Pärit olen minna Tartumaalt Viljandi teed välja umbes 15 kilomeetrit Rõõmu külast Tähtvere vallast, muidugi Jüri rahvas talu. Ja siis mõisakirjas Ani massakas. Huvitav rahva rahvas nimetas jürirahvaks aga mõisakirjas Limassakase Alt jooksen sooja mööda siit kuskilt osalt lolli talunud eemalt kuskilt algas ja siis suundus siia porikäkke, mis uline elektrijaama juures. See oja selles ojaga on nii palju sündmusi seoses kui hakka mõtlema. Ta võib veel tantsinud ja nad on küllaltki värviküllased ja, ja kui sa hakkad neid mõtlema, siis kohutavalt miskine, soe ja niisugune tunne, et oled seda. Mäletan seda, kus mind panti Hannega. Põld no ja siis topsid ja ajasid, olid vihal ja ükskord ma lähen koju, läheksin võileiba sööma, kõht oli tühi ja jäi naabritalust, üks poiss sinna vaatab minema ja ma tulen tagasi ja ta oli ometi Oljaani läinud ja tuli ane pojale visanud kiviga jalane paanikat. Vot siia jälle siis sõit, on mul nii meeles, siis jälle seikkoja pääl murdnud nad ükskord pidime, just nimelt mäletaks külla minema pühapäeva hommikul teised seal, enne kui sätti hobust ette pannud ja nii edasi, no uued riided seljas ja ma läksin oja äärde ja olin aga nende uute riidega vaipa handest muidugi peaaegu koju jäämine on aega, noh, siis oli ikkagi natukene vanemriie selga panna ja külla minna koju just ei jäetud, trahviks võeti kaasa ka sinna, kus oleks kaotus, oleks suur. See on õigupoolest ainus heliplaat, mis kannab meieni vanameister Rudolf Jõksi hääletama nooruspõlvest. Möödunud suvi. Oli õhtupoolik, selline sume ja päikeseküllane mis lausa nagu sunnib mälestusi heietama, meenutus tillukestena taaselustama rohkeid huvitavaid kohtumisi, möödunust. Käepärast oli ka heliplaadilaegas ja mis seal salata, reporteri magnetofon. Rudolf Jõksi nimi on meie muusika üldsusele hästi tuntud. Kolmveerand sajandi verstapostist hiljuti möödunud lauluveteran töötab ikka edasi noorusliku jõuga. Hinnatud vokaalpedagoogina Tartus. Kuidas seltsimees Jõks? See tuli ette, sattusite nii-öelda muusikasse, kas tuli see kuidagi juhuslikult või olid selleks mingid alged olemas, no loomulikult häälematerjal, musikaalsus ja muu lauljale vajalik oli ilmselt teil olemas, aga kust tulised tõuge? See ajend? Et teist hiljem laulja sai. Armastus muusika vastu, see juba kuidagi tekkis minul poisikese eas sest meid oli viis venda, neist igaüks mängis ikka mingisugust pillikeelpilli. Ma mõtlen, muidugi, isa olnud, mängis pasunakooris. Ja emal oli ilus lauluhääl. Loomulik, et selline olukord kodus, kus seal, kui me eriti suvel, kui kõik poisid nii-ütelda koos olid siis tehti muusikat küll kita karri, balalaika, härmannikuga. Ja muidugi mina kui kõige noorem ja kõige väiksem läinud ka kaasa. Ja siis mis mul kõige esimesi pille, mida ma siis mängima hakkasin Härmulik, nagu teda maal meil nimetati. No ja ja siis, aga Härmoonid minu teatele, mis ma võitsin seitsme kaheksa aastane olla, oli raske. Ei jõudnud seda lõõtsa tõmmata noaga, kuna vanemad vennad olid jälle tublit pillimehed, eks nemad siis teadnud, kuna siis tõi ta tuli lahti tõmmata ja konna kinni suruda. Nii et minul ainult jäi üle liigutada sõrmi. Nojah, see läks meil päris koostöö läks päris ladusalt. Nii et see oli nii-ütelda algus. Hiljem siis juba koolipõlves mängisin balalaika orkestris. Ja laulukooris kah pantida Helen, nagu oleks nad siiski rohkem häält olnud kui mõnel kaasõpilasel. Ja niiviisi, et tulid siia peale. Sõjaväeteenistusse on esimest ilmasõda sealt vabanedes. Kui ma tagasi kodumaale jõudsin, tähendab, enne ma olin juba laulnud enne sõjaväeteenistusse minekut olin laulnud koos direktor August viiraga, tema oli minust huvitatud. Ja mina käisin käsitööliste seltsi kooris laulmas ja tema käis seal teed joomas. Ta oli suur teejooja, muuseas. Ja kuidas siis kontakt meil tekkis, seda ma jah ei või öelda. Aga ta oli huvitatud minu häälest ja tuli välja nõnda, et temal üks tegelane, kes pidi laulma vaatuselises operetis laulul linnuke, kelle oma see on, ma ei mäleta. Aga see tegelane ütles ära ennast sellest osa, sest ta ei tahtnud oma armastatu ees põlvitada. Novira küsis minu käest, kas mina olen nõus. Mina, noormees muidugi kõige peale valmis ja siis nii. Võtsin selle osa üles ja siis sellega siis algas meie koostöödirektor August viinaga. Ja nii sattusid tegi esimest korda lavale. Aga kas selleks ajaks oli teil juba mingit laulualast koolitust olemas või või asusite laulu õppimisega alles hiljem