Ladina vanasõna ütleb Teeemmortuis nihil niisi, peene surnuist räägid nagu ainult head. Aga Johannes Vares-Barbaruse puhul pole seda manitsust tarviski. Oma mälestustest ei oskaks ma tema kohta midagi halba rääkida. Neid mälestusi on aga külluses, sest meie sõprus kestis aastakümneid. Ja see algas juba koolipõlves. Neist koolipõlvepäevist tahaksin ma siin mõne sõnakese rääkida. Me saime tuttavaks Pärnu gümnaasiumis, kus me viimased neli või viis õppeaastat kõrvuti pingil istusime. Juba siis oli meil kahel mõningaid ühiseid huvisid. Kõigepealt huvi kaasaegse vene ja prantsuse kirjanduse vastu. Seda muidugi koolis ei õpitud. Meil aga tärkas elav huvi just kõige selle vastu, mida kool ei andnud. Olgu need siis poliitilised brošüürid, korki teosed või hekkeli loodusfilosoofia. Teiseks elas meie meeltes edasi 1000 905. lasta revolutsiooni järelmõju mingi rahutu opositsioonina kõige ja kõigi vastu. Polnud ime, et meie koolikirjandites esines tihti väga käredaid mõtteid. Küll aga võis imestada, et meie vene keele õpetaja meid nende mõtete pärast käsile ei võtnud vaid sellised tööd vahel kogu klassile ette luges. Barbaruse ja minu visa pääle käimisel andis ta meile kahele loa vene keelt kirjutada ilma ja rõida. Jordis nakitav. Teistel seda eesõigust ei olnud. Protsliku ja käreda esinemise tõttu andis ladina keele õpetaja mu pinginaabrile kord nimetuse Barbarus. See on barbaarne, toores, harimatu, metsik. Sellest sõnast haaras vares uhkusega kinni ja see saigi ta luuletaja nimeks. Noil aastail tegutses Pärnus väga elavalt Rida õpilaste illegaalseid ringe mille olemasolust gümnaasiumi direktor väga hästi teadlik oli. Aga millele ta läbi sõrmede vaatas. Ühe sellise ringi hektografeeritud ajakiri sattus politsei pihku ja algas järel. Uurimine. Kõigepealt sõitis Riiast kohale õppekonna kuraator. Käekiri reetis kohe ümberkirjutajad. Eriti oli juba kaugelt tunda Barbaruse ainulaadne käekiri. Kõik kolm süüdlast olid meie klassist. Tund aega kestis klassi ülekuulamine kuraatori poolt. Aga nagu kokku Rävitult polnud keegi ajakirja näinud ega sellest kuulnudki. Miks nõnda vaikiti? Oli ju barbarusel mõtte vaenlase klassis küllalt. Olgu öeldud, et meie klassi jagunes mitte ainult ruumiliselt, vaid ka meelsuselt kaheks pooleks. Vasakul istusid seitse eestlast, mõned venelased ja juudid, paremal pool sakslased ja kadakad. Kokkupõrkeid mõlema poole vahel esines aru tihti mitte aga nii palju rahvuslikul kui maailmavaatelisel pinnal. Olgu siis küsimus poliitikast, ajaloost, loodusteadusest, usust või suhtumisest ühesse või teisesse õpetajasse. Barbaruse sõna oli neis vaidlustes ja tülides alati loogiline ja kindel. Ta teadmised polnud väikesed ning lugupidamine ta isiku vastu oli poistes sel üle kuulamiselgi nii suur, et need seal parempoolsetel pinkidel ei tihanud tema vastu häält tõsta. Barbarus katsuti kuraatori poolt süüdistada selles, et ta kutsuvat oma kirjutises noori relvastatud ülestõusule. Sest mida muud peaks tähendama lause läidatage mõõku, kõlistagem kilpe, kui Barbarus seletama läks, et see lause on tsitaat Leonid Andrejev teoses. Hüüdis hariduse juht Andrejev Leonid, kes see on? Pole kuulnud. Tänu kooli vabameelsele direktorile lõppes lugu siiski võrdlemisi kergelt kuid vahepeal oli asi jõudnud sandarmi valitsuseni ja kohale ruttas selle esindaja. Ees seisid läbiotsimised, mis aga midagi ei andnud. Parajal ajal olid teada saadud sandarmi polkovnik