Tuleva nädala keskel, 28. novembril jõuab vaatajate ette dokumentaalne telelavastus oma maapäev. Selle režissöör Hardi Volmer on, saate kõik puhuvad külaliseks. Tere tulemast arry. Tere. Tere. Telelavastusega tähistatakse 90 aasta möödumist maapäevast, mil seltskond legendaarseid ja ajaloolisi isikuid kuulutas Eesti esimest korda. Ise seisaks. Te olete üks stenaristidest k hardi, kui palju selles loos on fiktsiooni ehk väljamõeldised ja, ja kui palju on ajaloolist tõde ja reaalsust. Film ongi, koosneb nagu kahest erinevast poolest, üks pool sellest ongi nii-öelda ajaloolase ott Sandraku elav kommentaar. Sündmustele toimubki nagu tänases päevas ja, ja see on, ütleme noh, põgus ja üldistav, aga ta on ikka suhteliselt tõene. Nii palju kui me ajalookirjutistest teame tollest ajast tegemist on ju suhteliselt lähiminevikuga, ikkagi on teada, et selle kohta võib ka, kes viitsib, läheb raamatukokku, võtab tolle ajalehed, muidu on küllaltki hea ülevaade tegelikult nendest sündmustest. Ja teine pool on, on nii-öelda suuresti baseerub siis Indrek Hirveajastu pildistustel, mis on näitlejate abiga lavastatud, seal on ka fiktiivseid tegelasi sees ühtlasi ajaloolisi tegelasi ja põhiline tegelane, kelle ümber see sündmustik nii-öelda keerleb on meil on fookuses siis Jüri Vilms, eks ole, ja ta ei ole juhuslikult, et meil nii-öelda tõstetud kilbile vaid vaid Jüri Vilms vaatamata oma oma noorusele oligi tolleaegsete, nende sündmuste nii-öelda üks põhilisi detonaator rattureid, algatajaid, läbiviijaid. Kui palju talle jüri vintsi kohta üldse teada on, siis tema lõpp Soomes või Soome lahel neid versioone ilmselt on ju ka väga palju erinevaid. Millise juurde teie olete jäänud? Meie kasutame nii-öelda eelviimast versiooni, mis on tolleaegsed ametlike dokumentide alusel tekitatud, tähendab mis oli Eesti-Soome riigikokkuleppeline versioon sellest kasutades ära nüüd hiljaaegse. Kahjuks ma pean vabandama, et ma seda nime praegu ei hakka ütlema, sest ma võin valetada ühe Soome ajalooteadlase versiooni sellest, et teda, ta lasti maha Helsingi nii-öelda toonases suhkruvabrikus ja siiani oli versioon, et igal juhul tegid seda sakslased Helsingis, Saksa väed olid sees, tegelikult väidetakse, et need võisid olla vabalt soomlased ja pigem olidki soomlased, kes ta maha lasid. Miks ta maha lasti, Peeti teda punaseks ja koos oma oma nende nelja kaaslasega või kolme kaaslasega, tähendab, see on väga-väga patune motiiv, pigem oli tal kaasas suur hulk raha. Et see on palju tõsisem motiiv meie filmis. Me lähemegi selle pääle nii-öelda hiljaaegu on ilmunud auväärse Soome ajaloolase Seppo setterbergi uus raamat Jüri Vilmsi surm. See on väga põhjalik ja paks raamat. Tema üritab nii-öelda vaielda, vaidlustada neid eelnevaid versioone. Ja pakub välja, et pigemini viimased elavad inimesed, kes Filmsi nägid kaaslastega minemas, et olla nii-öelda udusel. Aprilli hommikul olid majakavaht ja tema pere umbes nii nähti, et nad läksid, neil oli paat vankris, hobusega mindi ja hiljem olla see hobune leitud kuskilt jää lahvanduse servalt ja ühtegi meest. Aga, aga see on täpselt sama Hatule sama hämar, eks ole, seal ei ole ka mitte mingit faktoloogilist tõestust taga, nii et et meil olid oma valik, millised neist kolmest versioonist me valime