tähendab nisuse süstemaatilise õppimisega hiljem tegelema. Sel korral, kui ma seda tööd algasin, ei olnud mul mingisugust koolini, laulsin tants on oma nagu looduse poolt antud tolli, nagu nimetatakse, nagu nokk kasvanud, oli see õppimine kõik, see tuli juba hilja. Nii et ma tulin sellega kuidagimoodi toime. Missugune kvaliteet või kuidas ta oli, aga igatahes tol korral tundus, et ma olin nagu väiksel viisil vajalik laul ja nii natuke võis vist vist rohkem olla kui mõnel teisel. Ja hiljem tuli juba viraga koos töötada. See tulid lavale. Kornist ja hiljem Kornevillekellad blanketi oma. Seal ma mängisin siis noort Grennež. No see oli juba natukene nii nõudlikum osa aed ja ja see õnnestus mul nagu tol korral öeldi, päris hästi, noor poiss mais. Mis hästi sobis, mängisime mitmel korral, seda siiski mis tavaliselt oli nii, asjaarmastajate juures on see mänginud ükskord ära ja rohkem seda enam ei puudutatud. Aga sel korral me rääkinud paaril-kolmel korral laulsime, seda, see oli ja siis peale selle muidugi sõjaväest tagasitulekud. Vanemuises kuulutati välja konkurss, et on tarvis koorilauljaid palgalisi, sest ennemalt, kui Vanemuise laval palgalisi koorilauljad ei olnud. No loomulikult, kuna laulust. Proovile läksime, kaasam, mind võeti vastu. Ja nagu mul hiljem öeldi, et päris hea hindega. Rudolf Jõksi elu ja töö on kulgenud, nagu ta ise tavatseb õigusega toonitada äärmiselt rahulikult ja vaikselt, kuid ühtekokku omandab see küllalt, oli aukartust äratavad mõõtmed. See on elutöö ja elutöö suure tähega. Üle nelja aastakümne klassiruumis pedagoogina. Sellele lisaks veel rida aastaid Vanemuise laval ooperi- ja operetisolistina ning sellele eelnenud õpingud Itaalias Belkanto Kodumaal. Nagu juba mainitud, on maestro mällu talletunud muljeid rohketest kohtumistest paljude huvitavate inimestega. Ja nüüd juba pensionärina, on tore võtta laekast mõni heliplaat kuulata ja heietada mälestustelõnga. Esimese ilmasõja ajal Petrogradis Me väeosa paiknes rahvamajas, seda nimetati. Neid on imperaator, Nikolajev, ta Rooma. See aga siis seal seal oli tohutu suur ehitus oli seal, kus kogu selle majas töötasid siis ooperiteater ja Draamateater ja keskmine osa oli võetud sõjaväele. Meie siis eestlased mitmekesi õhtuti algasid, ma ei mäletaks poole kaheksa ajal formiks algasid ooperietendusest, pugesime tagant uksel lavale, ronisime sinna üles, miskine galerii käis seal ümberringi ja seal siis kuulasime ooperit. Vabal salaja sisse minek oli muidugi põhjustatud selles, et sarjal sõduril mitte luba igale poole, kus avalikud kohad olid sisseminek, sest sagedasti oli näiteks Petrogradis oli suveaias. Mina küll ei näinud seda silti, aga räägivad, et olevat seal üleval olnud otsa pakkamise aatom fosforist. Kui oli see õhtune ülemlugemine, tuli, see oli umbes kolmveerand üheksa ajal, pidime, tuleme alla jälle ja uuesti läksime tagasi. Juhul oli mul võimalus kuulata kuulda kahte suurt vene lauljat, nimelt Feodor, Shalläpinitia Leonid sobinov. Soläpinit kuulsin ma Zerofi ooper fraažiias sibula. Seal temal laulis mingisugust jootikud kingsepa ja ühtlasi juhtisin ma sel korral ka teatrilaval üleval olema, kui tema pühitseti tema 25 aasta juubelit. Lavategevuse juubelit. Ent kus ta ühes vaatuses on joon joonud Kingissepp tantsides läheb trepist üles trasterisse. Teema ja mis seal tol korral turul oli. Ja muidugi tema võrratu hääl, sepp, taht, tahes-tahtmata jääb sulle meelde kuulakem, siis fragmenti ooperis, fraasias silla Shali appi, nii ettekandes eesti keeles tähendab see vaenujõud. Teine kuulus on ja laulis ja keda mul tol ajal oli võimalus kuulda oli Leonid sobinov. Sobinumi kohta võib öelda, et tema algusest peale ei olnud mitte lauljaselt, hariduselt oli tema jurist ja ka töötas juristina Moskvas ja mullu harrastus oli temal nagu kõrvalharrastus. Kuna tal oli aga väga ilus hääl. Ja ka välimuselt oli tema haruldaselt meeldiv, peab ütlema kohe ilus. Noh siis loomulikult, et lava teda huvitas ja ta siirdus lavale. Alguses oli ta Moskvas, aga hiljem siis juba Petrogradis seal liikus teatris ja nagu räägiti tol ajal ta sai, maksti temale aastas 40000 kuldrubla. Ja vist pidi laulma. Ma ei mäleta, kas 12 või 16 etendust aastas. Minul oli võimalus kuulda ja näha teda Jevgenia niidis Lenski osas. Seal oli ta küll võrratu, esiteks tema ilus hääl, tema hääle käsitamine. Ja peale tema välimus tal oli väga ilus, nägi välja. Ja siis kõik see, kogu see hääle