Kena taaskohtumist tänane saade sukeldub vahelduseks lauspoliitilistele mängudele jälle kord teistele jahimaadele sest ei vaja vist ülekordamist, et neid valdkondi ja vahendeid, kus ja mille abil inimesed oma valitsemishimu realiseerida üritavad, on küll. Ja veel. Seekord võtame jutuks karnevali maskeraadi nii otseses kui kaudses mõttes ning üritame mõista, mil moel need läbi aegade inimliku võimuvajaduse teenistuses on olnud. Ja niisugune mõte sündis muuhulgas ka tänu pikaajalisele tutvusele kunstnik Heli Männiga, kes on näiteks iga-aastase Veneetsia karnevali suur huviline ja teab nii mõndagi ka erinevatest maskidest. Rääkimata sellest, et ta neid isegi valmistanud on. Täna ongi stuudios nii kunstnik Heli Mänd kui ka tema tähtsaim kaaslane siin elus fotograafist abikaasa Lembit Michelson et siis üheskoos aru pidada, mil moel erinevat liiki karnevalid ja maske raadid läbi aegade inimliku võimuvajaduse realiseerimisel abiks on olnud. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna ja kui nüüd hakatuseks rääkida karnevalist ja maske raadist sõna otseses mõttes, siis mine tea, äkki on hoopis kohatu nende puhul mingeid võimumänge silmas pidada. Ning tegu on täiesti süütu meelelahutusega. No võib-olla lastekarneval on see süütu meelelahutusega, kindlasti paistab ka kõige lihtsamal lasteaia Kadri või mardikarnevalil välja see, kes on ambitsioonikam ja kes mitte, kes rõivastab ennast politseinikuks, kes rõivastab ennast printsessiks või kuningaks või kes siis lepib seal niisuguse tagasihoidlikuma Tuhkatriinu rolliga, nii et sellest kostüümi maski valikust tegelikult tuleb välja juba siis noh, inimese võimuvajadus tihtipeale, mis igapäevaelus niimoodi paistaks. Need, kes hiirekostüümi selga tõmbab, sellel ei ole mingeid ambitsioone või on ta niivõrd enesekindel, et tal ei pruugi siseneda. Kostüümi käänab rõhutada, on ju ka olemas superhiir. Varjend. Jõudsime järeldusele, et ei ole need süütud meelelahutused midagi, need karnevalid ja maske, raadid ja oma võimumängud toimuvad igal pool kui kaugetesse aegadesse see niisugune maski kostüümimäng siis ka ulatub. Millal ja kuidas võis alguse saada? No kui võtta nüüd ütleme, et milleks kas või ürginimene või kui me võrdleme siin kõrval, noh, tänapäeva erinevaid aborigeene nii vähe kümneid kui säilinud on, aga aga vähemalt turistide jaoks ka showd tehakse veel. Siis oli ju kaks eesmärki rattalt varjata. Ta enda isiksust kas kaaslase eest loomade eest või ka ilmastikunähtuste eest, eks ole, hakati seal savi või poriga oma nägu katma ja sealt tekkis varjamine samal ajal varjamine tähendab ju mingisugust eelist vaenlase eest või jahisaagi eest sellega sellega varem siis nii-öelda ennast ära varjanud on, on ta siis maski taha või kuidasviisi? Ta annab võimaluse rünnata. Teine selline noh, näomaalingu või primitiivse maski variant oli vastupidi hirmutada ja see oli siis agressiivne, on need siis indiaanlaste naa maalingud või mitmesuguste Aafrika rahvaste noh, poolenisti näomaaling, poolenisti seal tätoveeringuid ja, ja kõik, mis sinna juurde tulevad, huulerõngad, peaehted, see on ju tegelikult see, et et ma olen suur, efektne, hirmutav ja sellega sellega, eks ole, kaob ka isiksus. Tegelikult Ta ongi, mängib siis see märk, mis välja pakutakse. Ja siit edasi sinna märgisüsteemi juurde, et see näomaaling või mask näitas ka kuuluvust. Kui needsamad indiaani suguvõsad suguharud omavahel võitlesid, siis tähendas näomaalingud