Tere tulemast stuudiosse, filmirežissöör Kersti Uibo. Kultuurihuvilised inimesed teavad, et, et sa oled teinud kaks edukat filmi, edukat selles mõttes, et Eesti avalikkus on neid kõrgelt hinnanud. Töid on muidugi olnud rohkem, aga ma tean, et seal on jälle uued tööd käsil. Seal on olnud värskeid häid uudised. Sinu filmiprojektid on saanud kinnitust, on nii õige öelda. Mul on väga hea meel, et ma esimest korda hakkan tegema Eestis filmi ja film tuleb hästi rahadega, et ma teen seda filmi siin sellest, mida ma mõtlesin, mis, mida oleks vaja nagu Eestis teha. Sa teed filmil Narvast, Kasoni? Jah, tegelikult see läks päris tükk aega, kuni ma selle koha üles leidsin, ma hakkasin otsima seda teemat tükk aega peale Kosovo filmi, ma mõtlesin, et et ma tahaksin teha selle filmi samadest asjadest, millest ma tegin filmi Kosovos. Teeksin Eestis aga mitte sugugi siis kloostris, vaid mõtlesin, et leida selliseid huvitavaid inimesi huvitava mõtlemisega just nimelt rahamaailmast, nii et ma hakkasin tegelikult otsima lugu naftameeste seast. Lollisti mastaabis tähendab risti transiidinojah transiidiärimeestest ma lugesin ühte väga toredat artiklit arterist juhuslikult, mul kõik toimub nagu juhuslikult ja, ja see oli adu Lukasest. Ja siis peale seda, kui ma trollis selle artiklile lugesin, seal kirjutas ka, et on kõige kõrgemas tornis on temal see kontor, siis ma astusin uksest sisse, helistasid, ei helistanud, kes siis mõtlesin, et lähen sekretäri juurde ja ja küsin, et ehk saab aja kinni panna. Aga kui liftiga ülesse tõusin, ukse lahti tegin, siis oli seesama mees, seisis vastas, kelle pilti ma sealt arterist nägin. No siis oligi nii, et sattusin kohe tema kabinetti. Nii, kuidas see oli tema esimene reaktsioon, kui sama plaaniga välja tulid. No ma ütlesin, et ma ei taha tegelikult üldse teilt raha, aga ma tahan nõu küsida, et te olete tark inimene. Algus oli õige, ma arvan, mis ta vastas. Me vestlesime päris pikalt. Ma mõtlesin, et kui tore on, kui inimesed tänavalt saavad kohe sisse inimese juurde kes tegeleb tähtsate asjadega. Kas sa ütlesid, et sul on plaan teha film temast? Huvitavat lugu ja millega teie jutuajamine lõppes või mis oli selle tulemus? Tulemus on see, et, et ma olen väga õnnelik, et ma tean, et Eestis on üks selline inimene, kes tegeleb väga tähtsate küsimustega, nagu härra Luukas ja kellel on nagu süda valutab Eesti tuleviku ja oleviku ja mineviku pärast arvan iga ärimees ei saa nii-öelda enda kohta. No ma ei tea, mina sattusin ilmselt kohe õige inimese otsa. Aga seda mõtet, et teda portreteerida, kas seda mõtet seal tekkis? Ei, ma ei läinud tegelikult selle mõttega, vaat mind huvitas see asi, miks ma läksin temalt nõu küsima. Sest ma mõtlesin, et Eesti on transiitmaa alati olnud. Et Eesti on ida ja lääne vahel ja siit lähevad kaubad läbi läbi sajandite. Ja mind huvitavad need inimesed, kes on nagu seotud nende kaupmeestega ise on kaupmehed ja siis vaatavad nii läänest kui idast, mis siit läbi liigub ja mis jakk kohale jääb. Kuidas inimeste mõtlemist mõjutab, hilises rollis nad on, kas nad näevad ennast transiidi maha rollis jahihärra Lukas on ju tegelikult tegelebki just selle transiidiga. Kas selles tulevases filmis on Narva linn olulisel kohal? Jah, tähendab ma ütleksin, et härra Lukasega, ma lähen peale seda ka kohtunud mitu korda, et mul on hea meel, tal on alati aega ja ma tõesti küsin temalt nõu selles just selles Eesti-Vene küsimuses, sest tegelikult mind huvitab venelaste elu Eestis. Sest nii ma sattusingi sinna Narvasse sellepärast, et see on see piir. Ja piiri peale on asjad alati kõige huvitavam. Kas sul on see inimene, keda sa kavatsed portreteerida või võta oma filmi selgrooks, kas inimene on sulle? Ei ole leitud, ma olen seal kaks korda käinud, ma käisin