Kõige parem isa ei andnud oma lastele kunagi naha peale isegi tutistanud needega sakutanud kõrvast ei pannud ta neid ka nurka seisma, ta koguni ei kurjustanud, nendega ei käskinud söögilauas vaikselt istuda. Ei saatnud kõrvu pesema, keelamisest polnud juttugi. Ei keelanud, tan ninas urgitseda ega põrandale sülitada. Ei keelanud kogu kõrist röökida, ei aknaid lõhkuda, ei keelanud teiste lastega kakelda ega putru lakke loopida, midagi keelanud. Vaat niisugune oli see kõige parem isa. Tõsi, tal polnud lapsi, kirjutas Vladislav Koržets 1984. aastal tähekeses Te. Kuulate jutusaadet, mille külaline 2015. aasta isadepäeval on Artur Talvik. Tere tulemast, Artur. Tere. Mina olen saatejuht Sten Teppan Artur, aga no kui mõned tiitlid ette lugeda, siis näitleja kunagi ammu. No diplomi järgi väga vähe praktiseerinud ütlemine Laulu ja filmimees ja vabatahtlik merepäästja ja poliitik. Aga täna siin stuudios ikkagi eelkõige kui isa, nelja lapse isa, mis kõlab ju tegelikult hästi uhkelt, et või kuidas sind kutsutaksegi, paps hoopis või kuidas nad. Väiksemad, issi ja teised isa ja suurem tüdrukust kutsub papsiks, aga aga selle nelja lapsega on hea teed. Kuidas seda ja öelda, et ma olen nelja lapse bioloogiline isa, aga siis kahele lapsele olnud ka kasvatus ei saa. Need laste hulk tuleb tegelikult natuke suurem. Kõige noorem minu andmetel peaks saama nüüd lähipäevadel ühe aastaseks. No saabki teisipäeval üheaastaseks. Kui sa bioloogiliste laste peale mõtled, siis ja meile seda rõõmu teed ning neid tutvustad, siis, siis kes kui vana on ja kuhu nad praeguseks oma eluredelil roninud on? Ühe või kas päris naljaka loo, et kui siin oli rahvaloendus ja ma tegin seda internetis siis kõige vanem poeg on siis täna 20 kuuseuma. Ja, ja siis ei olnud veel meil seda väikest sädet, kes on siis kõige noorem, aga oli tormoskar, kes on täna viiene. Ja nende vanusevahe on 21 aastat ja nüüd ma täitsin seda rahvaloenduse ankeeti seal internetis ja, ja seal olid küsimused, et kes see sellele on, et kas ma kirjutasin, vot see on sellele Wen. Ja siis punane alarm sinna peale hakkas vilkuma niimoodi, et liiga suur vanusevahe, kontrollige, kas ei ole viga. Ja seal oli võimalus selle alarmi maha võetud, et ei, see ei ole viga. Niiet kõige vanem on 26 aastane Artur juunior, on operaator natuke nii-öelda filmi sinna telemaastikupoolele läinud. Ja on olnud ka, kui me tegime okupeeriva maa, see film, siis ta seal oli mul põhioperaator ja siis ka veel monteerija, nii et see selline palju koosveedetud aeg, Peeter Vihma ja tema siis me lausa veetsime mitmeid kuid Tapurlas Monteerides filmi koos. Nii et kui lüüa googli otsingusse näiteks Artur Talvik, siis peab olema juba varsti tähelepanelik, et kumb siis nendest. Ja no Facebookis on näiteks segadust olnud, et mingid tema tuttavad tüdrukud on minuga ühendust võtnud ja ja, ja vastupidi, mõtlen siin Tiina Lokk hakkas, tahtis sõbraks saada suhteliselt või midagi, on valesti, natuke liiga noor. Aga see on kummaline, et tema hääl tänapäeval on nii sarnane minu häälega, et kui ta telefonis vastab, siis väga paljud inimesed ajavad segi, nii et võib-olla peaks seda kunagi ära kasutama. Jah, juba oleme siin minuti jooksul selgeks saanud, kui palju segadust võib pealtnäha pisikestest asjadest sündida, eks me olime koos sellesama. Peri filmi tegemisel sõitsime Kanadast Ühendriikidesse ja piiri peal tulime järjest niimoodi Artur Talvik, Artur Talvik ja need läksid segaduses, mis mõttes kaks Artur Talvik on? Vaadake, palju teilt Johnsonit tean. Aga meil on, vaadake, Artur, me läksime muidugi erikontrolli, et kas te olete ikka pärisinimesed seal, ühesõnaga, sest väikest mõnusat segadust Dana juunioriks kutsuvad teda sõbrad ja ma ise ka tihtipeale. Esimese lapse nimevalikuga seoses on rõõmu küll ja küll olnud. Aga tegelikult on see nagu pikem rida seal mul, mul emapoolne vanaisa oli Arturi mu ema, onu, ema vend on Artur ja siis mina arvan, et ma olen Artur, kolmas demon, Artur, neljas ütleme nii, on et noh, peresisene nagu traditsioon natuke ka, mida siis nagu jälgisime, et ma ei pannud enda pärast seda nime, pigem vanaisa pärast. Nii edasi, kui läheme, kes on number kaks Gertrud