Mõned ütlevad, et mullale peab lisama puusütt ja kuna teised vaidlevad sellele vastu. Mõned soovitavad pisut kollast liivasesse sisaldavat rauda kuna teised hoiatavad liiva kasutamise eest sel lihtsal põhjusel, et see sisaldavat rauda. Ühed soovitavad jälle puhast jõeliiva teised lihtsalt turvast kolmandad hoopis saepuru. Lühidalt pinnase ettevalmistamine seemnete mahapanemiseks on suur posimine ja nõiakunst. Mullale tuleb lisanduda marmori tolmu. Aga kust seda võtta? Kolm aastat vana lehmasõnnikut ja kusjuures pole selged, kas see peab olema kolmeaastase lehmasõnnik või kolm aastat vana sõnnik. Näputäis värske mutihunniku mulda, peeneks hõõrutud, põletamata telliste savi, Labe, aga mitte mingil juhul Voltava jõe liiva. Kolme aasta vanust komposti. No võib ka kuldsõnajalakõdu ja pihutäis mulda üles poonud neitsi haualt. Kõik see tuleb hoolikalt ära segada. Aedniku käsiraamatut ei ütle, kas noorkuu või täiskuu ajal või ööl vastu fiilipi või Jakobi päeva. Ja kui te siis selle imet tegema mulla panete lillepottidesse mis on kastetud kolm suvepäikese käes seisnud vette ja mille põhja te panete läbi keedetud potikillu ning natuke puusütt ja millega mõned autoriteedid pole põrmugi nõus. Kui teil kõik on tehtud ja te olete seejuures jälginud sadu juhendeid, mis üksteisele risti vastukäivad ja mistõttu koguse Kunscop muutub ülimalt keeruliseks. Võite asuda asja enda juurde, see tähendab, külvama. No mis puutub seemnesse, sarnanevad mõned neist nuusktubakaga, teised kahvatult läikivate täi munadega, kolmandad mustjas pruunikat küütlevate jalutute kirpudega. Mõned on Latakad nagu mündid, teised ümarad nagu haavlid, kolmandad peenikesed nagu nõelad on tiivulisi, ogalisi, udemelisi, paljaid ja karvaseid, suuri nagu tarakanid ja tillukesi nagu päikesekiirtes hõljuvat tolmukübemed. Võin tunnistada, et iga sort on isesugune ja igaüks omamoodi imepärale sest elu on ju keeruline. Sellest suurest tutiga peletisest võib kasvada madal ja kuiv ohaka niru kuna sellest kollakas tingust või põrsuda lopsakas ja hiiglaslik Kotüüled on. Mis sa kostad? Lihtsalt uskumatu. Heakene küll. Kas te olete külviga valmis? Kas kastide lillepotid leigesse vette ja katsite klaasiga kinni? Kas varjasite vastu päikest olevad aknad ja sulgesid nad nii, et toas valitseks 40 kraadine triiphoone soojus? No siis on ju hästi. Nüüd algab igal külvajal energiline ja hoogne tegevus. See tähendab, ootamine üleni higisena, ilma pintsakutaja ilma vestita, küürutab ootaja hinge kinni pidades oma lillepottide kohal ja kisub pilkudega võrseid mullast, mis peavad tõusma. Esimesel päeval ei tärka midagi kuid ootaja vähkre öö läbi asemel Suutmata hommiku saabumist ära oodata. Teisel päeval tekib salapärase mullapinnale hallitus laiguke. Oota ja rõõmustab, et see ongi esimene elumärk. Kolmandal päeval ronib midagi pika valge jala otsas mullast välja ja hakkab kasvama nagu hull. Ootaja juubeldab peaaegu valju häälega, et ongi käes ja hoiab esimest võrset nagu silmatera. Neljandal päeval, kui võrse on juba võimatult pikaks veninud poeb ootaja südamesse rahutus. Et äkki on umbrohi. Ja peagi selgub, et säärane kartus polnud aluseta. Need esimesed pikad ja peenikesed, mis lillepotist võrsuvad, on alati umbrohi. Ilmselt on see mingi looduse seadus. Asja eest teist taga pakatab nii umbes kaheksandal päeval või veelgi hiljem ühel salapärasel ja seletamatul hetkel. Sest mitte keegi pole seda kunagi näinud ega jälginud. Vaikselt-vaikselt mullapind ja esimene võrse pistab nina välja. Ma olin ikka arvamisel, et taim kasvab juuretise näol seemnest allapoole või siis jälle nagu kartulipealne seemnest ülespoole. Ma ütlen teile hoopiski mitte. Peaaegu iga taim kasvab seemne all ülespoole, tõstes oma seemet nagu mütsi peas, kõrgemale. No kujutlege vaid, kui lapsed kasvaksid, kandes seejuures oma ema pea peal. See on ju lihtsalt loodusime. Kuid säärase jõumehe trikiga saab hakkama peaaegu iga võrse. Ta tõstab seemnetest aina julgemalt kõrgemale, kuna ta selle ühel päeval pillab maha või heidab kõrvale. Ja seisabki teie ees Alasti ja habras pontsakas või vibalik ülal kaks naljakat lehekest. Ja siis ilmub nende kahe lehe vahelt. Aga mis ilmuks, seda ma veel ei ütle. Nii kaugele ma veel ei ole. Ainult kaks lehekest kahvatu varrekese küljes kuid see on nii vaimustav, sellel on nii palju variatsioone igal taimel, omamoodi. Mis ma tahtsingi ütelda? Ahja? Ei midagi, ainult seda, et elu on palju keerulisem, kui me seda oskame kujutleda.