Tänases lemmikrollide saates kõnelejaks meie Estonia teatri esitenor Hendrik Krumm kes tuli alles äsja Castrol reisilt Prahast. Ja võib-olla tema puhul peabki küsima nõndamoodi, et kas kõik teie lemmikrollid ongi üldse olnud ka koduteatrilaval või olete mõnda neist mänginud ainult väljaspool kodu? On tulnud ette muidugi, et palju osi on tulnud teha ainult mingisuguse teatri või mingisuguse kontserdi jaoks. Näiteks Soomes sai tehtud see merikajuha, samuti sai ette kantud prantslastega Berlioosi Fausti needmine, neid meie oma kodupublik ei ole kuulnud ega näinud. Praegu on osa rolle, mida Estonia teatrist on juba ammu maha kantud. Saavad kas trollidest siiski veel edasi? Nii Paul mäel avastas, et kui, kui kõik muud asjad. Nii et ka see on niisugune asi, mida muidugi kodupublik ei kuule. Aga kas on ka selliseid rolle, mida teil on tulnud ainult läbi lauldaja esitada üksikuid numbreid teosest, aga mis rollidena siiski hinge seisan. Üks roll, nagu ma ütlesingi, ongi Berlivusi Fausti needmine, see on minu meelest väga hea muusika ja väga huvitavalt annakse kõik lava, sest teda on muidugi raske lavastada, seal on ligi 20 pilti, pildid peavad kiiresti vahetama. Aga ma usun, et kui oleks niisugune režissöör, kes tahaks just midagi näidata, kuidas on ta on võimeline lavastajana, siis see oleks just niisugune roll, kus ta saaks ennast näidata. Uuest küljest omal ajal ma laulsin näiteks vedru, ooper Lembitu, mis läks ainult ükskord ja õnneks teda lindistati, ta on olemas kuskil seal raadio või televisiooni kolikambritest, et ma olen üks kord elus kuulnud seda aariat ja, ja ma pean ütlema, et aga mõtlesin, et kes Eesti laulja võib-olla, kes seda laulab ja siis lõpuks ma taipasin, et tsema. See vedru ooper on väga-väga hea, ooperdan muusikaliselt hästi läbi komponeeritud ja nii sümfooniline ooper ikka huvitav ooper, mida võiks ka näiteks meil laulda. Mis ühendab üks külas mere ka? Näinud ja. Söödavaenlastega. Ja omasoo needs a la. Soostun. Mis puutub nüüd üldse niisugustesse, kas troll osadesse ja siis ma kuigi palju niisuguseid statistikaid endal pean ja praegu mul esikohal on kindlalt Ruba tuur siis tuleb Rigolettot Rubatuurima, olen laulnud 110 korda, erapooletud 80 korda. Aga see muidugi ei tähenda, et ma ise pean neid endal kõige paremaks ooperiteks. Ma ise olen arvamusel, et kui minu käest küsitakse, missugune osa minu osadest nii kõige rohkem minule sobiks, milles kõige kõigega kaugemale nagu küünin, siis ma ise nimetaksin selleks Verdi ooperit Maskiballi. Maskiballist laulate Gustavi osa. Miks see osa teil siis kõige paremini on õnnestunud kastandeenatuurile kõige lähem pühenda, muusikaliselt kõige sobivam? Ta eelmiselt on jah, siin, et kodus paneb ise oma piirid mulle Arderi papigi kunagi ütles, et seal on niisugune baritoni hing. Mul on tõesti baritoni hing, ma tahaksin hea meelega mängidega baritoniosi ja dramatismi, nii, sest mulle meeldib. Ma teeksin muidugi hea meelega Othellot ja padaemandat ja kõiki nii sellest, aga aga siin on omad piirid on ja ma leian, et isegi praegu kui võtta minu osadest seal truba tuur või talupoja au, need on minu jaoks, ma peaks ütleme, niisugust viimased osad, mis ma võin teha, nad on juba niigi liiga dramaatilised. Ja selles suhtes vot just nii selle järgi võttes siis maskiball on muidugi kõige kõige sobivam parasjagu nisust, kergust, lüürismi