käsitamine, südamlikus ja tema ilus, see moodustas niisuguse terviku. Et sa ei saa seda unustada. Ei noh, et sobinovist juttu oled, oli, loodame leida kapist mõne tema Iraagi, mida siis kuulata võiksime. Oriliikmena tekkis minul ka tihe kontakt ja koostöö Juhan Simmiga. Mida ma mäletan, nii tagantjärele mõeldes tänutundega pean mälestama, sellepärast et ta väga osavõtlikult ja väga südamlikult ja nii-ütelda peaaegu võib ütelda, isalikult suhtus minusse ooperiosad, tol ajal tulid ka juba esimesed ooperid vanemasse, nimelt Joosep Egiptuses ja teatav aga peamine töö oli muidki operetiga ja seda need osade õppimine ja osade ütelda väljatöötamine. See lasus peamiselt Juhan Simmi, sest tema oli teatri keenud kui nimetaksime, praeguse nimetatakse peadirigent ja muidugi ka abidirigent ka ühtlasi ja aga seda ei aidanud talle külla, tema võttis ka enesele veel kohustused kontsertmeistrikohustused. Ja ta tõesti töötas enne ennastsalgavalt hommikul enne proovide algust ametlikku proovide algust. Tulime kokku ja eriti ma pean ütlema, mina käisin tihti, kus me töötasime, osasid ja ka pealelõuna jälle, kui tal aega jätkus, proovid läbi, oli. Nii et tema abiga ma sain need osad, mis mul seal esitada, tullil laululiselt läbi töötada. Ja selles mõttes olid tema küll väga oivaline inimene, kes alati abivalmis kusjuures rõõmus oli vahel ka, mõni oli sekka ja isegi mõnikord natukene rasvasem. Aga see kõik kuulus asja juure peale. Teatritöö oli siin veel mitme koori juures, töötas koorijuhina meeskondlikus töös, ta võttis osa ja siis tuleb ka imestada, et temal jätkus veel aega ka heliloominguks. Ja mitmedki tema teosed on kuni tänaseni väga populaarseks jäänud ja siinjuures võiksime lorilaulude osas ja siin võiksime eriti nimetada oma saart. Esimene maailmasõda möödus ja rindelt naasnud lauluhuviline noormees Rudolf Jõks astus Vanemuise teatrisse koori lauljaks. Nojah, see oli juba siis nii-ütelda. Puna juba maksti, palk, aga siis juba elukutseline. Siis olin üks aasta olin maksnud Morris. Hiljem aga juba Oris olles mal laulsin ooperis Traviatas Alfred meetod. Ja ma ühtlasi ka õppisin tartus. Alguses Hermin Hellati juures, hiljem Georg Stalbersiini juures. Tartu muusikakoolis. Tulid peale Travjaata tulid terve rida operett. Ja siis ma laulsin veel. Lensket Keenia, nii kinnisüldse, kogu Vanemuise töö ajal, mis ma olen seal mitmel ajajärgul olen ma laulnud umbes 10 OP nüüd ja 20 operetti. Son solkonnal, kui ma olin alguses viis aastat, seal töötasin, siis olid peamiselt operett, aga hiljem läks juba üle rohkem ooperi peale vanimas töösse asusin ma 1900 18. aastal. Sellest siis üks aasta olin, ma siis jäi, ülejäänud aja olin juba solistina, töötasin kuni 10 kolmanda aastani. 25. aastal avanes mul jälle võimalus sõita välismaale Itaaliasse. Seda võimalust muidugi ma kasutasin ka. Ja siis õppisin Roomas kuni 28. aastani. Tagasi tulles astusin siis Tartu muusika. Ja esinesin ainult nii külalissinna ja aga ennast otsekohe teatri käis sidunud. Sest olla oli viitsiks, nõnda et näitlejatega lauljatega sõlmiti lepingud ja lepingud, iga aasta uuendati ninaga lepingut ei ei minut ja töötasin nii, kui jälle ühte või teist asja oli tarvis laulda. Laulsin. Ühtlasi töötasin ka Tartu muusikakooli juures ja seal ma töötasin siis kuni oma pensionile minekuni. Seda on nüüd saab kaks aastat tagasi seal üle 40 aasta olin ma. Tartu muusikakoolis. Muidugi sel ajal jooksul ka noorem mees seal olin, oli esinemisi küllaltki palju. Kontsertidest, mõned isiklikud kontserdid, iseseisvad kontserdid. Siis oli kontserditel solist linna, neid oli palju ühte ja siis oli ka kutseid väljapoole Tartut ja nii juba keskustesse nagu Viljandisse, Pärnusse ja need kohad on kõik enamasti nii-ütelda läbi laurutud käidud. Ja muidugi selle kõrval kahega. Koolis siis kooride hääle saate ja ka individuaaltöö nii-ütelda eraõpilastega. Nii tööd jätkus hommikust õhtuni. Need on ikka jätkonnad veel ühes lihtsalt kaason tarvis abiks olla ja nii et olen püüdnud veel kah nii palju, kui jõuad, jaksad veel ka ega kaasa lüüa ja aidata, kus abi tarvis. Pensionile minnes ma muusikakoolitööst loobusin. Sest ei olnud. Mõtet enam võtta seal õpilasi ja kui sa ei suuda neid kuni lõpuni viia tähendab, aeg saab otsa ei saa lõpuni viia, siis loobusin muusikakoolitöös. Niisiis võtame järgmise plaadi. Ennu Hans, nendest on mul mõningaid mälestusi esinemisest Tallinnas oli Favstis, aga hiljem oli meil huvitav tav kohtumine