Kena taaskohtumist inimlikule võimu ihale pühendatud sarja tänases saates räägime võitjatest ja kaotajatest kui põnevatest inimtüüpidest meis endis ja meie ümber. Kes siis veel, kui mitte võitja ei tunneta erilise selgusega oma võimu ja vägevust siin maamunal, samal ajal kui kaotaja pärisosaks jäävad alandus ning ambitsioonidest loobumine. Taoline suhtumine äsja nimetatutesse on vist küllaltki levinud, mis seal salata, Need on piisavalt mugav seda mugavust proovimegi täna pisut kõigutada, vahetades mõtteid teemal võitjad, kaotajad ja inimlik võimuiha. Stuudios on toimetaja Haldi Normet-Saarna ja psühhoterapeut Endel Talvik kellel on samuti sissejuhatuseks mõni sõna. See on minu meelest väga huvitav teema, võitjad ja kaotajad ja tihtipeale me olema karm, et inimesed ongi nagu mingites rollides ja see see on nagu inimtüüp olla võitja või kaotaja. Ja tegelikult ongi niimoodi, et paljud inimesed juba lapsepõlvest hakkavad kogu aeg võitma, jäävadki võitjateks, või vastupidi, harjudes lapsepõlvest saadik kaotama jäämegi kaotajateks. Ja paljudel on ka siis see võimalus, et nad lähevad elu jooksul nagu oma mänge ringi mängida. Olles kaotaja, hakkavad nad kuskilt maalt järjest rohkem ja rohkem võitma. Ja lõpuks tunduvad nad kõigele tõeliste võitjatena. Põelusime kuulub sellisesse kaasasündinud inimtüüpi, seda on väga raske öelda. Aga ma arvan, et, et suur osa on siin kindlasti kaasnenud omadustele. No Endel Talvik, kes on ülepea võitjad ja kes on läbi kaotajad, kes nad sellised on? Mul on selline tunne, et seda on väga raske täpselt määratleda, defineerida, aga, aga tundub niimoodi, et võitjad on need inimesed, kes usuvad, et nad võidavad. Paljud inimesed ei usu, et nad on võitu väärt. Nad ei võidabki. Võib-olla see tuleb sellest, et Eesti inimesed palju sellist masohhism. Ja sellega seoses ei olegi nagu valmis eriti võitma. Olemegi nagu sellised tuhkatriinud, kes ei julge saada kuningannaks. Me ei julge ennast hästi müüa. Kui tuleb keegi välismaalt ja ütleme, et mina olen eksperseleva siis kõigega oo tavad pea vastu maad ja kummardavad jaajaa, Joyand jumal teab, kuidas istes haiglaid paika panna. Aga kui keegi Eestis ütleb, et aga midagi tegema siis temasse vaatakse kohe, et no kuramus, see eesti mees ikka tead. Ma arvan, et siin on mingisugust eesti, sellist masohhism palju sees, mis meis kõigis olemas, ega me keegi ilmuma sohhismita ei ole. Ja ma arvan, et kaotajatele seda masohhism natukene rohkem kui, kui võitjatele. Ja võitjatel on lihtsalt see, see julgus tulla välja ja minna edasi. Et nad ei jää nagu poolel teel kuidagi pidama oma oma tegevusega. Ja see viib võiduni. Kas võiks siis nii-öelda, et need inimesed, kellel see võitja mentaliteet on olemas ükskõik kas siis lapsepõlvest või hilisemas elus tulnud, et sellel inimesel on ka niisugused võimuambitsioonid mõistagi, sest et kui sa oled võitja, siis on sellel võidule ainult siis mõtet, kui sa saad ka sellega seoses oma võimu demonstreerida, valitseda teiste üle ja kaotajatele see siis sootuks. Puudub või? Nii kummaline kui see mulle tundub, et vahel on vastupidi. Et kaotajatele on nii palju seda ambitsiooni et nad ei julge seda realiseerida ja seetõttu kuue kaotavad. Aga et võitja on niivõrd kindel ja rahulik, et tal ei ole seda ambitsiooni ajagi. Tema ei pea iga ennast juhtima, tema ei pea iga hinna eest seda võitu saama. Aga sa lihtsalt tuleb talle kätte. Asjad kukuvad oma kohale ja, ja tema saab jälle võidu kätte. Aga mina ei saanud aru, kuidas sobivad omavahel kokku kaotajad ja ja suured ambitsioonid, sest et no