ja, ja teatud mõttes ka dramatismi arvestades oma häält ja oma mängulisi võimalusi, ma leian, et selle osaga ma olen sportliku väljendit kasutada maailma edetabelis võib-olla kõige kaugemale jõuda. Kuidas te üldse hakkate osa tegema, kas te lähtute muusikast või panete enne karakteri paika? Küsimus nagu öeldakse, kas minna seest välja või väljast sisse mõlemalt poolt, kui uksed olemas, siis saab. Aga osa õppimine hakkab ikka muusikast ja, ja eks muusika ole ikka kõige tähtsam selles mõttes ooperis, et et kui, kui Ring hakkab muusikale vastu käima siis ei tule laval mitte midagi välja. Ja, ja siin on palju võimalusi, üks võimalus on, on mänguvõimalusi, üks võimalus on, on lähtuda sõnalises tekstist ja, ja üks võimalus on siis minna muusikest ja tihtipeale see on muidugi nisus, ooperid, kus need asjad on kõik nii paika pandud, aga harilikult on niiviisi, et tihtipeale on üks, üks pool on nagu tugevam, teine pool on nõrgem. Täpselt, need aktsendid ei lange kokku. Sellisel juhul ma olen täielikult veendunud, et, et tuleb lähtuda ikka muusikast. Sellepärast et muusikaline üldine atmosfääri, mis luuakse laval, see on paljudel tähtsam kui midagi muud. Verdi puhul on nii nagu, nagu igasuguse teatritegemise puhul Verdi on väga teatraalne helilooja ja, ja nii nagu draamalavastajad ütlevad, et, et mõnda tükki püütakse teha väga eluliselt ja realistlikult ja teist püütakse teha rohkem neid diaatrilikult teatra reaalselt ja, ja tihti peale see, see eluline variant, see, kus püütakse nii täpselt naturaalselt seda jäljendada. See ei ole oma kunstiliselt jõult mitte kõige tugevam vaid vastupidi, nisust, teatraalsed üldistused ja kokkuvõtted, mis toimuvad, need on niisugust energiat mängult ja informatsioonilt palju suuremad. Ja Verdi on minu arust just üks niisugune helilooja, mis on, tema on nagu väga kontsentreerunud muusikasse just need erilised ekstraktid, niisugust kokkuvõtted ja tema väga vähe on, on niisugust, tühja muusikat, mis seob ühte asja teisega või niiviisi, tal on kõik, mis tuleb, see tuleb nagu öeldakse, nagu tuli mutrist selles mõttes, et kui sa hakkad teda laulma, siis peab ka ise suutma ennast viia selleni, et need need plahvatus momendid ja need kontsentratsiooni momendid, et need oleks tõesti sellel tasemel, nagu nad peavad olema ja selle tõttu peabki ütlema. Itaalias Mulle ka öeldi, et Verdi muusika ja niisugune muusika nõuab väga professionaalset lauljat, kes on võimeline professor rahaliselt ja tehniliselt seda tegema, samal ajal näiteks Putšiini muusikat võib laulda palju. Niisugune noorem inimene, kellel ei ole nii suuri kogemusi ja lihtsalt niiviisi loomulikult eluliselt võttes ilusti tunnetades ja, ja see kõik sobib väga hästi Everdist, sellest jääb väheks. Kõlas Gustavi laul Verdi ooperist maskiball. Jätkaksime juttu sellest rollist, kui nüüd ei ütlekski roll, ütleks hoopiski inimene, milline inimene, milline isiksus on Gustav. Gustavi puhul oli meil algusest peale, kui Paul Mägi hakkas seda siin 60.