Eesti maja ongi peamine, meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus, valik, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, mu sünnimaa. Aga Isamaa jääb ikka mulle. Eesti Eesti lugu. Tere. Suurbritannias elas enne teist maailmasõda ja umbes pool 1000 eestlast, enamik Londonis, suur eestlast. Ta laine läks saareriiki pärast teist maailmasõda. Pooled neist läksid aga edasi ülemeremaadesse. Suurbritannia on meelitanud edasi ka pärast taasiseseisvumist Ühendkuningriigi eestlaskonnast, räägib Glasgow ülikooli eesti keele ja kultuuri õppejõud Lea Greenin, saate toimetaja Piret Kriivan. Küll aga jõudis esimene eestlane Briti saartele. No seda on väga raske öelda, kui nüüd väga täpselt teada, millal jõudsid sinna näiteks esimesed ungarlased või või noh, sellise Euroopa rahvaesindajad, kellel oli oma riik juba olemas on ütleme, seitsmeteistkümnendal sajandil, siis läksid sinna ülikoolidesse õppima. Aga eestlased, kes olid siis okupeeritud ju mitmete suurte võimsate riikide poolt Euroopas. Et jaa, etnogenees on ju ka suhteliselt hiline asi. Et nende kohta ma arvan, et meil ei olegi võimalik teada saada, millal siis esimene eestlane sinna tatuses taimset siis politseihari Venemaalt või siis võib-olla ka Rootsi riigist või millise, millise krooni all parajasti Eesti siis tollel ajal võis olla. Aga näiteks Nigol hindo on kirjutanud sellest, Janne Valmas on ka siis oma artiklites maininud et kuskil 1850.-te aastatel siis sattus Saaremaalt sepa nimeline nooruk kes põgenes laevapoisiks ja hiljem elama Suurbritanniasse ja on teada ka teisi eesti soost meremehi, kes siis olevat Suurbritannias elanud põhiliselt siis sadamalinn kaardifi piirkonnas. Aga jah, kuna siis nadi pruukinud ennast ise eestlasena veel tunda siis või kuidas nad sinna täpselt kirja pandi? Sellest ei ole eriti palju teada, aga siis 20. sajandi alguses hakkavad eestlased tulema Suurbritanniasse põhiliselt Londonisse ja anne Valmas on kirjutanud sellest, et siis olevat olnud üsna lihtne jääda Suurbritanniasse elama. Olevat läinud vaid viite naela ning nõusolekut hakata käsitööliseks. Aga need varased tulijad nende kohta on ka teada, et nad siis assimileerusid üsna kiiresti, abiellusid kohalikega ja kaotasid oma keele. Ja 1900 kolmekümnendatel aastatel, siis suurenes Eestis sisserändajate arv, sest olid sellised riikidevahelised lepingud, millega siis välismaalastele oli võimalik Inglismaale Suurbritanniasse elama asuda. Nad tegid siis kodutöid, olid nagu koduabilised ja õppisid siis keelt ja elasid siis briti perekondades. Siis läksid põhiliselt naised, tüdrukud jah, jah, läksid sinna keelt õppima ja tööle. Ja enne teist maailmasõda siis Briti Nõukogu hakkas jagama stipendiume ja näiteks Cambridge'i ülikooli tuli õppima Eestist noor füüsik endale aru ja kes on väga tähtis, oli hiljem väga tähtis tegelane väliseesti kultuuriloos. Temast sai pagulaskonna aktiivne juht ja, ja abistaja ja siis, kui juba pärast teist maailmasõda tuli suurem põgenikelaine, siis tema aitas neid inimesi ja hiljem emigreerus perega Kanadasse, kus ta asutas Eesti arhiivi Torontos. Ja nüüd organisatsioonides rääkida, siis on teada ka, et juba 1918. aastal asutati siis Londonis esimene välis organisatsioon Londoni Eesti ilma parteid, sotsiaalgruppe oli tema nimi, aga see, et eksisteeris kõigest siis ühe aasta. Ja 1921. aastal asutati siis Londonis eesti selts, millel oli ka siis oma raamatukogu ja teatritrupp. Jaa alguses seal oli kuskil paarkümmend liiget, aga siis kolmekümmet laastatel olevat olnud juba kuskil 70 liiget. Ja noh, siis tulebki, tuleb siis see suur segadus, teine maailmasõda ja teise maailmasõja lõpul Eestist lahkunud inimesed, kes siis said paatidega Rootsi, aga need, kes maismaad mööda lahkusid või keda siis sakslased evakueerisid, nemad sattusid siis kõik Saksamaale pidid seal töötama saksa riigi hüvanguks ja kui seda üks kord läbi sai, siis oligi Saksamaal. Noh, On teada, et siis erinevatel andmetel kuskil 90000 eestlast lahkus Eestist ja sinna Saksamaa tyypi laagritesse sattusid siis kuskil võib-olla nii 6000 nendest ja deebee, mis tähendab siis display Pösson ehk siis eesti keeles oleks ta maapagulane. Ja nendele muidugi anti võimalus koju tagasi pöörduda. Nüüd oli ka nagu selline õnneasi, et kuhu tsooni sa siis sattusid, kui Saksamaasõja lõpul tsoonideks jagati, et prantslased ei käitunud