Lugupeetud seltsimehed. Vabariigi muusika. Ei, no areng on lahutamatult seotud meie suur laulja NSV Liidu rahvakunstniku ja paša nimega. Tema kujunemine üleliiduliselt ja rahvusvaheliselt kuulsaks ning tunnustatud lauljaks lauljaks algas suure isamaasõja raskel aastal Jaroslavlis moodustatud Eesti NSV kunstiansamblites. Nendest päevadest peale või oma elu lõpuni andis ta silmapaistva lauljana ooperisolistina ühiskonnategelasena kultuuritegelasena kommunistina üle hindamatu panuse Nõukogude paljurahvuselise kultuuri ja kunsti arengusse esitades meie vabariigis vennasrahvaste autorid laule. Viibides teistes liiduvabariikides tegi ta suurt tööd kultuuri ja kunsti vastastikuses rikastamiseks Nõukogude rahvaste sõprustunde võlatunde kujunemiseks. Georg Otsa populaarsus, Rahva suur armastus tema vastu põhines ikkagi eeskätt repertuaari avaruses laulu esitamise meisterlikkusest, oskuses leida lahutamatu kontakt kuulajaga. Suures isiklikus võlujõus. Georg Ots oli ja on ning jääb kogu oma tegevusega lauljana kultuuritegelaseks, kelle elutöö uurimisele edasiarendamisele tutvustamisele jätkamisele peame pöörama igakülgset tähelepanu, sest just taoline lähenemine aitab tõsta nõukogude kunsti muusikameisterlikkust ja tema osa töötajate ideeris poliitilisel kasvatamisel. Riikliku akadeemilise teatri Estonia juhtkond ja ühiskondlikud organisatsioonid tõstsid üles küsimuse muusika nädala korraldamiseks Georg Otsa mälestuse jäädvustamise eesmärgid ja tema loomingu talendi ja töökuse esiletõstmise ning jätkamise kindlustamiseks noorte lauljate ja muusikute poolt. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee Eesti NSV Ministrite nõukogu. Eesti NSV Liidu Kultuuriministeerium toetasid seda mõtet ja osutasid aktiivset kaasabi selle ürituse organiseerimiseks. Georg Otsa muusikanädala avamise avaüritus, Eugen Kapi ooperi Vabaduse laulik esietendus seoksümboolsele kõigi meie kultuuriasutuste möödunud perioodi aktiivse ettevalmistuse ja töö suure võidu 40.-ks aastapäevaks uute perspektiivsete ülesannete lahendamisega, mis tervikuna on suunatud Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee aprillipleenumi otsuste täitmisele ja ellurakendamisele. Loodan, et muusikanädala raames toimuvad üritused noorte ooperilauljate ja nõukogude laulu esitajate konkurss. Eesti heliloojate uute romansside konkurss, külalissolistide esinemised aitavad olulisel määral kaasa meie muusikaelu elavdamisele ning kultuurikontaktide süvendamisele vennasvabariikidega. Muidugi ei suuda käesoleva esimese muusikanädala raames toimuvad üritused ammendada kõiki võimalusi. Küllap kujunes kujuneb selles elujõuline arenev traditsioon, nagu see ongi kohane ürituse puhul, mis toimub jäädvustamaks? Mälestus Georg Otsast otsimast ja leidvast kunstnikust lauljast, kes läbi pika ja saavutusterohke tee kujuneda selleks, keda meie tunneme, ja mäletame, kes jääb suureks elavaks eeskujuks veel paljudele muusikute valguda kondadele. Soovin muusika nädala igakülgselt õnnestumist esinejatele toredaid loomingulisi kordaminekuid, kontsertide ja etenduste külastajatele toredaid elamusi. Loen Georg Otsa muusikanädala avatuks. Nüüd aga enne, kui pöördume uuesti ooperi ja selle tegelaste maailma laseme pilgul libiseda meie oma muusikapäeva ooperilavastaja, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Aarne Mikk. Teie poole ma tahaksingi pöörduda mitte ainult kui ooperi Carmen lavastaja poole vaid tänasel päeval, kui Georg Otsa nimelise muusikanädala idee genereerija ja põhiorganisaatorid poole rääkige, palun kõigepealt selle väga ilusa mõtte idee sünnist, oli teil eeskujusid või mõtlesite ise päris algusest lõpuni välja? Mul on olnud võimalus viibida mõnede katele muusikafestivalidel Savonlinna ooperipidustustel, siis endeli festivalil Halles ja kusagil selles õhkkonnas oma vaadetega, et mingisugune niisugune väikene tühjuse või nukrusetunnet, miks meil ei võiks olla midagi taolist. Ja Ühel hetkel, nagu need mõtted konkretiseerisid, tseerusid selles suunas, et tänavu möödub 65 aastat Georg Otsa sünnist temal ju Estonia teatri ja kogu Eesti muusikakultuuri suhtes üks kõige eredamaid isiksusi, kõige mitmekülgsemalt isiksusi. Et tema nimi, tema looming kõlab mitte ainult