-te aastate lavastama siis Ivan, sel ajal tekkis Gustav ümber väga niisugune vaidlus, et missugune see Gustav peaks ikka olema. Ja ma ei tea, ma olin küllaltki noor ja, ja niisugune algaja sel ajal aga nähtavasti mind aitas see muusika ja, ja mulle tundus, et kui lähtuda muusikast siis Gustav niisugune halb inimene kuidagimoodi ei saa olla. Sellepärast et muusikaline materjal on tal kõik niisugune, et see ei sobi sellega. Ja samal ajal ma tean väga hästi, et kui Verdi näiteks oleks tahtnud siiski anda talle neid jooni siis ta oma teistes osades on seda väga hästi osanud anda selle tõttu. Nii tekkiski niisugune küsimus, et paljudes teatrites lahendatakse Gustav osa eriti sel ajal lahendati teda niiviisi, et, et Gustav on üks paha mees, võttis oma sõbra, naise ja niisugune kerglane ja, ja lõpuks siis ta tapetakse teatris maha ja, ja üsna ja et see niiviisi juhtus. Aga ooperifinaal on kirjutatud niiviisi, et kindlalt puhtalt on näha, et helilooja on, on Gustavi poole peal. Ja nüüd tekibki, kui Gustav on kogu aeg niisugune paha, paha, paha ja, ja lõpus siis järsku keeratakse see plaat teise pidi, see ei, ei mängi kuidagimoodi välja ja mina hakkasin seda tegema algusest peale, me isegi Pauliga vaidlemisest Paulo tahtis ka nagu natuke, et ta oleks ikka algul nagu halvem ja kõik niiviisi. Ja, ja hiljem ma näiteks Rootsi kriitika ja mõningad muud väga kritiseerisid seda ja leidsid, et ajalooliselt ikka Gustav olevat olnud halvem ja nii tulevad selles osa käsitluses olevat teda nagunii paremaks tehtud ja leiti igasuguseid põhjendusi. Aga viimasel ajal seal on siiski see asi muutunud Gustavi kasuks. Ja viimane lavastus, mida me nägime ka mööda skaala teatris, on selle poole peal. Tähendab, Gustav on niisugune inimene küll, et ta armastab seda Renaad naist ja, ja kõik niiviisi, aga see ei ole sugugi mitte nisu nii kerglane, armastus, see on nagu see tekstist ja kõigist asjadest välja lugeda, et see on kestnud juba juba aastaid ja aastaid ja ta nendele seda kogu aeg alla surunud ja see on suure võitluse tulemus. Et see asi on nii kaugele jõudis, et nad ükskord seal võllamäel siis kokku said ja, ja lõpptulemus nagu siiski näitas, et ta otsustas siiski loobuda ameelist, kuigi tal see võimalus oli, et ta oleks võinud teda endale naiseks võtta. Siin on näha, et siin on suurte ja, ja jõuliste tunnete tegemistega mitte mingisuguste kergemeelsuse hetke tulemus. Aga see ju muudab täielikult ka osavokaalset käsitlust. Osa vokaalset käsitlust teatud mõttes ja kui leitakse, et kui on halb inimene, siis võib ka nagu halvasti laulda. Et mida, mida halvem tämber ja niiviisi, et kui on hea inimene, siis nagu see ei sobi kokku. Jätkates nüüd juttu halbadest inimestest ja ikka Verdi juures, püsides hertsog kolletasteni vaieldamatult halb inimene. Ja sellepärast olen ma kriitika käest küllaltki palju pähe saanud ja ja nemad leiavad, et neut täiesti õiglaselt, mulle annavad pähe. Ja mind süüdistatakse selleks, et ma ei ole sellest asjast aru saanud. Ja ühesõnaga tuleb nagunii välja, nagu mul oleks nagu kogemata juhtunud või et ma ei ole nagu ära tabanud. Aga ma teen seda kindlalt sellega niiviisi. Siin on üldse niisugune moment, et tihtipeale arvatakse näiteks, et et miks näitleja näiteks ütleme aidas või trubaduuriks, et miks ta seisab nii palju paigal, ei liigu, et teda ei ole õpetatud ja ta on saamatu. Ja teises osas näiteks on jälle teistmoodi. Kunagi nagu kriitikat ei tule nagu selle peale, et inimene meelega tahab teha, see on tema osakäsitlus. Sellepärast et kui näiteks ma mängin, ütlen poeemi või midagi, siis ma ei seisa paigal ja, ja ma mängin teises stiilis, see ongi see stiili küsimus. Siin ei ole mitte see, et inimene ei oska, kui nüüd