Kas ei juhtu sageli nii? Näib, et tunneme päris hästi seda või teist kirjanikku, sest oleme lugenud tema teoseid. Teame faktida eluloost. Kuid siis kord satub meie kätte mõni tema kiri. Katkend päevikust. Enda või kaasaegsete memuaarid või koguni kohtume inimestega, kes on kirjaniku isiklikult tundnud. Ja ootamatult tundmatust küljest uues valguses tõuseb meie ette tema iseloomu või kirjaniku valge üks või teine omadus. Täna, kus möödub 15 aastat päevast, mil kodumaa kaitsmisel langes kirjanik, revolutsionäär Johannes Lauristin, madalik ongi meil võimalus heita pilk tema elule ja loomingule kirjaniku enda käsikirjade valgusel, kuulata tema sugulaste ja kaasvõitlejate mälestusi. Lauristin Madarik sündis 1899. aastal Tallinnas masinaehitustehasetöölise perekonnas. Ta lapsepõlv ei erinenud tuhandete teiste töölislaste omast. Karjas käimine, sulasepõli ja siis üsna noorelt vabrikusse. Siin sattus ta parteidevahelise võitluse keerisesse. Noorel proletaarlased oli juba küllaldaselt elukogemusi, et sõna aganate hulgast tõeteri üles leida. Ta kirjutas hiljem oma tolleaegsete elamuste kohta. Kui ollakse aus tööline, siis jõutakse lõpuks arusaamisele. Ega siis kellegi arusaamine järsku ei toimu tulika igast küljest kaaluda ja kuulata, olgugi nii noor kui olin. Aga eks ikka nagu eestlasest inimesel vere sees kangesti kaaluda. Ja kui juba otsustada, siis kindlaks jääda. Seitsmeteistkümne aastase noorukina juba enne oktoobrirevolutsiooni astus ta bolševike parteisse. Ja siitpeale on koguda elu seotud eesti rahva võitlusega nõukogude võimu eest. 1923. aastal Lauristin arreteeriti revolutsioonilise tegevuse eest ja mõisteti vangi. Kuid see ei kohutanud noort kommunisti. Kiri, mille ta saatis vanglast pärast kohtuotsust, on optimistlik. Täis tulist viha rahvavaenlaste vastu ja kindlat veendumust, et vabadusse jäänud seltsimehed jätkavad revolutsioonilist võitlust. Kaheksa aasta pärast lõppes Lauristini karistusaeg. Kuid vabadus oli üürike. Juba 19 päeva pärast arreteeriti ja heideti uuesti vangi. Taas ootas elu vanglamüüride vahel. Olid purunenud lootused vabadusele ja võitlusele, mis oli eesmärgiks kogu vangistusaja jooksul. Valusa irooniaga kirjutas Lauristin päevikusse esimestel vangistuspäevadel. Ruttu käib elus Essinases maailmas seeliku tuju ei seeder ülevaks meeleolu. Isegi seda ei pane tähele, et isa ei toonud täna toitu. Miks pannagi tähele niisuguseid maiseid asju nagu igapäevane leib või kehakate? Miks igatseda naisegi järele? Parim on ju lüüa käega. Aastaid oled olnud linnuna puuris, mitte üksnes puuris, vaid tiivad kärbitud, jalad seotud, kokku nukk kastetud pinasse. Lendad ja lendad aknapoolel. Kuid oma arusaamatuses peksad end vastu aknaruute ja seinu kuni langed maha väsinuna pettununa. Et alata homme uuesti. Homme taas on kadunud pettumus süngus rõõmsana liigutada oma kärbitud tiivasulgi, et tõusta vähemalt lae alla ning tõuseb lae alla. Ei taeva alla ulatuvad mõtted, ainult mõtted, mõtted, mõtted jätke rahule inimene. Ent mis on temal muud kui ainult kujutelmad unistused. Sest reaalsus on taas suletud väljaspoole. Kas ei kõlanis sõnus, kurbus ja nukrus väsimuski? Ja kas pole see meile ootamatu, sest oleme seni Lauristin Madariku tundnud kui raudset võitlejat, kellele, nagu oleksid need tunded võõrad. Milles on siis asi? Arvatavasti selles, et tavaliselt teame küll fakte kangelase võitlusest