Esmakordselt Tallinnas ja Tallinnast. Tänase saate pealkiri aitab lahti mõtestada ajaloolane Ivar Leimus, kes on ka vikerraadio külaline olnud varasematel aastatel. Põhjuseks on kõigepealt see, et Eesti ajaloo muuseumis suures saalis on ekspositsiooni uuendatud, sellest ka meiega paari sõnaga räägime. Aga siin on kõrvalsaalis ka, eks, põhimõtteliselt uus ja huvitav näitus, kuhu me ka pärast kavatseme jõuda. Aga Ivar Leimus, kõigepealt see teie maja suurgildi hoone orientiiriks see, et kõrval on Venemaa saatkond, kui see hoone ehitati, kuidas nägi siis välja pikk tänav, mis teatavasti ühendas ju Toompead sadamaga? Põhimõtteliselt tegi ta ju samamoodi välja nagu praegugi ehk majad nägid pisut pisut teistmoodi välja. Aga ma ei oska öelda, kas need 19. sajandi ümberehitused neile lausa kasuks on tulnud. Nii ütleb põhimõtteliselt ajaloolane. Aga nüüd, kui ma olen, siis selle suurgildi suures saalis missuguseid eksponaadid me välja valime, kõigepealt 10 saali, astume vasakut kätt, on üks roost ehitatud hoone. Raske on seda kirjeldada, ehitis on õige mõelda, millega on tegemist. Ehitistega ka on ja see on meie esivanemate ehitis. Tegu on siis rekonstruktsiooniga kiviaegsest ütleme siis elamust loomulikult seal vähendatud kujul, need olid tegelikult päris suured majad, aga siis oleks meie suurgildi saal ühte rookatusega või originaalis võistaga mätaskatusega olla või ükskõik millega niisugust maasse toestatud rõivastele toetavat ehitist täis olnud. Aga ta on niisugune oma ajanäitaja ja kui lapsed sisse piiluvad, nad näevad, kuidas tädi seal äsja on lõpetanud mingite jõekarpide mugimist ja, ja hoiab käte vahel mingit kiviaja riista ja tegutseb seal. Tuli oli inimestele tuttav, sel ajal Cinam kollet imiteeritud. Ruum oli suitsu täis ikka eesti. Jah, eks nad muidugi olid niimoodi ehitatud, et mingi auk kusagil üleval ikka oli, kus suits välja läks, aga nad ei saanud mööda põrandaid roomata lausa kogu aeg. Noh, igal juhul see, et terve hoone on roost ehitatud, võib nii mõnelegi uus ja huvitav olla. Siin kõrval on üks savinõu suuremat sorti. Teie nimetate seda kammkeraamikaga, sarnase kammkeraamika on tuntud termin sandist nende ilustuste põhjal. Nonii, tundma jah, neid on mingi niisuguse Riisakesega peale vajutatud kaunistused, mis ilmselt seal midagi kammitaolist jätab, niisuguse niisuguse mulje ja lohukesid on seal kõrval lohk kammkeraamika sidekriipsuga. Nonii, kas me läheme edasi? Siin on näidatud, kuidas omal ajal Mussil muistses Eestis maeti, põletati surnut, tähendab, tehti allapuudest, mitmekordne nisugune, lavats pandi põlema, see oli siis tseremoonia püssele tseremoonia juurde käis sellest põletusmatuse siis tegelikult on ju ainult üks korralik kirjeldus ja see ei käi mitte-eestlaste kohta, vaid ilmselt siis ida viikingite kohta. Keda siis Volgal kohtas Araabia reisumees, Ivan fad, Laan aastal 921 ühesõnaga sinna juurde käis igavene tingeltangel, nädal aega pandi pidu. Magati orjataridega. Mõned saadeti ka siis Vikingiga viimsele teekonnale kaasa lemmiknaine kõige lõpuks. Ja noh, vaadake, kuidas see põletamine täpselt käis, ega me seda ja seda tehti ka mitut moodi viiking näiteks põletati oma laevas koos laevaga Eestis on põletatud nii kalme peal kui ka kalme kõrval ja hiljem lihtsalt alles sealt siis luud kalmesse laiali. Kas nüüd lausa loobitud, aga poetatud ja mõnikord ka mitte, kõik need oli väga erinevat moodi seda asja. Aga praegu jäi mulje, et matus oli üks rõõmus sündmus inimesi parematele jahimaadele. Kuidas nemad seda asja nägid? Jah, viikingid? Ilmselt küll, sest nemad said ju Valhallasse ja seal oli ju niimoodi, et enne lõunat peeti sõda ja pärast olevat pandi pidu. Kuidas nüüd meie