kena on, ütleme, et inimestel on, inimestel on jah, tõepoolest suured ambitsioonid, aga nad muudkui kaotavad ja kaotavad, et kas see lõpuks siis nagu psüühikale ei hakka neid ambitsioone nagu ära ei nulli, kui ta näeb, et niikuinii pole mitte. Mingi kasu, ma arvan, et ega see ambitsioon ära nulli aga see nullib ära selle julguse lõpuks võita. Et see ongi see, mille pärast me ei suuda võita, et neil on seda ambitsiooni võib-olla liiga palju ja fantaasia, kuidas muidu kõik hästi läheb. Et oletame, et ma olen näiteks biotantsija. Ja mul on tohutu selline ambitsioon, ma tahan võita, hirmustada, võita, ma kujutan Te kuidasmoodi iga kord, kui munad andsin, kuidas, kui ilus on, kuidas muude rahvast tuleb kaasa, kõik, elad, kõik patsutavad. Nii, ja kui ma nüüd hakkan tegema seda siis samas ma hakkan mõtlema kohe ka selle peale, kuidas teised hakkavad kadestama. Ja, ja kui ma hakkan tantsima, siis mul ei tule enam nii hästi välja, kui ma ei mõtle selle peale välja, sest ambitsioon on nii suur ja ambitsioon hakkab segama. Et on üks selline näidet, et kui me võtame näiteks mingisuguse väga lihtsa tegevuse ja pane inimesele motiivi taha ütlema, et ta peab näiteks. 128 korda minutis ütlema näiteks. Mine ruttu tööle, mine ruttu tööle, nii edasi. Ja kui ma ütlen talle, et ta saab selle eest miljon dollarit kui ta ütleb 140 korda minutis. Inimene, kes seda miljoneid tahab hirmsasti saada, mida rohkem ta püüab, seda rohkem ta hakkab pabistama, ta hakkab kokutama. Lõbus, ta ei suuda öelda isegi seda 100 kahtekümmend korda mis tal enne oleks olnud täiesti möödaminnes. Aga just see ongi, see iga motiveerib meid teinekord üle. Ja me kaotame. Et neil ei ole seda rahulikku kindlasti midagi. Aitäh. Et võitjal on rohkem seda rahuliku loomuliku kindlasti sündinud võite. Nii et kõik ei ole sugugi nii lihtne, kui võib-olla mõnikord pealt paistab. Aga nüüd toosama suurte ambitsioonidega kaotaja, kui ta järjest ikkagi näeb, et jälle läks luhta läks luhta. Veel ükskord läks aia taha, no ma ei kujuta ette siis ikkagi ju lõpuks tema hing lõhe väheneb ja ta tunneb ennast ju igal juhul mingil hetkel alandatuna. Kas see tõesti ei mõjuta teda nagu latti madalamale laskma, sest see kipub ja lõpuks absurdseks kätte, kui ta muudkui kaotab ja kaotab ja kaotab, aga latt on ikka pööraselt kõrgel. Lätt jah, väga pööraselt kõrgel ei ole, aga ta kaotab madalama panused ära. Et ja loomulikult, kui tal oleks sellised vat pööraselt absurdselt kõrgel, siis lõbuks võiks lõppeda sellise psühholoogilise seisundi ja kus kohas inimene, kes põeb väga suurt alaväärsus kompleksi, hakkab tundma seda, et tegelikult ta on jumal. Ja kui tema asi natukene sõrme riputab siis korrapealt kõik asjad sünnivadki. Ja nii ta hakkabki tunduma, et niipea, kui tema serva tibutas, nii hakkas raadiost olema just nimelt tema see lemmiklugu ja nii edasi ja tal hakkab tunduma, et kõik maailmas ongi tema käe järgi organiseeritud seal nüüd äärmuslik näide, äärmuslik näide. Aga et selle taga on just nimelt ka see nagu alaväärsustunne ja, ja võimu ja, ja sellisel juhul luuakse oma sisemine maailm, nagu selle järgi oma sisemise maailma hakatakse nägema välist maailm hakkabki tunduma, et väline maailm täpselt niimoodi. Aga teistel inimestel tekib rohkem selline õpitud abituse fenomen, mis on see, et kui meil ei õnnestu, siis ei hakkagi enam üritama? Loobun üritamast, aga see ei tähenda, et ma ei tahaks. Ettevõtjatel ei ole õpitud abitust, võite tegutseb temal rahulikkusega tegutsemist. Aga õpitud abitus on just nimelt see nähtus, mida avaselt omal ajal