oktoobris eelmisel aastal, siis ma käisin detsembris. Siis ma mõtlen Londonis tükk aega, mis sealt edasi saab ja üldiselt. Tee on nagu selge, aga kes nüüd sinna tuleb, sinna tee peale. Seda ma ei tea, kas sul on olemas mingid kandidaadid praegu juba? Ma tean, tähendab, mis suunas minna, jah, ja, ja mida ma otsin ja, ja ma nagu tunnen, et nüüd on kolmanda reisi peale, mis nüüd tulema tunnen, et hakkab asi minema. No kui me meenutame sinu Kosovo filmi, siis olid seal ka rahvustevahelised suhted, et mitte öelda konfliktid. Ja sa püüdsid kummutada tavaarusaamu, jutt on seal Albaanlastest ja jutt on siis serblastest. Ja sinu kindel seisukoht oli, mis läks vastu üldise vooluga, kas Narvas hakkab toimuma midagi samasugust? No ega seda kunagi ei tea, ma teadsin seda ka alati, et, et Kosovo film on mulle tulerisseteks selleks, et hakata Eestis tegema Eesti-Vene suhetest filmi sest ma kartsin, et ma ei suuda jääda objektiivseks, sest ma olen ise eestlane. Ja ma tundsin, et sellega ma ei saa nagu võib-olla minna sinna ei ole autsaku sinna venelaste sekka minna, et mul on ikkagi ikkagi nagu see oma subjektiivne suhtumine. Aga kuna ma sattusin Kosovos just sellise suure konflikti sisse, kus inimesed ainult vihkavad teineteist juba läbi sajandite. Ja nemad muidugi alguses kindlad, et ma olen välisserblane, et ma olen ise serblane sest nad ei saanud aru, miks üldse üks inimene väljapoolt tuleb ja hakkab siis näiteks serblaste olukorda uurima. Kui nad said nagu teada, et ma olen eestlane, tähendab seda nad ütles, ei teadnudki muidugi Eestist, eks nad kutsusid mind Katarinaks ja ma olin venelane, nende jaksime hakanudki nendele seletama, et ma olen eestlane, sest see oleks asja nii segaseks teinud. Inglismaalt pärit venelane, kes ei taha olla venelane, see ei olnud nagu asjal üldse tähtis. Aga seal olles, ma sain aru, et see meie probleem on õnneks palju, palju väiksem. Jah, ja et inimestel ei ole sellist vihkamist, elata minevikus. Serblased ja albaanlased elavad oma 1000 kolmesajandas aastas, kus nad kas türklastele ja seda teab iga pisikene põlvepikkune poiss ütleb sulle selle arvu. Ja ma mõtlesin, et kui eestlased ka niimoodi kogu aeg räägiksid, et et Jüri, et vaata, millal me kaotasime Saksa ristirüütlitele, sellest algas Eestis langus ja meie lõpp oli seal. Siis ma sain aru, et meie inimesed ei istu selle kaotuse peal, vaid lähevad edasi. Sealt tekkiski tunne, et tuleb siia teadnud ilusti filmi, sest sellest, et selle pragmaatilise ellusuhtumisega me olemegi niimoodi, kus me praegu oleme. Aga mõnikord öeldakse, et Narvas on seda pragmaatilist tulevikuoptimismi vähem kui mujal Eestis. Ma küll sellega üldse ei oleks nõus, sellepärast et ma ei olnud kunagi Narvas käinud ja kogu see atmosfäär ja, ja need inimesed, keda ma olen kohanud, on väga-väga tugevad inimesed, sest ma üldiselt otsin loomulikult inimesi, kellel on midagi öelda. Mul ei ole huvitav teha selles, kes nagu kirub seal kõiki ja eks mulle pakuti nad kõik välja, see oli nii huvitav, kui ma esimest korda läksin, siis ma ise nimetasin neid raskekahurvägi tuli mulle kohe kõik kallale linnavõimud või see oli minu sõna, no seal olid kõik see raskekahurvägi, et, et kellel ei ole ühte asja kellegi teistes, keda kõik need ajakirjanikud nagu alati Briti välja valivad. Aga ma ütlesin täiesti kõige aktivistid ja kes räägivad just nendest kõige valusamatest asjadest. Aga mind nagu see ei huvita. Ma tahaks seda elu ülesse võtta ja seetõttu ilmselt läheb see asi noorte peale, sellepärast et need inimesed, kes on juba Eesti vabariigi ajal sündinud need on juba hoopis teistmoodi. No need on ikka väga noored inimesed, neid on juba seitsmeteistaastased inimesed kuskil, tähendab noh, kui võtta, kes nad olid, paari-kolme aastased, eks üheksa nii