Talvik, tema on siis 25 aastane ja nüüd juba palju siis viiendat aastat. Õpib Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja mikrobioloogiat. Ja on selline tõsine seikleja, kuigi õpib väga nihukus sellist punktuaalsete teadlase, teadlase värki, eks ole siis siis oma loomult. On väga tõesti nagu hull seikleja on, see on tema pidi minema õppima kuhugi hoopis teistsugusesse kohta, kuigi Kaplinna ülikool on väga kõva ülikool. Siis kui teised vaatasid, ma ei tea Ameerika ja Inglismaa poole, eks ole, siis siis temast ei mind see euro. Ta ei huvita. Ma lähen Aafrikasse. Lõuna-Aafrikasse on seal väga tubli olnud. Tuttavad küsivad, et kuidas nüüd ikka nii, et et sina oled selle filmimees, sest meelelahutusmaailmast pigem või kultuurimaailmast humanitaarne tütar on nüüd siis mikrobioloogiat ei tea küll, kellesse ta on, siis ma ütlen, et minusse helge pea ei. Lihtsalt ta teeb asju Nende ebastandardsete tunned. No siis on pikem vahe ja siis juba mainitud Torm-Oskar, kes on viis, jah, sa ütlesid. No tegelikult on vahepeal siis ka Anele lapsed, kellega ma olen siis nagu koos olnud või ütleme, niimoodi kasvatus ei saanud ka väga pikka perioodi, seal on Anna Karolina, kes õpib arstiks Anneli, mu abikaasa, nende jälgedes minemas ja siis Keit Arlen, kes on gümnaasiumi viimases klassis ja siis tuleb nüüd juba nagu pikem vahe. Torm-Oskar, kes on siis täna viiene lasteaiapoiss? Tema puhul on. On üks huvitav lugu selle nimega ja me nagu üsna varakult jõudsime Anneliga arutades, et mis võiks lapsele nimeks tulla enne, kui ta veel sündinud. Ja kuidagi kenasti jõudsime sellise nime juurde nagu Torm-Oskar ja siis sünnikuupäev või noh, nagu ikka, need on nagu kipuvad nagu liikuma need nii-öelda, mida arstid prognoosivad. Ja meil oli, tundus, et juba asi hakkab nagu üle minema. Ja siis kuskil juuli on sündinud kaheksandal augustil juuli keskpaiku, siis oli meil selline sõprade ring, kes siis hakkas kihlvedusid tegema, et mees, mis päevalda siis sünnib. Kõige hullem pakkumine oli umbes esimesel augustil. Ehk et kõige nagu kaugemale vaatav pakkumine siis esimesel augustil ta ikka ei sündinud ja siis ma mõtlesin, et mis jama see on siis jääbki sinna sisse. Ja siis sündis kaheksandal augustil, aga kaheksas august on see päev, kui Eestit tabas ikka nagu kõikide aegade rajum torm, eks ole, et seal Väike-Maarja kirikutornid lendasid, metsad olid üleval, Tallinn oli tagurpidi ja nii edasi nagu selline nimemaagiat, et see nimi ootas oma päeva. Sädeme sündides. Sädemeid ei peldunud, ei vindunud, sild on aga aga säde puhul oli jah, et kuna ta sellises nii-öelda kõige hallimal või kõige pimedamal ajal sünnib, siis selline väike päikse sädeviks seal Säde Alissa anda. Sinuga Artur on tore isadepäeva asjadest ja, ja perekonnaks olemisest rääkida, sest sul on ikkagi päris mitu erinevat vaadet just kirjeldatud, mil moel laste kaudu. Varasem elu. Siis kui sa päris noor olid nüüd juba täiskasvanud lapsed, kes elavad oma elu siis praeguse elukaaslase lapsed, nagu sa ütlesid, kellele sa oled kasvatus isa olnud ja, ja siis veel kolmas sats nii-öelda, kes on päris noored, hästi pisikesed ja, ja ilmselt pakub sulle natukene teistsuguse kogemuse, kui kunagi 25 aastat tagasi isaks saades. Et nendel teemadel me põhiliselt siin täna peatume, huvitav on, on sinu muljeid ja emotsioone ja arusaamisi kuulda, aga isadepäevale mõeldes võtad tänapäeva maailm on kohati kippunud üsna keeruliseks ja ma olen isegi kuulnud lasteaedadest, kus näiteks isadepäeval lapsed ei tee isadele kaarte selleks, et säästa neid lapsi rühmas, kes kasvavad ainult emaga ja see ei ole ju üldse väga eriline olukord, et, et neid on palju. Kuidas sinna isadepäevaga, kui niisugusega läbi saada? Ma ma arvan, et see on üks moeasi, see isadepäev, et tegelikult selline no ühel päeval mingisuguse erilise emotsiooni tekitamine ja, ja, ja veel, mis eriti kurvaks teeb, et Selil sellega kaasneb selline kommertsiaalsuse. Et vaata, kaubandus saab sellest kõige suurema võidu, siis need asjad mulle ei meeldi. Ja Ma suhtun isadepäeva, ütleme niimoodi leigusega ja ma mul ei ole midagi sellest, kui minu lapsedki unustavad mulle ütlemata, et sead isadepäeva