Tere arstide liidu konverentsil räägiti arstide keeleoskusest ja arstiabi korraldusest multikultuurses riigis. Keel kui kutseoskus oli selle konverentsi Pealkiri. Sellel konverentsil esines keeleteadlane, kes on uurinud Eesti arstide ja õdede riigikeele oskust ja suhtumist eesti keelde ja seda mahukat huvipakkuvate järelduste ja ettepanekutega uurimustega. Konverentsil tutvustas ja räägib nüüd meile ka. Tere Narva kolledži eesti keele elektoraadi juhataja, dotsent Mart Rannut. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Kuidas, keda, millal, kui palju te uurisite? Ma ehk hakkaksin kaugemalt pihta, räägiksin natukene ka sellest kenast konverentsist, kus me keelest rääkisime, et mina ei olnud mitte ainukene keelest otseselt rääkija, vaid neid oli ka teisi, et kõigepealt Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni juht ja siis oli üks väga tore ettekanne Rille pihlakult, kes ise on uurinud seda, millised on nõudmised arstidele, et teistes Euroopa maades. Ja seega me saime pildi mitte ainult sellest, et mis toimub Eestis vaid sellest, nii, et mis toimub mujal ja mida täpsemalt nõutakse mujal. Ja siin maa ehk ütleksin, et me oleme üldiselt selles nii-öelda küllaltki selgelt selle pildi keskosas. Et meie nõudmised ehk ei ole kõige suuremad, aga ei ole ka kindlasti ka kõige väiksemad. Muide, nendest uuritud maadest olid siis kõige tagasihoidlikumad keelenõuded Türgis kus siis sai ka napi keelega hakkama, aga üldiselt arstide käest nõutakse põhjalikult selle pärast, nagu seal mõningates teistes ettekannetes räägiti. Et põhiliselt saavadki arstid ju informatsiooni selle kaudu, mida patsient neile ütleb. Kas sellest uuringust selgus ka, kas Euroopas on pahe sees ida ja Lääne-Euroopa vahel nagu enamustes eluvaldkondades aga arstide keeleoskuses, kuidas või nõudmistes, kuidas nende puhul on? Rille pihlaku kandes tuli välja, et on olemas küll vahe, mida nõutakse ühes või teises riigis aga, ja see vahe käib rohkem selle kaudu, et kui karjuv vajadus on arstide järele. Et kui ikka väga oodatakse arste, kes koha peale tulevad, siis lastakse latt alla. Ja sellest tuleneb ka siis keeleline nõue nende jaoks. Nii ja meie oleme siis oma nõudmistega keskkohas. Jah, et meil on ette nähtud, et arstid peaksid nii-öelda sellel kõrgtasemel rääkima. Tänapäeval on see üks ja siis õdede käest nõutakse siis v kahte ehk kõrgemat kesktaset ja siis muudel hooldusega tegelevatel inimestelt nõutakse siis on v ühte, nii et kolm taset, mida me võime seoses arsti teenindusega kohata Eestis. Ja siin ma tahaksin rõhutada seda, et meil vanasti oli see süsteem natukene teistmoodi, meil oli ka teistmoodi see keeleoskuse mõõtmine. Et tänapäeval nimelt keeleoskust mõõdetakse selle järgi, et kuidas inimene vastavas olukorras toime tuleb. Aga vanasti meil mõõdeti selle järgi, et mitu sõna ta oskab ja kuidas tema grammatikaga on, lugu on ja siis olid ka nõudmised rohkem diferentseeritud, et näiteks psühhiaater trilt nõuti seda maksimumtaset, siis olid, tol ajal olid need keeleoskus kategooriad siis oli F kategooria see kõige rangem ja muudelt arstidelt nõuti ka sisuliselt seda kõrgtaset, see oli see e-kategooria. Erandiks olid hambaarstid, et nendel piisa siis sellest kõrgemast kesktasemest kategooriast. Tänapäeval enam selliseid eristusi ei tehta, nii et igal pool on siis see üks. Kui meie nõuame arstidelt kõrgtasemel eesti keelt siis kuidas me saame olla keskkohas oma nõudmistega? Üldine, mida veel on võimalik nõuda arstilt on veel