Nagu programmid kuulutustest teada, tuleb nüüd juubelijutt jutu ette ja sisse kuuletega juubilari loodud muusikat Viktor Gurjevi, Ellen Laidre, Valentiina heina Teo Maiste, Bruno Luki ja naiskor Ilo esituses. On. Ulu all ja ja on nuud. Loota. Palun, teie nimi. Aeg on 1910 sünnigo sünnikoht Käina vallas Hiiumaal, rahvushiidlane, Hiiumaal, muidu rahvuse palju. Mina olen ja Käina poolt kandist mees, odratolgus. Nii. Võib-olla tuletasime nüüd meelde, kaua te üldse hiidlane olite, te olete suure mandrimees? Ütleme seda hiiglase põlve meelde. Tõepoolest, ja oma töö. Aja ja nii suurema töö ajal on muidugi mandril töötanud Hiiumaal üsna vähe töötanud ja, ja ka väga palju Hiiumaal isegi mitte. Peaks ütleme elanud sest sest koolis käisin ka Haapsalus. Ajude algkooli aja olin ma Hiiumaal. Hiljem Haapsalus ja töötasin ka vähe aega Hiiumaal, peale seminari lõpetamist. Ühe aasta-paar-kolm aastat olin ka Kärdla keskkoolis muusikaõpetaja. Ja juba 39. aasta sügisest siis sammud tulid jäädavalt mandrile, alun pärnu, sealt kohe Tallinna ja, ja minu töö on siis nüüd tallenz olnud siiamaani. Lähme vast ikkagi nüüd poisipõlve tagasi, millised on esimesed mälestused ja kuivõrd muusikamees olete siis ka esimesed muusikalised mälestused, kas need olid ka juba kodus või võileiba mandriga? Muidugi. Esimesed muusikalised mälestused ja esimesed muusikalised õpingud, Need algused, minul kodus nimelt ei saa juures. Isa mängis orelit ja ta muretses siis koju ka armooniumi. See vaike harmoonium on mul praktiliselt alles ja seal peal ma hakkasin õppima nii isa juhendamisel koorilaule ja pean ütlema nõndaviisi, et et üsna varakult juba juba enne kooli minekut sain ikka juba nelja hääle peal ära mängida. Koorilaulu koraalid niisugused selles plaanis kuivõrd ei saa, ka, mängis ikka nii tolleaegsed literatuuri suuri ja peab ütlema, et Karl August Hermanni muusikaleht oli meil kodus seda loetud ja sealt ka isa oma nii teadmised ammendas ja, ja siis meie jaoks on ka üsna varakult siiski olla pillimänguga just peale armooni mänguga. Kas te külad simmanitel ja kohaliku rahvapidudel puuduste kokku ka nii-öelda noh, tolleaegse rahvalauluga, milline see oli, kas see oli juba niukene, uuem rahvalaul või või kohtasite ka päris runoviisidega ja kas sel ajal üldse lauldi enam Hiiumaal oma laule? Sellega on lugu, nii et üsna varakult ma neid siiski kuulse minu naema lauljas tähendab isa, ema, Rammute ema, ema, need olid, elasid kõrge vanaduseni, laulsid nii vanu laule ja peab ütlema, sest noh, niisuguseid runoviise Uuemad rahvalaulud, need ma kuulsin siiski nii külakiige peal pean ütlema seda, et olen isegi mõned kiigepeod mänginud päris lõõtspilliväel või puhkpilli peale, kuidas seda ütelda. Ja sealt sai ikka kuuldud uuemat rahvaviise ja, ja peamiselt ringmängu viisid need uuemad. Aga siis mõtlesin minu vanaemad, need lapsed Nironoviise päris vanu niisukesed rahvalaule. Asus Käinas oli kiike, palju, neid oli mere ääres ja metsades ja kiigega oli Käina lahe ääres Käina ja Kassari vahel, seal läheb liisuga tamm, nii nagu Muhu ja Saaremaa vahelgi saare peale ja seal on üks metsa tukakene, see on praegustel olemas ja seal oli meie kiik, see oli minule üsna lähedal sellele, selles mõttes kiigekoht nagu oli päriselt ukse ees ja suur kiik oli seal ja seal oli ikka nii pühaõhtutega noored, sel aastal noored, mida on muidugi väike, siis noh, ütleme 10 või siis muidugi sai neid kuuldud ja seal lipatud ja vaadatud ja kiigutud ja ja ta oli üsna lähedal ja meri oli meil ukse all üks, paar-kolm