Tere hommikust, vikerraadiokuulajatele järgmine kolmveerandtund siin eetris pühapäeva hommikul on pühendatud ühele toredale eesti inimesele, kelle nimi on Norbert Hurt. Ta on FC Flora jalgpallimeeskonna peatreener. Keda küsitleb Sten Teppan. Tere hommikust, Norbert. Tere hommikust. Rõõm näha. See hommikune aeg, ütleme nõks peale kümmet. Tavaliselt tähendab sinu jaoks mida ja kas argipäev ning nädalavahetus on sinu jaoks ikkagi kaks eraldi asja või jalgpallitreeneriamet on midagi niisugust, mis päeval ja ja nädalal väga vahet ei tee. Ei no sellel kellaajal tavaliselt ma olen juba klubis ehk et toimetan seal meeskonnaga, valmistan treeningut ette ja teen oma toimetusi, aga aga kui on ikkagi minu jaoks nagu vaba päev, siis ma püüan küll kõik teha selleks, et selle peal ma tööd ei tee, aga kui hooaeg siin tihe tahtsid, mängud on, siis tuleb tunnistada, et on ka neid päevi, kus vabavabalt midagi võtta ei saa. Hommikust õhtuni tegeleda, mängud analüüsida või, või mingite treeningute ettevalmistamisega. Kas sinu elukutse ja töö on niisugune ja omakorda sinu iseloom või sinu olemus, et sa suudad oma aju ka töötegemisest välja lülitada, sest mõnel inimesel mõtlen siin ennast, on aeg-ajalt probleeme sellega. On küll, justkui tehniliselt võttes vaba päev puhkepäev, aga, aga aju teeb ikkagi kusagil omi asju. Kui ma tulin Tallinnasse üldse, ehk ma olin mingi hetk saanud võtta pausi nagu treener tööst, kui ma Türgis olin, siis siis ma küll õppisime ära selgelt endale nagu ütleme stopp õhtuti ja ei tegelenud mingisuguste ideedega öösiti, kui on mingid jällegi sellist prioikus. On vaja luua midagi uut, siis küll vahele, kui midagi pähe turgatanud, siis aju taha seisma jääda, aga aga ma püüan hoida seda joont, et kui on puhkus, siis puhkab Kaju. Ma ei ole veel sulle õnne soovinud, teen seda siinkohal ära, muidu lähebki lõpuks meelest ära, sest sa oled jõudnud FC Flora meeskonnaga Eesti meistritiitlini. Saanud nüüd mõned päevad sellega harjuda. Kui palju elumuutus? Aitäh kõigepealt ma olen 11 aastat treener olnud, enne seda ka mänginud ja neid päevi, kus midagi võideldi, kaotada on päris palju, et et selles osas oli nagu etteteadetega hommikul, kui ärkad, nagu midagi suuresti eluliselt ei muutu järsult, aga aga sisemiselt kindlasti, mis ta teeb? Tõenäolist pakub suuremat rahul olla küll selles osas, et sõnad, mis siiamaani on välja öeldud, ta omavad ka nagu tegu täna selle taga ja ja see, mis ma räägin, on info, mida tasuks kuulata ja, ja ma arvan, see on küll see, mis teeb nagu enda sees nagu elu rõõmsamaks. Et oled mingisuguse nii-öelda, nagu ma olen ka verstaposti maha saanud ja siit edasi juba töötad kindlamalt uute ideede kallal ja ja ongi need skeptikuid enda ümber, et on olnud ka neid hetki, kus on see ringes sinna usaldab väga väikseks koondunud väärt eriti Tartu aegadest, kus oli väga raske aasta ja kogu aeg Patlatseerisime viimasel kohal ja siis ei usutud minust enam lõpuks peaaegu üldse. Ja sellistel hetkedel, kui see lõpuks ikkagi ikkagi saavutad selle, et see sõnadel on nagu tõsi taga ja ja midagi õnnestub siis ennekõike nagu hea endal, mitte nagu teiste pärast nüüd saite vaid pigem nagu endale see rahulolu, et et võib-olla siis tõesti ei paistnud seda valgust kuskilt, aga võib-olla näevad ka teised seda ja nii jälle nagu rahulikult hingata. No Flora meeskond on pigem noor meeskond, eks kuidas see poistele mõjus, tiitel? See aasta oli, no nende jaoks väga vahva, sellepärast et me olime sellised noored mitmed on ka ju varem võitnud ja, ja nii mõnigi neist kaks korda enne sõda ja ja tollel ajal me rääkisime mängijatega, nagu püüdsime natuke anda, võib-olla aasta alguses suuremat mõistet tähendusele võitmine ja spordis selline eesmärkide poole liikumine, et et väga palju ollakse kinnigi lihtsalt selles nii-öelda medalise karikas tegelikult mängijad, kes on seda ikkagi kogenud ja olen lugenud ka mitmeid uudiseid kus sportlased räägivad, ajavad meeletult tagasi olümpiakulla ja kui see lõpuks kätte jõuab, siis on pettunud selles, et meeletult vaeva näinud, aga elus nagu midagi muud argipäeva mured on ikka samad ja eraelu probleemid on ikka samasugused ja enam ei saa öelda, et nagu õnn on rohkem käes või kuidagi õnnelik olemine on sulle garanteeritud ja seda ka tajusid mängijaid ja ja minu jaoks ka kombel üksist spordiga tegelenud, oli hoopis tähtsam see, mis tegelikult see võitmine tähendab, võit annab ja ütlen aus sel aastal me tegelesime selle võiduna kontseptsiooniga päris tugevasti, kui me alustasime, siis me rõhutasime tegelikult üldse sellele, et ärge nagu võidu pärast midagi tehke, vaid oluline on see emotsioon mängust kätte saada ja see on suurem kui see hetk, kui sa karika pea kohale tõstad, et. Norbert kõlab nagu tujurikkuja, praegu sa ikkagi lasid, ma loodan poistel võitu nautida ka, ma saan sinu kontseptsioonist hästi aru, see ei ole päris tavaline tippspordi kohta, mulle on jäänud pigem mulje sellest, et tuleb ennast lõhki võidelda, ribadeks kiskuda selle nimel, et olla võitu ja sinu filosoofia, ütleme