Tänapäeva inimene usaldab teadust ja loodab teadusele. Kas teadus neid lootusi alati aga õigustab? Kuhu sammub me teadus, kuivõrd on võimalik teaduse suundumusi ette näha? Stuudios on kristalli teenekad, esinejad Anto Raukas Teaduste Akadeemia presiidiumist Ado Köstner Tallinna Polütehnilisest Instituudist, Lii Jannus Eksperimentaalse ja Kliinilise meditsiini instituudist Agu Aarna Keemia Instituudist, Silver Jõks Eesti informatsiooni instituudist Märt Mõtus termofüüsika ja elektrofüüsika instituudist, Aleksei Hõbemägi Tallinna elektrotehnika koondise teadusliku uurimise instituudist, Uuve Kirso Keemia Instituudist ja Uno Mereste TPI-st. Täna oleme aastas 1985 kui me püüaksime pilku ettepoole heita viis aastat, 10 aastat. Olgu või sajandi vahetuseni välja. Milles näeme me põhilisi edasimineku teid või võimalusi mis suunas hakkab teadus minema, kuigi Anto Raukas ütles, et plaanid on ilusti paika pandud arvestades reaalseid tingimusi, reaalset alust või baasi. Aga mul on meeles üks akadeemik Kapitsa ütlus. Sõna-sõnalt ma ei vastuta, ma täpselt ütlen aga midagi taolist, et kõik muu võib olla maailmas planeeritav mitte ainult teadus ja ma usun, et ka tema võis natuke utreeritult seda öelda, kuid mingisugune tera on selles mõttes sees. Sest paraku vist niiviisi, et sageli need kõige viljakamad teaduslikud ideed tulevad sealt välja, kus need kõige vähem oodatakse ja sageli need samad suunad, millest oli siin praegu juttu, kas või Lepešinskaja tööd, kus nii palju oodati lõpuks ikka ja tõepoolest oodati küll, pakuti välja, võib-olla natukese paisutatult, aga ka tegelikult oodati. Noh, nad olid tühi ideed täiesti. Nojah, aga me ei ole kompetentsed nähtavasti hindama neid kõige suuremaid avastusi globaalses mastaabis ja seetõttu on meil ikkagi võimalik praegu opereerida sellega, mis võiks toimuda meie väikesel Eestimaal ja son sendi keeta. Et teadus läheb edasi kindlalt kolmes suunas, kus ta on läinud, üks on siis see rahvusteaduste uurimine kus kahtlemata saavutatakse olulisi kvaliteete aga samal ajal, kus kardinaalselt midagi ei muutu. Teine teema, mis on seotud meie kohalikke looduslike tingimustega, see on meie kohalike maavarade uurimisega on põlevkivi fosforiit, teised vähem tähtsad maavarad ja sellega seonduvad keskkonnakaitse probleemid, nende maavarade kasutamise probleemid. Ja kolmas on siis selline, kus on siis kõige rohkem nüüd ruumi fantaasialennuks. Aga kuna ja need vajavad kõige suuremaid kapitaalmahutusi, siis igal juhul, mis sel sajandil toimub, on meil paika pandud, sellepärast et talle vastava summad, mis võimaldaksid avastusi teha, on kindlalt paigas. Ja siis muidugi on kahtlemata suur, edasi need võtame distantsmeetodite uurimise alal ja paljudes muudes, võib-olla ka kosmose uurimistes, kuna meil on väga tugev astronoomide koolkond. Aga ikkagi enam-vähem on need mehed midagi hästi ette prognoositavad. Ja seepärast ma ei ütleks sugugi, et meie vabariigi teadus oleks nõrgal tasemel. Kõiki neid tehakse tõsisel maailma teaduse tasemel. Aga äkki siiski enam-vähem me näeme neid lahendusi ette, mis võiks sajandi lõpuni tulla. Aga üldiselt muidugi teaduslike prognoosidega võib juhtuda mõnikord küllaltki kummalisi lugusid minu erialalt kusagil 50.