tulla selle hertsogi juurde tagasi, siis kui ma olin Itaalias ja käisin seal Verdi sünnikodus, rääkisin nende inimestega, kes veel teadsid, mida Verdi Narvas ja mida ta ise ütles selle hertsogi kohta ja, ja vaatasin seda kohta, kus kohas ta seda kirjutas seal Pusetus ja seda loodust ja tihtipeale see on väga-väga tähtis, et aru saada nagu niisugust helilooja neist lähtekohta. Verdil on nagu jutu järele aru saada, ei ole sugugi mõeldud niiviisi, et hertsog on paha ja Rigolettot on üldiselt niisugune kannatav inimene ja vaene inimene, kes kannatab kangesti sealsete juttude järele ja asjade järele. Ma sain niiviisi aru, et kõigepealt Verdile väga endale hertsog meeldis, tähendab, kui kuju ja inimene talle meeldis tema elujõud. See, et ta oli niivõrd vitaalne, ta on küllaltki kui niiviisi võtta niisugune omaaegselt revolutsiooniline, aga küllalt nii uuelaadse mõttega. Ja kui nüüd tagasi tulla Rigolettot juurde, siis Rigo Leto on, on küllaltki, meil püütakse Rigolettot tingimata mängida väga heaks. Aga Rigolettot on just vot need kaks poolt ja teine pool. Tal on küllaltki vastik ja paha selle Tanja tegelikult lasknud ennast viia elu sunnil nisus küllaltki müüdava inimese, ta on valmis müüma tant, valmis teisi müüma, ise müüma, tal ei ole mingisugust printsiipide, ainult kodu hoiab omal seda lillekest sildata ja, ja see mõtleb, et see on nüüd tema jaoks, siis, kes teda puhastab ja hoiab teda neid niiviisi hinges. Ja selles suhtes ei ole siin Rigolettot sugugi nii hea inimene. Muidugi ma püüan oma hertsogit kaitsta. Ja teiseks, kui võtta ja üldsegi muusika, siis see on väga energiline, elujõuline, niisugune pulbitsev, rõõmus Verdi ei ole andnud siin kuskil mingisugust niisugust joont. Muidugi see ei tähenda, et ta ei ole halb, nüüd teda on halb. Nii nagu on halb, see too oma olude sunnil niisama on olude sunnil alka hertsog ise. Ja selles mõttes veel näidata seda, et ta on tingimata niisugune vastik, mina ei leia, et seda on tarvis näidata, nii nagu üks saksa tenor siin käis ja ütles, et et hertsog on lihtsalt siga algusest lõpuni, Swaena. Nii nagu te ütlesite, et mina leian, et kui hakata neid seda siga mängima algusest lõpuni, siis see tükk ei võida sellega mitte midagi. Nii et muidugi see ei tähenda, et teda teistmoodi võiks mängida. Aga mina olen veendunud selle muusike Verdi arutluste ja nende põhjal, et küllaltki meeldiv hertsog, niisugune mitte selles mõttes oma tegude mõttes, vaid ta on üldse meeldiv ja, ja tore, et ta ei pea näitama oma mänguga, et ta on tingimata niisugune vastik ja niisugune. Seda minu meelest ei ole vaja. Kas teie hertsogiga hoolitsildast? Muidu koolib, et silda on, kui arvestada seda et just nagu öeldakse seal lossis, need grafi hinnad ja teised on kogu aeg, talle pakutakse seal ta just ise nagu protestiks selle vastu, ta ei võtagi neid nii tihti, ta otsib, ta tahaks midagi muud otsida ja nüüd, kui ta lõpuks leiab selle silda, siis nagu ta ise ütleb, et esimest korda oma elus tundsin, et ma võiksin olla aus tema vastu ja seda enam, et ta nagu seda silda ei saa nii kergelt kätte, ta küllaltki kaua peab seal käima ja, ja temaga kohtuma ja ennem kui see asi nii kaugele jõuab, nii et selles mõttes kuin Rigolettot ise ja, ja tema sõbrad ei oleks seda sildat ära varastanud ja talle lossi toonud, mitte me ei teagi veel, kuidas see asi oleks võinud