võtta. Jah, nii et need on juba täis inimesed, kes nõukogude liidust ei tea mitte midagi, ainult oma ema ja isa juttudest ja vot need inimesed, mind huvid, sest nad on hoopis teistmoodi suhtumisega. Kersti Uibo, kui me eelmine kord juttu ajasime, sa rääkisid oma Kosovo filmi tegemisest, siis ma olin ausalt öelda ooperis rabatud sellest, kui vapper sarid, kuidas sa seda asja väga põhjalikult tegid, ei jäänud esimese variandi juurde peatuma, tulid sealt tühjade kätega tagasi, oleksid uuesti ja see avaldas muljet mulle. Aga nüüd sinu filmi tegemistest sa käisid Ellenit juulis Pärnu festivalil sanud Londonis ka filmikoolitust, mis laadi tegevus ja töö son? Filmikoolitus ma Londonis ei anna seda tegelikult ma tegin Eestis tegin filmikooli. Siis mul on vale arusaam, jah, aga see ei ole mingisugune õppejõud Londonis. Ei, ma tegelikult vahel, kui kutsutakse sellistele seminaridele ja kutsutakse inimeste töid vaatama, siis ma olen nõuandja, aga otseselt ma õppejõud ei ole, sellepärast et ma ei taha ennast kinni panna, sest kui sa oled see jõud, siis sa pead olema regulaarselt kohal ja mul on neid kohti tegelikult pakutud, aga ma ei ole seda võtnud vastu. Sest ma pean vaba olema, ma ei saa nii olla, et mul tuleb mingisugune asi näiteks nüüd Narvas ja ja siis ma ei saa minna sellepärast, et mul on üliõpilased. Meenutame veel kord neid Pärnu päevi. Seal olid noored inimesed koos, kes said esimest kogemust filmi ja videoasjus. Kui sa nüüd seda kogemust oma kogemust meenutad kuidas see värk seal välja nägi, mis oli sinu jaoks huvitav? See on väga tore inimestega kohtuda, keda huvitab see maailm, see visuaalne maailm? Ma olen nagu neid kursuseid teinud, siin või õpetanud on kutsunud Arvo iho ja Rein Maran. Ma olen käinud nendele meie filmi siis sinu üliõpilased, kes nüüd on juba teevad ise häid häid filme aga seekord olid päris asjaarmastajad, mis oli muidugi põnev, sellepärast et ma arvasin, et tulevad ka filmiüliõpilased, aga tegelikult olid seal inimesed, kes olid endale kaamera muretsenud ja kuskil kolmeteistaastast kuni 50 aastani. Miks on inimeste huvi filmitegijate filmi õppijate huvi näiteks ka Pärnu festivali vastu nii väike? Miks nad ei käi seal? Vot see on üks kummaline asi, millest ma siiamaani ei ole aru saanud, et inimesed sõidavad igale poole. Aga et vot see on, et nuustakul ei käi ära, et sõidetakse ka igasugustele filmifestivalidele ja see, see filmiprogrammi siin on, Pärnus on niivõrd hea programm, helistasin seal filmi õpetatakse, saatke oma lapsed siia, et see on nii tore asi, 100 filmi saab näha. Mis ela filmikoolitus siis mingisugune nendel on ka ringringid on neil seal ja nad ei saatnud siis või ei tulnud sealt kedagi? Jah, tähendab, ja, aga ega see ei olnud ainult, et see Narva filmi ringi joovad, vaid seal Ta on ikka, ma ei tea, Eestis ilmselt on niivõrd tugevad filmi üliõpilased, kes kohe on valmis ja neil ei ole vaja kuskil käia. Ega neil ei ole vaja filme vaadata, Nad on kohe küpsenud, midagi õppida enam ei ole, ma arvan ka, et ilmselt on nii, nii tugev õpetus Eestis, et kuskil enam käia ei ole vaja käia ka üliõpilasajal. Räägime sinu tööst Londonis, kas sa oled mingisuguse firma või Company nimekirjas või, või hingekirjas või palgalehel, kuidas on siis sinu töö, farmiline ja organisatsiooniline külg? Ma olen nüüd aru saanud, mis see tähendab ikka vabakutseline, vabakutseline on tõesti selline, et sul on vaba vabakutse, see tähendab seda, et sul on palju aega. Sul on võimalused minna ja teha seda, mida sa ise tahad. Aga sul ei ole kuskilt seda tagatist, et seda keegi garanteerib seda niisugust riiklikku või suurt kompaniid sinu selja taga. Ja sa pead alati valima, tegelikult inimene teeb oma valikud, meil on seal noh, niivõrd tugev televisioon nagu BBC kes