-te aastate keskel väga autoriteetsed. Teadlased väitsid, et gripi probleem lahendatakse no poole aastana, halvemal juhul aasta või kahe jooksul. Sealjuures aga oli väga tõsine küsimus, mis saab lastehalvatustõvest poliomüeliidist ja tõenäoliselt mitte midagi siin ette võtta ei saa. Olukord on väga tõsine. Mis juhtus paar aastat pärast seda prognoosi, poliomüeliidi probleem praktiliselt lahendati ja peab ütlema, et näiteks meie vabariik on juba palju aastaid poliomüeliidist täiesti vaba. Aga gripi probleemi lahendus ja kohtlemist ei oska küll praegu keegi ütelda. Kas see tuleb kahe, 20 või noh, ei tahaks öelda 200-st, aga eks me oleme kõik optimistid ja kui vaatame nüüd fantaasia valgena sünderni, enamus ju hüpoteese tõestus hiljem. Ja me olime raudselt kõik veendunud, et gripile leitakse efektiivne seerum, vähktõvele see leitakse, siis me keegi ei kahtle ainult, kuna see tuleb ja seda muidugi ei oska ette prognoosida, aga me oleme hingelt kõik optimistid. Hingelt küll, aga matele optimism ei tohi kunagi üle kasvada, viskas roosaks optimismiks. Ja kes teab, kuidas selle vähiseerumiga ikka lõpuks see lugu on? Kui palju neid peaks olema, neid vähiseerumeid, et kõik vähivormid oleks kaetud ilmselt ühest ega 10-st ei aita, ega me ei ole ükski selline optimist, et ma ütleksin, meie eluajal see leitakse, või on keegi meie seast selline optimist, kes. Seda ütles kindlasti, neil on isegi ohtlik, ma ütleks see optimism, sest see tekitab sellise tunde, et me ootame midagi, et meist ei sõltu mitte midagi. Meie isik, meie käitumine ja meie ütleme kombestik ja kõik see ei tähenda midagi, me nagu jääme ootama midagi, see on isegi ohtlik. Panin aga, kui me teaks, mis tervislik eluviis meie eluiga pikendab see pole kaugeltki mitte sõlme, teame vaatamine, elupõletajad elavad sageli hoopis kauem ja hoopis sisukamalt kui need, kes järgivad. Ma ei räägi neid nõudeid ja lõpuks haigestuvad 30 naasen lähtuvaks küll, aga mitte. Aga ma arvan, et teaduse arengut, kus on siiski kindlalt kaks komponenti, üks on nii-öelda ekstra poleeritav komponent, mida me oskame praegult ette näha, see tuleb. Ja teine on ikka nii-öelda heuristiline komponent, mida, mida me ei saa põhimõtteliselt ekstrapoleerida. Ja ma arvan, et aastal 2005. No tahaks loota, et kristall selle ajani ka funktsioneerib, siis kindlasti räägitakse mõnest probleemist, millest me praegu üldse ei tea midagi. Ja millegipärast mul on tunne, et mõned täiesti vääraks kujutatud teooriad jõuavad selleks ajaks tagasi uues kuues ja leitakse, et nendel oli siiski ratsionaalne mõte. Seisneb küsimus, et sa oled ise biotehnoloogia esindaja aga selge on see, et see avastada selles vallas ja nende seadmetega, mis olemas või sa lähema viie aasta jooksul saad, esitame, oskame enam-vähem planeerida, mida me tahame saada, sellepärast et tänapäeva füüsikas, näiteks tänapäeva astronoomias tänapäeva keemias ei saada enam kõrgetasemelisi tulemusi ega suuri avastusi ilma väga kõrgekvaliteetsete seadmeteta, millele lisandub siis inimese mõistus. Aga huvitav, see, ma olen alati rääkinud, et Mössbauer tegi oma tööd ära Nobeli preemia saamiseks vana grammofoniga, mille kellelegi ei tulnud pähe radioaktiivset isotoopi grammofoni peale panna. Tema pani teooria valdkonnas tulevad kõik asjad niimoodi, aga me kõneleme näha ja ka tema lõiganud Mössbaueri efekt avastati grammofoni abil, mis pandi grammofoniplaadi peale, pani selle koobalti allika, leides selle resonantse neeldumise. Põhimõte, aga siiski, kui ei tohiks ma selle peale, aga kui köige töötas muide ka ikkagi ühes parimas laboratooriumis, ära seda unusta