siis niimoodi või nägemus asjadest natukene erinev, et Teil ikka klubiga õhtul tähistamine toimus või ei toimunud. Kui karikas kätte anti. Tol päeval jah, meeskond sai nagu ilusti loa minna ja rõõmu tunda sellest, et pigem ei ole see tujurikkuja vastu, pidime, ma ütleks pigem inimesed nagu ütleme iseendas olingi näinud seda, et inimeste rikult ka sellega tuju ära, et kui karikas võidetakse, siis püütakse sellest nii-öelda oma peas vägisi kinni hoida sellest võidust ja ja võib-olla mingid päevad siis sellest rõõmu tuntakse, aga sealt edasi unustatakse kõik ära ja nagu kogu see aasta ei ole loonud selle põhjad, tunda iseennast, nagu tõesti rõõmsam on terve eelmine aasta maid hakataksegi uuesti juba jälle seda uut nii-öelda taga ajama ja meeletus stressis ja pinges ja kõik see nagu eelmine oleks nagu unustatud, aga minu mõte oli alustada selletajuga, et näha selle võidu taha. Ja tegelikult minu silmis on need võidud nagu iga iga nädal, kui sa mängid, võidud ja kaotused on tegelikult sellised sisemised võidud suuremal määral kui, kui see, et ma võitsin nagu tabelis ja, ja kui ma seal näen enda arengut ja ma tõesti arenen aasta jooksul päris korralikult mitte ainult palliplatsil, vaid ka oskan oma emotsioone rohkem juhtida ja olen ise tasakaalukam ja muutunud rõõmsamaks ja trennid juba muutuvad sees, kus meeskond tahab reast nagu trenni teha, selle tunne pärast, mis need trennis saad mitte ainult mängust, vaid ka trennist siis tegelikult hoopis ma usungi muutub see nagu olukord selliseks, kus ütleme, võidabki tiitli siis sa selle aasta ikka, mis arenesid sa enam jalust järgmine aasta nullist taga ajama, vaid sa alustad juba küpsema inimesena rõõmsam inimesena. Tegelikult see töö muutub rõõmsamaks, sest sa ise ka usud juba endasse rohkem, nii et see oli tegelikult minu sõnum hoopis mängija, et, et see rõõm ei oleks üürike peale võitavaid. Nüüd sa saadki selle rõõmuga hakata järgmiste aastate tervenisti. Või järgmine aasta töötama selle rõõmuga. No ma panen sellesama rõõmu siin ja praegu proovile, loodan, et tuleb provokatsioon ikka kaasa, ütle, kas FC Flora võitis selle tiitli või Levadia ja Kalju kaotasid. Igal juhul alati tiitel minu silmis võidetakse, ükskõik et see aasta on erinevaid ja ja võrrelda ju võib, aga seda ikkagi muule eesmärgile. Kui see, et öelda, et keegi ei teeninud seda ära, aga kui me näeme seda, et suutsime alumise poole meeskondi praktiliselt ju ei jäänud kellelegi nagu alla kahe, nelja, vähem kokkuvõttes, et võitsime. Ain Narva suutis meil kaks võitu saada ja Kalju Levadiat ka täna me nägime, et me võitsime kaks viiki, nii et et me jäänud kellelegi ka nagu alla, nii hoidsime suure osa mängija mis juhtus pigem Kalju ja Levadiaga, nemad lihtsalt jäid meist kaugele ühel hetkel, et nemad jäid võtmata, aga meie sellest oma punkti võtmata jätnud, et need kingiti vaid mürki, kütsime oma kohal need punktid. Norbert minu teada oled sa kunagi tudengipäevil kõva häälega ja mitmete autoriteetsete tunnistajate juuresolekul maha öelnud, et sinust ei saa treenerit. Eestis ei ole selle kogemata väljaannet. See on niimoodi läinud, see vastab ikka tõele, et sa oled niimoodi kunagi väitnud. Jah, mul oli sportmängude eksam, oli jah, kus mu ees oli, seal ma mäletan. Visnapuu ehk siis Indrek Visnapuu, ema, kes meil on seal kõvad teod siis Kristjan kais oli Katrin Kaarna ja veel Aare Laas. Korüfeed nagu olid seal ja siis eksamil mõtlesin et see oli kolmanda aastatega ma nagu treeneriks otseselt ei plaani, et aga noh, muidu aitäh tehtud töö eest ja siis ma mäletan jah, Visnapuu ütles, et et see lause ma isegi ei mäleta, kumb seda, et, et kui mina treeriks hakkad, siis on teadmisest raiskamine ja nad olid väga pettunud. Mina olin nagu üllatunud muidugi, et miks sa nagu pettunud nendest mendars sain terve aasta ainult sõimata Heile käest kogu aeg. Aga hiljem sain aru, et nad mind kogu aeg õpetasid, nii et ma andsin vähe lootust, ütlesin, et aga. Ma vaatan, et võib-olla võib-olla aasta pärast räägin teistelt. Juhtus. Sa oled sidunud selle kunagise väita treeneri, tagasihoidliku positsiooniga ühiskonnas, ütleme niimoodi pehmelt siis, et, et see amet toona sinu sõnastuses ei olnud piisavalt tähtis või populaarne, mis vahepeal muutunud on, et sa oled nüüd aastaid hiljem saanud jalgpallis Eesti meistriks. Sa oled oma väidetest hoolimata Ta valinud treeneri tee. Kas selle taga on siis ka treeneripositsiooni tähtsuse muutumine ühiskonnas, et tajud, said sa nüüd on teistsugune, kui see siis toona oli? Otseselt ei taju küll kindlasti ta on selle läbi, et täna on ju meil kõik see meie tegemisi meedias telekannab üle igasugused netileheküljed kannavad üle mänge, tehakse palju intervjuusid, see kõik on muutunud ja kui me räägime üldse treenerid tähendusest, Eesti spordis või, või selles ka väljaspool sporti, harrastajate hulk on meeletult kasvanud ja spordiklubid, tähtis on tõusnud ja inimesed tahavad kõik vormis hoida, trenni teha, ehk et selline treeneri tähendus on tõeliselt kindlasti muutunud, aga mina ise nagu selle