tegelikult võtab muidugi endale neid inimesi sinna meelsasti tööle, aga aga näiteks üks väheseid maid, et Euroopas, kes ei tunnista autoritasu, tähendab, kui sina teed endale filmi valmis, siis on BBC omand, ta maksab sulle ainult tööraha. Pärast, kui ta müüb sinu filmi, siis ei, siis ei saa auto sellest midagi, näiteks prantslased ja sakslased ei oska seda üldse ette kujutadagi, et Inglismaal selline orja, sest et see on niisugune, noh, eks igas riigis, kus sa elad, sa tead oma süsteemi ära ja alguses muidugi ma mõtlesin, et et ma lähen sinna tööle, nii nagu väga palju meie lõpetajaid meie filmikooli põhiliselt kõik lõpetajad lähevad ikka sinna juurde televisioonisüsteemi tööle. Aga siis sa muidu oledki nii, et sind pannakse selle konveieri peale tööle. Valikuta tegelikult öeldakse, mis tuleb teha ja millisel teemal ja kuidas ja tihti isegi sellele õigust Montaažile, sellepärast et lõpuks ikkagi peatoimetaja lõigub selle ära. Selle režissööri sõna ei ole plik. Ja kui sa oled selle korra läbi teinud, mina tegin selle läbi, seda mängu oma kaasa ei mängi. Sa oled nii nagu ori, kellele antakse süüa ja peavari ja pead sellega leppima. Ei no ega tegelikult see, ega sa oled, sa oled, sa oled ju väga tugevat palka ja loomulikult sa lõppude lõpuks on võimalik kõik, ega kõik teed on võimalikud, aga mina arvan, et kui sa tuled ikkagi totalitaarses süsteemis nagu mina 28 aastaselt ma läksin Inglismaale, õppisin kolm aastat, et vene ajalukku Londoni ülikoolis ja sain täpselt aru, kust ma tulen ja mis siin toimus. Ja, ja tegin seda nagu võrdlus ka, et mis toimus siis samal ajal teistes maades. Kui sa selle süsteemi nagunii selgeks saad ja ma ise õppisin Moskva siis aastat võõrkeeli, nii et ma olen õppinud välismaalasena. Moskvas olin ainukene, mitte venelane oma oma seal kursusel. Siis kui sa sellest kõigest aru saad, siis on teist korda väga raske niisugusse ikkesse vabatahtlikult minna, eks olegi, võib üks asi, et kui ma oleks niisugune sinisilmne ja kaks korda võisin olla ühe korra, ma olin siin. Maal aga kui sa nüüd oled vaba inimene, avalind, sa pead siis käima otsimas finantseerijaid, kes sulle raha annavad. Kas see on psüühiliselt raske? Kas see on kurnav, kas seal alandav? See on hea küsimus, sellepärast et ausalt öelda, selles suhtes oli Kosovo film minu jaoks väga tähtis, sest pidin raiuma endale tee läbi sinna, kus ei olnud seda teed. Kohe tundsin, et on sein ees ja tuleb sealt seinast lihtsalt läbi minna ja kõik ütlesid, et see ei ole võimalik. Et finants keerida saada finantseerija, mitte väljaspool televisiooni, tähendab, proovisin terve aasta, ma proovisin televisiooni, Mariaal pahandused olid ja Kanadast oli produtsent ja ikkagi iga riik hoiab nagu oma tegijad, eks ütleme, Kanada süsteem tahab ainult Kanada režissööre. Jah, ja kui see kõik see süsteem ja see televisioonimaal, mida ma nii hästi tunnen, kui nägin, et sealt ei tule, siis ma nagu tundsin, et ma olen juba kaugele läinud selle, selle asjaga, et ma pean selle läbi viima ja siis oli tõesti nii, et hakkasin seda otsima üle maailma, ausalt öeldes ka võib-olla paarkümmend telefonikõne ma päevas ja siis mõrvapäeva seal ja nüüd siis kokku sõi, no kes neid jõudis lugeda ja vahepeal tuli ja siis jälle õudne masendus peale, sellepärast et mõtled. No kaua sa suudad, aga siis jälle tuli mingisugune teine, samasugune hull mulle vastu kuskil seal Euroopas või kes tegi sama asja siis andsime üksteisele nagu jõudu, vaat see on, eks lohutus jah, et ei, et asi on ikka seda väärt ja siis lõpuks nüüd ma täiesti usun sellesse, et kes otsib, see leiab jah, ja ma sain selle, selle raha muidugi alguses tundus, et väga niisugune raske ja see raha ja ma rääkisin kõigele, et küll on raske seda teha, et ma ei saa oma filmi teha, open ainult