võimalik nõuda seda, et nad teeksid ära veel oma erialakeeleeksami. Et see on veel nii-öelda nagu öeldakse, et see üks pluss et mitte ei nõuta ainult seda c ühte, vaid see on kõrgem tase. Muide, meil Eestis enam ei saagi nõuda c ühest kõrgemat taset eesti keele puhul nimelt see keelati nüüd minister Ossinovski haridusministriks oleku ajal ära. Nii et selles suhtes on meil küllaltki keeruline seis, et nõudmised on piiratud, kusjuures piiratud need nõudmised on ainult eesti keele suhtes, et vene keeles või inglise keeles või muudes keeltes me võime küll kõrgemat taset nõuda. Samamoodi võib nõuda eesti keele puhul kõrgemat taset siis, kui me läheme tööle näiteks Euroopa Liidu või Euroopa Komisjoni või Euroopa nõukogusse seal need eksamid on selles osas mõnikord kõrgema tasemega aga Eestimaal on meil see keelatud ja miks see on keelatud ja miks just eestlasi diskrimineeritakse või eesti keele kõnelejaid. Selle kohta ei ole meil midagi teada. Millal tulevad tagajärjed sellisel keelul, kas neil on üldse mingeid tagajärgi? Vot, ma ütlen keele oskusele. Vaat ma ei ole kindel, kas see on keeleoskusele, on tagajärg otseselt küll, aga see on keele staatusele küll. Et on üks keelt, mida ei saagi nii-öelda maksimumist nõuda, teisi keeli, aga seda keelt ei saa. Ja siit need tagajärjed ehk tulevad, kuigi millal, seda on raske öelda. Ehk siis annab signaali taas kord nendele, kes eesti keelde suhtuvad mitmel erineval põhjusel mitte liiga suure huviga, ütleme nii. Just et ei maksa ikka üle naba pingutada selle eesti keelega ja lisaks veel on üks teine Ossinovski vigur olemas, nimelt et nüüd ei saa ju enamik trahvida, et see pidavat väga hästi mõjuma, et kui Mei trahvi, et siis lähevad asjad ise korda ja inimesed õpivad ise ära, et nad tunnevad lihtsalt moraalset kohustust ja küll mulle meeldiks, kui näiteks liiklusinspektoritele sellist juttu räägitakse, et ei peaks trahvima, et las ületavad kiirust, et küll nad varsti siis ise ära tapavad või näiteks maksuametile sellist juttu rääkida. Aga vot nendele kahjuks seda juttu ei räägita ja selliseid piiranguid peale ei panda, et et nüüd ei tohi trahvida, et see häirib inimesi ja tekitab ebatervet õhkkonda. Aga vot siis jälle, kui on eesti keeles tegemist, siis lööb see eestlaste alaväärsus kompleks välja, et siis kindlasti ei maksa. Ja kui ma aru saan, tegelikult teie uuringust selgus, et trahvi oleks siiski ikkagi vaja. Jah, kindlasti, ja nimelt trahv ja selleks, et riigikassat täita, vaid see on meetod, kuidas tagada inimõigusi Eestimaal. Nimelt meditsiiniteenuste eestikeelsus on inimõigus šantagatud seal keeleseaduse paragrahviga kaheksa. Et kus meil on õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjale peamisele ja teabele see ka selle õiguse realiseerimiseks peab riik midagi ette võtma, see ei ole mitte niimoodi, et kui keegi meiega eesti keelt ei räägi, siis Me kaebame tako kohtusse ja siis tuleb ehk kolme kuu pärast see asi kohtus arutlusele, kui me oleme selle ees ka rahad ära maksnud ja kõik need asjad õigesti vormistanud. Ei, see on riigi kohustus jälgida, et selliseid asju ei ole. Ja tuleb selline süstemaatiline õigusrikkumine lihtsalt välistada. Aga kuidas seda nüüd hakata tegema, kui isegi mõjutusvahendeid järjest vähemaks võetakse? Vot selle puhul on küll väga keeruline midagi arvata. Teie ettepanekute juurde tuleme kohe tagasi, aga võib-olla kaardistame selle selle pildi, et eestikeelse taustaga arstid ja õed ilmselt oskavad eesti keelt piisavalt, siis me