sees, ei ole selle kunagi. See on hea küsimus ja, ja ma ei ole nagu ka tajunud seda enda jaoks muutustest ma isena naljakal moel, ma ei, nagu ei pea ennast treeneriks ja sest ma teen, ma viin läbi treeninguid, ma aitan ehitada üles klubi, aga aga ega kõige selle taga ma olen ikkagi mina, et et kui ma lähen koju, siis ma ei mõtle sellele, et mon treenerini, et see on üks minu lihtsalt elu osa, ma usun. Sa oled Hugo Treffneri koolist tulnud keskkooli lõpetasin mingi kallakuga klassis. Loodus, kallake, bioloogia, keemia eri. Kas see oli juhus, et sa toimetasid keskkoolis või gümnaasiumis looduskallakuga klassis või oli seal kunagi ambitsioon sellesuunaline, et, et teostada end kusagil Eesti kaunites rabades või, või ornitoloogina Matsalus. Ei, ma. Ja mingil määral võiks nimetada melu, käike päris suurtes juustaks omal moel on nagu võib-olla suunatud, aga ei ma tegelikult käisin kaardi lütseumis ja mulle see väga meeldis, aga ma ei tundnud, väga, ei võtnud, aga teises prantsuse keele õpetaja ja ma, kui mul üheksandas klassis kõik klassikaaslased läksid Treffnerisse katsetele, ma tegelikult ei plaaninud sinna minna ja nägin seda nagu võimalusena prantslasest eemale saada, siis ma läksin sellepärast Treffnerisse ja loodus, kes sellepärast, et siin oli kõige väiksem konkurents, et ta sellega ka sisse pääseda ja seda läbida, ta võib tunduda rumalana, aga tollel hetkel niimoodi ta minu jaoks oli. Sinust räägitakse kui väga intelligentset treenerist ja, ja kas see on omane sulle juba sealtsamast keskkooli ajast ka tegelikult, et mis on selle taust, et sa oled vaatamata noorele eale tegelikult ka jalgpalli ja spordi mõttes nii süvitsi läinud just mentaalses vaimses plaanis ala juures, mida mõned vabandust nimetavad primitiivseks? Primitiivne on ala ainult siis, kui ta seda primitiivselt tehakse, et apsust iga alad. Mulle meeldibki eriti alade juures. Kui on spetsialistid, kes, kes tunnevad oma tööst rõõmu, lähevadki see spetsiifika nii välja, et millest see tuleb, noh tulge kindlasti hoolist kaasaegse on ikkagi sünnis selles mõttes, et sõltub, millised on minu vanemad, et et mul on nagu ema isa, kes on omal moel erinevad ja sarnased, ehk et, et ema on selline, kellele ei meeldi asju väga sõnadesse panna. Ta ise ka kunagi sportlane tegeles võimlemisega ja tema on selline, kes suutis või suudab minna väga olukorda sisse, ekspordist oli ka väga keskendunud ja ja see oli temal tõeline võimekus. Ta nägi asju väga realistlikult ja kahe jalaga maa peal. Ta ei ole nagu selline filosoofiatüüpi. Mis sa oled mulle nagu tasakaalupunkti. Isa on selline, kes paneb väga asja sõnadesse ja kellele meeldib filosofeerida, nii et kellelt ma olen, ma arvan, selle nagu alge saanud, mina olen nüüd püüdnud võib-olla kaks asja kokku panna, ehk et selle filosoofia juures nii-öelda ka jääda seal tarkuse omandamise ja edasiandmise juures jääda iseendaks ja kahe jalaga maha. Kuidas sa ise mõistad, kui räägitakse sinuga seoses akadeemilisest või filosoofilisest lähenemisest jalgpallile? Ma pean siia küsima, et mis see vastab sellele, on, mida siis teised Eestis teevad treenerid. Kui nüüd võtame ainult akadeemilise tähenduse, mis seal on mulle öeldud, ehk et siis kindlasti see on üks pool, kus nii-öelda kui teadvus mida viiakse kuskil ellu ilma emotsioonideta, võib-olla meie jaoks nagu Akadeemine, võib-olla ma olen tõenäolist, ma olen ka selline näinud välja võib-olla siit maja ka emotsionaalne tundma. Ja, aga kui me võtame selle akadeemilise pooleks tarkus, siis kindlasti neis spordis seda veel vähe, et meil nagu treenereid, kes tõesti on läinud nagu süvitsi, kui ma õpetan ju treenerina, ma pean mõistma inimest väga hästi, mitte ainult füüsilist. Ma pean mitantsigi nagu treeningspetsiifikat, peame mõistma inimese füsioloogiat. Selle tõttu ei ole nagu juhused, ma näiteks loodusklassi saatsin, kus ma, kus oli tähtsamal kohal bioloogia, see nagu elu tähendus suuremas pildis. Teine asi, ma pean kindlasti mõistma inimpsühholoogiat, kuidas sportlasel ju sportlane peab suutma võimeid realiseerida. Vaimselt väga hästi oleme väljakul, ilmselgelt nad on väga süvitsi minema selles vallas. Seega ma pean olema pedagoog üldises mõistes ehk et et ütleme, üks on see, kui me kasvatame lapsi kodus, mina, noor treener, mul ei ole lapsi, aga aga sa õpid nagu laste pealt pidevalt, aga tegelikult tuleb ka pedagoogikat nagu õpetada ehk inimesteni viia. Kuidas üldse käituda, kuidas rääkida, millisel toonil kõik need nüansid selgeks teha ja siis õppida seda kõike töö käigus analüüsima. Et ehk siis mulle algul aluse lõi, oli kindlasti see, kui ma läksin ikkagi ülikooli, aksin vastaval erialal nagu tööle, kuhu ma ka ei plaaninud üldse minna täielikult, et juuste langemise kokkulangevus on, sinna sattusin. Et, et siis ma hakkasin seal nagu õpime ja inimene mul alati nagu huvitavam, tähendab saatma ikkagi neid asju, mis on puudutanud nagu inimese arengut ja inimese olemust, elu olemust on mulle pakkunud niivõrd palju huvi, et ma olen väga palju nagu sellel eesmärgil lugenud