Nüüd on mul hea meel öelda, tere tulemast saatesse, muusikum. Estonian viitus, klubi, president Nikolai Ivanov. Tere. Ja kui kaua see klubi on juba tegutsenud, tähendab, võtan natuke sündmustest ette, ma ütlen, et miks me täna sinuga juttu ajame, on seetõttu, et sügisel ilmumas üks väga huvitav raamat, aga räägime võib-olla ennem natuke sellest klubist. Klubi algusaastatest ma nimetan päeva 1988, siis olime esimest korda koos Kehras. Ja siis oligi nagu asutamise koosolek. Ja siis selle eduka viieaastase tegutsemise juures. Me lasime välja kaks kassetti, viis raamatut kusjuures kolm raamatut koos Heldur Karmo oga seid, kaheksa päeva nädalas eestikeelset lauldavad tekstid koos akordimärkidega ja üks venekeelne või inglise keelest vene keelde tõlgitud väga kuulus raamat raudtee. Ja siis vahepealsed ajad, oleme tegutsenud 97. aastal, tulime uuesti kokku, aga vahepeal on nagu väike varjusurmas olnud. Igalühel noh, kõik on täiskasvanud saanud suuremaks, lapsed kasvavad palju tööd palju. Ja need, et selle raamatu tule tulekuga sügisel tuleb, ma loodan, et me äratame selle klubi uuesti ellu, kuna ma näen ka, et vikerraadiost tuleb võrdlemisi tihedalt neid lugusid. Biitlite vaimustus ei ole kusagile kadunud ei laste hulgas ega ei täiskasvanutega, vanemate hulgas. Muide, kas te klubil on ka? Ma kujutan ette, et mitmetes riikides on biitlite fännklubisid, kas teil on ka mingit sellist rahvusvahelist sidet? Mul on sellega ka klubi nimel, ma pean kogu aeg eriti sakslastega tegutsenud on väga hea internetis surfata ja nendega rääkida ja oleme nagu spetsialiseerunud rohkem Butlekite peale ka, nii et rohkem sakslastega, jah. Ja ühte sellist me saame varsti ka kuulata, aga räägime nüüd siis sellest raamatust. Ja on tõesti üks kapitaalne teos, mis tõotab tulla, kuna siin on väidetavalt kõigepealt pealkiri, ka on sul juba ära pandud Yello Pumoriin, Pokmasin vuh-vuh paremini. Ja see peaks siis sisaldama kõike, mis on tiitlitest ilmunud eesti perioodikas aastatest 1964 kuni 1000 2004. Ehk kokku 40 aasta jooksul. Nikolai Ivanov, ma kujutan ette, et sa oled suur biitlite fänn, aga kas sa oled tõesti nii suur fänn, et, et sul on nende algusajast juba kõik need artiklid kodus olemas või pidid sa ikka käima mööda raamatukogusid ja, ja, või, või on sul abilisi? Mul on kõik on artikleid, oli, on abilisi, aga siin on niimoodi, et see idee üldse raamatu tegemiseks tuli alles kolm aastat tagasi, siis kui kolimistega ei olnud selle suure paberi pahnaga midagi tegemist, siis hakkasin seda selekteerima süstematiseerime lõpuks leidsin, et asi kipub palju huvitavamaks, kui lihtsalt süsteemitud paberilasu. Ma olen ikka ülikooliajast saadik ikka natukene trükkis ennast ka lugu pidanud ja olen ikka aeg-ajalt kõrvale hoidnud, palju asju näiteks mul on, kui nii võtta, siis isegi üks kõige paremaid artikleid, mis oli omal ajal täitsa ärgitas korjama, oligi Pioneeris 68. aasta Pioneeris jaanuarikuu pioneeri silmunud. Valter Ojakääru. Suur artikkel koos ilusa pildiga peeglitest, mis oli tagantjärgi lugedes ütlen otse välja. Väga objektiivselt kirjutatud asi oli. Mitte nii nagu mõned teised. Ma võin sind tsiteerida näiteks ühte partiklite on ilmunud 31. jaanuaril 