lõppeda. Muidugi midagi head sealt vaevalt oleks tulnud, aga, aga see ooper oleks võinud olla teistmoodi, kui isa ei oleks ise oma tütart ette söötnud. Teine versioon on siis, et hertsog oleks meelsestanud sildavast aus, aga olude sunnil ei tulnud sellest midagi välja. Kindlasti muidugi niisuguse elu mehe nagu hertsogi, kui kaua see jõuab olla aus ja oma tunnetes jääda kindlaks niisuguse noore tütarlapse puhul, seda on muidugi raske ette ütelda, praktika näitab, et niisugused mehed jälle kiiresti küllastuvad. Aga on siiski, see oli üks helgemaid momente tema elus kindlasti. Ja Verdil oli ju veel mõeldud tegelikult seal üks duett silda ja ertsega vahel magamistoas mis tolleaegsete olude sunnil lihtsalt välja kärbiti. Ja, ja nii nagu teada, on selles duetis hertsog isegi sellistes tingimustes kui silda toodi talle sinna lossi Verdil oli tema öeldud niiviisi, et ta mitte ei oleks kasutanud enda jõudu või võimu, vaid ikka tahtis nagu ausalt oma tunnete ja sellega võita seda tütarlast. Sa oled talul, oli kõrvuti pisut juttu Verdist ja putsiinist. Läheksime nüüd siis üle Putšiini juurde, kas putsiinit on ikka kergem esitada, ma mõtlen nüüd Rudolf poeemist? Kuiverdioosi. Titales dirigent kavatseni ütles mulle, et ma võin leida Itaaliast 16, Rudolf J, kaheksa hertsogit neli ma ei tea, mida ta seal ütles neli, aga seda ma mäletan, et ja ühe tenori, kes laulab mul Villem tellirosiinid. Nii et see näitab teatud mõttes seda, et siiski Putšiini Don kergem laulda. See ei tähenda muidugi seda, et teda oleks väga kerge laulda, jälle paljud inimesed näiteks vanemast peast, kes vähenevad niisugust tenorid, kes lähenevad dramaatilisemalt repertuaarile. Nad ütlevad, et et milleks vaevama ennast putsiinid, et ma laulan juba parem Verdid, et mul on üks kindel priommi, et putsiinis on seal need fileerimised, Janisest pehmused ja alati iga krõpsmise hääles tekib, on kuulda, et teda on väga nii kapriisne laulda selles mõttes. No seda võib võtta nii ja teisiti. Igal juhul putsiini ei ole Verdi, taan naabolidaano nagu itaallased ütlevad ja, ja tema kogu hing ja tema muusika ja esituslaad on ka niisugune Napolist pärit, see nõuab niisugust erilist tundelist, soojust, pehmust, vokaalis, ilusat tämber ja palju muid asju veel sinna juurde, nii et et tal on lihtsalt, et nagu iga kunstilisel teosel on oma võti ja, ja oma lähenemine omad nõudmised. Te olete poeemi laulnud ka väga paljudes teatrites. Rudolf osalahenduses arvatavasti ei tekki suuri lahkuminekuid. Ega üldiselt ei ole jah, bussini on küllaltki kindlalt määranud ära isegi kõigi nende märkustega ja see annab küll küllaltki kindla niisuguse arusaamise, mida Putšiini on sellest osalt nagu oodanud ja, ja kõik enam-vähem nisust haritud lauljad ikka jälgivad ka seda, kuigi ma pean ütlema, et näiteks kas või nüüd Prahas olles semi nii, kes mul seal oli, see oli minu jaoks lihtsalt üks suur üllatus selles mõttes, et ta oli absoluutselt teistmoodi lahendanud oma osa, mina ei leia, et see oli nüüd õigela tähendus. Tal oli ta väga terav haav, niisugune kapriisne ja rohkem ta tuletas mulle meeldimist, eriti kui, kui Nimiid näiteks minu aaria ajal ta tegi niisugust mängu, tõmbas oma seelikuäärt ülesse ja näitas oma jalgu ja naeratas mulle nii väljakutsuvalt ja niisugune lähenemine oli, et ma ei osanud enam leida kohe pauguga niisugust lahendust, et midamoodi