kuid ta tunnete maailm jääb meie eest tihti suletuks. Meie tahame aga rahva vabaduse eest võitleja tundma õppida igakülgselt Nemad tõelises suuruses. Ja see suurus seisab selles, et olles inimene, inimene kõigi temale omaste soovide, tundmuste harjumustega leiata endas jõudu igas olukorras jääda truuks oma eesmärgile alati vankumatult kaitsta oma veendumusi. Seda lähemana ja inimlikumana seisab ta meie ees. Terror ei suuda murda Lauristini moraalset jõudu. Teiste poliitvangide eesotsas võitleb ta tagakiusamise vastu. Nad organiseerivad salajase vangimajakeskuse ja viivad üksmeelselt läbi näljastreike, kirjutavad protestikirju, ignoreerivad korraldusi, kuigi teavad, et igale väljaastumisele järgneb karistus. Kõigi piiramiste kiuste said vangid väljast keelatud kirjandust ja täiendasid oma teadmisi. Võitlusrelvaks Lauristini käes oli tema kirjanduslik tegevus vanglamüüride vahel, kus poliitvangile ei lubatud ühtegi paberilipaka kätt peale nummerdatud lehtedega kaustiku. Selle seda valitsevat korda arvustada ei tohtinud, kirjutas Lauristin kõik oma teosed üle kümnenobelli, jutustuse riigikukutajate ja romaani Waba riik. Ilukirjanduse kaudu tahtis tuline revolutsionäär viia rahva hulkadesse. Kommunistlikud tõesõna innustada rahvast võitlusele. Lauristini Loomingu kõrgetiveelisust ning temaatika aktuaalsust on korduvalt rõhutatud kuid tihtipeale on varju jäetud või pinnapealselt üle mindud ideede kunstilises kehastusest. Kirjanduses aga, nagu eluski, on sotsiaalsete ideede kandjateks inimesed. Kas on Lauristin madalikul õnnestunud luua täisverelisi meeldejäävaid kujusid? Kahtlemata, kuigi mitte kõigis oma teostes. Nii on tema esimestes lühijuttudes, mis ilmusid vangistusjärgsetel aastatel ajakirjas meie noor tööline, revolutsioonilised noortöölised, näidatud küll tegevuses, kuid neid on rohkem kirjeldatud kui antud meeldejäävates piltides. Mitmed tegelased on oma huvide ja välise käitumise poolest küll usutavad kuid neis puudub see sügavus ja mitmekülgsus, mis muudab nad elavateks inimesteks. Palju õnnestunum selles suhtes on jutustus riigi kukutajad. Ka siin on ilmetuid tegelasi näiteks kuusemets ja tagapere, külameestekujud ja teisi kuid peakangelased marmorilves eriti aga leida ja milla on mitmekülgsed ja meeldejäävad. Ääretult rasketes põrandaalustes tingimustes organiseerib partei juht marmor koos oma seltsimeestega töörahvast võitlusele Nõukogude võimu eest 20.-te aastate algul. See noor, aga juba hõbedaste võimude ja tööväsimusest punetavate silma laugudega lihtsas küla inimeste riietuses. Mees on ürituse heaks ära öelnud kõigist isiklikest elu mõnudest. Kuid halastamatu vaidlastele pole ta sugugi karm oma kaasvõitlejate vastu. Omapärane kuju on jutustuses jaan, ilves. Temas on kirjanik kujutanud 1920.-te aastate üht erisugust revolutsionääri tüüpi nägu. Marmorgi on ta aate nimel loobunud väga paljust elus. Kuid kui marmor on seejuures säilitanud hingesuuruse ja õilsuse, on ilves oma seltsimeeste vastu muutunud hooletuks isegi omakasu püüdlikuks. Ilmekalt tõusevad lugeja silmade ette, naisrevolutsionäär leida ja kaasajooksik minna. Lauristin madalikul on antud juhul eriti õnnestunud tema kirjanikumaneeri üks ise loomustavamaid võtteid. Tegelase välimuse kirjeldamine, kusjuures portree line karakteristik on allutatud teoseid kangelaste iseloomu ja hingeliste omaduste avamisele. Mitte kõik ei ole jutustuses riigikukutajate õnnestunud kuid autor on saavutanud peamise teose idee, töörahva võitluse õigsus ja võidu paratamatus ei ole autori poolt deklareeritud vaid tuleneb loogiliselt sündmuste ja kujude arengust. 