnaga sealt tagasi. Ta on väitnud, et temal läks elu Peterburis raskeks. Ta ei osanud kultuuriinimesena see halb väikese kultuuriga inimeste hulgas elada. Ja ta tuli Riiga tagasi. Ta juures käis kuulsaid külalisi sealjuures isegi Saksa vürstinna, kes läks oma tütrega nii-öelda kosjasõidule tsaari õukonda. Ja sellest tema tütrest saksa vürstinna tütrest tuli Peeter kolmanda abikaasa. Pärast kuulus Katarina teine. Aga külaliste hulka tuli ka üks sõjaväelane. Neid võis olla ka teisi, aga märgime ühte. See oli kohaliku sõjaväeosa ülem. Ta oli poisikesepõlves läinud juba kodust ära läinud Saksamaale sattus Katariina külalisteks, sobisid kahekesi kokku ja abiellusid. Peetri järel tuli Katariina esimene tema talupojaseisusest pärit tüdruku, kirjaoskamatu Katariina. Kolm aastat valitses. Peale selle tuli Peetri pojapoja või poja Aleksei kelle Peeter oma käega tappis. Selle poeg Peetri pojapoeg Peeter, teise nime all. See oli ka mõni aasta valitses, sellele tuli järgi anna. Ja, ja kõigi nende ajal oli ka pool kindral poon auväärses seisus, aga just elanal hakkas uuesti pead tõstma. Välismaalaste vastane hoiak vene vürst konnas ja, ja ülikute seltskonnas. Poon tundis, et temal võib jalgealune minna kuumaks. Ja ta lahkus sõjaväest. Selleks ajaks oli ka Katariina fon prevernil. Nad olid abiellunud. Oli tekkinud mõte, et asuda kusagile vaiksesse maakohta. Nad olid Eestimaal ringi käinud, ka, olid välja valinud Maardu mõisa. Ja 1726. aastal ostsid nad heldene ülikult tsaarikoja tähtsamalt. Tegelased ostsid omale Maardu mõisas koos kostivere ja Koitjärve mõisaga. Ja nad asusidki peamiselt Maardu elama ka vahetevahel ka Tallinnas kuna keisrinna Anna oli talle kinkinud kaks ja Tallinnas Mentzikovi majad. Meil on veel, see oli teada, kes ta oli piruka müüest keiser Peeter Esimese nõuandjaks ja suuremaks sõjamäeks ja riigimeheks tõusnud. See oli ka vahepeal langenud siis jälle vene ülikonna ohvriks, ta oli vabastatud saetud Siberisse, seal ta ka suri. Ja selle maja tandises Oki. Andi, kindral Fonboonile ja seal on siis vahetevahel ka Tallinnas elasid ja nüüd poon oli. No ütleme, Lääne-Euroopa kasvatusega haridusega mees ja talle hakkas silma madal haridustase koha peal ja ta hakkas asutama koole Jõelähtme kihelkonnas, mille koosseisu kuulus Maardu mõis, asutas ta kuus või seitse külakooli ja seal õpetus oleks kõrgemal tasemel, te saate isegi Tallinna õppima kaks külatüdrukut, kes siis valmistati ette õpetajaks ja võib arvata, et seal õpetus käis päris korralikul kõrgel tasemel. See, et kooli õpetajaks saab tüdruk, noor naine, see oli vist väga ebatavaline, sel ajal. Ega rohkem kusagil kuulda ei ole sellest ja aga need olid nähtavasti oma tööga toime. Igal kevadel on siis Puunia Katarina Maardu mõisas korraldanud siis nendele õpilastele, koolidele, õpilastele, kokkutulekuga, mida praegu peetakse spordipäevade kokkutulekutele, siis tema tegi ka taolist midagi. Ja nendest kokkutulekutest nendest koolidest oli kohapeal rahval olnud väga-väga kaua hea mälestus. Ja ma mäletan, kui ma Maardus elasid ka siis veel vanad inimesed rääkisid seda juttu, et kunagi oli olnud nii ja nii edasi ja pühitseti Maardu kooli 220 viiendat juubelit, isegi milleks kolhoos kinkis raadioaparaadi, mis tol ajal oli kaunis moeasi. Nüüd mida võib selle perekonna suureks teeneks lugeda? No oli see, et 1737. aastal tuli Saksamaalt Eestisse käimagraaf sylcendorf. See oli vennastekoguduse liikumise algataja Saksamaal. Ta tõi selle vaimu ka Eestisse, Sinson dorf. Siis endaski mõte, et siin võiks tõlkida eesti keelde piibli raamat tumedal seni veel ei olnud ja mida seni veel maarahvas ei tundnud, sellega tegeles peamiselt ja tõlkiskisele. Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Helle. Ja piibel anti trükitäismõõdus täismahus. Aga raha selleks ajaks ei olnud. Jaa, fon pool muidugi koos Katariinaga panid mängu 3900 rubla ja selle eest ilmus 6000. eksemplaris suur piibli raamat 1739 aastal. Ja see liikus kindlasti see raamat laiemalt, kuna 6000 eksemplari on ju väga suur kogus, arvestame sellega, praegu kirjastatakse mõndagi raamatut Alt 600. heal juhul 600-lt, mõned isegi 300 hektari. Nii et see 6000 tuleb lugeda väga suureks. Ja see läks müügile selle juures. See oligi juba peale fon pooni surma 1745. aastal Katariina Kingis järel jäänud eksemplarid Jõelähtme Kihelkonnal 1091, Harju-Jaani kihelkonnas 1091, ülejäänud veel Tallinna toompäästekoolile ja Katariina nõudmine oli niisugune, et need eksemplarid ja õieti kõik ekstraverdid, mis müügil läksid, ei tohtinud võtta rohkem kui 55 kopikat eksemplari eest. See kogunenud raha arvel pidi moodustada omakapital, mille protsendid läksid kooli õpetaja ülalpidamiseks. Seda võib lugeda suureks teeneks piibli väljaandmist ja eesti keeles tõlkimiseks. Muide kõrvalmärkusena ma ei tea, kas enam praegu rahvast huvitab. Kui Johannes Käbin, partei kõige kõrgem juht Eestimaal käis Maardus külas tulime ükskord läbi pargi temaga koos, eks see oma turvamehe saatis autoga ette, natukene tulime kahekesi läbi pargi ja ta küsis minu käest, et kas teil on ka teada, kes siin varem elasid. Eestsime siis huvitaval kombel ta eelistus isegi minuga koos puuvirna peale maha. Ja ma rääkisin talle muidugi mitte nii pikalt nagu siin, aga nii palju, kui ma tol ajal teadsin ja ma ütlesin, et üheksa tähtsamaks just sihilikult ütlesin temale partei kõrgemal tegelselt üheks tähtsamaks selle mõisaomanikud teeneks on piibli tõlkimine eesti keelde. Ta küsis minu käest, et kas te olete usklik. Ma ütlesin, et ma seda ei hakka ütlema, siin aga loen piiblit eesti rahvakirjaoskuse aluseks õpetaja miss Käbin, vastas, ta vastuolus õieti selle peale midagi, ta võttis selle teadmiseks. Ma rääkisin talle seal pikemalt, ma läheks ajaloolisi muid asju seal. Päris tükk aega istusime seal ja ju siis see ja, ja minu parteist loobime temale otsekohe öelda, et mai astu parteisse, need nähtavasti läksid temale nii südamesse, et 20 aastat peale meie kokkupuutesaadiste minule ühel põllumeeste kokkutulekul töötaja kaudu tervitusi ainult minule. Selgituseks niipalju, et Julius Põldmäe on olnud väga pikka aega siin Tallinna külje all kolhoosi esimees ja üks neid väheseid kolhoosi esimehi, kes ei ole kunagi komparteisse kuulunud. Aga nüüd jälle siis need Brewer, need, kas üks värvikas seik nüüd seoses foonidega oli see, kui poon nõudis, mõisnikud elavad üle jõu ja tuleb hakata nende väljaminekuid? Piirama Johannes fon, prevern oli ka korraks rüütelkonna