siis sellisel juhul hüdrudolfo oleks pidanud käituma. Aga üldiselt muidugi putsiinile on jah see, et ta on küllaltki kindlalt kindlaks määranud, siin on ainult küsimus. Nii selles gradeerimises, et kui palju keegi gradeerib, kui palju keegi suudab nii mängulises mõttes puht füüsilises mõttes ja kontsentratsiooni mõttes näiteks kas või see viimane stseen, kus Rudolf nagu saab teada, et nimi on lõpuks ära surnud, see on niisugune stseen, mis on puhtalt Rudolf peal ja siin peab juba info suutma ise mängida, kuidas neid keegi jõuab oma emotsionaalse jõu ja selle arusaamisega seda välja mängida, see jääb juba nüüd iga meisterlikkuse teha. Aga üldine suund ja lähenemine niisugune osa käsitluses on jah, tõesti enim minu arust nii 80 protsenti kindlaks määratud, nii nagu Carmenit võib teha nii ja naa, siis siin enam nisus võimalusi ei ole. Nii nagu hose sõltub ikka pisut karmimaist, et ei hakataks teineteisest mööda mängima, on üks nurgalisem, peab olema ka vastavalt teine nurgelisem. Siis teie äsjaste Praha poeemi etenduste puhul oligi seesama asi, et te sattusite võõrasse lavastusse ja päris ootamatum imiga kokku. Kas te teete tihti oma rollikäsitlust kohandama partneritele? No hea artist püüab alati seda kohandada ja see on tegelikult väga huvitav, sellepärast et näiteks kui ma mängisin nende meesnäitlejate sonari ja kollani ja need teised mehed, kes seal olid mul ümber need sõbrad nende osakäsitlus oli väga palju uut, aga see oligi just tähendab selles selles seltskonnas liikudes tahes-tahtmata, kui sa kohandad ennast Nende teiste näitlejate mängulaadile, siis sa leiad läbid ka ise uusi radasid, leiad jälle midagi uusi värve, see on väga huvitav, aga, aga sellel on muidugi on nagu öeldakse, teatud piirid on, see peab ikka olema teatud suunitlusega ja just nende meeste puhul peabki ütlema, et nad olid väga minu meelest õieti õige suunaga, aga, aga veelgi kaugemale veelgi sügavam on läinud sellesse osasse. Aga nii puhul niisugune uus osa käsitlus nagu seal ütleme, see nõuab ka diametraalselt vastupidist osa, osa käsitlust seal ei ole, mitte see, et sa leiad omalt teelt mingi uusi värvisi, vaid sa pead minema lihtsalt teise poole hoopis ja seda enam, et puht põhimõtteliselt ma leian, et putsiini muusika ja, ja kõik see asi ei õigusta seda, et sinna teise poole minna. Niisuguses olukorras on väga raske. Alati ei ole need ootamatused mitte meeldivad, mis tulevad ette, kui te satute keset võõrast lavastust. Igasuguse juhtumisi on ette, nagu selle Miigagi oli praegu, kui ma hakkasin seda duetti laulma ja ma pean seda duette alustama nagunii miili esimese vaatuse lõpus, et kuupaistes end seal kõik Kuu paistesse seisad, sa mulle meeldid ja niiviisi ja selle asemele, kui ma hakkasin seal trepi pealt seda laulma, tuli välja, et Mimid ei olegi laval. Ta oli ennast ära peitnud kuskile sinna pinkide taha lavasügavusse ja ja kui ma pidin hakkama laulma temale rääkima temaga, siis tuli välja, et teda ei ole vaja ennem kui ma tükk aega muusika läks tükk aega, enne kui ma tõsiselt pimedast üles leidsin, siis nii et niisugused üllatused muidugi, neid tuleb palju. D. Aga muidugi need, ma pean ütlema, et, et heade artistidega ja heade lauljatega ei tule seda kunagi, et artisti juba arvestab ise sellega nii palju, et ta ei pane partnerid niisugusesse olukorda, millest ei ole tihtipeale