tüüp, värv, seda seal möllus kogemata kombel oma meest maha ei koksab. Tähendab, valid erinevatel suguharudel erinevad muidugi ka seisuslikud vahed, aga ikkagi see märgisüsteem oli, oli sealjuures, järelikult ta näitas kuuluvust. No inimesed on tähelepanelikud ja tegelikult mina arvan, et see kõik ongi tulnud loomaaialinnuriigist vaadates kasvõi tutkaste mängu või ükskõik Tre mängu, eks ole, kuidas näidatakse oma saba ja tiivasulgi, tähendab see on sarnane sellega, mida teeb inimene ja kuna ta on saanud nii pikka aega loodust jälgida ja nüüd jällegi vähem Huvitava mõtte noppisin välja, kuidas mask ja kostüüm, radikaalne mask, radikaalne kostüüm, esimese hooga ütlen ette, et ta niimoodi on teatav vahend enese võimu realiseerimisel ja valitsemishimu realiseerimisel. Samas ta aitab varjata, varjamine on niisuguse enese maksmapanemise nisugune, ütleme ee laste või et kõigepealt ma varjan ennast. Varjan ennast ja võib-olla ka, eks ole, katan oma niisugust, ütleme esialgset hirm hirmu ja esialgset kõhedust ja esialgset ebakindlust selle maski taha selleks et ennast seal maskidega koguda ja siis vajadusel seal salata rünnata. Seda kindlasti, aga eks seal võin, vajadusel on ju ka erinevaid momente, on need, kellele meeldib see avalik tähelepanu rohkem võib-olla kui see tegelik tegelik võim, sealjuures siis tähelepanu, mis kaasa tuleb need võimalused. Ja samas on ju neid nii-öelda halle kardinale, kes ongi need kuskil niiditõmbajad kes siis ei vajagi seda, ta püüabki sinna halli massi sisse sulandada, ta püüab kogu aeg olla selle oma oma maski varjus, et keegi teda ei tunneks. Ta tajub seda, seda tegelikku võimu, mis siis käib läbi raha või poliitika või kus iganes. Samas, eks ole meie kellelegi keha või peaaegu mitte kellelegi keha ei ole täiuslik, tähendab, riided on ju ka mingis mõttes mask. Ja kui me tahame head välja näha kasvõi esimese tutvumise puhul kellegagi või mida iganes, siis täpselt samamoodi me püüame riietuda ju nii, et et see väike puudujääk meis võib olla hoopis miinuse asemel muutuks plussiks. Ja ma ei tea, kui te lubate, Lembit, ma nüüd hea meelega tooks siinkohal välja selle teie väga huvitava mõtte mis meie eelnevas vestluses välja käisite, mis puudutas teie otsest fotograafi tööd, et kui te teete aktifotosid, siis modellid valdavalt kas valdavalt või mõned neist eelistavad olla maskiga, see on jällegi see enese varjamine ja niisugune enesekindlamalt tundmine seal puhul, kui sul on mask ees Nojah, see kindlasti mõningate inimeste puhul kehtib ka mask mitte ainult mask, vaid ka, et mitte näidata oma nägu, sest tänaval me ei kõnni valast. Ja vot sealt tuleneb esialgne tõrge, ütleme algul võib lubada ju modellile paljutki, aga pärast, kui algab tõsine töö, siis tuleb võtta vastu otsus, kas jah või ei. Siin enne heliga rääkisime, et kui mask pannakse ette, siis selleks, et ka ennast seal maskid aga koguda ja vajadusel rünnata. No ütleme selle mõtte taustal, kas te olete näiteks siis fotosessiooni puhul märganud, et see modell, kellel parasjagu mask on ees ja ma ei mõtletanud teid ründama, tuleks. Aga kas te olete märganud, kuidas selle fotosessiooni jooksul ütleme ta nagu kindlamaks muutunud seal maski taga, et kui alguses on niisugune inimene tunneb ennast võib-olla ebamugavalt, aga tasapisi nagu leiab oma mina üles ja see mask on siin kõvasti abi? No see aitab, aitab kõvasti, tähendab just seetõttu, et ta on nimetu, näotu mitte selles