ja võib-olla mul nagu vedanud, et ma olen sattunud siis sellise ametile, mis tõesti Ombandmen süvitsi minema, mulle meeldib seda teha võib-olla paljude jaoks. Kes ei ole nagu koolis ja ülikoolis just ütleme, käinud võib-olla ei oska. Ma ei leidnud meetodeid, mida kõike ma saaksin teha enese arendamiseks, mida kõike ma tahaksin uurida, kellega rääkida. Sest mul on londi õppejõud enda ümber ka, kellega ma olen eraldi suhelnud ja arutanud, mingeid asju läbi on, lõpevad ja kellega ma olen treeningplaane läbi arutanud. Tollel ajal, kui ma alustasin oma tööd, et mul on nagu need kontaktid nagu loodud ümber enda. Ma pääsen nagu ligi ja ma julgen minna ligi nendesse kohtadesse, ehk ma ei pea ennast nagu kõigist targemaks, vaid ma kogu aeg õpingi. Ja võib-olla nagu ongi see, kus paljud treenerid peaksid siis sellisel juhul astuma mugavustsoonist välja, et võib-olla võib-olla see õppimine nii-öelda koolis kasvatatakse tihti värske, et me nimetame, et me ei taha õppida ja saaks juba kooli läbi, et me läheme peaks õppima ja siis mõeldakse, et nüüd ma lähen peagi edasi ennast arendama, aga minu nagu nägemus selles osas on teine, et mulle nagu väga meeldib ennast arendada ja mulle meeldib väga nagu õppida, nii et et kui me nimetame, mis on see vahe, siis võib-olla seal on omavahel. Ma näen, et on tekkinud neid noori töökaid, töökad noori nagu peale erinevates valdkondades. Noor treener, kes on just seda tüüpi, kellele meeldib nagu ennast arendada ja ja ma arvan, senini põlvkond kasvab kassabki peale ja ühel hetkel on see pilt teine. Maailmas tegelikult on ju, kui me mõtleme edukate treenerite peale näiteid mõlemast valdkonnast on tippu jõudnud nii neid, kes toetuvad koolitusele, haridusele ehk akadeemilisele poole, aga on näiteid ka nendest, kes on piltlikult öeldes väljakult astunud kõrvale sinna sama joone taha ja saanud sama edukalt hakkama, et päris ühest sellist garantiid või edu valemit või kuidas iganes me seda nimetame ei ole, aga sa oled pigem ikkagi selle akadeemilise poole toetaja või sellesse uskuja. No jällegi siin ma tõin ainult pigem selle näitajaid, mis on teinud õppimist lihtsamaks, ehk et ülikool andis minule pildi, kuidas, nagu ma võiksin ennast arendada, ehk et ülikonnaga suunab, seal taustal on materjalid kätte, ta suunab, kus sa saad materjalile ise veel võtta, mida suur tahad, ehk et paluksin väga Plise tööle. Et seda kõike saab teha ise, sa ei pea selle pärast ülikooli minema, sa ei pea kooli minema, sellepärast on ju ka muid võimalusi, nii et ma ei poolda või ütle, et peaks minema, aga, aga mis juhtub, nagu ma ütlesin, paljudega, võib juhtuda, on see et ei tajuta seda, kui palju tööd nõuab igal juhul näiteks tiimi arendamine, ma igal juhul, kas ma lähen sellepärast kooli või mitte, ma pean hakkama, väga tõsiselt. Analüüsime viima kurssi sellega, kuidas oma mängijaid arendada, näiteks ütleme, kui ma olen õppinud meeskonna nii-öelda treeningu peretiseerimist, inimpsühholoogiat, et siis on selge, et ma olen oluliselt lihtsam mõista, kuidas viiega oma meeskond vormi. Mul on oluliselt lihtsam teha koostööd füsioterapeutide britesteeritega üldse nõuda, et nad mul olemas oleks, sest ma tean nende tähendust, ma oskan nendega rääkida siis, millega süvitasima. Et ma oskan nagu oma staffiga nii töötada, staff tõesti saab aru, et kui ta minuga räägib, seda ei räägi nagu mulle ulme valdkonnast, vaid tal on treener, kes teda mõistab. Ja, ja kuidas me endale need asjad, selleks ta enam minu rida, nii et ma ei ütle, et peaks ülikooli minema mulle endale abitreener Jürgen ei ole eriala õppinud. Kehalt uuris ja tema on väga andekas treener, kes samamoodi ma näen, et võib ühel hetkel olla ükskõik millise klubi nagu ka peatreener ja saada väga hästi hakkama ilma selle taustalt, aga temas on olemas ka see meeletu töö, kus ta uurib väga palju nagu juurde, et kõiki neid nüansse, mida on vaja, et meeskonda ikkagi maksimaalselt arendada. Te kuulate vikerraadio, eetris on jutusaade tänahommikune külaline, siin on Norbert Hurt hiljuti FC Flora jalgpallimeeskonna Eesti meistriks viinud peatreener Norbert Me pallialaste detailidega väga süvitsi minna ei saa, see esiteks ei hakka saatejuhi hammas selle peale ja aga sinu räägitud pedagoogiline pool treeneri ameti juures huvitab mind küll ja paari lisakommentaari, ma loodan sinu käest kuulda. Sa oled nõks üle 30 aasta vana. Treeneriamet mitte ainult jalgpalli juures, vaid üldse sportmängude juures. Tähendab tihti seda, et tõesti sa pead olema nõuandja rollis ja, ja võtma endale võib-olla isegi aeg-ajalt lapsevanema positsiooni, mille puhul mulle tundub, et vanus ja elukogemus tahaksid kõvasti kaasa. Kas see on situatsioon, millega sul on tulnud ka juba kokku puutuda ja kuidas ennast selles rollis tunned? Veel kord noore mehena, kellel veel endal lapsi ei ole, et, et olla siis kogemuse, edasiandja, julgustaja ka muudes teemades, kui sport ja jalgpall. Minu jaoks on tähtis võtta oma töös nagu vastutus ja olla mängijate jaoks olemas. Ma arvan, probleem tekkis siis, kui peakski