sedasama nagu Newton'i ja õuna küsimus ikkagi tähendab, kas õun nüüd kukkus talle pähe? Ei kukkunud, nii et ega Mössbauer ta juhtis juba sel ajal ju väga heal tasemel tähtis vana grammofon ja ja Uikaga, ütleme, ekstra poleerimine on väga keeruline, kui mõtleks natukene tagasi ja võib-olla selles ringis võiks keegi öelda seda. Et mis teda viimaselt ajalt on tõesti teaduses vapustanud ja mina pean ütlema seda, et mind on vapustanud kaks asja ultra kõrgetemperatuursed, mikroorganismid, mis leiti vaikse ookeani põhjas sügavikes, mis elavad üle mitmesaja kraadises kolmesajakraadises temperatuuris ja teine prionite avastamine, see tähendab infektsioon osakesed, mis on nukleiinhappest vabad. Vaat need kaks asja niuksed, mis tundus soliidsetest allikatest tulnud, aga vaata, no kohe praegusesse vaatevinklisse sisse mahub. Ja uskumatu, aga näed justkui tõsi, ma ei julge öelda, tõsi, ma pole ise katsunud, aga just sedasi. Siin Köstner, kui ta ütles, et aastal 2005 arvatavasti on aktuaalsed niisugused probleemid, mida me praegu isegi sõnastada ei oska, eks ole. Ja mõned teised väärad teooriad osutuvad õigeks, sellega ta tõestas niisugust superoptimismi. Ma arvan, et kui teadusel hästi läheb, sealhulgas ka meie vabariigi teadusel siis see kindlasti niimoodi on, kui teadusel väga hästi ei lähe, kui teadusel läheb niimoodi normaalselt vot siis läheb nii, et kõikide praegu juba tellitud või tellimisel olevate seadmetega avastatakse just see, mida praegu kavatsetakse avastada, lisaks ka midagi muud, mida me ei pea olema tähendab seadmed, millega võiks ka midagi muud ära küll. Ja kõige kenam oleks muidugi, kui me nende praegu tellitavate seadmetega avastaksime, midagi hoopis muud, eks ole, tähendab midagi muud, palju tähtsamat kui seda, mida me oskame praegu avastada. See oleks superoptimism. Loota, et teadusel tõepoolest. Aga Uno Mereste, kuivõrd majandusteadus saaks õla alla panna, et professor Köstneri lootused täide läheksid? Ma ütleksin niimoodi, et eks majandusteaduski on üks niisuguseid alasid, kus ikkagi on ka avastused võimalikud ja, ja kõik muu iseküsimus on see, kuidas me seda teadust suuname ja mida me sealt loodame. Vaat kui näiteks eksperimentaalteadustes avastuste tegemiseks on tarvilikud teatud summad ja teatud riistapuud, nii on majandusteaduseski põhimõtteliselt kõik seesama vajalik, sellepärast et majandusteadus niisugusel kujul, nagu ta praegu noh, pürgib olema teadus, selle sõna niisuguses rakenduslikus mõttes on ka selline teadus, mida ei tehta enam põlve peal ja mida ei tehta ilma seadmeteta ja nii edasi, eeskätt tulevad siin muidugi kõikidele tuntud arvutid meelde aga, aga palju muudki. Nüüd selle majandusteadusse suunamisega on muidugi palju probleeme, aga ma mõtlen nii, et see suur niisugune ideede laviin, mis on tekkinud ühenduses meie majandus mehhanismi täiustamisega see võiks olla nagu selleks viljakaks pinnaseks, millest edasi hakkaksid kasvama siis välja niisugused ideed, millest võiks lõpptulemusena olla kasu ka kasvõi näiteks nende Köstneri üllatuslike tulemuste leidmiseks, sest kuidas me asja ka ei vaataks, siis siin on juba juttu sellest, et teadus tegelikult kuulub kultuuri, eks ole, ma olen tulipalavalt selle poolt ja ma arvan, et kultuuri täis mõiste oleks väga piiratud, kui sinna kuuluks näiteks ainult taidlus. Ja kultuuri täis mõiste on palju suurem, kui sinna kuulub ka juba tõsine kunst ja kindlasti kuulub, kuulub