1964 Rahva hääles ja see on tõlgitud siis kellelegi Leoniidobi tekstist ATM-is. Ja see pealkiri ütleb kõik ära juba tittekantroobid teemsil. Neid nelja noorukit, kes Ameerika ajakiri on juhuslike järjekordse numbri lehekülgedelt vastu vaatavad võiks nimetada isegi sümpaatset, eks, kui poleks neid bittekantroopide soenguid. Nende koopaelaniku soengute omanikud on tänapäeva Inglismaa kuulsused, neil on peaaegu skandaalne menu, neile makstakse pööraseid honorari. Ja huvitav veel, see, et vabandust, seltsimees Leonid vist ikkagi tuleks öelda nimetab ansamblit The Beatles hoopis Vätlasiks, et vist ei ole endale ka selle ansambli korralikult selgeks teinud. Mis siis veel? Kvarteti põhiline väärtus seisab selles, et ta tekitab niivõrd läbitungivaid helisid, mida Inglismaa pole kuulnud sellest ajast peale, kui sõja-aastate õhuhäiresireenid ära koristati. Kvarteti jutumärkides muusika on ajakirja sõnade järgi võimatuseni tugev ja nüristavalt monotoonne tunne. Mängimise ajal muusikud kargavad püsti, väänlevad tõmblevad krampides ja suudlevad kirglikult, kolm punkti. Oma kitarre. Niisugusi artikleid ilmus küll jah, vist toonases juuessessaaris me alustasime ju biitlite looga bäkkinud USS ilmus päris tublisti ja nüüdseks on vist kõik aru saanud, et tegu oli ikkagi hoopis millegi muuga, mitte mingisuguse vähendamise ja ja sellise krambitsemisega. Selle uurimisega ma olen tähele pannud, et Eesti ajakirjanduses viimane siukene, sama tüüp artikkel oli 68 või kuus, palun vabandust 69 aasta jaanuaris noorte hääles Tuhkatriinu biitlitest kul Tuhkatriinu test. See oli ka muidugi tõlgitud Moskva ajakirjandusest. Faktiliselt võib ajakirjandusele au anda, nad on nii palju kui võimalik suutnud objektiivselt kirjutada, kuigi subjektiivsus elemendid on tugevalt sees. See, ma nimetan seda informatsiooni puudus rohkem. Aga kui vajaduse vene kirjandust ja veel isegi eestivene vene ajakirjandust, mis on siin Eestis välja antud seal lokkas küll see moskva hääl või see rõhuasetus. Siitki sa ütlesidki, et tegelikult kuuekümnendatel, kui biitlid välja tulid, siis noh, Eesti oli ju ikkagi toonase nõukogude liidu Lääs võib nii öelda ja ja et Venemaal olid ikka asjad palju hullemad ja palju seal üldse saadi neid. Kuidas sinna need plaadid jõudsid ja mis kõik ja siin oli see vist ikka tunduvalt lihtsam. Natuke kergem oli küll, jah. Aga võib-olla lähemegi nüüd ühe selle puutlegi plaadi juurde, millest sa rääkisid, et sul on neid päris mitu tükki biitlitega. See on üks selline huvitav versioon palast get back, mis ei ole mitte inglise keeles, vaid saksa keeles ja pärineb siis ilmselt sellest ajast, kui nad Hamburgis mängisid vä. Ei, see, see on seesama sellest perioodist 1969 aasta jaanuarikuu tegid letid, piid, letid, filmi tekitavad Seli projektori get back. Ja selle projektiga seoses ongi, et kui nüüd selle eelmise aasta märtsis kirjutasid meie lehed, käed leiti varastatud lindid Amsterdamis ja siis Austraalias ja et nüüd on siis lõpuks avaldamata materjali palju, siis ma vaikselt puhkasin naerda, sest seda avaldamata materjale on juba üle 30 aasta üle maailma pillatud Butlegite plaatide südide peal. Küll ja küll eriti seda 30 päeva südama tikin Hämi ja selle