temaga Tartus, siin oli Tartus nimelt helilooja Eduard Oja. Tema arvutas nii, et siin mingisuguse muusikaseltsi ja siis ta korraldas kontserte ja kordasin just praeguses nüüd selles Vanemuise väikeses majas oli see kontsert ja siis me laulsime seal minna. Ja siis Andresen laulis seal ja siis viiuldajatest. Võit tuli sel korral või tema kuulas mind, ütles, et kuule, ütle mulle, et ta rääkis mulle sina. Kuidas sa saad laulda nii mitu laule ja hääl ära ei väsi, aga mina ei saa laulda. Ja ma imestasin tol korral, aga ma mõtlesin, et kas liialt forsseerib või, aga tema tundunud seda absoluutselt ei tundunud seda, tema hele käsitlemine olime ja ma olin nii üllatunud. Mõtlesin, et võib-olla, et ta ei ole vast ma ei küsinud ka, et mis viga või et ei olnud vastuvormis lihtsalt. See jäi mulle nii väga selgelt meelde. Aga noh, kui tema laulis kuidagi oma suu, lahtid, see oli ikka nii haruldane. Mahlakas muutut tavaliselt passid kurvad, ikka nad küllaltki karedad on. Aga temahäälse kõlas nii lõpmata pehmelt, lihtsalt paitati lava taga, kuulasin seda nii kohe. Ja sealjuures pehme hääl oli ju, ma ütleksin, ülimalt kandev just just just süsti ja isegi kõigis registritesse pärast minagi, kuigi ma olen nii ütleme nooremat generatsiooni kuuluv inimene, aga minagi mäletan veel päris hästi Benno Hanseni esinemisi tähendab vanema vana Benno Hanseni esinemisi. Ja sealjuures jäid eriti meelde mõned sellised seigad, kus ta ooperikoorile laulis alla nii-öelda profundobassi noote ja need kõlasid üle koori. Nojah, minu kui ma tagantjärele võib-olla, et kui mul oleks tol korral nüüd olnud veel sellised teadmised üldse vokaalpedagoogikas võib-olla, et ma oleks rohkem sind suutnud kõrva taha panna ja rohkem sellest nii aru saada. Aga ma tagantjärele võin öelda küll seda, et Akton. Ta oskas kasutada resonaator, pearesonaatorid küll rinna, resonaator, järjesonaatorite kintsutamisest oleneb tohutult palju. Et hääl muutub kandamaks. Nõnda aga pressitakse kõri peale. Tan kannani, ta on küll ta võib-olla ta riivab kõrva küll, aga noh, küllaltki teravalt ja ja kuule, et seda, aga ta ei ole kuigi diviisi tekst ja ega ta hiljem Ma olen ikka võrrelnud seda, et hääl peab kui tema kui ta tuleb suust välja. Ta peab lendama nagu, ütleme. Tuuri koorssentri vabrikukorsten vaatate kui tuleb seal paksu suitsu välja, ta tunneb nii lõpmata pehmelt ja levib igale poole. Kõik suund on suur, ümbrus saab seda täis. Aga mõtlen nii nagu ütleme tuletõrje voolikust lastakse saldusele peenikesest otsast, ütleme suures särinaga seda vett välja, ta palkub vastu kuskile vastu ja kukub tailinda. Vaat siin ongi see resonaatorite käsedamise küsimus ja Benno, see on ilus. Nähtavasti oli see asi väga selge ja väga hästi välja arenenud, sellepärast tema hääl. Ja nähtavasti juba kuidagi nii loomulikuna tähendab mitte nagu üldiselt juurde tulnud vaid ta mul juba looduse poolt kahtlemata oli olemas. Vahetevahel on räägitud nagu Benno Hansen oleks olnud nii suurel määral autodid akt oma erialal, aga teatavasti ta ju õppis viis või kuus aastat Peterburis professor subbrünnikovi juures. Tema käis Itaalias ka. Kui palju ta seal oli, ma mitte ei mäleta sellest, aga, aga igatahes ta ikka õppinud pooli. Hansen laulis mina arusaamisele järele just Itaaliast. See oli Aarne Viisi Maal Aarne Viisimaaga, meie astusime ühel ajal Vanemuise koodi. Ja nagu ma kuulsin hiljem Joan simman peale konkurssi ütelnud, et et kooriliikmetega koos me saime ka kaks solisti. See ennustus ka hiljem täitustest. Aarne Viisimaa kui ka mina meissaid tõesti Vanemuise solistid Aarne Viisi magame. Tegime terve rea operette muuseas ka ooper Travjaata, kus tema laulis kastaniosa. Siis veel nagu ma ütlesin, juba operettides geisha näiteks minul olles peaossa, tema laulis saarelt ilus osa, üks jaapani ohvitser, ilus duett oli, tema laulis seda osa. Ja ta oli terve reas operettides ja me töötasime nii-ütelda koos temaga. Vanameister Rudolf Jõks sirvib taas heliplaadilaekas leidnud otsitu, asetab selle Cramofonile. Kuuldud oli Aleksander Läte üldtuntud koorilaul pilvedel. Minu teekond muusikas kulges väga lähedalt koos Aleksandr lättega. Temaga oli mul kokkupuuteid siis, kui ma veel alles õpilane olin. Tali väga heatahtlik, heasüdamlik, abivalmis. Mõnedki korrad käisin mate maid juures korteris, kus ta mulle mõneski asjas abiks oli. Pean mainima siinjuures, et Aleksander Läte oli taimetoitlane. Peale selle tema korter, kui mina