Tere vikerraadio kuulajatele me alustame taas mängu ja pärast pikki aastaid oleme jõudnud siis ära oodata selle hetke, kus naised ei ole esindatud mitte üksnes küsimuste esitajate, vaid ka vastajate hulgas ja nii sisanud küsimustele vastamas Jüri Aarma, Mart Juur, Marju Kõivupuu ja Ivo Linna, saatejuht Uku Toom. Mängu parima küsimuse esitaja saab seekord auhinnaks Mihkel Aitsami raamatud, jõulud Vigalas 1905. aasta Läänemaalt kirjastuselt, hea lugu. Nüüd aga küsimuste juurde ja kõigepealt heli küsimus, kuulake helilõiku 1992. aasta saatest. Kui ma teise kursuse tudengina läksin praktikale Krimmi pidime ära ütle mitmetest väga oluliste spordivõistlustest. Pärast seda, kui ma läksin pikaks ajaks pärast kolmandat neljandat kursust Uurali mägedesse siis ma kogu suve jooksul ei saanud mõelda spordile, vaid pidin mõtlema tööle ja polnud mõtet ju talv otsa treenida, kui sa kordagi võistelda ei saa. Ja sellest ajast ma ka olen rohkem olnud seotud siis spordi organisaatorina, aga mitte enam tegevsportlasena rändoriks ma olen tahtnud saada ja seda ma olen ka saanud. Nii matkaja nagu iga siis teadvusretkedel. Kes rääkis? Üks võimalus on, rääkis professor Raukas. Vähemasti väga tema hääle moodi on, eks ole. Et siis äkki on tema, Anto Anto Raukas väikse alla? See on muidugi õige jah, akadeemik Kantarovits, kas aga siin oli juttu spordist ja küsimus on, millisel alal sai Anto Raukas 1977. aastal Nõukogude Liidu meistersportlaseks? Või äkki mingi mögin? Mine, hakkame alpiniš, mis ta siis on mägedega seotud? See on lihtsalt matkamine. Matkasport, matkasport. Ülehomme, seitsmeteistkümnendal veebruaril tähistab Anto Raukas oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Lea Tooming Tallinnast küsib. 1957. aastal toimusid Moskvas Georg Otsa kontserdid. Üks kontsert Kremlis, seda Soome peaministri visiidi puhul. Saatjaks oli Emil Laansoo ansambel. Kui tavaliselt mängis Laansoo ansamblis kitarri ja Kalju Terasmaa vibrofoni, siis seekord mängis Laansoo kontrabassi ja Terasmaa kitarri. Mis põhjusel? Võib-olla võib-olla ei lubatud sisse viia rivisse, viievibrofon on selliste torudega riistapuu ja ja võib-olla see on üks vana nali, kui kuskil seal Kuivastu sadama piiripunktis kontrolliti vibrofoni aegadega siin kuulipilduja. Midagi taolist. Vibrofoni aeti tõesti värava taha ja seetõttu teras ma ei saanud vibrofonimängija, aga kõik ülejäänud muutused olid tingitud siiski millestki muust. Ühesõnaga värava taha jäeti veel. Kontrabassimängija väravat ja nüüd oli tarvis talle leida asemik, aga Laansoo teatavasti olime ja multiinstrumentalist ja võis väga vabalt mängida kontrabassi. Ja ei lubatud sisse kontrabassimängijat, võib-olla ka trumme ei lubatud sisse või mõnda teist mängijat veel, kes mingil põhjusel ei sobinud, et panna nimekirjas lihtsalt ei pannud nimekirjas, sest et nimekirjad on väga ranged, kinnitati ots oli siis juba väga kuulus, Elmar Kruus võis seal trumme lüüa. Klaasu trummidest küsimuses. Ta ei olnud, aga ei meeldinud neile kontrabassimängija. Kremli väravast ei lastud sisse kontrabassimängijat ja ka klarnet disti. Hiljem selgus, et esimesel oli vend Rootsis ja teine oli mänginud politseiorkestris. Seetõttu siis Lando mängis kontrabassi ja terasmaa tema asemel kitarri. Külli Saum küsib, millisest keelest on eesti keelde tulnud sõna manguma. Kas see ei ole mitte seatud mustlaskeelega? Juba teguviisi poolest on see ka pigem teguviisi poolest, eks ole? See on tõesti tulnud mustlaskeeles. Tõnu Aavik Saaremaalt kesi 1970. aastal valmis eesti film, valge