ennast nendest tähtsamaks targemaks. Minu ülesanne on aidata mängijaid seal, kus ma seda näen ja mängijaid kate kindlasti tead seda omal moel. Minuga ehk õpime tehniliselt, aga aga kui me võtame, milliseid situatsioone minu ette tulnud siis juba eriti tegelikult seda tuleti just noorematega töötades. Ehk kui sul on väiksemad lapsed, kellega sa töötad, siis oli küll neid lapsevanemaid, kes vahel isegi helistasid ja ütlesid, et näed, et mul poiss väga kodus ei kuulaga. Tehita nagu kuulab, et kui treenerit, et kas saaks temaga sel teemal rääkida, et neid momente tuli ette küll, jaa. Ehk see autoriteet ei sõltu vanusest, vaid inimese olemusest, eks. Absoluutselt, et kui sa ikkagi ise töötad oma kindlate veendumustega ja läbi sellele nagu usaldusväärne, et sul hommide öelda, et sa nii-öelda ei lahmi nagu tühja vaid see tõesti ta täidab oma tööd nagu tõsiselt, et siis jah, sind, sinu abi, nagu palutakse. Sa oled öelnud muuhulgas Norbert ka seda, et, et sa ei oleks jalgpalli juures, kui see oleks pelgalt meelelahutus paljude arvates tippsport seda ju ainult ongi tegelikult, mida enamat leiad sa selle juures, et, et sa ikkagi oled ala juures? Ma näen ise nagu elus seda, et Nende spordis terve elu läbi ja lõhki kuueaastaselt ma seda jalgpalliteed alustasin ja ja kui sa ühel hetkel nagu saateid võite ja kaotusi omajagu ja ka neid võite, koguneb ikkagi noortest kassades omajagu. Ja ühel hetkel sa näed, et sa pingutad meeletult iga päev, et tööd ja niisugune võitja mentaliteediga inimene, kes sportlasena nagu andis ennast tõesti viimseni et saavutada midagi ja ja kui ühel hetkel saad aru, et see hetk, kui sa nüüd võid, tulebki, sa oled nii palju kogenud seda, et enam ei anna niipalju et Stick küsimus nagu, et, et mida ma seal taga ajan, et medalina või karikana ta läheb tegelikult kappi ja temast ei saanud enamat, et sa pead tihti meenutama, mis siin oli, mis sa korda saatsid siis minu jaoks oli nagu üks üks tühi hetk ehk et teen viis päeva tööd ühe päeva nimel, näiteks et ma tahaks pigem elada, et need, kõik need seitse päeva nädalas on, on ühtemoodi tähtis, tähtsad ja pakuvad ühtemoodi head emotsiooni. Ja Ma olin treenerina, alustasin siis esimesed viis aastat mu veel suutsin rõõmu tunda lihtsalt sellest nii-öelda mingis mõttes välisest motivatsioonist, et meeskond areneb ja sellest räägitakse ja ja pole kuuldakse, mida mul öelda on, aga ühel hetkel sai see nagu emotsioon kuidagi rahuldatud ja ja nägid ikkagi sedasama küsimust, et kui sa nagu lõpuks saavutitki võideldes, siis elus muutub ja ühel hetkel saad aru, et ma olen ikkagi püüan seda nagu välist muuta kogu aeg nii-öelda nagu muuta maailma paremaks väljaspoolt siis lõpuks ma jõua kuskile, sest maailm on nii suur ja, ja ühel hetkel pidid hakkama nagu vaatama enda sisse. Et võib-olla peaksin nagu enda sees hoopis muutum muutma, et kuidas käia selles maailmas rõõmsamat ringi mitte muuta maailma rõõmsamaksid iseennast paremini tunda, et siis. Ma pean hakkama teisi inimesi muutma ja me teame küll, kuidas teised inimesed käituvad, kui sa nendele nagu pähe hakkad istuma, neid suunama, käskima. Lapsed on aegade õpetajad selles kohas ja ma usun, et see suur muutus minu sisemisest tajus muutus alles tuli nagu augustikuus, kui ühel hetkel hakkasime tajuma võitude-kaotuste tähendust. Teisiti ei saagi nagu seletada muul moel, kui sa pead seda kogema ja natuke peale sellesse vaatama, aga ma sain aru, et et ma enam ei, ei tegele sellega, et ma muudan mängijat Maidungide mall oma sekkude mällu. Ainuke, mis ma teen, on see, kui mul on loodud nagu reeglid ja piirid, siis mäng ei läheks üle piiri, lihtsalt, et ta ei oleks ühel hetkel liiga ülbe, üleolev, siis ma toon ta lihtsalt maa peale tagasi. Kuidas sa tood? No näiteks, kui keegi ütleme, noh, ma ei teagi, palju tiitlivõitu meil, pilvede siis ma pean endale selgeks tegema, et kuuled, et sul on vaja nüüd mängida, et näed, Sul on siin omad konkreetsete ülesannete, sa praegu oled jätnud tegemata, siis ta puudutab otseselt mängu seal ma nagu saan sekkuda, aga ma ei saa talle öelda, et milline inimene sa oled ja et sa pead olema hoopis teistsugune inimene, et me saame küll arutada, miks see nii on, ühel hetkel me jõuame isiklikke, küll nähtusteni, võib-olla räägin mõnega. Näiteks räägime isekusest, mõnega räägime aususest ja ja me jõuamegi pigem nende inimlike tähendusteni selle töö juures. Ma hakkasin tajuma seda, et meeskond ikkagi väga selgelt peegeldanud nagu mind, mida ma ka tegelikult nagu teadsin, ühtepidi aga seda raske mõista, aga meeskond nagu eeldab mind, et ütleme, kui meeskond karjub väljakul paljude palju vigu, teeb palju kollaseid kaarte, on närviline, siis tõenäolist olen mina närviline, olen nad viinud sinna, nii et nad ka rauscani, nemad ka räuskavad. Ja ma tean, et ma pean ise olema nagu tasakaalus tasakaalus ei tähenda, et mu sees ei ole emotsioone, mis ei tule välja, vaid ma pean õppima just olema selles mõttes tasakaalust, kaota ennast ära, kui tulebki minu emotsioon. Ma ma Lähen emotsiooniga kaasa, aga ma