taarausulised seda asja nägid, selle kohta puuduvad paraku vähimatki andmed. Kirjeldusi ei ole, ei ole. Ivar Lõhmus, kas me läheme edasi selles saalis? Lähme edasi. No siin on mõõga, siin on sõjakirved, on rõngassärk, asjad, mis on inimestele vist rohkem tuntud, aga on ka vist viikingilaeva makett saviking laega? No võib öelda, või noh, see on tegelikult saarlaste laeva makett, aga eks nemadki olid 12. sajandil 13. sajandi alguses Läänemere viikingid ja, ja see on üks nende piraatikaid, nagu, nagu Hendrik seda kirjeldab, ehk siis mereröövlite laev, saarlased olid tuntud, tuntud röövlid, kardetud igal pool siin Läänemerel. Aga see vitriin tegelikult räägib hoopis muistsest vabadusvõitlusest või, või uuema terminiga Eestimaa risti usustamisest Kristjamiseerimisest, Vägivaldsest, ristiusuta usustamisest, tõsi küll, sellest siis siin need kõikvõimalikud relvad, mõõgad, kirved, oda, odaotsad, tagaotsas sõnas, tehakse omakohut või ei, siin ei ole mingit omakohust, siin on ikka linna raad on juba kohut mõistnud ja leidnud süülise süüdlase olevat, siin on tegemist nimelt siis kuulsa üksgili hukkamise stseeniga, kes oma talupoja oli haledalt, kes oli linna põgenenud, tema käes tuli siis kinni võtnud, pakkudesse pannud ja ta surnuks peksnud ja selle peale siis selle tapetu sugulased, kes olid ka linnas, ajasid asjani lugele linna raad keelas siis üks külil linna tuleku ära, aga aadlimees, nagu ta oli, ei hoolinud ta muidugi mingite mitte nüüd lausa kaltsakad, aga siiski alamat järku kodanike käskudest ja ratsutas uhkesti linna sisse, kus ta siis kinni võeti. Natuke aega lasti tal siis kongis ka kõduneda, mädaneda ja siis toodi sealt päevavalgusega, tjah löödi pea maha ja siin me siis näemegi, kuidas parajasti linna timukas võtab professionaalselt mõõtu, kuhu siis tema raske timuka mõõgahoop peab siis langema. See lugu on üldiselt teada, aga ma arvan, et see on vist pigem erand kui reegel. See oli erand, see oli ainus teadaolev lugu, seetõttu seda kõike teavad. Nonii siin meie ees on üks väga tähtis maal, see on Tallinnale pühendatud, see kujutab Tallinna linna. Aga kes siin on risti löödud, see on Tallinna Mustpeade võite, mitte ainult Tallinna, siin oli vist ka mujalt pärit mustpäid, nagu on uurimisel selgitanud, aga igal juhul, kui venelased 1560 Liivi sõja ajal jõudsid siin Tallinna lähedale Harku mõisasse, siis ja ähvardasid Tallinna, siis kodanikud, mõtlesid nad minema ajada ja korraldasid siis linnast väljatungi tulid karjaväravast, marssisid nad välja ja siin siis Pärnu maantee umbes viadukti juures tsipa üle viadukti. Praegu selle kuulsa Hendrikson küüru taga toimus siis suur lahing venelastega, kus algul tõesti venelased, eelväed löödi põgenema, aga siis tulid nagu põhijõud ja, ja siis läks meie meestel halvasti ja langesid siis muidugi palju tagada. Tähtsamad kümmekond mustpead jätsid oma elu siis ja nendele pühendati niisugune epitaašmaalia aastal 1561 kohe järgmisse aastasse valiti, kus me näeme risti löödud keskele selle kõrval siis põlvitamas neid samuseid, mustpäid, kes on siin kujutatud, kui, kui maali, tonaatoritena tonaator oli siis keskaja kunstis niisugune mees, kes annetas tegelikult raha mingisuguse pühapildi jaoks, aga need mehed annetasid oma elu väärida kohta siis Kristuse kõrval. See on nüüd esimene niisugune maal, millel me näeme tõesti osa Tallinnat näeme siin Oleviste kirikut eemal ja, ja siis näeme linna haavaid, näeme natuke sedasama karjaväravat ees oleva luuramburgi suurtükitorniga, mida enam ei ole, kus siis rahvas sõjavägi välja marsib ja natuke eemal näeme siis Viru väravate selle kahte eel värava tornimis praeguseni püsti seisavad. Aga see väljatung oleks võinud ka