minu jaoks selline ühe päeva peale sellise isaks olemise tähelepanu pööramine ei ole nagu päris õige, et see võiks aasta peale laiali jaotatud olla ja oluliselt võib-olla isegi suuremates kogustes, kui see üks päev niimoodi 365-ks jaotutes oleks. See ei ole sinu jaoks sündmus viisil, nagu ma olen kuulnud, jällegi, kas see tõele vastab, ei oska öelda, et Saksamaal näiteks võib-olla see on seotud õllekultuuriga kuuldavasti isadepäeval. Paljud neist veedavad oma päevakese kusagil pubis, et neile on see sel viisil tähtis. Nojah, et nagu naistepäeval mehed jõid ennast täis, läks suurest rõõmust, et naiste viisid hommikul mingi lillejupi ja tordikorras. Et lähme nüüd välja isadepäeva tähistama. No ei tule mul seda mõtet küll, aga kui otsustatakse, teeme mingisuguse isadepäeva toidu kodus või teeme midagi toredat. Okei, teeme, et ma ei ole selline jonnipunn, et ma kindlasti ei peaks seda tegema, aga aga ma arvan, et et see on natukene sellise kuhugi hullumeelselt kappava maailmaasi, et siis sa pead nagu tooma välja ühe päeva, mil sa tuletad meelde, et oh, näed, isad on ka olemas ja teised päeva, et oh, näed emad on ka olemas ja siis oh näe, naised on ka olemas, ohohoh, veidi kreisi maailmavärk, et. Kas sa mäletad, Artur seda hetke, kui sa esimest korda või siis esimesi kordi mõtlesid teadlikult selle peale, et sinust on saanud isa et sa tegutsed, et sa oled uues olukorras, et sinult oodatakse teatud käitumist ja olemist, et et sa tajusid seal ära, et nüüd on siis niimoodi. See toimus ikkagi nagu sündides, kui, kui esimene laps sündis tegelikult kui esimene abikaasa rase oli, siis, siis hakkasid juba tajuma, et noh, et et nüüd tegelikult hakkab elu muutuma. Ja mul ei olnud nagu suhteliselt hirmu, et nüüd see elu muutub, ma ei tea, missuguseks, eks ole. Jeesus, Jeesus, et peangi hakkama nüüd kustutama ja mähkmeid vahetama ja ma ei tea mingit sellist, et ei saa nagu tänapäeval öeldakse, et sa pead iseendale aega leidma, et siis ei leiagi enam iseendale aega ja kõik ei kuidagi orgaaniline, et ok, sündis laps, nüüd on meil üks laps ja lähme aga edasi ja siis siis tuli teine laps ja teine asi, mis ma selles kaasaegses maailmas nagu väga imestan, on selline nagu aga teadlik laste planeerimine, vaid tantsin. Ma teen need asjad ära, siis ma teen need asjad ära, siis ma teen lapse, siis ma teen need asjad ära ja siis võib-olla veel teise lapse ka selline ei ole nagu elus pole kunagi niimoodi saab. Ei ole, ei ole käinud ja ma küll olen mõelnud mitu korda elus selle peale, et ma olin ise kõige vanem laps neljalapselises perekonnas. Ehk et, et äkki mul on nagu selline kohustus kaha olla nelja lapse isa, aga see on kõik toimunud orgaaniliselt, et siin ei ole nagu mingisugust planeerimist ja kui säde puhul Anneli kes on tegelikult arst ja kes ise ikkagi üsna hilja sai aru sellest, et ta on rase, siis meil ei tekkinud nagu üldse kõhklust, et muidugi laps järelikult peab sündima. Kulgemine ja kulgemine koos lastega on nagu palju mõtestatum kulgemine, kui, kui seal lihtsalt üksi individualistlikud siia maailma vaadates nagu nagu nagu liiguks. Tihti räägitakse sellest, et esimese lapse sünd meest ikkagi muudab ja tema elu kuidagi saab uue uue näo ja olemised, mõned maanduvad jalgadega maa peal ja muutuvad rahulikumaks ja seal 20 viis-kuus aastat tagasi kui elumuutev sündmus jah, muidugi isaks saamine. Üks asi, siiski lapse sünd sinu jaoks oli puht praktilises rütmis, et aeg oli ka ju selline huvitav, ma mõtlen siis ühiskonnakorralduse. Aeg oli väga huvitav ja meil oli niimoodi, et me saime päranduseks ühe majakarbi Pirita osalenud, et me elasime küll päris suures majakarbis, aga ütleme ka askeetlik elu alguspäevadel WCd ja ja ütlesime, kui laps sündis, siis ka kütteveel ei töötanud seal isegi esimestel päevadel hommikul tõused üles kaheksa kraadi ja niimoodi, et aga aga teisest küljest see see nii-öelda maja temaga tegelemine oli, oli mind juba selline nii-öelda kinnistanud, eks ole. Me olime juba abielus selleks ajaks kolm aastat olnud mingisugune muutus mu elus oli juba toimunud, et seetõttu lapse sünd ei olnud midagi Beatööritavat, ütleme ei toimunud peale seda mingisugust erilist