ei kaota selle emotsiooniga ennast ära, et kui ma näiteks vihastan kellelegi peale, siis ma jää viha pidama, nagu mul isa on väga palju õpetanud, et sa võid vihastada, aga see tühjade viha pidama, et selle emotsiooniga reageerin ära ja ma ei ole kellelgi pahana vale, seda nagu emotsioon jalgpalli läbi. Ma olen hakanud nagu iseenda sees leidma neid muutusi ja arenguid, mida ma teen. Ja kui ma tunnen, et ma sees muutub rõõmsamaks, muutun nii-öelda rahumeelsemaks siis ega peegeldab minu nagu töös. Emotsioonide kontrollimine, Norbert ei ole väga lihtne ülesanne, isegi inimestel, kes on rahuliku natuuriga, siis tihti kipuvad situatsioonid mänguväljakul minema niisuguseks, mis lihtsalt tõmbavad käima. Ilmselt ei ole sul lihtne taluda näiteks vastasmeeskonna treenerid, kes vene keeles räigelt ropendab või siis mängijaid väljakul. Ja veel üks aspekt, et noortetreenerina küllap oled pidanud taluma samamoodi emotsionaalseid lapsevanemaid, kes lähevad arust ära oma võsukestele kaasa elades. Kuidas sa vaatad seda? Ennekõike, ja ma ütleks, et emotsioone kindlasti ei pea kontrollima, vaid õppima juhtima. Ma arvan, et ma olen ka ise tegelenud kontrollimisega ja siis kaotad iseennast ära, et kulka tuleb emotsioon, siis tuleb ka võib-olla sellest kinni haarata, aga Sa ei saa kaotada seda enesevalitsust, mis on nagu tähtis. Aga lapsevanemad, no ega väga raske on loomulikult kui ühel hekel siin nagu ei usaldata, kuigi võib-olla enne seda on kõik väga hästi nagu spordis ikka, et sa võidad, võidad, võidad ja siis tuleb mõni kaotsi järsku nagu kõik pea peal ja kõik on unustatud. Aga ega siis ei olegi, siis tuleb mul endal selgeks teha väga hästi see, milline see töö on ja siis ma mõtlengi seda, kui tööd, see on minu töö osa. Ma tean, kui palju see inimestele tähendab, võitmine lihtsalt võidu pärast. Lapse arengut seostatakse tihti võitudega. Et ma olen ka pidanud ühe, ühe nii-öelda loengu ühes formaadis, kus me kutsume kokku oma klubi, lapsevanemad FC Floraga ja ma rääkisin ka, et vaadake, kuidas te oma lapsi hindate, et kui teine ainult sellega, et laps kindlasti nagu õnnestub silmnähtavat asjadega, kuidas ta tribla, kuidas ta suudab palliga žonglööride, kuidas ta suudab sööta. Aga te ei taha hinnata kuidagi seda, kui lapsel ei tule välja, ei taha hinnata seda, kuidas ta end ise hakkama saab, kuidas ta suudab oma preemegise toime tulla. Ilmati sekkuks telliga ruttu, sinna tihti tahetakse juba lahtise aidata ja lapsega hakatakse tööd tegema ja siis lapse peal oleks pahane, miks tujutused seal aga anda nagu aega, et aga, aga näed praegu tal ei tule välja ja vaadata seda rõõmuga, et näed, tule välja, jälle paha, no selge, ta on laps, laste arv, vaata mis teeb, kas ta lahendab ise ära selle. Ja see on palju suurem võit, kui me oskaksime, nagu anda aega ja vaadata, kuidas laps ise ära lahendanud olukorrad. Ta pean lõppenud kätte saama, kui noortest temast kõik ära tehakse, ka treenerit tihti sekkutakse liiga ruttu, suudeta heade nagu vaatleja positsioonile siis vanemas eas see laps, kes on saanud teismeliseks või täisealiseks, ta ei olegi õppinud ise probleeme lahendama, et ongi endaga pahuksis, nii et küsimus on pigem selles, kuhu me paneme mõõdupuu, mis on hea, mis on halb ja me kaotame ära nagu selle pildi, mis on reaalne, mis tegelikult toimub, toimus see, et eks meeskond kaotas fakt, me ei pea seda kuidagi hindama, mis kaotas. Nüüd on küsimus, mis selleks tehakse, et seda muuta, mis teeb mängija laps ise, selleks, mis teevad treenerid. Ja loota, et me teeme kõik tööd, nimetagem kaotsi tuleks on ju absurd, sest võitjaid on ainult üks. Et on meeletult palju kaotajaid ja kui me seda kaotust nimetamegi maailma lõpuks nii-öelda tahame kiiresti ära koristada sealt siis me oleme stressis ja see ongi see, mis mind pani ümber hindama seda võidu väärtust, et me kõik teame edukate inimestele haiget väga oluliselt oma arengutes ongi kaotused ja kaotustest õppimine. Aga kas me peame õppima kaotsi sellisena nägema kui õppetundidele, mitte kui kaotustena? Ma saan aru, Norbert, millest sa räägid? Mulle tundub see kohati idealistlik ja toob mulle meelde ühe Eesti jalgpallijuhtfiguuri. Ma eeldan, et sinu klapp Aivar Pohlakuga on ideaalne. Kas see on ka selline lapsevanema-lapse suhe tema ja noh, selles mõttes, et ega tema on ikkagi üle pool ja ja mingil hetkel tõenäoliselt on ka see koht, kus on ju vaja ka mulle anda selget nooti ka noh kindlasti me käime ühte rada, loomulikult meil on ühesugune nägemus, aga me täiendame teineteist väga selgelt ja neid hetki, kus on ka mulle võib-olla mingis osas vaja anda konkreetsemalt midagi mõista ja suunata, siis ta ikka teeb, aga mitte väga paljudel ka samamoodi, ta sekkub sinna, kus on vaja, nii et kui me räägime sellest nagu mõttest, et kas antakse aega ja kuidas tehakse, siis siis siis me loomulikult näeme asju ühtemoodi ja ja tema selgelt mõistab seda, et tuleb anda aega inimestele. Kujutame ette olukorda nüüd hüpoteetiline meistritiitlit otsustav mäng eesti liigas. FC Flora, FC Levadia, seal võib