meie rahva südames, vaid ka veel üle liidu, on mälestus temast elasedamale võinud isiklikult veenduda mitmetel puhkudel. Ja kuidagi sellest lähtudes siis tekkis sellise nädala käima paneku mõte. Et selle kaudu mitte ainult mälestada ja meenutada Georg Otsa vaid ühe nädala jooksul. Nii palju kui võimalik meie tingimustes pühendada tähelepanu meie ja kogude nõukogu, nõukogude liidu ooperilaulu kultuurikuidagi kokkuvõtmisele, kokku kutsumisele parimate solistide ja, ja pedagoogide näol. Ja niimoodi see nädalaid on käima läinud. Missugused üritused siin peale nende ooperietenduste, mida me otseselt ka kanname osaliselt või, või üle lindi üle, mis üritused on nädalas, võtame kokku konkreetselt. Noh, täna lõpes lauljate konkus žürii väga autoriteetne žürii andis välja kaks peapreemiad bariton Lätti teatrist ja sopran Laarinadeks niide Vilniuse ooperiteatrit said nagu peapreemiad ja siis bariton Aleksejev kiiru nimelisest teatrist Leningradist sai teise preemia. Homme need lauljad veel jätkavad võistlust Nõukogude laulu parima esitaja väljaselgitamisele selgitamiseks ja Võitjat kõik koos siis esinevad siin Estonia teatri laval 23. mail pidulikul lõpuõhtul. Siis on toimumas veel homme Saaradoluhanova vokaal, pedagoogiline seminar muusikakooli saalis, mis kannab Georg Otsa nime. Ju on mitmed kontserdid selle nädala raames. Eile toimus Nõukogude Liidu rahvakunstniku Irina Arhipova kontserdi Estonia kontserdisaalis. Täna andsid meie solistid Kikendi KEKis kontserdi Sviridovi vokaalloomingust. Teisipäeval on hommikul konkurss eesti soololaulude uute soolo laude loomiseks ja õhtul on kontsert raekojas eesti soololauludest. Ja veel annab 22. juurimas rokksoolokontsert Tallinna raekojas lisaks siis ooperietendused ja muud üritused. See on tõesti soliidne ja väga palju põnevat pakku. Ooperi vokaalmuusikaprogramm üldse. Kui tihti hakkavad toimuma need Georg Otsa nimelise muusikanädalat, kuidas on plaanis? No kui me nüüd teeme kokkuvõtteid koos kultuuri-kultuuriministeeriumi teatriühingu ja teiste asutustega, kes seda üritused on aidanud läbi viia siis me teeme kindlasti lõplikud järeldused, aga minu isiklik veendumus ja jaga tõsine soov on, et need muusikapäevad oleksid ikkagi iga-aastased, sest muidu tekib mingisugune tsüklis paus ja unustame ära ja ja kui meil suhteliselt, et nagu on olukord selline, et meie lauljate tase on praegu kodu, teadis küllalt kõrge siis seda nivood, seda on vaja kasutada kogu aeg hoida nagu kuumas. Jah, ja ühtlasi Antega meie kodupublikule kogu võrdluse momenti Üleliidulise Lauraga paremikuga. Te võite ju ette kujutada tänasel õhtul. Meie noor Marika Eensalu laulab Carmenit koos Nõukogude Liidu kahe rahvakunstnikuga, need on juuri masu, rokk ja Vladislav diavko. Aga mitte ainult. Laval ei ole väga. Pedagoogid hindavad ka Marika Eensalu esinemistäna ja ja ma saan aru, kui suur vastus tema peal asub, aga samale vastu tuss tõstab ka ka võimet loomingulist pinget ja ja tänu tänu sellele inimene on võimeline eneseületamiseks ja sellepärast ka tehakse spordis olümpiaadi olümpiamänge ja meistrivõistlused ikkagi. Millises sellises pingelises miljöös endast anda. Parim. Ja mina, raadio poole pealt tahan muidugi tänada teid ja Estonia teatri kollektiivi, et me üle väga pikkade aastate jälle saime võimaluse siit otseülekande teha. Kuidas Teie teatri poole pealt vaatate, sellele asjale, siin on kindlasti omad plussid omad miinused. Kas me saame ka tulevikus sellist koostööd regulaarsemaks muuta? Jah tõepoolest, aastakümneid tagasi kandnud ooperietendusi päris palju üle Estonia peaks, nagu mäletan vahepeal tänu igasugustele tehnilistele uuendustele, kus stuudios on nüüd Padrofooniasteriofoonia, tahetaks äärmist puhtust ja kvaliteeti taga ajada, aga elaval ettekandele ülekandel on ka oma võlu, siin võib vahel tulla väikese eksimusega, tal on üks teine atmosfäär, mida stuudio korras kunagi ei saa. Ja ma arvan, et et ka inimesed, teades seda sellel õhtul, võtavad ennast mitmekordselt kokku ja ma isiklikult arvan ikkagi sellist erilisi. Jaa jaa. Pidulike ja tippetendusi võib ikkagi vahepeal raadioga üle kanda. Aitäh teile. Aga nüüd ma tahaksin veel tulla ühe mõtte juurde, õigemini konkreetselt Georg Otsa isiksuse juurde tagasi. Teie mäletate neid etendusi, neid päevi, kus siinsamas lavalaudadel, rõõmustas Georg Ots oma võrratult võluva eskamilioga. Kui me kasutame sellist terminit, see on nüüd nii-öelda tinglik, Georg Otsalik vaimsus teatritöös. Kuidas teie seda lahti mõtestaksite või kuidas te seda endas kannab? Aitäh Georg Otsa loomingut ja tööd on mul olnud võimalus jälgida mitme tahu pealt. 