Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Urve Eslas, tere Urve. Tere. Mihkel Kunnus. Tere Mihkel. Tere ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi lektor Tõnis kahu, tänast. Tänase saate pühendame prantsuse kultuuriteoreetikul roloon partile, kellel on 100. sünniaastapäev. Aga enne, kui lähme Ronon paati tema teooriate ja nende tõlgenduse juurde, vaatame, mida üldse on täna siis mitte ainult sirbil, vaid ka üldse kultuuriajakirjandusel pakkuda. Mihkel ma näen, et sinule sinises ajaleht, mille kohta ma juba enne ütlesin, öeldud vale. Ei ole, õpetajate leht on alati õige ajaleht ja mis saaks olla veel kultuursem asutus kui kool, kus väikseid loomakesi inimesi kulturiseeritakse. Ja praegune Õpetajate leht on noh, nagu võib arvata päris palju pühendatud sellele erakooli temaatikale. Ja ma ütleksin niimoodi kaugemalt, et milles seisneb sisse suuri eetiline dilemma, mida minu arust ei ole piisava selgusega välja öeldud. On küsimus, et kas aidata või upitada, ütleme lausa natuke halvustavalt, kas upitada lapsi, kui saab osad või saab upitada ainult osasid selles mõttes tihti tuuakse argumendina välja erakooli vastase argumendina see, et see on ebavõrdne. Aga kui riik ei suuda nii-öelda kõigile õpilastele anda noh, nii-öelda nii head, kui nad tahaksid või nii hea, kui oleks võib-olla isegi optimaalne. Et kas võib siis teha niimoodi, et aidatakse ainult osasid eraalgatuslikult ja me saame kohe aru, et see on ebavõrdne. Et see on niisugune minust täitsa klassikaline dilemma, et kas kui kõiki aidata ei suuda, siis kas üldse aidata. Ja muidugi mul on ees sirp ja sirbist ma siis nii-öelda kõrvalepõikena tooksin esile võib-olla Erik Puura artikli, kus ta räägib maavarade rollis, maavaradest on ka natuke rohkem. Ja siis ta räägib taastuv taastumatute maavarade kaevandamisest ja tegelikult väga õigesti ütleb, et nüüd ma tsiteerin, et mängime pimesikumängu ja usume siiralt. Taastuvate loodusvarade kasutamine ja taaskasutus kõrvaldab vajaduse taastumatute maavarade kaevandamise järele. Iga tuulegeneraatori valmistamiseks on meil vaja koobalti, Vaskem alub teeni tsinki, haruldasi muldmetallirauamaaki, boksiiti, paigaldad misel sageli tuhandetes tonnides betooni ja nii edasi ühesõnaga räägib siis sellest probleemist mis on seotud taastumatute maavarade kaevandamisega, kaasa arvatud Eestis ja loomulikult sellest allergiast, mis on fosforiiditemaatika ümber ja nii edasi, ühesõnaga ka selle koha pealt sirp üsna tuumakam. Jah, ma olen nõus, sirp oligi üsna toredasti tüsesingul. Sisuliselt kui vormiliselt vormid ikka sellepärast et diplomaatia korraldasin kenasti vahele. Diplomaatias on ka paar väga head lugu. Üks neist, Riina Kaljurannalt, Kaitseuuringute keskusest pealkirjaga virtuaalne Venemaa Eestis vene meedia mõju Eestis elavale venekeelsele elanikkonnale. Ja tegu on ühe sellise huvitava uurimusega, mis siis kaitseuuringute keskus tegi? 44 intervjuud viisid nad läbi viies erinevas Eesti linnas ja küsitleti just venekeelseid elanikke. Ekspert ja poliitikuid. Selleks, et teada saada, kuidas see info, mida me igapäevaselt saame, mõjutab inimeste suhtumist nii elukohariiki siis Eestisse kui ka päritoluriik ehk siis Venemaasse. Ja üsna huvitavaid järeldusi selle uuringu põhjal, mis oli küll rohkem selline kvalitatiivne uuring, seekord tehti. Näiteks kui siit ühel üks lõik välja tuua siis tsiteerin, Krimmis on selge arusaama, et venemaalaste huvi välissündmuste vastu langeb ning järelikult, et on aeg, vabandust, ma keerasin kaks lehekülge edasi, tahtsin keerata ühe lehekülje edasi hakkasin tsiteerima hoopis järgmist. Aga seda, mis ma tahtsin tsiteerida, oli see. Need vestlused andsid tavaliste inimeste ka meile pildi sellest, kui kaine mõistus ikka meie venekeelne elanikkond vastu ka üks meie enda hirmudele. Ehk siis uuringu minu meelest kõige huvitavam detail oligi see, et venekeelne elanikkond ei saa päriselt aru sellest eesti eestikeelse elanikkonna sellest keedist paanikast. Sellepärast, et nende jaoks, et järgmisest lõigust tulebki välja see põhjus. See on infosõda, mis paned eestlasi venekeelsesse elanikkonda skepsisega suhtuma eestivenelasi, ent vastas leerina positsioneerima. Eestlaste suhe Venemaasse on täna eelkõige poliitiline, mõeldakse Venemaast. Mõtleme eelkõige Putinis olles, olles unustanud täiesti Puškini Keerulised probleemid. Aru ma tahaks selle teise loo ka ikkagi välja tuua, mida ma korraks juba siin kogemata tsiteerima hakkasin. Jaanus Piirsalu on teinud intervjuu Putini endise kõnekirjutajaga ja see lõik millest me osa tugevalt täita lugesin, rääkis siis sellest, et et kuna Kremlis on arusaamine, et venemaalaste huvi välissündmuste vastu langeb siis järelikult on vaja hakata tegelema siseküsimustega. Ja seda Ustropeedia võib nimetada korra majja löömiseks. Ehk siis ühiskond on veendunud, et kõrged ametnikud an kõrvuni korruptsiooni sees. Järelikult hakkab Putin õige pea selle kurku. Seda on küll rõõm kuulda ja korra majja löömist, räägib Ott Karolin ka oma artiklis, mis leheküljel kaks artikkel kannab pealkirja peaks vist ukse avama. Kolm punkti alapealkirjaga kunstniku ja kirjaniku palk on