eestlastega eriti viisakalt ja ja muidugi Nõukogude Liidu tsoonist ka, siis saadeti need inimesed kohe kiiresti tagasi. Aga Ameerika ja Inglismaatsoonides nad olid laagrites neid Screeniti pidevalt, mis tähendab siis seda, et neid prooviti siis nagu praegu tänapäeval, kui pagulased tulevad, siis proovitakse välja sõeluda need, kes on siis olnud kas kurjategijad või siis sõjaväega seotud kuidagi siis ei sobi sinna maa, pagulase pagulaste seltskonda. Ja siis hakkasid juba tekkima ka esimesed võimalused Saksamaalt lahkuda, sest ega nendel seal ka kerge polnud. Ma olen lugenud inimeste päevikuid ja teinud ka intervjuusid nende inimestega, kes TIPi laagrites tollel ajal olid ja raske oli see, et tööd ei olnud noh, töötavad ametlikult teha ei tohtinud, neid küll poputati, saadeti neile toidupakke riideabi, aga inimene tahab ju midagi asjalikku teha. Ilmselt tänu sellele, et nad ei pidanud tööl käima, siis neil kujuneski välja seal ikka väga korralik seltsielu, eestlased üldse Baltikumi tyyp piid olid siis väga hästi organiseeritud, neil olid laagrites omavalitsused ja hakati tegema koole ja rahvatantsugrupp, laulukoore asutati käsitööringe ja arvataksegi. Et eestlaste seltsielu, siis mispärast hiljem paguluses ka mis oli ka väga märkimisväärne, kujuneski välja sil nendes tyypi laagrites, kus nad said siis pühenduda sellele ja ja see nagu see väliseesti ühiskonna struktuur siis kujunes juba välja seal Saksamaal. Aga jah, ega seal ei olnud kerge, ma olen lugenud ühe inimese päevikut, kes siis iga hommik alustab oma päeva sissekannet sellega jälle üks tühi päev, kus mitte midagi teha ei ole. Et inimesed tahavad olla kasulikud ja tekkisidki, siis need esimesed tööskeemid. Ja noh, muidugi ma pean seda mainima ka, et ega need tagasi pöörduvaid ei olnud ju palju, et neid oli üsna vähe, kes siis Nõukogude liitu tagasi pöördusid mitmetel erinevatel põhjustel. Aga kuidas siis Inglismaale Suurbritanniasse jõuti? No see oligi see, et Suurbritannia oligi kõige esimene, kes siis töötas välja tööskeemi, esimene tööskeem oli Balti luiged. Valged luiged on ka kutsutud seda ja jah, kõige esimene ja kõige suurem pagulasi vastuvõttev riik Lääne-Euroopas oligi siis Suurbritannia. Noh, seda nad ei teinud ka siis mitte humanitaarsetel põhjustel, vaid lihtsalt sõjast räsitud riik. Saksamaa pommitas Suurbritanniat, kuigi neetis maitsi ei, Anastatud olid suured purustused, riik oli vaja üles ehitada, oli vaja töökäsi. Ja miks siis need Balti luiged just, et miks nad eelistasid balti Raisi, nad arvasid siis, praeguseks on kõik kiu riigiarhiivis kättesaadavad need dokumendid, mis olid siis 50 aastat salastatud valitsuse omavahelised nõupidamised ja protokollid ja materjalid, kus siis on väga ilusasti näha, et Balti naisi peedi sobivataks, kuna nad olid valdavalt siis protestandid noh, välja arvatud Leedu, aga aga olid protestandid, olid puhtad, korralikud, sobisid ka nahavärvilt sinna briti ühiskonda. Nendelt siis loodeti seda, et nad abielluvad briti meestega ja hakkavad lapsi sünnitama ja kasvatavad seal või tõstavad iivet Briti ühiskonnas ja nendest saavad siis briti ühiskonna täisväärtuslikud liikmed kiiresti assimileeruvad. Seda muidugi ei juhtunud. Juhtunud kas naine assimineerunud või ei läinud selle mehele ja mitte kumbagi ei juhtunud alguses, sest esimene skeem, see alustasid 46. aastal. Ja noh, need pragmaatilised põhjused, miks siis neid Paldi naisi hakati värbama ainult üksikud terved pidid nad olema siis. Ja Briti ühiskond tollel ajal oli vägaksenofooblik, seal ei olnud palju võõramaalasi, on elu suurim impeerium, aga britid pidasid ennast ikkagi nagu maailmakuningateks, kui võib öelda. Ja välismaalasi koheldi seal siis tugevate eelarvamustega ja kui inimesed, kes noh, sellest on jälle Elin toona on kirjutanud päris pikalt oma raamatutes näiteks kolm valget tuvi ja ka teistes oma oma romaanides, mis on siis ka autobiograafilised sellest, kuidas siis eestlased läksid Suurbritanniasse. Teadlased, seal Shakespeari maa ja see on Euroopa kultuuri. Kultuur maa ja, ja suurte soovida ja, ja teadmistega ja nad sattusid mingisse jubedas Dickensliku sellisesse tuttavasse slummi, kus neid ümbritsesid siis väheharitud ja inimesed ja neil oli alguses väga raske sealsest nende staatus ju muutus, kui nad olid valdavalt keskklassi hulgast valdavalt haritud siis Inglismaa seisuse ühiskond ei