1930.-te aastate algul kirjutas Lauristin Madarit rea novelle ja lühemaid jutustusi. Esile tõsta viib novelli jõuka küla ja emotsionaalset teist korda Nurvang. Üheks paremaks novelliks on ka punane lipp. Paanika linnas punase lipu lehvimise puhul mai hommikul. Ühe suurkapitalisti majal on antud nii värvirikkalt ja elavalt, et me otsekui näeksime kõiki neid sadivaid, hirmunuid, pahandavaid, aga ka parastavaid inimesi. Kirjaniku kõige õnnestunum teos on romaan Waba riik. Kolmest osast on parim esimene, sest seda osa jõudis kirjanik põhjalikult läbi vaadata ja ise trükiks ette valmistada. Wabariigi lehekülgedel elustavad hiljutise mineviku arvukad ja mitmekülgsed faktid. Näeme pilte rahva ärkamisest ja võitlusse astumisest 1905. aasta lävel. 1918. aasta okupatsiooni ajal. Kirjanikust saavutuseks on elu tõelise palge edasiandmine kogu tema kõigi erinevate vaadete ristumises ja põimingus. Sauniku poeg ärksa vaimuga Ants vasak läbib pika ja sündmusterikka tee enne, kui ta jõuab arusaamisele sotsiaaldemokraatide köist tulnud ehitatava tehase väravasse koos teiste tuhandete maisestunud talupoegadega. Ta kasvab koos nendega õppi, pere kutsetöö omandab töötava inimese väärikuse läheb kaasa võitlusesse peremeeste ja riigivõimuga. Kõike seda kujutab kirjanik sooja poolehoiuga Ansule. Ta toob välja koomilisi detaile, jutustab huumoriga elu olustikulistest külgedest, mis annab teosele tõelise hingestatuse ja elamuse. Romaanis on palju meeldejäävaid kujusid. Haavagu Ameerika demokraatia pooldaja Aleksander vasakmõisavalitseja fon, predern, pastor, härsselmann, anarhist, Toomeli Villu. Kujude ilmestamisele on suuresti kaasa aidanud teose keel. Kirjanikul on õnnestunud tegelaste keeles peegeldada nende iseloomu, nende kohta sotsiaalsel redelil. Nende arengutaset. Kui romaani esimese ja teise osa sündmustik toimub sajandi esimestel aastatel, siis neljandas osas kirjeldab Lauristin juba saksa okupatsiooni 1918. aastal. Keskseks kujuks on siin noor Hannes Vasak, Ants vasaku poeg. Neljas osa on tunduvalt nõrgem kahest esimesest, sest ta kujutab endast esialgset lisandit, mida kirjanikul ei läinud korda põhjalikult läbi vaadata. Lauristini looming ei ole suur kuid tahan vääriliseks mälestusmärgiks kirjanikust, kes kodanliku diktatuuri süngeid aastail kindlalt uskus Töörahva õnnelikku tulevikku ja võitles kogu oma elu ja loominguga selle heaks. Ja nüüd palume meiega oma mälestusi jagada neil, kes elasid ja töötasid koos Johannes Lauristiniga. Johannest Lauristini tööst käsikirjadega vanglapäevil jutustab ajalooteaduste kandidaat Joosep Saat. Johannes Lauristin madaliku kirjanduslik tegevus langeb peamiselt vanglaperioodi. Olles arreteeritud 1923. aasta märtsis ja paigutatud Tallinnas Vene tänaval asuvasse eeluurimisvanglasse, hakkas ta sealt salakirjadega või nõndanimetatud tonksudega välja saatma kaastööd töölisajalehtede ja ajakirjade jaoks. Selle kaastöö hulgas oli nii hästi publitsistlik kui ilukirjanduslikke töid. Suurem osa neist ei saabunud määratud kohale. Nadkas hävinesid punkrites, nagu nimetati salakirja panipaiku või neid hävitati kirjade kohaletoimetajate poolt läbiotsimise kartusel. Paljud kirjad sattusid vangivalvurite ja politsei küüsi. Hoolsa otsimise juures võib Juhan madaliku kirju, nende hulgas ka ilukirjanduslikke töid. Politseiarhiivist Leeda veel käesoleval ajal. Alles sel aastal läks korda Leeda üht Juhan madaliku poolikut jutustust. Muist lehekülgi oli hävinud süsteemi köidikuis, mis kirjeldab noortöölise Alfred madal maa arenemiskäiku 1905. 