Vaimu väsimuse tunnidel kui mälestustes elustavad mineviku varjud, mis panevad südameid külmetama. Kui mõte, nagu kiretu sügispäike valgustab oleviku ähvardavat kaost ja pahaendeliselt hõljub päeva kaose kohal võimetuna kõrgemale tõusma, kaugemale lendama. Neil vaimu väsimuse rasketel tundidel lasen ma tõusta enda ette inimese üleval kujul. Inimene otsekui päike süttib mu rinnas ja selle heledas valguses astub ta pikkamisi ja rahulikult edasi ja kõrgemale tema traagiliselt kaunis inimene. Ma näen enda uhket laupa, tema sügavaid, julgeid silmi, kus kiirgab kukkuma tumm mõte. See võimas jõudmis väsimuse viivul, luubi jumalaid ja tugevuse tunnil. Neid tõukab troonilt. Kõiksuse kõrbes hälbivad ta näib, ta üksi on sel väiksel mulla tombul mis tormab tabamatu kiirusega mõõtma ruumi sügavikesse. Ning teda piinab küsimus, miks olen. Kuid mehiselt ta sammub edasi ja kõrgemale selle võiduteel, mis avab talle kõik maa ja taeva viimsed saladused. Ta läheb kastes oma verega teed väga rasket üksildast ja uhket. Ja sellest oma kuumast verest loob ta luule närtsimatuid, lilli tama hinge igatsuse kari eest loob ülla muusika ning kogemustest loob ta teadused ning igal sammul kaunistades elu. Ta nagu helde päike puistab kiiri ning astub üha edasi ja kõrgemale. Tan teed juhtiv täht maailmale on tema ainsaks relvaks mõttejõud mis ajuti on välgu sarnane. Siis jälle rahulikult külm kui mõõk. Nii astub uhke vaba inimene ees rahvahulga elust kõrgemal. Ta olemise mõistatuste keskel on üksi üksi oma vigadega, mis raskelt koormamata uhket südant ta rinda veristavad, piinavat aju järatavat põletavat häbi ning kihutavad teda hävitama. Neid. Mu relv on mõte, kuivamatu lätte Gustama jõudu ammutan, on veendumus, et mõte vaba on ja surematu ning Hedda looming igavesti kasvab. On mõtte mulle ainsaks õigeks tuletorniks elu pimedikus. Tan, teed näitav tuli häbiväärsel eksiradadel. Ma näen, ta põleb aina heledamalt ning saladuste sügavikke näitab. Ma liigun surematu mõttekiirtest ta järel ikka edasi ja ikka kõrgemale. Võib mõtte vallutada, kindlamatki kandsid ja talle pole puutumatut, pühadusi ei maa peal ega taevas. Kõik loob ta ise. Alatiseks annab see talle pühaõigusega purustada kõik, mis võiks takistada tema vaba kasvu. Teame väga hästi, et eelarvamused on killud ammu aegunud õigusest ja eksituste pilved. Elu kohal on tuhk, mis jäänud vanust tõdedest, kui põletas nad sama mõtteleek, mis nemad omal ajal lõi. Ma tean, et võitjat pole need, kes enda omaks teevad võiduvilja vaid need. Näen elu mõtet üksnes loomingus, sest looming, see on väärtus iseendas, on piiritu. Ma sammun selleks, et põleksin nii heledasti nagu iial suudan sügavale valgustada elu, pimediku, mu kukkumine, see on mulle tasuks. Muu tasu ma ei vaja, sest ma näen, võim. Häbiväärne on ja igav. Rikkus on koormav, rumal au. Eelarvamus, mis sellest võrsunud, on, et inimesed ei oska ennast ise hinnata, vaid küürutama harjundon, kui orjad. Mu kahtlused on, mõttesädemed ei muu endise enda kaudu katsudes jõud tulvas ta neid ise sünnitab ja toidab meid vaid omaenda jõust. Päev saabub, millal liituvad mu rinnas mutummuste maailm, mu surematu mõte ja saavad üheks suureks loovaks leegiks. Ning selle leegiga siis kõrvetanud hingest kõik, mis hämar, julm ja tige. Saan nende jumalate sarnaseks, keda mu mõtte loonud on ja loob on inimeses kõik, kõik inimese heaks. Ennäe, taas vabana ning üleval aia kõrgel, hoides oma uhket peata, pikkamisi, aga kindlal sammul käib üle vanade eelarvamuste tuha. On üksi eksituste hallis udus ta järele minevikku, tolmu, raske pilv ja eespoolrohkel hulgal küsimusi, mis teda ootavad ükskõikselt kiretult. Neid arvutult on nagu tähti põhjatumas taevas ning inimese rännul pole lõppu. Nii astub mässuline inimene ikka edasi ja kõrgemale vaid edasi ja ikka kõrgemale.