ketbacki perioodi. Nii et seal sellest perioodist, mida ma arvan neist 26 jaanuar 69, kui nad veel proovisid lugusid. Nii et see on kõige huvitavam periood ja selle kohta ongi kõige rohkem seda puutlik materjali ka. Ja selle kohta nii naljakas kui on, ajakirjanduses on väga vähe kirjutatud, kirjutatakse ainult, et mis nad teevad, mida söövad, kuidas käivad uued lood niimoodi, aga seni avaldamata materjalidest. Ja nendel on suurema pilgu peale pannud. Alles võib-olla öeldakse Butlegite või Butleri? Aga tähendab, selle all mõeldakse tegelikult piraatversioone, mis on salvestatud niimoodi, et nagu mehed ise ei ole nõusolekut andnud. Või see see variant ja teine variant on need puutlegid, on need materjalid mis natuke haritud, no ütleme niimoodi, kui rock Hotell harjutaks praegu või siis meie mees ja mis seesama nende harjutamise materjalid korralikult perfektses. Selles. Kvaliteedis seda lastakse järsku plaadina välja ilma nende loata, SEE ONGI puutleksis faktiliselt. Nii et kõik stuudio must materjal, ütleme niimoodi, see on rohkem puutlegi, talle lähevad paljud asjad, lähevad televisiooni intervjuud, lähevad mis kinos näidatakse, kõik, mida kopeeritakse ja siis kontserdit on ometi eraldi stuudiomaterjal avaldamata stuudiomaterjal nende lõike palju ei ole. Väikese sohimänguga tegu, oioi, ma loodan, et me siin vikerraadios ikka seda lugu mängida saame, niimoodi. Saame seda Venemaal on rahulikult lastakse puutlege välja praegu nii et tapab ja kogu maailm on täis. Igast poest saab osta tegelikult. No kuulame siis ansambel The Beatles ja get back saksa keeles on tõesti midagi erilist. Tuleme nüüd tagasi selle raamatu juurde ja räägime veidi lähemalt, mida kõike siis sealt lugeda saab? Sa oled juba siin sisukorra valmis teinud siin nagu ma näen, eessõna on lubanud kirjutada immo Mihkelson, siis on siin biitlite ja vabandust, siin on siis Nikolai Ivanovi isiklikud mälestused biitlite ilmselt siis diskograafia või. Kuidas maitsekas biitlite biitlid dist esimest korda kuulsin ja kuidas selle nendega hakkasin. Vana sa siis olid, kui biitlid kokku tulid? Kuus, 56, oi jumal, ma olin siis kaheksa-aastane. A no aga siis, kui nad kuulsaks said, olid ikka juba muusika kuulaja? Ei veel ei olnud. Ma olin siis õppisin tempis ja kuulsin poiste käest on mingid biitli poisid, ma ei saanud aru, kes need niisugused on ja siis lasin paar lugu ja ja kõige esimene lugu, mis mulle kõrvu jäi, nii fantastiline oli haadis näit. Nii et isegi need sõnad sai kirjutatud hääldamise järgi üles siis sealt ja siis lõpuks üks poiss tõi mulle terve lindi täieni biitleid Ma mõtlesin, ainult üks lugu on nagu ikka see maapoiss, aga ta oli see ja siis hakkaski niimoodi ülema Timkis templis hakkas kõik lõpuks peale. Siis see on juba valmis. Noh, siis on siin iga mehe kohta eraldi oma artiklit siis nagu ma aru saan, vikiartikleid just ja et need ongi ju tegelikult see see raamat on artiklite kogumik või oled sa ise ka kirjutanud siia midagi juurde oma mälestusi, eks ole? Mul tuleb algul, noh, ma pean, ma nimetan seda lisaks kõik, mis tulevad artiklit oma mälestused, kirjutan üles kõik, mis mul teiega seos on ja siis on niimoodi, tuleb artikkel. Artikli on niimoodi, et