aktsepteerinud neid sellisena, vaid nad käisid Tööl nendes suurtes ketrusvabrikutes ja olid koduteenijad, olid haigla, teenijad, haigla, koristajad kõige madalamal ühiskonnaastmel siis. Ja minu intervjueeritavad ka sageli siis meenutavad seda. Tihti kutsuti siis neid mitmesuguste sõimunimedega nagu Plalifoninarsse pagana võõramaalased või isegi naad siis et nad natsideks ja ja isegi see, mis olid laadis ametlikult käibel termin, mis praegu selles kontekstis tundub ka nagu poliitiliselt väga ebakorrektne, oli Eilien nagu muulane või, või noh, Heljan on ka Tullukas. Et see oli siis nagu ametlike ametlik termin nende jaoks ja siis ametlikus dokumentatsioonis veel Jurbjevolandil vööklas ehk siis Euroopa vabatahtlikud töölised, see termin pidi jällegi lähendama neitsist briti elanikkonnale, tuues välja selle, et nad on vabatahtlikult tulnud siia tööd tegema, et nad on head meie ühiskonnale kasulikud. Ja noh, alguses arvati tõesti siis ainult noori naisi ja siis väga paljud naised, kellel olid pered juba, nad pidid oma pered maha jätma ja minema üksipäini hiljem siis oli võimalik siis perekond järele kutsuda ja nad pidid siis kuni viis aastat töötama nendele kindlaks määratud ametikohtadel ja kui nad seda lepingut murdsid, siis nad saadeti siis Saksamaale tagasi? Jaa, siis need teised skeemid järgnesid ka peatselt. Nende Hei, oli siis juba selline tööskeem, millega värvati ka mehi. Mehed sattusid siis ka põhiliselt suurtesse vabrikutesse või siis maapiirkondades põllutööle olid sellised põllud, laagrid, kus nad elasid ja samuti siis peret ei olnud võimalik alguses kaasa võtta, vaid hiljem siis perekonnatoode. Väga sageli elasid nad siis nendes põllude laagrites veel aastaid pärast seda, kui nad olid maale jõudnud, seal ei tohtinud siis naised ja mehed ühes toas elada, sageli olid perekonnad eraldatud üksteisest ja ja ei olnud siis sugugi kerge oma oma elu alustada jälle siis Suurbritannias. Meil oli palju piiranguid, siis neil oli piiranguid ja nad pidid töötama kindlal töökohal. Kui nüüd see viis aastat läbi sai, siis võisid nad hakata vabalt tööd otsima, aga siis tekkisid kohalike selle protestid. Protestimarsid ja piketid, tulevad välismaalased ja võtavad meie eest ära. Et igal pool on kardetud neid, kes on riiki sattunud. Ja muidugi eestlased ise, kuidas nemad ennast nägid. Nad ei näinud ennast siis ei nende Euroopa vabatahtlike töölistena ega siis majandusmigrantidena, vaid nad ikkagi olid pagulased, nad elasid siis selles ühiskonnas, hoidis väga kokku ja meil olid oma organisatsioonid, seal tekkisid esimesed eesti majad, võeti laenu, osteti maja, kus siis käisid koos rahvatantsutrupid ja koorid ja eesti kooli hakati kohe mitmes linnas tegema ja ja ikkagi see Eesti seltsielu oli neli põhiline, sest nad tegelikult alguses üldse ei haakunud, vastupidiselt siis Spliti võimude soovunelmana, nad ei haakunud üldse siis brittidega, nad olid sattunud nagu täiesti võõrasse keskkonda ja jällegi helin toona kirjeldada oma raamatus sipelgas sinise kausi all, aga kenasti siis kuidas üks selline haritud eesti mees, kes käib tööl portfelli ja, ja korraliku mantliga, siis satud nende nii-öelda nende harimatute veidi prolede seltskonda, kuidas teda mõnitatakse, siis temal on võileib kallis ja kaabu on tal peas ja, ja need neid siis peeti balti pagulasi peeti sisse nipsakateks ja et nad proovisid kuidagi nagu kõrgemad olla sellest Kletti töölisklassist, kelle hulka nad siis sattusid ja kelle hulgas nad elasid. Ja mis oli eriti traagiline siis need lapsed, kes siis sattusid sinna, seal oli siis piirang nende haridusele Inglismaal et 11 pluss eksam, mis tähendas seda, et kui sa selleks ajaks ei osanud selleks vanuseks ei olnud ära õppinud inglise keelt ja su kooli õppetulemused olid siis ütleme madalad või need üldse puudusid siis sind suunas Te kohe siis noh, seal oli nagu kaks võimalust, siis kas minna edasi õppima või siis tööstuskooli ja siis sellised, kes siis sinna kes ei suutnud siis mingisse heasse kooli saada oma õppetulemustega, siis nendega eriti ka enam koolis ei viitsitud tegeleda, vaid nad siis olid määratud sellele, et kui nad saavad kuskil 15 16 aastaseks, siis nad lähevad tööle ja hakkavad siis Briti ühiskonnale kasu tooma. Töölistena ikka tõenäoliselt selline olukord eestlastele ei meeldinud ja see ongi siis põhjus, miks hakati Inglismaalt lahkuma ja see on üks