laev, kes on seda näinud, teab, et filmi lõpp on stoppkaadrites. Selleks oli üks kindel põhjus. Küsimus on, milline, kas mitte ei läinud selle aeg ses filmitöötluskombinaati see asi nii nässu, et sai ainult fotosid sealt välja lõigata jupi filmilindigraafia näiteks filmilindiga on seotud küll, aga mitte praagigassoo. Defitsiit. Jah, sai otsa, oli siin, sai otsa lihtsalt jah, filmiti viimast päeva ja filmilint oli praktiliselt osas ja seetõttu saadi kasutada ainult lühikesi filmijuppe. Ants uba tartust küsib 1900 kolmekümnendad. Ta oli, aastatel oli USA-s juba mitmete ülikoolide juures oma laboratooriumid. Ühte nendest peetiaga nii tähtsaks ja oluliseks, et selle direktori Calvin kodaradi läheduses viibis alati relvastatud ihukaitsja. Mis laboratoorium iga oli tegemist. Kolmekümnendad. Ja võib-olla siis mõni selline laboratoorium põsulati ja alkohoolsete ainetega, aga võib-olla mingi selline laboratoorium, kus on võimalik ka lahti lasta mingi epideemia keemiarelv? Ärge neile relv ja kuidas radiatsiooniga? Kui meil oleks tegemist radioatsiooniga või bakteritega, siis me võib-olla räägiks relvastatud valvest, aga mitte relvastatud ihukaitsest. Kardeti, et ta röövitakse ära. Hinnatakse ringiraha tõlkimisega ja tänu tegevusele võis teda ohustada teised inimesed ja siis raha, alkohol, mingid narkootikumid. Annan teile vastase kätte, öeldes selle linna nime. Chicago. No Chicago oli varast pättide paradiis, laboratoorium võib-olla relva võib-olla valerelvale rahadel, tegu oli kriminalistika ka laboratooriumit Chicago ülikooli juures ja selle rajamise tingis siis levinud kuritegevus ning seal võrreldi kuule ja relvi ja, ja nii edasi ja see aitas kuritegusid lahendada. Aga nüüd küsib Mart Juur. Mille poolest on eesti kirjanduses oluline Leofrobeniuse muinasjutt? Jumala külaline? Tan tähtis eesti väga tuntud kirjaniku loomingus. Kas see on? Ei, aga ta on eesti kirjanduse klassik Kreutzwald ja kes, kes mugandasid meile neid tekste, jah, ta tõlkis selle eesti keelde eesti keelde ja under Under, kes veel muinasjuttu olen ju põhjarahvaste muinasjutu jääb sinna Walton Underi vahele. Kui under aga varasem kui Walton. Sellel autoril on Tallinnas majamuuseum. Tammsaare jah, see käsikiri jäi temast lauale sel päeval, mil ta suri. Legendi kohaselt oli see viimane tekst, mille ta paberile panija selle muinasjutu viimased sõnad viimased laused olid. Kui jumala külaline koju jõudis, tahtis ülema ukseläve astuda, langes ta surnuna maha. Aga jätkame, Anton Raave Tallinnast küsib nimetage riigid, kus tegutseb maailma suurim ja kus väikseim parlament. Kiinas kuulge, Hiinaga koos ja terve suurhalli täis. Issand Land Monaco Monaco ka, eks ole, seal ei saa väga palju näiteks ka olla äkki loogiline, äkki ongi suur riik palju ja väike riik vähe? Jah, kõige suurem parlament on Hiinas 2937 ja kõige väiksem Monacos 24. Küsimus Rasmus kagelt 1944. aasta 15. jaanuaril ilmunud ajalehes Virumaa teataja kirjutatakse, et Virumaal on 180 talupidamist andnud nõusoleku koksakussi kasvatamiseks. Küsimus on, mis on koksangis ja kust? Mingisugune söödataide laimi, sööda taimne sakslastel oli vesi ahjus, kõik asjad pandi mängu, mäletate, nõgestest tehti riided ja, ja sealt võib-olla andes pressida mingit õli või võivere raibe või midagi praegu antud umbrohi. Praegu me ei teadvusta õieti midagi päevalille, vaevalt et niimoodi nimetati maisi maanteed niimoodi nimetati. Mida veel saab kasvatada? Ta sisaldab midagi, millest saab midagi, millest saab midagi, mis sealt saada ikka Trasa värgid. Seda on üsna keeruline muidugi välja mõelda. 