lihtsalt ajalehe nimetus, mis kuupäev, mis lehekülje peal, mis pealkiri ja siis, kui seal on tekst, on ikka nii puusse pandud, siis minu minu minupoolne kommentaar õige kommentaari juures. Need, need faktilised tuleb, ma nagu ise olen aru saanud, bibliograafiline monograafia, et järgin kronoloogiat, samal ajal panen oma monoloogi vahele, kusjuures ma seda monoloogi jaoks kasutan väga täpseid materjali. Faktimfakti täpset materjali kasutanud. Ja tegu pole mitte ainult artiklitega, vaid siin on ka väga palju illustratiivsed, materjali, karikatuure, mida kõike ristsõnu veel isegi. Humoreski id ja siis veel kunstinäitused, mille, mis on Raadi Eesti raadios saateid olnud, need tulevad ka kirja televisioonist, mis seal, millal filmid on näidatud, mida täidetud ja nii edasi. No ikka üks kapit reaalne teos, kui paks võib lõpuks tulla, siis ma arvan, et 200 250 lehekülge. Sest see arvan niimoodi. Ja arvad, et sügiseks saab ikkagi juba poelettidele ka? Riskin seda lubada, sest käsikiri on valmis. Nonii mida soovid veel öelda selle raamatu kohta, enne, kui me nüüd kuulame veel ühtelugu. Ja siis ma võin nii palju öelda, et biitlite kohta nii palju raamatuid kirjutatud, et Eestis lasta biitlite raamatuid välja nagu Venemaal praegu lastakse välja, tõlgitakse lääne kirjanikke ei ole, Eestis ei ole mõtet peab midagi originaalset laskma välja ja mina mõtlesingi niimoodi, et kui laseks välja just nimelt see, mis on meie ajakirjanduses kirjutatud ja selle kõrvale siis see õige kommentaar, nii et praktiliselt tuleb ikka see biitlite elulugu ja käekäik kuni 2004. aastani ikkagi välja. Ja ma pole isegi natukene teise vaatenurga alt, kui ainult kirjutada puhtalt mõne teise originaalkirjaniku tõlget teha. Arvan, et mul endal on huvitav, ma ei tea. Kui ma olen seda sinu käsikirja näinud, ma usun, et ka lugejatel on huvitav, sellepärast et siin on tõesti väga huvitavaid Mul on paljud ütelnud jah, seal niimoodi ka. Kena aitäh, Nikolai Ivanov ja mis meil see lõpulugu oli siis mõeldud? Ma mõtlesin niimoodi, et kõik on kuulnud George Harrissoni lugu vaikib Taškenti viipz. Ja võib-olla paljud ei teagi seda, et see oli esimene lugu, kus biitlid kasutasid ka võõrast muusikanti. See oli Eric Clapton. Ta kutsuti kuuendal septembril 68, aastasin appi. Harrison kutsus appi ja see on väga võimas lugu. Kui te kuulate valged albumit, aga ma tahan teile lasta just nimelt tema kõige esimest proovi. 25, august 68 aasta. Ja ma usun, et ta on sama huvitav kui seesama lugu kõlab plaadi peal muide isegi huvida, enne kui me seda lugu kuulame. Küsimus veel viimane küsimus, kas käisid ka Paul McCartney kontserti vaatama, sõitsid? Ai tahtsin, ma mõtlesingi, et jaak küsib seda küsimust, asi selles, et mul leppes millele juunil leppes passida, tähtaeg? Oi oi, oi. Ja oli kõik niimoodi. Ma lohutasin ennast sellega, et paljud sõbrad käisid, jää on mind varustanud materjalidega ja muljetega ja ma usun, et ma saan nagunii selle videoga kunagi kätte. Kasvõi Moskva kaudu ja mine tea, ehk söör tuleb veel siia Tallinna Tallinnasse ka. Lohutan ennast selle araabia vanasõnaga, et täitunud unistus on teinekord väiksem tragöödia, kui täitunud, mine tea. See on väga ilus lause lõpetuseks.