raha otsima ja ja ütleme, kolmest aastast kaks aastat läkski raha otsimisele. Aga nüüd ma ütleksin küll niimoodi, et peale selle, kui sa oled nagu selle läbi teinud, teinud ja siis sa näed, et tegelikult see ei ole nii alandav, sest ma ei küsi seda endale, ma nagu küsisin seda selle filmi pärast, sest seal eriti oli nii, et ma teaksin, serblastest, keegi seal filmitee sinna oli nii raske minna, kui ma juba ühe korra olin ära käinud, siis tekkis just niisugune. Noh, sa ei küsi mitte endale, vaid sa küsid teiste jaoks seda, seda noh, ütleme, kus on inimesed raskes olukorras tekkis juba nende pärast, sa pidid tegema. Sellepärast oli lihtne ja nüüd ma ütleksin, et seda ei saa üldse öelda alanduseks ja minu arust on ka nüüd mul on muutunud suhtumine, et mõelda, et nüüd alandav küsida raha ja siis filmi tegemine, mingi loominguline, uhke töö, minu arust on nad kõik üks ja see sama lõppude lõpuks kui oma asja teed. Igaühel on idee taga, aga lõpuks, kes selle ära realiseerida. Ühe asja mitu külge, kui nii-öelda jah, ma kujutan ka ette, et ideedega inimesi on rohkem kui neid, kes siis suudavad läbi selle seina minna. Kas Kersti läheb praegu on tal juba mingisugune nimi, küsime niimoodi. Kas Inglismaal on sina nimi Uibo või sa räägid oma mehe nime? Ma annan Kersti Uibo, aga see ei olnud niimoodi. Kuigi jah, mul ütles mu tütar, 15 aastane ütles, et ema, sina oled feminist ja mina olen feminiinne, tema naiselik ja mina olen seminismani, naersin selle peale, siis mõtle, kui tore, et tegelikult ma selle nime ei pannud küll, kui feminist lihtsalt, et siit sellest Nõukogude liidus, kus mind välja ei lastud ja peale abiellumist muudetakse nimi ära ja siis ma oleks pidanud uued välispassid ja uued küllakutsed ja niikuinii ma siit välja ei saanud. Olin, kinnisin, terve raskem on see, et kui nüüd pass ka veel ära vahetatakse veel inglise nimedega, siis on kindlalt üks aasta edasi ja siis jätsin selle nimel, et saada lihtsalt need dokumendid korda. Aga nüüd ma olen väga õnnelik, et mul on see nimi, sest sellel ei ole tegelikult seal nimel ei ole suurt tähtsust, nad muidugi oskama nime seal öelda. Ma olen nikeerlane Joaibu või nad ei oska iial seda nime mul välja öelda. Kas sa võid öelda, et sa oled oma ringkonnas dokfilmitegijate hulgast tuntud? Inglismaa niidu nii suur maa. Mul on mõned väga head sõbrad, kes teevad filme, kelle filmid mulle meeldivad ja nemad on minu filme näinud. Jah, ja see on mulle tähtis. Sa nimetasid, et oled õppinud ka Moskvas, aga sa oled õppinud ka Berliinis, Ida-Berliinis keeli vist, ja oled selle kohta öelnud, et alles Londonis hakkasid ennast hästi tundma. Miks sa tundnud ennast sakslaste hulgas hästi? Muidugi, ma olin vist 20 aastane, siis ma arvan, et siin on väga palju tegemist ka sellega, kuidas inimene ise ise tunneb ennast maailmas ja ja oma kindluse tundega ma arvan, võib-olla ma praegu Saksamaale läheksin, siis ma tunneksin ennast seal väga hästi, sellepärast et et see ei ole enam tähtis, mis teised inimesed sinust arvavad, peaasi et iseendaga oled oma südametunnistusega oled vana, kuidas seda öeldakse, oled ütleme siis noh, kooskõlas või jah, et see, et enda läbi ei ole omatehtud tegude eest, kui see rahu ei anna, siis see ei ole kuskil rahulik elada. Jäi mulje, et saksa mentaliteet sulle ei meeldi. Ei no ma olen selle saksa mentaliteedi olen pidanud vastu võtma sellepärast et ma sain aru, et, et kui sul on mingi asi ei istu, siis sul on järelikult probleem sellega ja nüüd on mul see saksa küsimus lahendada. Siis abiellusid inglase, aga mitte tavalise Englassiga, ta on kirikuõpetajad, on vaimulik. Kui paljud nendest teemadest räägite, missugused on sinu seisukohad praegu? Selles suhtes vabalinn, nii nagu ma abiellusin temaga ja ütlesin, et mina ei ole kunagi