klaastajalites. Teeme lahendus ja sirbi peatoimetaja seletab siin päris hästi lahti miks üldse otsustati siis sellise toetussüsteemi nagu palk kasuks juhib tähelepanu väga paljudele lahtistele küsimustele, mida vist ei ole selle palga puhul mitte vähem kui kooseluseaduse puhul. Et tundub, et ka selle kirjaliku palga puhul nii-öelda rakendusaktid on puudu või, või pole neid küllaldaselt. Ja ühe teise loona tahaksin ma juhtida tähelepanu ka sirbi tagage loole, mille on kirjutanud Silver Sillakse, kannab pealkirja, kust tulevad rassistid ja hakkasin ise seda populaarteaduslikku pealkirjaga artiklit lugema ja avastasin kuskil esimese kolmandiku peale, et tegu koolikirjandi koolikirjandiga ja teise kolmandiku peale, et tegu on ka erakordselt populistlikku artikliga, kus siis usin tudeng. Tartu Ülikooli sotsioloogia magistrant. Sellisest pseudoteaduslikus keeles üsna ideoloogilisi väiteid pillub, jõudes lõpuks nii kaugele, et kui ta peaks hakkama vastama küsimusele, kust tulevad rassistid, ütleb ta, et siin peitub oht sattuda libedale jääle. Nii, katsume siis meie mitte sattuda libedale jääle ja lähme hetke pärast edasi tänase peateemaga. Vasar. Jätkub kultuuris vasar, mina olen Peeter Helme, stuudios on Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi lektor Tõnis kahu ning nagu saate alguses lubatud räägime täna prantsuse kultuuriteoreetik Laan partist, kelle 100. sünni ja aastapäev on kätte jõudnud Rolaanbarty tähtsust. Aga erinevatele distsipliini idele on vist asjatu isegi alla joonida, et mina olen temaga eelkõige kokku puutunud seoses kirjandusega. Aga nüüd jõudis eesti keelde ka tema viimane teos, mis räägib hoopis fotot, graafiast, mis samuti ju vist, kui ma õigesti aru saan, aastakümneid tema tähelepanu oli tegelikult tõmmanud ja milles ta katsus siis oma kui viimaseks jäänud teoses natukene rohkem süvitsi rääkida, kui seda vastu üldse seni õhtumaise skulptuuride juures tehtud oli. Nii ma hüppaksin kohe väikese täpsustuse juurde, et noh, või öelda, et Jaan paartoni kirjandusteoreetik või kultuuriteoreetik, noh ega ma ise ka ei oska paremini paremini määratleda, aga mingi ebamugavustunne jääb ikka sisse, kui ma niimoodi ütlen. Ja siin, kui ma võtan autori surmas tema tuntuma essee nimelise eestikeelse kogumiku, mis ilmus varrakus aastal 2002, siis Marek Tamme järjesena On ka algab niimoodi, et üks vaidlus köidab juba aastaid partil uurijate meeli on võimalik rääkida paarti kirjandusteooriast. Ja noh, sest ma ise ei tahaks ka öelda, et ta on rohkem nagu kuidagi inspireerija või lumma ja et ma ei saa kuidagi mingit süsteemi võtta, teda võluv lugeda. Võrdleksin kohe hüppega Tõnis kahu pool, et sa kirjutad siin sirbis, et see aitas, part aitas sul. Muusikakriitikuna kuidagi nii-öelda areneda, lahendada mingi kriis ja ma olen selle peale tagantjärele mõelnud mitut puhku. Ja see viitab sellele, et see väike tsitaadiga, mis sa ütlesid, viitab ka sellele, et mille kohtumine partigale, juhuslik ma, aga mida ma vajasin, oli oma popkultuurihuvi kongress popmuusikahuvi, mingisuguse teoreetilise raamistikuga nii-öelda tsementeerida. Ja ühel hetkel avastasin, et teatud konkreetsete muusikakriitikute kaudu, keda ma lugesin välismaiste kaudu Jõuan ma selle paartini kuidagi, see seisab vastu sellisele mudelile, mille ma olin ka proovinud absorbeerida, ehk siis sellisele sotsioloogilisele mudelile, mis räägib sellest, kuidas muusika, representeerid teatud sotsiaalseid väärtusi, teatud inimgruppe, subkultuuride ära kõik see ja vot vot partali täiesti teist tüüpi panus sellesse. Ja nagu Peeter ütles, alguses ka tõepoolest, ma olen tagantjärgi olen endale kuskile kirjutanud ühe muusikaajakirja toimetaja ühes intervjuus öeldud fraasi part, kämbia, Plaything, et põhimõtteliselt ükskõik milliseks puhuks kasutada täpselt nagu meetrites ja, ja selles konkreetses sirbis. Ma olen nüüd, see on küll nüüd tagantjärele rekonstruktsioon, see minu suhe partiga nagu vaevaliseni seotud sellega, et ma ei saanud kõigest aru, mis läks vaeva, et kontekst luua. Aga täna selles või selles tänases sirbis jah, ütleb siis Priimägi nimetab teda krahva maniks kohe oma teksti algul. Mis on, võib tunduda solvav. Ja inimesed ütlevad jaa jälle Priimägi hakkab peale, aga põhimõtteliselt täpselt õige, sest et kui on olemas hästi palju sellist kirjutamise viisi mis kirjutab valmis mingi produkti, mingi teksti, mingi raamatuteose siis paartil kirjutamine ise. Ta lihtsalt kirjutab ja kirjutab ja kirjutab, nagu ta ütleb, et selle taga on ka põhimõtteliselt mõista, et selle taga on ka mingi lihtsalt ihaldamine, mis sunnib seda kirjutama, ehk siis kas siis motoorne või siis jah, mingisugune selline, selline kehaline tegevus ja vot mida ma, mida ma tahangi öelda, seda jutu põhjal öelda on see, et suur osalist Kriitikutest, keda ma lugesin, justkui võtsid paartit üle selle kirjutamise, enda mõnu aspekti, mis oli see, mis ma siis teatud muusikakriitikast leidsin ja nad jätkasid, ehk siis paar parti kirjutamistest graformaanliku kirjutamist saavad paljud teised jätkata, millest, nagu sa näed, on muidugi tohutu oht või nagu süüdimatuse mõtleks, kas ei ole, aga see, see on nagu