seal käisin, oli kütmata, ta armastas elada külmas korteris ja mere ääres olles, tema pesi ennast liivaga ja ütles, et see on kõik tervislik. Igal juhul Aleksander Läte kui muusikategelane on meie eesti muusikas väga tähtsad ja suurt osa mänginud. Kui me juba võtame tema noores eas need sümfooniaorkestrit ja kõik muu. Ka vanemas eas oli ta muusikakooli osas alati ka oma poolt valmis abistama ja võttis muusikakooli arengust väga südamest osa. Selle tõttu oli minul ka haiges sagedasti temaga kokkupuuteid, kus mõnelgi korral sai nii muusika üle mõtteid vahetada ja laulukooli ülle mõtteid vahetatud. Milles ta, ma pean ütlema ja imestama, vägagi kompetentne oli. Majja just imestan, ta oli küll koorilaulude looja ja juhataja ei püüa klaverispetsialist ka temal oli mingisugune klaverikool Katekis. Ta koostas. Aga siis ma imestan tema oskust ja teadmisi, soololaulus ja häälekoolis ka selles oli tema väga teadlik ja nii et ühesõnaga haruldaselt mitmekülgne inimene, kellel olid teadmised suured ja laialdased. Maestro Jõks, seni olete tee valinud kuulatavaid heliplaat ise. Lubage palun nüüd teha väike erand ja anda valikuvõimalus minule. Heliplaadiantoloogias Eesti väljapaistvaid lauljaid on pandud kõlama ka teie hääl ja nimelt Miina Härma lauluga, kui sa tuled, too mul lilli. Miina Härmat, minu arvates minuealised ja võib-olla ka veidi nooremate inimesed teavad ja tunnevad väga hästi, nad teavad tema teeneid eesti muuseas, kas peale selle peab veel ütlema, et ta oli väga hea organisaator näiteks omal ajal praegune Tartu muusikakool, tol korral oli ta Tartu helikunsti seltsi muusikakool ja seisis ja selle ülalpidamine seisis peamiselt Miina härma õlgadel. Võttis siit ja sealt summakesid kokku korjata. Ja see ei olnud mitte kerge, ta võis ka mõne suure ärimehe juures nagu näiteks ei sul riidekaupmees Mart Märt, kes selle käest teatuid summasid kooli üheks välja võtta, sest tema esinemine oli tilli ja kui tema midagi rääkis ja midagi tahtis, siis siin ei olnud enam nii-ütelda vasturääkimist, vaid see pidi tulema. Et vot teie, teie seda tuleb nii teha ja sinna tuleb nii palju anda. Sellepärast et tema on nii väga energiline, tahtejõuline oli, suutis tema Tartu muusikakooli ülal pidada. Ta muretses siit ja sealt summasid. Riiklikud toetused olid nõrgad, peale selle ta muretses rahad, et võimaldada õpilastel õppida sealt õppemaksu maksta ja siis ka vabastati kuidagi moodu. Nii et temal selles osas väga suured teened. Tänu Miina Härma aktiivsele tegevusele võis Tartu muusikakool tegutseda. Mõnigi andekas õpilane, kes muidu võib-olla tuleks rahapuudusel oleks pidanud oma õppetööst, oleks pidanud välja astuma koolist. Aga tema abiga võis edasi töötada ja selle tõttu on meil praegugi haige mitmedki muusikategelased, kes on võrsunud nii-ütelda tartu muusikaga koolist meie muusikapõllul tegevad. Ja just tänu sellega sellele, et muusikakooli hind ülalpidaja ja hoolitseja oli just Miina Härma Leidsin vahepeal heliplaadilaekast plaadi duetiga Berliini ooperist Lazonambula. Siin laulavad tottidel Monte ja titas Kippa. Eriti meeldejäävad on minule ka veel naislauljatest just totital mond. Ma kuulsin teda kahes ooperis Elletonitseti armujoogis ja siis Bellunny Laszonambullasse tähendab tõlkes kuutõbine. On väga huvitav moment tuleb lavale tuleb hästi ümar, väiksekasvuline, aga hästi ümmarda. Aga kui tema oma suu lahti teeb, tekkis, siis ei olnud enam tahtmist vaadata tema kuju ega arme, vaid kuulata tema häält. See hääl oli võrratu. Esiteks ta oli ilus ja see lõpmata kergus ja lõpmata lihtsus, kuidas teda seda andis, kas oli kõrges asendis või madalas? See tuli nagu üks instrument, ent muidugi instrument, millel mängitakse hästi. Laval liikus tema väga lihtsalt ei olnud mingisuguseid suuri žeste ega ainult üks väikene tõstmine, see oligi muuseas ajalehtedes, kui temast tehti mõni karikatuur, siis oli see ajalehtedes ära märgitud lihtsalt käe tõstis üles ja laul. Ma ei ole kunagi hiljem enam kuulnud nii täiusliku kolaratuur sopranit, kuid seda oli totital monite. Kahtlemata oli teil nende kolme Itaalia aasta vältel võimalusi kuulata. Jah, sel ajal mul õnnestus tõesti kuulda häid nii-ütelda Depte Norrelt neto nimelt kolm, kes olid nii nagu seal mainiti, et kõige kallimalt makstud tenoreid need olid Benjamin Chiellini titas Kippa, Mauri Volpi. Neist minu meelest oli mul võimalus kuulda Benjamin childid ja titus kiipad. No muidugi, siin vististe kommentaare ei ole tarvis, sest need on niivõrd tuntud suured lauljad. Ja neid kuulates eriti ma pean ütlema, tšilli on mul meelde jäänud. Järgmine plaat viib meid juba kodumaalt kaugemal nimelt Itaaliasse kus minul omal ajal oli võimalus kolme aasta jooksul, see tähendab 25.-st kuni 28. maa aastani, õppida jooksul oli mul ka mitmelgi korral juhus kohtuda Itaalia ooperilauljatega nende seas aga just eriti matja patistiin ikka omaaegse paritonide kuningaga, kellega mul minna õpetaja kaudu oli õige sagedased kokkupuuted. Kuulates Patti skeemid, siis tuli tõesti imestada, sest sel korral ta oli juba 70 aastane, kui mina teda kuul kuulsin, oma õpetaja juures laulnud, kui ta meile laulis siis tuleb imestada tema hääle, paindlikust, hääle, kandvust, hääle kõrgust. Ühesõnaga tema hääl oli saetud, ideaalne, täpselt. Ja kui ta esitas mingisugust vallas, siis see oli nii värviküllane, igasugused tunde avaldused, need olid nii selgelt piiritletud värvitud nagu nimetatakse ja sellepärast ka nimetati teda baritonid Lõngaks. Sest tema häälekäsitlus ja tunnete avaldus, see erineb eri kaugeltki teistest sest tema ei olnud mitte nagum, sagedasti nimetatakse lauljaid, jõumees, vait oli laul ja sõna tõsises mõttes. Näiteks muidugi on Itaalias väga häid ja suuri bariton. Näiteks tol ajal, kui patistiinidel lauliselt tytar Rufo. Ja siis sel ajal, kui mina Karla kallephia, nii üks Oli oma väljenduse selle poolest teistest, ta ei kasutanud kunagi jõudu, füüsilist jõudu, vaid ta elas läbi seda tunnetega ja oma sisemise jõuga. Ta nagu sugereerida sulle, et sa pidid uskuma teda, mis tema laulis. Ma mainisin siin Carlocallefid tolleaegsed parimat Itaalia baritoni, ta erines patisteenis, tema esituslaad oli erinev, kui patistiinne oli pisut nii juurilisem, siis Carlocalefi oli väga dramaatiline. Eriti jäi mulle meelde tema esinemine, kolletus, kus temal esile kerkis tema, ütleme, näitlejavõimeid ja muidugi ka vokaalset võimet. Need kaks komponent Tim moodustasid siis tugevad tervik, tervikuse, mis nii-ütelda, kuid sa teda kuulasid terveks eluks ajaks sulle meelde jääb. Aga pöördugem Veldaga sepatistini juurde. Patistiiniga kohtusin ma esimesel aastal, kui ma Roomas õppisin taoli minu õpetajaga väga heas läbikäimises, nad olid sõbrad, lihtsalt. Ta käis sagedasti meie tundides, kuulas meid andis oma poolt tõu. Ütles ühte kui teist vajalikum, mis tarvis on lauljal tähele panna. Kui ma õppima hakkasin, siis Komine õpetaja ütles, et ta tahab lasta mul patistiinile ette laulda. Mind tuli ka päev, kus minul oli juhus seda maailma suurust palest ballesse näha ja temaga tutvuda. Muidugi minna õpetajalt, tahtis omate tahtmist veider viia ja laskis mul temale ette laulda. Sel korral veel noh, väga väikene noorlaul ja kogemusteta. Ja ootasin siis seda momenti suure kartuse ja võib ütelda ka hirmuga. Viimaks moment siis ka saabus, ma laulsin tonitseti ooperist levisiirda, toores annab armujook, see unna For tiival laagrimaid, selle aaria Aga pean mainima, et kui mul see esinemise moment kätte jõudis, ma ei olnudki nii väga ärritatud, muidugi teatud närv oli sees, aga et ma ennast kaotanud oleksin seda juhtunut. Ja on ka hiljem olen olnud selle vaatega, et kui sa oled kord juba kas publiku ees või kuskil nii tema, siis pead ennast kokku võtma ja kõik muu ununema ja nii ma tegin ka seekord. Ja siis, kui ma olin oma laulmise lõpetanud, vaatas patist kinni, mul on nii hea näoga otsa kursused, see una Bella Vootšer? Jah, ilu seal. Muidugi ta ütles siis õpetajale, et leidub veel liigu nimelt kõri käsitamises, kõripinget on veel, mis tahab ka veel viimistlemist. Aga muidugi oli minna õpetajaga nõus, ta oli ka mulle juba seda maininud. Ja nii läks meie töös siis edasi. Igav puhul ma võin ütelda, et ma teataval määral patistiini poolehoiu võitsin, mis avaldus meie hilisemates sagedastes kokkupuutes ja vestlustes, sest hiljem oli veel paljudel kordadel juhus temaga kohtuda külme oma õpetaja juures ja ka tema kodus maal seal Andreas kus temal oli oma maa-alad ja kus tema oma puhkeaja mööda saatis. Mina suvitasin üks suvi tema kodule lähedal, sest mina, õpetaja murets sinna tema lähedale mulle korteri. Ja selle tõttu oli mul võimalus sagedasti külastada tema kodust ja ühtlasi ka minu õpetaja kasvatas neil kordadel Johusteta mulle. Ta andis, nii et ma tol korral töötasin ka isegi suvel. See oli Undreas. Eks väike linnakene kontil, Janno on, nimetati see. Ja seal sealt kuni patistiini koduni oli mul ainult paar-kolm kilomeetrit käia. Tahaksin mõne sõnaga TEMA patistiinist rääkida inimesest. Kasvult oli ta üle kestmist tublisti üle keskmise, võib-olla isegi piik laia õla, Lynne väga energilise näoga pisut kongis ninaga üldse ta isik oli väga mõjuv, intelligentne, jäine Algne. Ta pärines haritud perekonnast, sest ema või vanaisa ja isa olid juba arstid olnud. Ma käitumine sellest ei saanud kunagi näha, et ta seal, sul on tegemist maailma suurusega. Et see oli nii liht sõbralik, südamlik, ei olnud distantsi hoidmist. Väikestan nii-ütelda algajate lauljatega, vaid ta suhtles nendega inimlikult ja nagu omasugustega neil kokkupuutumisel oli sagedasti juttu, ka ta oli huvitatud meie elust-olust päris ühte ja teist. Meil on siinjuures mainima patistiini oma hiilgeajal, laulis 24 hooaega Venemaal. Muidugi ta naljaks ka mõnikord ütles mõne vene, no kui palju ta vene keelt oskas, mulle tundus, et see ei olnud mitte palju, mõnikord mõned vene sõnad siiski poetas ta meie jutuajamisse. Kord oli selline juhus, mõtlesime, et Pakistani aias. Ja sõidavad kaks autod ette külalistega. Ta muutus nii pahaseks, et ma olen kodus praegu nii-ütelda puhkusel ja ta oli pahane, võttis nad vastu ja läks temaga nendega, noh, ma ruumidesse sinna tükikene aega võitis. Ja noh, lihtsalt nähtavasti ei meeldinud see assiga tulijatele dissõitsid minema. Aga huvitama mind nüüd peale selle, missugune ta tõepoolest Nonii tuli aeda tagasi, istume seal ja tolm, mingisugune must kaabu käes, tulevad mehed sinna, mehed sinna ja siis ta hakkas nendele seda kaabut pähe passima ja selle juures nii toredas, heas tujus ja nii lõbus selle juures, kuidas ühele või teisele mehele ja nii et ma ei mäleta siis kuidas see, kes seal siis lõpu lõpuks sai, aga keegi sai nüüd kaabu omas omanikuks ja tema ise tema tuju näha oli, kohe kui ta sai nii endast vabalt tunda, muutus kohe rõõmsaks, sest ta üldiselt oli väga rõõmsaloomuline, meis ainult nägin teda kord väga kurvana, väga masendatuna. Viimane kord kohtasin mina patistiiniga 1928. aastal. See oli kevadel oma õpetaja juures taoline nagu tavaliselt seal külas istus teises maast ja sel korral läksin ma ka sinna tuppa, seal nägin patistiini, seal koit, ta ei olnud mitte tavalise rõõmsa näoga vaid midagi erilist, sünged ja kurb oli tema olemas, siis ma küsisin. Maestro, mis on juhtunud? Ta vastas mulle, et tervis on halb, tutta effi niituga, kõik olla lõpetatud. Ma nägin, et ta tuju oli halb ja ma ei tahtnud teda rohkem enam eksitada. Läksin siis oma õpetaja tuppa, kus töötasime. Ja see oli ka viimane kord, kus minna patistiinid silmast silma nägin hiljem sügisel ta suli. Tol ajal, kui mina samas olin, siis liikus seal selline. Jutt võib-olla see oli ikka tõesti muidugi, mille eest ma ei saa vastutada. Kuid jutuajamine patistiini ja tytar Rufa vahel Kittorfacecipatistiinilt, et et kuidas te saate teie lähenete juba 70-le laulate, kui noor mees veel ei ole midagi märgata tagasiminekut, mina lähenen 50-le ja ometi ma tunnen juba raskusi patist, linn oli siis koputanud õlale ütelnud, et kulla Peek et asi on väga lihtne teie laulate kapitaliga, aga mina laulan protsentidega. Selles ongi see saladus. Titas Kippa, tema esinemisest on mul meelde jäänud esinemine tonitseti ooperis Armujook. See sealt tulid siis esile tema oivalised võimet. See oli jälle omalaadne laulja, kes käsitas oma häält äärmise kerguse laulvuse ja paindlikkusega selle juures muidugi mitte ainult jälgides ainult tehnikat, vaid ka oskas seda sinna seda anda kõike, mis ta laulis ka südamest, ka südamejuure pani ja sellepärast oli tema esinemine vägagi mõjuv. Kui titas kiipa plaate kuulata, siis jääb niisugune mulje, et tal ei olnud eriti võimas suur hääl. Jah, see on, seda võib tõesti öelda, et tal ei olnud mitte suur seal kuna ka itaalia lauljatel, itaalia koolil on see omapära, et ka väike hääl kandub saali. Ei ole mitte tarvis, et seal alati oleks maailmajõuline ja tugev, vaid ka väiksed hääl, et nad olid niivõrd helisevad, kõlavad ja sellisest olikat titus kiipa tal ei olnud tõesti suur hääl ei või, ja öelda, et ta tämbrilt eriti ilus ollakse muidugi ilu seal, aga et oli Itaalias ilusamaid hääli, aga tema oskas oma hääle, on häälele anda võlu. Tähendab see kandvas, see võlus südamlikus ja see pani teda kuulama ja sa unustasid enese, et sa istud teatris, vaid kuulad midagi Enskest suurepärast. Omal ajal oli väga populaarne laulja meil ka Eestis väga tuntud filmide kaudu. Schmidt. Minul oli võimalustega Ta kuulda Pariisis kontserdis, seal tal oli. Ta oli huvitav laulja selle poolest, et tal oli see siseneda väikest kasvu. Nii kui ta klaveri juures seisis siis küünarkolle klaveri peal, nii ja nii palju teda üle klaveri ei ulatunud kihku. Kuulsin teda siis Pariisis, kus ta kontserdit andis, tal oli väga suur edu, siis tal kõrged noodid olid temal haruldasem, kui ta madalasse asendisse tuli, siis oli pisut nagu kaisse seal. Aga selle eest oli koda kõrgele kõrget ei teinud temale mingisugust raskust. Oli tal muidugi suur. Ja kui siis enam saatjaga ei olnud enam midagi laulda, siis hüppas ise klaveri taha ja saatis iseennast, nii et näha oli, et tema väga hästi valdas pärit ja sest see sündis kõik nii hoogsalt, spontaanselt, vabalt ja nii teda kuulata saalis otsa, kohe siis tundus, et tema hääl laatidelt või ühesõnaga mikrofoni lauldes kõlas siiski veel paremini kui saalis. Sest huvitav just, et kudema madalasse asendisse tuli, et et siis oli tundoni kõrval hääli millistaga nii-ütelda plaatidel kuulda ei olnud. Siis nendel reisidel oli mul veel võimalus kuulda kippu murrad, noh see oli ka meil Eestis omal ajal väga tuntud filmide kaudu. Ja mina kuulsin ja nägin teda ooperis põhi. Muidugi pean ütlema tema kohta, et. Vähemalt mitte vahet Filmannitada mikrofonis või otsekohe lavalt kuuldes tundus ainult nii palju, et kui mikrofoni kaudu võib-olla tundus hääl vast oleks nii võimsam, võitu tugevam, aga üldiselt jäi ta siiski endiseks. Ja poeemi tegi tema väga kenasti väga hoogsalt. Ja ta on siiski ka küllaltki artist. Ja siis tema esinemine ja see laulmine oli küll küllaltki niisk Pramuurne kuid ta ei olnud tal siiski mitte väga nii forsseeritud, nagu tihti tikuvad bravuurselt lauljat natikumat forsseerima. Temas seda nagu ei tundnud, temal nagu oli loomulik, see mõistagi mõnikord nii näha olnud jõulised andis, see oli nagu loomulik tema juures, tema nagu isanud teisiti. Tundus, et tema kool oli hea ja peab ütlema, et tema kõrini. Maestro Jõks tean, et olete omal ajal rohkesti esinenud ka raadios. Eks erinenud tolleaegsed raadioesinemised ja raadiostuudiot märgatavalt tänastest plaadist. Minna oli selles mõttes halb, et tol ajal ei olnud mitte linte, et kus võiks peale lauluta ja uuesti korrata, jälle uuesti teha, vaid need võeti jah ja järel lõigati välja, kus oli halvasti ja nii edasi. Aga sealt tuli tol korral vahaplaatide peale naerda. Ja need plaadetmist plaadid maksid kaunis palju raha ja kui see juba kellaks oli juba suur kahju. Ja sellepärast oli plaadistamine vägagi raske, vägagi vastutusrikas. Nii et kui ikka ei vaadata sugugi hea meelega, kui midagi rikesel läks ka ei, kahte korda ei tulnud kõne allagi, see oli otsekohe uus plaat. Esivana enam ei läinud käiku, ma ei tea, mis ta on, aga siis hiljem tehti. Aga siia enam käiku ei läinud, pidi uus paigutama. Sellepärast oli, ma tean, et väga raske muidugi juba minu ajal, kui. Paremal järjel juba tehnikas edasi mindud, paremal pidi laulma mingisugusesse pruupolisse ja see oli kahtlemata palju mugavam kindlasti. Aga sel ajal, kui mina laulsin, siis seal mikrofon. Ja see oli muidugi mingisugust riputatud sinna ülesse ja isegi kui raadios laulda, siis oli olemas aparatuur suur, kus olin noolekene, mis näitab, tähendab, punase joonega oli keskele tõmmatud. Kas, kas ta näitas koda näitas ühele poole, ma nüüd ei hästi mäleta, kummale poole siis läks? Juba liialdus ei pidi tagasi tõmbama, pidid sammu tagasi astuma. Ja kui jälle sinna õige koha peale said, siis ta selle punase joone kohale jäi, et siis sinna laulma ja laulsin. Niipea kui tuli jälle mõni forte koht ja, ja kõvemini läks, pidid jälle natukene tagasi tõmbama. Muidugi, see oli omaette, väga hea selles mõttes, et ta reguleeris ettekannete, et ei tulnud mingisuguse mikrofoni mikrofoni värisemise, mida sagedaste kõvade ja tugevate hääldi juures ette tuli. Seda ei tulnud, aga teisest küljest ta muidugi viiks natukene ettekandest kõrvale, ta võib-olla ei saanud niivõrd süveneda, aga kui sellega harjusid, siis sai ka ikkagi ära tehtud. Nagu meie saate seeria alguses märkisime pole Rudolf Jõksi ettekandes heliplaatidelt võimalik pakkuda rohkem kui ainult kaks pala Ühega nendest lauluga vaikne kena kohakene. Alustasime ka oma esimest saadet vestlusi heliplaadilaeka juures. Ja lubatakse nüüdsama lauluga lõpetada. Selle sarja Rudolf Jõksi meenutustele pühendatud saated.