meetrit. Lähedal. Minu tähelepanekuid pidi olete te ka nüüd õige palju käinud Hiiumaal ikka. Milline on see koht, mis te seal tänapäeval kõigepealt üles võtsite? Jah, ma olen Hiiumaal käinud, peaaegu ei ole suve ühte suvedki vahele jäänud, teiega iga kord iga aastal ikka käidud. Aga ma käin ka oma sünnikohal seal ikka läbi. Kord kas esialgse või sõidan rattaga või, ja kassade säärest läbi läbi Orjaku väljast läbi ele tagasi. Kuivõrd minu vanemaid praeguseni enam ei ela ja lähedasemaid sugulasi ka mitte enam palju. Aga külastanud 100 kohta siiski olen, aga põhiliselt ma olen siis peatanud oma naise ja naise vanematekodus. See on ka jälle teise poole Heltermaa pole ääres, ka mere ääres, seal. Ja Kärdlast olen ma ikka läbi sõitnud ja nii peab nüüd kohti meeles pidama. Tuletame nüüd meelde, kui te esimest korda pikemaks ajaks üle suure väina sõitsite. Ju seal vist oli koolitee jah. Ta ei olnud päris koolitee, on nimelt minu vanemad, kolisid Haapsalu, see oli juba enne minu kooli umbes nii kuueaastaselt viie aastane olin, siis konisid minu vanemad Haapsalu ja elasime mõnda aega. Aga hiljem vanemad kolisid jälle tagasi Hiiumaale. Ja see oli kõik veel enne minu kooliaegne, et ma hakkasin kaheksa aastaselt siis koolis käima. Wakus. Kogri algkool oli ka nii pikem, üle meresõit oli muidugi siis, kui ma läksin Läänemaa Õpetajate seminari. Tollal oli Haapsalu lähedal Uuemõisas Läänemaa Õpetajate seminar. Ja seal õppisin ma siis kuus aastat. Miks just õpetajate seminari, kas oli endal niisugune kihu või oli see kõige-kõige kättesaadavam võimalus? Õpetajate seminaris tõesti kui teistes teistes koolides öeldakse üldhariduskoolides selles mõttes, et see andis keskkoolitunnistuse keskkooli lõputunnistuse ja ühtlasi ka kutseksega neiu selles mõttes oli see nii kutsetööks või elule ettevalmistamiseks palju olulisem kui lihtne üldhariduslik. Keskkool, mis muidugi Haapsalus kooli. Ja veel oli seal üks põhjus, nimelt. Seminaris oli väga tugev, see oli kõigis seminarides, võidakse teile, anname seminaris väga tugev muusikaline kasvatus, seal oli väga palju muusikalisi aineid väga rohkesti orkestrit, koorid, siis klaverid, õpetajate seal väga tugevasti. Kes tahtis. Ja nii ma sealt oma esimese niisuguse spetsiaalse baasi saingi just klaverimängualal ja lendame seminest. Tulingi Tallinna konservatooriumi kõrgemale kursusele otsekohe. Nii oli seal siis mitu põhjust. No jõudsimegi konservatooriumi jõudsime konservatooriumi ja, ja konservatooriumis õpingud algasid mul siis 33. aastal ja ma olen vanemale kursusele vahel. Ja lõpetasin selle 37. aastal professor Theodor Lemba juures. Siis viis tee veel kord tagasi Hiiumaale nimelt läksin ma siis Kärdla keskkooli muusikaõpetajaks, kuna ma klaveriklassi kõrval lõpetasin ka veel koorijuhtimise ja puhkpilliorkestrijuhtide erikursused, mis tollal kestsid kaks aastat ja siis lühemat aega olingima Kärdlas, kus siis kutsute mind Pärnu Pärnu koolidesse, muusikaõpetajaks, koori ja orkestrijuhiks. Ruudu korra taaskehtestamisel kutsuti mind Tallinna Õpetajate seminari muusikaõpetajaks. Samal ajal algasin ma siis ka kompositsiooni õpingut professor Heino Elleri juures mis kestsid omakorda kuni 47. aastani 1000 947. aastani, mille lõpetasin siis. Ja tollest ajast peale olen ma töötanud siis konservatooriumis teoreetiliste distsipliinide õpetajana ja alul kauemat aega teooria kateedri juhatajana. Ja nüüd viimasel ajal on mul olnud juhatada puhkpilliorkestrijuhtide kateeder. Riba noodilaada. Kõigepealt, ma tahan teid tänada, et küllaltki