sinna teadus. Niisamuti on ka majandusega kui majanduse täis mõiste võtta, siis kogu tehnika kuulub majandusesse, sest ei ole ühtegi tehnilist ülesannet, mis ei oleks dikteeritud majanduslikust vajadusest. Niisugust tehnilist ülesannet ei ole iialgi olnud inimkonna ajaloos. Ja niisugust tehnilist ülesannet ka kunagi ei püstitata. Järelikult käsitleda seda majandusteadust niimoodi, et vaat siin kuskil tehnika ja siin on majandus ja siin on Hiina müür vahel see ei ole päriselt tänapäevane, teiselt poolt jälle niisuguse Hiina müüri tagant seda majandusteadust arendada ka, et vot siin oleme meie majandusteadlased ja seal on need tehnikamehed ja informatsiooniteoreetikuid ja nii edasi, nii ei tule sellest. Millega majandus teha sinna sama kurb nagu on meditsiiniga, et meil pole, neid, pole lubatud eksida. Vasara tahke soojuskandja meetod, tähendab, me näeme kohe, et ta praegu ei funktsioneeri ja me tõestame ka siis võitleme tema vastu või püüame tõestada, et tal hea meetod Tahtsin öelda ühe täienduse tehnika huviliste kaitseks sedasi igatahes elus tõesti tehnika küsimuste vastu tuntakse väga suurt huvi, sellepärast me oleme tehnikas liialt nõrgad. Aga teine küsimuste ring, mis kahtlemata elanikkonda väga huvitab, ökoloogia probleemid ja keskkonnakaitse probleemid ja võib-olla siin võiks olla saateid mõneti rohkemgi. Ja ma arvan, et siin on ka seltsimees Kirso energia veel lõplikult kasutamata. Ei, ma ei tahtnud hoopiski mitte rääkida ökoloogiast, aga tahtsin rääkida sellest, mis siin vahepeal meil korraks kõnesoon katkes. See on selle teaduse järjepidevuse ja uue kvaliteedi küsimus just nimelt selle ravimite ja keemia ja ühistöö näitel, et me kõik mäletame seda aega, kui meil oli ainult üks suund, kui me ainult kasutasime sünteetilisi ravimeid ja keemikutelt, nõuti nende üha uute ja uute preparaatide sünteesi ja eitasime absoluutselt ametlikult arstiteadlased praktiliselt absoluutselt eitasid igasuguseid maarohtusid igasuguseid rahvameditsiini kui niisugust. Ja nüüd me oleme jõudnud siis ringiga sellesse punkti, et me praegu küll ei eita sünteetilisi ravimeid, kuid püüame võimalikult võimalikult tähelepanu nendelt siiski kõrvale juhtida. Ja keemikute roll enam ei ole uute efektiivsete ravimite sünteesil vaid nendes maarohtudes välja selgitada, mis on toimeaine neid sealt eraldada ja ütleme, mis veel lisada sinna või millises kompleksis saada lihtsalt efektiivne ravim kätte. Nüüd hakkavad keemikud kutsuma meid tervislike eluviisidele, just nimelt doktor Jannus ega meie kunagi ei eitanud looduslikke ravimeid, eks ole. Ei, aga ta on esinenud ka kristalli saates, nendega ei kutsutud esinema või? No aga proovige ilma aspiriini ja sulfoonamiidita läbi. Oi, vaat siin aspiriini suhtes kohe. Aspiriin on üks küllaltki laialt kasutatav ravim ja samal ajal võib aspiriin kutsuda esile väga ohtlikke seisundeid. Ilm aga kas te ei täpsustaks? Astmega teatud puhtuse astmed on puhtamaid, aspiriine ja võimalik küll freesitud. Ja võimalik küll, aga siin on ka aspiriinile taolised ühendid, need on põletikuvastased mitmesugused preparaadid, ka tuntud, nagu seda on püramidoon On analgiin. Need kõik on laialt kasutatavad preparaadid. Samuti näiteks nüüd võib-olla moodsamad, mida sageli otsitakse apteegivõrgus. Brufeen, ibuprofeen. Ja need on preparaadid, mis kutsuvad haigetel esile väga raskeid seisundeid. On teatud protsent inimesi, kes talu neid preparaate, kusjuures tekivad talumatuse nähud hingamiselundite poolt. Ma tean kohe vahele, kui toredat aspiriini, vaat siis me üldse ei usu, et raviks ibuprofeen. Meile öeldakse, et hirmus efektiivne ravim me oleme täiesti usume sellesse. Ja absoluutselt ei usu ma ka seda, et mao nahka ja, ja efektid, mis ta peab tegema, soliidne arst Jannus ütleb, et ibuprofeen on väga, väga efektiivne ravim, kindlasti usume Saar seekord. Aga kas me praegu jällegi näiteks rajaga sedasama õnnetustega Türiiniga ei tee jällegi nüüd seda viga, eks ole? Iga ravim on oma kohal, kui teda kasutatakse õigel ajal ja õigetes doosides, see ei tähenda mitte seda, et me peaksime aspiriini kõikidel elujuhtudel lihtsalt nüüd automaatselt sisse võtma ja lootma, et küll ta mõjub. Aga doktori, Jannus, kas te võtaksite homme apteekidest välja aspiriini ja analgiini seal preparaadid naksti, kuidas? Ei, kindlasti mitte, sest praegu isegi leitakse teid, et haigeid, kes on tundlikud aspiriini suhtes, neid desensibiliseeritakse, tähendab aspiriini toime muudetakse siiski positiivseks. Ei võtaks, võimalusel. Mul tekkis üks mõte ühenduses sellega, kui siin tekkis probleeme, et tuleb hoida see tõde ja fantaasia õigupoolest siis tõde ja väär fantaasia, eks ole, täiesti täiesti lahus üksteisest. See on suur probleem teaduses muidugi. Esiteks sellepärast, et ega ühegi tõsiselt teadusliku niisuguse kandvama hüpoteesi kohta ei saa kunagi ütelda, et seal midagi fantastilist ei oleks, tähendab midagi niisugust, mis kaugemas tulevikus osutub võib-olla mitte pädevaks. Aga teiselt poolt on minevikust niisuguste juhtumite käsitlemine, kus suhteliselt laial rindel on näiteks eksitud minu arvates väga huvitav ja vot siin, kui oli Lepešinskajast juttu, et siis kas Lepešinskaja teooriaid või mõningaid muid neid võiks tagantjärele analüüsida sellest seisukohast, et miks neid siiski usuti, eks ole, miks nad siiski läbi läksid, miks nad omandasid teatava sellise kõlapinna, ma ei mõtle mitte ainult sellises ajakirjanduslikus mastaabis, vaid ka teaduses naerda ei loogiline ja ta võiks nii vaat need ja, või need pidada oluliseks nende niisuguste rajajoonte tõmbamist, siis mulle tunne, et lähemas või kaugemas tulevikus võiks sedalaadi ka väärhüpoteeside käsitlemisele pühendada mõned saated, mis oleks tagantjärele väga huvitavaid ja mitte ainult nendele inimestele, kes ise toda aega mäletasid vaid ma mõtlen just nooremale põlvkonnale, kes nendest ei tea võib-olla üldse. Fantastika piiri praegu ei taha minna selle sama probleemi juurde. Ma tooksin näitena praegu nii esimene Nobeli preemia laureaat füüsikas, röntgen koodi sätikse TV 10 aastat enne röntgeni avastust oleks keegi rääkinud, et vaata, õnnestub vaadata läbi ühest tahkest ainest. Oleks lolliks peetud, sai siis peaaegu. Pool habras Aarne, ega me ei ole teaduse fantaasia vastu, me kõnelesime sellest, et me vahel pakume juba tõelisena avastatuna välja seda, mida ei ole veel saavutatud. Aga loomulikult fantaasia peab olema, pole mõeldav teadus ilma fantaasiata. Noh, kuigi ka pöörastest ja hullumeelsetest ideedest on jõulised teaduslikud ideed võivad välja kasvanud Kas keegi julgeb prognoose teha ka laiemas mõttes teaduses? Kas ei ole levinud selline arvamus, et teadus on inimesele teinud karuteene, inimene on kuidagi teaduse tehnika teenriks suruohvrinud ohvriks saanud ja sellele ma vastaksin tsitaadiga. Et mul on meeles üks esinemine juba nüüd manalasse