maamarssal. Rüütelkonna peamees oli ajutiselt määratud mingisugusel põhjustel maamarssaliks. See oli tol ajal siis Johannes, don Privern oli maa pärast sellega tegelikult sisuliselt oli see rüütelkonna peamees. Ja tema võitles paljude küsimuste eest, mis mõisates olid sel ajal esile tulnud ja mõisaelu ja mõisnik Käia elu. Aadli elu takistasid üheks, selleks oli üle jõu elamine. Peale Põhjasõda, kus paljud mõisnikud olid surnud, Rootsi mõisnikud olid ära läinud Rootsimaale. Mõisad olid jäänud vabaks. Neid hakati müüma ja ostma väga odava raha eest. Mõisnikud said need uute mõisate ostjad said mõisa odava raha eest kätte. Nad nagu ei osanud õieti raha väärtust hinnata. Nad hakkasid elama üle jõu. Tekkisid võlad, võlgade üle mingisuguste arvepidamist ei olnud. Ja lõpuks oli asi nii kaugele, et terve rida mõisu, isegi kostivere läks pankrotti. Pidin minema krediitkassa alla, kes siis võlad kinni maksis ja võttis mõisa oma nimele. Ja Hannes fon preeven hakkas selle vastu võitlema. Kõigepealt ta esitas rüütelkonnale kinnitamiseks määruse või uhkaazi eelnõu, millega oleks sisse seatud Lääne-Euroopa eeskujul hüpoteegisüsteem. Mis meil praegu kehtib ka muide viimased maade tagasisaamised ja korterite mäe toast käivad kõik hüpoteegisüsteemi kaudu pateegi raamatuist läbi. Aga tookord Johannes von Bremen esitas väga põhjaliku määruse selle kohta. Rüütelkond ei kinnitanud esialgu seda läks veel mõniteistkümnendat aastat mööda, siis võeti see seadus vastu seati sisse hüpoteegi raamatut, milles hakati kandma siis selle majandi väärtus, kõigepealt siis kanti sinna siis olemasolevad võlad ja siis ka muud kohustused, mis sel sajandil olid, nii et kogu aja pidi olema siis ülevaade mõisate varanduse kohta. See pidi pidurdama seda üle jõu elamist. See oli üks liin. Teine oli ka see, et mõisnikud olid elanud üle jõu oma elukommete tõttu. Naised, kes pidudele tulid, need hiilgasid vääriskividest ja sametist siidist oma kleitidega. Mehed esinesid pidulijatudes kogu aja üks kallimast materjalist, kui teine edasi. Pulmad kestsid mida Päivi vaid vahest ka nädala juba ringi, seal toodi kastide viisi välismaa veine. Nii edasi kutsuti sajad külalised. Ja samuti olid matused väga pidulikud, liiga suurte matusest ega liiga suurte pidustustega. Ja Johannes von Bree Wern hakkas võitlema selle vastu. Taisides jällegi kitsendused rüütelkonna koosolekule. Et niisugused üle jõu elamise hakata takistama. Ja ta tõepoolest. Rüütelkond kehtestaski, reeglid, mille järgi tuli elada näiteks ei tohtinud sõita nelja või kuuega hobuselise rakendiga vaid pidi aitama kahe hobuse rakendiga. See on muidugi natuke ootamatu, et niisuguseid piiranguid sai mõisnikule esitada, kes tegi kõik oma raha eest. Mul on meeles ka niisugune asi, et pulmas näiteks ei tohtinud olla kallid veinid ja ei tohtinud olla ka inglise õlut. Just nii oli kirjas ja ei tohtinud olla ka väga kallis puusärk ega, ega siidi võis ametiga voodrit puusärgil, vaid aitas tavalisest puust puusärgist. Nii oli siis ettekirjutatud ja oli ka ette kirjutatud, kui palju võis pulmadeks kasutada Väinimi täheldada, keelati need välismaal sordid, vaid isegi veinisortide arv, pudelite arv oli kindlaks määratud ja nähtavasti selle järgi siiski hakati ka kokku tõmbama. Oli niiviisi. Üks mees pandi asju valvama eali trahvist 50 rubla või mis sel ajal võis olla? Lasen üleastumise eest ja see anti kohaliku mõisniku. No küll siis tookord oli haagikohtuniku edasi ühe kohtume järelevalve alla anti see, et tõesti sellest reeglist kinni peetakse, kui palju sellest kinni peeti, muidugi ajaloolisi andmeid selle kohta praegu kasutada ei ole ja kas sellest peetega aga tõenäoliselt siiski peeti? No nii, võtame näid preverne edasi. Johannes preverni üks oli hüpoteegi raamatute sisseseadmise nõue, mis pärast rakendati mõni aeg hiljem. Teene oli luksuse vastu võitlemise seaduse kehtestamine. Kolmas oli seotud Tartu ülikooliga. Nimelt oli ju teada, et Tartu Ülikool oli asutatud 1632. aastal Gustav Adolfi Rootsi kuninga poolt. Vahepeal sõdade tõttu oli ta seisma jäänud, oli viidud Pärnu ja lõbuks isegi tükiks ajaks jäänud soiku Vene valitsusele peal põhjendada üleminekut vene valitsuse alla. Ja 1700 lõpuks oli tulnud Venemaa tsaariks Paul esimene keda ajaloolised ja tol ajal riigimehed ja vürstid ja kõrgemad tegelased pidasid isegi natuke, kuna nii-öelda nii-öelda toetakaks, kuna temaga ei oldud rahuldama tema ukaalseid, mis ta andis olevat olnud elujõulised ja ellu rakendatavad. Ja nii edasi, aga seesama, noh, ütleme siis totakas Paul, kelle kohta praegu hilisemad ajaloolased on hakanud siiski leidma ka häid ja positiivseid külgi. See 1700 aastatel lõpul pöördus rüütalkkondade poolde ja soovitas seada sisse kohalikud ülikoolid. Sellest võttis muidugi Eestimaa rüütelkond kinni, kuna meil oli varem olnud Tartu Ülikool olid tegutsenud vahepeal Pärnus ja, ja siis soikunud ja nad esinesid ettepanekuga seada uuesti korda ja panna käima Tartu ülikool. See oli ka ette nähtud kolme piirkonna kolme kubermangu eesti, Liivia Kuura kubermangude kohta. Lätlased hakkasid selle vastu tohutult võitlema. Nad tahtsid, et see viidaks mitte riigamaid viideks nende miitamisse, mis pidi olema nende kolme kubermangu keskpaigas. Ta sarjad, lätlased selles tähenduses, et Lätis elavad baltisaksa mõisnikud ja, ja, ja Läti on tavaliselt ikka, kui seal sakslased valitsesid, siis ta oli ka laiem ringkond oli saksameelne, kui seal venelased hakkasid valitsemist, olid venemeelne ja kui kommunistid valitsesid, siis kommunismimeelne, sest Läti kütid on ju väga tähtsad tegelased viimase oktoobrirevolutsiooni läbiviimisel jäänud julgeolekus. Nii et need tahtsid selle üle viia, aga, aga just Johannes fon prevern tol ajal rüütelkonna peamees hakkas selle vastu võitlema tugevalt. Ja kogu rüütelkond oli seal selja taga ja said nii kaugele, et et Paul, esimene andis ukaasi rajada ülikool Tartusse. Paar aastat hiljem ta tühistas siiski selle Omahukaasi ja otseselt lätlaste poole, kuid tema valitsusaeg oli lühikene, ta kägistati oma vastaste poolt. Troonile tuli tema poeg, esimene poeg Aleksander esimese nime all. Ja see uuesti muutis ringi Pauli viimase käskkirja Ugaasi selle ülikooli viimise kohta Lätimaale andis siiski õiguse eestlastele ja, ja sellest ajast saadik 1802 hakkas tööle Tartu Ülikool. Muide, ma just eile vaatasin Tartu Ülikooli ajalugu, mis ilmus veel nõukogude korra ajal. Kas seal on ka Briewernist juttu? Kuna preven oli rüütelkonna esimees ja Tartu ülikool allutati rüütelkonnale Eestimaa rüütelkond kallale, siis Johannes fon, Brewer oli ka Tartu Ülikooli kuradi Ratoriks, tähendab ülemvalitsejaks, kellele siis allus see asi tema rakendas määrused ülikoolitöösse rakendamiseks. Tema töötas välja ülikooli teenistujate määrustiku, nende teenijate vormiriietuse andis eeskirjad, üliõpilaste elukohta ja nii edasi. Aga meie praegune ülikooli ajalugu ei räägi prevernis sõna ütleb ainult, et hallutati rüütelkonnale. Aga selle rüütatuna taga Johannes fon, prevern, kostivere mõisa omanik. Ja niipalju siis seoses selle ülikooliga, ma loen seda tema väga suureks teeneks. Kahekümnes sajand tõi prevernite ellu palju muutusi, kui puhkes esimene maailmasõda, kuidas läks siis? Selleks ajaks olid prevel neid nii-öelda täitelavalt kadunud. Nende kohta midagi erilist ei olnud kuulda, nad elasid oma mõisades edasi. Maardus oli fon prevern, ka saha mõis kuulus von prevernile. Kuid nad olid tavalised mõisategelased ja nende kohta midagi erilist ei ole. Mõisad jaotati suuremõisaala kohale, tekkisid asundused, aga kas mõisnikud jäid oma mõisasüdamesse alles veel läksid nad Eestist ära. Enamasti läksid nad ära. Aga mitmele poole jäid siiski alles, näiteks kostivere mõisa omanik. Fon teen, mõisasüdame ümber, said mitmed omale uustalusaajad said omale asundustalud, need olid siis enamasti 30 hektari suurused, fon teen, temale jäi mõisasüda, isegi temal oli muidugi suur tõukari, ta jättis selle omad alles, ta hakkas uuesti teenima, sellega omale jalgu alla saama ja toosti sealt ümbrusest väiketalusid kokku. Ja kuna need talumehed ei tulnud alguses oma majapidamise käesti toime ja nõukogude korra kehtestab 1940, kui talud kõik ära võeti, oli kostivere mõisas fondeni käes juba 260 hektarit pidamisel, seal oli 60 lehma sel ajal juba uuesti mõisa omale tagasi saanud samuti uuesti nagu teisele ringile, siis võiks ka nii-öelda jah, peaaegu. Selles nelja köitilises suguvõsa ajaloos on mõne mõisa kohta väga põhjalik revisjon, seal on kõik kirjeldatud küll hooneid, küll vallasvara aga kas inimhinged käisid ka selle revisjoni alla ja kui tähtsaks, siis uurijad ja, ja, ja üleskirjutajad inimesi pidasid talupoegi. See revisjon käis Maardu mõisa kohta, seal oli 1726. aastal, kui tehti põhjalik revisjon ja seal loeti üle viimase punkti seni kõik, mis mõisas oli isegi näides, näiteks seal on neli tiiki mõisapargis ja isegi on loetud üles kalasordid, mis seal tiigis sellel oli. Peale Katariina Fonbooni preemiani surma tulid tema lapsed oma järeltuledega Maardu mõisa kokku jagasid varanduse varanduse jaotamise aktis muudest talumeest, sest midagi ei räägita, aga on mõisateenijate kohta. Kutsari saab üks tegeleda oma mõisatega, seal on Fazani või faasaid kasvatus. Selle kasvatuse saab koos selle talitaja saab teine vend, aedniku saab kolmas vend ja nii edasi. Need need inimesed jaotatakse kaera koos nendega ja sel ajal oli ju pärisorjus. Inimesi võis müüa või kinkida isegi koera vastu vahetada. Ja see oli täiesti normaalne, et need inimesed mõisaga koos anti üle. See oli siis ühe baltisaksa suguvõsa lugu siin Eestimaal. Tänase maailmapildi saate külaline oli kultuuriloolane Julius Põldmäe, mina Martin viiranud küsitleja rollis.