jätkata mõnes mõttes tema seda kirjutamise viisi, sest et see ei, seda ei saa nagu kuskil või ta ei pea kuskil seisma panema, sa võid lõputult noh, minna muusika sisse, lõputult kirjutada seda lahti, mida sa koged, kehaline ühesõnaga, tegu pole meetodi, vaid nakkusega ja just see nakkab paljudele teistele inimestele. Oht seisneb selles, et väga paljud inimesed leiavad endas justkui julguse kirjutada nagu paart, mis on noh, võib tekitada väga piinlikke epi. Aga võib ka mitte ja võib tekitada hetki, kus ühes samas näiteks muusikast rääkivast tekstis on olemas väga Epikondlikud momendid ja väga-väga huvitavad momendid, mis tõepoolest väärivad parti ja vot ma avastasin midagi sellist, et et on olemas mingi järgnevus, et selles muusikakriitikas, mida ma lugesin, on see pardimaid, tahaks öelda parti vaim, aga ütleme nii-öelda iha või isu või apetiitne sees. Aga tõepoolest, et tekst ongi Parl seotud mõnuga. Et, et ongi sihuke kireva iha ihaga seotud tekst, nii selle kirjutamine kui ka selle lugemine, eks, et sellel on ju alati kaks poolt ühe teksti puhul. Ja, ja see on üks väga oluline aspekt tõepoolest pardi puhul, et ühtpidi ta justkui annab selle lugemise mõnu seda teksti lugedes sa võid mitte aru saada alguses ja eriti just esimestel, näiteks ülikooliaastatel viimastel viimastel gümnaasiumiaastatel. Ja ma ütlen vahele, et tegelikult võib-olla ei saabugi hetki, kus sa saad öelda, et ma saan tast aru. See on hoopis teistsorti kogemus. Hea lugeja, just, just. Aga sain, arusaamine on hoopis teine kategooria. Just aga siinsamas, see on täiesti paardi minu puhul, minu meelest ta üks osa on tõepoolest, mis on seotud selle mõnu ja naudinguga, nii teksti loomisel kui selle lugemisel. Aga teine osa on tõepoolest ka selline kaudses mõttes analüüsi vasar, ma teeksin siin natukene reklaami. Homme ilmuvale Postimehe AK-le armus kultuuriliselt, kus Marek Tamm kirjutab teemal, kuidas Roland paart võib muuta teie elu ehk siis, et tõepoolest on olemas mingisugused teemad, mida paart on analüüsinud ja mida, mida tänapäeval tõepoolest on ka täiesti võimalik kasutada. Näiteks kuidas lugeda ajalehti? Jah, kuidas, kuidas üldse läheneda ajalehtedele või küsimus, miks pagulased meid hirmutavad, mis on praegu just parajasti selline küsimus, mis meid huvitab või näiteks kuidas keel Meid sunnib mõtlema ühel või teisel viisil või mis on võim või milleks on vaja kirjand, kirjandust? Ja minu meelest kõige huvitavam teema kõige huvitavam küsimus, kuidas mitte loobuda mõnust. Ja, ja see lugu lõpeb siis sellise lausega, et üks kindel viis on teha oma elust naut naudingute pärusmaa, on lugeda Roland parti minu meelest täpselt nii ongi. Ilmselt ongi, ma ise pean tunnistama, et mul on kogu aeg selline tunne olnud, Cameron hambaarstist aru saanud, aga kui ma nüüd selle arusaamatuse pinnalt siiski midagi öelda võin, sest mul on selline mulje, et need näited ise demonstreerivadki väga hästi sõda, parti teooria puhul ei olegi nii väga oluline, millesse teooria on, sest et kui ma täna hommikul just lehitsesin Susan Sontag essees, et kus ka korduvalt mainitakse ikkagi Ronon parti tema tähtsusest kirjandusteooriale Sontag juhib kuskil seal tähelepanu, et parti kirjandusteooria käis raamatute kohta, mida nii väga tulla seal ei olnudki. Sedalaadi kirjandust, mille üle Dioritiseeris eriti maailmas ei olnudki. Ehk siis ta lõi teooria asjadele, mis alles tagantjärele. See on Santagi tekst, mis on mitmeparti tekstiraamatu. Raamatu puhul, mis mul on riiulis, on ees, annab ühe, ühe party väljaandele, kus ta viitab sellele või siis on seal mingi teine tekst, kus ta toob sama asja välja ja ta võib-olla on seesama tekst, kus Sontag viitab sellele, et paart kasutab kahte Essteedi mudelit, üks esteet on selline pire esteet, kellele miski ei meeldi. Marta maitseb Kespartova maitset ja suuresti oli ka. Aga teine esteet on see, kellele võib põhimõtteliselt meeldida mis iganes ja vot see on ka paast, et ta võib võtta väikesed tähtsusetud tekstid, mis on näiteks mina, kes ma popmuusikast huvi tunnen. Ma olen kogu aeg jätnud alati ukse lahti. Euro laul võib olla kultuuriliselt vääritu, aga põhimõtteliselt ma tahaks näiteks lugeda, mida paar teoria lauldes kirjutab ja, ja eurolauludest või, või ükskõik missuguses triviaalne kultuuri triviaalsus katkendis võib olla väga palju peidus. Tuuristas nagu uss õuna sisse, mingisuguseid siukseid, kõrvalisi teid, ta leidis üles mingisugused, tõesti sellised, justkui kirjandusloo mõttes prantsuse kirjanduslugu nii hästi tunneks, aga ma olen ka saanud nagu aru, et ikkagi kohati täitsa kõrvalised tekstis seda ei huvitanud, ilmselged järeldused ilmselgete asjade kohta. Teda huvitasid sellised äärenähtused. Nii et seetõttu tema eest Dism töötas nagu vähemal viisil, aga jah, siukest Kaczezsteedi mudelit, millest kindlasti üks on see, et, et ma väldin ilm selgust ja ma võin põhimõtteliselt võtta ükskõik mida, sest et see kõik erutab mind. Aga siin ei teki seda küsimust või sest ma olen ise seda oma parti lugemisega suhteliselt Peetriga samas paadis, sest ma mul on ka instinkt sees, ma tahan asjadest aru saada ja paar teist on suhteliselt raske aru saada. Ta