Kõrboja peremehe tunnis püüame soetada elu ja kirjandust. Küllap nii mõnegi teose lugemine või koolikäsitlus on teid ses suunas mõtlema pannud. Probleemi raadiotunniga ei lahenda, kuid midagi peaks ometi hargnema hakkama. Mida räägid Tammsaare ise oma teoste sünnist? Teosed küpsevad mu peas või südames, kuni tegelased muutuvad elavaks. Nii et ma näen ja kuulen neid alles siis hakkan kirjutama. Aga kirjutamine ise võib mul nagu arvatavasti teistelgi esialgseid kujusid muuta, tuua uusi ideid, tundeid, perspektiive, nii et paneb mõnikord ennastki imestama, kust need kõik tulevad. Põhimotiividega võivad olla isiklikud elamused, kuid midagi kuuldut-nähtut, loetut, millest ei teagi, miks see verre ajju sööbinud. Eriti hea inspiratsiooniallikas on muusika soololaul ja eelkõige orkester. Aga peamiselt ergutab mu loomiseni elu ise oma vaheldusrikkuse ja kirevusega, mida kõige paremini märkad vist siis, kui sellest kõrval seisad nagu mina. Kõrboja peremees, see sündis, kui kopsuhaigena lamasin ja metsi mööda kõndisin. Kuskil seal oli küngas kõrgete mändidega, mille vahelt avanes vaade lagedale soole. Seal künkal sündis Kõrboja peremehe idee. Kõigepealt koguni lõpp, kus naine pidi jooksma soolauka poole mees karjudes järel. Kirjutades juhtus siiski nii, et koer, ulus ja naine nuttis ja laps istus puhaste marjade keskel. Mees seevastu lamas hoopis tummana ja külmana. Parata polnud midagi tahes või tahtmata pidin sellega leppima. Kõrboja peremehes teostame koitjärvega mälestusi koitjärvest on kirja pannud mitmed Tammsaare sugulased ja tuttavad, head sõbrad. Ning meenutuste lugemine sunnib meid nõustama koitjärve. Lase Salme Krimmiga, kes väidab, et romaan on luu meie luust ja liha meie lihast. Mõelgem näiteks looduskirjeldustele, inimese ja looduse suhetele romaanis ning lugeda mälestusi. Näiteks. Koitjärv oli soo sees koitjärve raba ääres kinnikasvav mädajärv. Tallinna linnavalitsus laskis järve jõkke maha joosta. Koitjärvest natuke küla poole oli soose suurte puudega saar, mida kutsuti hiie saareks. Meilt umbes viis versta Aegviidu poole oli kulli talu. Selle lähedal oli kulli järv. Kivijärv asus koitjärve raba keskel järve edelapoolsel äärel oli kaks kõrget männitukka. Kivijärve taga oli suursoo. Kuulake õhtuti pärast loojakut kuidas seal kõik heliseb ja hääli. Et te kuulete kümmet liiki kajakate kisa kuuleti kurgi kovitajaid, vahel, sekka kulli ähvardust. Ajuti kostab sealt nii imelikke helisid, et ei oska arvata, kas need on mõne linnu. Looma või muud hääled. Siis te tunnete, et raba on täis elu et seal asub tuhandeid elanikke. See on omaette linnuriik. Või minge sinna. Laane talu poole te leiate seal raba serval murakaid, jõhvikaid, sinikaid säärasel hulgal, et jääte keeletuks. Ei surnud maa see küll ei ole. Ja omapärane võlu on tal ka. Onu Anton oli osav metsas käia, tihtipeale ütles ta. Alma, lähme nüüd metsaanus, kas määrata ilmakaari mitmesuguste tunnuste, näiteks pilvede või puukoorel kasvava sambla järgi. Käisime metsades palju koos ja kui mina ei teadnud, kus oleme või kuhupoole minna, siis tema ikka oskas orienteeruda. Üks kord eksis ka tema ja siis ta ronis puu otsa. Ühe korra ajas ta mind koduküla lähedal segadusse laskis mul määrata, kui kaugel külast oleme. Arvasin, et umbes viis kilomeetrit. Anu naeris. Läksime kümmekond sammu ja koduküla paistiski. Aastaaegadest meeldis onule eriti sügis. Onu tundis laulu järgi linde ja teadis, millised on nende pesad. Näiteks otsis ta üles pöialpoisi pesa, mis oli mätta sees, kuhu Kulvalt viis käik. Ta tundis hästi lilli ja taimi. Mõnikord lamasime metsas maasia, jälgisime, kuidas ka väiksem osa maapinnast on täis elu. Kõrboja peremeest nimetatakse armastusromaaniks. Armastus on romaanis inimolemuse proovigi. Missugused detailid või meeleolud romaanist on teie meelest taandatavad Hanseni ja Blumbu omavahelistele suhetele. Ema hakkas mind hoiatama Oru Antoniga metsades jooksmise eest. Aga ma põgenesin ikka Tammsaarega paukjärve poole. Kõndisime sinna, kus õnnelikud. Vanarahva jutu järgi olid sa nõela õitsemist näinud. Ja kui tulime oru ja laaneväravasse sõnaste jälle Anistunult. Peame leppima olukorraga või ütles teisiti või olla? Mulle tundus, et Tammsaare vajas mind kuulajana, mitte vestlejana. Ta nagu tahtis minu kaudu leida vastuseid oma küsimustele, saada selgust oma elase ilmavaatele ja arvamustele. Kord rääkis tammesalu juuli mulle, kuidas külarahva meelest Oru Anton ja mina teineteisega väga sobiksime, et külarahvas meie pulmi ootavat. Juuli mu lapsepõlve mänguseltsiline seletas. Meie heinamaal rääkisime, et küll Laane Leeni, Oru Anton passiksid paari, et nad mõlemad on käinud kõrges koolis, on haritud. Aga minu ema hoiatas mind, vaata, et sa enesega Niilase teha, nagu oru Antoni raamatute naistega tehakse. Võib-olla mõnigi pani pahaks, et leni olnud laaneheinamaal ega Anton oru põllul noored inimesed muutkui mehkeldavad. Kui paljud on lugenud, kui palju ta teab ja kui peenpsühholoog on imestanud elupõline algkooli õpetaja, susi, elu ja kirjutamiskogemused on õpetanud Tammsaaret nägema elamuste keerukust, rõõmu ja mure kaksikvendlust, mille peegeldusi näeme romaani kõigist tegelastest. Peategelaste sisimas toimuvat toimunut näidatakse vihjamisi detailiga sügavamaid põhjusi tagantjärele avades. Otsustavaks kujuneb varjatum, osa sisemaailmast. Hakkame aimama, vahekorrad inimeste vahel on keerukad, ei lahene lihtsalt. Kõrboja peremehe põlu avaneb alles tähelepaneliku lugemisel. Ütelge ometi isegi, mis mees ma siis veel olen, kui ma nii nagu ma olen, teile meheks tuleks? Seda võiks ainult purjus peaga teha ja niipea kui kaineks saan, siis ei tea ma enam, mis minuga sünniks. Minu ajad on mööda. Te nägite täna, kas oleks võinud varem minuga midagi niisugust sündida? Enne Cartisi austas mind terve Metsanurk. Te mõtlete ainult iseenda peale, ütles perenaine. Ma ei tea, kelle peale ma mõtlen, ma teen, nagu ma võin, vastas villu. Aga kui te just tahate, tulen muidu Kõrbajale, tulen sulaseks, kui tahate. Võtan oma Eevi ära, temaga on mul poeg ja tulen kõrbojale, teen seal kõike, mis te tahate, seda ma võiks. Sulaseid on kõrbojal ennegi, peremeest on sinna vaja, vastas perenaine, tulge peremeheks, siis võite lasta kajevi oma pojaga kõrbojale tulla, kui ta tulla tahab. Ja te võite oma poja seal üles kasvatada, nagu oleks ta Kõrboja peremehe poeg. Nõnda ei tule Eevi kunagi ja ei anna ka oma poega Kõrbajale, ütles Villu. Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma. Küllap romaani üldinimlik sisu romantilise värvinguga realism on raamatu teinud lähedaseks teistelegi rahvastele. Tammsaare ise ei ole teose kõigi tõlgendusega nõus. Ta märgib mind, pani jahmatama otse lukku Kõrboja peremehega. Seal minu poolt antud lõpupilt pidi minu teada väga tähendusrikkaks kujunema, ma andsin talle sellekohased värvid. Villu on surnud, lootusetu perede, ta tuleb, kuid seal näeb ta Sauniku tüdrukut lapsega, istuvad punaste marjade keskel ja ta muudab eneseotsust linna minna. Kuid ükski meie arvustaja ei ole seda sümboolset pilti taibanud, lugedes sealt küll välja kurat teab mis. Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu ja lootus rohkete punamarjade keskel. Inimesed loevad teosest pessimismi, kuid ei näe optimistliku lõpuakordi. Minu teades olevat ainult kamp on öelnud, et Kõrboja romaan on kõige lootus rõõmsam raamat. Tammsaare romaanil dramatiseerimise ajalugu Eestis on oluliselt seotud lavastaja Andres Särevi ka ja Tallinna draamateatriga. Algas see 1932. aastal Vargamäe tulekuga. Tõe ja õiguse esimese osa dramatiseeringuga. Autoril oli ideaalne ja tihe koostöö lavastaja ardesse äreviga. Kõrboja peremehe puhul pakkus küll draamateater Tammsaarele endale võimalust luua lavavariant, ent autor usaldas Särevit. Samal ajal on aga autoripoolsed parandused Särevi Kõrboja peremehes sedavõrd ulatuslikud, et me 1937. aastal loodud instseneeringu kaasautoriks peame ka Tammsaaret ennast. Nagu me teame, on Kõrboja peremehes suur sümboolne tähendus loodus, kirjeldustel mis pole lavale nii kergesti kantavad. Kogu kor Kõrboja peremehe dramatiseerimise ajaloos pole ei Särev ega teisedki dramatiseerijad. Ants Luik, Reinol maru, Raivo Trass suutnud detailselt-sügavuti käsitleda Villu ja Airi vahekorda. Neis pole romaaniga võrreldes saavutatud seda sügavust, mis Tammsaarel on kõik dramatiseeringus. Eesti teatriajaloos on tähelepanu koondanud põhiliselt Anna ja Villu vahekorrale. Villu karakteri keerukust ja vastuolulisust on aga kõige enam sügavuti minevalt teinud esimene dramatiseerija Andres Särev ja ka esimene Villu Eesti teatrilaval Eduard Türk. Särevi dramatiseeringus peame siiski tänini parimaks Kõrboja peremehe inseneeringuks. Ümber töötatult ilmus ju uuesti trükis ka 1959. aastal. Et autor pidas oluliseks traagilisele kulminatsioonini järgnevat optimistlikku lõpplahendust arendas Särev annassenjeviga, kus esimene kutsub eevit pojaga Kõrbajale omaette kolmanda vaatuse pildiks. Kõrboja peremehe järgi tuli ju ekraanile ka film, mille stsenaariumi kirjutas Paul-Eerik Rummo, lavastas Leida Laius. Filmi eriliseks vooruseks on see, et siin suudeti tabada Tammsaare romaani poeetilist struktuuri näha tema kangelasi, filosoofilises plaanis anda neile globaalsete probleemide koorem. Kõrboja peremees vaatamata sellele, et teda korduvalt on lavastatud, et teda just eriti Andres ärevil õnnestus luua kõige terviklikum Tammsaare dramatiseering siis Eesti teatriajaloos ometigi ei tõuse. Ta tõi õiguse lavavariantide ja lavastuste tasemele. Aga ometi on siin kirjutanud paljud näitlejad omal biograafiasse rollid, mis meie Tammsaare lavatraditsiooni oluliselt rikastanud on. Eelkõige on see kehtiv esimese lavastuse Villuga Ta keda kehastas Eduard Türk. Tammsalu läkitas näitlejale koguni avaliku kirja, kus ta kirjutas. Kui ma teile ütlen, et teie villu mind paratamatult kaasa kiskus ja paiguti mõne tühisema liigutuse või vaevaltmärgatava häälevarjundiga hingepõhjani liigutas, siis pole see paljas viisakusavaldus vaid kaine tõsiasja nimetamine. Muidugi on see suur tunnustus näitlejale. Kui veel arvesse võtame seda, et autor püüdis oma arvamustega teatri suhtes olla enam kui tagasihoidlik ta koguni käes Draamateatris oma etendusi peaaegu salaja vaatamas istudes tavaliselt teisel rõdul. Aino Talvi, kes noorukese näitlejanna just vanemusest oli tulnud, mängis Kõrboja annat. Tema Anna oli kaaluva mõistusliku naisekuju, kelle emotsionaalne elu oli sügavale peidetud. Ta pigem laskis seda aimata. Talvi Anna mõistis villu tõelist loomust enam kui keegi teine lavastuses. Autor kinkis Aino talvile pühendusega oma Kõrboja peremehe eksemplari. 56. aastal Pärnu Draamateatri Kõrboja peremehe Villut mängis suure emotsionaalse kirega ja tahtejõuga just tahtiv näitamisega Paul Ruubel. Selles lavastuses õnnestus aga ka Eesti teatriajaloo jaoks esmakordselt sauna Eevi, keda kehastas riie Maasik kui täisverelist naist, kes oma katsumisi ja muresid esitas varjatusega tagasi hoidlikkusega, et vältida kannataja sentimentaalse oreooli. Selle lavastuse Eevi oli etenduse tõeline kangelanna, tammsaarelik naine, oma papruses. Raivo trassi inseneering viis orbiidile peremehe probleemi. Eeskätt siis viidi keskmesse lavastuse keskmesse Kõrboja Anna, keda kehastasid jälle Pihlak ja Kersti Kreismanni. Nad tegid seda paljuski siis erinevalt Aino Talvi Hannast nende annad oli, lähtusid enam naiselikkusest hingeelust, kus naiselik alge on määrav. Anna tõdede otsuste tegemine.