klõksuga. Lihtsalt emotsionaalselt väga kihvt ütlemine. Kas isa, kes tegi esimesi samme sel ajal, kui, kui Artur sündis on väga erinev isast, kes nüüd on alles hiljuti siin saanud perekonda juurde sädeme? Absoluutselt kindlasti kohe, et selline, et vot nüüd see noh, elukaar ise on, on lihvinud, nurkasid ja loksutanud selle tasakaalupunkti enam-vähem paika ja palju suurem rahu on igal juhul sees. Vajadus nagu lastega koos olla on, on kindlasti nagu suurem, kui, kui see noorestas norstus sa tahad kõiki asju veel teha ja kõiki asju veel noh, see oli ka aeg, millel professionaalse karjääri nii-öelda esimesi samme tegid, eks ole, et et on nagu päris hullumeelne aeg, eks ole, aga tänase on ikkagi paljude asjade pärast ei pea muret tundma, elamispinna pärast ei pea muret tundma ja mingisugune, hoopis teine baas on all. Ja saad lapsega nagu kuidagi palju mõnusamalt koos kulgeda. Te kuulate Vikerraadiot, eetris on jutusaade ja isadepäeva puhul natukene juttu, kuidas isad hakkama saavad, Artur Talviku näitel, millised on sama isa, mäletad? Nagu enamus võib-olla nõukogude aegseid lisasid, et tema tegi ikkagi enamuse aja tööd see töö, töö, töö. Ma isegi veetsin üsna palju oma oma lapsepõlvest. Kuna mõlemad vanemad olid telemajas, siis veetsin ka oma aeglasel telemaja, sest on palju nii, et üks mängu väljakutest oli tõlkima ja et ma proovisin, nagu vähemalt vanematel laste puhul ütleme niimoodi proovisin praegu ma juba täiesti teadlikult otsinud rohkem aega. Jaa, jaa. Aga vanemate laste puhul proovisin siis nii-öelda kompenseerida seda töö tegemist mingisuguste muude tegevustega. Püüdsin lastega käia, ma ei tea välismaal nii palju kui võimalik ja kummalistest kohtadest võtsin tööreisidele kaasa lapsi. Et võib-olla, et neile jääks meelde midagi muud kui see, et ei saadagi tööd, tööd, tööd ja, aga ma usun, et nad ikkagi mäletavad seda. Üsna palju tehti tööle ja võib-olla see ongi vahe selle, selle noore isa ja vanema isa vahele. Vanemise oskab oma aega juba palju mõnusamalt planeerida, kuigi ütleme, tänane elu mul on näpistanud jällegi seda nii-öelda vaba aega või perega olemise aega üsna kõvasti ära. Ja Annely hakkas tegema veel doktorikraadi, siis siis me väikse lapse puhul oleme ikkagi pidanud juba lapsehoidja võtma. Appi. Kuidas mõjutas sind lapsena see, et et sinu isa oli, on tuntud tajusid sa seda? Muidugi tajusin, et vahest ikkagi nagu nagu ülimalt tüütav sellega seoses igast hüüdnimesid telepurk ja selline selliseid, aga aga teinekord oli selline tore, noh, et see nagu plussid ja miinused, et mõned tädikesed hakkasid juba kaugeltsuga rääkima ja olid võib-olla natuke sõbralikumad, kui nad muidu oleks ja nii edasi. Ma mäletan suhtest oma isaga, et ma teadlikult mingil hetkel fikseerisime. Et kui mina kunagi samas rollis olen, siis mõned asjad saavad juurde tehtud ja mõned asjad jäävad tegemata suhtes oma oma järeltuleva põlvega. Kui hästi või halvasti see õnnestunud on, võib-olla ma pole ise kõige parem kohtumõistja selle üle, nüüd. Aga ma mäletan teadlikult mällu jäetud hetki, et ma tulevikus teen teistmoodi. Kas sul ka midagi niisugust analüütilist ette tuleb või missugune selles mõttes isa inspiratsioonina sulle isa rolli täitjaks on olnud? Ma ma üldse arvan, et noh, see on jällegi sellise nii-öelda selle uue või kaasaja selline kõrvalnähtus, et et see on nagu kurb, et et perekonnad elavad lahus, seda selles mõttes lahused, vanavanemad elavad oma ema elu kuskil ja noored elavad oma elu kuskil ehk kasvatamise roll ju on tegelikult just läbi aegade olnud just vanavanemate käes. Need noored peavadki rabama tööd ja, ja peavadki tegema asju, sest nad on heas vormis intellektuaalselt või füüsiliselt muidugi unustamatu, see aga sellise baasteadmised või sellise suure õpetamisega tegelevad või on looliselt tegelesid ikkagi vanavanemad. Meil on ikkagi õudselt vedanud, et isegi nendel väikestel lastel siis mõlemad vanaemad on näiteks elus, kellele meeldib nendega tegeleda ja ma mäletan, et nagu minu üks üks suur eeskujusid mu vanaisa, mis, kellega ma hästi palju käisin jalutamas ja ta, ta leidis mulle selle aja ja, ja rääkis huvitavaid jutte ja, ja käitus teistmoodi. Kui võib-olla