ikkagi räägime probleemist kui probleemist, räägime siis ikkagi venekeelse taustaga arstidest ja õdedest ja nende eesti keele oskusest. Just selle kohta on tehtud üks selline suurem uurimus viis aastat tagasi kui siis üle kogu Eesti kontrolliti kõikide arstide keele oskust, kaasa arvatud eestikeelset ta arstide ja õdede keele oskust ja siia kuulusid perearstid kui ka eriarstid ja samamoodi pereõed kui ka eriarstide õed. Lisaks sellele kaardistati nii ka nii-öelda neid tugitöötajaid, kasvõi kiirabiautode juhid ja muid selliseid hooldusteenuse pakkujaid, aga neid ei kaardistatud siis süstemaatiliselt, lihtsalt määratleti teatud juhtudel nende keeleoskus. Ja siin see pilt on kahtlemata Eesti eri osades erinev. Et ma ütleksin niimoodi, et kui Tallinnas on ikkagi enam-vähem sellega, kui arst ei oska vastavalt nõudmisele siis tema keelt, siis tema häbeneb seda ja üritab ennast siis ära peita, kui kontrollitakse keele oskust, vaat siis Narvas, kui need arstid, kellel isegi see keeleoskus ei jõua vastavale tasemele aga on selle lähedal, siis nemad tulevad just oma hiilgavat keele oskust välja pakkuma. Et selles suhtes meil see Tallinna olukord, kus mitmeid probleeme, eriti mettõdedega see siiski ei ole võrreldav sellega, mis on Ida-Virumaal. Ja kui me nii väga robustselt läheneme Ida-Virumaale, siis siin tuleb ka eristada veel ühelt poolt Jõhvit ja Kohtla-Järve olukorda ja teiselt poolt siis Narva ja Sillamäe olukorda. Et kus on olukord ehk Eestimaal kõige kehvem? Muidugi ka Kohtla-Järve jõhvi vahel on erisusi, näiteks jõhvi, perearstid on kahtlemata kõige parema keeleoskusega sealkandis. Kas te olete uurinud ka, kas küsitlusest tuli välja ka need arusaamatused, mis tekivad arstide ja õdede ja patsientide vahelises suhtlemisel selle tõttu, et meditsiinitöötajad ei oska eesti keelt või ei oska seda piisavalt? Jah, seda uuritigi, et kuna arstidel on täpselt samasugune nõue nagu kõikidel teistel, et nad peavad toime tulema, siis oli ka üheks lähtekohaks see, et kas nad toime tulevad ja neid probleeme on, kuigi see lahendused patsient kõnnib lõpuks uksest välja. Vaat see lahendus oli küllaltki marginaalne nendes juhtumites. Harilikult leiti mõni teine lahendus selleks, et saada kätte või saavutada ette nähtud tulemus. Aga noh, seal on mitmeid erilahendeid, et kutsutakse siis teine arst või siis valiti mõni teine keel, milles siis mõlemad aru said, medõde, tulijad kapi, mõni teine patsient tuli appi, nii et neid lahendusi on ka muid. Aga üldiselt iga seitsmes patsient oli kogenud olukorda, et arst ei saa temast keele tõttu aru ja seda on palju. See valdkond tegelikult on ju eriti tundlik valdkond, et et võib ju tunda oskussõnavara ja sellest aru saada, aga väga palju tuleb ette situatsioone, mida paljud inimesed ilmselt on kogenud, et kui sa Lähed pisutki teemast kõrvale, siis enam sinust aru ei saada. Või mõistetakse valesti. Jah, see tuli ka sellest uurimusest välja, nimelt nii-öelda standardolukorrad on nendega üldiselt probleeme ei olnud. No standardolukord on kõigepealt see, et kui on tarvis arvutiga töötada, anda sealt standard vastuseid, nagu me teame, et tänapäeval kõik käib ikka arvutis. Need patsientide haiguslood on ka arvutis, tõendite standardblanketid on ka arvutis. Ja siis nendega saavad nii arstid kui ka õed hakkama, et üldjuhul sellega need probleeme ei olnud, et midagi jäi selle tõttu arvutisse toksima. Aga nii kui läks natukenegi kaugemale sellest standardist, siis hakkas kohe probleeme tulema. Me muide