52. aastal, kui ma siia ooperikoori tulin, oli tema just tulnud välja Don Juani nimiosas. Hiljuti saanud on Eiki Nestor riikliku preemia. Ja kogu ülejäänud looming on kõik nagu minu silmade eesgraafilist realiseerunud. Ma olen temaga koos laulnud mitmetes etendustes ja kolmine esimest ooper, lavastust on ka tema osavõtul tehtud. Ja ma pean ütlema, et see suhtumine teatrisse, lavaloomingusse, mis Georg Otsa puhul oli nagu eriliselt erine selles mõttes, et tema kunagi mõtelnud kuidas üht või teist aariat üht või teist nooti laulda. Tema alati üritas koos dirigendi ja lavastajaga kolleegidega lahti mõtestada, miks üks või teine osaline seda aariat või seda stseeni laulab. Ja, ja otsis inimlikult seda intonatsiooni, seda värvi, mis võiks tema poolt loodud Jaagot Rigolettot eristada nende maailma nagu tippude. Kõrval, keda me vahel ikkagi plaadilt või televisioonist kuuleme-näeme ja selles oligi Georg Otsa loomingu nagu eriline korduma, ütles, et tema ei üritanud kedagi kopeerida. Kõik teavad, et palju olunud sugune kõmisev häälematerjal, see oli lüüriline bariton, aga ta tegi sellega ära ka kõige raskemad dramaatilised osad nagu Jaaguv, eri koletu ja tema realiseeris oma isikliku tõekspidamise häälematerjali suure musikaalsuse sõna ja, ja, ja heli ühendamise kaudu kõige täpsemini kõige paremini neid mõtteid, mida Helir partnerile pannud. Ja mulle tundub, et ka see moment, et olles vahel haige või ka mitte kõige paremas vormis Tamite kunagi jätnud enesehädade pärast etendust ära, temal oli teatri kogu töö ja publiku austamine, kes tema pärast peaaegu alati ju teatris oli tulnud. Väga oluline. Rääkige palun tema eskamiliast. Tema eskamiliu oli. Ma ütlen täiesti ausalt, võib-olla mitte sellisel. Tipptasemel nagu jaagu või Rigolettot, don šamaan või papa geeno, ma ei tea isegi miks. Ja eskamiliu ka nii kriitikute poolt võib-olla tõepoolest suhteliselt ka tagasihoidlikumalt hinnatud eska minu jaoks kummaline roll, mis vajab mingit välist sära, sädelevust, mis otsale olemas, enda mõistetavad, aga tal on üks salakaval vokaalne testituur, tal nagu vaja nii passikuga, baritoni, noote mõlemaid ja puht selles mõttes nagu Georg Ennast kõige ideaalsemad selles osas ei tundnud, ma ei oskagi öelda tõepoolest kas ja kui ta oleks võib-olla hilisematel aastatel seda teinud, siis ta kindlasti oleks oma meisterlikuga meisterlikkuse suutnud siia kindlasti väga omapoolset panna. Aga ma täiesti ausalt ütlen, et paljude teiste tipprollide kõrval eskamiliu mulle nii eredalt meelde ei ole jäänud. Ma olen ka seda vähenenud tema esituses, tõesti, ega ta väga palju ei laulnud. Te olete sadu sadu sadu õhtuid vaadanud nii lava poolt publiku poole kui siit loosist lavale. Missugune Georg Otsa õhtu esimesena tuleb silme ette, kuid kui küsitakse võib-olla ennegi küsitud meeldejäävamaid. Noh, seda üksikud õhtud vist on, on väga raske äkki välja noppida, aga ma arvan, need on ikkagi seotud mingisuguste osadega. Mõtlen deemon. Näiteks kui 54. Me läksime esimest korda Leningradi, kui ta igal etendusel kordas teemade romanss, sara nutta. Või Jaago selline väga filigraanselt välja joonistavad osa. Ja muidugi esimesest perioodist kindlasti Don Juani. Unustamatu lavaline sädelevust ja sinivokaalne ilu- ja täpsus ja need stseenid, mida nad Ott Raukas, kes laulis Leparedodkaheks, tegi sealjuures alati ühte, ühte. Improvisatsiooni ja värskuse hõng oli juures ja ja muidugi veel kõik need momendid Georg Otsaga seoses kas või Pohhimis, kui ta marsselli tegi. Kui laval midagi juhtus, siis tema oskas seda kas heas mõttes mõne parteri leidu või mõnda eksimust kohe geniaalselt ära kasutada, seda ma tean, kui näiteks veel maskiballi etendusel siin paaži mantel koos silmi varjo maskiga oli järsku tõmmatud ootamatult stangede lahe alla ja tema pidi laulma fraasi paarikümne sekundi pärast, kas näed