põhjusi, kes juba vähegi said ennast uude maailma sokutada, siis ka laagritest võeti Kanadasse, Itaaliasse, Ameerika ühendriikidesse said inimesed minna ja sealt hakkasid siis tulema kirjad, kuidas seal on elu palju parem. Noored said hariduse, väga paljud sellepärast lahkusid. Ja teine põhjus oli see, et mingil hetkel viiekümnendatel aastatel inimesed said aru, et ega mitte midagi tegelikult ei muutu. Kui alguses loodeti, et lääneriigid astuvad Nõukogude Liiduga sõtta ja Balti riigid vabastatakse taas, nad saavad siis koju pöörduda, siis ühel hetkel nad said aru, et seda ei juhtu. Muidugi see ka, et nad ei tundnud ennast kindlana Euroopas, sest Nõukogude Liidu käsi oli pikk, kui ka Suurbritannias pidevalt siis Nõukogude Liidu saatkonna töötajad ja igasugused kahtlased isikud tülitasid neid, saatsid neile Lendlehti, helistasid, koputasid uksele ja kutsusid tagasi nõukogude liitu, avaldasid neile survet ja see ka väga paljudele siis ei meeldinud. Ja otsustasidki siis nad uue maailma kasuks väga-väga paljud missugustes Suurbritannia piirkondades pärast teist maailmasõda siis eestlased, et elasid ja kuhu nad kõigepealt Saksamaalt suunati, kas peamiselt Londonisse? Ei no see oli erinev suvad ja siis sinna, kus oli vaja Balti luiged. Põhiliselt töötasid siis teenijatena, koristajatena, sanatooriumid, haiglates ka kodudes. Ja Ma tean inimesi, kes läksid Londonisse, aga enamik neist suunati laiali üle kogu Suurbritannia ka sinna Šotimaale sattus mitmeid neist. Ja kui nüüd hakkasite läände heiskeemiga inimesed minema, siis nemad sattusid siis. No väike osa sattus ka kaevandustesse, aga põhiliselt põllutööle või siis suurtesse vabrikutesse ja kui me vaatame Inglismaakaarti, siis need olid seal kuskil liid. Bradford, see piirkond siis Inglismaa põhjaosas ja põllumajanduslaagrid ka, sest noh, need siis likvideeriti pea peatselt, kui tekkis, siis oli neil võimalik vabalt töökohta valida, siis eestlased hakkasid sealt nendest laagritest ka ära minema ja ja tollel ajal ei olnud ka eriti vajadust enam nende nii-öelda selliste põllutööliste järgi, keda siis taludesse suunati, sest talud olid leidnud omale juba sobivat sulased selleks ajaks ja ja Need laagrid siis likvideeriti kuskil 50.-te aastate esimesel poolel. Nüüd need lapsed, kes siis olid sinna sattunud, siis mitmed neist leidsid sponsorid siis vanemate tööandja, kes siis soodustas nende haridust või nad said mingi stipendiumi, said koolis edasi õppida, aga jah, need, kes siis sinna alla ei läinud, sellest jälle siis Elin toona kirjutab oma raamatus, kuidas Ta sattus Sist teismelise tüdrukuna ketrusvabrikusse tööle ja ja kui masendav see oli seal ja kuidas ta siis hiljem tal õnnestus hiljem sellest välja rabeleda, saada haridus, ta käis kunstikoolis, õppis näitlejannaks ja ilm hakkas kirjutama ja hiljem siis emigreerus ka Ameerikasse. Aga jah, see kõige, võib-olla kõige raskem oligi neile see, et see Briti ühiskond ei võtnud neid omaks. Nad olid nagu täiesti eraldi, nad ei kuulunud ühessegi sellesse seisusesse briti mõistes ja, ja see muidugi pani neid kokku hoidma kõvasti. Kuidas need, kes Suurbritanniasse alles jäid, kuidas need edasi elasid, kas eestlased hoidsin kokku ka ikka ja nad ikka hoidsid kokku täitsa noorem põlvkond, kes olid siis lapsena väikeste lastena läinud Suurbritanniasse või seal ka sündinud. Ma olen intervjueerinud mitmeid inimesi, kes ise ka on meenutanud seda suurt potestimis, neist tekkis, kui need sunnid siis eesti keelt rääkima ja eesti koolis käima laupäeviti kui teised või pühapäeviti, kui teised lapsed siis said väljas mängida. Ja kuidas eestlased olid ikka kuidagi erinevad selja, nende riietus oli teistsugune ja ja väga paljud nendest tahtsid siis sulanduda kiiresti sinna Briti ühiskonda, näide märgatakse neid, et nad ei jääks siis silma. Ja ma tean ka ühte sellist inimest, keda siis tõesti koolis Norriti ja kutsuti natsiks sakslaseks ja tema keeldus eesti keelt rääkimast pärast seda ja eestlastega üldse suhtlemast ja ja noh, ei räägi enam eesti keelt. Aga igasuguseid drastilisi lugusid oli seal tõesti. Aga jah, eestlased käisid koos oma eestimajades tegid oma ringe, laulukoore, neil olid suured peod tähistasid siis Eesti tähtpäevi alati koos suurte pidudega ja lastel oli siis Eesti kool. Tegelikult nüüd, mis siis juhtus, oligi see, et kui see vanem generatsioon hakkas tasapisi ära surema ja