standard käitumine oli, see on hästi-hästi huvitav kuju, muuseas töötas siinsamas raadiomajas. Aga kui sa mõtled enda peale, siis on sul olnud miskit konkreetset üle võtta või sinu jaoks on olnud piltlikult öeldes jalgratta leiutamine sa, isa amet ja roll, mida täita. Üle võtta pigem ikkagi see, et tajumine, et laps õpib niikuinii enamus asju või noh, enamus ajada veedab kas lasteaias või koolis või oma prode keskel, ehk et see keskkond õpetab teda. Kool õpetab teda süsteemselt, ma ei pea mõtlema või teadmisi koguma, eks ole. Lasteaias õpetatakse teda juba tähed selgeks ja, ja nii edasi, et siis koduasi on anda midagi muud, anda teistsugust mõtlemist, viia laps selleni, et selgitada talle, et tal on olemas veel ka kolmas variant või neljas variant, et see, mis ta on noh, nii-öelda väljaspool kodu kuulnud ja ja see ei tähenda seda, et sa pead nagu käest kinni ja kogu aeg nagu tegelema, vaid sa saad, et läbi oma eeskuju või läbi oma mõttemaailma, seda maailmapilti nagu aitama lapsel laiendada. Teine asi pidama väga oluliseks annaks sellise Ta uudishimu üleval hoidmine. Et seda kindlasti. Mu minu isa kui ka ema on mulle ikkagi väga palju õpetanud, sest ole uudishimulik, siis sa oled ka elus. Ehk et tunne uudishimu elu vastu. Ma ei tea, kui hästi ma suudan, aga ma hea meelega vähemalt üritaks oma nagu lastele edasi anda. Ma ise tunnen, et ma olen uudis. Kas ma saan õigesti aru, et sul on teatud kindlad ootused kooli suhtes või see, mis nad sealt kaasa saavad, on, on justkui paratamatu ja aegade jooksul välja kujunenud või veel kord uuesti küsimuse esimese poole juurde, et sul on teatud momendid, millega sa arvestad ja eeldad, et need kooli poolt tulevad lastele kaasa. See on sihuke kogemuslik, ma olen niiviisi koolis käinud ja ega see kool nüüd on üsna konservatiivne asutusega seal palju väga palju muutunud ei ole ja ja ma tean, et nendele õpetatakse seal teadmisi, ma tean, mis meetoditel seda õpetatakse eesti koolis, võib-olla sellest eneseväljendust ja eneseteistsuguse arvamuse avaldamist. Vot seda on väga palju ei õpetata ja see on see, mida ma kooli puhul natukene kardan, et on keegi tark klassi ees, kes ütleb, kuidas see maailm on, eks ole. Ja mina niimoodi ei tahaks oma lapsi õpetada ja mõtlesin, et noh, et et pigem ma ei ole tark, aga ma olen kogemuslikult tundnud, et seal võib ka olla veel see aspekt ja see aspekt ja kolmas aspekt ja ma tahaks väga teada, mis on sinu mõte sellega seoses. Kas sa lapsevanemate koosolekul käia, tüüp, oled? Olen käinud päris palju ja et poisi puhul sai tihti riielda, miski riielda, aga noh, tead, selline pidi kõrval üht-teist klattida. Aga, aga see on ka normaalne. Vältan, tundus minu vanemad käisid ühel hetkel lihtsalt loobusid käimas, sellepärast et see oli kogu aeg veel. Õudne, ma mõtlesin, see vist seisab mul veel ees. Kui ma rääkisin enne nendest vanavanematest, kes siis ajalooliselt nagu tegelikult need lapsi kasvatasid, siis siis tänapäeval kasvatavad või õpetavad lapsevanemaid siis mingeid koolitajad või, või sa pead selle kuskilt raamatust leidma ja ja see on kõik selline kaasaja maailmas imelik kaasnähtus, sa ei usu sellesse, et ta väga ei usu. Võib-olla küsimus on selles, et, et ma arvan, et koolid tema teab, võib, ma arvan, et inimesi lapsevanemaid, või siis nagu esmaseid lapsevanemad, et neil oleks vaja kuskilt seda teadmist ammutada, kellele sobib koolituskäigud minu pärast ka koolitusena, aga kell sobib raamatut lugeda, lugege raamatuid, aga noh, see on küsimus ka neid raamatuid on jube palju. Missugune on see õige raamat, eks ole, või missugune sulle sobib, ütleme niimoodi minu jaoks ikkagi on see, et sa lapsevanemana ise mõtled need asjad välja ja siis kogudusele informatsiooni nii-öelda juba seda läbi kogenud inimeste käest suudad seda vastu võtta suudad selle siis oma maailmapilti panna, see püks jällegi nagu orgaaniline asi olema, aga siis siis nüüd makstakse suurt raha teatud koolitajatele ja ma käisin ühel nelja kuni viieaastase lapse psühholoogilise arengu koolitused, mis oli meil lasteaia juures. Mul tekkis nii palju küsimusi, et esiteks, et okei, et seal olid küll mingid asjad süsteemi pandud, aga