on tõesti nagu fenomenoloogia kirjeldab ja aistib kuidagi, mul tekib alati see küsimus, et kust ta võtab selle või kust me saame selle kindluse üldse representatiivsete osas lisa, ta väldib seda representatiivsete minu arust väga tihti. Et ta, noh ütleme ma kujutan ette, et, et üks, üks lihtne skeem, mida ta väldib, on see, et mis, mis tavaliselt ju mõtlejatele on omane, ma ei ütle, et see on praegu see, mis, mis sind vaevas või sinule, Muratagi pardi puhul või Peetrile. Aga see on see, et et on olemas mingisuguse näivuse varjus mingi tõde, mille siis analüütik välja toob ja selgitab meil ära, mis juhtunud on paljastada, mida paljastada, et tal on minu arust orgaaniliselt see paljastus võõras. Ta ütleb ka selles mütoloogiat raamatus, müüt ei varja midagi, ka see, mis, kus, mis on tegelikult tema kõige paljastavam nagu raamat võiks olla, et ta sisuliselt on ju nii-öelda ideoloogiat. Ta võtab lahti sellesse selle, mis näitab, kuidas meil kokku pannakse. Et aga ta ütleb Maria midagi, mis, mis tegelikult tekitab peavalu see lause, et kuidas tal varia, kui ta samal ajal näitab, millise mehaanikaga müüte luuakse, aga ikkagi ta kogu aeg osutab sellele, et et seal ei ole mingisugust varjatud peidetud aspekti, mille ta välja toob. Et noh, vastavalt sellele ka see, milline oli 80.-te popkultuuriesteetika, oli ka muide see, et et nagu ma ütlesin, muusika, representeerid mingisuguseid suhteid, aga samal ajal tuli näiteks see idee, et kunstiteosest kui võltsingut, pop, muusikalisest artefaktid, võltsikusteks tulid MTV videoga algusest peale oli on ju põhimõtteliselt keeleliste elementide mäng. Ja seetõttu see sobis see pardiloogika ja näiteks ma olen surmkindel, et näiteks madonna on väga tuttav sellega, mida Barton öelnud aru saaks, tal on Mihkli probleemid või ei saa, aga madonnal on näiteks väga suurel määral parti jälle vastajat, ta saab üsna täpselt aru, kuidas võltsid tusa ja võltsingu, mehaanika, võrgutuse, mehaanika töötab, asjad nendega paar tunneb suuremana. See muidugi viibki ju kohe parti fotokäsitluse juurde. Tema fotokäsitlus on ju ka hästi kahetine, ühest küljest ütleme, foto võltsib ja varjab teatud fakte ja laseb sellisel kodanlikul ühiskonnal siis oma oma norme peale suruda. Aga teisest küljest ütlevad foto näitab alati seda, mis oli, mitte seda, mis on, vaid seda, mis oli ja näitab kasele kaduvikku, et mingis mõttes on see üheselt hästi pessimistlik arusaam sellest, mis on foto pessimistlik, vaid hästi melanhoolne arusaam, iga foto ennustab ette, surm on Raamat konkreetselt seal sellega. Aga jah, et, et, et noh autentsus on see sõna, millega partei tegeleb, ütleme noh, mis märgib seda nähtust millegi vastu, tegelikult on olemas, et on olemas mingisugune autentne väljendus, mida on siis kaetud näiteks mingi maskiga. Teda ei huvita autentsus, mis sealt võideldakse autentse mehaanika või see, mis maski tagant tuleb, teda huvitab seal mask ise võrgutas, mis selle kaasneb, ehk siis tema mõistes keeles arvestanud. Aga see muidugi huvitav, kui teda huvitab maskise, aga ta ütleb, et müüt midagi ei varja ja mingisugust saladust ei ole. Noh, see oli selline, mina ütleksin katse Panaliseerida maailma, kusjuures veel läbinähtav katse. Maailmas on väga palju variante. Nojah, ainult, et, et tema jaoks vist idee on selles, et et, et kui maailmas ongi väga palju varjatud, siis ta dist enne läbi selle lülituse, et ta kogu maailma käsitleb keele kaudu ehk siis kõik, mis on tähenduslikke, kõik, millel on mingit toime, on sel või teisel viisil keelega müütan keel armudiskursuse pragmentides, armastus on keel, Restling veel Kreeta karva nägu, kell striptiis on teil kõik keelt, eks ole. Et, et põhimõtteliselt seal noh ja selles selles keeles eneses ei toimida arvatesse semudele reaalses maailmas ilmselt muidugi on, aga noh, teda, teda teda huvitab pigem siis ikkagi näiteks ka kirjanduse puhul kunsti puhul ikkagi see valetamine, see, kuidas sa ära petad või kuidas see toimib, see silma. Nojah, sa lihtsalt jah, ta püsib keele pinnal, teda ei huvita, subjekt ütlebki, et mis me sellest subjektist räägime, et meid huvitab see, kuidas subjekt ennast väljendab. Nojah, kui ta, noh, põhimõtteliselt ta ju ta ütlebki, et armastus on keel, järelikult kui ta kirjutab armastusest, siis ta ei kirjuta armastusest kui psühholoogilisest reaalsusest või bioloogilisest reaalsusest või ta kirjutab armastusest keelest. Ja ometi, keel on tema jaoks hermeetiline, sest kui me kujutame ette armastust või, või mistahes keelist asju kui kommunikatiivset situatsiooni suhtlust siis paart on ju selline, kes noh, isegi kui me räägime sellest naudingu tekstist, sest see on minu arust päris päris tähenduslik näidet, part lihtsalt naudib tekstide, ürita aru saada. Aga dialoog ongi see, et sa üritad teisest inimesest aru saada. Tekst on üks dialoogi nii-öelda vahendusosa ja sul on vaja sellest tekstist läbi närida, et jõuda teiseni. Abart ütleb, et lihtsalt naudime. Ja autori surm on minu arust pole kuigi kaugel siinsest. Ta jätab ära kirjutaja intensiooni. Selles mõttes paat on nagu sihuke mugav monologist või ma ei oska öelda. See on võib-olla küll seal ja see on nagu nõus, aga ma ei tea, kui mugav ta on või tähendab sel juhul selle selle sõna peaks natukene arutama, mis, mis teeb ta nagu mugavaks, kui see, kui see, kui sa üritad tekstist aru saada veel kaugemale minnes kui see, kui sa ei ürita aru saada või oletada, mis on autori intensioon, mis on siis tema ühe kesisema teksti autori surm. Põhiline mõte, eks ju, et me jätame autorintensiooni mõni tekstianalüüsi kõrvale, siis tekst muutub nagu mingiks teatavaks auto kommunikatiivseks vahendiks, millega enda aju mudib või? Ma ei ole sellega päris selle määratlusega nõus. Monoloog on seal tal kindlasti, aga, aga see, mis teda nagu huvitab, kui hästi lihtsalt öeldes ei ole ka päris tõsi, paljud väited, mida siin kõik esitatud, teda tuleks. Võib-olla mingi süsteem, mis muudaks neid järeldusi, kui veenaks meid ümber, aga minust huvitab teda mitte see, räägid arusaamisest, mitte see, mida näiteks tekst ütleb, võtsime teksti, teeb, need on erinevad asjad, näiteks noh, suur osa sellisest klassikalisest kriitilisest analüüsist, millega ma olen kokku puutunud, annan lihtsalt, näiteks võtame mingi filmi analüüs, et filmil on hästi keeruline kude näiteks mingi platoniste keeruline. Järelikult see tagab meile filmivaatajana teatud suurema naudingu, kuna me meil on mingi sasipundar, mida me hakkame lahti harutama. Ja ometigi näiteks popmuusikafanaatikud ja kriitikud. Kuule, anna, ma tajun seda, et näiteks neli neljandiku rütm, mis mõjub kehasse selle nauding on massiivne, kuigi ütleme keerukusaste on väga madal. Millest tuleb ja küsimus ongi selles, et et et äkki selline tekst nagu ütlemise tasandil või teksti komponeeringu komplitsetestasudel ei tee mitte midagi? Ei ütle mitte midagi, teeb väga palju just seda, ma tahan öelda. Ma olen selle selles mõttes hästi nõus ja mul on hea, oled sa selle semiootilise näitasin täitsa, sest kui me vaatame ka selliseid semiootilise kommunikatsioonimudeleid siis selle nende mudelite seletavad üsna selgelt, et eesmärk on kommunikeerida sõnumit. Ja seetõttu me oleme harjunudki ütlema kommunikatsioonist sõnumi kesksena, selle asemel, et mõelda sellest ütlemisprotsessi enda kesksena ja seda on üsna keeruline ka seletada näiteks. Ja näiteks just nimelt neile, kes on kasvanud üles sellise väga selge sõnumile keskendunud kommunikatsiooni najal, eks et kuidagi kuidagi püüda kirjeldada seda, et see ütlemise protsess või see või see Theo protsess, mis selle ütlemisega kaasneb, et see võib olla äärmiselt suur äärmiselt oluline, aga minu meelest on veel üks huvitav aspekt. Paadi puhul on see, et tajud tegelikult suhestub väga selgelt selle teo läbi või selle ütlemise protsessi läbi kogu maailmaga hoolimata sellest, et kui ma seda maailma, mida ta kohati neid tekste, mida ta püüab analüüsida, kirjeldada võib-olla neid tõepoolest sellisel kujul ei ole. Aga ometi sihuke selge suhe maailmaga on seal ju olemas ja kohati ka üsna kriitiline. No minul on siin eesparti tekstimõnu ja, ja siin on, ma ütleks, mõni lõik selline, mis on nii mitte üksnes provokatiivne, aga ka võib-olla natuke revolutsiooniline. Näiteks leheküljel seitsme 70 ütleb ta, et tekst on või peaks olema see ninakas isik, kes näitab poliitilisele isale tagumikku. Noh, see suhe epigramme saab temalt hästi palju seal muidugi vahel vihastab finantssa, saad raamatu lahti, see raamat peaks olema teises formaadis, saaks teda kaasata, ratsastanud kuskil jope taskus, et see formaat on nagu vale mahudeks. Hasso Krull räägiksin päris lõpus saates lugeski seda raamatust, et seal ja see on selline raamatut, kus seal armudiskursus on teine samasugune raamat, mida ta keelab lausa narratiivi lugeda või järgnevusena. Ja kuigi see on mu üks lemmikraamatuid võib-olla pardi lemmikraamatuid ka armun, diskursuse fragmendid, siis mida ei ole eesti keelde tõlgitud, aga ma arvan, et see tuleb kunagi siis ma ei ole seda ilmselt läbi lugenud kunagi ma lihtsalt lugenud just nimelt neid katkendeid. Et see on muidugi ka omamoodi live-d. Aga äkki enne kui me jätkame parteiga, siis kuulame vahepeal muusikat ja Tõnis, sina oled täna meile muusika valinud, äkki sa natuke ütled ka, mis pala meid ees ootab ja palavidmid aastasse 1982? Kus nagu ma ütlesin, just nimelt valmis ka see kriitiline diskursuses partiga kokku hakkas viima võtan pärit ansambel MPC, kes andis välja siis täpselt selle armudiskursuseteemalise plaadi armudiskursus, nagu ma ütlesin, on puhtalt siis analüüsib armastust kui keelte tegelikult siis armastuse sellised isegi noh, võiks öelda elutuid, klišeid. Ja noh, party sõnu, armudiskursus on see, et armastaja tunne on üksildane kõne, ehk siis ta nagu korraldab kogu aeg seda neid keelelisi mudeleid. Põhimõtteliselt selle plaadi ümbrisel on ka niisugused noh nagu part nimetab, armun, diskursus räägib žestidest figuuridest, nagu ta neid nimetab. Vot seal on ka esitatud sellised armastusega seotud natukene teatraalselt žestid ja IPC plaadil, nii on ka hästi tüüpiliselt sedasama paartile viitab leksikon flavan selle albumi nimi ja sealt on siis lugu, mille nimi on peaks olema Luka flav. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, stuudios on Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi lektor Tõnis kahu. Räägime Rolaanbartist, kelle 100. sünniaastapäev on kätte jõudnud ja kultuurilehes sirp on sel puhul lausa mitu lugu. Neeme lobby intervjuu Marek Tammega, prolaanbarty muus aktuaalsus kannab see pealkirja. Ja sina. Linnar Priimäe arvustus rulaanbarty fototeemalisele raamatule, mis äsja eesti keeles ilmus samuti kommenteerivat Rolon paati, siin siis Liina Siib, Hasso Krulli ja Tõnis kahu. Jõudsime enne MPC muusikapala Lukab maokuulamist välja selleni, et tolaanbaart on ka selline aforistik, on teravmeelse kilde igasuguste asjade kohta öelda, mis võivad teinekord ka, nagu ma aru saan, siis Tõnis ütles, ärritavad olla. Aga enne olime peatunud sellel, et hea küll, üks asi on tekstimõnu, aga teine asi on sellest arusaamisel ja need võivad teineteist täiendada, aga need võivad ka täiesti vastandid, kuid asjad olla. Nojah, et, et ma ütlen, et ega siin on raske mingisugust kokkulepet saada. Kui, nagu Mihkel ütleb, et tal on see arusaamine tähtis, tegelikult muidugi ka selleta päris ei saa ka. Aga et ma arvan, et partinanud lausa põhimõte see, et me ei vaataks keelt väga instrumentalistlikuks või ühesõnaga, tal on nagu lausun minust mure, sellepärast et keel on justkui mingisuguses vales positsioonis, kus ta on sunnitud tegema asju, mida teha ei tohiks, ehk siis olema just nimelt arusaamise teenistuses olema kommunikatsiooni teenistuses olemas selgete kategooriate teenistused, keelevõimalused ütleme, selline keeler, erootika on, on niivõrd palju rohkem, tõotab palju rohkem lubadeta. Et ta lausa minu arust tuleb keelt sellise instrumentalistliku suhte pärast päästma, mis on kõige selle juures, muidu on huvitav, et parte ei ole. Võib-olla keegi saab selle väite ümber lükata? Luule luulest kirjutanud? Ei ole kohanud küll, jah. Ta ei ole luulest kirjutanud ja seetõttu ta teda noh, võib-olla see oleks liiga ilmne, mis on näiteks sama põhjus, seda tõesti nii-öelda hindav Susan Sontag ei ole näiteks oma selles tõlgendamise vastu, mis on suhteliselt partile vastu kajav tekst ka eesti keeles olemas inglite muusikast. Ma annan seda oma koolis seminarides olen andnud õpilastele lugeda muusikateemalises seminaris, aga ta ei kirjuta muusikast seal silpigi. Aga see on ilmne seos võib olla partka, hoidis keeleluuleanalüüsist endast eemale ja just nimelt keelt üldisemalt proovis ta päästa sellise instrumentalistlikuks suhteliselt nagu raiskamine siis keele just et, et ta on nagu selline. Et, et keel on sellises vulgaarse positsioonis, milles ta tuleks nagu pääseda suhti, ühtteist stiidi hoiak. Aga mõtlen söl ka võib-olla selline hoiak, mis, kui meile nii oluline ei tundugi, aga Prantsusmaal, kus on alati väga keele purismi joont aetud ja ja kus seal õudsalt murdekeele ja selle mõjude vastu võideldud, võib-olla seal on see asi oli juba pardi eluajal selline palju elu tähtsam ja aktuaalsem küsimus lihtsalt. No vot siin on jah, nüüd ütleme selline prantslase pärastsõjaaegne kirjanduse situatsioon nõuaks teist teise astme eksperte, kui mina olen, ma ei tunne lihtsalt seda maailma. Aga siin on jah, tõepoolest kaks sellist huvitavat aspekti, et üks on see, kui me vaatame keelt, mis kirjeldab meile maailma, eks, et sellisel juhul tõepoolest meil on tegu instrumendiga, võime, kommunikeerime kellelegi seda, mida me maailmast teame, mingisugust sõnumit, aga samas on äärmiselt huvitav ja minu meelest see natuke ka see, mida part teeb, on vaadata seda instrumenti ennast eesmärgina ehk siis just nimelt, et me mitte ei kirjelda maailma selle läbi, kuid me püüame aru saada, mis see instrument on meil üldse. Tõsi ta selline on ja räägimegi sellest Jah jah, aga see muidugi tekitab automaatselt küsimuse minu jaoks kell või mitte, isegi mitte küsimuse, vaid ütleb sellise tunde, et sellisel juhul on meil ju parti näol tegemist, kui paartinud tõesti nii defineerimine, kui sina ütled, siis on tegemist vaese mehe haide kerega. Ei, ma ei usu, et ta on ikkagi üsna erinev sellest, olgem ausad, et juba seetõttu, et instrument, mida nad uurivad, on väga erinev. Tegelikult rääkides veel kord sellest nii-öelda popmuusika õhustikust korra ma tulen tagasi selle nii-öelda oma liistude juurde, siis seal kaheksakümnendatel toimus seesama noh, tagantjärele on sellest aru saanud, mis toimus prantsuse kirjanduses kirjandus intellektuaalse sfääris pärast sõda. Ja väga huvitav oli parti positsioon selles suhtes võrrelda teda näiteks sellise poliitiliselt angaseeritud kirjanduse saartel ka näiteks või kellel oli selgelt veendumused kirjanduse sotsiaalsusest ja sellest, et ka siis vastavalt keelele mezzo instrumentaalinstrument, kristlik hoiak ja see on täpselt sama, toimus 80.