ja me tegelikult valisime selle, mis on kõige tõenäosem ilmselt selle üldse kokkupanekul stsenaarium kokkupanekul pidid arvestama sellega, et, et see on selline rahvustundeid ja tegelikult tagant õhutav sisu ja lugu, et, et seal peab olema nii-öelda täpne, et mitte kellelegi kanna peale astuda. Ta on küllaltki pateetiline lugu ise ja see sündmustik on ju noh, sealt sai alguse meie Eesti vabariik, tähendab kui, kui ei oleks maanõukogu kokkutuld tol lähemal ajal seal nii-öelda tolle aja kalendri järgi 15. novembri pärastlõunal on variant, et ei oleks iialgi saanud legitiimse kujul sündida Eesti vabariik, eks ole. Mis kuulutati teadupärast välja siis 24. järgmisel aastal, tähendab paari kuu pärast nii-öelda veebruaris ja mille pädevad liikmed olid demokraatlikult valitud päästekomitee, eks ole, mille üks liige oli Vilnius. Hardi kui palju teis endas sellist tõelist ajaloo huvi on selliste ajaloo huvi, mis ulatub kooliaegsetest. Pikutest veidi kaugemale, noh ju siis ikka, onju siis ikka on ja ma pean häbiga tunnistama, et ega vaatamata sellele, et et mu isa oli muuseumi direktor ja olen lapsest saati nagu ajaloolises keskkonnas, mõnes mõttes nagu viibinud, nagu muuseum on, eks ole, ja, ja enne ennekõike on see nii-öelda musikaalsed esemed tegelikult, mis, mis nagu seda huvi ärgitasid, mitte mitte niivõrd ajalooteadvus või need faktid. Ma olen teinud kaks ajaloolist mängufilmi ja tänu sellele saanud kõvasti targemaks ja ja pean tunnistama, et nüüd tänu sellele, et mind angaseeriti tegema seda maapäeva filmi. Tänu sellele lõi mul pildi selgeks tegelikult, mis, mis toimus, tähendab, samal ajal umbes kui kui Piiteris hakkas märatsema nii-öelda proletariaadi punamadrused saksa agendi Uljanovi juhtimisel. Et, et tegelikult see oli väga-väga räige, jube ja samas väga põnev aeg. Mis asjaoludel sai Jüri Vilmsi osa endale, Tiit Sokk ja kuidas sattusid rollidesse õlejäänud näitlejad suka puhul? Noh, küsimused, üleliigsed ei olnud midagi lihtsamat, ta on hämmastavalt sarnane muide Vilmsile ja film lõpebki sellega, et meil nii-öelda elus Films Tiit Sukka kehastuses pöördub alfas kaamerasse, siis tuleb sinna peale õige Viimsi originaalfotode all. Võttepaik oli Toompea seal ja mitte ainult, aga põhiliselt põhisündmus, jah, küll oli seda lihtne või vastupidi, keeruline kohandada filmi tarvis või kõik käe-jala juures teda üksiti oli, oli ta isegi lihtne ja meil oli plaanis seal suurt kraanadega massistseenide võtted ja seal on ilus kiviparkett täiesti olemas ja segavaid detaile hämmastavalt vähe. Liiklusmärgid ainult, mis on teisaldatavad. Aga kuna meil aeg kuivas kokku ja mass ei tulnud, tähendab et ma siinkohal tahaksin öelda siirad tänud nendele inimestele, kelle seas on väga palju õpilasi, noori inimesi. 1000, tänu, et nad tulid ikkagi. Aga see ei ole nende süü, et nad massi ei saanud moodustada, nii et me olime sunnitud filmima niimoodi nagu oleks seal rohkem inimesi, ja see mass tekitatakse helise. Et me saime kuskil mingi alt 30 inimese sinna ja sestap jäine mastaapsed võtad ära. Nii enam-vähem saime selle tehtud, mis meil vaja oli ja ja ütleme, see valge saal seest ei näe sugugi nii välja, nagu toona nägi, tegelikult nii, et et see saal oma väljanägemiselt ei ole eriti autentne, aknad on õiged, eks ole, muu, kõik on, on nii, nagu ta tänapäeval paraku on, ta on ülesmukitud ja ilus ja valge ja puhas tollele ilmselt hallikas, kroonuroheline, lagunenud krohviga sein Stahli hoovi peal oli vangla. Eks ole, praeguse riigikogu selle istungitesaali asemel oli tegelikult Räpane vangimaja, see oli, see oli vana tsaariaegne ilmselt räämas ja kole selline kohtusaalist. Kui palju on sellel tööl lehist, teised teleseriaaliga teletööga, mille nimi on pehmed ja karvased, mida te olete vist vähemalt viis aastat juba teinud. Seost justkui nagu ei ole, aga tegelikult on olemuslik seos täiesti olemas, sest et mõlemad lähtuvad meie Eesti poliitikast. Maapäev, mis ta muud oli, ta oli suure poliitika tegemine tegelikult õigel hetkel õiges kohas. Ja meie nii-öelda pehmetega varvastega üritame kommenteerida läbi koomilise, siis kommenteerida ja kujutada siis nii-öelda ka samamoodi rekonstrueerida Eesti praegust päevapoliitikat läbi oma toredate karakterite inimeseta õhtuti teleka ees, kui seda vaatavad, alati nuputavad, kes on see hunt Eesti, kes on, kes jänese ja põrsas olid. Et on ikka reaalselt neil taga ka nii-öelda persoon, kellele võiks Eesti poliitikas näpuga näidata, või on need pigem sellised kujud, kuhu taha saab igal hetkel nii-öelda õige inimese panna, et see sõltub nii-öelda vastavalt A poliitika olukorrast. Ütleb JAH jänesesiga, eks ole, on tegelikult ju presidendi kantselei teadupärast personal võib muutuda ka ühe presidendi valitsuse ajal, eks ole, ja, ja rääkimata sellest, kui tuleb uus president, tuleb temaga kaasa uus meeskond ja sellepärast me oleme nagu võtnud selliseid hästi-hästi, hüpoteetilised, tinglikud loomakesed sinna, et neid ei pea vahetama kogu aeg. Aga, aga hunt Te ei ole otseti ju niivõrd. Ta ei ole poliitik, tähendab, mitte mingil juhul. Küll, aga läbi tema mingil määral väljendatakse siis meie muukeelse seltskonna hoiakuid. On keegi muud? Ei, mul on keegi muukeelses seltskonnas, tunnen öelnud ka, et põrgu päralt, miks me hunt olema ei ole otseti küll tulnud, jah, keegi seda ütlema eestikeelseid inimesi on seda küsinud jah, et miks ta just hunt peaks olema, aga ei ole seal mingeid väikseid seosed, on vene metoloogiaga Nuubaga tiimul alati meil, jah, ma vaatan. Jah, kuigi eks ole, ütleme, kui me räägime venekeelsest seltskonnast Eestis siis teda võiks loomana esindada karu pigem. Teie nimega seoses on veel Eestis lähiajal avalikkuse ette jõudmas üks suur projektsem kaheksanda detsembrišõu, mis põhineb James Bondi filmimuusika. Kal kuidas ameti, mis asjaoludel sellele karussellile sattunud olete ja, ja mida seal täpselt teha tuleb, kui palju seal seda lavastust lisaks tavalisele laulu esitamisele siis on? Ma olen sinna taas jälle on gaseeritud. Ja kuna seda tegid vanad head tuttavad inimesed Tallinna filharmoonias, kellega me oleme teinud mitmel Birgitta festivalil asju siis mul ei olnud ka väga palju uksi selja taga lahti, et kuhu peitu pugeda, ära põgeneda. Et ikka tuleb aidata, kui, kui vähegi võimalik olla. Ja antud juhul on see võimalik, sest et see ei eelda nagu väga tõsist suurt lavastamist on kontsertetendus, tähendab mis peab jooksma ilusti, kus tuleb need liikumised paika panna, sest et ma ise ei lavastajaid altsa. Küll, aga jah, ilmselt mingil määral nüüd lauljate liikumist, lava peale tulekut, mahaminekut millal käib pauk ja kus, mis valgus paikneb mis ajal tähendab nii et ta noh, ja lava ise on ka natukene nagu minu väljapakutud versioon selles mõttes seal selline lühiajaline, intensiivne, lühiajaline tööd ta ei, ta ei nõua mingit kuud aega, ettevalmistus, mis juba käib, või arvestades, et aega veel on, ootab oma eriala, töö käib loomulikult lauljad tegelevad laulude õppimisega ja tantsijad õpivad tantse ja nagu ikka, et meil tegelikult ju sellist aktiivset proovi olla päev enne samal päeval, kui õhtul on etendus, nüüd võite ise arvata, et see tuleb tegelikult nagu peas valmis teha ja siis väga kiirelt laval läbi mängida, nii et kas Bondi filmid on muidu ka teie suured lemmikud? Jah, mõned neist kindlasti Nad on kultus filmida ja kui panna nad ajastu konteksti, mil neid hakati tegema, eks ole, isegi kuuekümnete aastate filmid, pigem on mu lemmikud. Et üleüldse üks võlumaid meesnäitlejaid on, on see Eva šotlane? Connery muidugi noh, ma olen meesterahvas, aga julgen väita, et on tõeliselt vinge polnd. Teised üks vähem, teine rohkem, aga viimane panud ei tea midagi viimasest fondis. Mul väga tihe graafik on, ma ei ole teda näinud ja ilmselt ilmselt ühel hetkel näen teda DVD pealt, nagu enamike film. Korraks veel teise teema otsa kommistades Ardi mõned nädalad on sellest küll möödas, aga, aga lubage sellegipoolest õnne soovida. 50 aastat juubelit mille kohta on ka rinnas ma eeldan, tunnistan, märk just selle kohta, eks tähendab, et ei pane muretsema see number väga. Rinnas on mark loomulikult teise teise juubilari auks. Kelle juubel oli paar nädalat hiljem. Hakkame suure aplombiga tähistama homme, laupäeval, see on siis Eesti nukufilm minu teine kodu nii-öelda, et meil olid väga lähestikku nats juubeleid, on sealt teisest kodust midagi päevil ekraanidele jõudmas ka midagi uut ja põnevat, millest võiksime rääkida. Ja muidugi esimese asjana tuleb meelde, et on väga kahju, et Mait Laas ei jõudnud valmis oma oma nii-öelda topeltport prefilmi vanameistritest ja nukufilmi asutajast helbertuganovist ja Heino Parsist. Et tehnilistel põhjustel jäi viibima, tähendab mis oli, mida oli plaanis ka näidata, homme küll, aga näidatakse ära. Riho Undi uus versioon ühest esimesest eesti omaaegsest nukufilmist on ja see ei ole mingi remix, eks ole, ta on täiesti uus versioon, ta on uskumatult teist laadi asi. Isegi stoori on täiesti teine. Ja vististi ja siis on Rao Heidmetsa selline kummaline ajaloo selline pildistus, animeeritud pildistus tugineb, eks ole, neid karme aegu läbi elanud inimeste mälestustel, kes ise jutustavad seda jutt käib nimelt siis küüditamisest vist, kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis on tegemist nagu sõjajärgse küüditamisperioodiga. Aga teie enda nii öelda sulest, minul sai kevadel valmis, kevadel sai valmis ja seda vist näidatakse sinnani meetit Reamsy raames. Et ta ei ole niivõrd seotud nüüd selle nukufilmi juubeliga ikkagi teda näidata, sest teda on juba juba nagu tal on esimene samm olnud ja teles näidatud, nii et ta ei ole aga selles mõttes midagi uut. Suur rõõm Hardi Volmer oli teid siin kohata, me soovime jõudu ja ja mängime siia jutuajamise otsa, siis midagi Bondi filmimuusika klassikast. Jõudu teile, aitäh.