olla ka Nõmme Kalju. Esimene poolaeg lõpeb, Flora on null, kaks taga, meeskonnad lähevad garderoobi ja kui ma saaksin salaja piiluda, mis seal toimub, mis seal toimub selle veerand tunni jooksul Norberti ja tema hoolealuste esituses. Noh, seda on raske öelda, sest et ma ei usu ta tead küll, mis seal toimub. Räägi-räägi. Jah, Ma seda mõtlengi, et mängud on kõik nii erinevad, et seal mulle meeldib kõige rohkem seal jalgpalli juures see, et selle kunagi, kui ma laseksin kaamer tulla ja öelda, et nüüd õppige, siis ma ütleks, et teetegi vea sellest, kui te võtate seda tõe pähe, et see kõik sõltub, mis on mängus toimunud, millised on emotsioonide kas keegi laisk, kas lihtsalt mingid detailid tulnud siis rääkima taktikast, kas ma pean rääkima emotsioonidest, kus ma pean rääkima sellest kutid, et on vaja pingutada, et see kõik sõltub puhtalt mängust. Ja seal ei ole ühtset, mingisugust lauset, meetodit, sest sellisel juhul oleksin jälle nii-öelda liiga lihtne, ühtepidi jääb, kaoks ära see mängulisus, nii et kui me võtame mütsi, riietusele vestlusi, siis need on kõik ikkagi suures osas mingit nüanssidega erinevad ja, ja ma arvan, et see ongi üks raskemaid asju treenerite puhul tegelikult et kuidas leida õigel ajal õiged sõnad. Õige emotsioon. Ja tihti on see, et, et seal me peamegi õppima, need on kohad, kus me peamegi õppima oma emotsioone juhtima, mitte kontrollima, tajuma. Kui mul ei ole viha minu sees, ma ei saa vägisi viha välja tuua, see on teeseldud ja kumu, seisan vihaga, mainin seda tagasi, ma olen jälle teeseldud ja see riietusruumis see on väga määrav, mis toimub, aga muidu näite näiteks kui ma lugesin raamatut, kas mängis Liverpoolis tol hetkel siis kui nad kaotasid 31. poole Meistrite liiga eksi sygelikke finaal Milani vastu. Siis nad riietusruumis istusid ja tol hetkel olid kõik kohkunud ka treeneri kohkunud ja sel hetkel võib-olla ongi vaikus ja võib-olla ongi õige. Treeneri sees on ka vaikus sel hekel ja ta ei reageeri, sest tal ei ole midagi öelda. Ja seal kapten systerjaarina Seraad ütles, et kuulake, mehed, Meie fännid laulavad ja nad riietusruumis kuulasid fännide laulu. Ja siis nad ütlesid, et vaadake, me ei saa enam minna sellisel kujul välja klaasi Me peame pingutama hakkama, peame rohkem jooksmist. Meil on fännid ikka laulad, kuigi meil kolm tundi taga ja teine pool on, tulid, nad mängisid end, võitsid, nii et sa ei ole ühtset võtit. Mäletan seda mängu, vaatasin esimese poolaja ära, läksin magama, hommikul sain teada, millega see jama seal lõpes. Kas mängu ajal, vastasmeeskonna treener on sinu jaoks kuju, keda sa märkad või märka? Mõni on värvikas kuju, on jah, et no ütleme, väga dialoogi sattuma on olnud üksikuid momente, võib-olla, kus mõni treener võib olla, ütleb midagi ka mulle näiteks või siis teistpidi. Et ma oleks kellegi ärritanud, aga, aga ma, ma huvitun väga teistest reedest. Iseenesest muidu küll mäng on, ma ei jõua sellega tegeleda ja jälgi. Aga üldjuhul huvitun väga ja ma mulle meeldib õppida nendelt kõigilt. Nad on väga huvitavad ka sel aastal väga huvitavad ja ja mulle meeldib väga jälgida nende tööd. Nii siiralt, Norbert, kui sa suudad analüüsi, palun Sergei Pareiko juhtumit, mis lõppes nüüd ametliku karistusega üheksaks mänguks, mis ei ole väga tavaline eesti liigas situatsioonis, kus ta sinu mängija vastu eksis määruste vastu väravaesises situatsioonis ja siis kes situatsiooni ei tea, ei ole, ei ole sellega kursis. Läks pärast veel väljaku ääres pärast punase kaardi saamist asja klaarima Flora mängijatega. Et mis sinu pilgu läbi toimus? Mis juhtus, oli see, et kui ma videost nägin, sinnamaani ma aru ei saanud. Aga samas, kui ma seda ka mängu kuulasin nagu ehk kommentaatorite koos süsteem, juba see esimene poolaeg räägiti väga palju Pareikost tema emotsioonidest ja juba öeldigi, et võiks tulla ruttu pool aega, et saaks maha rahunenud, ehk ta oli tegelikult ennast väga ärevile viinud juba, ta on hästi temperamentne mängija Eesti liigas, neid momente on olnud veel mõned, kus ta massast löönud on jäänud videole, aga pole reageeritud pärast. Seega ta käitub oma viiekastist selliselt, et noh, see on ebasportlik käitumine, kui sa vastast tahtlikult löödi, ükskõik et viiekaste sa ei tohi nagu sind ju ei lööda otseselt. Ma vaatasin proloffi nendes olukordades, ta seisis jah, tal küll ees, sest ta ülesanne oli seal väravaid, et takistada, aga ta kuidagi teenindamale kätega ruumi ei tõuganud, pareecot sega käitun ebasportlikult rets lubatud piires, ta võib sinna seista. Aga Pareiko keevaline ja kõige lihtsamale kuulummida kaotas ennast ära selles olukorras ta lihtsalt ei suutnud toime tulla sellega, et mingid väiksed poisid mul siin ees takistavad mu teed. Ja võib-olla oli ka Levadial või tohib üldse raske juba seda närvilisust üldse meeskonnas palju ja, ja nagu oli nii-öelda mängijat kuidagi üles köetud ja Pareiko tead, kui ta nagu üles on köetud, siis tal see sütel lühikene ja kõige lihtsamal moel juhtuski see, mis temaga on juhtunud ka varem on juhtunud nüüd Eesti liigas Poolas