vajunud endise liidu Keemiatööstuse ministri Kostandovi esinemine, kus ka avalikul esinemisel tema poole pöörduti väga ägedalt, keemia reostab seda, keemia, reostab teist ja nii edasi ja ta ütles väga selgelt. Tehke mis tahate, tagasi pöördumist, kiviaega ei saa olla. Ja küll on kena nostalgiliselt nutta, seda küll on paha, kui suits tuleb vabriku või soojuselektrijaama korstnast meie peale. Aga kuratlikult ebamugav oli ka olla ikkagi Lasnamäel, kui see soojustoru seal ei tööta. Ükstaskõik, mida me ei räägi oma rahvamajanduse arengust, mida me ei räägi teaduse arengust ilma energiata ei toimu mitte midagi. Tähendab, kus on see põhituum ja kuhu see energeetika peaks nagu ma põhi vahendid panema või tähendab, mida ta teaduslikus mõttes peaks nagu põhilist andma siis see nagu oligi juba ära mainitud ja mina näen, et see on ka ökoloogia, nimelt asi on selles, et me hakkame jõudma energeetikas selle piiri peale, kust kaugemale enam minna ei saa, ühesõnaga ikkagi jälle ökoloogilised uuringud, mida me peaksime siis nende protsessidega, mis meil seal tehnikas toimuvad, energeetikas on, mõtlen katlaid ja kõiki neid, mida me kütuse muundamisel meile sobivaks energiaks teeme. Et kuidas need protsessid oleksid keskkonnale suhteliselt kahjutud. See on muidugi põhiprobleem, kuid teisest küljest noh, nüüd on moodne sõna ja see läheb kindlasti edasi. Et kuidas meeneid kahjutuks tegemise protsesse saaksime muuta kompleksseks tähendab ühesõnaga kuidas me oma maavarasid ja oma kõiki neid jäätmeid, mis meil sealt seadmetest tulevad ja kuidas me saaksime muuta tervet seda ahelat ka maavarade kompleksseks kasutamiseks. Noh, nagu niisugune probleem ja võib-olla üldse kõige suuremad möödalaskmised teaduses ongi olnud energeetika valdkonnas, sest me kõik mäletame kuuekümnendaid aastaid, kus me elasime illusoorses maailmas. Maavarad on meil ammendamatud, energeetika ressursid on piiramatud, ehitame tohutus hulkades aatomielektrijaamu ja kõik need küsimused on hõlpsasti lahendatavad ja praegu me oleme selgelt kahe jalaga maa peale, näeme kui keerukad need küsimused. Nojah, nähtavasti peaks energeetika probleemidest kõnelema ka meie kogu ehituspoliitikast tervikuna kasvõi sellest, et kui suuri aknaid ehitada mitut klaasi kasutada, kas ühte, kahte või kolme kuidas on meie, kas me katuslaed, kuidas katuslaed, kuidas on seinte soojuspidevus ja see on terve küsimuste ring, millega energeetikud hakkavad tegelema ja loodame, et aastaks siis 2005 lahendavad nad selle edukalt ära. Aga selle maailma naftakriisil, mis oli 73. aastal hakkas peale öieti, oli ikka üks tohutu positiivne efekt. Nimelt hakati mõtlema kokkuhoiu küsimuse peale selle probleemi juures tasub üks kristalli saade spetsiaalselt pühendada. Ei, mina isegi mäletan, mina olen ühes sellises saates esinenud, ma ei tea, kas oligi vas Aarna või kellega me energia küsimusi arutasime, tähendab kõnelesime siis uraani ressurssidest ja, ja naftaressurssidest ja ma arvan, et seal me olime ka küllaltki optimistid, kuigi juba sel ajal me juhtisime tähelepanu nende tohutu suurtele kivisöe, leiukohtade, mille levitamisele ei pöörata tähelepanu. Aga lõppude lõpuks ikka inimene vajab mitte energia kilovatt, vaid rahulolu. Ja võib-olla kui psühholoogia ja kogu see oli inimese teaduse arenemisega, saavutatakse siiski selline ökoloogilisem lähenemine, kus inimese rahulolu on võimalik saavutada madalamal energeetilisel nivool, see annab tohutu kokkuhoid huvita sedaaniga. Mina vaidleksin pisut vastu seltsimees Köstnerile nimelt kõik need kristalli saated, mis on olnud, need on ju olnud inimese hüvanguks inimese heaolu parandamiseks aga samal ajal on siiski elukeskkond, eksisteerimise keskkond. Need tingimused on halvenenud. Ja minu arvates kuigi siin aastaid tagasi me rääkisime, et inimese eluiga on pikenenud siis viimastel aastatel me seda enam ei räägi, sest põhiliselt on ju pikenenud see keskmine eluiga just laste suremuse languse arvel. Ja mina prognoosiksin aastaks 2005 seal siis 20 aasta pärast on aktuaalsed arstiteaduses viirushaigused endiselt aktuaalseks jääb vähktõbi, mille probleemide lahendamisele on üsnagi palju kaasa aidanud meie väike vabariik, professor Bokovskiga eesotsas. Allergilised haigused ja psüühilised haigused, kusjuures südame-veresoonkonna haigused selleks ajaks omavad juba langustendentsi nende sagedus. Esitati küsimus, et kuhu võiks siis lähemal ajal teadus minna, ei sõltu kõik rahvusvahelisest olukorrast ja siin ma olen jällegi optimistid, tõenäoliselt vastavad, kokkulepped toimuvad ja see annab võimaluse kõige pealt senisest suuremas mastaabis arendada. Humanitaarteadusi võimaldab ka keemiat viia tunduvalt kaasaegsemale tasemele sest ma ei tahaks väita, et meie keemia oleks praegu optimaalsel tasemel ja just ellu viia ka neid keskkonnakaitselisi meetmeid, mis lubab kogu elanikkonnal keemikute peale vaadata heatahtliku pilguga. Ja kui küsiti prognoose, minu arvates siiski suured nihked, mis saavad toimuda, toimuvad siiski teaduse pöördumisel või teaduse nii-öelda suuremal tähelepanul ikka looduses eksisteeriva poole. Inimorganism on ikkagi ikkagi jäänud saladuseks. Mure looduskeskkonna eest muutub ikka suuremaks ja selle tõttu just niisugused küsimused, mis on seotud niisuguse eksisteeriva elusloodusega nii-öelda mikroskoopilise makroskoopilise tasemel. Ilmselt need puht tehnika niisuguse teenindustehnika kõrval mõtlen saavutavad lihtsalt nähtavasti suurema suurema sellise. Ja ma tooksin veel ühe näite. Siin aasta alguses tegime televisioonis saate maailmaviit ja seal siis avaldati mõtet, et missugune teadus on üldse kõige tähtsam, milleks nimetada meie sajandit. Ja seal kosmonaudid pakkusid välja sellise mõtte, et me ei ole mitte praegu tegemist aatomi sajandiga või laseri sajandiga. Psühholoogia just just just just ja tegelikult see ei olegi nii rumal, kui esimesel pilgul paistab. Selle gaasime stressist ja muudest asjadest ei küsinud, mille nimel me elame. Ja seetõttu ilmselt psühholoogiale tuleb pöörata suuremat tähelepanu. Tulevikus on ka võimalik pöörata suuremat tähelepanu, kui seni on tehtud. Ja sellega seoses on jällegi üks küsimus, tähendab, kui teaduse liidriks tõenäoliselt 2000.-ks aastaks tõesti saab psühholoogia siis meditsiiniliste distsipliinide liidriks, tõenäolisel saab psühhiaatria. Nojah, ma pakuks täpselt sinna samma, ainult sõnastaks seda, et mingi suurem ootuspärasem nihe või saavutus on ükskõik millisel eluteaduse alal seal nii psühholoogia kui biokeemia või füsioloogia millegi taolise alal just nimelt inimese ja keskkonna teaduste alal. No üks põhiline probleem, mis ikka jääb inimesest sobitada inimeses bioloogiline, sotsiaalsed ja see on see dilemma, mis seisab teaduse ees juba õige hea tüki aega ja mille puremist jätkub minu arvates 2000. aastani ja sobitada kahte bioloogilist isendit omavahel.