Margus Tabor on näitleja ja reisisell ja täna jutustatakse meile loo sellest, miks reisieelseid hoiatusi tasub võtta tõsiselt või siis ka mitte, eks teisi kuulata enne reisi ja kui ma olen selle kliki ära teinud ja pileti ostnud, siis on see asi nagu tehtud ja see on väga tore. Aga see reis ei toimu tavaliselt ju järgmisel päeval. Ja siis. Ma tahan juba ette põgeneda sinna kohta, kuhu ma lähen ja siis loen, igasuguseid blogisid ja mida on leida ja siis võtad, vahest mõnes kohas on meil ka trükitud ärajunide reisijuhid ja siis sa loed neid ja siis vaatad rulliku, sealt saad, et endiselt on ka päris tore seal natukene surfata, et aru saada, mis see on. Ja siis teistpidi ma hoian ennast tagasi, et mitte kõiki asju lugeda, et kohapeal rabaks mind midagi ja alati on nende reisiteatmik, kes on ka selline rubriik ette ohud, millele tasub nagu tähelepanu pöörata ja ka inimene on nii rumal, et ta mõtleb kohe, et A ohud. No ja need on rumalatele inimestele, et need mind ei ohusta. Käisin Tuneesias aastaid tagasi ja siis reisi viimasel päeval me olime suundumas juba tunnisest lennujaama tagasi ja meil oli aeg seal nende pealinnas ja mõtlesin, et no nüüd on sobiv aeg osta veel mõned suveniirid, et tuleb natukene Tuneesia raha vahetada ja seda ma ka tegin. Läksin automaadi juurde, võtsin sealt mõned ühikud kohalikku raha välja. Ma mäletan, et üks naisterahvas oli minu ees, kes võttis ja meie jalg ümber keerasid, mingid lapsed käsitlesid vanal prantsuse koloonia maalidest ikka. Väga toredad väikesed lapsed, niukesed nelja, viie aastased ja ja siis ma olin, ma olin mõned rahad sealt kätte saanud ja oli veel aega, enne kui me bussi peale läksime, et lennujaama sõita, lonkisin siis seal tänavatel ringi ja seal olid sellised labürindi kaubatänavad ja see oli ka mõni täiesti tühi tänav ja läksingi mööda täiesti tühja tänavat ja äkki kuulen selja taga sellist häält, et münt, raha, kukkumise hääl. Ma kuulen, lähen edasi ja äkki keegi hüüab mul selja tagant, et andke andeks, vabandust. Pööran ringi ja näen ühte nooremat meest, kes ütleb, et oi. Kas te oskate mind aidata, et ma leidsin sinna raha, mis raha see võiks küll olla? Vaatan, ütlen, et see on euro, ühe euroni ka euro ja kas teil on ka eurod, aga siis oli veel see aeg, kus meil oli veel Eesti kroon ja ma ütlen, et ei, meil ei ole juures, oli, meil on eesti run, teate, meil on siin riigis sellised seadused, et ei tohi omada valuutat, mis oli vist natukene ka õige. Me mäletame nõukogude ajast, mil ei tohtinud kõvest valuutat olla ja, ja ma tahaksin seda teile kinkida elemendid, meil ei tohi sellist raha olla ja mõtlesin, et oh, mis te nüüd, et teate no teeme vahetuse, mina annan teile selle euro ja teie andke mulle oma raha, mingit münti ja minu meelest on nagu rahakoti lahti ja vaata nüüd mu tõesti ei olnud reisil Eesti raha eriti veel peenraha kaasa võetud, must münte ei ole ja ma korraks mõtlesin, et noh, tore, vaatasin seal rahakotis, mul oli viiekroonine seal, vahel mõtlesin, et noh, kui ta tahaks vahetada, malev veel kasvuga saatnud viis krooni vähem kui üks euro väärtuses. Ja et vahetame ja tema hakkab selgitama seda rahadega paber, aga kindlasti ei taha münte, münte ja, ja siis ta tegid osavad paukus pookust. Ta tegi mulle seda sama sõnumit selgeks, et ta tahab kindlasti metallraha saada minu käest ta joonistas seda liivale, siis joonistas maja seinale, siis koputas minu peale siia-sinna ja mina teen endale selgeks, et ja ma olen sinust aru saanud, aga mul ei ole, mul ei ole münte, et palun see viis krooni ja ma siis avan oma rahakoti vahel pass ja kõik, kõik, kõik asjad. Natuke enne lennuki peale minekut, et endale selgeks näed, mul ei ole, mul ei ole, mul on ainult paberlaad, mul ei ole seda münti ja tema ikka Sabrab jälle nagu fakki liivale küll õhku, küll maja seinale ja mina ikka rebin nagu rahakoti hästi tal ees lahti näitan, et kas sa saad aru, mis ma sulle räägin, mul ei ole, mul ei ole. Ja nii me siis lõpuks lahku läksime, mina ütlesin, et lase münt jääda, siis andke oma lastele, see on rohkem väärt kui teie enda kohalik raha ja olgu ta siis õnne mündiks teile ja nii me läksime sõbralikult lahku. Kui