-te algul pärast pank muusikaga seotud plahvatust, kuskil seal siis 77 kus, kus olid samamoodi suured ja tähtsad poliitilised, et rakendust, reisimine ja nii edasi suured sellised plahvatuslikud sotsiaalsed sündmused ja siis samal ajal olid teatud sihuksed esteetilised kriitikud, kes kirjutasid mingisugusest imelikust väikesest märts kommertslikult isegi pool edukast singlit sellises partilikus keeles, see oli igatahes väga elegantne suhend, vältisid üldiselt seda suurt lava, vältisid seda suurt küsimuse asetust, milline on kirjanduse missioon, milline on siis kirjanduse sotsiaalne mõju, mida ta representeerid ja nii edasi suuresti sedasama prantsuse aktsendid olid, olid kaheksandate alguse seal kuskil. Rajaga selline hoiak ise on ju ka poliitiline hoiak ja poliitikas hoidumine on. Ega tegelikult see see pardi puhul vist vist ka on noh, ütleme vähemalt, mida need ka muusikakriitikud õppisid, minu arvates ka pardid on, on omamoodi omamoodi loogiline on see, millest ka Urve rääkis sellest tekstimõnust, mis on sisuliselt nii-öelda teksti vastupanutähenduslikku selles sama, mis me oleme siin rääkinud ja see tekst seisab mingil viisil. Olles siis erootiline, mitte nagu herne, mõtlesin kasutada Santagi tsitaati Temasele tõlgenduse tõlgendamise vastu tekstist, et siis juba see ongi poliitiline, et sa nii-öelda tratsid sellist selgelt tähenduslikke suhteid, tähenduslikke seoseid ja sealt on iseenesest siis suur poliitiline potentsiaal. Partilt võib ka sedasama välja lugeda, kuigi ta otse seda jumala pärast ütleb minust veider, et kui me ütleme, et eksju keelt kasutada käsitleda instrumendina selle hulgariseerimine, labastamine. Siin ma olen, nüüd jälle tunnen, et ma olen hästi tugevalt paadis. Anton Hansen Tammsaarega, kellel on näiteks see, et see on see, mille kohta me ütleme, elementaarne ja lihtne, et ei tule kunagi välja. Seal näiteks Indrek ja Karin üritavad rääkinud, kunagi ei saa üksteisest. No tähendab, nad ei küündi selleni, viinud haridus võib-olla mitte kapaatilon, mitte arusaamine, on loovsuhe potentsiaal, mitte jah, kriis, siis ma läheks selle kehalises juurde tagasi, mida Urve enne mainis, eks, et me võime rääkida tõesti mingid kehalised aspektid, eriti muusikalise puhul. Et siis ma ei taha öelda, nagu kommunikatsioon tõepoolest kommunikatsioon on hästi sõnumikeskne, siis me ütleme, et see on lihtsalt kahe inimese või kahe indiviidi vaheline interaktsioon, Lähme kaugemale, ütleme lihtsalt interaktsioon. Ja siis loomulikult ei pea, oleme seal arusaamisega tegemist, siis me jõuame hästi ühistele tasandile, loomariikidega kommunikatsioonid eesmärgiks ei ole vale sünkroniseerimine, mida teeb muusikas? Häirib harmoniseerib kuskil üks üks tekst Lotmani tekst, mille ma kunagi leidsin proovides Lotmani saada kasu, kui, nagu popkultuurianalüütik. Üldiselt, see oli feil mitmes plaanis, sealt sealt ei saa seda kasu, aga et tal oli üks tekst üks, üks kirjutataksesse. Siin oli tekst tekstis, kus ta uuris nii-öelda pragmaatikat, pragmaatika, selles, kuidas teksti tekst nagu eeldab teise nagu mingi välise sekkumist ja siis reaktsioonid ja kõik see, mis tuleb sealt, eks ole, näiteks kui inimene loeb, et siis sellel tasemel tekib mingisugune suhe sõbragmaatike tema mudeliks on ilmselt küberneetika, noh, et, et kuidas süsteemid on omavahel seotud ja ta käsitles ka lugejat, mis on hästi Lottwanile iseloomulikult käsitles ka seda teksti lugejat kui teksti partil, nii ei ole partile ei kohtumite teksti luge puhul ei kohtumite kaks teksti, vaid kohtuvad kaks keha. Et see on see, millest tema see tekstimõnuraamat räägib. Kahe keha kaisutused, see, ka see nii-öelda totaalne ekstaas, mis, mida me sel viisil lugedes saame. Šanss ei ole teksti enda omadus minu arust nagu mulle mõnda aega tundus, et on olemas mingid šansiküllased tekstid, mingi avangard, mingi ma ei tea, vaid see on siis mingisugune spetsiifiline hetk, kus toimub see lugeja teksti kasutusse ei ole kaugel sellest, mida sa ütles. Aga loomulikult on see nii, nagu sa ütlesid, et meil on olemas, eks autor, meil on tekst, meil on lugeja ja, ja see nii-öelda millist teksti võetakse, sõltubki sellest, millises positsioonis selles kolmnurgas ollakse ja ja sealt tekib siis omakorda veel mingisugune uus kvaliteet juurde, noh, või siis ei teki, kui vastavalt häälestatud ei ole. Jah, aga tal on see jah, see see keha abil lugemine on. On tal väga tähtis aspekt, et eriti seal lõpupoole, kus tema enda ka kirjutamine oli väga tugevalt kehaline nagu tunda, sest need hilisemad see iseloomustab just muusikat minu arust jah, just, et tegelikult ma ei ole seda välja öelnud, aga, aga et paljuski võib, see kõlab liiga lihtsustatult, et, aga et ta on väga suurel määral ju, muudab kirjanduse muusika sarnaseks ja teha seda ta ikkagi kardan, ta teeb ja aga noh, tal on see, mis seitsme teisel aastal ilmunud essee Pille tõlkimine eesti keelde ma ei tea, kas on saanud mingisuguse lahendusega, kus ta analüüsib seda hääle kudevi, hääle koetist millest sa nii-öelda sellest materiaalsusest, mida mida näiteks siis inimhääl näiteks laulmise puhul kanna piss, mis keha vastupanutantsimised on samamoodi, et et meil on igav vaadata baleriini, kellel kõik tuleb hästi välja, meil on igav vaadata muusikut, kelle virtuoosse on absoluutne, et keha ei hakka kuskilt vastu, et on nii hästi ära harjutanud, selleta kasvanud selle instrumendiga kokku, aga kui keha kuskilt vastu paneb, hakkab meil see pinge nakkab. Ja et, et noh, analüüsib nagu seda seda aspekti, vot see on see, kui keha on, on teksti lugemisel kui teksti kirjutamisel kaasas. Ja, ja noh, nüüd mõtleme, et noh, popmuusika juurde veel luban endale korra tagasi tulla, Bob Dylan, keda aastaid-aastaid analüüsiti selle kaudu, millal tema laulutekstid, milline nende noh, nii-öelda poeetiline sõnum ALS protestilauljana seda enam. Ja, ja vastavalt sellele siis alles hiljem hakati analüüsima seda miljonit hääl, mis on tema erakordset spetsiifiline kui ta vanemaks on, salka ei oska enam noh, tehnilises mõttes üldse laulda. Et aga see hääle nii-öelda see, see faktuur on, on tal erakordselt tähtis, vot vot partil on see teema on sees mitte lihtsalt noh, hääled tasandil ka tekstis ütleme keeles eneses on see musikaalsus kuses võib-olla kõige sellisem vahetum järeldus, mille parti lugemisest teha võiks, on see, et me peaksime pöörama tähelepanu kõigele sellele, mis ei ole ilmselge. Jah, just see on see, millest sa alustasid, mida sonta ütleb, et ta valib endale ka ilmselge materjali, mille kallale minna ja ta ja ta nagu uuristab sealt ka selliseid ilmse ilm, selgsust vältivad rajad läbi, et ta ta puudutab asju, mis ei mis ei ole jah, kanaliseeritud, mis ei torka silma, mida ei tunne lihtsalt ära, vaid on, vajavad mingisugust niisugust väga spetsiifilist hetke, nagu šansi hetk joovastus ekstaas jätkunud. See on huvitav, sest kui me keha toome sisse, siis läheb nagu niuke noh, platonistlika intellekt, dualism läheb kaduma sellepärast et Patton istliku intellektualismi aluseks on alati see, et noh, mõistus või vaim, millega me haarame, et sellel ei ole keha, eks ju, tänu sellele on täiesti mõeldamatu, et kui on mingi, ma ei tea, kas või akadeemiline diskussioon, et seal me toome sisse kellelegagi, ütleme, et see on vale, sest sa oled nii, ma ei tea selliste sellist kasvu, eks ju, mõeldamatu, et me tahame midagi inimese keha või kehalise tundlikkuse sisse. Ma ei oskaks öelda, et kas, milline parti mõju akadeemiale, eks ole, mina rääkisin näiteks. Et milline mõju on siis kriitikale kasvalt muusika kriitikale, aga vot ma ei teagi, kuidas ta akadeemias nii huvitav asi, sellepärast et ta on sügavalt kehaline, jätkame sealt selle kehalisuse ära lahutama või näiteks hääle ära võtame, siis ei jäägi midagi järgi praktis noodid, noodid, mis on, mis ei ole, mis on nagu juba kirja pandud tekst, sest näiteks mind kohutavalt häirib, kui öeldakse, et muusikat see on ju see ongi matemaatika. Muusika on väga hästi materjali. Ei, ma ei ole isegi pahimuga nõus, ma ütlen, et millal Bachi oli siis kui see oli kirjutatud nootidesse, aga muidu kehtib see, mida ütles kant muusikamuusikal ei ole head kasvatust, tähendab just nimelt seda, et ta käitub kehaliselt halvasti nagu inimene, see on kohutav, kohutavalt suur vahe, minu arust see, et muusika, eriti sihuke Bachi muusika on tõepoolest matemaatiliselt väga hästi modelleeritav, aga iseenesest matemaatikaga pole seal midagi pistmist, sest muidu ma võiks öelda ka, et ma ei tea, seedimine on puhas matemaatika, sellepärast et need protsessid, mis seal toimuvad, on need keemilised protsessid, mis seal toimuvad, on matemaatiliselt väga hästi motelleeritavad. Et võib olla nii ja selles mõttes noh selleks, et osata muusikat, sa ei pea mitte midagi. Ma matemaatikast, eks jaa, oled väga andekad heliloojad, ma ei tea, kus Bach oli nüüd matemaatikud, sellega ma tean küll, jah, ta kodeeris seal ühtteist Xena temaatika taustaga. Jah, seal sellel oli, oli see tavaline. Aga Ma saadet ette valmistades mul tuli lihtsalt niisugune provokatiivne mõte, mis läheb praegu teemast üsna üsna irdu, aga et noh, ei läheks liiga elevandiluu torni siis autori surm, eks. Mis ütleb siis, et Ta on ilma autorite või autoriversiooni loe, et kui tahaksime seda analüüsi mõttes panna kokku sihukese hästi aktuaalse asjaga nagu vihakõne. Vihakõnele ei ole autorit. Intensioon kas loeb või ei loe. Minu arust on väga oluline dilemmaga sarnaste asjade peale enne mitte konkreetselt selle näitega ma hakkasingi mõtlema, et siin partiga seosest ärevatega väga muud huvitavad küsimused ka kehalisus kui teksti naudinguga kaasas käiv asi intensiooni ei ole. Mina hakkan automaatselt mõtlema 20. sajandi totalitarismi, eelkõige siis natsionaalsotsialismi peale. Väga ilus, esteetiliselt nauditav, unustame intensiooni ära. Hitleri tekstid, võib-olla mõned on raskepärased, aga mõned tema kõned on väga kaasahaaravat mõnusat teksti. Traditsiooniliselt oleme ära unustama, viimased sõidud olid väga selge intensiooni. Aga see ei ole oluline selle oluline tegeleda. Ja kui me kehalisuse ka juurde toome, siis me saame siin ühe puhta esteetilise naudingu. Mul on mulje jäänud partides fašistlikuks, seda keelekeelest arusaamist, mis on just nimelt instrumentalistlikuks. Orienteerub sellistele, tähendab Plakkidele ja katsus sellest mööda minna. Aga mulle tundub, et me peame siin joone alla tõmbama ja iga kuulaja Sparti abil edasi mõelda kuidas vihakõnet ja muid meie igapäevaelu värskendavaid või Joeristavaid asju. Tõlgend võib tagajärg. Nii, aga sellega lõpeb selle nädala vasar stuudios olid Urve Eslas, Mihkel, mõnus, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnis kahu ja mina olen Peeter Helme, aga nüüd saate lõpuks jääb veel kõlama Tõnise valitud lugu ka EPS-i plaadi pealt. Kuulmiseni.