Tänavu aasta saab 75 aastat täis vanal radistil Mihkel Tomsonile. Samuti on meil siin kaks vana raadiomeistrit, Peeter Mägi ja Enraiema. Neljandaks on meie ringis Tartu Anton Hansen Tammsaare-nimelise keskkooliraadioalaõpetaja Sirgyuskaart. Sina, Mihkel kui kõige vanem vastavalt mõne sõnaga ütled, kuidas sa sattusid raadioalaga seosesse. Mina sain raadio tööle balti mere laevastiku kaudu, kus ma teenisin sundaega, 1900 11. aasta kevadist määrati mind raadio, elektroaktivistide kooli isik Eesti või ühe aasta andis õiguse raadiojaamasid juhatada ja hiljem siis määrati muidugi mind ametisse ka vastavatele kohtadele. Ühel hommikul oli allveelaev, oli liibovi reidil hädaohtu sattunud, ei saanud vee alt üles tõusta ja mina läksin siis, kui raadiojaama juhataja läksin jaama. Oma hommikust hetke tegi, ma vaatan, et ametnik seal ja ohvitseri juures mõlemad krõbivad selle saatejaama kallal, kuid hääl siis ei tule. No ja siis staabiohvitserid märkas, et minul on ka Telegraph ristimärk käe peal. Ja võttis siis ütles, et naad kadeletab vist minu arvates just nii. Tema siis ütleski, nad katsuvad, vastad sina jaama käima, võtsin siis kätte, võtsin tema ühendused kõik välja, temani ähmi täis, lihtsalt sattunud ja jättis nüüd lülitit põhja surumata. Mina panin siis oma käe järgi põhjalikul killusti sisse, püüdsin hästi rahulik valdangetki ka, jälle uuesti segadust ei teki. Ja nii siis hakkaski jaam kohe plärisedes töötama. Sain ka kohe ühenduse selle päästelaevaga ja asi oli päästetud ja staabiohvitserid, kes mind varem ei tundnud, küsis ainult, et kubermangus Maarend Liivi kubermangus Pärnu mees sai olla siis staabiohvitser läks sale admirali juurde ja ütles, et vaat, et mina tahan, et mees staabis tüütaks. Vot siia see telegraafist. Aga hiljem, siis sattusid kunagi musta mere äärde. Ei musta merest võtsin mina detektorvastuvõtja ka juhuslikult 1900 13. aasta kevadel mingisuguse võõrkeelse Telegrami vastu. Ma ei teadnud sel ajal veel sellest võõrkeelest midagi, aga see staabiohvitseri tõlkis ta minule ka üles. Et kas te teate ka, mis ma vastu võtsin? Ütles siis, et nõustuvad köige rahutingimustega ja sellega jäi siis seekordne Türgi Kreeka sõda või mis seal pidi arenema ära ja see tegi meie ohvitsaskonnale suurt head meelt ja nemad hakkasid ühes sellega ka minust lugu pidama, nagu oleks mina käe selle sõjale peale pandud. Mina teenisin Tartu laeva peal, siin siin oli raadiojaam vastu võtta ja saata ja ja siis muidugi tekkis huvi kahet, omal saaks midagi teha ja siis tegin ühe sõidu Tallinna. Kuulsin, et Tallinnas üks esitaja Vene tänavas on saanud raadio osa siia. Ja tuttava kaudu otsisin üles selle ja müüdi, minul siis üks komplekt. No see komplekt maksis viste paraja kena kopika, sel ajal Jah, ta oli väga kallis. Nii et kolme kuu palk umbes tuli komplekti maksma. Skeemid kaasasi, sõitsin Tartusse, Tartus hakkasin monteerima. Muidugi see esimene TÖÖD ainult libedasti, väga palju tuli ümber teha. Vigasi tulija. Sain piiksud sisse. Ja sain esimese, mäletan Komintern Moskvast oli hästi kuulda. No sinu juures käis kindlasti palju tuttavaid, seda nii-öelda uut maailmaimet siis vaatamas ja kuulamas. Ja käisin vaatamas ja kuulasin vaat selle ja kogusivad raha ja osa siia, et hakata ka pihta. Et omale koju kah see masin teha. No kui me pöördume nüüd kolmanda vestluskaaslase poole, siis sina, Enn kindlasti olid vist ka sel ajal juba asjast huvitatud, kuna sina alustasid tegeliku raadiomehe ookealist tselluteed. Ja mina hakkasin 1924. aastal. Ma töötasin sel ajal telefoniside alal ja minul oli üks tav nimega Hendrikson, tema töötas tuletõrjemajas ja oli siis omale ehitanud vastuvõtja. Tema oligi see mees, kes siis ergutas mind ja ja sel ajal siis ma hakkasingi selle riistapuu ehitamisega pääle. Aga huvitav, millist antenni sa kasutasid? No antenn oli esiteks ikka jämedast traadist, selle antenni ülestõmbamisega on mul väga ilusad mälestused ja antenni me hakkasime siis tõmbama teise sõbraga koos, kuna aga antenne oli küllalt pikk ja, ja