me oleme kuulnud uudiseid, kus ta on kaotanud enesevalitsuse, saanid mängukeelde, nii et kahjuks ta ei suutnud nagu selle selles mängus emotsioone kontrollida. Ja Ma ma ei näinud nagu enda mängijate poolt lohvi poolt, vaatasin, mida soolaga üle ma tõesti teatas kuskil isegi halvasti öelda, midagi kuidagi provotseerinud, seda nii, et pärast kavale Low nagu ei teinud mitte midagi, aga sellele järgi. Pareiko puhul jah, tundub, et ta kaotas enesevalitsuse ja ega mudi Märt üheksalt mängu mängu. Sest et tollel mängul oli sellele jalgpalliliidu poolt pandud kohtunikele mikrofonid, kaamerad, seda, see oli väga suure tähelepanu all, eriti kohtunike töö selles mängus kõik informatsioon, nende käitumist, mis ka pärast öeldi, mis tuli kohtunik, ruum, kõik see informatsioon on olemas, nii et see ei olnud juhuslik otsus selles mängus, et oli isegi võiks öelda õnn, et Alpliidurali sellel mängul nii suurt tähelepanu Niisugune mees platsil nagu Sergei Pareiko rohkem kasu või kahju. Ega tonni väärt mees selles mõttes ta annab enesekindlust, aga see kastist kasu või kahju on, me näeme koondise mängijaga hästi mänginud, ma usun terviklikult ja tunnustavad teda samamoodi, mina nagu hindan teda, vara on ju väga palju. Aga need olukorrad Levadias, kus ta mänginud nendel hetkedel ma saan öelda nende nendesse hetkedesse, kaotasin ennast ära, et et sellest on jällegi nagu kahju. Mulle tundub, et on ikkagi muidu inimesena ja väga hea natuur, aga noh, eks see mäng on raske ja emotsioonid on tihti väga kõrgeks minema seal ja mingitel hetkedel ära kaotab ennast on ta toonud ka nendes olukordades kahju. Levadiale. Lõpetuseks kui täpselt oled sa sõnastanud enda jaoks ambitsioonid treenerina jalgpallis. No siin on, Me oleme rääkinud nagu klubi eesmärkidest ja selles osas väga selgelt on meil paigas klubi ambitsioon, mis on minu roll siis seda emotsiooni ellu viia, on, on ikkagi ehitada üles meeskond, kes ütleme, klubiga, kes on võimeline, siis mängime Euroopas juba keskmikega võrdselt, et et jõuda juba mingitel hetkedel alagrupiturniirile, kindlasti Euroopas on ambitsioon klubina ja aga loomulikult ka minu ambitsioon siis seda kõike ellu viia, et see saaks olema vähemalt sillutada tee selleni, et klubi oleks võimeline mängima Euroopas juba küllaltki tugevalt. See ambitsioon ei ole sõnastatud kuidagi läbi konkreetsete tulemuste. Kui me küsime seda tihti suurt küsimust, et mis tähendab tulemuse tagaajamine ja arendamine? No siis ma ütlen, et ei ole võimalik teha suuri tulemusi ilma mängijate arendamisega, mängijate arendamine, käige ainult meeskondliku treeningute läbi, eks see pealegi reaalselt mängijat igat mängijat eraldi tõeliselt arendama. Ja see pool jäetakse tihti tegemata, ehk tehakse läbi treeninguid ja siis nagu töö lõpeb. Et Me oleme teised võtnud suuna, mida kalplitelt propageerib juba klubidele ongi ongi mängija arendamine ehk arenguvestlused, kuidas mängija eesmärke püstitada, mängijaga rääkida tema teekonnast. Seal saab kokku teemaga isiklike probleemide, tema enda isikuga, natuuriga räägitakse sellest, pluss kõik see väljaku peal töö, mida mängija peabki ise hakkama tegema Enduaalselt. Seda reas ta hakkabki pihta, mängijate arendamine ja siis selles meeskonna arendamine. Ja see kõik kokku peabki voorima tulemusena, ehk et kui see too tulemust siis järelikult ei ole suudetud mängida, arendada, pigem on see niipidi ja kui ma tahan head tulemust saada, kui me tahame Euroopasse jõuda tugeva meeskonnana, siis me peame väga süvitsi minema mängijat arendamisega. See on ka ainuke tee. Kui me paneme ühte lausesse Norbert Hurt ja Eesti koondis siis ilmselt on küsimus pigem mitte kas vaid millal, eks. Ei, ma pigem ütle niimoodi selles mõttes, et ma ütlen ausalt, siis ma ei ole ise nagu sellele sellisel kujul nagu mõelnud, kui ambitsioonid muidugi olen teadlik või ka enda sees nagu noorem on, eriti nagu seda mainekas võiks kunagi olla ja ja kindlasti ta pakuks nagu rõõmu. Aga antud hetkel ma nagu ma ei mõtle sellele, sest mul väga meeldib see, mis ma teen ja mulle meeldib väga praegu töötada meeskonna nagu iga päev koos, et ma saan täiesti mängeid arendada, koondisele midagi muud noortekoondisi treeninud. Ja ma ütleks, et, et pigem on see, see sõltub, ma ei saa nagu muud, millele ma tunnen, nii lähevad näiteks, sõltub ikka jalgpalliliidust ja sellest, kuidas meie teed nagu lähevad jalgpallis, nii et ma ei olnud eesmärgiks nagu eraldi mõelnud, nii et kui ta on aeg küps ja on see mõistlik siis ma saangi seda selle illegaalne mõelda, aga praegu ma ei mõtle sellele. Mul oli rõõm seda hommikut siin sinuga koos veeta. Ma tänan, et võtsid aega, Norbert ja, ja tulid, rääkisid natukene sellest, mismoodi näed sina, jalgpallisporti ja treeneritööd. Ma soovin, et su silmad põleksid edasi. Et Eesti jalgpall pakuks sulle eneseteostamise võimalust ja, ja võimalust areneda, et eks me siis näe, kuhu see kõik välja viib. Aitäh kutsumast. Jutusaate külaline oli FC Flora peatreener Norbert Hurt. Saatejuht oli Sten Teppan. Tänan kuulajaid. Kena pühapäeva.