Corvemine lõppeda. Venelased siiski linna teatavasti ei jõudnud, ei, linna nad ei jõudnud ja nad ei jõudnud mitte seekord ei jõudnud kogu sõja jooksul, ehkki nad üritasid kaks korda väga kõvasti veel. Aga need inimesed, kes siin maalil on kujutatud, nendel on, tähendab siis olemas prototüübid, et põhimõtteliselt võiks keegi öelda, et see on XII põlv, minu üks esimene? Jah, kui ta nüüd kusagilt leiab nii palju arhiiviürikud, et tagasi järgida ja jälgida oma suguvõsa. Eestis on veresegamist küll olnud ja pole, pole ka midagi imestada, kui praeguseid tallinlaste hulgas on saksa verd, inimesi, mida te veel tahaksite esile tuua? Siin nurgas on kandetool või levinud vahend Tallinnas? Oi, kindlasti ta oli omal ajal üsna levinud, siin on paar kandjat ka ja kena daam sees muide panda, kui tähele, et klaasid on tumedad, et ei oleks väljastpoolt ka näha, kes seal sees sõidab, teinekord võis ju olla ka mõni delikaatne kohtumine ees? Jah, siin on märgatav kandjat, aga kui nüüd mõni korpolentsem daam sisse istus või ka härrasmees, väga vabandan siis ilmselt läks võib-olla vaja ka nelja meest, et seda seda tooli kanda ja tihtipeale aknast lendas igasugust sodi alla, mis sinna tänavale ka jäi, nii et ega peenes kingas väga ei olnudki, võib olla kasulik tänaval kõndida. Kui ise prooviks praegu seal sees istuda ja lasta endast kanda, on see pehme ja mugav liikumismoodus. Seal sees istunud, ma olen seda küll kandnud, aga õnneks tühjalt. Nonii, kas me läheme nüüd suurest saalist välja, pöörame vasakule ja läheme väiksesse saali, kus on näitus, millest nüüd Kaiutud, teeme? Konkreetsemalt siis see Tallinna esmamärkimise Tallinna vanuse küsimus. Kuulus intriig ka, see oli siis mees, kes tegi atlase ja kaardi, mille ülemine rõõmsad oleme, nii uhked oleme mõnikord ka jälle kurvastame või oleme segaduses. Aga enne peaks rääkima ajaloolist situatsiooni. Kõik veel ei tea. Sitsiilia kuningriik praegu Itaalia üks maha jään oma osa, aga sel ajal ta oli ilmselt suur, vägev ja arenenud riik, kui oli. Ta oli üks Euroopa võimsamaid riik, eriti just sellesama Roger või rošeer teisi ajal selle normannide riiklaga normannidest. Ta oli anud mälestus muidugi selleks ajaks järgi jäänud. Selles mõttes, et kunagi nende esivanemad olid olnud samuti viikingid siit kuskilt Läänemere äärest. Aga nad olid asunud Normandiasse sealt edasi siis veel lõuna poole. Ja Roger oli siis tõesti üks Euroopa vägemaid valitsejaid, kes tegi lepinguid Bütsantsi keisriga, kes võitles paavsti vastu. Ja üldiselt kultuurilembeline mees, sellepärast et tema õukond oli niisugune kahe maailma piiril. Talle loomulikult kristlane, aga tema õukonnas kõneldi ka araabia keelt ja ta kutsus sinna idamaiseid teadusemehi, keda ju Lääne-Euroopast olla nii väga palju ei olnudki. Harrastati kõiksugu kunstide kultuuri, nii et see oli niisugune turikeskus. Nüüd see kaart ja atlas, kuidas nad välja nägid, mis sõnad peaksid siin seda kirjeldama. No siin on meil üks väikeseid riisikaardipilt ka väljas siin muidugi pole seda meie kuulsat kuluvani peal, aga, aga küll on midagi Aslanda laadset. Noh, see on niisugune vähendatud vähendatud variant. Ega ta nüüd nii väga hull ei olegi, vaadake ja ise samaid riisi oli pärit ju Aafrika loodetipust kohe seal siis vastu hispaaniat. Ja seetõttu ta oli päris hästi kursis kogu Vahemere kartograafiaga, Vahemeremaadega ja ka ütleme, Araabia poolsaarega, ütleme Aafrika see kant on tal päris hästi peal ja kui nüüd vaadata, siis üsna üsna sarnane sellega, mida meie praegugi atlastest näeme, teine asi on, mis seal kaugemal põhja pool või päris kaugel lõuna pool toimub, see oli ikka üsna üsna ähmane. Ta kasutas kellegi teise andmeid, on selge, et ise