kirikus käinud ja olen pagan, et teeme selle asja läbi perekonnaseisuaktide büroos, et ma ei hakka seda nalja niimoodi läbi tegema, lihtsalt selle pärast, et sa oled preester. See oli 20 aastat tagasi. Nüüd vahepeal ma olen vaadanud neid erinevaid teid, mul on suur kingitus oli, et ma sain social imposhiga kui Londonis, kes on üks väga eriline Tiibeti budist. Käisin tema juures, Rytas Londonis on rippa keskus, on üks tiibeti laama, kes põgenes, eks Tiibetist ja siis läbi läbi India, siis jõudis Inglismaale õppima õpetas Oxfordi ülikooli ja, ja siis ta on loonud need Regba keskused üle maailma. Oli õnn, et ma sain temaga kokku ja käisin seal selles rippa keskuses. Taasta aga siis ma sain aru, et kuna ma ikkagi abiellusin preestriga kristlusega olen eurooplane, siis selle kristlusega tuleb ka sinasõprust sobitada. Jah, ja ma olen selle tee nagu sinna leidnud kirikusse sisse. Ja huvitaval kombel, eks siis Evald Saag oli see mees, kes mind ristis. Sest ma tegin temast filmi eraldi maa filmimise ajal ma talle ütlesin, et kuule, kas sa mind ära karistid, ma ütlesin, et mina ei taha, et seal palju inimesi juures on. No ta ütles, et noh, et kui sa oled selle abikaasa, pidas ühe loengu siin, pihib psühholoogias tema, tõlkisin selle ära eesti keelde ja siis Ewald ütles niimoodi, nagu sa pihibsühholoogialad ära tõlkinud, et siis me võime nagu sinu selle leeritunni siis nagu arvestatud saada ja siis järgmisel päeval seal tühjas kirikus ta mind ristis. Aga ma ise leidsin vahepeal käsisteer ortodoksi kirikusse ja siis ma, eks ma seal Kosovos olingi siis. Just kuna ma olin ortodokse tõttu, mul oli ka lihtsam sinna sisse saada. Aga peale seda on nüüd niimoodi, et nüüd ma olen nagu jälle samas seisus tegelikult, et ma ütleksin, et kirikutega neid inimesi, kes on väljaku kirikut ikka samas situatsioonis, kui ma olin 20 aastat tagasi, et maailm on ikka ainult üks ja loojasse, ma usun, aga ma ei oska midagi selle looja kohta öelda, sest see on üle minu. Ei oska seda kirjeldada, aga, aga tähtis on mulle see, et et ma saan nii aru, et looja ühendab inimesi, ei eralda inimesi ja need, kes nagu väga otsivad neid erinevusi. Nendega mul palju nagu ühist ei ole. Kui palju sa oled vaielnud ja mis teemadel oma kirikuõpetajast mehega? Meil alguses olid väga huvitavad vaidlused, aga me olime tegelikult tundsime kohe ära, et me oleme ühtemoodi teel käijad. Temal ei olnud see mingisugune takistus, et ma ei olnud kristlane ja et ma ei olnud ristitud. Sest ma nagu tundsin ära, et see, see, mis sind huvitab elus ja ja kõik see maailm, sinu side, suve, maailma, koli sama ütleme, vaidlused olid tegelikult rohkem, võib-olla. Noh, muidugi, eks mind ikka ma ikka ütlesin, kes oled sina. Mitte mitte, ta ütles, et ma olen kirikuõpetaja, mõtlesin, kes sa oled ja ilma kirikuõpetajata, võtame Sotaallari maha ja vaatame, kes sa oled inimesena. Nonii, inimesega elan 20 aastat, see polegi nii tähtis tegelikult, et ta seal kirikus on. Minul on oma rida ja temal on oma rida ja, aga meil on koos tore ja huvitav olla ja meil kasvame koos kogu. Kas me räägime praegu anglikaani kirikust? Jah, anglikaani demanud anglikaani kirik mul on tihti öeldud, mõned on, kui inimesed ei tea ju midagi kirikusse, kas mees on katoliiklane, siis ma ütlen neid alati, et noh, et siis oleks mu lapsed sohilapsed. Aga et mul on ikka jah, ametlikust abielust lapsed sest katoliiklased ei tohi olla abiellunud katoliku ja katoliku kirikuõpetajad, aga, aga jah, anglikaani kirik on niivõrd tolerantne kirik, et et sinna mahub kõik siis kogu see maailm oma eripärasuses ja, ja selles suhtes selles suhtes on muidugi ilmselt eesti kiriku inimestel, võib-olla oleks võib-olla raske kujutada, et kirikuõpetaja võtab endale naiseks. Lutheri õpetajatel on kana