siis ka nooremate hulgast enam ei olnud võib-olla nii palju, kes oleks siis Eesti asja edasi vedanud, siis nendele sorri teha, eestlastele oli väga suureks abiks või ka see, et kui Eesti sai vabaks ja tuli uus laine, neid eestlasi, kes hakkasid Suurbritanniasse kolima, siis hakkas jälle eestlaskond kasvama, seal. Aga muidugi nüüd alati on ju see, et kui nüüd uued tulevad, siis vanade ja uute vahel ka vahel tekivad konfliktid või ebakõlad ja sageli ei mõisteta 11 ja Eesti ajakirjanduses on ka sellest olnud. Tom on kirjutatud, kuidas siis olid vanad ja uued omavahel vahel mõnes kohas kemplema kipuvad, et kes on siis õigem eestlane, et kas on see, kes on nõukogude võimu all kannatanud või siis see, kes on välismaal kannatanud, olles ära lõigatud kodumaast ja igatsenud eesti järgija eestlast üles üleval hoidnud seal noh, teadmata, kas siis kunagi Eesti vabaks saab või mis eestlastest üldse saab ja kas eesti keel ja kultuur ilmanen täideta, mitte ära ei kao. Ja nüüd võib öelda jälle, et elu on küll käima läinud, sest noh, Eesti koolid on, Londonis on eesti kool juba päris pikalt tegutsenud, nüüd on ka Põhja-Inglismaa eesti kool mis tegutseb ja Šotimaal küll ei ole, seal on, seal on küll suhteliselt palju eestlasi, aga nad elavad väga kaugel üksteisest ja me paar aastat tagasi proovisime seal kirjutasime projekti, isegi tahtsime toetust ja kõik, aga aga see oleks ka siis, kui me oleksime saanud Eesti riigilt toetust, oleks ta läinud ikkagi niivõrd kalliks inimestele, et kui tänapäeval muidugi on olemas ka muud vahendit ja eesti lapsed saavad eesti keelt õppida internetis mitmed õppeprogrammid ja võimalused, veebilehed. Aga kes on need, kes on nüüd pärast taasiseseisvumist läinud? Noored-vanad, haritud keskmise haridustasemega mehed, naised? Kummaline on see, et tegelikult ka käisin paar aastat tagasi oli juttu, et isegi Eesti saatkond Londonis ei tea päris täpselt, kui palju eestlasi Suurbritannias ja kui, kus nad täpselt elavad ja väga paljud ei ole ennast siis saatkonnas registreerinud, aga mitmel põhjusel. Ja nüüd kontekst on muidugi muutunud. Kui vanasti hoiti kokku ja oli midagi sellist diasporaa sarnast siis tänapäeval, kui on olemas internet ja odavlennufirmad lendavad siis Eesti keeles on väga tore sõna, nüüd hargmaisus siis tähendab seda, et inimesed tunnevad, et nad elavadki mitmes riigis korraga. Kas siis otseselt, kui sul on jalg mõne riigi pinnal või siis virtuaalselt, sul on olemas ID-kaart, sa võid valida. Sa võid teha, anda digiallkirja, võtta osa igasugustest muudest toredatest asjadest interneti teel. Satelliittelevisioon Ma tean ühte perekonda, kes elab Põhja-Šotimaal ja nemad on siis see ülemine piir, kus saab veel sätti antenniga näha Eesti telekanaleid. Ja kui sa sellises kohas oled, siis noh, räägid eesti keelt, sööd eesti leiba, vaatad eesti telekat ja sul ei tekigi tunnet, et sa ei ole Eestimaal. Mis seal akna taga on, pole seal, on, ei ole oluline, et see on andnud väga suured võimalused siis tõesti inimestel elada nagu korraga mitme, mitmes ühiskonnas mitmes riigis. Ja see selline kodumaast ära lõigatud tunne ei tekigi. Kes nad seal siis on? Inimesed on läinud töö üle, väga palju on üliõpilasi, sest väga prestiižne on ju saada inglisekeelne haridus, mitte Inglismaal on ülikoolid tasulised, seal on päris kõver Nad, õppemaksud seal võib-olla isegi kuskil 6000 naela semestris, veni oleneb ülikoolist, aga Šotimaal Euroopa Liidu kodanikele on ülikooli õppevõi esimene kraad, tähendab, on tasuta. Ja selle tõttu on ka näiteks Šotimaal tänapäeval hästi palju eesti soost üliõpilasi. No ma arvan, et kaaskus võib-olla kuskil 80 vähemalt kui mitte rohkema aberdiin-is, on need vist ilmselt kõige rohkem ikka paarsada. Enim purgis on päris korralik, seal on ka Eesti üliõpilastel eesti selts tekkinud väga aktiivselt korraldavad Eesti pidusid ja üritusi. Eelmine president meil näiteks, tõi kohale ka 40 rahvatantsijad Tartust, andsid suure uhke kontserdi Edinburghis ja ja ka väga hästi on neil see eesti seltsielu seal käima läinud. Berliinis on väga aktiivsed tudengid. Jaa, sageli on ka nii, et kui nüüd noored inimesed satuvad siis sinna Suurbritanniasse nende eesmärk on muidugi muidugi õppida keelt või teenida raha. Ja kui pärast sõda oli nagu primaarne osaleda Eesti üritustel ja teha Eesti asja, siis tänapäeval ei minda ju sinna sellepärast, et Eesti