loomade peal. Et kui loomadele näiteks anda, nad on näljased, ütleme, rotid iga võrkude läheb sööki võtma ainult elektrilööki, siis ta lõpuks üritage seda sööki võtta ka siis, kui seda elektrilööki ei saa. Inimestel on samamoodi, tal on õpitud abitus, ta loobub ta närbija neurootiline, ta ei üritagi seda sinnapoole minna, mida ta kätte saaks. Paljudel inimestel näiteks ütleme ma lähen tööd otsima või midagi sellist, ma ei üritagi minna tööd otsima, sellepärast et ma olen veendunud, et ma nagunii ei saa seda tööd. Nii et need on need ikkagi need kaotajad, kes on oma ambitsioonid mitte üksnes Madama madalamale lasknud, vaid lausa hoopis nullini. Just videod kusjuures sisemine ambitsioon sees on tegelikult olemas oma fan baasiates teab ta, et tegelikult võiksid olla, kui koristajaks ma ei hakkaks, aga ma hakkaks ikka direktoriks. Et see, kui seda ambitsiooni ei ole, siis ma võin kus ambitsioone reaalsusega tasakaalus, siis ma võin võtta mingisuguse töö, kus kohas ma saan rahulikult edasi minna. Aga paljudel nendest, kes ei suuda nagu mingisugust seda üheski tööintervjuust läbi minna, vaid kõigist loobu ambitsioonika, natukene kõrgemale. Ja siis ta ei ürita seda kõrgemat üritena madalamat kaaslast, see ei ole enam tema jaoks. Ei lepi koristaja kohaga. Et me jõudsime miskitpidi sellise järelduseni, et kaotajad on kui nüüd väga üldiselt seda väljendada, kaotajad on inimesed, kellel on ambitsioonidega asjad korrast ära kes ei sea endale adekvaatseid eesmärke nii. Mida nüüd teha, kui üks inimene on tõepoolest äratundmisele jõudnud, et jah, see käib tema kohta absoluutselt. Kuidas hakata sellest olukorrast välja tulema? No ma arvan, et see on ikka juba väga suur samm, kui inimene märkab enda juures seda viga, et, et ta iga et temal juhtub kogu aeg lima, tema temale seda ebaõnnestuvad. Sellisel juhul on tal võimalik hakata sellel rohkem tähelepanu pöörama ja loomulikult soovitus on see, et sellisel juhul tuleks minna teraapiasse nagu neid asju arutada, et kuidas niimoodi juhtub, mille pärast ma julge võita. Kuidas see juhtub niimoodi, et ma ei julge isegi, on olemas sellised harjutused, näiteks inimestele antakse ettekujutus, et oletame, et ühel päeval juhtub ime te magate rannas ja tuulispaska hakkab tee peale kandma, raha rahakab tee peale. Kuulge, ma ei kujuta ette kuidasmoodi, teie pole raha langeb ja pärast küsitakse, et noh, mis muide te kujutasite, kui suured sedelid, mismoodi langes. Ma langes 500 Nonii tuli seal kaheseid ja üheseid ja viieseid ja nii edasi. Mõni teinud. Aga mulle tuli kohe viiesajalised pakkide kaupa, eks ole, et, et igaüksteiselt poolt ette kujutada. Mõni ei julge isegi oma fantaasias minna sinnamaale välja, et kohe hakkavad tulema kullakamakad, tuleb ainult pead peitu panna. Kui nüüd siit edasi edasi ja arutada, siis tõepoolest, kui inimene ei hiilga just analüüsivõimega ja kui tal puudub tegelikult sügaval sisimas eneseväärikus, siis pole tal ju kasu ei võitudest ega kaotustest, sest mõistagi ka kaotustest võib endale kenasti kasu lõigata. Nii et ikkagi väga oluline see, et ühel hetkel hakata analüüsima, mis minuga toimub. Mõni hetk tagasi ütlesite, et see on väga tore, kui ühel hetkel jõutakse äratundmisele. Ja siis aitab teraapiaga, kas ainult teraapiasse tuleb minna, võib-olla nii mõndagi inimest juba hirmutab, seesama mõte, et ütelda mingi spetsialisti poole pöörduma ja pea on niikuinii ilma selletagi pulki täis ja kui paljud inimesed tegelikult pelgavad sellist sammu astuda, et on ju võimalik ka iseennast kuidagipidi aidata või? On küll võimalik, aga