jälle tulla, kutsus ta kindlasti mind endale külla. Kui ta peaks abielluma, olen mina tema pulmas jällegi oodatud. Väga tore. Ja siis ma jõudsin ühte suveniiri voodi ja mõtlesin, et noh, mingisugune välgumihkel või midagi võiks nagu kaasa ka viia. Ja rahakotti ei leidnud sealt enam seda raha, mis ma olin natuke aega tagasi vahetanud. Tuleb välja, et see, see rahvakunstnik minu raha lihtsalt ära võtnud. Aga ma mõtlesin pärast, et aga mida ja siis tegin, inimene küsib mult midagi, mina võtsin sisuliselt vabatahtlikult oma rahakoti välja, avasin, tahtsin liialda kõik sahtlid näidata, öeldes küll, et mul ei ole, et näidata, mis mul seal on. Ja siis ma sain aru, miks ta nii toredasti joonistas, küll liivale, küll seinale, küll õhku, küll patsutas mind õlale lihtsalt minu silme all, vähem kui meetri kauguselt, ma lihtsalt andsin vabatahtlikult kõik oma raha. Ja pärast mõtlesin, et mõtle, kui tore, et mul on lennuki peale minek ja reisi viimane päev näeb, et seal läheb ju passi vaja täitsa puhtaks teha, sest ma ise talle pakkusin nii väga seda. Ja siis hakkasin mõtlema ka Utaga, et kuidas ta sai raha leida, et ma kuulsin selja tagant ju raha kukkumise häält. Ja siis ma viisin kõik kokku, et see algab nagu otsast peale, et juba samal sel hetkel, kui me daamiga sealt koos raha välja võtsime, väikesed lapsed, ütlesin palju madaam, soomussiis on selge, et neil on just praegu raha välja võetud ja kui nad satuvad niimoodi kõndima tühjal tänaval pole mõtet ju katsetada inimesed, kellel võib-olla ei olegi seda raha, aga väga katsetas neid inimesi, kes on just meie näe, selle raha välja võtnud, siis ma sain aru, et selline kett on, et alguses süütud lapsed vaatavad, kus raha võtad, tervitab mate, käid ringi ja pärast olid need lapsed jälle seal keerlesid jälle seal jalge ümber, nii et see oli selline perekondlik või sugukondlik organiseeritud väikene tegevus. Ja ega see muidu ei tekiks, kui meiesuguseid turistide ei oleks ja siis ja siis ma lähen sinna bussi juurde ja räägin oma reisikaaslastele, näed, mis minuga juhtus ja ma olin nagu natuke õhinapõhine juba kõikaks mõõt, sul juhtus selline asi, kui muutub, kui kohutab poissi, sellest on küll hea mõte. Sul on reis rikutud ja mina selleks ajaks juba aru saanud, et see rahasumma ei olnud tegelikult üldse väga suur, mille ma kaotasin. Et mina mõtlesin, mõtle, kui huvitav, et selline hookuspookus minuga juhtus, et see oli nagu tõeline etendus, interaktiivne nagu tänapäeval öeldakse, kus osalesin, ka mina ja mind tehti, mind tehti lagedaks, Mulleid silm saad lahti, mul oli nagu mõistus peas, et kõik pidi nagu toimima, aga see oli nii spetsilt või fennilt tehtud, et naljakas mõelda, aga see vaimustas mind, see, see elukunsti, viimistletud ja täiuslikult lõpule viidud aktsioon ja palun raamatutes on kirjutatud alati ohud, noh ja siis ma pärast loen sealt, et olge ettevaatlik alati, kui te võtate raha välja, vaadake, et automaadi juures keegi ei oleks, et lapsed ja kõik on kogu selle aktsiooni teenistuses. Ja jah, ja nüüd jälle kokku võtta, kui ma seda loen, siis ma mõtlen, selline selline asi on külma oskan valvas olla, et see on ainult lollide juttudega minuga. Et see on nii tore. Tegelikult on see tore, sa ei kaotanud kogu oma varandust, oma maja, maad, peret tegelikult mitte midagi. Ja siis hindad ka, et vahest neid asju ümber, et kui sinuga juhtub midagi, siis sel hetkel variseb nagu maailm kokku, et noh, kõik läks valesti, mind tehti rahast tühjaks, mind on petetud ja siis hakkad mõtlema, et see võib-olla kõige ehedam ja ja iseloomuliku asi, mis minuga juhtuda. Siis hindad oma väärtused ümber ja tunne, et sellest sellest nii tohutult rõõmu. Ma mõtlen ka reiside, ma ei ole orienteerumisgeenius, ei oska vist tähtede järgi vaadata ka, kui häda kätte tuleb, aga aga, ja ega siis midagi reisil lööd, üksi endaga tülli minna ei saa. Kui oled valesti läinud ja siis lõpuks sellest aru saanud, siis tuleb mul ikka see vanasõna meelde, et lollpea annab jalgadele vati ja kui ma veel üksi käin, siis kedagi süüdistada ka ei ole. Siis süüdistada iseennast ja siis Marcuse väiksed jalad teevad topelt. Jah, jälle jõuab kuhugi välja.