1944. aasta ajalehes koksa püssi kohta kirjutatud nii. See on võililletaoline taim, mille juur sisaldab kautšuki. Viimane saadakse koksadossist kätte vastavates tööstustes ja tarvitatakse lisana sünteetilise kummi valmistamisel. Vastupidavuses. Suurendamisega võilillevarre sees on kase piimjas kive natuke tuletab meelde kautsevadki. Janar Saarniit Tartumaalt küsib raamatus Einari Koppelist on kirjas, et ta tutvus Eino Baskiniga mikrofoni taga, kui nad üks eesti, teine vene keeles tegid vaheldumisi diktoritööd. Aga kohtun. Huvitav, kus nad kohtusid ja küsitaksegi millises kohas siis või kus nad seda diktoritööd tegid. 1947. Kohale, see oli eesti keelt vaja, kus seal eesti keelt vaja mitte komprantsee, vaid diktor, pigem jah, selline selgitav tekst. Sõbrad lugesid otototoot. Ringvaade või laulupidu oli laas ja kuulutasid välja esinejaid. Tegu oli palju argise olukorraga. Motokrossi tehtud tollal või äkki oli poks mingi spordi spordivõistluse võistluse kommentaar. Tallinna turul toimus sepa putkast transleeriti turu jaoks päevasel ajal muusikat ja seda tuli sisse juhatada ja kommenteerida. Koppel tegi seda eesti keeles baskimine. Kõigele oli mõeldud väga lahe. Andres Kütt Tallinnast 959. aastal külastas Nikita Hruštšov Ameerika Ühendriike, muuhulgas näidati tallaga IBMi tehast San Hosesse Californias. Külastuse käigus demonstreeriti ajalooteadmistega arvutit ning maailma esimese kõvakettaga arvuti tootmisliini. Seltsimees Rutšovile avaldas muljet hoopis üks teine IBM-i tehases kasutusele võetud leiutis, mis ka varsti Nõukogude liidus juurutati. Millest on jutt? Kas ei olnud mitte ise, tähendab söökla, sest minu meelest seal raamatus oli sellest ka pilt see valges valges Ameerikaga tomat restoranides mingi niisugune täiesti tavaline asi. Jah, vastus on õige selvesöökla, mis tõesti Cuschinovile muljet avaldas. Ta meenutab seda faktiga oma memuaarides ja ka seda, et Nõukogude liidus eelistas juhtkond harilikult einestada eraldi ruumis, aga ei, peamist sellist vahetegemist ei olnud. Janek Konsab Tallinnast küsib ühe Tallinna tänava kohta. 1363. aastal mainitakse seda tänavat munkade juurde viiva teena. 30 aastat hiljem 1396 on teada tänava nimi Väike-Rätsepa tänav, kuna siin elasid eelkõige käsitöölised. Kuidas nimetatakse seda Tallinna vanalinnas asuvat tänavat praegu? Munkadetagune torn olemas Müürivahe kullassepa, seal on. Kullassepa on kinga on, ja sealkandis on see, tähendab, mida me küsime sauna. Seal on hobusepea mündi seal apteegi tänav. Nii, ja milline oli parim küsimus? Turu vesi? Käelise priima? Niisiis, Mihkel Aitsami raamatu jõulud Vigalas taas 1905. aasta-Läänemaal saab Janar Saarnit Tartumaalt, kes tuletas meelde, kuidas kohtusid esimest korda Einari Koppel. Raske on ja kohtusid nad diktoritööd tehes Tallinna turul. Ja veebruarikuu küsimus. Eestit ei ole Guinessi rekordite raamatus nimetatud just väga sageli. Üks saavutus, mis on leidnud äramärkimist, on viinatootmise valdkonnast. 1850. aastal saadi ühes Eestimaamõisas aurudest mootori abil esmakordselt niinimetatud puhast piiritust. Küsime, millises mõisas toimus raamatuauhind, on veebruaris silmaringi reisijuht Eesti, Läti, Leedu kirjastuselt koolibri. Vastused saatke kuni 27. veebruarini posti teel aadressil nema turniir, vikerraadio Kreutzwaldi 14 101 24 Tallinn, elektronposti aadressil Nemo turni räti RÜE või telefoni automaatvastaja numbril 698 89 57, järgmine mäng järgmisel pühapäeval. Tähelepanu tähelepanu. Väga tähele pannud. Memoturniir. Memoturniir.