elust osa võtta, vaid pigem just selleks, et, et saada siis palju kohalikke sõpru, võtta osa kohalikust kultuurielust ja siis sageli ongi need, kes on läinud, nad ei ole ka proovinud siis otsida eestlastega kontakti. Ja ka noh, see saatkond näiteks ei tea, kui palju kuskil elab neid või või mida inimesed seal teevad. Ja nemad ei tule ka nendele eesti üritustele. Londonis on väga võimsad peod, neil on iga aasta jaanipidu väga uhke aga ilusas kohas peavad seda ja ka jõulupidu, kus on ikka sadu inimesi kohal ja väga tore kultuuriprogramm vabariigi aastapäeva aktus Londonis. Uhkelt tähistatakse igal aastal. Aga jah, kõik, kes seal on, et need ei pruugi selle asja vastu üldse huvi tunda, tänapäeval võib-olla plaanivad ka kohe-kohe tagasi tulla ja see on ka teine asi, et inimesed lähevad sageli sinna mõeldes, et noh, mul on praegu selline ajajärk, elusat, ma tahaksin Eestist ära või. Ma kaotasin töö, et lähen, teenin natuke raha seal paar kuud või aastakese ja siis ma tulen tagasi. Aga noh, sellest aastaseks saada 10 aastat ja või keegi, kes läheb sinna sellise sooviga jääkski sinna elama võib üsna ruttu pettuda ja tulla tagasi või minna hoopis mingisse järgmisse riiki. Euroopas on tööjõu vaba liikumine ja ja siis selle tõttu inimeste plaanid ka muutuvad, aga väga tihti. Ja noh, väga paljud tudengid muidugi, kes on sinna läinud õppima neljaks aastaks, teades, et nad tulevad pärast seda tagasi, siis leiavad endale seal armsa maja või leiavad mõne toreda töökoha ja jäävadki sinna. Te rääkisite Endel Aruojast ja Elin toonast. Kindlasti on veel Suurbritannias elanud inimesi, kes on olulised teada nii briti eestlastele kui ka meile siin endale aru ja oli selles mõttes, tal oli väga hea lähtepositsioon, ta sai Cambridge'is stipendiumi enne teist maailmasõda ja kui Molotov-Ribbentropi pakt allkirjastati ja sõjabaasid, tehke Eestisse ja noh, siis hakkas juba sõda peale siis seda stipendiumi pikendaks tee nii, et ta sai terve sõjaaja olla kenasti Suurbritannias teha teadustööd. Ta oskas väga hästi inglise keelt ja siis tegi siis väga tihedalt koostööd Eesti saatkonnaga. August Torma oli siis tollel ajal Eesti vabariigi suursaadik. Ta jäi sinna edasi ka veel pikkadeks aastateks pärast sõda. Tiina Tammann kirjutanud temast raamatu. Icke soovib August Torma elu kohta rohkem teada saada ja pärast sõda siis eestlaste elu kohta Inglismaal siis kindlasti soovitan lugeda. Ja Ta siis väga aktiivselt osales selles, et eestlasi seal järje peale aidata. Eesti inimesed kirjutasid talle, tema kirjavahetus on ka säilinud, see on fantastiline allikas. See asub praegu Kanadas tema tütre juures, tal on eraarhiiv. Ma olen seda ise näinud. Ja kuidas inimesed siis küsisid abi, kuidas ta siis neid aitas. Ja tema hakkas siis ka välja andma Eesti kohta infotrükiseid, tegi väga head teavitustööd siis Briti ühiskonnas selle kohta, mis siis balti rahvastega on juhtunud ja osales väga aktiivselt siis mitmel eri tasandil siis eestlaste abistamises Eesti tutvustamise siiski ajaloo tutvustamises siis beebile Šotimaalt, nüüd üks väga markantne isik, Reneebeermann, kes on siis sellest kuulsast Beermanide pastorite dünastiast. Tema küll otsustas minna õppima juurat Tartu eestikeelse Tartu Ülikooli. Aga see on väga huvitav perekonda, nende perekonnaloost on ka kirjutatud, muidu raamatut ja internetis on ka võimalik selle kohta otsida. Tema vennad läksid pastoritakse ja ta siis oma noore perega lahkus Eestist Saksamaal sõjakeerises pärast sõda, Nad leidsid jälle. Leidis oma pere üles ja siis saadeti ta selle läände, Hei, tööskeemiga Suurbritanniasse, kus ta töötas mingises marjamarjakasvatuses või korjasid seal Marju moositehase jaoks. Ja siis, kui küsiti meeste käest, et nii, et nüüd on meil vaja saata paar inimest Šotimaale, et kes tahab sinna minna, siis kui keegi teine ei astunud ette, siis tema tundis nagu kohustust, et keegi peab ju minema ja oli nõus ise sinna minema. Ta sattus ka mingisse töölaagrisse päris seal soti mägismaal kaugel igasugustest linnadest ja tal kuna ta oskas keeli siis ta sattus ühte sellisesse laagrisse tõlgiks, et Ukraina, Poola, Balti inimesed ja tema siis tõlkis ja vahendas. Ja tema perekond ka hiljem tuli talle järgi, tema on selline huvitav mees, kuna ta juurat õppinud, siis ta sattus lõpuks Glasgow ülikooli nõukogudeõpingute õppetooli ja luges siis erikursust Nõukogude