ta Põhja-Euroopas ei liikunud. Ise ta ei ole siin kunagi liikunud ja tal olid mitut sorti reisimehed muidugi abiks ja kaupmehed põhiliselt käis ju, kõige rohkem reisisid muidugi araabia kaupmehed, eeskätt juudi kaupmehed, kes väga laialt ringi käisid ja siin, Põhja-Euroopas arvatakse, et ilmselt pidid need olema saksa kaupmehed ja Saksamaa tema kaardil päris tihedalt täis igasuguseid paiku, mis on päris hästi identifitseeritavad ja sellele vihjab ka see Ast landa nimi, mis selle kaardi peal tõepoolest olemas on. Noh, ma ei tea ju, kuidas informaatorid isid riisile seda nime tegelikult ütles, kas ostlant või Estland või või Aslan, sellepärast et araabia keeles Hoodega ees ei ole, vaid on ainult A-i ja Uugolm täishäälikut, niiet uslandia, Island ta ei saanud olla, siis. Järelikult on ta siis võime lugeda Ast landaks. Ja selles Ast landaste tõepoolest toob ära mitu kohanime, mida siis on üritatud identifitseerida juba enam kui sajand, aga niisuguse veenva tulemuseni ei ole paraku veel keegi. Mõned nädalad tagasi oli siit paarsada meetrit eemal Õpetajate majas Tallinna ajaloole pühendatud konverents kus nendel teemadel ka sõnavõtt ja vaieldi, kas seal tuli midagi põhimõtteliselt uut välja? Ei no põhimõtteliselt uut ei saanudki tulla, sellepärast et põhimõtteliselt see, mida me teame, seda me teame ja ja me teame, Titrissi kaardil seda kolumni paraku ei ole, sest omaaegne teooria, mis seda väidab, see toetus arvata lavale valesti kirjutamisel. Ühesõnaga, kuna kuna Koluvani ei olnud, siis tuli see rekonstrueerida. Ja see oli meie põhjanaabrite väga tuntud orientalist Toivo Juhani Talgrenduulio, kes arvas, et kuna originaal ei ole säilinud riisikaardist, eks ole, siis hilisematel koopiatel on lihtsalt ümberkirjutamisel vead tehtud ja noh, ega need vead või need kirjapildi erinevused polegi väga suured, araabia tähed on ju ka niisugused, et ega seal väga palju variante ei ole, kriipsukesed komakesed, aga häda on selles, et kõigis nendes koopetasid, mis on tehtud, paraku neid on neli-viis tükki on tehtud eri kohtades, eri ajal eri sajanditel on nagu samu vigu korratud, eks ole, meie kalli kolumni ümberkirjutamisel, mis nagu osutaks sellele, et see kirjapilt on ikkagi antud edasi küllaltki õiet ja järelikult nii kurku, seda pole ka tunnistada. Seda kolu vani pole seal kunagi peal olnud. Nii kui küsida lühidalt ja selgelt, mis on siis Tallinna loomise aasta, Ivar Leimus heaks? Vaadake, nii ei saa päris hästi küsida pärast, et kas me räägime linnast, kui me räägime Tallinnast kui linnast siis tuleb siin kõne alla ikkagi ainult vallutusjärgne periood. Me võime alustada aastast 1219, mis pani aluse sellele, millest hiljem kujunes 13. sajandi jooksul välja linn asustatud punkt asustatud punktist rääkides, siis on härjapea jõe äärest juba ka kiviaegseid leide saadud ja kalamajas, nii et kui me otsime nüüd mingid Ivo Linna, mida noh, tavaliselt selle Tallinnaga seoses ja otsitakse, siis tavaliselt räägitakse seda, et kui Iru linnus, mis oli väga suur keskus ja mida Valter Lang hiljuti ja üsna üsnagi põhjendatult tõesti aulinnaks nimetas. Mis nahalinn, aulinn, see on niuke linn, mis ei ole veel linn. Aga millel on juba mõned linnafunktsioonid, ühesõnaga suurem elanikkonna tihedus teatab spetsialiseerumisele käsitööle, kaubandusele, teatavad võimustruktuurid funktsioonis. Vot niisugune asi, aga, aga see on kõik väga udune. Me ju ei tea kuigi palju. Nüüd seesama kaarte selleks variant on siin ära toodud seina peal. Kuidas ta tegelikkuses välja nägi? Tegelikkuses oli üks igavene, kas hõbekandik või hõbeplaat, aga kui Roger suri, siis tema pojakesed läksid omavahel kisklema riigi pärast, nagu ikka juhtub, kui sul