Kui tuiskaksid jälle lund, talv kui tuiskaksid jälle lund teedele, mida mööda kõige maailma reisimehed Kersti kella ja Kullustega sõidavad ja hüüavad, ja hõikavad. Ja tee äärile, mida nad üksteisest mööda püüdes sõtkuvad ja maanteekraavidesse, kuhu nad vägevas võistluses veerevad ja mille valgeid hanginad uperkuuti kukkudes tallavad. Tuiskaksid külade teedele, mis poristena talust tallu looklevad ja mida mööda kogu rahvas oriaalikul taastub. Ega teine ei julge seda sirgeks ajada, mis teinekord juhtumisi kõveraks käis. Ja talutänavaile ja tagaõuele, kuhu elu on oma sammude hävimatuma poripitseri surunud. Ja mis säält kangi ega raudlabidaga ei lähe. Tuiskaksid endised suusaraad umbseks ja puudeed peitu ja heinateed kinni ja tuustidega teed. Tulvile ajaksid majade vahed kuhja, mataksid aiad oma alla ning vedurid, rongid hangetesse kinni. Tuiskaksid inimesed ja elajad oma koopasse kinni ja paneksid väljastpoolt uksetelge. Et nad viiel päeval välja ei julgeks. Siis saaksin näha, et inimeselgi on temast tugevam. Et vägevailgi oma vääriline. Saaksin näha, kuidas nad kord jälle kõigest juust kangutavad ja kuidas kõik küla mehed lume atrade ääres Hähivad ja teid teevad, mida nad enam ei arvanud tegu tarvitsevat. Ja saaksin kuulda, kuidas vedur härjad südama teedel hangede keskel abita möire algavad. Saaksin näha, kuidas selle maailma võidusõidud silmapilguga seisatavad ükski teisest ette ei pääse vaid kõik reed sõpradena ühes pikas reas edasi venivad. Hakkasin näha puutumata lumi, lina levivat üle vette ja väljade ning ülesalude ja soode. Ja võiksin arvata, et kogu maailm selle all on ilus ja puhas. Ja uskuda, et Rebane, kelle jälg kui vaim ümber külade käib, on ta ainus elanik. Kui sa seepärast jälle lund tuiskaksid, oh talv maailma puhastaksid, kõik vanad rajad ära peidaksid ja sunniksid inimesed endile uusi teid avama.