mõttes näotu, et nüüd inetu oleks, aga et tal puudub identiteet ja. Ta on järsku selline, kes võib endale palju rohkem lubada kui siis, kui teda ära tuntakse. Mina tuleks nüüd hea meelega niisuguse nähtuse juurde, nagu seda on Veneetsia karneval. Kuidas seda siis paigutada meie tänase saate teema sisse karneval, kus sõna otseses mõttes esimese hooga tundub, et karneval karnevali pärast, kostüümid, kostüümide pärast, maskid maskide pärast, nendest värvidest, nendest põnev vaatest, mustritest tegu moodidest ja millest iganes rõõmu tunda ja natukene võib-olla sellest ajaloolisest taustast heli, kes te olete ju päris suure põnevusega Veneetsia karnevale uurinud ja nende eeskujul ka väga vahvaid maske ise meisterdanud. No siin nüüd ütleme, et jõuda selle suhteliselt kaasaegses mõistes, mis me teame Veneetsia karnevalile, mis on ikka niisugune suur nii osalejale kui publikule. No ütleme, turistile mõeldud suur show seal on tegelikult väga erinevad juuret, aga ütleme, et see saba maski taha varjumise rida, mida igapäevaelus mingisuguses niisuguses no võib öelda ikkagi igapäevaelus ja suhtlemises kasutati, see on seal Veneetsia karnevali puhul väga omapäraselt olemas. Teiselt poolt on olemas sajanditetagune teatritraditsioon alates Kreeka teatris, sealt läbi komeediadel harta, kõik need, kes olid maskikandjad pluss sinna juurde siis teatritraditsioon, mis tuleb läbi Forokse pärise kostüümi kandmine, nii et need tuleks lausa erinevate juppidena läbi käia. Et kui, kui me nüüd siin eelnevas selles maski kui varjamise või hirmutamise või kuuluvuse pool siis tegelikult maski ettepanek annab inimesele mingi konkreetse rolli. Ja noh, rollimängu, kui me mõistame teatrirollimängu, siis nii vanakreeka teater kui ütleme, et keskajast pärit ja renessansi ajal edenenud, et Itaalia selline vabaõhuteater, rändteater, komeediadel, arte jõudis omadega niikaugele, et inimene läbi oma rolli, sealjuures kasutatava maski nagu kaotaski oma isikupära, ta muutuski selleks tegelaseks oli ta siis pika ninaga fantalone tüüp või või, või uhkeldaja kapten, kes oli ka niukse võimsakong ninaga ja, või, või oli ta siis natukene niisugune kortsus ja äpu tüüpi, need teenri koomilise teenri tüübid on tavalised niuksed, rõhutatud kortsudega maskid. Nii et, et tolleaegne inimene võis jah, kaotada oma isiksuse sellega ja muutuda, samastada, ta mängis eluaeg sisuliselt ühte sedasama rolli, nii kaua, kui ta ei olnud võimalust enam mängida noort armastajat, muutus ta siis mingisuguseks, koomiliseks või vanaks tegelaseks. Et ta nagu Sanastus ja vot neid tüüp tegelikult kasutab väga palju Veneetsia karneval, nüüd sellel niisugusel viimase paari sajandi ajal. Aga minu meelest põnevam osa sellest Veneetsia maski kandmisest ma siin ei ütlekski karneval, vaid just sellest maski kandmise traditsioonist on võib-olla just rohkem selle poliitilise mänguga seotud. Ma ei teagi maailmas ühtegi teist tähendab Euroopas ühtegi teist paika, kus kant timaski nii-öelda tavaelus. Ja põhjustatud tõenäoliselt sellest, et Veneetsia oli ju väike linn võrreldes noomie oma praeguse Tallinna kesklinna mahutaks siis samale alale inimesi oli seal võib-olla 100000 ringis, mis lõppkokkuvõttes tähendas seda, et kui mitte isiklikult siis oma seisuse inimesi tunti nägugi, idid hunti rõivaste järgi, tähendab, inimesele ei olnud võimalik nii-öelda inkognito tähendab teadmata kuskil ringi kulgeda ja selle tõttu, et hakati kasutama seda