panimegi ka sellele rõhku, et oleks natukene kaugem olukord. Ja seetõttu näiteks oli üks ülesanne, millega testiti arstide teadmisi, oli see, et kui inimene ei kasuta nii-öelda sellist meditsiinikeelt et oli tarvis ära märkida joonisel sellised kehaosad nagu pimesool, pahkluunäpp, otsmik ja kaenlaalune. Ja siis tuli välja, et paljud arstid ei leidnud nii-öelda sellel inimkeha joonisel vaat neid organeid enam üles. Ma noorusest mäletan juhtumit, kui sai kunagi testitud Patarei vangla arsti, et tema pidi üles leidma pimesoole. Ja küll ta otsis kahe kõrva vahel seda pimesoolt ja siis kaenla alla tundus sobiv koht olema ja ma ei mäleta kus. Aga vaat seda õiget kohta ta ära ei arvanud. Mida arstid ja õed ise arvavad sellest, missugune on nende keeleoskus? Seda te küsisite ka. Jah, et see oli see subjektiivne keeleoskus ja siis tuli ju huvitav nähtus välja, et need, kelle keeleoskus on ehk päris hea, et natukene ehk on ainult puudu või isegi ehk vastab sellele, vaat nemad kipuvad ennast nii-öelda allapoole hindama. Kõrgema keele oskusega arvatakse oma keeles natukene kehvemini ja madal oma keeleoskuse puhul jälle nagu pannakse juurde, et arvatakse, et küll ma hakkama saan. Et selline nähtus tuli välja, aga kindlasti on see ka seotud sellega, et kus keegi elab nimelt kõrgema keele oskusega arstid kipuvad ikka elama kuskil mujal kui Ida-Virumaal ja madalama keele oskusega arstid. Just Ida-Virumaa kandis. Aga keelekeskkond meditsiiniasutustes laiemalt informatsioon, mis meditsiiniasutustes on üles pandud, näiteks kas see on reeglina eestikeelne Selle projekti raames sai üle käidud see keelekeskkond Ida-Virumaa meditsiiniasutustes. Ja ma prooviks käisin kohana hambapolikliinikus veel eelmisel nädalal ja siis sai uuritud selliseid nähtusi nagu silte. Ja kui me läheme näiteks Narva polikliinikusse, kas või täna, siis et terve rida silte on ainult vene keeles. Kuigi on kakskeelseid silte ja need sildid, mis tellitakse, siis need üldjuhul on eesti keeles, aga kui on tarvis midagi käega kirjutada, siis ikka pannakse vene keeles üles. Ja teine nähtus niinimetatud kõnetamis keel, mis keeles kellelegi poole pöördutakse. Vaat see on see tüüpiline. Et alustatakse näiteks Ida-Virumaal Maal suhtlemist vene keeles. Ja siin võib juhtuda ka seda, et kui teine vastab eesti keeles siis jätkatakse vene keeles ja see isegi, kui inimene oskab eesti keelt, aga lihtsalt leitakse, et et kui ta kohe ei taibanud nüüd vene keele peale üle minna, et anname siis märku, et ehk läheb siis edaspidi vene keelele üle. Ja nii-öelda proovitakse ikka jätkata endale mugavalt, mitte selles keeles, mida patsient tahab. Siin ma tegin prooviks ka Narva polikliinikus sellise katse, et küsisin registratuuris, kas kirurgi juurde saab. Ja pärast seda, see registraator vaatas mulle otsa, tõusis püsti ja kõndis ära ja ta läks kirurgi otsima või? See ei läinud kirurgi otsima, ta läks oma kolleegi otsima, et siis nii-öelda vaikselt ilmus äkki tema kohale üks teine inimene, kes siis hakkas minuga vestlema korralikus eesti keeles. Et oli siis selline lahendus, aga esimesele käis mõttes kolm sõna, käis üle jõu. Nii et selline on see olukord praegusel hetkel Ida-Virumaal ja minu enda hinnang oleks ehk selline, et see, mis me viis aastat tagasi nägime, see ei ole mitte üks põrm muutunud. Millest see tuleb ikka eesti keele staatusest Ida-Virumaal? Staatus on kehva. Beetalugu nagu ma ütlesin, et selline kole asi, inimeste piinamine trahvide kaudu, see lõpetatakse nüüd