milleks teha seda siis ise ja leiutada jalgratast kui võimalik seda kollegi, kellega koos teha. Aga loomulikult ma arvan, et siin ongi see erinevus, et võitjad suudavad oma kaotused nagu teha võitudeks. Mõtleme nüüd näiteks sellise kuulsa mehe nagu Sigmund Freud siis Froyl ise käin kellegi juures teraapiasse, tema tegi ise endale teraapiat analüüsi, siis ennast, tema käitumist ja oma elu. Ja tegi seda omaeneseanalüüsi. Ja üks tema minu meelest kõige tähelepanuväärsem omadus on see, et oma suured kaotused mida ta oma töös tegi, ebaõnnestumised. Nendest õppis ta tohutult palju jälle teoreetiliselt ja nendest kirjutas ta oma kõige kuulsamad geisid ja kõige edukamad edukamad artiklid Šveitsi puhul võib öelda Ta oli võib-olla ka niisugune mees, kelle puhul võidu ja kaotuse mõiste vahel võtet segi läks. Just nimelt, et see, mis me tavalise inimese tõmbaks nagu kassi, et kuidas siis niimoodi nii kehvasti läks, tema hakkas seda analüüsima, leidis seal need sügavamad sisemised põhjused, mille pärast asjad kuidagi kujunesid ja, ja muutis selle omaette võiduks. Ja ma arvan, et see ongi see nagu võitjal, omanik, omane, selline lähenemisviis, et ta nagu poole tee peal peatuma ka siis, kui tundub, et nii nüüd on mäng mängitud, et nüüd edasi enam midagi teha ei ole. Moosuvad tegelikult kuidagi ikka saab, vaatab, vaatab ja leiab mingisuguse võimalused edasi minna. Tõenäoliselt on ka vahel selliseid variante, kus ei ole võimalik edasi minna, kus ongi tegemist puhta kaotusega. Aga lootus on tegelikult väga oluline informatsioon. Nii ka öeldakse informatsiooniteoorias, et et selline jaatav informatsioon ei olegi informatsioon. Ja öeldakse, et jah ning otse mingi otse mingi otsas ei ole mingisugune selline informatsioon, kuskohast tuleb keerata. See eitav informatsioon. Vaat see on nagu oluline, kus midagi tuleb muuta. See on oluline kaotus ongi see, kus kohas mõtelnud, et midagi tuleb muuta, minu soovid, tahtmised ei läinud enam nii, nagu mina pidin, ma pidin muutma, mida mul vaja muuta oli, mille jaoks muut oli vaja. Kui me selle läbi mõtlema, siis me saame sellest võib-olla päris palju kasu. Nii et võitjat eraldab kaotajast tegelikult ka see, et ta oskab ka kaotusest endale võidu vormistada, samal ajal kui kaotaja, kui ta juhtubki kogemata võitma, siis ta võib ikka selle, nagu öeldakse Äravussida ja see lõpuks on ikkagi kaotus. Jah, et noh, me võime võtta näiteks sellise näite, et inimesed, kes võidavad lotoga tohutu summa Tihtipeale on niimoodi, et kui neil ei ole nagu seda rahaga ümberkäimise oskust et siis kolm aastat pärast on nad oma rahalises seisus täpselt samasuguses seisus nagu ennegi olid aga lihtsalt ära kulutanud, mille peale järsk nad isegi öelda. Aga see ongi see, et nad ei ole nagu selles. Nad hoiavad ennast oma oma tasemel omanivoos. Teised, kellel ei ole raha ja ta on juba ette häälestatud sellele, et ta kunagi saab raha, tal on mingisugused ideed ja mõtted ja ta võidab. Ja, ja saab mingite muude asjadega, teenib seda raha ja tal hakkab minema, hoopis teete. Ja ma arvan, et see on sisemise häälestamise küsimus. Aga kui keeruline on näiteks muuta oma senist suhtumist võitudest ja kaotustest, ütleme, et inimene on jõudnud nii kaugele, tunneb, et midagi on vaja muuta, see on väga kiiduväärt. Aga kuidas ta sellega hakkama saab, kui tundub, et kogu niisugune ühiskondlik suhtumine ja avalik arvamus on tegelikult risti vastupidi? See on nüüd minu meelest raskemaid asju. Et ma võin isakat juba tundma, et tegelikult ma olen, võin olla edukas ja tubli aga niikaua nii