on mitu poega türklastele hea pärast. Ülejäänud pojad lihtsalt kägistati siidinööriga ära. Troonipärija jäeti, et poliitilist niisugust stabiilsust säilitada, aga tol ajal seda veel millegipärast ei tehtud. Ja siis muidugi oli tarvis sõjameestele palka maksta ja selleks kõlbasse hõbekaart väga hästi ja see haketigi tükkideks maksti palgaks. Seda oli päris palju hõbedat, kui suur see oli, see kart? Oi, see oli, see oli meetrites, jah, see oli, meetritesse oli ikka ma nüüd päris täpselt ei mäleta, aga ikka ikka üle tsentneri oli seal hõbedat küll vist jah. Kuhu me nüüd jõudsime, esimesed isandad? Esimesed isand ja vaat siit me saime nüüd endale nende esimesed isandad just nimelt siis sellesama Valdemari Valdemori näol, kes siis 1219 saabus ja vaat siin ongi nüüd see koht, eks ju. Me räägime siin, et oli eestlaste linnus siin, aga riik ütleb, et Voldemar läks sinna ronissi mäe otsa, kus oli millalgi olnud Revalaste linnus. Me ei tea, millal see millalgi oli, kas oli maha jäetud eile võrreldes valvemari saabumisega või see oli maha aastakümneid varem. Ilmselt olid seal mingid, milles taanlased siis rääkisid, millest kuuldus jõudis ka kui kõrvu vähemalt seal ei olnud püsiasustust, kui taanlased tulid, ei olnud ja ei olnud käe all, sellepärast eestlased tulid nagu nendega kohtume, siis läksid minema, eks ole, mitte midagi ei räägita sellest, et siin all oleks olnud mingi püsiasustus või mingi mingi küla võetasid, mehed oleks kokku tulnud, eks ole, märgutuled põlema pandud. Appi kutsutud, sõpru, naabreid, sellest ei ole juttu, jutt on küll sellest, nad, eestlased tulid siis mõni päev hiljem juba sõjaväega tagasi, nii et nad kogusid selle sõjaväe ikka kusagil mujal ja siis läksin madinaks. See toimus siis kuskil Tõnismäe rajoonis. Me ei tea kus toimuse. No räägitakse, et eestlased ründasid, seal vist oli viiest suunast. Jah, et siis on otsitud Tallinnas neid paiku, kuhu viis tänavat kokku jooksevad, aga Tallinna vanalinn on üsna keerukas organism ja seal leiab neid rohkem, üks. Vähemalt kolm asja pakuvad huvi. See, et niivõrd suur sõjavägi tuli, tähendab asja peeti tähtsaks. Teiseks oli väga palju kaasas kõrgemaid kirikuisandaid ja kolmandaks ka slaavlaste vägi oli ründajate seas taanlaste seas. Jah, Rügeni vürst vits kaasas on ja tõepoolest neli piiskop oli kaasas, kaasa arvatud siis Taani kõige tähtsam kiriku pea Lundi peapiiskop Andreas suunaseneksonoonis. Mis puudutab nüüd seda sõjaväe suurust, siis see on nüüd pisut vaieldav küsimus. Tõepoolest Taani riik oleks, kui ta oleks oma relvakandjate mehed kõik kokku võtnud, oleks ta saanud selle sõjaväe kätte ju räägitakse 1500-st olevast. Kui arvestama igasse laeva kaks 30 meest, nagu tavaliselt oli, siis saame tõesti 30 40000 meest vähemalt kokku 1000 viitsada vahel on raske ette kujutada, on päris raske ette kujutada ja ma olen pisut skeptiline selles suhtes, seda enam, et siin vastu astus neile võib-olla paar 1000 meest ja milleks siis nii suur sõjavägi ei, ei usu. Hästi, pealegi, kus nad süüa said, see oli 1219, aga leping see maa ära jagada sõlmiti juba aasta varem 1218 ennegi üldse taanlased oma relvadega siia jõudsid. Mis järeldab sellest, ajaloolane järeldab seda, et jah, see oli Fessegi riigipeol 1218, kui Albert ja Djodoris käisid seal siis Liivimaa Eestimaa piiskopid ja tõepoolest paistab, et nad vandusid seal Valdemolile truudust ja said siis need maad ilmselt ka siis lääniks tagasi või midagi sellelaadset, sellepärast et kui Valdemar siia tuli ja orduga kokku sai, siis ordumeistri suureks üllatuseks selgus, et Voldemar, tema ülemisand ja kõik kõik maad on lubatud hoopis Valdemarile. Ja sellest sai üks suur suur keeruline protsess alguse