1907. aasta revolutsiooni ja veebruarirevolutsiooni vahelisel ajajärgul. Ja mis näitab, kuidas noor töölises Madal maas ärkas klassiteadlikkus, kuidas ta esimese maailmasõja päevil hakkas aktiivselt osa võtma töölisliikumisest. Osa Juhan madaliku loomingust oli selline, mis oli määratudki vangidele ja jäid ka ainult vangide teada ja jäävad teadmatuks muidugi välisele maailmale, sest nad ei pääsenud vanglast välja. 1924. aasta suvel toodi madalik vene tänava vanglast üle Lasnamäele karistus vanglasse. Seal sattus ta üldkambrisse, kus olid sama aasta jaanuaris arreteeritud poliitilised vangid. Kelledest kodanlik valitsus. Sügisel korraldas 149 protsessi ja need olid alles nii-öelda noored vangid, kelledel puudusid vanglaelukogemused. Johannes Lauristin oli aga juba üle aasta kinni olnud ja tema oli nii-öelda vana vang, kes oskas nooremaid õpetada. Sel suvel kirjutas ta kaks jutustust, mis käsitlesid poliitiliste vangide elu kuid neid ei läinud sel ajal korda välja saata ja mõlemad on laenud. Sega kaduma. Lasnamäe pandimajas ei lastud Johannes Lauristinil kaua viibida. Ta viidi üle keskvanglasse nõndanimetatud patareisse, kus tuli tal olla kauemat aega. Seal kirjutas ta aastail 1000 925927 oma esimese pikema jutustuse punased pilved hiljem tuntud riigikukutajate nime all. Seejärel romaani sünged ajad, milles kirjeldatakse esimese detsembri ülestõusule järgnenud olukorda Eestis. Sünged ajad on kahjuks kaduma. Laenud ja teised peale vangide ei ole seda lugenud. Need mõlemad käsikirjad loeti kaasvangide poolt läbi esmalt oma kambris, siis ka teistes kambrites, kuhu neid suurte raskustega läks korda toimetada. Nagu ma mäletan, langesid mõlemad ööd kaunisti Haava kriitika alla, nii et autoril tuli neid enne väljasaatmist parandada. Kriitikasse suhtus Johannes Lauristin üsna tõsiselt. Hiljem, kui ta kuulis, et tema jutustuse riigikukutajate kohta on ilmunud kriitilisi artikleid Leningradi, Eesti nõukogude ajakirjanduses ja kodanlikus Eestis katsus ta need hankida ja kirjutas sealt siis olulised kohad välja oma gladesse. Poliitilised vangid, kommunistid, kui nad juhtusid mitmekesi olema ühes kambris pidasid mitmesuguseid referaatkoosolekuid sealhulgas ka referaate kirjandusküsimuste kohta. 1936. aastal alustas Johannes Lauristin romaani Waba riik kirjutamist. Ta oli sel ajal juba rohkesti kogemusi omandanud, ta võttis aktiivselt osa kõigist neist koosolekuid ja kandis ka ise seal ühte teist. Et see on nimelt vabariik. Kirjutatud tükati mitmesse küladesse ja nagu teada, osalt kaduma läinud hoiamine. Sel ajal oli väga raske neid üksikuid osasid. Ei saanud kõiki gladesse kirjutada paberitükkide peale. Neid tuli siis varjata põhukottides, seinapragude vahel ja nõnda edasi. Seepärast pole siis ime, et suur osa neist kaduma läks. Selle kirjutamise ajal. Madalikul oli juba ligi 13 aastane vanglastaaž selja taga. Ta oli nüüd juba küllalt küpsenud, et pikemat teost kirjutada. Nüüd vestleme Johannest Lauristini isaga 80 viieaastase