ümbritsevad mind ei toeta ja nendes ei ole seda usku. Nii kaua üksinda väga raske lennata. Nendele edukatele inimestena tihtipeale Snased, et ka nende vanemad, kuule sa toetad neid. Ja on väga oluline vahe, kas meie vanemad ütlevad meile, et proovibovi, see tuleb sul välja või meie vanemad ütlevad meile ära hakka jamama saapad teedel margi täis, phuh pärast on nii paha olla ja nii edasi ja, ja kui minu vanemad kogu aeg seda meelt, et kõrgkooli või mis sa sinna lähed, issand jumal, sa lähed sinna ja sa kukud sealt varsti välja, hea küll, kolm aastat peavad vastu, siis kukkusid. Noh, mul ei ole nagu seda julgust minnagi proovima. Et, et siin on väga oluline ka see, et see minu ümbritsevates inimestes oleks nagu seda tunnet, et tõepoolest sina oled mees, kes suudab võita mind minna edasi. Ja tihtipeale ongi niimoodi, et mõni inimene, kes on nagu kujundanud enda ümber selle hoiaku, et ta ei saa nagu hakkama töödega. Et teinekord on parem vahetada keskkonda. Tõesti minna minna välismaal, olla välismaal jumal, selle asemel, et olla siin kaotaja. Nii nagu need välismaa jumalad tulevad siia ja on siin jumalad. Nojah, minna välismaale ja olla kohe, jumal, see on ikka suhteliselt keeruline, eks ole, sa lähed välismaale, sa oled seal, mitte keegi, sa pead alustama nullist. Alustama nullist, aga sa alguses natuke teisest positsioonist minna. Et siin sa pead alustama miinustest. Et. Noh, ma olen elu jooksul näinud siin nüüd üpris paljusid terapeute näiteks, kes on väljamaalt tulnud Eestisse õpetama. Ja ma peaks ütlema niimoodi, et üpris mitmeid nendele, kes kangesti tahtsid tulla, et ei olnud sugugi midagi paremat, kui nad niiviisi terapeudid. Aga neis on see hoiak ja siin võetakse neid vastu, nad on välismaalt õpetajat ja meil on kohe natuke nagu positiivsem suhtumine. Ja, ja selles suhtes ma arvan, et neil oli, tõenäoliselt oli see neil õige samm hakata siin mingisuguseid asju tegema, mõned neist on siin saanud. See on väga tubli ja julge soovitus, et kui ikka siin ümbritsev keskkond, Ta siis võta kätte ja mine välismaale, hakka seal nagu öeldakse, puhta lehena pihta. Aga kui tiivad ikkagi nii palju ei kanna, jääb tont teab millest siis parasjagu puudu, et minna, rebida ennast kõigest lahti ja minna välismaale. Kui, nagu öeldakse, tuleb ikkagi siin jätkata, aga tuleb jätkatavad selles samas keskkonnas, kes sind ei toeta, aga sa tunned, et sulle aitab sellest kaotajaks olemisest, et sa nüüd tahad oma elus pöörata teise lehekülje. Oled ise üksi vapralt sellele otsusele tulnud, vot kuidas siis hakkad, Ta, nagu ma ei tea, siis murdma seda ümbritsevat suhtumissionist. Pöörane ettevõtmine, vot kuidas, kuidas saada sõltumatuks vabaks ja hakata ikkagi seda oma uut ja värsket soovi ellu viima. See on tõsi, et ega alati ei ole võimalik minna välismaale ja hakata sealt otsast pihta, sest hammas on ka tõsi, et ega välismaal ei ole alati see kõik nii lihtne austaja otsast peale just. Jaa, mõnus ja kõik need asjad on kõik asjad. Et ma arvan, et sellisel juhul on ikkagi päris oluline üritada siin nagu iseendale need asjad selgeks mõelda ja selleks laadida. Milliste sõpradega ma läbi käin, kasvad, sõbrad aitavad mind. Kui need sõbrad mind ei aita, kas mul on ka salongi mu sõbrad kes mind kogu aeg teie kord tagasi kisuvad, sest eestlaste kohta see anekdoot teate ju küll, kuidas põrkuvad lõpes olid venelased juudid ja eestlased koos, aga räägime, kuidas teistel seal katelde ümber oli, aga eestlaste juures ei olnud ühtegi kuradit valvama, selliseid imestab, et kuidas siis niimoodi. Sinivalvuajeegi pargi ülemused nood eestlaste valvuritel valvavad, ise nagu üks hakkab välja minema, teised kisuvad teda tagasi. Tütar, kuhu sa lähed? Et eestlastel ongi niimoodi, et sageli me ei olegi sellised sõbrad, et julgustaks, innustaks teist sellisel juhul võib-olla tuleks valida teie sõbrad ja valida natuke teine, teine keskkond enda ümber, kellega rohkem läbi käia ja mõelda, selle peale sugulasi ei saa valida sugulasi, ei saa valida ka sugulastega läbikäimise intensiivsus, seda saab ikka valida. Et kui ka sugulased kogu aeg mulle nagu vett peale tõmbad, siis miks ma peaksin nende juures käima nädalas ja kolm korda nädalas. Et, et see on lihtsalt oma masohhism turgutamine, puhas masohhism, ma lähen sinna mäele kuule, mille näppumale. Ei mina küll ei tahaks, lähen parem jaluta või kuhu iganes. Just. Jaa, võiks hakata pihta nagu sellistest väikestest tegevustest, mis annab nagu sellist kindlust ja julgust ja, ja nagu sellist sisemist tasakaalu võib-olla sport, see võib olla kasvõi mingisugune selline metsas jooksmine või ujumine või mingid asjad, mis annad mulle sellist usku juurde, et ma saan hakkama ja ma olen tubli ja ja nad nagu mulle sellist energiat. Ja loomulikult kõikuma töised asjad, värgid läbi mõelda, et mida ma tahan saavutada, kuidas ma tahan saavutada julgema seda saavutada, olema seda tõesti väärt ja nii edasi. Et kui ma seda nagu päris põhjalikult analüüsima, siis tihtipeale tuleb välja, et küll ma ikka olen. Ma arvan, et veel üks probleem, mis meil on, on see, et, et minu meelest Meie riigis on nagu ei mõtlemata see, mida me tahame saavutada, kuhu poole me tahame liikuda. Ja me toetame väga palju just nimelt nendele närilistele võitjatele ja mõtlema rohkem ka sellisele majandusedule ja ei mõtle nii palju sellise inimese psühholoogilisele edu kusele ja sisemisele tarkusele sisemisele sellisele oskusele. Ja, ja ma arvan, et see on nagu üks probleem, mille pärast võib-olla praegune selline ühiskond ei soosiga võitjaks saamist. Et me vaatame seda võitjaks olemist siiski läbi selliste majanduslike kriteeriumite, et võitja on see, kes palju raha teenib. Tõenäoliselt on see inimene ka võitja, kes palju raha teenib. Ma ei vaidle sellele vastu. Aga. On palju selliseid ameteid, mille juures ei olegi võimalik väga rikkaks saada mille juures ei ole võimalik üldse rikkaks saada. Et ma ei kujuta ette, et inimene, kes on õpetaja peaks reaalseks seda, et ta saab oma õpetamisega miljonäriks. Rikkaks saamine on ikkagi see, mis eeldab vastava eriala peal töötamist pangas transiidiäris. Ma ei tea. Aga et toetada ka neid inimesi, kes ei ole mitte majanduslikult edukad ja rikkad ja võitjad vaid võitjad mingites teistes valdkondades. Et seda minu meelest praegune selline ühiskond ei soosi, et me mõtleme kogu aeg ikkagi väga palju on rahal peale, miks ma ei oska öelda. Riik on huvitatud eelkõige sellest, et Saksamaa eelarve täis Pehme meeldiksime teistele Euroopa riikidele ja nii edasi, aga et riik on tegelikult inimese jaoks ja et me meeldiksime oma inimestele, see ei ole nii tähtis. Minu meelest. Ja see võib olla tegelikult ka mingisugune selline kaotaja mentaliteet. Et me lõppkokkuvõttes võime kaotada sellega midagi väga palju. Need, kelle jaoks siiski on riik. Oleks võiks olla üks riigi küsimus. Aga kui nüüd minna riigi tasandilt üksikisiku tasandile ja noh, võtta mõni inimene, kes tõesti selles mõttes on õnnega koos, kui see on õnn, et ta on oma tegevusega saanud endale kena kopsaka kapitali. Kas, ütleme nendele inimestele? Kui neil nüüd see kapital Ühel hetkel ära võtta, siis ma olen mõnikord mõne inimese puhul mõelnud, et mis tast siis järele jääb. Et kas siis ütleme nagu ei tuleks mingi niisugune võlur hoidku jumal, et ta ei tule sihuke paha võlur ja võtaks kõik raha ära. Mingist inimesest siis järele jääb, et kui kuulad mõnikord jälgid mõnda inimest, kellel on palju raha, eks see jutt siis ka selle raha ümber käib, milles ta hakkab siis rääkima ja mõtlema, kui tal jõukus see mammona on ära. Eks inimene räägib ja mõtleb ikkagi sellest, millega ta ennast ennast samastab. Et kui me samastame ennast oma rahaga, siis tõenäoliselt ongi niimoodi, et kui nendelt raha ära võtta sõnad kadunud inimesed täpselt samuti on inimestel, kes samastavad ennast, oma iluga. Et kui nendelt ühel päeval nende ilu ära võtta siis on depressioon, siis on enneaegne vananemine ja kõik muud värgid. Kõige lihtsam on muidugi see, kui inimene samastab ennast oma intelligentsuse ja tarkusega ja muude selliste vaimsete omadustega. See on selles suhtes hea värk, et et kui ma vanemaks, siis ma võin kogu aeg mõelda, et mul tuleb seda tarkust juurde. Ja kui ühelt ma teen juurde, tulevad ära, hakkab minema, mul hakkab varane otsaimer tekkinud, ma ei pane seda ise tähele. Et ma vähemalt ei hakka selle pärast depressiooni sattuma. Aga kui mul on näiteks, ma samastan ennast oma jõuga, ühel päeval mul enam seda jõudu ei ole. Tunnen, et ma olen aga vana ja väeti, sest ma, kust me väga kiiresti Nii et kõige suurem varandus ja kui nüüd kasutada tänase saate terminoloogiat ütleme kõige suurem varanduse omanik siis teisisõnu, võitja on ikkagi see inimene kelle, kelle, kelle varanduse moodustab see, mis tal peas on, see, mida ta mõtleb, see, missugused on tema teadmised See, mida ma oskan iseenda juures väärtustada. Et tegelikult on niimoodi, et ma võin olla, ütleme nüüd varandusliku väga jõukamal järjel võib-olla jõukamal järjel, kui mind ümbritsevad inimesed. Aga kui ma ei oska seda enda juures näha, et ma olen tegelikult jõukamal järjel, sest ma võrdle ennast väljukamatega siis mulle tundub, et ma olen vaene. Ja ma võin tunda kogu aeg ennast kaotajana. Aga teiselt poolt mul ei pruugi olla üldse väga palju raha või, või mingeid muid asju, aga ma tunnen ennast hästi ja tunnen ennast omas elemendis ja ma tunnen ennast võitjana. Siis teised võivad kadestada mind ja öelda, et kuule, mis sinul viga, sinul on kõik olemasolev raha olemas on ja nii edasi. Mul ei rohkem raha kui teistel. Aga muna, see ellusuhtumine, hoiak on teistsugune, punase võitja hoiak ja, ja kõik maailma hakkab ikkagi sellest pihta, kuidas me seda maailma tajume. Kui mina tajun oma sisemas seda maailma sellisena, et siin on kõik päris hästi ja ja mõned asjad on ikka kohe väga hästi. Et siis ma julgen selles maailmas elada hoopis teisiti kui inimene, kes kogu aeg kardab seda maailma ja võrdleb ennast palju paremate, palju tugevamate, palju jõukamate, palju ilusamate või need on siia ja tunneb ennast kogu aeg kaotajana. Ja sel juhul ta ongi määratud kaotajaks jääma. Elu on siis selline, milliseks selle teevad, meie mõtted. Ütlemine on vist pärit veel Kaarni kilt. Ja kui hakkasime siin mõni hetk tagasi nii-öelda seda teemalõiku arutama põhimõttest, kuidas muuta ühiskondlikku suhtumist, siis mingit abstraktset suurt muutjat muutumist ei ole teisiti, kui et ikka inimestest algab see kõik ja üksikisikutest, kui nagu võimalikult rohkem inimesi hakkaks ühel päeval natuke teistmoodi mõtlema ja natuke sisukamalt ja natukene rohkem melu väärtustades siis muutuks ühiskondlik suhtumine ka ehk ühel kaunil päeval. Ma usun küll ja ma arvan, et