Mul oli hiljuti suur mure. Näris südant, ööd ja päevad ega saanud enam sugugi rahu. Siis viisin selle torusepale tagasi ja panin höövelpingi peale, kus ta ennegi oli. Ma ei tea isegi, kuidas ma selle ära tõin. Ega meest varastada tahtnudki. Katsusin ja vahtisin niisama. Ei tea, kuidas panin pluusi varrukas, seedin ära. See oli ikka sedasi, et sepal oli eeskambris veel pingi peal niisugune plekktoru. Kui seda päikse käes liigutasid, siis helkis igalt poolt vastu ja mu näpuga teisest otsast augu kinni panid ja teisest otsast puusid. Siis tegi Kavile, justkui oleks vabrikuvilepuhujad. Ma ei näe lehiti, mis nad sellest arvavad, eemad. Arvasin, et on, aga niisama vedeleb höövelpingi peal. Aga pärast sain teada, et sellega puhuvad kella sisse õli. Kui kell seisma jääb. Kui mina sepalt käisin Uuergid toomas, siis nägin seda toru esimest korda. Aga ma siis teda vile igatsenud. Kui teisel päeval sepal käisin, siis katsusin küll ja puusingiledgaa pärast mõtlesin kodus, et küll oleks hea, kui ka minul oleksid pisuke toru. Küll siit helgib päikese käes. Kui ilusasti tee kilet teeb. Ikka. Selle Komiinalia tumedalt justkui vabrikuvile võta või jäta. Siis hakkasin ise endale toru tegema. Aga ma ei saanud kuskilt pisukest läikivat plekk. Üks tume plekitükk meil oli. Aga sellest ei saanud küll mingit tor. Kui siis jälle sepale, läksin sepa emale suga viima. Siis seisin kaua höövelpingi juures, vahtisin ja katsusin seda toruseppa sõi laua taga, aga kangaspuud olid viis ja nemad ei näinud, mis ma tegin. Siis pistsin toru varuks või ei pea ta justkui ise läksi. Rääkisin veel veidi aega kõvasti juttu ja ütlesin. Teavas pangas hakkab käski kerkima. Ja siis tulin ruttu välja su toru varrukas. Kui tänavale sain, pistsin jooksma, justkui oleks keegi taga ajanud toru ikka varrukas. Kiibial vaatasin mitu korda tagasi, et kas taga on. Aga ei olnud kedagi. See oli muidu niisugune hirmumõte. Kodus läksin lauda taha, võtsin toru varrukast välja. Hakkasin vahtima. Aga vilistada temaga ei julgenud. Et ehk keegi kuuleb, vaatasin aga niisama ega seda tuppa tohtinud viia, siis saavad rohehaisu ninasse. Panin lauda taha seinaprao vahele ja samblaid peale. Kui juba tükk aega mööda läheb, siis võtan väljevilistan. Kui tuppa läksin, siis hakkas ema pärima mis separaamasteib, ise vahtis vahel mulle otsa. Mul tuli hirm südamesse, et viimati ema teabki juba, et Maduro ära tõin. Et ehk sepa ema nägi kangaspuude vahel, kui toru varukasse pani ja käis selle aja sees emale kaebamas, kui mina laudadega toru vahtisin. Ma läksin välja, aga ka väljas ei olnud kuskil asu. Hakkasin jälle toru vahtima ja Kats. Võtsin samblateest ära ja tõmbasin pitsarooga toru välja. Adu juures puu täiulgenud, panin jälle varrukas ja läksin metsa. Metsas, siis võtsin toru välja, pidasin sõrmeotsaga auku kinni ja puhusin mitu korda ikka poosid. Aga puhumisest sai kohe imo ots. Solnudki tuututes küll. Kui sepal puhusin, siis paistis, et on palju ilusam. Siis ma ei tahtnudki seda toru Ena. Ja tulid niisugused kurvad mõtted, süda läks raskeks, hakkas valutama. Paha oli olla. Kui veel mõtlema hakkasin, et vaata, nüüd oled varas. Siis hakkas süda veel rohkem valutama ja nutt kippus kurku. Kui hea oli enne olla, kui seda toru veel ei olnud. Siis läks mets järsku pimedaks, nii et ma hakkasin kartma. Kõiksugused, mõtted tulid pähe. Pidin juba selle toru metsa viskama, aga tõin siiski koju ja panin jälle seinaprao vahele. Siis ei käinud enam mitu päeva toru vaatamas, aga süda vaevas ühtelugu, et suled, paraaz, metsad põrgus. Ühel õhtul istusin toas pliidi ees ja ajasin hagu alla. Vanaema toimetas pliidi juures. Siis küsis. Vanaema, miks süda mõnikord vaevab. Kas sull vaevab, siis on sul mõni mure südame peal. Kas pahadel, inimestel ja varastel ka vaevab süda? Miks ei vaeva? Eks vargus asi vajada südant küll. Olgu kui tahes paha. Kas pärast saab varas põrgusse? Käsi kasvab hauast välja? Eks põrgusse saada küll, aga ega varvel küll, kes hauast välja kasvab selle lapsega mesilasvaba hauast välja, kes ema lööb. Aga kui asja tagasi viid, kas siis kaob see mure? Aga miks sa seda pärid? Nüüd mina kohkusin, et vanaema ehk teabki juba seda toru lugu. Ega siis minna, ma muidugi sisin. Aga nüüd ma viin selle toru küll tagasi. Ma ei tahagi seda enam ja rumal ikka olinit ta ära tõin. Ega mõist varastada tahtnudki. Katsusin, vahtisin niisama. Ei tea, kuidas viimati panin varuks Reinar. Sest kui kohe üks kurivaim või keegi oleks taganud torkinud selle toru varuks. Eelpäeval läksin jälle sepale ja siis oli toru varrukas veel pingi juures seismine, nihutasin ennast edasi-tagasi. Siis panin käed selja taha höövelpingi peale ja lasksin toru varrukast välja kukkuda. Kui toru kolks tegi, siis veel käis justkui piste südamest läbi aga pärast oli palju kergem. Siis tulin kohe ruttu välja ja pistsin jooksu kodu poole. Nüüd ei olnud mul küll enam seda toru, aga see mure, see oli veel kaua aega südames.