juriidilisest süsteemist ja õpetad seal muide ka vene keelt, eesti keelt, tollel ajal ei olnud seal kellelegi õpetada, selle vastu ei tuntud huvi, aga küll ta siis oli oma vene keeleõpperühm ja ta oli väga selline markantne tegelane ja kirjutas siis ka teadusartikleid, muidugi siis nõukogude õigussüsteemist ja, ja tema siis lõpetas oma elu, Akadeemikuna sai tagasi siis sellisele vaimsele tööle, aga ka töötas siis nendes töölaagrites, hiljem töötas isegi paar mänina mingisuguses paaris kuskil. Et ega eestlastel ei olnud kerge siis seal seal hakkama saada. Tänapäeval on siis iga tegutsevad Eesti majad veel mitmes mitmes Inglismaa linnas, Londoni Eesti maja ja on Bradfordis Eesti maja ja nuttinglemis. Ja antakse ka välja eestlaste ajalehte, Eesti esimene number sellest ilmus juba 1947. aastal ja no sellest olen ka kuulnud lugusid, kuidas siis kirjanik Gert helbemäe trükkis seda oma toas sellisel vanaaegsel trükimasinal esimesed eksemplarid ja ta olevat siis sinna trükimasina alla pannud padja sest tema korteri perenaine tollele siis ei meeldinud, kui tekitati müra korteris ja ja kuidas siis neid esimesi numbreid saadeti postiga ja hiljem siis hakati seda ajalehte trükkima ja omani ilmub, ilmub kord kahe nädala tagant ja praegu toimetatakse seda siis Nottingham ist. Tellijaskond muidugi väheneb kogu aeg ja, ja on mitu korda, siis on olnud juttu ka sellest, et peaks siis sellisel kujul selle ajalehe väljaandmise ära lõppema, tema aga ta on siiski vajalik. Nende nimetasite küll, et väga paljud, kes nüüd uuemal ajal lähevad, et nad ei, neid ei huvitagi see eestlaste elu sealpool. Aga sellest hoolimata ilmselt tuumik on ikkagi eestlaste tuumik tegutseb ja hoiab kokku Inglismaal Suurbritannias, selle kohta võiks öelda nii, et aktiivsete eestlaste protsent on igal pool sama. Aga see oleneb siis sellest, et kui palju eestlasi on mingisse kohta sattunud, et näiteks seal Šotimaal, kus on üsna mõnes paigas üsna vähe neid, siis võib-olla seal paar aktiivset eestlast, kes teevad seal midagi, aga Londonis, kus on palju eestlasi, seal on ka aktiivsete eestlaste protsent suurem ja Londoni Eesti seltsil on väga tubli laulukoor ja rahvatantsurühm. Ja neil üritused kogu aeg toimuvad seal, seal lisaks on siis ka Eesti gild Londoni, Eesti gild tegutseb nii, et seal on jah, elu on käima läinud ja kuskil, kus on neid siis vähe on neid eestlasi, seal ei pruugi siis suuri sündmusi teha või olla. Aga just see, et eestlased, need seal välismaal olles enam ei tunne huvi selle välismaa eesti kultuuri vastu. Nad ju elavad tegelikult seal tänu sellele hargmaisele, nad elavad oma Eesti ühiskonnas edasi, neil on Eesti sõbrad, kellega nad Facebookis suhtlevad nutitelefoniga iga sekund praktiliselt helistavad Skype'iga Eestisse oma perele ja tuttavatele ja vaatavad Eesti televisiooni. ERR-i kodulehelt on ju ka need kõige toredamad saated järelvaadatavad ja ja neile tegigi nagu mingit vajadust kohalike eestlastega suhtlema hakata just sellel pinnal, et nüüd ma peaksin eestlastega suhtlema, et ma pigem suhtlen nende inimestega, kes mulle nagu midagi pakuvad. Pigem kui, siis sellepärast, et mingi rahvusliku kuuluvuse põhjal. Ma arvan, et eestlastele on, on väga vajalik minna välismaale ja elada mingi aeg välismaal et näha, kuidas teistes riikides asjad toimivad ja ja mul on nagu jäänud mulje, et sageli, kui ma olen Eestis viibinud, siis inimesed arvavad, et, et see on mingi eriline eriline õnnemaa, see Suurbritannia, et salong, pudrumäed ja piimajõed ja elu on ilus. Et nii, et kui te seal elate, siis te näete neid meeletuid lumme kui väheharitud on briti töölisklass ja kui manipuleeritavad nad on nii poliitiliselt kui igas mõttes ja ja te näete neid ebakõlasid seal ühiskonnas ja seda väga jäika seisuste vahet ja räpaseid tänavaid, sest pärast neid terrorirünnakuid on igalt poolt avalikes kohtades prügikastid ära korjatud ja te näete kõike seda ja, ja teil hakkab tunduma, et Eesti on nii kohutavalt armas, puhas ja ilus. Ja ma arvan, et mida rohkem meid välismaale läheb, et nad ei ole Eesti jaoks kadunud hinged, vaid nad käivad seal ära ja tulevad tagasi. Ja kui nad tagasi tulevad, siis nad on palju avatumad, palju sõbralikumad näiteks ka muulaste suhtes ja saavad nagu maailma asjades paremini aru. Et selles mõttes on, on kasulik elada vahepeal välismaal ja tulla siis tagasi. Glasgow ülikooli õppejõud Lea