ära, see, mis puudutab keelt muus muudes valdkondades, käib see nagu teada edasi. Ja siis ka igasugused mõjutusvahendid jäävad ju ära. Meil tegelikult ei ole ju olemas keeleametit, kes peaks nii-öelda juhendama, abistama, nõustama, meil on olemas ainult keeleinspektsioon, kelle ainukene funktsioon oligi siiani tollase Luiacene. Aga siin võetakse ka see nii-öelda see nuiakese efekt võetakse ära, et väga raske on öelda, et mis sellest üldse praegu tuleb, et me ikka väga kardame, et inimesed saavadki keele selgeks. Eesti keele Instituut, kas Instituut saaks midagi teha? Vaat instituut selle küsimusega ei tegele, et instituut teeb väga head tööd, mis puudutab keele korpuse arendamist, see tähendab just sõnastikud, sugulaskeeled, ka kõnetehnoloogia. Vaat see on instituudi töövälikeele staatusega. Meile instituut ei tegele. Te, kui mu mälu nüüd ei peta, te ütlesite, et igal seitsmendal patsiendil on probleeme olnud. Aga üldjuhul, mis üldjäreldus on, kas patsiendid on rahul? Pigem rahul, pigem ei ole rahul arstide keele oskusega. No eks võib arvata, et need patsiendid, kes rahul ei olnud, need on suuremas osas ehk ära surnud ja need, kes praegu elus on Need, siis tõenäoliselt ei olnud need kaebajad. Aga eks neid probleeme ole üldse Ida-Virumaal on see suur probleem, et ei teata midagi ju Eesti meediast, et Eesti uudistest ei tea, vaata, mis üldse Eestis toimub ja selle tõttu see näitab ka, et juhi kuulata midagi eesti keeles. Et oma erialaterminoloogiat teatakse, isegi pannakse nii-öelda täiesti arusaadavaid lauseid kui, aga kui tuleb tõesti patsient, kes ütleb, et rinnus pistab ja jalg sureb ära ja süda on paha ja pea käib ringi ja nõrkus tuleb peale. Vaat need on kõik need väljendid, mida meditsiini õpikus ei ole. Ja siis muidugi ollakse hädas, et kuidas nüüd selliseid asju ravida, et kui on süda paha. Et kas see on nüüd infarkt või ei ole infarkt. Ja neid neid probleeme meil ikka jätkub. Kui korraks teatuksime ka teistel keeltel selles mõttes, et muukeelseid patsiente ja ilmselt ka muukeelseid arste, kui me jätame nüüd vene keele kui võõrkeele kõrvale tuleb Eestisse üha rohkem. Jah, et kõigepealt meil on terve rida niinimetatud probleem rühmi, mis on seotud meditsiiniteenuse osutamisega. Et kõigepealt me peame osutama meditsiiniteenust teiskeelsetele kõnelejatele, kes ehk ei ole veel eesti keelt piisavalt ära õppinud. Aga samamoodi probleem rühmaks on ka need arstid, kes ise kuuluvad vastavasse uus sisserändaja rühma. Näiteks meile on terve rida hambaarste tulnud Venemaalt ja Ukrainast ning samamoodi ka muide Egiptusest. Nii-öelda oma kogemuste najal võin öelda, et need hambaarstid, kes tulid Venemaalt ja Ukrainast Need läksid eesti keele kursusele ja see, kes tuli Egiptusest selleks küll tööle, aga eesti keele õppimisest tema huvitatud ei ole. Samamoodi on meil proviisorid tulnud nii idast kui ka lõunast samamoodi Egiptusest. Nii et ka meditsiinilist personali tuleb järjest rohkem. Siia peaks veel lisama nii-öelda terviseteenuse pakkujaid väljaspool ametlikku meditsiinisüsteemi, nõelravi ja jooga ja massöörid ja kõik need, kes on väga tihti tulnud kuskilt Kagu-Aasiast või ka Hiinast näiteks nõelravi pakkuvad just Hiina Hiinast tulnud spetsialistid, kes muide teevad seda kõrgel tasemel ja käivad ka eesti keele kursusel. Aga probleemiks on meil praegu see, et ikka see õiguslik süsteem ei võimaldagi täpselt kontrollida, et mis inimesest saab, kui talle antakse nüüd luba patsientidega õiendada. Et harilikult lubatakse inimene inimesele tööle, pannakse südamele, et aasta jooksul peab ta nüüd eesti keele ära õppima ja see on viimane kord, kui temaga räägitakse eesti keele vajadusest, et järelkontrolli ei ole, kolm aastat saab mööda ja siis enam keegi isegi ei tea, et tema nüüd hakkas tööle ilma eesti keelt oskamata. Et mõnel inimesel on olemas selline asi nagu südametunnistus, ta õpib ära, tal on huvi eesti keele ja kultuuri vastu ja siis muidugi probleeme ei ole, aga on ka. On neid, kes rahumeeli leiavad, et nüüd on õnn ukses sees ja jätkame vanaviisi ilma eesti keelt õppima. Kas need viimati nimetatud Ukrainast, Egiptusest ja Kagu-Aasiast tulevad meditsiinitöötajad, kuhu nad peamiselt tulevad, ikkagi jälle Ida-Virumaale ja Tallinna? No mina tunnengi ennekõike Ida-Virumaad ja Tallinna, et lihtsalt siin ma ei oska midagi öelda, aga kui rääkida üldiselt uus sisserändajatest, et kuhu nad tulevad, siis 80 protsenti tulebki nendest Tallinna. Ja siis ma ise arvan, et mõni üksik protsent jääks väljapoole Tallinna, Ida-Virumaad ja Tartut. Nii et te olete seisukohal, et Eestis rikutakse ikkagi inimõigusi sellega, et õigus eestikeelsele arstiabile ei ole tagatud. Et põhiliselt on küsimus vene keeles kui võõrkeeles, aga juba ilmneb ka teiste keelte puhul probleeme. Ja te olete teinud ettepanekud oma ettekandes konverentsil, need on mõned neist ka radikaalsed ja ühest ju sisuliselt oli tegelikult juttudel on ettepanek kehtestada keelemaks. Jah, see oli teemaks sellel konverentsil küll mitte, aga juba varem, kus me uurisime seda võimalust, et kuidagi mõjutada rahaliselt, et inimene mitte ei saaks pidevalt trahvi, vaid ta peaks ka vähem maksu maksma, kui tema peale ei pea riik nii palju raha kulub sama. Praegu on ju see probleem, et meie peame hakkama näiteks vene keelt igal pool õpetama selle jaoks, et meil siin juba teist või kolmandat põlvkonda elavad inimesed oleksid ära teenindatud mitte ainult arstide juures, vaid ka mujal. Nii et see tegelikult on küllaltki kulukas ja me saaksime ilusasti seda raha ehk kokku hoida niimoodi, kui me seda ei tee. Aga me võiksime siis lisatasu maksta või nii-öelda vähem makse võtta sellelt, kes eesti keelt oskab. Kas see oleks Eesti riigi seadustega kooskõlas, niisugune maks? Praegusel hetkel küll mitte sellist maksu ei ole olemas, aga kui me tahaksime, siis me saaksime teha. Aga siin ma jah, juhiks tähelepanu, et meil on väga palju seadusi puudu, puudu, mis nii-öelda võimaldaksid meil selle eesti keelega seotud probleemi küllaltki kiiresti ära lahendada ühe põlvkonna jooksul. Me oleme siiani olnud sellised väga, lepivad ja mõistvad ja sellised tolerantsed just selles suhtes, et meie keelt ei õpita ära, meiega ei räägita eesti keelt ja nagu ja see süsteem ei tööta, põlvkond on mööda läinud ja tekkinud hoopiski uus nähtus, nimelt praegused uuringud näitavad, et need, kes lõpetavad praegu kooli siis nendes on tekkinud teatud vastandumine, viha ja vimm Eesti riigi, eesti keele ja eesti kultuuri vastu. Te mõtlete vene kodukeelega lapsi? Just et see on see kõige noorem põlvkond, kellel oli ju tegelikult on nüüd rusikas püsti ja siin ma näeksin ennekõike riigi tegematajätmisi selles suhtes me ikka üritame, et asjad lähevad iseenesest, aga tuleb välja, et mitte. Te olete arvanud ka, et on vaja uut keeleseadust või parandada keeleseadust, mis kehtestaks detailselt keele kasutamise vastavalt vajadusele. Kui räägitakse keeleseaduse muutmisest, siis eestlane küsib, hakkab pihta, jälle hakkab pihta. Jah, leitakse, et mis me nüüd jälle torgime, et las las olla ja kas on ikka tarvis nii väga nõuda ja me ehk ei kujuta seda, mida tähendab keel. Vaat nüüd oli, hiljuti oli üks aru elu riigikogu saalis, kus arutati just eelmise kava täitmist, mis puudutas eesti keele arendamist ja siis seal väga mitmed endised ministrid võtsid sõna just keeleteemadel ja kõik nad rääkisid küll keeles diakult, tuurist ja muudest sellistest kenadest nähtustest, aga keel ennekõike tagab meile julgeoleku. See, et me oleme ka valmis selleks, et keegi meie keelt, kultuuri ja meie normaalselt iseolemist ja elu ohustab. Et oleme neid ohtusid võimelised tõrjuma ja teiseks, keel on üks osa majandusest, see annab meile meie majandusele küllaltki tugeva tõuke. Ilma keeleta oleksime lihtsalt mingi perifeeria kuskil suurema riigi osa ja neid näiteid, KUS NEID perifeersaid rühmi on, kelle keelt survestatakse ja keda ehk ei teatagi, neid meil siin läheduses on kohe väga palju. Mis oleks see kõige esimene asi, ilmselt keelemaksu kehtestamiseni, ma ei tea, kes küll sellega peaks nüüd, selle mõttega peaks edasi tegelema. Vaat ma arvan, et praegusel hetkel võib-olla tõesti tuleks mõelda, ehk võib-olla mitte sellest keelemaksust, aga me oleme väga kaua venitanud ja hoopiski ma ütleksin, lollusi teinud selles, mis puudutab meil hariduse arendamist, eriti muukeelse kooli osas, et praegusel hetkel on meil tekkinud selline nähtus nagu sekregatiivsus, et kus elatakse omaette elu ja järjest kasvavad need väärid eestikeelse ja venekeelse elanikkonna vahel. Et siin peaks just haridusseadustes midagi küllaltki kiiresti ja küllaltki radikaalset ette võtma. Te ütlete, et nüüd hoopis vastupidi, kasvavad need barjäärid aga ei ole päris kindel, mulle tundub, et noored siiski suhtlevad omavahel rohkem. Jah, ühelt poolt on see noorte omavaheline suhtlemine ja need, kes on nii-öelda selle barjääri ületanud, nendel ei teki probleeme, aga meil paljud noored ju ei õpigi rohkem kui selline B-üks või suur osa isegi ei saavuta sellist taset ja vot see ei ole enam suhtlustase. Ja just need, et kes ei jõua ehk gümnaasiumisse, kes lähevad kuhugi kutsekooli ja seal piirduvad ka väga esialgse keeletasemega osad ei lähe isegi kutsekooli, nii et meil kuskil pool igal aastal põhikooli lõpetajatest on siis sellised, kelle keeleoskus lihtsalt ei võimaldagi suhelda ja nende puhul on just barjääri nähtus väga selgelt täheldatav. Te nimetasite nii ilusti, et eestlased on lepivad ja mõistvad ja tolerantsed. Et kuidas saaks olla edasi lepi mõistev ja tolerantne ja anda kõiki neid omadussõnu väärides venekeelsele inimesele teada, et ta ikkagi võiks rääkida eesti keeles. Sama nagu lapse kasvatamine, et kui me pakume vabakasvatust vaat ega siis selle tõttu ei teki vähem konflikte, siis tekib ikka rohkem konflikte, kui me ei sekku, laseme teisel midagi teha. Õnnetused on suuremad, tagajärjed on suuremad. Igapidi on halvem just need nende kindlate normide sisseviimine ja ka jälgimine, et neid norme täidetakse. Vaat need on efektiivsed, et ka laps õpib niimoodi käituma, kui järjekindlalt nõutakse. Meil selle järjekindlusega on ennekõike probleeme, et mina just rõhutan, et suur osa tegemata tööst on ikka meil riigi tasandil. Kui siis peaks otsustavamalt jaga taibukamalt sekkuma. Praegune olukord siiski seda ei ole. Aitäh Mart Rannut. Palun. Aitäh keeleteadlane Mart Rannut meelde tuletamast, et eesti keele eest on meil õigus seista keelesaade Eesti arstide eesti keele oskusest on lõppenud kõike head.