vahel üldse võimalik välja tulla. Ilma et sa satuksid ebaloomuliku või, või naeruväärsesse olukorda. Seda enam, et külalisetenduste puhul ikka väga palju põhineb improvisatsiooniline. Nuputšini puhul ma peaks ütlema nii palju, et, et teatud niisugune improvisatsiooniline moment peaks siiski jääma. Ma sellest, et on näiteks Verdi puhul, on, on rohkem nagu minu meelest rangema siia aga Putšiini, kui seal ei jää teatud niisugust vaba improvisatsioon ja siis hakkad iga päev tegema täpselt umbes seda režiid, siis minu meelest see, see tükk sellega Otepää siinse improvisatsioon peab rääma. Aga muidugi, kui palju keegi on võimeline improviseerima laval ja kuhu see teatud momentidel välja viib, see on muidugi ka jälle küsitava väärtusega, nii et see iga näitleja ja, ja vaatab ise oma võimete ja, ja tunnete järele. Aga on välja kujunenud terve hulk niinimetatud kas trolliosi nii kaasa ei sobi ju külalisetendustega, kas te võiksite nüüd öelda, milline on siis see, kas trollideks sobiv osa, mis nõuded c esitab osale? Ma pean ütlema isegi niiviisi, et ma ei ütleksite, missugune osas ei peaks olema, aga ma võin ütelda, et mis peab inimesel selleks olema, et üldse kas trolli minna ja siis muidugi sellepärast, et praktiliselt ma ütleksin, et ega ei ole päris nii, et ei või ühe või teise osaga iga osaga võib kastrolli minna. Muidugi üks osa on näiteks publikule huvitavam vaadata, kui sa oled kastrollis seal juba inimene saab ennast rohkem näidata ja saab sellest gastro löörist nagu selgema pildi ja saad ka suurema elamuse, kui see osa on näiteks seal ainult ühes vaata siis üks väike suts, siis see ei paku huvi mitte lihtsalt inimestele ja ka teatrile, kes selle kastrialeri kutsub. Aga kui rääkida üldse, kas trollidest, siis võib ütelda, et vaadake, huvitav on niiviisi, et et mõned inimesed käivad kastrollis ja mõned ei käi, kas trollis ja tihtipeale kujuneb isegi niisugune olukord välja, et päris ka laulja igas mõttes ei ei pääse, kas trolli ei löö läbi, nagu öeldakse ja samal ajal niisugune laulja, kellel on küllaltki palju vigu, käib, kas trollis ja, ja temal on suur menu? Mina olen selle peale väga palju mõelnud ka ja ma olen tulnud sellele järeldusele, et kui sa lähed kas trolli ja lähed teise teatrisse, siis eelmine asimest kastralöril ja on vaja, et ta millegiga tooks midagi uut. Ükskõik, mis asi see on, kas see oleks siis, et tal on niisugune seal või on tal hääletämber vähenda, muusikaliselt mingisugune eriliselt välja töötatud või on ta mänguliselt mingisugused omad nüansid ja omad võtted, mida selles teatris ennem ei ole kasutatud, et midagi peab olema uut. Kui kõik on niisugune keskpärane ja hästi tehtud ja, ja selles ei ole uut informatsiooni, siis rahvas ütleb ja oli küll hea, aga midagi oli puudu, aga tarvitseb vaid teha paar niisugust uut joont sinna asjale juurde, kui rahvas ükskord karjub braavo, läheb sellega kõik kaasa ja siis see on teatud mõttes on ta küll, võiks öelda, ebaõiglane nende vastu, kes on omal kõik osad nii ilusasti välja töötanud ja teisest küljest see näitab seda, et, et see inimene, kes ei ole individuaalselt võimeline pakkuma midagi uut nii mõttelaengut kui oma mängulises küljest, neid rahvas ei taha vaadata. Ja meie saate lõpuks kõlabki nüüd Rudolfaaria Putšiini poeebist. Millega te just neil päevil Prahas käisite. Heliülesvõte on tehtud 63. aastal.