nimetatud pautaad, mis siis oli kostüüm ta oli valge või ka must või mõnel juhul ka metallivärviline maske. Naistel oli ta sagedasti poolmask, mis oli täiendatud Sis pritsiga. Et niimoodi huulte vastu nagu ei nühkinud ta ta oli niisugune õrnem ja kergem meeste mask oli, võib öelda, et ka poolmask, aga ta tuli natukene eelduvalt ikkagi suu ette, et suhteliselt raske oli, oli noh, ütleme lõua järgi habemekuju järgi aru saada, kes seal taga on sinna juurde kuulus siis kübarga naised kandsid seda natukene, Tricorno tähendab kolme kandilist meeste kübar oli suurem ja must, tavaliselt naiste oma oli väiksem ja kaunistatum. Ja sinna juurde käis siis veel selline keep või Beleriin kapuutsiga, mis nagu selle maski tagumise poole ära siis, kui seal kübar käisin otsa veel. Nii et inimene muutus siis nagu mingisuguseks märgiks. Ma ei tea, kes see on, kes mulle vastutulek seal selle auto taga ja sees. Ja see oli siis nüüd, mis te äsja kirjeldasite, just niisugune variant, kus inimene tõepoolest sai läbi maski ennast teostada ja ühel või teisel moel oma võimu Maksma panna kindlasti, sest tavaliselt oli selle põhjuseks ju ikkagi mingisugune poliitiline või kaubanduslik või noh, mingisugune tehing, mida taheti varjata ja noh, see omakorda viib võimu juurde, teine variant oli muidugi noh, enesekehtestamine läbi inimsuhete ja, ja see võis olla armuseiklus, kuhu niimoodi mindi. Aga ka seal on oma võimumängud olemas. Nii et, et ikkagi see enese varjamine ja nii-öelda märgiks muutmine selleks, et kuskil siis tuleks see mõte ja tahtmine esile. Nii et asjade üle võis omada kõige suurepärasemad kontrolli sellisel juhul, kui sul oli maskis. Mina tuleksin tagasi võib-olla tänapäeva, et sai kunagi käidud Araabia Ühendemiraatides. Ja väga kummaline oli vaadata sealseid daame, kes sõitsid autoroolis maskid ees, mõtlesin. Kuulge, huvitav, et nendel põhjused on usuga ja traditsiooni ja kõige sellega seotud, aga see annab ju ka teatava anonüümsuse, et see kostüüm on ühtlane, mask on sarnane. Seal ühendemiraatides Araabia kandis on see naiste enesekatmine ju nii igivana traditsioon ja tänaseni välja rahvuslikus kombestikus raudselt sees, nii et miks ta peakski siis autorooli taga teisiti olema, küll ta seal hakkama saab. Nojah, aga samal ajal vaadates seda kaasaegset rõivastust ja, ja siis maski see tundus parem veel kui karneval minu jaoks, sest ütleme, kuskil Kesk-Aasias olen ma näinud neid parantšades tahame ju päris palju omal ajal ringi reisides. Kui me tuleksime nüüd heli teiega jälle tagasi Veneetsiasse ilusasse linna, sinna on alati lust tagasi tulla ja selle jutu juurde, et vägagi kasulik enese kehtetu karistamise võimumängude, mille iganes seisukohast oli asju ajada mask ees siis me saame siit lugeda ühest materjalist, mis meie ees on, et aastal 1608 deklareeris valitsused aastaringne maski kandmine on vabariigile tõsiseks ohuks ning andis välja käe soomile korras iga talupoega aadlikke välismaalane tohtis kanda maski ainult kindlaks määratud karnevalipäevadel ja ametlikel bankettidel. No mismoodi ta siis tõsiseks ohuks võis kujuneda? Näiteks nagu see, mis enne juba juttu oli, et igasugused kaubanduslikud või sinna juurde ka poliitilised tehingud, kui need sooritati lõpuni maskiga, siis võis olla ju seal seltskonna hulgas mõni spioon. Veneetsia oli pikka aega iseseisev, väga tugev vabariik, aga aga neid, kes tahtsid talle kasvõi majanduslikus mõttes käpa peale panna piisavalt palju, nii et Veneetsia väga paljudega ka sõjajalal just Itaalia vürstiriikidega. Nii et, et selles Pioneerimise moment kogunes mingi seltskond laule taha, seal pidi olema, ütleme, tootši lähimad tuttavad 10 meest, aga nüüd selgub, et, et ühe asemel maski taga istub keegi teine. Aga teiselt poolt muidugi oli üks suur põhjus, miks te maski kandmine keelustati ka niinimetatud kombelõtvus, sest et siis oli võimalik oma maski varjus käia ju seiklemas ringi ja küllaltki suur levik oli ka homoseksuaalsusele, sest lisaks nüüd siis sellele maski kandmisele tekib ka kostüümikostüümimängudega, et ega siis ei tehtud enam kindlaks Kessel daami kostüümi sees tingimata oli, oli see naine või mees ja vot see oli üks, üks olulisemaid rõhuasetusi, miks, miks hakati keelama seda, seda pidevat maskiga liikumist? Nii et sisuliselt me võime siis nii ka öelda, et sellesama 1608. aastani toimus Veneetsias aasta ringi üks suur karneval. Kes aga tahtis ja tundis, et see on vajalik, pani maski ette, enne kui oma asju ajama. Umbes nii, aga vaat siin ma tookski, võib-olla selle vahe, et maski kandmine ei ole tingimata veel maskeraad või karneval. Ikka jaa, kain, ma kasutasin seda mõistet üle kantud. Et üks on ikkagi nagu, nagu pidu ja, ja teine on see igapäevane maski kandmine, mida me teeme tegelikult siin ma ei mõtle praegu ülekantud, vaid, vaid ka meie kasutame tegelikult maski igapäevaelus on see siis külma eest kaitseks või mingisugused noh, gaasimaske praegu enam eriti meil pähe ei toppinud, aga koolis ei ole tsiviilkaitse õppusi, aga aga ütleme, et ikkagi mask on üks asi. Seda küll, aga me ei muuda ennast tundmatuseni, kui me ennast külma eest kaitseme, meid on ikka võimalik ära tunda. Ma arvan, et venelane kasutas kohati seda oma oma neutraalseid maski just nii nagu meie kasutame praegu kosmeetilist või mingit sellist, maskita ta noh, see oli tõepoolest tema igapäevaelu osa, aga siis mootor juba selleks nagu karnevalielemendiks, siin tuleb väga tugevalt sisse see barokkooperi barokkkostüüm üldse võimas ja lavakostüüm eriti uhke. Ja, ja siis tuleb just see niisugune muinasjutt tulis kalikus ja, ja siin hakkavad mängima need, millest saate alguses oli juttu, et kelleks ma ennast kostrineeri kui ma võin olla seal Veneetsia karnevalid olid väga demokraatlikud, seal võtsid kõik linnarahvas, kiitis osa ja, ja kui nüüd ühel teenrile oli piisavalt nutikust ja natukene võimalust raha kõrvale panna, ta võis endale soetada efektseva kostüümiga, tema peremehel, ta võis Allase karnevalikuningas karnevalikuningas valiti ja valiti kõigi hulgast seisusi seisustel vahet tegemata. Nii et, et seal hakkab mängima see noh, niisugune isiksuse hetkelise maksmapaneku tahtmine, et, et kellena ma ennast seal karnevali siis eksponeerin. Nii et tegelikult võib ikkagi äkki ka siis nii-öelda, et need pidustused karnevalid sõna otseses mõttes need meelelahutuslikud üritused, mis toimusid siis kord aastas juba üsna kaugetest aegadest peale tänaseni välja. Et seal käisid need võimumängud, noh, ikkagi rohkem niisuguses meelelahutuslikus vormis ja ja nad ei olnud nii hirmus tõsiseltvõetavad, aga see, mis toimust kuni selle 1608. aasta valitsuse keeluni, niisugused igapäevased maskeeringut, need olid juba märksa tõsisemad asjad, kuni sinnamaani välja, et mõne maski taga võis olla peidus tõepoolest spioon, kes võis palju kurja teha. Arvata oli, et, et see oli nagu jah, niisugune kurjem maski kandmise aeg, aga kindlasti ka ütlema, et selles pidulikus variandis posid Veneetsia karneval on muidugi väga niisugune suurejooneline nähtus, mida tegelikult kopeeriti teistes Euroopa õukondades. Need maski pidustusi peeti küll Lui 14 kümnend õukonnas ja, ja sealt edasi paljudes õukondades, mis tegelikult kopeerisid sama süsteemi, kus need maskikandjad olid siis kas mõni ajalooline isik, muinasjutu kangelane väga populaarsed olid need idamaa sultanid või kuskilt mingid sealtpoolt eksootilisetelt maadelt pärit tegelased. Et seal taga ka kindlasti käisid oma niisugused poliitika ja võimumängud edasi. Ja kes seda teab, eks ole, mis kõik seal taga käis? No mind viib see jutt praegu hoopis niisugusele mõttele, et pildistades inimesi portreid, tehes neist, et ka inimese nägu, mask, seda võib kujutada ükskõik millise nurga alt. Võib kujutada nii, et see ei olekski sellel pildil nagu seesama inimene. Kui see Veneetsia väiksus viis selleni, et kanda maski, siis näiteks ütleme, Moskva suurus on viinud selleni, mida ma olen omal nahal tunda saanud, et et ei ole vajagi kanda mingit maski, sa oled nagunii koognita selles linnas. Sa oled nagunii selle tohutu rahvaarvu seas. Täiesti tundmatuks jääv isik on üldse suurlinnas, elame mitte ainult ei, mitte ainult Moskvaga, seal ma olen seda tundnud. Ma ei ole külastanud näiteks New Yorki kunagi. Kasvõi metroos, täiesti häbitult hakatakse sind näppima või kinos, pannakse sulle, et külge, kus sa ei saa rahulikult istuda. Mul on olnud mitu niisugust ebameeldivat kogemust, et tegelikult maski kandmise meetodid on erinevad ja, ja ja see maski vajamine või mitte vajamine tuleneb väga erinevatest asjadest. Seda enne sai vist kajale mainitud, et, et samal ajal jah, et oma nägu võib tõesti olla mask. Et on ametid, situatsioonid, kus inimene tegelikult paneb ennast mingisugusesse mingisuguse näo ilmesse pakendada, mõni iseenesest väga rõõmsameelne, lustlik inimene oma ametipostil on morn ja tige ja tekib tunne, et ma ei taha suhelda, sest ta arvab, et ta niimoodi mõjub asjalikule, muidu ta oleks lustiline, keegi võtaks teda tõsiselt. Et sellised noh, enda katmised, kri massiga muidugi on niuksed elu jooksul kätteõpitud asjad, aga tegelikult vist vististi väga toimivad. Jah, aga kui ma olen matusekorraldaja näiteks võib-olla natuke drastiline näide, aga aga just nimelt, et seal on minu tööilme, tähendab ma pean olema koos kurbadega kurb, eks ole, koos huntidega tuleb hundina uluda. Aga eks ta ole vist nii ka, et seda psühholoogilist maski, kus me võtame abiks oma ilme, erinevad muutmised näolihaste ja hingeseisundi abil. Seda on muidugi keerulisem teha, kui võtta ette üks niisugune papiste liimist valmistatud mask. Eks kindlasti, aga noh, meie selle papist eliimist maskiga enam harjunud pala ja meie tõesti naudime siis seda mõneks tunniks või ärakadumist siis kui tõepoolest on see karneval välja kuulutatud, et me sinna kostüümi vaena. Aga kahjuks selline see igapäevamask vahepeal tundus, nagu siin Eesti alguse aegadel, et inimesed nagu hetkeks said sellest välja, et, et need asjad, mis olid nõukogude ajal nagu kes oli see ametnike klass, kes sellise kõrgem parteina aednik ametnik tähendab, need maskid kadusid, aga nüüd hakkab uuesti, nüüd on see teenindaja, naeratab mask ja, ja müügimehe natukene noh, klouniks laisk või niuke, jutustaja maskija. Tähendab, need hakkavad jälle niimoodi kinnistuma, mille juurde käib see ülejäänud imidž, eks ole, milline ülikond, milline kostüüm võib-olla ka meie omaette, mingi mingil kombel maskikandjad, et erineda sellest pintsaklipslased, eks ole, püüad, püüad riietuda ja olla teistsugune. No aga teenindajal on ju lausa käsk naeratada ja müügimehest rääkimata ja nii edasi, nii edasi, või peate te siin silmas, et sellega on üle pingutatud, sest kes meist siis tahaks näha mossis teenindajat? Teisest küljest? Selge, selge see, aga see on noh, ka omaette niisuguseks märgsüsteemiks juba muutunud, millest nii nagu see komeediadel arte näitleja samastus oma maskiga, et vahetevahel tundub, et see inimene samastub juba liiga sinna sinna rolli ja mõnikord on see muutu Haloniks ja see, see maskipoolse naeratuse pool jääb olulisemaks kui tema tegelik töö või teave, mida ta peab jagama, et see ei pruugi alati olla vastavuses. Siin tuleb mängu märksõna siirus. Ja vot tabasite just mõtte ära tahtsingi öelda, et kui täidetud need naeratused on selle õige asjaga. Et tihti on see ainult niisugune pinnavirvendus, mille alt sa tunnetad hoopis midagi muud ja niisuguse teenindajaga ei ole sugugi meeldiv kokku puutuda, samal ajal vise, jutt meid mõttele näiteks meie telereklaami saamidest, odavast pesupulbrist ja teistsugusest pesupulbrist. Aga ometi, kui ma ostan poest selle pesupulbripaki, ma ei naerata sellele pakile nii nagu. Väga kena daam, kes on pandud seda asja reklaamima, sest ka mina ise teen reklaamfotosid ja, ja eks ta, eks ta olegi niisugune pinnapealse mäng, sest see pildi roll seisnebki nüüd selles, et panna inimest selle pildil olevaga ennast samastama, soovima ennast sinna või kuidagi niimoodi, kui see eesmärk õnnestub, aga, aga jällegi, kui see osutub nii pinnapealseks virvendusega et kõik selle läbi näevad, siis jälle hakkab asi toimima antireklaamina või siis teine võimalus, et enam ei suudetagi oma rollimängust välja tulla, et ka tavaelus ollakse ikka veel edasi see teenindaja või kes tahes, eks ole, ja jagatakse ikka neidsamu võltsnaeratusi. Nüüd jälle vaadata tagasi oma lastega, tegelenud siis see on niisugune teema, et lapsed ja noored oma elukutse valikul või üldse selle mõtlemisega, kelleks ma tahan saada sagedasti võtavad ka selle mitte ainult selle näoilme, vaid üldse selle juurde käiva selle välise atribuutika, tähendab, kui ma teen seda tööd siis mul on, mul on selline ülikond, mul on selline auto, Ma elan sellises majas, aga selle töö sisust nagu ei teatagi midagi, et, et on mingid noh, tekivad nagu mingid kaubamärgid. Üsna kurbnaljakas jah nagu seegi, et vahetevahel ringi vaadates tundub, et mõni inimene on oma isikliku näo kramplikult smaskiks muutmise isikliku oleku võltsolekuks muutmisega sedavõrd liiale läinud, et lihtsalt jube. Ja siis võibki juhtuda, et soovidetab, paneks hoopis mõne riidest papist ja liimist valmis maski ette. Oleks lihtsam ja ei lastaks nii palju psüühikat. Aga kui nüüd teisest küljest jälle nende lõbus kirevate karnevali, maskide ja kostüümide juurde korraks tagasi tulla, siis ega vist tänases Eestis neid nüüd üleliia ka ei ole. Kahjuks jah, et Eestimaal on küll olnud rituaalset maski, natukene on seal need jõulusokulaadsed tegelased ja mardipäeval ja aga, aga meie rahvas ei ole väga palju võrreldes mõnede teiste niuksed etnograafiliste maskidega, et on küll Uus-Guinea ja Aafrika rahvad ja ka Siberi rahvastel on, on neid etnograafilisi maske rohkem, mida siis kasutatakse, kas siis küsiks noh, seal šamaani mask või, või ka see, mida kasutada tatakse mingitel teatavatel? Ajahetkedel oleks ju tore, meil on nüüd natukene see halloweeni pidamine, mis küll meie usuga ja kommetega kõigega ei seosta, aga see on nüüd natukene niisugune hetk karnevali. Las ta siis olla, eks ole, kuigi kirutakse, et see on niisugune Ameerika 10 ja mis meil sellega pistmist, aga las ta siis olla, sest et võib-olla need pesuehtsad karnevalid ja maske, raadid oleksidki just sellisteks kohtadeks, kus saab ennast nii-öelda maha laadida ja kui soovite, siis ka oma võimujanu seal sellisel moel ära realiseerida ja nii-öelda nagu puhastustulest siis niisugustest vahvatest üritustest läbi käia ja märksa rahulikumalt ja kirgastunumalt oma igapäevaelu jätkata, kus võib-olla ei olegi siis vaja enam nii kramplik olla, et neil on, läks nagu vaja just niisuguseid mängulisi ette mesi, kus siis saaks ka oma võimujanu ära realiseerida. Kindlasti just niisugust üldrahvalikke pidusid neile tegelikult on, aga et just sellist noh, veidi teatrealiseerituma vormista, karnevali vormi, kindlasti oleks inimesi, kes kaasa tulevad, praegu ta on muidugi meil selles seisused. Et noh, tehakse väiksemas seltskonnas on stiilipeod ja karnevalid, kuhu kostüümid kokku laenatakse, maskid valmis, tehakse. Aga et jah, et, et kui see traditsioon süveneks, siis võib-olla see oleks üks positiivne moment, mille me siis sealt euroopa kultuurist omale laename muutuks üldrahulikumaks. Mina, kes ma käin hästi palju mööda erinevaid üritusi mööda vabariiki hakkame, või näiteks pihta seto kuningriigist, seto sõjaväest kus on näha väga palju rahvariideid. Seegi on ju sama asi kus seto sõjavägi kannab gaasimaske pisikesi armetuid, vibusid. Muid relvi, mis pigem ajavad naerma, kui tekitavad hirmu või ütleme Kuressaare v ralli kus terved paatkonnad on kellekski ennast riietanud või või merepäevad, kus pidulikult minnakse laevale see kahjuks jah, ei võta kogu publikum sellest asjast osa, vaid nad jälgivad seda vaatemängu, antud juhul seal aga, aga siiski on hakanud niisuguseid asju ja ilminguid tekkima palju rohkem, kui varem võis märgata. Veneetsia karneval, Ki praegu ta ei ole ka enam üldrahvalik üritus, ta on samamoodi, on, on teatav seltskond, kes kostümeerub ja tegeleb ja ülejäänud on ikkagi publik, et seda vist ei saagi alati tahta, et kõik inimesed asjaga kaasa tuleks, aga aga jah, et selliseid shoulike ettevõtmise igatahes võiks olla Eesti sellises suhteliselt hallis argipäevas tunduvalt rohkem välja kuulutada, raekoja platsis on, on renessansipidu sama vanalinnapäevad võiksid hakata sellest kinni, meil on keskaja päevad olemas, aga see on ka jälle, et on kostümeeritud seltskond ja, ja need, kes neid vaatavad, aga et innustada minevas kostüümiga ka sinna. Nojah, aga kõik need keskaegsed laadad ja niisugused asjad raekoja platsil, need kujund näevad ikkagi lõpuks rohkem nagu kaubanduslikuks ürituseks, kui selleks karnevaliks selleks nautlemiseks lõbutsemiseks. No mida siis öelda lõpetuseks hoidkem au sees seda positiivset, mida olemasolevad karnevalilaadsed üritused meile annavad. Jaa, jaa. Mõelgem uusi juurde siin, meie omal tuulisevõitu maarjamaal, sest et see annab meie päevadele sära ja päikest juurde. Stuudios olid täna kunstnik Heli Mänd ja fotograaf Lembit Michelson. Me rääkisime sellest, mismoodi karneval ja maskeraad siin elus aitavad kaasa inimliku võimuvajaduse realiseerimisel. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna kuulmiseni.