seda maski seal maski ees joonud, ta kohe laulis, kas näed seda poissi seal? Vot selliseid näiteid võib tuua paljusid. See, see tõestab, et Georg Ots ei laulnud formaalselt või kuivalt neid neid repliike, mis helid vaeva libretistil pandaga, ta elas selles situatsioonis selles osas ja, ja väga täpselt nagu suhtus ja andis edasi seda olemust, nii et ma ei julge tõesti ühte õhtut välja tõsta, neid oli väga palju. Aga tema ole ka laval nii partnerina kui ka saali poolt, vaatad, saati elektriseeris ja nagu öeldakse, korvpallimängus on mängujuht. Georg oli ka laval ansambli juht ütles, et tema krik, tema kära tahtsid teha oma parima. See on kõige hinnatavam ja, ja väga-väga niisugune ununematu moment alati tema juures. Ma tahtsin küsida, kui konkursist te rääkisite vokalistide konkursist, kuidas, millist nimetust kannab see preemia, mis need värsked laureaadid neid saavad, kas see on lihtsalt nii vabariikidevahelise konkursi või on see ekstra nimetusega preemia? No päris nimetusega me ei, ei, seda ei saa anda, sest et juba Eesti NSV teatriühingu annab välja Georg Otsa nimelist aastapreemiat meie vabariigi parimatele lauljatele. See on lihtsalt Georg Otsa nimelise muusikanädala raames toimuva noorte ooperilauljate konkursil Preemia, võib-olla tulevikus tekib veel mingisugune idee. Gene Aleksi. Ma kasutan juhust ja pärin natukene siiski ka ooperi Carmen kohta, muidugi ma ei julge ja ei tohigi küsida praeguse lavastuse, nende kolme Carmeni kohta teie arvamust või, või võib siiski küsida? Noh, seda ei, ma arvan, et ei saagi täpselt öelda ja, ja ma ei tahagi seda öelda, sest et nad on kõik erinevad. Urve Tauts, seal on juba see kolmas lavastus, tal on suured kogemused. Leili Tammeril, Marika Eensalu on see esimene lavas, aga nad on oma siiski kastaaži mõttes erinevad. Ja igalühel on nendel omad voorused, omad konkreetsed suhtumised. No loomulikult Urve Tauts puhul võib-olla mina kõige vähem sain veel teda mõjustada, Stahli juba varem ei teinud ja kui inimene teeb midagi nooremas eas, siis talle see on esmane ja uudne. Ja seetõttu võib-olla Urvega oli kõige keerulisem mitmete põhimõtteliste kohtade puhul, aga nii leili tammel kui Marika Eensalu muidugi tegid esimest korda ja ja võtsid seda niimoodi vastu, nagu mina seda ette kujutan, enam-vähem praegust, kuigi ma arvan, et kolm aastat peaaegu, mis sellest esietendust mööda läinud on ka minu isiklikke veendumusi palju muutnud ja ma ja ma tahaksin mõnda asja hoopis teistmoodi teha, aga no lavastus praegu muuta ei saa. Võib-olla kaheaastast, meil on võimalus järsku üks kast troll tehasele karminega, siis see tingib küll täiesti ümbervaatamise. Te olete meie ooperiteatris juba tuntud kui nii võib öelda kupüüri tehaavajana, mida te Carmenis, olete nii traditsioone juba nagu välja kujunenud või kivinenud traditsioone? Ei no mina ei ole meie püürida vaja, vaid koos oma dirigentide kolleegide, kellega masinal tööd teinud. Ma olen mingisugust ajastu ühte tendentsi kuidagi järginud, nimelt püütakse võimalikult maailmas praegu palju autori ehedaid mõtteid pürgida. Ja Karmeli puhul kahjuks tänasele etendusele, sest külaliste, kes neid noh, lõike nagu ei oska, sest ikkagi läheb ju Castrol etenduse traditsioonist kupüürid on, ma arvan olulisemad võib-olla see eskamilio, see kahevõitlus, mida meie teadis, kasutame, see on ikkagi väga oluline lõik, nende, seal avanevad paljud nende vaatide suhtumised nii härjavõitlus kui inimese tapmises. Seda kolmandast kolmas vaatus seal samuti ohu, see ja Mika ela toit, kui ta läheb tervikuna tänase läks Katraditsiooniskopüüriga, seal on ka seevastu tervitusi emale sees ja tema reageering sellele dramaturgist on see kuskil väga oluline, kui ka teda on raske jälgida. Samuti esimese vaatuse koorisin, see läks, täna on ka naistekoori naiste reageering nende kavaleride terid selleni, et see on ka ikkagi võib anda mingeid uusi nüansse, aga endale ka põnevam teha, kui midagi uut saad leida. Praegu minu vestluskaaslaseks on Ivalo Randalu teatri- ja muusikamuuseumis. Me tahame juttu ajada küll eelkõige karminitest eesti laval, kuid ma ise olen ka. Mis seal pattu salata praegu praeguse etenduse mõju all võib olla. Heidame pilgu tagasi juba kestnud kahele vaatusele. Tere