kõik oli nagu oma peas ka nagu sinna jõudnud, mulle tundus, et ka enamus neid kohal viibinud lapsevanemaid. Lõppude lõpuks mul tekkis nagu küsimus, et kas koolitus on nüüd sellepärast, et lapsevanemad saaksid teadlikumaks või sellepärast, et keegi on teinud ühe koolituse business ja tahaks endale noh, nii-öelda pidevat tööd, et saada, see see nüüd ei puuduta kõiki koolitajaid Ärgunud koolitajad tavajalgadele tõusku, et ma veel kord toonitan, et kindlasti on vajalikke koolitusi. Aga tihtipeale need koolitused on koolitused. Kõige parem variant oleks ikkagi see, et ürgteadmisi annavad edasi vanavanemad vanematele ja, ja nii edasi nii-öelda põlvest põlve. Kuidas sa uue generatsiooni oma keelest aru saad, tunnetad sa, et see keel, milles me suhtleme, muutub aja jooksul. Muidugi muutub aga ikkagi mitte väga kardinaalselt, et kui sa ise oled muutumises ja, ja see on üks asi, mida ma nagu. Ma ei oska seda võib-olla õpetada, aga lihtsalt seletada ka oma järeltulevale põlvele, et elu ongi selline muutuste protsess, et sa oledki pidevas muutumises ja et ära hakkagi lootma, mingisugust meelsust ja, ja võib-olla ära ootagi seda. Ja kui sa joota seda, sul on palju kergem elada. Võib-olla see on ka isa roll, rääkida sellest, et maailmast kui ema pigem annab sellise turvalisuse, kogu oma rinnaga toitmise ja kogu sellise hästi suure füüsilise lähedusega alguses, siis siis isa võiks jah seletada seda, et maailm ongi üks ebastabiilne koht ja, ja elu ongi ebastabiilne koht. Inimene peaks olema valmis muutuste protsessiks ja kui ta seda tajub, sest tal on väga hea elada isegi kõige keerulisemates situatsioonides Evelin Ilves veel presidendi proua ütles kunagi, et ideaalne isa on see, kes räägib emaga ja võimleb hommikuti. Ma võimlen hommikuti ja räägin siis kas oma emale või naise naiseks naisega kuigi vahest mul on selline komme mu vahest mingit asja tehes, vajun nagu täiesti, ühesõnaga ma võin suure lärmi keskel kontsentreeruda mingit asja tegema ja siis ma ei kuule ega näe, ja lapsed on ka ära õppinud jalaga togima, et siis või, või kätega vehkima silmade ees, et siis ma võib-olla saan aru, kus ma peaks välja tulema oma nende kapsli seest. Aga ma ikka räägin. Ja tema on veel õpetanud rääkima veel eriti peen asi oma tunnetest rääkima, mis hästi meeste puhul on selline päris raske ütleme niimoodi. Ja, ja ma arvan ka palju sellise frustratsiooni põhjuseks, et tunded elatakse küll läbi, aga hoitakse need endale sissepoole ja ei anta seda välja. Seda proovime koos siis ka nagu lastele seletada, et sul on palju kergem elada, kui sa räägid selle selle selle punni lahti, mis seal sees on, eks ole. Kui sa end isana kõrvalt vaadata, siis kuidas sa endale tundud? Absoluutselt kaugel mingisugusest mudelisast ja tõstku mina ennast kõrvale vaatan, siis pigem annan mingisuguseid eeskujusid, aga nüüd ongi küsimus, noh, ma toon näite. Ma teen suitsu, ei tee suitsu popsutama puu. Nüüd kõik ütlevad, et oi-oi, et laste nähes, Laine no ma just siseruumis või sellist asja üldse ei ole, aga, aga et noh, et mul on nagu. Mina kui suitsusõltlane, eks ole, kas ma peaks minema kuhugi nurga taha ja lapse eest selle ära varjama ja ütlema, et oioi suitsetamine on üks paha asi, eks ole, tulema siis nüüd lõhnadega tema juurde kusjuures ühel hetkel ta saab aru, et siin käib mingi silmakirjatseja minetatud kaalne, eks ole. Või siis tulla ta ette öelda, et mul on üks õudselt nõme sõltuvus. Ma soovitan sul mitte sellega tegeleda, sest see on asi, millest sa elu jooksul lahti ei saa, mina näed, noorest peast hakkasin, jäi külge ja, ja olla aus öelda, et ausalt talle ära, et näed, see on jama, mida ma teen, aga ära sina seda proovi sina seda vältida. Aga ma teen sinu nähes seda, et ma ei hakka seda varjama. Aga et tegelikult minu senine peegeldus endast kui isast erineb kindlasti väga palju sellest, mida peegeldavad teised. Mida ütleb naine midagi? Mu ema, mida ütlevad mu lapsed minu arust see on nagu oluline, et sealt sealt nagu pildi kokku. Tundub pigem üsna lahe vana olevat, vabandust sellise familiaarsed pärast. No kindlasti, aga et et siis võib-olla naine arvab, et ma peaks nagu rohkem olema väikse beebiga koos