Hans Lauristiniga, kes muuseas on romaani vabariik peategelase Ants vasaku algkujuks. Lauristin kastee jutustaks meile nagu Johannes maale saadeti, kui ta poisike oli. No te olete ise revolutsioonilisest liikumisest osa võtnud juba viiendast aastast saadik kaste Hannesel jutustasid ja sellest ka midagi. Noh, sellest oli ikka ühtelugu juttu, tal oli kanisterane arusaamadega Kuidas te pojaga mõlemad oktoobrirevolutsioonist osa võtsite? Ma romaanis on Lauristin Ants vasakul ime all teid kujutanud kas on ikka kokkusattumisega? Mul on enam-vähem nagu kokku kõlas, sellepärast et ta Ta on nüüd kuulnud sealt kohalikud elanikud käest, kui ta seal koolis käis, maal oli, seal oli ju siis ikkagi ju kõiksuguseid teateid ja juttusid liikumas, mis oli ta ennem olnud. Mina sel ajal enam pärast maal ei ole käinud, seal olnud, aga elanud aga no tema oli seal tükk aega ta puruneks selle olukorraga seal põhjalikult. Lihta võis romaanina kirjutada. Sõna on Olga Lauristinil. Mäletan Johannes Lauristini ilmumist tööliskeldrisse 1000 921. aasta sügisel. Partei poolt oli talle ülesandeks tehtud organiseerida legaalse noorte ajakirja väljaandmine ja olla ühtlasi selle toimetajaks. Ta oli siis 21 aastat vana ja tuli sõjaväest, kus oli teeninud sundaega. Tööliskeldris liikuvate ja tegutsevate noorte hulgas torkas ta kohe silma oma rahuliku enesekindlusega ja elava ning tähelepaneliku pilguga, millega ta jälgis tööliskeldris kehavat elu. Ja inimesi. Oli tunda, et see noormees teab, mida ta tahab ja oskab seda ka saavutada. Tal oli selja taga tema nooruse peale vaatamata juba tugev elukool oli ta juba seitsmeaastaselt maale karja saadetud. Suurimaks sirgudes oli künnipoisiks olnud 15 aastaselt aga juba linnas tehasesse ametit õppima asunud. Parteisse oli ta astunud 1009 seitsmeteistkümnendal aastal. Ja sealtpeale oli ta elu ainsaks sisuks ja mõtteks võitlus töölisklassi vabastamise eest kurnejate ikkest ja uue sotsialistliku ühiskonna loomine. Sellele suurele ülesandele oli ta andunud täielikult. Ta ei mõelnud iseendale, oma isikliku elu korraldamisele, isiklikule edule ja muule sarnasele, millele käesoleval ajal noored sageli osutavad õige palju tähelepanu, et tema tundis, et tema on parteisõdur ja elab ainult parteile ja töölisklassile. Keldrisse tuli ta, nagu ütlesin, parteilise ülesandega organiseerida noorte ajakirja väljaandmine. Ettevalmistus tööd noorteajakirja väljaandmiseks olid Lauristinil peagi tehtud. Lauristin ehk Tinn, nagu teda seltsimeeste hulgas üldiselt kutsuti, oskas koondada noori oma ajakirja ümber. Ta lõi noortöölisele, nii nimetati noorte ajakirja laialdase korrespondentide levitajate ja toetajate võrgu kes tõid ajakirjale ja ühtlasi ka Tallinna töölise noortenurgale sõnumeid kohtadelt, värbasid tellijaid ja käisid töölisrajoonides ajakirja müütamas majast majja. Noorte ajakiri ei saanud ju kusagilt mingit dotatsiooni ja noored pidid sellepärast siis ise suutma teda üleval pidada ja tema väljaandmist kindlustada. Lauristin oli noortele autoriteediks ja eeskujuks. Ta ei armastanud tühja lobisemist, tema sõnad ja teod olid ikka kooskõlas. Barthlistes ülesannetesse suhtus ta väga tõsiselt ja oli üks distipniirdumaid noori. Parteiline distsipliin. See oli nagu üks osa tema loomusest. See oli üldse üks raske aeg, kus töölisliikumisest osavõtjate aktivistide ridasid järjekindlalt rüüstati, kus kodanlus ühegi abinõu ees tagasi kohkunud, et töölisliikumist ilma juhtideta jätta. Kes oma aktiivsuselt ja võimetelt vähegi silma paistma hakkas, see kinni nabiti ja türmi tapeti. Niisuguses olukorras tuli parteil täiendada aktivistide ridu järjest uute võitlejatega. Ei anda noortele algajatelegi vastutavaid ülesandeid. Mäletan, kuis mind 23. aasta kevadel kord põrandaalusele kohtamisele kutsuti ja ülesandeks tehti naistööliste organiseerimine vabariiklikus ulatuses enda peale võtta. Tulin kohtumiselt tagasi üsna segaste tunnetega. Ülesanne oli suur, minul kogemusi vähe, kartsin, et ma ei tule sellega toimetöölist keldrist kohtasin Johannes Lauristini. Näksin oma murega tema juurde, küsisin, mis nõu ta annab, kas võtta vastu see ülesanne või mitte. Ta vaatas mulle tõsise ja hukkamõistva pilguga otsa ja küsis rangelt, kas sa oled partei liige või ei ole. Kuidas saad sa üldse niimoodi küsida? Kui sulle tehti see ülesandeks, siis järelikult on see parteile niimoodi vajalik. Sul ei tule kõheldavaid, kõik tiha, mis sinu võimuses seda ülesannet paremini täita. Niisugune oli Lauristin, niisuguseks jäid aga vanglas, kus tal tuli istuda üle 15 aasta. Kui ta oli oma esimese karistusaja seitse aastat pluss üks aasta eeluurimisaega ära kandnud, sai ta vabaks. Juba 19 päeva pärast arreteeriti ta uuesti ja mõisteti uuesti kuueks aastaks sunnitööle. See oli meile kõigile, kes me tol ajal vanglas istusime, põrutab teade. Nägin Lauristini varsti peale tema uuesti arreteerimist, karistus vangla hoovis jalutamas. Midagi polnud temas muutunud, pea oli tal endiselt püsti ja lõbus, irooniline muie huultel. Meile, kes me teda kohkunult ja kaastundlikult vaatlesime, naeratas ta julgustavalt nagu lausta tahtes pole midagi, klassivaenlane on õel, aga mees Taimurra jäimurdnudki. Teistkordselt vabanesime vanglast juba seltsis 1900 38. aastal poliitilise amnestia alusel. Ja kohe asus Lauristin ja asusime meie teisedki jälle põrandaalusele tööle. Sel ajal püüdis Lauristin aega leida ka oma ilukirjandusliku loomingu jaoks. Ta viimistes oma vanglas kirjutatud romaani Waba riik esimest osa ja unistas selle trükiandmisest. Samal ajal kirjutas ta ka sarja lühijutte ja saatis need 1900 39. aastal Tartusse Loomingu toimetusse avaldamiseks. Sealt tuli aga eitav vastus. Kas käsikiri tagasi saadeti või ei, seda ma kahjuks ei mäleta. Kirjandusliku pärandi hulgas neid lühijutte siiski ei leidu. Esimesel nõukogude aastal andis ta trükivabariik esimese järgmiste osade viimistlemiseks ja lõpetamiseks ei jätkunud tal sel pingerohkel aastal aega. Kuid esimese osa ilmumist takistas sõda ja fašistlikude hordide tungimine meie emale. Lauristin jäi oma võitluspostile viimase hetkeni mind ära. Nõukogude tagalasse saates andis ta mulle kaasa oma ainukese varanduse oma vangla kaustikud. Need olid tema vanglas kirjutatud lühijuttude ja vabariigi lõpetamata osade käsikirja. Otsin neid hoolega kogu sõja ajal. Peale sõja lõppu 1946. 47. aastal andsin ma need kaustikud üle seltsimees Joosep saatile, kes tol ajal töötas Eesti riiklikus kirjastuses et tema nendega tutvuneks ja kaasa aitaks madalik Lauristini kirjanduslikku pärandit trüki sillumiseks. Nüüd on nad lõpuks ka ilmunud, nad on lõpetamata ja viimistlemata, nagu seda ka autor ise märgib, kuid sellest hoolimata loovad nad meile elava pildi sellest ajajärgust ja võitlusest, millest nende Rosa võttis.