Igal inimesel on nimi, see on loogiline. Aga kui sa lähed kuhugi reisima ja meiegi väikeselt maalt läheme ja sa lähed kuhugi maale, kus on võib-olla miljoneid ja miljoneid ja miljoneid inimesi, siis mis su nimi kõige selle miljonite hulgas siis on, aga tuleb välja, et see on väga tähtis. Mul on paar Türgi Türgi lugu rääkida, kuidas Türgis olen suhelnud. Kordadel reisi lõpupoole olin Istanbulis ja mõtlesin öösel, et noh, aeg on nüüd hotelli ka minna, aga igasugused poed olid veel lahti ja mul oli kindel kava, et ma ostan kaasa neid, mingeid bambuserätikuid, niuksed, õhukesed, mis ei ole nagu niisugused suured paksud, et nii tore kuskil kotti panna, kui ringi käia või suvel lähed randa või ükskõik mis, eks ole, et neid on täitsa toredad, heidan pilgu peale, aga selles poes olid need rätid ja taga oli veel teine ruum. Ja üks noormees tuli kohe minu juurde ja küsis esimesena asjana, mis mu nimi on ja ma ütlesin, minu nimi on Margus. Ma ütlesin, no paljugi, mis inimene küsib, aga tuleb välja, et selle ütleme siis oli väga suur tähendus, siis ta teatas, et tal on ka vaibad. Nii et palun tule ainult ta tuppa ja tee juba on teel, teed tuuakse juba, et tule vaata vaipu ja mina ütlesin talle, et jaa, et tegelikult ma üldse vaipade pärast siia ei tulnud ja tegelikult teega ei maksaga vaeva näha, sest ma tõesti ainult täna vaatan, et ma ei hakka kindlasti neid asjasid tassima ja vaipu ma kindlasti ei osta, aga see tee tuleb mas, no lase, tee tuleb, aga ma ei osta midagi, tegime vahekorrad selgeks, aga ütles ta, tule, vaatame neid vaipu ja ta võttis välja seal tagatoas ühe vaiba, teise Talebani ja lõpuks ta istus nagu türgi sultan seal vaipade peal keskel ja rääkis, kui head need on, ja mina teen ka selgeks, et ja et ma saan aru, et vaibad on käsitöö ja meie globaliseerunud maailmas käsitöö ongi see, mida tasub veel kuskilt otsida, sest mujal on ju kõik olemas, et nad on väga toredad ja ütleb, et aga kas ei osta ühtegi maitset. Ma mõtlesin, et ma tõesti ei osta ühtegi vaipa siis ta ütleb mulle nagu mingisugusele Tšetisele, Margus, kas sul on kahju siis oma kodu jaoks ühest vaibast ja ma hakkasin tõesti mõtlema, et kas ma olen tõesti siis selline tõeline lurjus, siis ta serveeris seda nii osavalt ja personifitseeritud selle Marguse kaudu, et ma olen tõesti selline jäle inimene, kes ei taha oma koju ühte vaipa, et noh, kas minu kodu ei ole siis seda vaipa väärt. Noh, ma neelasin selle veel alla ja ütlesin, ei ma neid vaipu ei võta, need olid ka muide päris kallid ja, ja siis hakkasin juba sealt välja minema, pääsesin seal vaipade juurest ära ja ta ütleb, et aga võta siis nende rätid, mõtlesin, et ja et võib-olla ma võtangi, ma tulen homme reisi viimane päev ja ma tahaks veel linnas jalutada, ma ei taha neid lihtsalt kanda. Ütleb, et aga homme mind ei ole. No aga, aga kus sa siis oled? Ma olen Ankaras, haiglasse. Mul oli operatsioon, vaatasin, et selline noor poiss ja täitsa terve jumega ja ma ütlesin, et haiglas operatsioonile, mida sa sealt lõigata? Mina pakkusin, ma ei seest seespidiselt ja ma mõtlesin, et no kuule, vaevalt et täitsa tema pood on, need pood on ju pood, et kui ma homme tulen, ostan kellegi teise käest, et mis seal siis ikka on, et mis ja ma tegin südame kõvaks ja läksin ühe välja sealt poest. Ja siis ma nägin teda seal vaiba kuhja otsas istumas rätsepistes ja ta südantlõhestavalt hüüdis tänaval ainult. Orgu. Argu. Kuus. Iga vähem korrastunud inimene oleks ilmselt tagasi pöördunud, sest see oli nii halb, ei hakka, kui ma oleksin oma otsuse selleks päevaks teinud. Teinekord see oli eelmine aasta, käisime perega, tulime Albaaniast ja vahepeatus oli veel Istanbulis. Käisime Istanbulis ja kõnnime karminiga toredasti ringi ja mingi maiustuste müüja lihtsalt küsib hobust, te olete ennast Eestist kui tore maa, oi, see on väga tore, aga sa oled käinud ja ma olen seal käinud. Karmen küsis igaks juhuks, aga mis linnas? No rohu sees küsisime, kas paides või ja siis ta ütles, ei, ma ei ole seal käinud või tegelikult ma ei ole seal käinud, aga, aga Eesti on Türgi jalgpalli mänginud, nii et et aga noh, niisugune tore nagu nime ja koha küsimuse taktikas ei ole mitte niisama viisakusest, vaid sellega nipp, seda saab pärast rõõmsalt ära kasutada. Isiklik lähenemine, mida saab ära kasutada soodsas äris.