tegelikult mõlema, mõnes mõttes natukene teel. Et maailm hakkab jõudma sellesse arengufaasi, kus kohas sellise majandusliku jõukuse juurdekasv ei anna enam midagi, see ei motiveeri inimesi. Sääst, kas mul on pangas miljon krooni või 25 miljonit või 125 miljonit, see ei muuda mitte midagi. Mul ei ole selle raha jaoks kasutust. Esimesele miljonile, ma leian kasutuse kiiresti, aga mis ma teen selle 125 miljoniga? Selle jaoks puudub mul igasugune ettekujutus ja mul ei ole sellest mingit lugu. Et inimest motiveerib see, kui tal on olemas oma maja, oma auto, oma paate ja nii edasi, aga mis edasi? Mille poole ta peaks edasi püüdma. Et edasi on ikkagi rohkem maguselamus see, mis, mida ma tunnen. Ma arvan, et praegu on aeg hakkab rohkem väärtustama sellist rämpsu loogilist lähenemist. Et viimastel aastakümnetel on psühholoogide arv väga palju kasvanud igasugu psühholoogilised treeningut. Inimesed hakkavad mõtlema oma sisemaailma peale, inimesed hakkad oma sisemaailma teisiti häälestama ja, ja ma arvan, et see jõuab ühelt maalt kuskile sellisele nagu rohkem laiemale tasandile hakatakse. Kuulge, mees järjest rohkem tegema koolides. Õpilased ei õpi mitte ainult seda, et 0,2 milligrammi süsinikdioksiidi ühes kuupmeetris õhus tapab samblikud. Et nad õpivad ka mingisuguseid selliseid väga elulisi teadmisi näiteks sellest, mismoodi vastassoole rohkem meeldida, mismoodi saavutada paremat enesekindlast, eneseusaldust, mismoodi ennast paremini müüa ja tunda ennast õnnelikumana, mis muud oma emotsioone paremini juhtida ja nii edasi. Kõik see, mida praegu nimetatakse emotsionaalseks, intelligentsus, eks ma arvan, et võitjatena seda emotsionaalset intelligentsust hästi palju. Kas näiteks teie kui niisuguse elujaatava psühhoterapeudi unistus oleks Endel Talvik, et aja pärast ükskõik, kas meie silmad seda näevad või ei oleksid maamunal ainult võitjad ja rohkem mitte ühtegi kaotajad siis on võimatu. Alati on mingid kaotajad. Täpselt nii, alati on, mingid kaotad ja kui võitjad on väga palju, siis me peame endale looma nagu vaenlase, kelle arvel me võidame. Sellisel juhul loomulikult siis läheb sõjaks, siis on kõik kaota. Ja et selles suhtes võib-olla see naasuga kristluse ja islamikokkupõrge, mis praegu toimub maailmas, see on üks näide sellest, kuskohas ei ole enam kellegiga muidu võidelda, siis otsitakse nagu sellist vaenlast ja lõppkokkuvõttes võib-olla kaotatakse see sõda terrorismiga, kellele see praegu head on toonud, on küsitav. Ja no need on sellised suured ja väga sünged teemad ja mis on need ka sellised, mille puhul meie konkreetselt ei saa väga palju ette võtta oma suhtumist näidata, seda küll Jah, me saame selle üle ainult mõelda ja, ja nentida, et kahjud kuskil mõned asjad niimoodi toimuvad, nii nagu nad toimuvad, aga ega midagi eriti palju muud üles asendasin. Aga mida rohkem on siin maamunal terve psüühikaga inimesi, seda rohkem võiks ju arglikult loota, et ehk tulevik on ka selles mõttes tervem ja ja, ja kuidagi rõõmsam, kui ta praegusel ajahetkel siin maailmas on. Ja selleks, et olla ise tervem, tuleks mõelda nende asjade peale, millest tänases saates juttu oli ja vaadata iseenda, siis küsida, et kumb ma siis nüüd rohkem olen võitja või kaotaja tegelikult. Jah, nõukogude enesepettusest ja vaadata endale tegelikult silma. Kas ma ikkagi tahan võita, julgen võita. Kas ma võin võiduga lõpuni minna? Stuudios olid täna psühhoterapeut Endel Talvik ja toimetaja Haldi Normet-Saarna ja me rääkisime võitjatest kaotajatest ja inimlikust võimuihast nendega seoses Kuulmiseni nädala pärast.