see suund, mida me kasutasime, käis üle elektrijuhtmete siis me sidusime selle antennile nööri taha ja et nüüd üle elektrijuhtmete selle antenni vedada, aga õnnetuseks see nöör katkes ja, ja siis sel momendil käissis silmipimestav sähvatus ja antenni juhe oli kukkunud siis elektrijuht luite pääle pääle selle sähvatuse oli niisugune tunne, et kõik maailm on, on nii kurvaks jäänud. Ja ei, ei olnudki kaua ei kestnud, kuigi olid juba elektrijama, mehed olid väljas. No ja siis järgnesid muidugi omad väiksed karistused. Chaya, minu raadio MeT hakkas peale keskkooliga. See oli 23. aastal siis kui ma gümnaasiumi astusid, napsi pisik kuskilt sai sisse ja läks asi lahti, nagu öeldakse. No koolipoisi asi isa rahakoti peal elab, ega see pole enam nii lihtne asi nende hindade juures, mis siis ma hakkasin üks lamp maksipool isakuupalka, eks ole. Aga mis aastal siis Eestis juba ringhääling? Tööle hakkas, no meie raadiotegevus Eestis ikke peab ütlema, et no võtame nii, amatööri seisukohad algas enne, kui me Ringhääling tegevust alustas. Sest mida me üldse amatöörid sel ajal lugesime, sel ajal loeti amatöörid seda, kes midagi raadioalal tegi. No nüüd on juba mitmeid eri suunad, raadiosidesuunad ja nii edasi. No raadioside ja sel ajal ei tulnd veel kõne alla, see tuli mõned aastad hiljem siiski. Raadioamatööri moodustasid isegi need sel ajal, kes kuulasid raadiot, kõiki loeti raadioamatöörid, eks esimesel silmapilgul. Ja peab ütlema, et 24. aastal oli juba minu teada nii üsna mitu vastuvõtjad Tartus. Mihkel. Sina, nagu ma mäletan, tegelesid ka hilisemal ajal 20.-te ja 30.-te aastate vahel raadiojaamas, kus kohal see õieti asus ja mis sinu ülesandeks seal oli? Tartus asutati vastuvõtte ja sideametkonna liinis 1900 80. aastal. Sea asus esialgu seal tähetorni juures Toome peal kuid seal osutused röntgeniaparaadiga igasugused teated, myy aparaadid ei anna meil võimalusi segamist olid liiga suured ja meie ei saanud omaette seatud programmi tähendab panustada meteoroloogia observatooriumi ilmateadetega kogu Euroopa ulatuses mitte täita. Mina tulin siia jaama 21. aastal, siis oli jaam veel tähetorni juures, kuid minule see asi ei meeldinud ja ma hakkasin side valitsusele Tallinnas peale käima, et olgu olla, viige meid sellise koha peal, kus me tegelikult ka töötada saame. Et meist oleks nii vääriline kasu. Ülesande saaksime täita, siis hakati kohta otsima küll taheti meid Kvissentali viia küll igale poole linnast välja, sellepärast et seekord oli Tartus ju üldiselt tarvitusel alaline vool. No ja siis lõpuks jäime peatuma jääma mõisa peale. Ja seal me siis töötasime. Seitse, kaheksa aastat midagit, võtsime siis ilmateadet seal vastu, aga et see meteoroloogia observatooriumi oli meist küllalt kaugel ja nii-ütelda sidepidamine kas või telefoni kaudu oleks viinud teated ilinemiseni, siis tegime sarnased tüki. Et hankisime telefonivõrgu kaks juhet ja lülisimisele otsemat teed trafo kaudu, ütleme raadiovastuvõtjasse. Ning seal ametnik juhtis töö pääle, teine ametnik oli siis metapsis. Observatooriumis tähendabki otsekohe sealsamas sünoptik laua taga märkis tema üles ja järk-järgult otsemat teed vastuvõtmise ajal andis tema sinoptiku kasutusse. Vaat sellega säästame meieni hulga võimalusi, aega, kuid metopsi juhatajalesi moodus ei meeldinud, tema tahtis ikka temal oleks raadiojaam käepärast ja siis ta hakkas hajuma, et see on. Ja siis mina sisside valitsus üle ma ütlesin, et mina ei tea ka, mida ta nüüd tahab, kas ta tahab raadiojaama, võidad andmeid ilmastiku ennustamiseks ja muidugi side, valitsuse ülem sai sellest asjast väga hästi aru ja ütles, et ei kuskilgi sealsamas, kus ta töötada saatel süütute edasi. No siis hiljem tuli Tartusse kasutusele vahelduvvool. Siis ei olnud see jaama asukohta enam niivõrd sõltuv sellest ümbrusest, kui just võimalustest igal pool võis juba siis töödelda, siis kolisimegi kevadi tänavale. Meie töökoormus oli siis umbes kaks-kolm 1000 sõna. Meteoroloogia huvides ja ajakirjanduse huvides oli teist nii palju. Moi.