Läksime surnud isaga maale. Isal olid kahed prillid. Hea optika oli kallis. Pärast pringi kõrtsi istusime väikesele lagendikule. Mina näen seda selgelt. Seda lagendikku ei ole enam olemas. Seal on lepad. Me sõime muna ja isa kuuris muna. Mina juba sõin ja see oli esimene muna, mida väljas olin söönud. Me olime paar kilomeetrit maha käinud, ütles isa, et ta jättis oma lähedale vaatamise, prillid muna söömise kohta. Ta tahtis tagasi minna ja mind metsa vahele ootama jätta. Ma lubasin oodata. Isa oli kiire kõndija kuid ta oli kaua ära. Ta ei osanud ennast minu olukorda panna, ta ei võinud arvata, et mul hakkab hirm. Ma ei olnud enne üksi metsas olnud. Oli hämmastavalt hele päev, 1954. aasta varasuvel ja õhkvirvendus ümberringi igal pool kahises miski. Mu hirm oli seda suurem. Et oli väga valge. Mõnikümmend minutit pärast isa lahkumist hakkasin nagu muuseas hüüdma. Isa, kas leidsid prillid üles? Isakas leidsid prillid üles. Isa, kas leidsid prillid kätte? Iga isakas leidsid prillid üles järel pidasin vahet. Keegi ei vastanud. Igal pool kahises. Seda kohta, kuhu me pidime minema, ei teadnud, maga. Aga nüüd, kui järele mõtelda, on üsna selge, et nii mõnessegi oma noorpõlve luuletusse, kus loodustunnet vähekegi sees olen leidnud võrdlusi ja pilte just sealt, kuhu me tookord läksime ja kus ma hiljemgi olen üksi ja sinuga palju kordi käinud. Nüüd ma tean, missugune on meri erinevatel aastaaegadel ja erinevate ilmadega aga see avatud horisont, see äraminemise võimalus on talumatu. Kui ümberringi on mets, kui olen Sisemaal, võin merest välismaast ja õhusõitudest mõtelda nii palju, kui kulub. Mulle ei hakka halb. Lähen ja söön põõsast marju ega otsi uusi suhteid. Ma hüüdsin jälle. Isa, kas sa leidsid prillid üles? Ja mulle tundus, et isa vastas midagi väga kaugele, tegelikult. Siis ma ei hüüdnud enam teist korda, et mitte pettuda, kui ma vastust ei saa. Isa tuli poole tunni pärast oli prillid üles leidnud ja me läksime edasi. Ma tean, isa, kes rääkis mulle ümbruskonna taludest, nende nimedest, teedest ja metsadest ei arvanud, et see mulle meelde jääb. Aga tal oli kellegagi rääkida. Kui me lõpuks pärale jõudsime, oli mul hea meel ja ma ei osanud kellelegi midagi ütelda. Nad rääkisid teistmoodi ja olid liiga sõbralike nägudega. Mul oli väga palju riideid kaasas ja järgneva kahe kuu jooksul, mis me maal olime, vahetasin neid iga päev. Maa poistel, kes olid minu sugulased, olid suured silmad. Isa ja maapoiste isa läksid sama päeva õhtul millegipärast kala püüdma. Nad pidid kuhugi järve äärde minema, aga see järv oli tegelikult lähedal. Ma läksin igaks juhuks kaasa, et isaga midagi ei juhtuks. Isa püüdis teha kõik, et olla maainimese moodi. Ta ei teinud minustki eriti välja, rääkis minuga asjalikult peamiselt millegi toomisest või viimisest. Aga ma sain väga hästi aru, et ta tegelikult ütles sellise olekuga mulle väga tähtsaid asju kogu eluks. Niipea kui me isaga kahekesi jäime, rääkisime me natuke teistmoodi ja ma sain jälle kõigest aru. Ma sain siis üldse esimest korda millestki nii hästi aru. Nad läksid järve äärde mööda kitsast rada, kus oli ka nõgeseid. Ma olin kogu aeg seal. Kuid ometi olin ma mõttes meie Pärnu maantee kodus, mille aknast sai vahel hobuseid vaadata. Suuri aeglasi, hobuseid, kes vedasid kummiratastega vankreid. Järve ääres läksid nad lootsikusse. Isa ja maapoiste isa. Ja isa ei tahtnud välja näidata, et see on eriline. See, et nemad läksid natukene siledale järvele kala püüdma ja mina pidin kaldale ootama jääma. Isa teadis küll, mis ma mõtlesin. Ta vist teadis küll. Maa olin ta ainus poeg. Maa poiste isal oli kaks poega. Isa viipas korra käega ja ütles. Me sõidame, näe sinna, ole sa juss siin või kui tahad, mine koju, küll me siis toome kala ka. Mina jäin kaldale ja arvasin, et see järv ulatub palju kaugemale kui tegelikult. Kui nad juba väikeseks olid muutunud ja ühe niisuguse serva taha hakkasid jääma, nii et neid enam puude vahelt hästi näha polnud. Hakkasin nagu muuseas, et mitte ennast haledaks teha, hüüdma. Isa, kas saite juba kala kätte? Ja isa, kui palju kala teil juba on? Ja isa, kas kala täna ka hästi võtab? Isa kuulis hästi sest kõik oli hästi kuulda. Vesi kannab häält hästi edasi. Isa vastas. Ära hüüa midagi, ma pean siis vastu hüüdma ja kalad ehmuvad ära.