sellepärast, et siis käivad pidevalt ordu ja ka teised sakslased käivad siis kas Andreas Sunoonise või kuningas Valdemar juures, kui ta siin parajasti viibib ja nad saavadki jupphaaval endale natukene, aga nii-öelda sõjaväekohustuse eest, ühesõnaga, nad muutuvad kõik siin Valdemari fasallidest, nad nad võitleksid tema vastu, samal ajal nad tema vasallid ja mängu sekkub ka paavst, kõige kõrgem jõud, kes on alguses vist taanlaste poolt, siis on vahepeal järgmine paavst teiste poolt, kuidas lastega on väga segane lugu, jah, üldiselt öeldakse ju küll, et nad vaadake, paavstiriik, see asus ju keset Itaaliat ja sellest üleval pool asus Saksa Rahva Püha Rooma keisririik ja allpool on ka seesama Sitsiilia oli vahepeal muutunud selle üheks osaks ja, ja Lõuna-Itaalia niikuinii, mis tähendas seda, et paavstiriik oli nagu haamri ja alasi vahel ja loomulikult tuli paavstile kasulik nõrk keiser ja järelikult minu vaenlase vaenlane on minu sõber, eks ole, siis ta toetas Saksa Taani võitlustes loomulikult taanlasi, aga see ei olnud absoluutne, sellepärast et vaadake, kui Friedrich teine saksa kõige kuulsamaid keisrid üldse oli laps, siis oli tema kasvatajaks vaimulik tsensus Savelli ja kui aastal 1216 paavst retsentses kolmas suri, kes oli ka muide Friedrichi nagu hoolekandja siis sellest samast Savelliste sai uus paavst Gregorius kolmanda nime all. Nad said Friedrich Kunilisele Unoorise surmani tegelikult väga hästi läbi. Paistab, et neil oli mingi isiklik klapp ja vana sõprussuhe. Ja seetõttu seesama fonoorius nüüd taanlaste võitluses sakslastega siin toetab hoopis saksa poolt kolme jõukeskust taanlased, piiskopid ja saksa ordu. Missugune jõud oli piiskoppide taga, piiskop panne? Vaimulikke, noh, kõrgem ametimees. Palju tal seda sõjalist jõudu anda? Vaadake piiskoppi, teil olid muidugi vasallid tol ajal vasallid ikka olid veel päris vasallid ja pidid oma vasallikohust täitma, aga kui me nüüd mõtleme, mis laadi rahvast kõik siia Saksamaalt tuli, need ei olnud ju mitte endaga rahulolevad ja täissöönud vaid pigem ikkagi rahulolematud ja näljase poolsed niisugused väikeaadlikud, siis ei olnud see seltskond alati mitte väga hästi kasvatatud ja, ja väga-väga-väga truu ja võttis ka nagu omapäi asju ette. Peale selle hädali veel selles, et muidugi abiks olid ju ristisõdijad ja põhiline vägi olid ristisõdijad, aga nendega oli see häda. Et nad tulid kevadel ja lahkusid sügisel laevadega, neil polnud siin kuskil elada. Kas nad allusid ordule? Nad ei allunud kellelegi, nad olid iseendaga meremehed ja seetõttu tuligi luua mingisugune püsiv sõjaline organisatsioon, milleks saigi ordu. Ja seetõttu ordust hakkaski, kujunemine kujuneski lõpuks välja niisugune kõige tugevam ja ainus tegelik sõjaline võim siin Liivimaal. Neid muutusi ja käänakuid oli siin palju, enne kui taanlased tundsid, et neid hakatakse siit välja tõrjuma. Kas nende kuningas Valdemar, teine tapeti sakslaste poolt? Ei aga ta oli vahepeal vangis. Šorini krahh, võttis ta vahepeal vangi ja ta oli paar aastat vangis ja nii see oli just see aeg, kui sakslased siin eestlaste ülestõusu 1224 lõpuks maha surusid. Ja siis nad kutsuvadki paavsti legaadi kelleksoni modena Wilhelm ja hakkavad tema kaudu siis itaallaste alasid vaikselt endale ümber kantima ja 1227.