esines, noh muidugi on ikka. Ma tahtsingi just küsida selle anglikaani kiriku kohta, Eestis teatakse temast vähe. Kas jumalateenistuse väline külg on sarnane Eesti omale? Eestis on ka niisugune katoliku elementidega. Teenistusi tähendab erinevad, need suundumused on siin kõik olemas sammas, mis anglikaani kirikus Ki. Ainult et see on palju väiksem. Teate, see kirikurida ei ole nagu ikka minu rida, mina võin filmidest rääkida, aga kiriku, see on mu mehe rida, mase minna. Ma ei hakkaks sellest rääkima. No sa oled ikka käinud jumalateenistusel teda kuulamas, muidugi. Ei no ma 20 aastat istun seal vahepeal muidugi käinud ka, jooksin pisarates välja, eks, sest kirikus tuli mulle just meelde alguses, et ma olen kuskil täiesti teises kohas. Kui ma oleks näiteks abiellunud teise filmitegijaga või arsti või autojuhiga, siis võib-olla ei oleks nagu kedagi oleks huvitanud, mis naine teeb, aga kirikus oli muidugi selge, et see naine huvitas seda kogudust ja mis elukas see naine on. Ja, ja selle tõttu võib-olla, et see prožektor minu peale suunati ja tuli kõik, et see oli kõik nii võõras, siis ma ise mõtlesin, et kõige raskem on just kirikusse sisse saada. Tähendab selle koguduse elus olid sina siis väike huviobjekt nendele seal. Noh, ikka, ma tulin siit raudse eesriide tagant ja liiatigi veel niimoodi käisin budistide juures on loomulikult huvitav. Mu sõbrad on ikka rohkem on kõik ei ole nagu on ka kiriku inimesega väga vähe üldiselt Inglismaale, sest Eestis ma ei ole ju kirikuelu kunagi elanud ja ja selle tõttu. Ma mäletan, üks kunagi sattusin ühe prouaga kokku, kelle mees oli siis luteri pastor ja ma rääkisin, et ma käin seal tiibeti budistide juures ja siis ta kuidagi väga imelikult ütles mulle see hobi läheb teil Varstile. Aga, aga see hobi on mul ikkagi veel jäänud, nii et kuigi ma olen ka ristiusu võtnud oma usuks, aga, aga see ka kõik mahuks sinna maailma sisse, nii et see ikka hobi ainult ei ole. No praegu on mul hea võimalus küsida veel anglikaani kiriku kohta ja oma teadmisi täiendada koguduse elu elas pooljumalateenistust, kas seal toimuvad mingisugused naiste teeõhtut või käes siis sealt koos või missugune on see niisugune noh, seltsielu seal. No seal on niimoodi, et mind on, mind on 20 aastat kutsutud preestri naistega telekava pole mitte ühelegi veel lähen. Ja ma arvan, et ega ma vist nüüd ka 20 aasta jooksul ei ole käinud. Tähendab, kui inimesel on, nagu see väga, see on tema identiteet ja see on talle, kes siis ta võib seal lilleseadeid teha ja ja käia kohviõhtutel ja mina olen alati neile öelnud oma kogudusele, et minu ma ütlen, et minu kogudus on kogu Eestimaa, et mul ei ole aega seal, et Inglismaal teil on oma väike koht ja et mina pean nagu oma lapsed üles kasvatama ja kui ma tegelen millegiga, siis on see nagu see eestiku Uus Eesti on mu kogudus. Ja nad on nagu seda aktsepteerinud. See seltsielu, ma olen natuke väljapool sellest. Nii suures linnas nagu London üks kogudus, kas ta on väga territoriaalselt piiratud või on need inimesed erinevatest paikadesse? Neid on niivõrd palju kirikuid, et ühes seal ütleme, viie tänava peal on üks kirik seal niisugune noh, neid kirikuid on seal nagu seeni metsas peale vihma. Ja selle tõttu noh, Eestis on väga vähe kogudusi, siin on suured piirkonnad, aga seal on kirikud linnas, eriti väga väikesel maa-alal, kuigi sinna tuleb muidugi võib olla väga palju inimesi, ütleme et võib-olla on koguduses on või tähendab seal arvel selles 10000 inimest, aga sealt käib siis kirikus, ütleme, v8 käändi 80. See on ikka siis tähendab selle kvartali rahvasse või otsitakse endale. Ei, sealt inimesed tulevad igale erinevale põhjusel ja näiteks oli väga huvitav, kui hakkas see Iraagi sõda, see, kuna mina elan ikkagi, et mul on üks, kaks kodu, eks Suurbritannia