siis jõudu jääb, pidu. Näe, minul on mõlemad pöidlad praegu täitsa valgeks pigistatud Marika asjadest ei kujuta ette, kui raske tal ikka on, sellepärast et saalis on õige palju tuntud muusikarahvas kõige kaugemalt Hans-Georg, Aarens, Kiili ooperis kõigi oma sakslastest meeskonnaga, terve rida teisi ja mis kõige hullem, Irina Arhipova istub kolmandas reas ja ja noh, ja, aga nüüd eriti Arhipova Irina Konstantiniga, kes täpselt 30 aastat tagasi selle rolliga Karmini rolliga esimese nõukogude naislauljatari rahaulaterina läkslas skaalasse, sealt euroop basse ja seda vägitükki on ju tegelikult korranud ainult veel Irina oblast soola. Nii et ega Marikal kerge ei ole. Väga huvitav, mida Irina, kus nad ise võid tunda ja mõelda, sest minu meelest nagu vee tundub sulle ka, nad on ju tegelikult Marika ja heinaga stantiinale tüpaažilt on väga sarnased ja kas tuleb ka nyyd Arhipule, võib-olla tema noorus siin meelde hästi, ja see on nüüd omaette asi ja ma arvan, et üldiselt läheb ju praegu väga hästi, ühe pöidla võib juba vist lahti lasta edasisele etendusele. Nii, jah, mis rääkida, praegune Garmin on 11. Eestis tehtud lavastus, seitse nendest on siis Estonias, Janeli Vanemuises. Täpselt 63 aastat ja üheksa kuud tagasi, 25. augustil 1921 oli siis esimene etendus, siin saalis. Sellest palju rääkida ei ole, ma lihtsalt loen kõigepealt võib-olla ära need etenduste järjekord, 30. tehti siis aastal Vanemuises 32 tuli uuesti Estonias välja 39, uuesti Vanemuises, 40. Estonias selle lavastuse kohta ma ütleksin, et võib-olla noh, 32, omamoodi huvitav, aga 40. võib-olla oli ansamblis, et niisugune, esimene, arvestades solistide ansamblist, ma muidugi räägin tagasiminekule muidugi sõjast tingituna kui 45 Teie esimese nalja pärast seda Vanemuine välja, see oli üldse esimene ooperilavastus vanem, sellepärast seda ei olnud jõudusid. Täpselt sama oli veel siis ka 47. last Estonias. Siin on siis tore, ära mind nentida, et seda väikest seersant orase osa siis laulis esimesena ja ega eriti arvustustetega tähele veel pannud. Georg Ots. Järgmine lavastus 55 Estonias siin laulis otsesiba, viskan villat ja selle lause kohta võib veel öelda ka, et ega see noh, ansamblid, solistid, ansamblid ka veel ühtlane ei olnud. Aga, aga. Ma arvan, et otsa eska, mille olen siiamaani meilidest ületamata. Edasisel 63, mis oli selles mõttes Estonias, mis oli selles mõttes noh täitsa teedrajav ja üks paremaid, ühtlasi esimene eestlane lavastusse, siit tulid sisse Ma tuule tiivad alla. Urve Tauts, Hendrik Krumm, üllatura ja teised. Ja Tautsi Krummani siiamaani. Selles nendes oma rollides 69 tuli ka Vanemuises välja, seal ligines kõlar Aleksander ja Urbelile vastus oli ja nüüd siis 82, praegune. Noh, võib-olla siin natuke ligemalt vaadata. Ega sellest 21. aasta etendusest midagi jälgi ka ei ole, suurt järelejäänud tähendab ajakirjandus seda erilist tähelepanu ei pööranud ja mul ei õnnestugi kokku lugeda. Natukene pilla-palla ma vaatasin, muidugi oleks tõsisemalt ette võtnud, oleksin täpsemad andmed, saan tegema tühja, kellele neid vaja on, aga siin ütleb kõva lehtede näitejuhiks oli siis Alfred sällik ja professor Steinberg kurssi keeles ma suurt midagi muud ei arvata, detailselt oli siit läbikäigul immigrant. Aga arvustustes tuleb ühesõnaga, meenutustest tuleb välja 22. aastal vähemalt selleks ajaks oli selle lavastuse üle käinud ka Karl Junchords muusika. Muusikajuht oli Artur Kapp, teisi veel välja toodud, kedagi tähendab juuli siis kõik tema õlul, nii nagu 45. aastal Vanemuises tegi jälle sisse omakorda tik Raivo Kursk repetiitor kui koormeister dirigent. Nii Karmen Sis, Ella Masing, Grünberg nime me teame, aga, aga ega ta jälgi jätnud esteetilise House, Aleksander kki, kaasEscan hiljuti laulis Karl Viitol. No tema oli enne sõja üks tuntumaid paritune, meil eriti kuulus, oli ta haarateraal lauljana ja Bufo ooperis muidugist. Tal vaesel mehel oli väike kasv ja, ja katiivsedusele ta vahetevahel seal kaldus. Ja arvustuses saabki ta just selle eest natuke nahutada ja pragada, et ta kui oli väike Saarustajaidist, leiab, et ta mängis ja laulis oma kuju enese ület tähendab suuremaks. Seersant Morales oli siis noor Karl Ots. Muide, pärast seda siis nagu ma ütlesin, oli samas rollis esmakordselt siis selles ooperis Georg Ots jaamika Eila Olga Mikk. Olav pärastena, Krull. No vaatame, huvitavam nüüd 32. aasta lavastus selle poolest, aga nagu arvustuses ta välja tuleb, ei olnud meil siis ka veel korralikke metsoosid. Ja ega ei olnud ansamblit üldiselt ja see oligi tehtud nagu külalisesinejatele mõeldud, mõeldud välja toodud. Ja, ja nii ta püsis ka kolm aastat, vähemalt 35. aastal oli veel viimane külaline, mis avaldada noh, kajastus ka siis arvustustes kõik külalised sõitmide alustada, sest tol ajal välja toodud ja ja see on õige, õige paks sisse. Mis puudutab seda lavastust, selle külalisnäitejuhiks veel öeldi, siis need juhtmed ja lavastaja oli Hanno Kompus ja seda lavastust peeti juba põhjalikumaks ja isatseeni töödeldumaks, kui, kui oli siin oma. Aavik oli siis muusikajuht ja näiteks Rasmus Kangropool ja temal oli kahju. Tsiteerin, et härra Ivanovic magusa veini vasse kiiretesse kätesse oli võtnud muusika osa juht juhtimise tähendab siis ikka võrdlemisi otse ja väga kujundlikult, need tänapäeval on väga tänulik lugeda materjali. Kujutad ette, jah, ega see muusikaline küll siin väga tugev ei olnud. Kuivõrd ansamblid ei olnud, tähendab, see oli rohkem külastajatele mõeldud, kas troll etendustele tähendab kastrolleerijatele seal solistidele, tähendab jah, et siis ikka olid ka nemad fookuses tähelepanu fookuses. Nii, siin oli esmakordselt siis ka tantsud olid juurde toodud balletitrupi Paloogides toodilisedasis, seadis rajal Olbri. Arvata võib, et vokaale töö oli siiski tehtud suures osas väga hästi, sest et koor meistriks repetiitor nendega olemiseks oli Sergei maamatuks väga suurte kogemustega vene muusik, kes siis 20.-st aastast eestisse lase, kes oli töötanud väga tugevate vene jõududega Moskva suures teatris ja mujal. Kostüümid olid esmakordselt, noh, ta meid. Nii mida siis öelda Carmen oli siis jah, nagu ma ütlesin, mõeldud külalistega teha, ometi oli igaks juhuks siis ka endal üks meelde Estonia poolt siis üks lauljatar Niina romaanova noh ka tema sattus siiski kriitikute tähelepanu orbiiti ja siis ainuke lause, mis mulle emastestama kohta lugeda, lugeda oli, siis ühes arvustuses metan, võtke, see oli siis nagu vabanduseks, aga, aga kahetseti tema suurt ja ohmakate rohmakat kasvu ja siis muidugi võib arvata, et ega Carmeline väga õnnelikud ei oleks teda eas vokaalset külge. Ei vaat on ka niimoodi, et need arvustajad üle meil kõik niuksed. Kuidas öelda, Rasmus Kangropool, Dali ooperisõber, aga mitte, ta ise vabandab, kui ta midagi väga asjalikku ta proovib ütelda, siis ta vabandab asjatundja. Aga siiski need arvustajad, kes üldse, kui nüüd põikena ütelda, oli Mettus meetrini siiski kasvõi mitte mitte ooperi, mitte muusik. Aga muusikutest tuli tõstest, Eduard Visnapuu, muusikateadlane, ta mitte ei tegele muusikaga siis Paul Peter, Paul rüüdik, Lembafennad, Lembad ja nojah, oligi see umbes see ring, alustate ring. Mida siin veel rääkida, siis need külalised, kes käisid selles lavastuses 32 kuni 35 esietendus seitsmendal aprillil 1932 ja see oli kohe planeeritud siis Amanda lipperte rebasega teha ja üldse temaga tehti leping ja ta on käinud siin Estonias seda etendust tegemas kuni 34 10 korda. Ta oli riie, temal ei jah autoroolis üldsusega, väga huvitav, tahame selles mõttes sündinud on ta 1891 õppis Peterburi konservatooriumis esimese maailmasõja päevil, Jaan Tamm isiklikult toetas teda tugevasti. Oli seal ka juba tegev ja võtta oli üks nendest saate, sest nii nagu lastest ja, ja mis, mis oli Estonial üks häbiplekk vanal Estonial omaaegsel, et siia ei saanud päris häid lauljaid võetud nende eelduste või vaatan nii, nii ei saanud ju miilitsakorjust siia. Tänu sellele võib-olla sai maailm ta omale ja see juhtus ka rebasega, Rebane proovis siia tulla, ei võetud vastu. Ja noh, abieluteel ta sattus siis Riiga siin nii-öelda, kes siis tõesti midagi teha, nad küll Camera, Lukas harrastus ja 20 50.-te aastate keskel oli ta siis juba Riiast Riia ooperil võrratult tugev, tugevam traditsioon. Vanem kui Estonia ja tema Karmel muide käis Riiast väljas Euroopas siia Tallinnagi, ta tuli nagu noh, selle lepinguta rõivastega mööda sõitis, väga huvitav isiksus ja lätlased on tema praeguse uhked ja mulle miskit juttu. Ta üllatus, Nad pidasid teda noh, väga omaks inimeseks ja kui ma ütlesin, et tal siiski eestlanna päritolu siis noh, alguses ehmata siis seal, aga vaat kui tore ikka, et see muusika tegemine nii internatsionaalne all ja see on tõesti tore. Veel oli siin külalistest käis Leedu Kaunas primadonna Jaanus kaid, Saunjene, kes oli ka Euroopas kuulusena, mis siin veel rääkida soomlannast Toivist, kes tuli siia otsele skaalast samuti Hozeena ludiks Soloniewski Varssavist ja veel Vanda Värmi, Jenska Varssavist Pukkalistest Emil Marin S10 ja nii edasi ja nii edasi, nii et see oli siis niukene ooper, mida siin rääkida veel, Hozee oli saalne viisima tola seenega esman ja alustas, sõidab kiita. Siis hiljem lisandus sellesse ossa Carlotta. Ja 33.-st aasta arvustustes nähtub küll, et varem teinud ja hinnati teda ka väga kõrgelt, aga nii südamliku ja hea laulmise tujuga esinejana WHO seeme, eszka hoterialeicat, noh, see on teada, mis lavastused hilinemisest hilisemaski oli väga niukene, esineski tore kuju pärast seda me mäletame teda nüüd vanem põlvkond, võib-olla meie põlvkond mäletab teda juba nagu vanemana, siis ta natukene juba ta hääl oli küll väsinud. Aga kui oli veel ikkagi niisugune tore keel, oli Volga Torokov, Tiidenberg seda alustas, väga ei kiitnud, aga väga, kiitis Olga Mikk Krulli. Üks mustlasneiu oli muide Ida-loo ja salakaubavedajaid Artur Rinne tsooniga. Benno Hansen. No nüüd on siis üks niukene murdeline lavastus, millest tahaks rääkida sellisest Estonia kolmas 1009 40. aastal, kui ei lähe nüüd natuke liiga igavaks, võib-olla üksikasjalik. Sellises kolmas lavastus ja, ja see etendus käis ka kaua, kuni teatri hävinemiseni 1944 lavastas Heinooli, kelle kohta ta üldse ütlevat, et 30 aastat teisel poolel noh, juba vaikse tooni väljatoomisega ta oli esimene ja Dmitri menoteed rajal niisugune realistlikku, mis arseeni kogu lahendus seisale lavalise tegevuse mõtestatakse, peale oskas ta rõhku panna, tajud ise muusikat, aga tajus seda väga hästi, nagu kaasaegsed kõik kirjeldavad. Ja tal oli väga tubli mees muusika, muusika kohapeal, seal siis Raimond Kull, kellest me üldiselt teame, ta ju nikerda, teda ei armastanud detailide kallal, aga tal oli väga hea haare. Tere tervingu haare ja teine asi veel võitlemisele. Mingi äpardus juhtus kusagil, keegi komistas tõustes käigult käigult süüdistusele retušeerima ja kõikidest otsad kokku viia. Nii et see oli nii väga tubli selle koha pealt. Laias laastus muidugi tänapäeva peent peent maitset ta kindlasti muidugi enam ei rahuldaks. Tantsud sõjalisele volbridekoratsioonide laaberdab vahtramäelt ja esimest korda siis näeme afizzil assistendina tere assistendina Lembit roosa nime. Kontsertmeister Peeter Lüdig, koormistati Juta kama ja nüüd osalised tähendab esimene, arvestatud Dow ja mitte ainult arvestada, vaid täiesti omanäoline, väga tugev. Carmen, eestlastel siin laval siis oli Els Vaarman ja ta oli tõesti olnud väga sütitav ja mõni alustan isegi leidis, ta tõstis seest nii. Sunkiga see asi olla olnud isegi liiga metsik. Aga noh, Karmen peabki metsik olema. Hiljem lisandusid sellele ka veel hella deteria, debüteeris Anna Maripuu, aga noh, teda peeti vähe kergemaks, eriti muidugi täitsa Vaarmani kõrval. Kose oli Karl Ots ja teda Reidega parimaks juba tuli juurde Martin paras noh, nagu varustust nähtudeta koodi natuke kiiresti vähese ettevalmistusega, et seal oli siis komistamise küll veel. Samuti debüteeris külalisena Eedo barriso asena. Siit loodeti muidugi väga palju ja veel debüteeris Ralph kolm pere aga siin leti, et see on küll väga enneaegne. Hiljem tegi veel ka Harri Kaasik, otsa asemel on seed eskamiljoni jälle veicatraga hea, debüteeris jortalis ja sai kohe kiita. Hiljem tegi veel siin kaasa Andrei Krist Jansen, kes on üldse üks huvitav kuju. Aga Seageeris viis ta kahjuks Estoniast ära. Sunigaliot Raukas me ikka ela ja Uudelepp Beatibiteeris. Ludmilla Rebane hiljem ka siis Linda, selliste mägi, kelle nimi meil juba siis hoopis hoopis tuttavam on. Nii ma tahaksin veel nüüd enne võib-olla jõuame isegi mõningaid arvustused siin lugeda kavalehte natuke sirvida, veel rääkida ka esimesest pärastsõjaaegsest lavastusest, hilisemad on meil juba nagu teada, 55. aasta. Noh, ma ju iseloomustas, andsid 47. aasta sellest lavastusest tahaks rääkida, selle lavastas Georg tugalissov, ta võttis ka sõnakriitikuna, nii et ta oli sel ajal ikka tuntud tuntud kuju ja näitejuhiks oli siis tema assistendiks, järelikult oli siis Jüri Roosaar muusikalavastused, Priit muusikajuht oli Priit Nigula. Dekoratsioonid tegi Lembit roosa foormisterdi kargama üks kolmest repediitrist Thekla koha. Et lugeda ainult neid inimesi, keda me praegu teame. Tantsud seadis ana ekston ja kostüümid tegi siis Natalie Mei. Siin oli jah, pärast seda ei olnud eriti valida, aga eksperimenteerida üsna julgelt nimesid, keda me praegu ei tea ja sealsamas kohe on nimesidki kommenteerida. Carmenid olid Enna maripuu ja Cheri Siimon kes kahjuks lihtsalt. Tal olid lava laval päris head olnud. Aga, aga nägemine lihtsalt oli ju see, mis ta. Takistas riista laatika kõrvale kontsert, kontsert, lauljaks, ainult ketis. Oh, see oli Voldemar Kaldre, kellest me lihtsalt ei tea midagi. Ja muidugi Martin talaseid. Mika eila meta Kodanipork ja selliste mägi eskanelia tulite Stahlis veikat. Suniga Narva Jaano Bernie Traukas. Seersant Moora siis, nagu ma ütlesin, Georg Ots ja keegi Johannes kepp, vot võta nüüd kinni, mina lihtsalt ei pea nii vanu vanu asju enam ei jõudnud kõike. Kõike kõike uurida, aga nüüd otse otsa kohta ma alustasin natuke, vaatasin, kes otsani Vilgats vilksatas kajast alusest läbi, jutt on muidugi üsna vähe. Vaid milles laskis Estonias ütles, et oli varasidena ja nugis õhtulehes. Bremeni sõbrad, sõbrannad, kes tegid soonia neelus esinesid rutiinikalt ja vokaalselt, tublid, nagu ka Georg Ots. Nonii, palju sellest lavastusest. Leid olla. Võib-olla ma tahaksin natukene sirvida neid arvustusi, kavalehti ka siin peab ütlema näiteks, et noh kui, kui üldse sõnalavastused, ooperid ja kõik see 20.-te aastateni Estonias oli võrreldes ja pinnapealne üle viie-kuue arve, noh seitse operetti üldse läks, siis tuli seal juba paari nädala pärast järgmine luguväljade ja kõik see käisime ratsutamisi siis kaheldadele aastate pilt juba tõsine siis tänu sellele, et 18-st aastast alates üldse ooperit lülitada, tõsiselt, katse tuli küll ennegi olnud. Aga lülitats üldse üldse ooper Estonia Estonia koosseisu ja hiljem juba ballett, need ühendati ja nii edasi. Päris päris tõsiseks läks ja arvestatakse, otsi asi asi, jah, 30-l aastal see kajastab muidugi sina oled käes, üks tükk sellesama 32. aasta karmani kavaleht, siin on juba seitse tihedalt lehekülge teksti seest üldse, sest ooperisaatesse siis muidugi päris üksi ka üksikasjalik sisu analüüs ja, ja mitte ainult niukene kirjeldus. Muidugi kujundus jätab soovida. Praegusega ei maksa üldse võrrelda, sest avakaaneks on siin krediitpanga suur. Ja mis seal. Aga ma tahaksin siit sissejuhatavas sellest jutust ühe väikese lõigu ette lugeda, omapärast katsun ütelda, aga miks just siin on kirjutatud muu juures veel niimoodi, et paljude ülistuste asemel, mille osaliseks saanud Karmen aegade kestes tsiteerida, kui vaid ühe meie ja nimelt ei kelleltki vähem ühe mehe ja nimelt ei kellelegi vähem kui niitse oma, kes seda kuulis Turiinis tähendab Torinata mõeldud 1881 itaalia keeles, ta ütleb tsitaat sellast, ma ei ole pidanud võimalikuks ning jätkab, ma olen valmis arvamaid. Karmen on parim ooper, mis on olemas ja niikaua kui meie elane püsida kõigis Euroopa mängukavades. See muusika näib mulle täiuslikuna. Ta tuleb kergena painduvana täis viisakust. Ta on armastusväärne, ta ei higista. Nüüd tsiteerib niitser ennast. Hea on kerge, kõik jumalik, jookseb õrnadel jalgadel minu esteetika esimene lauset võtta see muusika kuri, rafineeritud, fatalistlike jääb seejuures populaarseks. Õrnafineeritus, mitte üksik. Ta on rikasta täpne. No ma tahaks siin öeldagi selle kohta lihtsalt, et mulle meeldib selle nüüd see nyyd see, nüüd see, see, selle ütlemise akuutsust, teravus ja mina oleksin toad isegi siia meie kavalehte, sest see mobiliseerib kuulama. Aga neid on, kest hakkab kätte jõudma, kirjeldas seal nägu väga täpselt ja ja, ja väga-väga-väga värvikalt ja aeg on näidanud epi, see geniaalsus on ja ta ja ta nägi ja ta küsib ja ja aga nüüd. Ma tänan väga pika ja põhjaliku ja vana hoiatada. Testime Marikale aitäh.