tulekust ja nii mõnigi korvitäis keelatud raamatuid ja brošüüre rändas Walthovi vabriku tühjadesse vaatidesse. Oht läks sedakorda küll mööda, aga raamatule jäi petrooleumi lõhn aastateks juurde. Barbaruse suhtumine suurte isandate ja valitsevate võimude vastu oli juba koolipingilt, Rotslik silma otsas ei sallinud aga väike kodanlast kõlbus variseeri ja jumala sõna meest. Tal oli alati lust neid narrida ja ärritada. Ta sai isegi sellega toime, et ta kord Pärnu rannasalongis istudes kodanikel kananaha üle ihu ajas sellega, et taskust välja õngitses kaks nastikud, keda ta oma kodus kasvatas, hoidis. Barbaruse välimus ei lasknud sugugi oletada, et tema kohta keegi oleks võinud öelda. Barbarus ehk metsik. Ta oli alati laitmatult riides, ta kõnes ja hoiakus oli midagi artistliku. Tol ajal unistas ta vahel isegi ooperilauljakarjäärist. Juba õpilaspõlvest tundis ta sama suurt huvi muusika kui luulekunsti vastu. Tihti katsus ta aariaid laulda ja shokaaninocturni võistleja ette vilistada. Kõigi peenustega. Olgu öeldud, et see huvi kõigi kunstide vastu eriti Radrav, muusika armastus, kestis elu lõpuni. Tal oli kodus suur kuhi heliplaate valik, kõige paremat muusikat, kuni kõige moodsamate heliloojate nii välja. Ta polnud sugugi ükskõikne ka kehakultuuri ja spordi vastu kuid ta ei sallinud elukutseks kujunenud sporti ja selle passiivseid imetlejaid, vaid soovis, et igaüks isiklikult oma tervise eest hoolitseks ja kehahariduse teeks. Sel ajal, millest ma siin räägin, polnud kõik praegused spordialadel kaugeltki välja arenenud. Kes tundis siis meil korvpalli või võrkpalli või isegi suusatamist. Barbaruse oli õpilaste hulgas vaevalt aga võistlejaid käsivarte rammus. Ta armastas raskekaalulisi pomme tõsta. Iluuisutamises, ujumises. Jäämineku ajal võis teda näha Pärnu jõel ühelt jää tükilt teisele hüppamas. Ja kui vee soojus vähegi lubas, unusta merel nii kaugele, et teda rannast enam näha polnud. Dast kujunes hiljem välja ka nii osav jahimees bet üks taat tema kohta arvas. Sel mehel peab küll elektripüsse olema, ikka pauke pihta. Palju aastaid hiljem ei jäänud barbarusel tenniski proovimata. Tervisest, jõust, temperamendist ja trotsist kõnelevad ka Barbaruse esimesed luuletused õpilaste ajakirjades. Ühes neist hüüatab. Ma hävitan keerubid mõõga, ma igatsen keelatud vilja. Jehoova, pane vastu oma mõõk, ta purustan vara või hilja. Aga nagu saatuse pilkeks olime meie kaks püsti paganat sunnitud tarvilike kodanikuõiguste saamiseks galeri pinki minema. See sündis suvel pärast kooli lõpetamist Paistu kirikuõpetaja ja luuletaja Jaan Bäckmani juures. Kui oodatud päev viimaks kätte jõudis ja me kõrvuti kiriku poole sammusime, lõid ehtekesed käsi kokku võe nagu Jeesus pastla jalan. See imestus hüüa käis Barbaruse kohta, kes kirikusse minnes sandaalid jalga oli pannud. Sama saatuse iroonia tahtis ka seda, et luuletaja värkman oma haritud leerilapsi suure kõlblise nördimusega hoiatas lugemast Noor-Eesti albumeid ja ajakirja. Ta vaeseke ei teadnud, et üks ta hoolealustest mõni kuu tagasi seal Barbaruse varjunime all jumalavallatuid luuletusi oli avaldanud. Teine sedasama teeb järgmisel aastal. Pärast seda läksid meie teed mitmeteks aastateks lahku. Üks siirdus Kiievisse arstiteadust õppima, teine Peterburis keeleteadust. Uuesti puutusime kokku juba mõned head aastad hiljem, mil meie koolipõlves rajatud sõprus ühiste mõtete ja taotluste mõjul veelgi tihedamaks muutus.