kusjuures see on üks kummaline asi, et tegelikult. Võib-olla meesterahvastele omane, aga hakanud nagu rohkem tajuma siis kui ta hakkab sinuga rääkima või, või selliseid rääkimisi sarnaseid asju väljendama või noh, et ühesõnaga ta oskab nagu oma emotsioone väljendada teistmoodi, kui ainult nutmise või, või karjumise või, või naeratamisega. Ühel Igalühel on nagu mingisugune, et noh, ühel hetkel oleks huvitav nagu selle pildi nagu kokku saada. Kas sa muretsed mõnikord päris niimoodi teadlikult, et mis lastest saab sa siin jutuajamise alguses ju kirjeldasite. Vanemad lapsed on jõudnud iseseisvasse ellu, on kaugel ja, ja kindlasti halvasti, neil ei lähe ju täpselt vastupidi, eks, et kui palju seal on taga sellist sinu hingevärinat või, või ma ei tea matemaatika, kodutööd tehes laua kõrval seismist ja ikkagi põdemist hommikul, et kuidas tal kontrolltöö koolis läheb või eksam midagi niisugust? Vot selle muretsemise puhul, et ma pigem püüan nagu vahest küll kiusanud, ütlen, et see asi, mida sa tegelema lähed, on maailma õudus, eks ole, aga jube karm asi, aga, aga teisest küljest ma pigem püüan teha selgeks, et maailm ei lõpe ka sellel hetkel, kui nüüd midagi nagu nässu läheb, et võta rahulikult, et see ole vaba ja ja no sul on need teadmised olemas ja nii palju, kui sa tead, mis on siis mõtleja panematest sellesse pudelisse, mida sult täna küsitakse eksami puhul, eks ole. Ma ise ei pabista, ma kindlasti olen paaril korral mõelnud just Gertrude peale, kes on siin pööraseid asju tegev inimene, ma ei tea, maailma kõrgema pensi hüpanud ja sellised asjad hetk, kui ta sinna Lõuna-Aafrikasse läks, siis kohe hakkasid sellised lood tulema, et kus auto said mul siin korteri perenaisel oli, auto seisis mitu aastat ja siis me hakkasime uurima, miks ta seisis, sellepärast seisis, et ta ema kunagi sõitis selle autoga ja siis tulid tee peal röövlid vastu, lasite ema maha ja siis tal oli nagu endal nagu halb selle autoga enam edasi sõita. Seda sulle selline lugu räägitakse. Ta on läinud sellisesse kohta, siis sa näed. Kas kas nagu kõige targem, aga aga samas, kui sa jällegi sellise nagu kangestub või jääd nagu sellesse mõttesse kinni, siis unustad ise kulgemise ära, et siis siis see oleks ka nagu vale või ütlema talled. Kuule nüüd koheselt koju, sest see on üks õudne kohtaks ajana ei, saba temaga kinni, sellise sellise mõttemaailmale. Üks tahk, millest me ei ole veel rääkinud, aga kohe seda teeme, on bioloogiline isa olemine ja siis kasvatus, isa, nõndanimetatud kasvatus, isa olemine. Need rollid on kui erinevad või sarnast. Nad, nad kindlasti veidi erinevad, et võib olla selliseid kasvatus ei saa puhul. Sa hoiad nagu rohkem tagasi, hoian nagu rohkem foonile ja ei taha nagu sekkuda ja ei taha nagu oma maailmavaadet võib-olla liialt peale suruda. Ühel hetkel, kui peab kuri olema, siis ei ole nagu vahet, see ikkagi nagu ema kaudu, et emaga käitutakse halvasti, siis sa pead kehtestama, kehtestama, ütlevad, on lood, mis te teete, nõmeda? Ma saan aru, et, et vanused on veidi erinevad, aga kuidas see sinu elus läinud on, kas sul on õnnestunud kõik need lapsed, keda siis kokku on kuus vanusest 26 kuni üks omavahel ka suhtlema panna ja selles mõttes perekonnana toimima või, või see ei ole sinu jaoks eesmärk olnud ja oluline? See ei ole eesmärk olnud, aga ma veel kord ütlen, et ma, ma ise väga naudin selliseid hetki, kui see nii-öelda suur pere on koos vanavanemad ka siis võib-olla isegi õed ja vennad ja sellised minu vanemate perekond on nimetatud selliseks nii-öelda itaalia perekonnaks, siis see on, see on mulle külge jäänud ja see on nagu tohutult mõnus, kui sa näed, et kõik nad seal omavahel suhtlevad, keegi, kõige vanem poiss mängib noore poisiga mingit ma ei tea, heli kop ega see on jube äge. Selleks, et sind isana endast välja ajada, on vaja kõvasti pingutada. Kui ma üldse mingist kasvatusest minu puhul rääkida saab, siis üldine printsiip on see, et ma olen selle liberaalne isa ehk et ma lasen teha asju päris karmide piirideni, siis kus see piir kätte tuleb, siis see on nagu väga range piirend siit siit nagu üle ei minda ja kõik ja ei mindagi ja, ja nii on. Ja siis kui sa mängureeglitest aru saad, siis, siis see tähendab tegelikult ala. Ma ei tea, väikse poisi puhul keelatakse tikkudega mängima, sest ma ütlen ei mängi vastupidi, mängi tippudega, mängi mängi, saad oma kõrvetada oma näpud ära ja kõik selle saba. Ja siis aga, aga saab ainult aru, et kui sa, kui sa teed seda või seda või seda tikkudega siis läheb tõsiseks jamaks, noh, tema muidugi proovib neid piire, eks see saabki jama. Siis ta saab aru, okei. Näed, mina võin mängida tikkudega, aga vot siiamaani kui sa lased seda teha nagu, nagu selliseid selliseid asju, mis nagu justkui peaks olema nagu keelata, eks ole. Siis tal kaob see selline maniakaalne huvi ka selle asja vastu ära, see muutub tal jällegi orgaaniliseks osaks tema elust, aladikute tõmbamine, mis on väga hea näide, eks. Kui kaugele su piir enda puhul läheb olukorras, kus silme eest mustaks vaata teooriaid on ju väga erinevaid. Mõned mina olen. Teooria poolt, et ikkagi ühel hetkel on lapsel läheb vaja ka vitsa anda, ehk et see, see jutt, et lapsed kasvavad vitsata, ma sellesse ikkagi väga ei usu, et see, aga, aga veel kord ma toonitan, see ei saa olla igapäevane, see ei saa olla lihtsalt sellepärast et ei tehta asju nii, nagu tahetakse, et ma arvan ikkagi lapsega ennekõike arutama ja aru saama, miks ta, miks ta sulle praegu vastu poksib, eks ole, ja seletama ja, ja temaga nagu diskussioonis olema ja kui siis tehakse mingi ebameeldiv sigadus, siis oma ikkagi karmiks. Kas vidson statsionaarselt kodus? Oleme kui mina noor olin ja meetodid on palju lapsi ja siis meil oli seal niukse vana püksirihm, küll fus mäletan, ema ei taha sellest midagi kuulda ja ütleb, et sellist asja pole olnud. Ja mõtlesin, et mul on see siiamaani silmade ees ja ma arvan jällegi jumala õige, et see oli ehk et silme ees, aga maitse suus ka vä? Me saime laksu ka ja, ja põhjusega noh ütleme ei saanud ilmaasjata. Ja kui ma ütlen, et ühest küljest nagu liberaalne, see tähendab nagu vabakasvatust, et kõik kõike võib teha, eks ole, liberaalne tähendab seda, et lihtsalt su piir on kaugemal kui võib-olla sellisel mingisugusel väga konservatiivsel lähenemisel. Ja, aga kui see piir kätte tuleb, siis see on väga range piire. Ma selle jutuajamise lõpetuseks püüan sisse tuua ka sinu tänase põhitegevusvaldkonna ehk poliitika ja ja ühiskondliku olukorra Eestis. Kas sinul oma laste näite varal on tähtis, millises maailma otsas teostavad, kui tähtis on side kodumaaga kui hea või halb on see pinnas siin edasi tegutsemaks end noore inimesena teostamiseks hakkama saamiseks edasijõudmiseks? Mulle õudselt meeldib seal ja ise hakkama saav ühiskond, see, mis täna toimub, see heaoluühiskonnamudel toob kaasa endaga päris õudsa nähtused, nõndanimetatud õpitud abituse sündroomi. Ja see on nüüd küll üks asi, mida ma tõesti nii palju kui võimalik. Püüan ka oma lastele mitte ainult lastele, vaid ka kõikidele teistele inimestele selgeks teha. Proovime vältida seda, et meil tuleb ühel hetkel väga suur jama, kui me süvendame endas seda õpitud abituse sündroomi. Parim ravi on selle vastu elada maal ja, ja mõelda ka selliste asjade peale, et kuidas elaksid ilma elektrita seal ja mis asi on kaev ja mis asi on kelder ja sul ei ole seal külmkapi ja et sul nagu võrdsete väärtuste peale või see, mis seda elu on nagu üleval hoidnud ja kui sul paigas, siis sa saad hakkama igal pool ja, ja kui sa oled need ürgsed väärtused saanud vot sellest kohast, siis tuled alati sinna kohta tagasi. Laps võiks saada sellise nõndanimetatud Bullerby emotsiooni, et mis siis tähendab seda, et sul on ideaalmaailm kuskil olemas ja, ja see ideaalmaailm meie puhul võiks ikkagi olla väga lähedases seoses. Maaelu seda ei peaks nagu üldse häbenema ja see on, see on nagu tugevus, vastupidi, et see on nagu see see, mis sind aitab. Palju tugevam olla, palju-palju kaugemale elus jõuda. Ja kui see maaelu on nagu hästi sinu nooruspõlve kõige kihvtima emotsioonide tekkimise koht siis sa tuled suure ringiga siia tagasi. Tundub lihtne, aga, aga tegelikult nii lihtne see ei ole. Aitäh juttudest. Artur Talvik, see oli vikerraadio jutusaade. Tänan kuulajaid ka. Toredat isadepäeva kõigile. Stuudios on Sten Teppan ja kohtume järgmine kord.