Kreinin rääkis Suurbritannia eestlastest ja teiste seas ka 1937. aastal Tallinnas sündinud eesti kirjanikust Elin toonast Elin. Toona on pärast Inglismaal elanud peamiselt USA-s Floridas kirjutanud romaane, avaldanud ka luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ning raamatut oma vanaisast Ernst Ennost ja vanaemast Ella ennast. Elin toona rääkis 1992. aastal keskööprogrammis oma mälestusi. Luges katkendi oma raamatust kolm valget tuvi. Kui minu ema ja vanaema jõudsid Inglismaale, siis läksid nad haiglasse tööle. Ja haiglas oli muidugi niisugune olukord, et neile anti väike tuba ja neil ei tohtinud olla muidugi kedagi, kes seal elab peale nende enda ja haigla, teised haiglatöölised elasid samuti. Aga juhtus, et mina olin ka seal ja esimestel nädalatel oli nii, et ma peitsin ennast kapi ja voodi alla ja igale poole, et kui tuldi hommikul revideerima, et siis mind ei ole seal. Ja ema püüdis minule leida magamise ased võõraste juures ja igal pool seal oli üks ballerit, ühed inglased, kelle juures ma magasin öösiti ja siis päeval olin metsas haigla metsas ja vanaema tõi mulle süüa. Aga siis lõbuks muidugi saadi mind kinni ja pandi lastekodusse inglise lastekodus, kus ma olin viis aastat niikaua kui vanaema ja emaleping oli haigla töö haigla juures. Ja ma loen nüüd ühe katkendi sellest osast, kus ta on. Juba käib ema ja vanaema juures haiglas. Ja aastad on juba möödunud ja nad on ikka veel seal. Meil on kõike, mida inimene vajab, aga mida soovib süda? Nõmme on jäänud peatuma ballerite oru servale, nägu vastutuult, käed kampsuni taskus, tähenda kõrvale seisma. Kui ma olin väike, siis panin oma peamemme pea kõrvale, et näha, mida tema näeb. Võime, panime kõrvad kokku, et ma kuuleks, mida tema kuuleb. Vahel ainult südamehääli. Või oli kellelgi sünnipäev Eestis, kuhu ei saanud kaarti saata. Ja tuul pidi olema sõnumite Postimees. Vaatan ja kuuletan. Aga haigla ümbrus ei ole muutunud novembrist saadik. Vihmapilved keevad tumedalt pea kohal. Tuul vingub läbi arukumeruse ja silub rohukõrred maaligi. Loodus allub tuulele, arg peni peremehe saapa ees. Põllud on porised ja umbrohi närbinud. Siin ei ole midagi vaadata, mitte midagi uut, kuigi kuupäev on märgitud kalendrile punase pliiatsiga 23. Märts 1951. Kolm aastat Inglismaale tulekust. Kolm aastat ballerite oru serval, maailma lävel seismist. Aga me ei ole veel kaugemale jõudnud. Kalm Tammemis painduvad tuules aga ei pääse liikuma. Memme püüab oma uut pearätikut, rätik lehvib ja paisub ta hallide juuste lainetel purihallil merel. Kingitus on vimma, meetonit uuest riidest, mida kutsutakse neurooniks. Tuletab meelde langevarju siidi. Libe, ei seisa peas ega lase õhku läbi, aga muidu ilus. Sellega oleks tore joosta allamäge vastutuult ja tõusta õhku nagu tuvi aga memme ei luba. Ma tahaksin, et me oleksimegi need kolm tuvi seal esimesel fotol. Sest olla inimene on igavene maadlemine Jumalaga saatusega ülemustega ja ametivõimudega ministeeriumites. Memme ootab sõnumeid. Ta loodab muutusi meie saatuses. Aga ma arvan, et need ei tule ülevalt. Need tulevad linnavalitsusest ja kontoritest, kus on meie dokumendid ja paberid, kui need ei ole ära kaotatud. Kardan, et ta on nii palju välismaalasi, on lahkunud Ameerikasse, Kanadasse, Austraaliasse. Et köögitöölised ja korterid on kõik võõrad. Köögist ei tule enam kookia, jäätist pole kaklex, tagasi Saksamaale. Aga meie, meie oleme veel siin nagu hambaarsti ooteruumis. Aga keegi ei hüüa meie nime. Meie kord tuleb, ütleb memme lohutavad ja patsutab põske. Aga ma olen hakanud küsitlema seda igavest lootust ja paratamatu saatust. Ma tean, et me peame oma vaba tähtmise seadma teiste järele, et ka neile anda vaba voli. Aga me oleme kõik samas kilukarbis ja vaba voli ei luba rohkem, kui pöörata paremalt vasakule. Miks on inimesele antud elu, kui ta ei tohi muidu elada kui ülemuste armust? Ülemuse tuletavad nähtavasti jumala nii välja? Ma kardan, et kohe, kui minust saab täiskasvanu, tullakse uute paberitega ja öeldakse, see inimene on täiskasvanud, ta ei tohi enam vabalt elada. Vabadus käib inimseaduste vastu. Ja mind määratakse kiiresti pimedasse vabrikusse eluks ajaks tööle. Elust Inglismaal pärast sõda kirjutas ja luges ette kirjanik Elin toona lisamälestusi Eesti loo kodulehelt ja saate Facebooki seinalt saate toimetaja Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast.