Vikerraadio. Mozor vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere raadiosaade vasar alustab, seekord oleme natuke eriomases seisundis, sest Peeter Urve on tüüpiliste Tallinnast Ena mind hüljanud ja ma pean ise hakkama saama. Ja ma olen endale appi kutsunud tautoloog Silver Ratasepa ja kadri tappersoni ja kadrit ma ei oskagi kohe tituleerida ja sellepärast ma küsingi, Kadri, kuidas ennast tituleeriksid? Noh, vot see on nüüd küll tore, ma rääkisin tegelikult pikka juttu erinevatest võimalustest, kuidas mind tituleerida, aga tõepoolest loomakaitse tituleerimine on võib-olla võib-olla niisugune uus asi, ütleme siis nii, et ma olen ühe organisatsiooni, mille nimi on loomus, juhataja ja ma olen loomulik. Kus on nii, jah, väga-väga meeldiv, see, milleks sa siin saates oled ja milleks on, oled just sina, milleks siis silver, selleni jõuame kohe, aga enne vaatame veel, mis siin sirbis on huvitavat. Näiteks ava lõiko sallivusest ja usaldusest ja ma tsiteerisin nüüd Slavois isegi, keda siin tsiteeritakse. Andke andeks. Sallivus, eriomaste nähtuste vastastikune austamine pole lahendus, äärmusislamistid on võimatu taluda meie jumalate jaotavaid pilte ja hoolimatult huumorit mida meie osaks oma vabaduseks ning Vene liberaal ei suuda jällegi taluda paljusid islami kultuuriavaldusi. Niimoodi siis kirjutab Slava Sizek ja siit siis noh, toimetus või kes sellega kirjutanud on, ütleb, et tahaks väga loota, et ta eksib. Ja too probleem asjana välja uurimuse, mille järgi Eesti inimesed olevat pagulasküsimuses poliitikuid väga, väga vähe. Ja näiteks, et isegi opositsioonil pole mõis, pole põhjust siin väga hõisata, sest peale Taavi Rõivase ei ületa ühegi poliitiku usaldus viit protsendipunkti, mis on väga-väga madal. Veel räägiksin Pillerin, lärm, kellel on vaja meta kreatiive, seal siis selles Loomeinimeste palgaga seoses arvustatakse Leo Luksi algupärast filosoofia raamatut antakse vastulause Linnar Priimäe. Ja veel väga palju huvitavat muud. Aga mis seal siis see põhiline artikkel, mitte sirvi mõttes põhiline, vaid meie saate mõttes põhiline, millest me tõukame siis Kristiina Meringi artikkel seakatkust, ühiskonna hinges, ühesõnaga loomade rollist ja seda hakkame siis kohe vaatama. Vasar. Nii silver sinu käest ma küsiksin kohe sihukese retoorilise provokatiivse küsimuse, et mis eristab inimesi teistest loomadest? No loomulikult ainuõige vastus on, et ainult inimesed küsivad seda küsimust. See oli nüüd praegu väga tautoloogiline, aga kuidas on sellele küsimusele varem vastatud, ma küsiks siis niimoodi, siis see ei ole ka nii-öelda päris sõnakõlks. See peamine viis kuidas seda on tehtud, on. Eesmärgiks on alati olnud leida mingi üks konkreetne tunnusjoon, mis siis on omane ainult inimesele ja mis seetõttu eristab teda siis mitte mõnest konkreetsest teisest liigist vaid kõikidest loomadest tervikuna. Ohvese muudeski valdades on seda otsimist väga põhjalikult peetud ja ja pandud antud eri sorti vastuseid kõige levinumat muidugi ratsionaalne mõtlemine, keelevõime ja nii edasi. Või kas sa tahad, et ma suhtuks sellesse kriitiliselt, suhtus sellesse kriitiliselt. Rahvavalgustus võiks saada, nagu meil on. Et tegemist on teatud sellise inimestele kuidagi olemusliku ja väga omase ärkleva ja ülbe suhtumisega, et ainult nemad on maailma nabaloodus, on kõikide asjade mõõt jääte nende Enda abil saab hinnata kõiki teisi, näiteks et me oleme kõik intelligentsed ja siis justkui tänu nagu meie intelligentsuse põhjal saaksime hinnata kogu elurikkust kogu tema palju, sest et inimene annab siis selle mõõdulati ette ja allutab siis oma hindavale pilgule kogu maailma ja selles on minusugusele misantroop loogile midagi väga ebameeldivat. Arusaadav mul oli au teha üks raamatu tutvustus, Armin Kõomägi, aga Lutsu raamatukogus Tartus ja seal me sattusime rääkima ja ka loomakaitsest loomade õigustest ja siis üks. Vanem proua siis esitas küsimuse meile publiku hulgast, et ütles, et räägitakse nii palju loomaõigustest, loomaõiguslastest mis iganes karusnaha, keelamisest, intensiivfarminduse keelamisest, millest iganes, ühesõnaga et kus sa siis inimese kaitsja, inimese õigused, kes kaitseks inimesi ja minu arust Armin Kõomägi vastas nii, nii vahvalt, et aga kelle eest me neid inimesi kaitsma peame. Küsimus on lihtne, et milline on see liik, mis ohustaks ohustaks inimliik, kipuks tema populatsiooni inim inimpopulatsiooni näiteks alla kiskuma. Ja veel, et kui me rääkisime seal toitumisest, siis. Meil ka mägi ütles veel väga toredalt, et kui meil siin on rahvastikubuumiga seoses kerkinud ette aeg-ajalt küsimus, et mitu inimest või kui suure inimpopulatsiooni suudaks paneetma ära toita siis mõned arvutused näitavad jah, mingit isegi kümmet miljardit ja niimoodi siis minu arust kaamegi ütles ilusti, et noh, et see kõik toetab sihukesele veidral eeldusel, et planeet maa on inimliigi mingi nagu katselabor, vaatame, kui palju neid saame suureks populatsiooni ajada ja mis juhtub teiste liikidega, nagu see on nagu täiesti sekundaarne selles küsimuses. Ja see küsimus pöörduksin Kadri poole, et kui ma õigesti aru saan, siis see küsimus ongi sul või, või sinu või teie organisatsiooni siis kõige rohkem hingel või teised liigid. Noh, kui me nimetame ennast loomade eestkostet, ehk siis tõenäoliselt on jah, sest me nende loomade all ikka väga inimesi ei mõtle, et kuigi inimene on ka loom ja selle üle võib vaielda ja igasuguseid võrdlusi siin tuua, et kui Silversil rääkis otsitud erinevustest, siis meie selleks, et kuidas ma siis nüüd ütlen rahvast paremini valgustada otsa otsime pigem sarnasusi inimeste ja teiste loomade vahel, et me nagu katsume välja tuua võimalikult arusaadaval moel seda, et et, et nad tõesti tunnevad valu ja et neil on tunda võime, emotsioonid, mõtlemisvõime, noh, kõikvõimalikud muud asjad, aga ega nad ei pea olema inimestega inimestega sugugi nii sarnased, nagu me seda võib-olla nagu ootame, et ma arvan, et siin on palju asju, mida, mida me tegelikult üldse ei tea. Ja, ja selleks, et nagu katsuda siin planeedil toimida koos teiste liikidega, selleks me ei peagi neid nagu lõpuni mõistma, vaid vaid noh, võib-olla lihtsalt arusaama, et et selle inimliigiga käes on võimalus neid nagu ka hoida. Isegi nüüd unustasin muidugi ära, mis see küsimus oli, võib-olla. Aga küsimus on, mis, millega teie organisatsioon nagu praktiliselt tegeleb? Vot veel täpsem küsimus väga hea, praktiliselt tegelebki selle sellega, et me teavitame inimesi. Mul on niisugune, ütleme siis nii, et loomusel loomade eestkoste organisatsioon sinna on sinna kogunenud liikmetena paarkümmend inimest, kellel on siis erinev loomakaitseline või loomaõiguslik taust ja nad üritavad tegelikult siis teha loomakaitsepoliitikat selles mõttes, et üks on nagu selline inimeste teavitamine loomade olukorrast kõikvõimalikes aspektides siis maailmas üldse. Aga Eesti tasemel me teeme siis niisuguseid asju, et et me üritame ära keelustada karusloomafarmide tegevust Eestis, nii nagu paljudes muudes riikides on tehtud. Teine lausa eelnõu tasemel asi, mis meil käsil on, siis tsirkustes loomade kasvatamiseks keelustamine ja siis muidugi noh, kindlasti selline loomasõbraliku tarbimise propageerimine, noh me oleme üks taimetoidumessikorraldajatest, vegan väljakutsekorraldajatest ja nii edasi ja me teemegi nendes küsimustes absoluutselt iga päev tööd ja, ja see töö ei lõpe kunagi otsa inimkeskses ühiskonnas. Ma ei tea, kas see nüüd küsimusele vastu saab, umbes sellist asja meedias. Tõesti? Jah, meediade lopid? Koolitust noh, kõike sellist asja. Ma tuleksin korraks tagasi sile Kristiina Mering artikli juurde, siin on üks tore mõiste. Nimelt 70.-te aastatel võttis Inglise psühholoog Raider kasutusele mõiste spetsis sism mida eesti keelde on tõlgitud liigi rassismi või liigi soovinismine. Ja see on minu arust väga huvitav mõiste, on minu arust, see on just see, et tegu on nii-öelda rassism tüüpi diskrimineerimisega. Näiteks vaatame tõepoolest Eesti seadusandlust, siis inimese tapmine on fundamentaalselt radikaalselt erinev mistahes teisi liigi isendite tapmisest, et kui mõne teise ise teine isend teisest liigist pärit isend tappa, siis on see enamasti mingi omandiõigusrikkumine või või noh, ei olegi midagi muud. Tahad a-, kõige tavalisem on see, et kui sa tapad seniks lehmast tegelikult keedi veel hästi, eks ole, aga räägid nüüd lemmiklooma, ütleme mingisugust väärkohtlemisest, tapmisest siis on hoopis teine asi, et seal on see liigi rassism, on niisugune väga-väga lai ala või, või ligi šovinism või kuidas seda iganes nimetada selles mõttes, et et noh, tuletame endale meelde loomad tapmist ehk siis tema ekspluateerimise looma söömine ei ole meil karistatav, see on tunnustatud asi. Eks ju. Et mingisugustel erijuhtudel on looma tapmine väärtegu ja need erijuhud on näiteks nii, et kui sa tapad, võtad eramu naabri kassi ja vot siis on see aga see, et me tegelikult tuhandeid tapame iga päev selleks neid tarbida. Millegipärast see ei ole karistatav, see on tunnustatud. Sellepärast, et midagi öelda ja siin see nii-öelda see naabri kassi tapmise näide siin siiski ka liiga tehakse inimesele kassiomanikule ja seetõttu on see, eks ole kuritegu, mitte sellepärast, et sa kassile liiga teed. Jah, ja mulle tuleb meelde siin üks Peter Singeri artikkel loomade vabastamisest ja mis on ka eesti keelde tõlgitud kogumikus keskkonnaeetika võtmetekste kus ta alustabki sellega, et toob näite naisliikumise ajaloost, kus siis näidati, et naisnaiste õiguste võitlejad sisuliselt et neid argumente saaks kasutada ka teistele liikidele Donalise. Noh, ilmselgelt naeruväärne, et me räägime naiste õigustest, et varsti hakkame rääkima ka loomade õigustest. Nüüd see on nagu mingi mingil määral juhtunud, aga ma tahaksin siit kuidagi kiuslikult kiusid kiuslikult osutada sellele, et see mõiste nagu lemmikloom sisuliselt on tegu lemmikliigiga, nagu inimesele on mingis mõttes lemmik, liigitame näiteks kass ja koer on kindlalt lemmikliigid. Mida ta siis kuidagi poputab erakordselt? Tähendab see on ju ka, see on küll nende liikide positiivne diskrimineerimine, siiski diskrimineerimine mulle endale näiteks õudsed käivad närvidele kassid, tegu kiskjaga inimene võtab ühe lemmikkiskja ja ajab selle populatsiooni kuidagi hästi suureks. Et kas näiteks kasside varjupaigad jäid, need neid muudkui hoitakse elus igalt poolt, näiteks hunnik kassipoegi jälle üks liik nii-öelda populatsioon näiteks kohutavalt suureks, et kas see pole niisugune kahjulik käitumine. Või noh, ebakohane. Kindlasti peab nende käest küsima, et kõigepealt võimalik, et oleks parendada saateväliselt ja et miks sulle see kiskja nii närvidele käib, see on nagu päris huvitav, ta ohustasin kuidagi viltu. Ma küll aga ohustab, küll, aga ohustab kas tõepoolest 20 nelja looduslikku liiki ja see, et nende populatsioon on väga suur. See on nagu täielik jama seal kasside seisukohalt jama kui ka looduse sellepärast et et kõiki, neid kas ei suudeta kunagi nagu korralikult ära pidada või hoolitseda, sest et kas on tõesti nagu väidetavalt niisugune inimkaaslejad, tal on ikka nagu inimeste eksisteerimises eksisteerimiseks vaja. Ja, ja samas on meil ka need müüdid, kassid saavad nagu väga hästi ise hakkama, mis on ka täielik jamps, sest ega ikka ei saa küll, kui, kas natukese metsas, siis ta on täis parasiite ja kõikvõimalikke haigusi, õnnelik ta nüüd küll ei ole. Et, et kas see on jah, niisugune niisugune keeruline kiskja meie inimühiskonnas peetuna, et sellest võib rääkida lausa tunde, et ühtpidi on, siis need paljunevad kassikolooniad, eks ole, kes kahjustavad iseennast ja looduskeskkonda ja teiselt poolt on siis need üle hoitud. Üksi korterites elavad kassid, noh mis on ju jälle nende suhtes ei ole ka kõige kenam. Mina isiklikult ei usu, et üks kass, kes on oma loomult kiskja, kes, kellel need loomuomadused kindlasti alles on, tunneb ennast üksinda päris vaeva rõõmsana, nii et ma ei tea, mis on lahendus, mida ma looma Vaitsena ütlen, et mis kindlasti on üks lahendusi on see, et jumala eest steriliseerida oma kassid ära, ärge laske neil paljuneda. Camite peentel tõukassidel ka mitte oma kõige lemmikum niisul, kelle lapsi te tahate kangesti näha. Et selles mõttes, et see asi tuleks kindlasti kuidagi kontrolli alla. Aga teine asi on toitumine, et siiski ju, kui inimene kasse peab koeri, siis nad saavad ju loom loomset, toitu, mida siin on inimene teinud, võtnud hakanud ühte liiki nii-öelda kasvatame tapma teise liigi hüvanguks. Ma ütlen, et siin on see, et kui me räägime nii-öelda mingis mõttes ökoloogilise eetika vaatevinklist, kas ei ole natuke Me oleme neid loomi lihaks kasvatama hakanud ikka peamiselt nagu inimese pärast see, et me lemmikloomadest oma toitu juurde anname, et see on tulnud ju hiljem, ma ei oska sulle nüüd mingisuguseid aastasadu öelda, aga aga me ei ole, me ei ole loonud inimene, kui selline ei ole loonud ja siin põllumajandust selleks, et oma lemmikloomadele süüa anda ja see on muidugi see on niisugune hästi tüüpiline küsimus, et noh, loomulikult, ma ei, ma ei oska sellele vastata, et mis siis saab, kui kõik inimesed on umbes heasüdamlikult taimetoitlaseks hakanud, et mis me siis kassidele süüa anname koertega lihtsalt lihtsam kui tegelikult elako taimetoidu peal ära ka, kas on tõepoolest lihatoiduline, et, et kui me nüüd selle küsimuse lahe lendamisega täna peaksime peale hakkama, siis üks on see, et kassipopulatsiooni tuleb vähendada, ärge laske neil juurde sündida. Ja selle eest ma veel loomakaitsjate käest saanud, sest see ei ole tegelikult väga ilusana. Ei, aga ma tõesti arvan sa tähele, tähendab üks asi, millele ma mõtlen, et see nii-öelda moodsa ühiskonna või nii-öelda linnainimese looduskaitse või seda nagu tihti samastatakse ja tihti ma näen, et siin on mingis mõttes põhjendatud kondlikkuse nunnu looma sentimentalismiga, eks ju, et nagu Facebook'is kassi pilti jagatakse meeletus koguses ja et tegu on niisugune nunnu ja ninnu-nännu, natuke. Vahemärkusena sellesama kohta võib öelda, et on olemas ka kavalaid, inimesi, kes on sellesama fakti oma kasuks pööranud. Näiteks loomaaiad teavad väga hästi ja kasutavad ära, mida nimetatakse karismaatiline megafauna ja suured kiskjad, enamasti kaslased ja kõik sellised ja panda, eks ole siis, kuna tänapäeval enamike loomaaedade see nii-öelda see praktiline või põhitegevus on igasugune loodushoid, konservatiiv, konserveerimistegevused, liigi hoida, eks ole, ja siis need loomulikult kasutavad pärast seda neid näiteks neid suuri lõvisid tiigreid selleks, et mõnda väljasurevat konna päästa, sest Kunnast seda ei lähe keegi loomaaeda vaatama, seda. Jah, tähendab loomaaeda minu arust väga huvitav sihuke ideoloogiline sõlmpunkt, sest esiteks loomaaiad, eriti sihukesed läänelikus loomaaiad on tõesti esiteks uurimisasutused tegelevad liikide konserveerimisega teadusega, teiseks, loomadel on seal väga hea olla. Ja noh, ja siin me põrkame mitte alati, okei, mitte alati ei ole loomadel hea olla, aga tähendab siin ma tahaksin küll ühe asja juurde tuua sellise asja nagu, mis väga palju on ka lootus kaitse või tähendab nii-öelda loomakaitse või loomaõigusluse juures levinud, mille kohta ma isegi paremat öelda, kes on nagu vabaduse kitš mis ütleb, et Vabaloom on kõige parem vabanen loomal kõige parem olla, aga selle vastu räägib minu arust juba näiteks see asi et kui räägitakse mingite isendite keskmisest vanusest, siis tuuakse ära vabas looduses ja loomaaias. Ja vangistuses kasutatakse sellist hinnanguliselt mõistet isegi vangistuses, loomaaias ja vangistuses elavad reeglina liigid kõvasti kauem. Et see tähendab, mida see tähendab, see tähendab, et nende elutingimused on seal paremad. Vaba loodus on mingis mõttes suhteliselt jõhker keskkond. On minu arust üks aspekt ja teine aspekt on see, et või noh, nagu kui me võtame niisuguse võib-olla Eestist ühe kõige karismaatilisemaid tuntuma loomadest rääkija Aleksei Turovski, siis tema jõuan, parasitoloog ütleb, et noh, kõik loomad vabas looduses paksult parasiite täis, mis ei pruugi sugugi olla meeldiv. Aga noh, inimene saab nii-öelda võtta mõned liigid või õigemini väikese arvu isendeid võttendama alale, näiteks parasiitidest ära puhastada. Noh, need on need üksikud isendid, siis, eks ole, veel oma jälle oma jalgadega on tõepoolest niimoodi, et, et nad ju tegelikult eelkõige tegelevad liigikaitsega ajaliselt hoides ja armastades neid isendit, kes seal on, aga see on nagu noh, niivõrd väike väike osa nagu loomadest, kes ütleme, siis planeedil elavad. Aga mis ma nüüd siis tahtsin öelda selle parasiitide ja selle kohta, et see, see on, see on täiesti küsimus, eks me ju ei tea. Me ju ei tea, kui õnnelikud nad seal metsas on. Mulle tundub, et siiski õnnelikumad, kui elades pikalt vangistuses pika elu, see ei ole ju tegelikult neile loomuomane. Kas ma, kas ma tohin niimoodi arvata või panen nagu täitsa mööda või et ma arvan, et äkki nüüd on niimoodi, et kui sina elaksid vangistuses sul ravitakse välja kõik parasiidid ja iga väikese noh, ütleme terviserike või mingisugused taolise meeleolu languse puhul antakse nagu antakse rohtu, võib-olla lohutatakse ka, aga sul ei ole valik, kuid ma arvan, et ei sina ega näiteks mõni hunt loomaaias noh, tõenäoliselt ei ole väga õnnelik, aga no eks ma saanud mööda pead, sellepärast et et kust ma näen selle hundi sisse, aga, aga julgen nagu arvata küll ja see ei ole lihtne. See ei ole lihtne küsimus, et kas vabadus toob nagu õnne või mitte. Siin võib lihtsalt. Alati tehase täpsustas, et see sõltub liigist ka selle liigi eluviisist, et on ju ilmselge, et kui on ka väga heades oludes kudes loomaaias mingi liik, kelle territoorium looduses on mingisugune sadu ruutkilomeetreid, eks ole, siis temal on võimalused loomuomaselt käituda piiratud. Aga kui sa võtad mõnesuguse looma, kes ei käi ruutmeetri kaugusel üldse kuskil, ehk sa lihtsalt paned sinna tara ümber, ega vahet ei ole, eks ole. Ta liigub ikka selles väikeses piirkonnas. Tead, mis mul meelde tuli, ma käisin eelmine kevad, Aleksei Turovskiga koos loomaaias, me rääkisime karusloomafarmidest temaga hästi huvitav jutuajamine oli ja siis ma pärast mõtlesin, et mis loom mulle kõige rohkem meeldis, me küll väga palju ei peatanud seal erinevate osakondadega. Mulle meeldiks, kas, kes oli ahju ees ja kes oli võetud loomaaeda tööle selleks, et hiiri püüda. Sest ta oli nagu täiesti loomulik oma loomulikus olukorrast, tal oli soe, tal oli kodu, tal olid sõbra atrali söök ja siis tal oli veel mingist kohustused, mis ilmselt annab tema elu. Just, eks ole. Aga Silverile muidugi õigus, et see sõltub, sõltub liigist. Mulle tundub, et see, et neid asju ei saa niimoodi üldistatuna vaadata. Ja see muidugi see. Et loomad nende loomulikus keskkonnas ja nende loomulikku elu elavad, et teinekord võib see ka natuke libedale teele viia ega tahaks hoopis osutada mööda minnes sellisele seigad, et kui sihuke hea on elusolendil siis kui ta oma nii-öelda liigiomases keskkonnas saab loomuldasa kasvada, siis ühes väga halvas olukorras on liik nimega inimene. Ei saa kunagi olla oma loomulikus keskkonnas või tal ei ole, seda enam ei ole ja nad on ilma jäänud. Kas või kui inimene on loomuliku sellest ilma jäänud, et kas me ei näe siin ühte väga vana teoloogilist müüti taaskehastuda? Ahah, oli siin oli vist väike eksitus, korraks, aga. Ühe teemaga ma tahaks kohe edasi minna, aga enne seda võiks kuulata ühe pala Kukerpillidele, mis on inimjaht ja minu arust see on, see on nagu tore. Või see tähendab, õigemini selle loo tuletas mulle meelde üks naljapilt, kus oli siis maha lastud inimene, sealjuures oli püssiga jahimees ja kes alla oli tekstis, et me teeme seda nende endi heaks, sest nende arvukust piirata. Ja kuulame nüüd seda lugu. Metsaloomad teadsid ammu juba, et varsti tuleb inimjahi luba nüüd õige aeg on valmis seada lõksu ja küüned napadjaneteised nõksu. Trofeede võistlus kuulutati välja ja seal loomadele tegi päris nalja. Kui stiimul käes, siis viga küttida ja inimesi maha nottida. Hammas hamba, sooju Hei. Ühinevad, lurjus ei, ta elule voolas. Toomas ei lootnud me kitsendusi, seadus ette nägi. Vaos tuleb hoida Jahivägi ÄRA kütti emasid ja lapsi. Ja mehi, kes on veidi võtnud ta. Nii läks hooaeg lahti, metsas pidu käima. Kõik loomad olid poolteist päeva täi, kui ükskord ära vajus, põlvkonnal läks lahti. Elatu püüdurjuhe ei. Need naerule. Kõik põlislaanes, näitus tehti lahti, kõik loovad väsinud peale pikka jahti, kuid nende silmis paistab rõõmus Me. Juhei. Jalgne loomellad looduse kroon. Nii jätkub kultuurisaade vasar, stuudios on Kadri tapperson, ühingust loomus, loomakaitsja ja Silver Ratassepp Tartu ülikoolist, semiootika, teadur ise tituleerib ennast autoloogiks, mis sellel Sandral täiesti õigus. Nii, ja siis tõukusime sirbis olevast Kristiina Veringi kirjutatud artiklist seakatk ühiskonna hinges, kus ta siis räägib. Või problematiseerib Niukest ärilikke sügavalt ärilikesi huvisid loomakasvatuses ja kuidas seda intensiivpõllu, majandus- või intensiivne loomakasvatus ei arvesta absoluutselt loomade huvidega. Noh, see on võib-olla isegi liiga illustatult öeldes, vaid inimene on loonud mõtleks, suured tehnilised süsteemid, kus kannatusvõimelised olendid lihtsalt plaanilisteks detailideks. Ja tal on üks ilus alapealkiri, mis on väga täpne üleskutse, mina arvestan siis loomakasvatus luksuseks. Ja siin läheb ta minu arust väga hästi kokku kokku mõningate tendentsidega, mida on siis globaalselt ÜRO tasandil minu arust välja öeldud, on see, või oli see Veehaavamisid, sa hakkasid propageerima seda, et liha söömine on kahjulik, ebatervislik. Ja siin on nüüd selles mõttes nagu tore aspekt see, et eetika võib ära unustada mingis mõttes, sest kui me räägime näiteks Loomakasvatuse ökoloogilisest mõjust ökoloogilisest jalajäljest, siis see on nii tohutult suur, et lihtsalt kiitlimaatilistest probleemidest lähtuvalt ökoloogilist probleemidest lähtuvalt oleks vaja nii või naa kiiresti lihakasvatust kuidagi alla võtta. Ja intensiivne loomakasvatus teeb muidugi liha kilohinna odavaks. Et teadupärast on niimoodi, et kui mingi ressurss läheb ühiskonnas odavaks, inimesed mitte päästma hakkavad seda ressurssi rohkem tarbima, seda kutsutakse majanduses majandusteaduses. Evansi paradoks siis. Ja kui me vaatame näiteks kanaliha, siis see on väga-väga odav, teda ostetakse tohututes kogustes just sellepärast, et intensiivse tootmisega on see oda. Samas selle nii-öelda ökoloogiline jalajälg on tohutu suur. Aga enne seda lähme võib-olla veel korraks karusloomakasvatuse juurde või nii-öelda nahatootmise juurde. Ja siin on nüüd küll selline asi, et sellega vist on eetika kuidagi tihedamalt seotud, sest ma ütlen, et kui me loomi niikuinii kasvatame, näiteks lehmasid, siis minu arust kõik lehmad. Ma pean ütlema, et tõenäoliselt mul siin on kadriga mõningaid lahkarvamustest minu arust juba lehmi kasvatatakse. Ega lehma loomulik surm ei ole talle ka kuidagi meeldiv. Ja ma arvan, et inimene inimesel peaks olema eutanaasia võimalus, kindlasti ei pea nii-öelda ühingitsedes valudes surema, vaid noh, et tegelikult, kui on võimalus lootusetu variant nii-öelda kiirelt ja valutult lõpetada, siis variant peaks olema ka loomadel. Ja kui me nad juba maha tapame, siis võiksime ära süüa ja teiseks ka neil naha ära võtta. Aga sa juba tahad vaielda. Ei, ma vaielda, ma ütlen, et tood ühte lausesse kokku terve niisukese probleemide puntra, edastada asjadest saia lühike jah, et kõige esimene soovitus on see, et võiks et mitte, ainult et mitte ainult, vaid kõik inimesed võiksid ära käia lähimas farmiloomade varjupaigas, mis tegelikult Eestile kõige lähem on küll Soomes ja vaadata, mis seal mismoodi elab siis tõepoolest üks lehma, kes elab nagu omale loome omaselt, aga see on üks omaette teema täiesti, et mismoodi ta seal elab, mida ta tahab teha ja kuidas ta sureb või kuidas on tema suremise võimalused, et põhimõtteliselt me ei, me ei ole selle teise variandi peale ju keegi väga palju mõelnud, et mis seal ehk siis teeb, kui talle antakse võimalus elada nii nagu nii, nagu ta tahab ja see on üks, üks omaette lugu, aga sa mainisid, aga sa mainisid siin ka neid karusloomakasvandusi, et jah, tõepoolest see eetika on võib-olla rohkem seotud, et kui, kui intensiivse põllumajanduse või noh, ütleme lihatööstuse puhul ükskõik, mis liigime siis võtame, on see keskkonna aspekt nagu järjest rohkem inimestele selge, ma loodan siis karusloomafarme on, on ikkagi nii tunduvalt palju vähem kui, kui näiteks ütleme veisekasvatust ja ka või broileri kasvatusi, et, et see keskkonna aspekt ei ole nii suur, aga ikkagi on selles mõttes, et tegelikult karusnahk ei ole keskkonna säästlik toode, nad tekitavad üsna palju reostust ka toode ise ütleme siis, et see toode on kasukas, aga võib olla ka mingisugune pastaka külge, setu tutt on, on töödeldud erinevate kemikaalidega ja nii edasi ja nii edasi, nii et seetõttu see eetiline aspekt on seal tõepoolest, et suurem, kuidas ma ütlen nagu kõige lihtsamalt nii palju kannatusi põhjustav? Mõttetu ettevõtlusala, lihtsalt vale. Ja, ja seda lõpptoodete ei ole inimestele tarvis. Ja noh, riik riigi järel keelustab karusloomafarme maailmas. Ja ilmselt lõpus keelustatakse egi kehtestataksegi ära, et see võtab muidugi aega, sest need on tohutut vaevaliselt protsessid, ühiskond, inimene ühiskonnas võib selleks küll valmis olla, kes valmis on tavaliselt farmer ise kes siis teeb kõik selleks, et oma oma elulaadi ja ka tööstus tööstusharu nagu kaitsta ja nii need kemplemise käivad, kuni siis keelustamiseni. Jah, ma olen sellega väga-väga nõus. Noh, filosoofiliselt on siin isegi kuidagi ma ütleks, et filosoofiline lähtekoht on nii triviaalne, et siin pole nagu midagi rääkida, et eetiline imperatiiv ära põhjusta kannatusi, mis pole, võiks öelda piisavalt põhjendatud ja luksus ei ole kindlasti häda hädatarvidus. Kuulge, ma arvan jah, et noh, iseenesest küttimisel ja nii-öelda sellel ei ole mingit suurt metafüüsilised patukoormat kaelas. On üks asi, mis on siis tabuteema, võiks öelda, on siis lihtsalt inimpopulatsiooni arvukus. Et kui me tahame toita miljardeid, kui me tahame toita miljardeid, esiteks lihaga on see jätkusuutmatu täiesti konkreetselt, et me saame eetika kõrvale jätta. Me võime isegi öelda siin teha praegu kaudse ülemineku, et õhtumaalaste liha söömine on osaliselt süüdi selles, miks on massiline rahvaste ränne alanud. Ja siin ma tahaksin nüüd lugejale soovitada viimast, õigemini novembri numbrit National Geographicu, mis seal siis kliima, erinumber ja siin on toredalt ära toodud, et millised maailma piirkonnas kliima soojenedes muutuvad elukõlbmatuks, näiteks seal on India, Sahara-alune, Aafrika Kaug-Ida kõik need kohad, kus on hästi palju rahvast ja need loomulikult hakkavad väga-väga massiliselt liikuma. Ja siin me jõuame sihukese huvitava paradoksi. Et kuidas ühel ühildada, kuidas ühildada. Demokraatiat ehk siis mida inimesed enamasti käsitlevad valiku vabadusena kindlasti valiku ja tarbimisvabadusena ja ökoloogilist jätkusuutlikkust. Silver äkki Saasked siit kuidagi mingit head nõu anda või kommentaari? See on, ma tean, et sa oled uurinud neid teemasid väga palju ja lugenud on meil loodus. Ei, ei. Kui oleks mingisuguseid lihtsaid vastuseid, olekski kohe mingisugune mõistlik lahendus, siis oleks loomulikult ammu ära tehtud. Et siin lihtsalt kahjuks ei oska ma ka, nii nagu kõik teisedki, ei oska mina lihtsa lauselist head positiivset vastust anda, sest need on väga tihe, et põimunud probleemid, noh, üks asi, mis tuleb kohe meenutada, see, et eks ole, et naftatarbijad ja suured lihasööjad peamiselt, eks ole, lääne inimesed Euroopasse. Põhja-Ameerika mandril peamiselt. Ja kõik need, kes on meiel naftaaia, liha tarbimise all, kõige suuremad kannatajad on täpselt need piirkonnad, mida sa nimetasid, eks ole, see Sahara-alune, Aafrika ja nii edasi. Et jajah, ja jätkusuutlikuks siis jah, see, et. Inimeste arvukusega on jah, kahjuks see lugu, et võtaksime sellise. Kui palju võiks olla lääne elatusstandardite järgi elavaid inimesi niimoodi, et ressursid aastast aastasse ka taastuksid, eks ole. Ja neid on umbes. Orienteeruvalt umbes pool miljardit saab sellisel viisil elada nagu lääne inimesed, aga nii, et nad ei koormaks maa ökosüsteemi üle, eks ole? Jah, et oleks jätku jätkusuutmatu või tähendab jätkusuutlik ja ja siis ma tahan jälle kusjuures viidata kõvamäele, sest mägi ütles väga hästi, et me ei karda mitte. No sest alati, kui me räägime populatsiooni reguleerimist, et inimesi on liiga palju, siis tuleb see rahva rahvuse ellu ja Eesti, eksju, et Eesti eestlasi on ometigi nii vähe, et eestlased ometigi peaksid paljunema. Ja ka mägi ütles väga hästi, et eestlased ei karda mitte niivõrd väljasuremist, sest mind ei ole kunagi nii palju olnud või eriti palju, me oleme siin suhteliselt noh, ikka kõrgtasemel, meid on ikka alla miljoni olnud enamikul ajast. Vaid marginaliseerumisest ja mitte me ei peaks hakkama paljunema nagu ülejäänud rahvad, vaid Eesti võiks olla eeskujuks ilusti vaikselt kahaneda, tõmbad arvukuse madalaks ja püsid omal pinnal ära. Ja mina tahaksin veel üht aspekti tuua, eriti kuna siin rahvuskonservatiivid võtavad tihti sõna, et ma tahaksin käratada eriti sihukesed rahvuskonservatiivid, kes lähvad, mõtlen, vaadake seda eestlast, millise eestlane, see on siin need eesti kultuur, kui minnakse supermarketisse, sõidetakse bensiiniautoga. Bensiiniautoga sõidetakse, auto on välismaa tehnoloogia, energia on välismaale alt pärit, eks ju, mitte kohalik ja siis tuuakse kookospähkleid ja banaane ja mingeid selliseid asju symbol eesti kultuuriga midagi teha. See on juba multikulti või niisugune näotu ja, ja mõttetu. Hüppe jah, et sa tahtsid midagi teada. Millegipärast kipume ära unustama kogu aeg, tahtsin enne karusloomafarmide teema juures öelda, et sellel samal loomusel, millest siin juttu oli, on teisipäeval üks üritus, teisipäev on hästi tähtis päev sumises kadrilaupäev, mul tuli praegu meelde, kinomajas on meil kell kuus algab ühe filmi esilinastus, see on kino vahel üritus ja filmi nimi on karusnahk või inglise keeles Insaid söör, ja see on siis, see on hästi huvitav, seal on, see on norra või siis noh, Põhjamaade või ka laiemalt karuskarusnahatööstusest. Ja üks psühholoog asja eest teist taga otsustasid Ta otsustab, et ta teeb ka nagu maailma heaks midagi ja ja, ja läheb nagu Anderko kaameraga läheb ja ütleb, et tema tahab farmeriks õppida. Ja siis ta nagu näitab, näitab selle telgitaguseid. Aga see on selles mõttes väga huvitav. Huvitav, nagu silmi avafilm, et see ei ole niisugune. Noh, kuidas ma siis ütlen, kõige verisemaid koledusi näitab noh, on aga, aga mitte võib-olla sellises tavapärases loomaõiguslikus võtmes ja ja ta näitab ka seda inimese poolt inimese valikuid ja on saanud festivalidel festivalidel auhindu ja režissööri lennutame ka Norrast kohale, et niisugune õhtu, kus saab siis nendest asjadest ka peale filmi pikemalt rääkida, tulge, millal see oli, kus see on, 24. novembril, teisipäeval Tallinnas kinomajas algab kelku. Ahah, no väga huvitav jah, kindlasti tasub kõigil tulla. Ma, ma saan aru iseenesest, et karusloomakasvatuse vastane tegevus, et see tekitab vastav ala inimestes protesti aga ja vot siin on jälle inimtegevuse ja ja jätkusuutlikkuse kuidagi vastuolu. Niimoodi nagu oli ju suur protestiaktsioon, kui põlevkivitööstust taheti piirata seal põlevkivi kaevandamist, kuigi minu arust tuleks nagu aru saada, et mida varem selle asi ära lõpetatakse, seda parem. Sest noh, inimesed peavad ümber kohanduma ja muidugi siin on vaja suuri poliitilisi otsuseid, sest tõepoolest mistahes ümber profileerimisega osad töökohad kaovad, siis see on nagu paratamatu. Aga karusnahakasvatus nagu tõepoolest tegelikult selliseid intensiivsel moel lihtsalt kasukateks ta ju mõttetu. Küll aga tuleks nagu, ütleme, küttimine sihuke nagu täiesti OK, kuidagi eriti Eesti mastaabis. Õigus on metsad suured ja hõredad. Sõjast selle karusloomafarmide puhul peab tõesti ütlema eetika poole pealt, et sellega ei ole küll mingit probleemi, see test ei tasu, polegi nagu midagi eetika poole pealt arutleda, siin naguniivõrd, elementaarne, et lihtsalt surrakse tapetakse loomi ja põhimõtteliselt luksustooted nagu ebavajaliku jaoks, et see on niivõrd ja. Meil ahele lobitööd tehes või noh, ütleme siis poliitikuga poliitikatega rääkides tekib ikka jälle see küsimus, et et äkki te olete silmakirjalikud, et siin loomade eest, kui suured tahate ära keelustada karusloomafarme, aga miks te ei miks sa siis nagu lihatööstust ära ei keelusta? Küsimus ise on muidugi niisugune noh, kuidas ma nüüd viisakalt ütlen, niisugune nagu ta on. Aga, aga selles ongi asi, et niikaua kui, kui enamus inimestest arvab, et tal on seda liha eksisteerimiseks vaja, siis ei saa nagu sinna kallale minna. Ja tõenäoliselt see, mis asja nagu loomade poolelt ära lõpuks lahendab, kui lahendab, siis ongi need keskkonnaprobleemid, eks ole. Aga aga farmide keelustamiseks on ühiskond valmis ja see on loomulikult täiesti mõistetav, et, et farmerid oma tegevusalategevusele kaitsevad ja noh, niimoodi lihtsalt ei taandu, aga ma nagu ei alahindaks neid ka, ma arvan, et noh, inimesed on suutelised mõtlema välja midagi muud, et see ei ole nagu mina ei ole seda meelt, et et, et neile jää muud üle, kui tegeleda selle selle tegevusala või noh, mis noh, ükskõik, kas te ütlete tapamajas või, või pidada karusloomi põhimõtteliselt, mismoodi ei jää muud üle, et ma ei alahindaks inimene. No tõenäoliselt on aktiivsed töökohad sotsiaaltimukas. Nojah, aga, aga see mis ma tahan inimeste nimede alahindama ja tekitama nagu, et, et noh, vaeseke, tal ei ole muud varianti. Tapamajas, noh, miks ma minu jaoks on see nagu veel niisugune asi, mille üle ma pean vähemalt mõtlema, et aru saada Selle seoses selle süüdistusega silmakirjalikkus, sest et see on väga muidugi levinud viis mõelda, ma ise oma mõttes olen nimetanud seda aafrika lastest ruumiks ja see seisab justkui sellises uskumusest siukses nullsumma mängus, et et enne, kui me üldse midagi hakkame tegema, me peame kõik asjad panema siis nagu halvemuse hierarhiasse ja siis me tohime ainult kõige halvem, aga tegeleda. Et me ei tohi nagu oma omale lähemaide omale jõukohasemaid, väiksemaid asju, kui nendega me ei tohiks justkui tegeleda, niivõrd, kui on olemas veel suurem probleem, miks sa ei ole mingi nullsumma mäng, eks? See on jah, väga-väga oluline tähelepanek tõepoolest. Ja veel, mis asi minu arust tihti tapab seda debatti on, et extropoleeritaks äärmusesse, eksju, no hiljuti oli või nüüd see oli eile üleeile Eesti Päevalehes, et kus siis väikesed lapsed olid nagu täiesti null null loomset valku saanud, eks mõnel oli tekkinud närvikahjustused, et tähendab, mis mind häirib, on see, et kui öeldakse, et nagu absoluutne vegan kuigi praegu lihtsalt iga lääne inimene sööb kohutavates kogustes liiga palju lisa. Et tegelikult läheks vaja võib-olla mingi tikutoosi suurune tükk frikadelle päevas, võib-olla, eks ju, ja oleks. Ühesõnaga, ta ajab ju teda kilode kaupa sisse. Noh, jah, ma kohe hakkasin siin mikrofoni taga kätega vehkima, sellepärast et see oli see artikkel ja sellele kaasnevad meediakajastused, kui neid üldse nii nimetada. Nad tekitasid palju segadust tegelikult nii veganite kui loomaõiguslaste organisatsioonides terve eilse päeva. Ja see oli noh, vabandust. Aga noh, seal oli lihtsalt inetu, mis toimub sellepärast et tegelikult oli, oli kõige ajakirjanike luurinud mööda mingisuguseid foorumeid korjanud kokku täiesti kokkusobimatu informatsiooni, praegu võib öelda seda, et et see inimene, kes pöördus veganite, Facebooki, see ei tema ega tema lapse olnud vegan lihtsalt mingisugusel põhjusel oli tekkinud töörida mingi puutus. Ja see võib tekkida väga paljudel meie kliimavööndis väga meie kliimavööndis elavatel inimestel, sealhulgas ka lastel. Ja see laps või vabandust, ema pöördus veganite kogukonda Facebookis, sellepärast et veganite hulgas aga vegan emade hulgas on väga palju inimesi, kes suudavad põhjalikult tuua nagu Kolmandaid, mida nad siis oma lastele siia annavad, kes verivorsti ei taha ja kes peaksid oma mingisugused vitamiini kätte saama. Aga millegipärast tekitati sellest niisugune niisugune negatiivne meediafoon, et noh, tekitati nagu, et on mingisuguse sektiga tegu, kes seda oma lastele ei annagi, võib-olla oma lastele süüa. See tuletas mulle meelde mitmed USA juhtumeid, kus oli täpselt nii, et psüühikahäiretega sotsiaalsete probleemidega perekond suretas nälga oma lapse ja ja juhtimise selgus, et nad on ka veganeid, lihased, kogukond lõi lokku ja loomulikult unustati ära ja kõik need väärkoheldud lapsed, kes kes, kes kasvavad perekondades, kus süüakse kõike, et noh, et see on niisugune, teie oskate ilmselt sellele tendentsile natukene paremat parema nime öelda, aga see oli, see oli nimetu, mis toimib sellisel perekonna suhtes, inetu, see oli taimetoitlaste suhtes inetu. Seal argumenteerimata, argumenteerimata väga-väga halb ajakirjandus valiniga lauset ise terve päeva ja mõtlesin, et miks küll inimesed niisuguseid asju teevad, aga noh, see sai klikke palju, sellepärast et inimestele meeldib võõras käituda. Mine sealt, see on üldine probleem, muidugi see kliki-klikinälg on jah, ja seal võis näha küll neid tendentsina nii-öelda inimesed mõtlevad oma peaga ja nii edasi. Meie teema on kahtlemata väga-väga huvitav, väga-väga mitmeharuline. Tõepoolest, ma soovitan siin teisipäeval minna, kus kohas oligi? Kinomaja kinomaja Tallinnas treenasse kinomajja. Tänavate öelda, äkki teie oskate täna? Ei. Ma olen tartlane, ma olen normaalne. Kas ma pean nüüd ütleme, et ma tegelikult vabandage, elanud Hiiumaal ma olen veel normaalnormaalsem. Et ostke see National Geographic või võtke raamatukogust, lugege, see on kindlasti väga huvitav lugemine. Silver, peale selle, et sa oled üks suurepärasemaid tautoloogia, sa oled mänginud sellises bändis nagu metsatöll kunagi. Et oskad sa öelda paar sõna selle loo tutvustuseks, mis nüüd jääb, saate saadet lõpetama. Kuna see lugu on kirjutatud napilt pärast seda bändist lahkusin, siis ma ei ole täpselt kindel, kas Madun adunud seda tausta seal, aga igatahes on see seotud loomadega või lindudega ja ja, ja siis Lauri ehk Varulveni sellise alati kuidagi sümpaatne tundunud see katset taasluua mingisugust, kas kujutusliku või tegelikku sihukest vana arhailist, Eesti mõtlemist ja ka kõnepruuki. Ja, ja noh, et taastada kunagise kultuurina Eesti siia just ja antud juhul siis rõnga tegemist siis loomamütoloogias Halli Enn. See alli Endu meenu Wen. Lendu vända veesi rindu. Ka valli ilma. Pääle ilma. Ilma. Tõuse kõrgele tõuseb. Vana luu annab kõigile. Kana Raptuugana hõimule. Kanamaale.