Eesti siis näiteks see sõjaküsimus oli väga valuline ja jah, ja ma käisin nende sõjavastastel demonstratsioonidel tegin oma kirikut, kus ka üleskutse, nad on üldised konservatiivid ja ütlesin, et lastega lähen pühapäeval sellele demonstratsioonil, et kui keegi tahab, et siis tulge ka, et saame seal kokkujaamas ja sissejuhatus sinna, eks. Näitleja sattus nagu sinna sellele teenistusele ja ütles, et mõtle, kui tore, et siin kirikus räägitakse sõjast ja peale seda oligi minu üleskutset tuli väga äge debatt seal, aga õnneks olid. Oli huvitav, et inimesed olid küll üpris konservatiivsed, aga noh, ikka enamus olid sõjavastased. No sina oled välismaalane, tuleb neid õpetama, pealegi võib-olla Antsul aktsent kade, säilinud. Nagu ma olen selle nendega seal juba, eks käimala selles koguduses 10 aastat olnud, ma olen neile ükskord tegin neile selle sõjaga seoses eks nemad ei saa ju Eestist muidugi, neil on tekkinud ettekujutus, sest meil on seal koorid vahel esinenud kirikus ja Eesti koorid ja ja muidugi me oleme teinud Eestit tutvustavaid asju seal kohalikele ja ma olen oma filme näidanud. Aga, aga ma ütlesin neile niimoodi, et teate, et see tundub küll, et sõda on, et on õiglane sõda olla, et näiteks nagu teine maailmasõda, mida teie peate õiglaseks sellepärast et Inglismaa võitis koos, eks liitlastega võitis Saksamaad. Aga ma ütlesin, et samal ajal, kui teie tähistasid oma võitu, siis minu vana-vanaisad ja vanavanaemad olid. Nende jaoks oli kõik lõppenud, sellepärast et algas orjus. Et see, kus Maal on võidupüha, seal hakkab teisele kaotus ja see läks neil väga südamesse, sest mul tulid pisarad selle sel ajal, kui ma seda neile ütlesid. Ja siis nad tulid ja ütlesid, et meil pole selle peale mõelnud, siis mõtlesin, vaat selle Iraagiga on sama asi, et et keegi võidab ja keegi kaotab kunagi kõik ei ole võitlejad. Sõda ei lõppenud, nii nagu meie oleksime tahtnud. Eesti kolmaja, seda kolmandat varianti ei tulnud. Eesti kohta olen neile alati seletanud, et kui teil on alati olnud võib-olla ajaloos selline võimalused, valite halva ja hea vahel, et siis eestlane peab valima kahe halva vahel ja siis valib vähem halvem. Kas ma soovin siis uue filmi valmimist, millal valmib uus film? Eesti probleemid? Sest ma ütlesin, niisugused, paistab, et jääb nagu liiga negatiivne, tead, eestlane valiv kahest vähem halvema. Et ma tahaksin kuidagi öelda, et see juba see fakt, et ma tulen siia seda Eestisse, seda venelastest filmi tegema ja ma usun selle eest, et meil ei ole see probleem niivõrd kole, näiteks kambalkanites ja näen, et inimesed, keda ma kõike tunnen ja ma sellest räägin kogu aeg Inglismaal, et kes on kõik, kes on siberi läbi teinud inimesed ja on seal. Nad ütlevad alati, et venelased on väga kenad inimesed end alati andsid meile leiba, et asi ei ole mitte venelaste, vaid see oli süsteemi viga. Minu jaoks nii tähtis, sellepärast et serblased ja albaanlased süüdistasid ikka seda rahvust ja ütlesid mulle, ütles ükskord saate režissöör albaanlane, et ma ei usu, et sa leiad ühegi inimese serblaste seas ja serblased ütles, et sa ei leia ühtegi inimest albaanlaste seas. Niisugust asja ma arvan, et Eestis ma ei usu, et inimene keegi ütleb, et sa leiaks ühtegi inimlikku inimest venelaste seas või siis vastupidi, et see näitab, et need, meie probleemid on kõik lahendatavad. Seal on ainult aja küsimus ja sellepärast ma vaatan, mis sealt välja tuleb ja kui juhul, kui midagi huvitavat tuleb, noh siis loodame, et vaatajatel on ka midagi vaadata kutsutanuschele. No kui, kui mark valib, mobilvisid nagu mode valmis teen, ma ei taha suurt rääkida, see kõik on veel aasta 2005, vaata, mis toimub. Kuuldud saate külaline oli filmirežissöör Kersti Uibo. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand.