Estonia teatrisaal mõned minutid enne suure kultuurisündmusele. Julgeksin rohkemgi öelda Eesti laulu- ja tantsupidude kõrvale millega seni oleme nõukogude eesti rahvuskultuurile küll üleliidulist, küll rahvusvahelist austust toonud. Valan nüüd sündimas uus professionaalse muusikakultuuri iga-aastase tähtsündmusena kavandatav Georg Otsa nimeline muusikanädal. Et Georg Otsa loome elu oli ühte elu Estoniaga ja sealtkaudu teatri kollektiiviga ühel pool trumpi rahvaga selle teisel pool saalis. On arusaadav, et ka ürituste põhiraskust terve nädal erakordseid ooperietendusi. Neid, milles Georg Ots ennast unustamatuks jäävalt rahva südamesse laulnud Carmentravjad, tahklutsiieti, lammer, Moore, seekord Nõukogude maa kuulsate häälte esituses. Toimuvad külaliste soolokontserdid, noorte lauljate konkurss, konkurss nõukogudelaulude parima esitaja väljaselgitamiseks ja veel mõndagi paeluvat, millega ka ringhääling kuulajaid kokku viib. Teatris on alati erutavad vaimsust kunsti rõõmuks ette valmistavad hetked kui orkester hakkab pille häälestama. Jaa, pidulikuks esietenduseks ning muusikanädala avamiseks publik saalis kohtadel asub. Isol ilusamat mõtteleidu, kui ühendada muusikanädal Georg Otsa mälestuse taas elustamisega. Temast suuremat tuntumat armastatumat laulukultuurivaldkonnas meil teist ei ole. 30 aastat aina kasvavat laienevat süvenevat tunnustatust ooperilavadel kontserdisaalides, filmides, raadios ja televisioonis. Eesti laulukultuuriesindusel, mis pingestas ooperirolli ja lihtsa laulukese jaaniöisest Saaremaast meenutatakse sellist lüürilise Scamiliat, kui tema lauldu ei olnud enne loodud põdemonserma Traviatas. Oneegingi meenub veel aastate kaugusest tanki hoteeservantesse kaksikroll NIMI osat kolabrinioos Rigaletas ja kui palju, kui palju veel sellest ka mitmed NSV Liidu ja Eesti NSV riiklikud preemiad sünnipärane talent, õlistatud karmi tööga enda kallal. Avar mõistus ja kõrgendatud kodanikutunne, võluv esinemislihtsus, seletamatu pretsedenditu sarm. 20. sajandi viimase veerandi algul kustunud tähevalgus märtsikuus möödus 65 aastat Georg Otsa sünnist. Veikleb ehk sajanditegi taha. Need olid mõtted Paul Rummalt, kelle mälestus tänasel esietendusel samuti taaselustub. Tuledega antakse märku, saatejuhi kohuseks on nüüd kuulaja kohe algavasse sisse juhatada. Esietendub Paul Rummo libreto alusel kirjutatud Eugen Kapi ooperivabaduse laulik, uus redaktsioon. Nõukogude Liidu rahvakunstnik Eugen Kapp on Georg Otsalikult etappi loovisiksus Nõukogude Eesti muusikakultuuris. Meenutagem ooperit tasuleegid, mis valmis suure isamaasõja rasketel aastatel. See oli esimene eesti ooper, mis ei olnud enam isikudraama vaid rahva tragöödia milles Jüriöö ülestõusu kangelasmeel omandas uue tähenduse. Fašismi vastu peetavas võitluses. Järgnes ballett Kalevipoeg, millega helilooja oli algust teinud juba enne sõda ja mille muusika Eugen Kapp Jaroslavli päevilt aastas. Ooper vabaduse laulik valmis heliloojal Nõukogude Eesti 10.-ks aastapäevaks. Tänane esietendus meenutab ühtaegu sõja lõppemise ja rahupäevade kättejõudmise neljakümnendat aastapäeva. Ja alustab tähissündmusi vabariigi 45.-ks aastapäevaks. Nüüd kohe suletakse uksed. Tuled hämarduvad pikkamööda. Mõne hetke pärast avaneb lava eesriie ja kunstnikelt. Renter viib saalisistuja pilgu Maarjamäe memoriaalil. Päike on loojumas merre. Lava kõrgusest hakkavad silma poeet Juhan Sütiste värsiread. Tema mälestuseks muidu ooper loodud ühes meiega meri ja maa võidu mälestust sügavad kannab. Tänases etenduses teevad kaasa luuletaja Raju Väino Puura Arm, Raivo armastatu, Helvi Raamat Kaldma, tema isa, vana revolutsionäär, vabariigi rahvakunstnik, Mati Palm, Gerda äraandja Eesti NSV rahvakunstnik, Urve Tauts, mäger, äraandja, Tralla, Münchausen gestaapo, ohvitser, Eesti NSV teeneline kunstnik Ervin kärbet, ema, Eesti NSV teeneline kunstnik Mare Jõgeva partisan Mait Roobas. Ja tantsusolistid. Vladimir Kuzmin, Marina Volkova, Jevgeni kirev. Dirigenti pulti tuleb Eesti NSV rahvakunstnik eri klass. Meie teiega, kuulajat, kodudes. Kohtume vaatuste vaheajal. Helilooja Eugen Kapp ja lavastaja, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Aarne Mikk on andnud nõusoleku kõnelda ooperist ja lavastusest. Siit reporteri loosist. Sooviksin teile sisseelamist päikeselist suveõhtusse aastal 1940. Ja juuli sündmustesse millest algas Eestile tema rahvale ja kultuurile uus ajaarvamine. Maakera pöördub itta. Lõpetaksin sissejuhatuse Juhan Sütiste mõttega et elada sisse esimese vaatuse sündmustikku. Neljast maailmakaarest lõõtsus tuul, olime murdunud üksikuks saareks. Päeval piiras meid meri. Öiti uinatas kuu korraga lõhkendon, kest, tungid paiskuvad üles palju tärkavatena, uue maailma. Kas üles? Nõnda see alga. Hommi väike on meri, õndsus kui roheline saab mööda lühikest jalga, käis rahvast vastu ja Perry rühkis, molutan minister atlerdas. Kusagil eemal. Berk põlise mäe vana võitlust, laul lähemale vajas. Nii. Taandusel alaseni mus vaata. No ma laulan Eugen Kapi Paul Rummo ooperi Vabaduse laulik esimese vahetuse ülekanne, mida praegu kuulsite, on lõppenud päikeselisest juunipöörde suvest. On jõutud rasketesse sõja aastatesse. Ja nii nagu ikka ooperis teame ka siin et lahinguteedelt tullakse võiduga. Aga missuguse hinnaga? Nüüd on aga meie reporteri loosis kuni saabuvad helilooja ja lavastaja. Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Harri Kõrvits, muusikateadlane, kelle olen palunud sisse juhatama kõnelust Eugen kapist ja tema ooperist Vabaduse laulik. Ma arvan, et meie rahvusliku ooperi kullafondi üheks aardeks on kahtlematult Eugen Kapi esimene ooper tasuleegid mis me teame, tuli kohe pärast suure isamaasõja lõppu varsti lavale. Ent muidugi see ooper oli ka nagu meiega, varasemad ooperid üldse. Nagu ütelda, nii ajaloolisel ja minevikku vaatama nii-öelda teemal seal Jüri Jüri tähistamiseks 600-st tähistamiseks valmis. Ja senivälju ooperis loomingus nii-öelda kaasaegsed ooperit ei olnudki. Ning selles osas võib-olla ainukene katse, mis kõige lähemal oli kaasajal oli ju teatavasti Eduard Oja lunastatud vanne, mis valmis just nii sõja eel kuid mis ei jõudnud lavale ja on selge. Ma kujutan ette, Reagan, kapp just noh, sõjajärgsetel aastatel, kui tal õnnestus esimene ooper, tasuleegid, ta asus kindlasti kohe mõtlema ja muretsema kaasaegse teema eest. Ja nii valmiski 1950. aastal meie esimene päris kaasaegne ooper vabaduses lauliku esimene redaktsioon. Libreto oli teatavasti Paul Rumvolt ja see tuli esmaettekandele vabariigi 10. aastapäeval seoses ka meie laulupeoga. Mäletan seda hästi kõhtust, etendust, kuna laulupeo kontsert ikka lauluväljakul ei lõppenud mitte ainult viimase lauluga, vaid läksid ikkagi nagu tavaliselt, hea komme on lisapaladena üldse peol pidu, õhkkond, ma mäletan, siis ooper lõppes ka vist kuskil nii kella pärast kahteteistkümmet, tükk maad, nii et nii et see oli kaunis väsitav ka nendele kuulajatele, kes siis saali sobida. Nüüd on aastad läinud ja me võime tagasivaates öelda, et väga palju ilusat sellest ooperist on jäänud meie Nõukogude Eesti. Prelaulu klassikalisse kullafondi, no selge, selles esimeses variandis me teame, et ta tuli välja kahes variandis 1950 ja 52. Ooper omandas teatavasti ka Preemia. Ja selles oli tõepoolest oli palju toredat sest kirjutada ka kaasaegse teemal, ega see ei olegi nii väga lihtne. Ajaline distants sündmustega oli küllaltki lühikene ja, ja paljud võisid olla selle ooperi sündmustikku kaasaelajad, sest oli tegemist ju suure isamaasõja algusega. Ja selle lõpuga need haarasse tegelikult 41 kuni 45. Ja paljud momendid säärane, võtame niukene põhituum kasvõi juba avamängust peale ja toredad rahvastseenid teost stseenid, milles Eugen Kapp on alati olnud suurmeister juba balletiga nii edasi, siis oli huvitav, et oli helilooja püüdnud rakendada ka teiste rahvaste intonatsioone seal me teame ka gruusia ja vene intenatsioonidele üles ehitatud üksikuid numbreid ja stseene. Ja muidugi terve rida keskseid momente, minul isiklikult näiteks on hästi meelde jäänud armuaaria. See on tõesti üks silmapaistev saavutus meie ooperiaariate nii-öelda varamus, samuti muidugi ületamatu ja tore oli Tiit Kuusik peaosas oma selles anoloogiga vanglastseenis. Ja ka lõpulahendus, hästi dramaatiline armusurm. Kaheplaaniline tegevus, lähenev meie võitlejate kool, selle foonil traagiline sündmus esiplaanil. Nii et seal oli terve rida, oli häid momente, kuid ma alles hiljuti seoses meie ooperiajaloo kirjutamisega aastatest 1945 kuni 60 vaatasin ja uurisin uuesti selle ooperi läbi ja muidugi seal oli ka terve rida üleliigset, nimelt seal oli peaaegu iga säärase üleskutsuva aaria või harioosov järel oli kindlasti pidi olema ekskoor kas siis meeskoor, naiskoor, segakoor või ja see pidi kõvasti kinnitama siis seda, mida oli eespool lauldud, need säärast liigliha oli seal küllaltki ja ma usun, praegune variant, mis on nüüd läbi nagu ütelda laagerdunud tükk aega. Ja kahtlematult Eugen Kapp, et tänapäeval kirjutab hoopis teises keeles, tal on nende aastatega palju uut juurde tulnud, vaatamata oma kõrgele eale. See on lihtsalt rõõmustav. See ei ole mitte kerge töö, ühtegi säärast teost uuesti nii-öelda uude kuube panna, teda veel kord viimistleda ja kaaluda, mida võtta, mida jätta. Ja see näitab, et ta on praegugi Eugen Kapp oma loomingus täiesti nii-öelda mees omal kohal. Ja kahtlemata rõõmustab oma muusikasõpru ja meid kõiki vabadusi lauliku uue. Loodame lõpliku resolutsiooniga. Ja nüüd on meie mikrofonide juures Nõukogude Liidu rahvakunstnik Eugen Kapp ja lavastaja Estonia pealavastaja, vabariigi teeneline kunstitegelane Aarne Mikk. Ja kui esimene vaatus algas, jõudsite ära käia ilusasti ka Georg Otsa haual metsakalmistul lilli viimas. Ja täna me ju alustasime Georg Otsa nimelist muusikanädalat. Kõigepealt tuli noorte lauljate konkursi žürii koosolek ja osavõtjate vahel järjekorra loosimine. Siis läksime metsakalmistule Georg Otsa kael mulle lilli panema ja. Eugen Kapp, kui nüüd mõelda tagasi enne, kui räägime teiste teie tööst, Georg Otsale Ma pean ütlema niiviisi, Georg Ots oli väga kultuurne laulja. Ta oli suur tõsine töö vees ja mäletan ka seda eriti seda aega, kui ta oli koos Gennadi Bodelske ja kes on minu endine õpilane, olnud õieti konservatooriumi üliõpilane, kui nad koos musitseerisid ja neil valmis väga palju suuri Bertuaardanab. Ja repertuaar oli niivõrd hästi ette lauldud tänu muidugi sellele nad mõlemad olid väga kultuursed. Nii, ja kui tuleksime nüüd tänase esietenduse juurde, kuidas sündis mõte pöörduda 50.-te aastate muusikateose juurde tagasi mis paratamatult kandis endas oma ajastu märke, nii positiivset kui ka negatiivset? Teater otsis teost, millega tähistada nii suure võidu neljakümnendat aastapäeva ja 40 viiendat sünnipäeva Eesti NSV elus ja tundus, et kõige paremini sobiks selleks just Eugen Kapi vabaduse laulik kuna ta puudutab mõlemaid neid teemasid. Ja oli kõige esimene reageering meie autorite poolt kaasaja sündmustel. Tere. Mind seob Estonia teatriga kauaaegne loominguline side ja alates 1945.-st aastad Mil lavaste minu esimene ooper, tasuleegid, vabadus, Lavly konteinerooper, esimene lavastus oli teostati 1950. aastal ja teost etendati ka Moskvas Eesti muusika tikaadile. Tol korral laulsid meie rahvakunstnikud Tiit Kuusik ja Elsa Maasik. Ja nüüd siis kolmas lavastus, mille kaanel on, olen osaliselt koondanud ka kolmest vaatusest. On nüüd siin nüüd kaks vaatust. Laiendatud on mõnede osatäitjate muusikale korrekteristika, Grektilistika ja lõpukooris. Olen tarvitanud. Milleni on minu arvates kroonib selle ooperifinaali. Ja nüüd pärast esimest vaatust taas on kõrva hakanud esimese vaatuse kaunid aariad ja duetid ja koorid, siis on päris selge, et need väärtused tuli rahvale tagasi anda, aga ometi te annate seda uuemas tänapäevasemaks, teisenenud rüüs. No aeg on võib-olla muutunud ja meie galaktika me ise muutume ja meie praktika, meie kokkupuuted teatrikunstiga üldse natuke teisenenud. Tänapäeval me ei otsinud koos kunstnik Heldur Enteria dirigentide Eri Klasi ning Kirill Raudsepp enam võib-olla sellist realistlik olustikulist rüüd. Meile tundus, et kui me vaatame nüüd tagasi nendele aegadele, siis on midagi nagu kristalliseerunud, selgunud, üldistunud ja meie mõtte olid nagu serveerida seda teost tänapäeva prisma läbi, et, et üks sõjaveteran selle ooperi peategelane, poeet kohtub oma mõtetes mingi sümboolse mälestusmärgi jalamil noore põlvkonna tee oma minevikumälestustega ühtlasi. Ja seetõttu etenduse kujunduslik külg on väga lakooniline. Ja selle sisse nagu tulevad need pildid. Ja võib-olla see piltide rida on võib-olla mõnes mõttes Kemaatilisem, aga ta annab väga kiirelt võimaluse üles minna ühest sündmus ühelt sündmusel teisele ja ja ooper, seetõttu läheb meil ühe vaheajaga tunduvalt lühema üldmetraažiga kui varem. Me ei tea öelda, kas see on parem või halvem, aga paratamatult selline lähenemine tingis ka mõnest stseeni lühendamise ja mõne lõigu väljajätmise. Aga noh, nii ta on olnud igal lavastanud oma käekiri, oma arusaamine kunagise öelda, millise paremana. Austatud Eugen Kapp, kui nüüd mõelda siiski, et te kirjutasite ooperi 1950.-ks aastaks nüüd 35 aastat hiljem, olete te selle kallal uuesti tööle asunud, kas see ei olnud ka raske, te olete siiski nüüd teine muusik, peaaegu et teine mees. Ja ta läheb, raskus seisab seisnes selles et mina loomulikult oma muusikalises, ütleme avaldustes ma ei ole enam see, mis viiekümnendatel aastatel, see on loomulik seepärast, et on juba kirjutatud viis ooperit Rembrandti viimase eelviimase ooperimuusikale keel on hoopis teine. Kuid ma pean, ütleme niiviisi, et mind võlus Pealt minu lepperitisti, Paul Rummo, väga head libreto. Need libreto on kirjutatud tõesti väga meisterlikult. Kellelt on nüüd mõtte Sütistele, kas mäletad, teise kassetist? Mäletan, mina sain temaga tuttavaks just 40. aasta alul ja mäele On ka seda, et tema on igal juhul tema luuletus, maa, pöördu. Ta see tegi mitte ainult furoori, vaid see oli ka tõepärane pluss, ütleme maakera tõepoolest pürmav itta. Kuid sel ajal see oli niivõrd aktuaalne ja niivõrd kuidagi löögiline, et lihtsalt. Tabas seda kogu oma hingega hingelaadiga ja oma hingega ja ja ma pean ütlema, nii, mina olen ka haaratud sellest luuletusest ka ja ma mäletan, et alles hiljuti ma kirjutasin kalurilaule ja vaatasin, et üks teine luuletus kalurielust kavaga sobib see. Nii et selles süks viimaseid toit on ka Sütiste sütest tekstelegi. Tahad Sütist on ju selle Juhan raju prototüüp, kavaleht kajastab ka meie suhtumist sellesse ajajärk ja me võib-olla nii nagu me oleme selle sündmuse alguse lõppu toonud lähemale kaasajale. Seetõttu me oleme ka üritanud, võib olla kas või nende kavalehe materjalide kaudu anda mitte ainult Sütiste loomingut, vaid ka teiste luuletajate ja teiste kunstnike nagu mõtteid ja visioone nende sündmuste kohta. Et päris nüüd kitsalt Sütiste leiba, seeru, aga, aga tema looming ja tema luule nii palju, kui see selles etenduses kõlab. Lisaks Paul Rummo tekstid need meile muidugi kõige olulisemad võib-olla mõnede rummu enesele väljenduste aja kahelisunberegul teravalt tunda, sest see oli nagu otsene sõjaaegne reageering nendele momentidele tänapäeval, ma kujutan ette, et rummu ise oleks neid sündmusi andnud natuke teise sõnastuse kaudu. Aga ega aega ja seda otsest nagu reageeringut ju välja ei lõika, ei olegi vaja seda teha, me siis peame nagu suutma sisse elada nendesse mõtetesse nendesse tõekspidamistesse, mis tollal seda ooperit looma ajendasid. Aitäh teile, Sessaal taas pimeneb. Et mõttes võiks taaselustada ränkrasked sõja-aastad kõigega, mida need aastad endas kandsid vaprus, reetmine, vägivald, ohvrit ja armastus. Kui selge taevas kui usk tulevikku. Ma juhatan sisse ka kuulaja jaoks teise vaatuse. See on kolmas pilt. Raivo istub üksikkongis ja püüab kirjutada, ent töö ei edene. Siis aga meenub karm tema julgus ja meelekindlus ning Raivus saab oma ängistust üle. Ta koputab naaberkongis seinale, andes sel moel edasi oma uut luuletust. Ma ei usu Eelpostikatseks. Arko. Aga vaat see ja õigeks ajaks haarasin. No. Seda ka. Aga kui ma nüüd väga hoolega k. A no ma Esietendus on lõppenud. Teatrisaal on tühjaks jäämas. Aga saalis hellivad veel helid. Äsja lõppenud vabadus elavlikkust. See oli ooperi kolmas redaktsioon. Hea on siin saalis meenutada sellest muusikat täis saalis. Mõtlen end aastasse 1951. Siis määrati vabadusi lauliku eest heliloojale dirigent Kirill Raudsepale, lavastaja Aleksander einerile, koormeister Tiiu targamale peaosades esitajatele Tiit kuusikule Elsa maasikule ning Aaro Pärnale. NSV Liidu riiklik preemia. Ja siin minu kõrval tena istuvadki Tiit Kuusik ja Aru pärn. Teile oli tookordse ooper kirjutatud teie hääli, oli helilooja kaua oma mõtteis kandnud. Missugune tunne oli vaadata tänast etendust? Tuli siin väga palju tuttavat, et või oli siin võõrast, sest tegu on ikkagi uue redaktsiooniga. Mõni koht tundus päris tuttav, olen Hage sealsamas läksid jälle võõraks. Ja teile, Tiit Kuusik? Noh, minul on jäänud siiski meele niisugused võrdlemisi jõuliselt numbreid, mis mul tuli selles ooperis läbi viia, mis täna aga nii-öelda puudusid. Täna pandi vaena raju ainult viimasel minutil raudu, aga mai algusest peale juba rahuldus ja pikali maas. Ja see oli päris niisugune, noh, ma ütleks niisugune sportlik number raudus käed selja taga ja püsti tõusta siis. Ja näidata oma võimsust ja üle olemist sellest surmaohust, kus raju seal pangas viibis. Tookord naaber oli neljas vaatuses tänan oli tihendatud kaheks vaatuseks aga huvitav oleks just meie uuel põlvkonnal kuulda kõike seda mis meenub teile tollest etendusest aastast 1951 mis oli teistmoodi lavapildis lavakujunduses kogu ülesehituses. Esimene vaatus oli rohkem massis seen ikka nagu ma mäletan, olinivisti. Ja ma mäletan, et meil oli algus päris esimene reaktsioon oli Harjumäe kohviku jaaja Harjumäe kohvikus toimuvasse lugu. Ja sealt me siis tulime sinna välja ja, ja selle esimese vaatuse lõpp, rongikäik läks üles. Esimese, kes oli esimese pildiv esimese vaatuse lõpu, eks, Toompeale punaste lippudega, see suur lipp tuli välja. Viiner oli lavastatud suure lipu sinna taha. Seda ma ei mäleta enam meeles, vot see oli väga võimalik. Seekord olin nagu dünaamikatele rohkem sees. Kas oli ka sõjamasinaid? Ei olnud lõpus lõõr tank, kollitasinga osa esimeses redaktsioonis. Ma tegin madrust, olime Tallinna, kaitses oli ja, ja seal tuli üks Saksa, atan. Barrikaadil olingi ja ma panin neid granaate vööl täis, jälle hõikasin kodumaa eest Stalini Eesti. Hüppasin tanki alla suurt tossu välja ja oligi läbi, vajus kokku. Ja sõjapilt oli küll levimas pilt. Partisanide laul oli veel, mäletad, sa laulsid seal sees? Vabaduse laulik käis Moskvas. 1950. aastal. Kuidas Moskva tublilt vastu võttis, oli etendus eesti keeles. Kas ka tookord ooper lõppes nende võimsate kooridega? Seda ei olnud, mis päris lõpus hümn sees olid. Ja see oli küll Tallinnasse saabumine, mingisugune, olin nüüd tanki ääres, olime Kaldma ja midagi, jah, kassi tankid ei tulnud sisse vä? Kuidas te hindate tänast uut lavastust ja kuidas te hindate noori osatäitjaid? Tublid?