-ks aastaks saavad nad sellega hakkama. Taanlased lähevad laevadele, lähevad minema, tulevad mõne aja pärast tagasi ja on siin valitsejaks veel umbes sajand, nii et nende valitsemine oli küllaltki pikk. Me jätkame oma juttu selles kõmiseval Stahlis, loodan, et see väga ei häiri esimesed mündid, Ivar Leimus, see on teie lemmikvaldkonda, ma tean. Kui 1219 Tallinnas juba fermit esimesed mündid, see on uhke fakt minu arust. No me ei tea täpselt, kas 1000 219220, aga selle ringis küll, sest meil on ühed niisugused ühepoolsed mündikesed, kus on kujutatud torni müüri ja ristikesi ja lipu ja neid münt on tõepoolest leitud ainult Põhja-Eestist neljast kohast mitte kusagilt mujalt maailmast. Ja siit küllaltki Tallinna lähedalt kõige rohkem kostiverest 107 tükki, kõik löödud ühes tambiga. Ja, ja kõik see muu materjal, mis nendes aardeleidude siia muudes leidudes on, millega nad koos leitakse, näitab, et tegemist on väga varajaste müntidega, mis peaksid kuuluma kõige hiljem, 1200 kahekümnete aastate algusse. Ühepoolsed ühepoolsed jah, sest tol ajal oli niisugune komme münte lüüa kui praktiaates praktile tähendab ladina keeles plekki ja nad lihtsalt Ermitigi, nii nagu nagu korrutustehnikas, ütleme siis, et ühelt poolt mingil natuke pehmemal alusel, et see, see pilt hästi oleks välja tulnud. Kas see oli mingisugune puu või metall, see, millega seda neid löödi? Ei, no see oli ikka niisugune terasest mündi tempel karastatud ikkagi, sest noh, teda tuli ju mitte üks kord lüüa, vaid ikka sadu ja tuhandeid ja tuhandeid kordi, nii et ta oleks muidu ju lihtsalt ära kulunud ja katki läinud. Siin Alloniks nukralt meeleolukas pilt Tallinna väikese vapi kujutis, mis siin peal on? No siin on tegelikult Väljavõte Niguliste altarist, mille siis Lübecki kunstnik Hermen Rode maalis 1481. aastal laeva pardale, näeme siin Mustpeade vappi ja siis Tallinna väikest vappi vaheldumisi siis vihjavad siis Tallina kaupmeestele. Tegemist on Cinzeeniga, Püha Nikolause elust ja Tallinna vapiga on jah niisugune lugu, et me oleme harjunud seal nägema seda kolme sammuvad lõvi või siis lõpportiseeritud lõvi kui minna Heraldikasse, aga see on pikk ja keeruline jutt ja räägime lõvidesse, on kõigile arusaadav. Kolme sammuvad lõvi, aga need lõvide on tegelikult ainult pitseri peal ja need on tegelikult Taani lõvid. Kui me nüüd vaatame keskaja kunstimälestisi, mida Tallinnas on ju päris ohtralt viimane, mida ju laialt on räägitud-näidatud neiu raepiltvaibad mida praegugi linnamuuseumis näidatakse üle mitmekümne aasta ühte originaali, millest raekoda sai äsja Inglismaal tehtud väga kauni koopia siis me näeme igal pool seda, nõndanimetatud väikest vappi, suurt vappi lihtsalt ei ole, teda ei saanudki olla, sest seda ei kasutatudki. On äärmiselt ebatavaline, et linnal on kaks vapi ja, ja erinevatel pealekauba suur ja uhke rikas len. Oi Tallinna ei olnud suuri uhke, rikas linn, tallinn võis olla nüüd noh, ütleme rikkamate linnade seas ehk 15. sajandil ja seda ka tänu sellele, et kogu Euroopas möllas tol ajal katk, nälg ja sõda. Juba 15 sajandi lõpus, 16. sajandil, kui me hakkame võrdlema Tallinna, ütleme teiste Euroopa linnadega tõeliste linnadega ikka ma ei räägigi Pariisist või Londonist, ütleme, räägime Nürnbergis või auks purgist, külmist, millestki või Hamburgist siis, siis ta jääb ikka väga kiiresti maha ta kuidagi kuidagi see majandus siin, mis oli üles ehitatud transiitkaubandusele, ei, ei kanna ilmselt väljendit Tallinna ei olnud nii suur ja rikas linn, nagu me oleme harjunud arvama, tahame arvata. No aga miks ka mitte tegelikult tähtis linn oli ta igal juhul. Aga millal Tallinn on, nimi jõuab esimest korda ürikutesse, see on ühes tekstis ka umbes samal ajal. Kas see tekst on siin lähedal? Äkki te loete ette, siin on tegemist siis Tallinna eesti soost kodanike vandega, ordumeister Hermann fon prügeneile, prügenei käis 1536 Tallinnas, kes mäletab siis surussovi kroonikas on ju toredad lood, kuidas siis peeti turniiride, kuidas siis kuidas siin kaklema mind, kuidas raja härra tegelikult saaks siis raekoja aknalt seda vaigistas ja nii edasi ja nii edasi. Ja loomulikult Tallinnas elas ju ka eestlasi ja ka eesti soost kodanikke ja vot siin on siis säilinud Linnaarhiivis meil niisugune vanne, katsume siis seda enam-vähem eesti keeles lugeda, mina toimatan ning vannusel suurel ausal ning vägeval isandal isandal Harman prügenei teise nimega asen Camp mester saksa orden, vot see osa nüüd jäänud nagu tõlkimata eesti keelde oli seda väga raske tõlkida saksa ordumeister liiklandimaal Win armsal isandal ning selle ausal Tallinna linnal ka ning sana kuulaja olla kui mind jumala hävitagu ning tema kallis evangeelium. Nonii, see on väga meeleolukas tekst tänapäeval, aga need kaks nime nii Tallinn kui ka Linda, nii see tulevad ikka sellest samast sõnakombinatsioon, Taani linn, kuidas me siis seda ka neid sõnu järjestame, kas see on õige seletus? Jah, see on nüüd üks minu kolleeg, jaa, arheoloog Jaak Mäll tuli hiljaaegu välja just niisugune hüpoteesi ka, et kogu aeg on räägitud Lindanise Lindanise, et kas ta nüüd minge linnaaseme või on tal hinda nähes rootsikeelne, miks ta peaks rootsikeelne olema, keegi ei saa, rootslastel polnud siin mingit asja, pole siin eriti kunagi käinud. Aga ta pööras tähelepanu sellele, et kui Taani linn ja Tallinn on, eks ole, liitsõna kahest poolest kastrumuda noorum, eks ole, võtame siis ladina keeles, eks ole, sama kastrunda, noor on, kui me ta paneme nüüd eesti keele, siis kastrumm on linn. Sest ega see eestikeelne linn tähendas vanasti linnust, kastromon, ka linnus ja taanise oleks siis nagu Taanis või eks ta natukene saksapäraseks nagu teinud, Hendrik oli ju sakslane Henriku kroonikas, see nimi tuleb nii et tema arvab siis sedaviisi, et Lindanise linn Taanis ehk sedasama, mis kasvama noorum, lihtsalt otsene tõlge siis eesti-ladina keele vahel. Kuidas võis lihtne harimata eestlane oma linna nimetada kõige varasematel aegadel, vot seda ma jälle ei tea. Revalaste linnusest on jutt, et ju oli midagi niisugust jah, aga see oli küll maakond, aga aga linnus oli neil siin, eks ole, Revalaste linnus, ütleb Henrik ja ega me rohkem sellest midagi ei tea. Nii et kuidagi selle Revalaga ilmselt seoses võis ta seda siis nimetada, ma eeldaksin, teine võimalus on muidugi see vene Colo valmis hakkab ka 13. sajandil allikates esinema ja millega venelased hiljem tähistavad ka teisi soome-ugri keskusi ka mujale Venemaa avarustel mida siis tuletatakse küllaltki hüpoteetiliselt, kalev on linnast ja Kaleva siis oleks nagu midagi tugevat ja kõva mille nimi oleks säilinud siis kaleviriides. Paraku teistes allikates peale vene omada seda nimekuju me ei kohta ja raske, raske on nüüd öelda, kas see on nüüd siit üle võetud kohapealne vorm vene keelde või midagi, vastupidi. Siin on meie ees üks kaart esmakordselt kaardil, tähendab siis ilmselt Tallinn, no Tallinn ja jah, üldse üldse Liivimaa siin-seal nüüd juba üks esimene korralik Liivima kaart, kus on loomulikult peal Tallinn, näeme seal ree peal, eks ole, ja väga palju teisigi kohti ka Harjumaa ja Virumaa ja tõsi küll, vastupidises järjekorras, aga noh, tühjad ost. Ja see on siis aastast 1573 aga levima hakkab jõudma Euroopa kaartidele küll juba 1300. aasta paiku, aga siis on noh, enamasti näiteks kas Liivimaad või siis mõnikord harva ta Riiate mainitakse ära. Tallinn paistab esimest korda olevat siis 15. sajandi alguses kaardi peale jõuda, aga, aga seda kaarti me näeme teises saalis seal. Ja tolle kaardi pealt muidugi Eestit ja Liivimaad ja midagi muud ära tunda on üsna võimatu. Nonii kõneles ajaloolane Ivar Leimus saates oli kasutatud ansambli Black sabat loomingut vanamuusika ansambli Rond ellus esituses. See oli järjekordne saade sarjast maailmapilt ja mina olen saate toimetaja Martin Viirand.