priitahtlikult ilusti ära rääkisid oma eluloo aga siiski oleks mul nüüd lõpuks veel teele mitu küsimust. Kõigepealt kõige raskem küsimus kaksikküsimus esiteks, kui te nüüd tagasi vaatate käidud teele, mis valmistab teile kõige rohkem rõõmu ja rahuldust ning ka vastupidi, millest on teil kõige rohkem kahju? Esimene küsimusest. Nii raske ole rahuldust. Ma pean, ütleme, valmistab mulle selline töö, mida ma olen teinud, ma olen selleks tööks nii ette valmistatud, kõik see töö, mis ma seniajani olen teinud nii konservatooriumis kui ka koorijuhina need tööd, ma pean ütlema, et on pakkunud mulle täielikku rahuldust ja ma olen päris ilusaid momente mitte üle elanud koos kõigi selle töö tegevusega aru saanud, vähemalt kui midagi teed, siis midagi püüad. Iga asi ei lähe nii täpselt nii, nii täke nagu öeldakse ja seal on ühte teiste ebaõnnestumisi, aga ega õnne muidu ei ole, kui ebaõnnestumise peavad olema ikka varia ja valgus ja siis näed seda õnne ja rahuldust kui palju paremini kui kui on mõningad niisugused raskused, mida pead ületama. Teisele küsimusele või teisena teisele poolele vastata, millest nii kahju on või? Noh siis otsest kahju nad ei ole, ei ole millestki. Peab ütlema, et. Et, et kõik on ikka enam-vähem korda läinud ja õnnestunud. Muidugi tahaks teinekord niisugust. Olukorda näha, et kui püüad ühte teist midagi selgeks teha, kas siis oma õpilastele, üliõpilastele ja nii edasi ja, ja teinekord on asjata selgitusi nagu vei püüdlasele kõigi kaasa tulla ja siis muidugi paistab nii, et mõnikord naudid tühja tööd ja pakud seda, mida mida, nagu ei taheta, kes saad või taheti näha. Aga noh, need on kõik niisugused mööda minevad nähtused, mis mets, mis elu ise ära kaotab ja kui inimesed kasvavad, nooremad inimesed saavad vanemaks. Siis tuleb ka mõistust ka juurde ja, ja niisuguste nihetega peab kõigiga harjuma ja nendeks haridus ka ja need on nii väikesed väikesed mured ja väikesed, niisugust kahjukesed, mis vahest on, aga aga see kõik ei heida varju sellele tööle, millest siiski mul on olnud hea meelde, millest ma olen saanud, rahuldus täielikult. Te olete põhiliselt tegev olnud nagu kolmes liinis. Tähendab heliloominguga, koorijuhtimisega ja pedagoogilise tööga võib-olla kõigi nende alade osas, ma tahaksin küsida, mis on iga sel alal nimetatud ala juures kõige olulisem sellega tegelejale? Ja hakkame pedagoogilisest tööst, pedagoogilisest tööst, on vististi, kes seda tööd on teinud? Need teavad, et Eestist on väga oluline see kui sul on head kolleegid ja hea kollektiiv, kus töötad kõigepealt ja maa peal, ütleme siin pean kinnitama, et et need, kellega mul olnud kaasas töötada nende üle olen ma väga suurt rõõmu tundnud. Minuga Hähku on teistel muret olnud, aga, aga kollektiiv on minu vastu alati olnud väga, väga sõbralik, väga abivalmis eelkõige ma mõtlen siin oma kateedri õppejõude, ükskõik siis teooria kateedrist või praegust puhkleda kateedrist ja samuti ka kõik teised. Nii et niisugune sõbralik seltsimehelik, abivalmis vahekord, seda ma olen tajunud oma oma töös ja oma töökohtades on andnud kõikide poolt ja see valmistab muidugi väga head meelt. Heliloomingu osas, kui töötamine õnnestub ja, ja kui tööga, mida teed, ise rahule saab jääda siis see muidugi toob suurt rahuldust. Suurim soov on muidugi igalühel see, et ka kõik teised rahule jäävad, aga seda on väga raske täita. Seda, see peab olema. See peab geenius, muidugi oleme jagageeniastuge Põlda, iga kord need rahul. Aga oma rahulduse peaks ikka enam-vähem saame ja seda ka muidugi saab sellelt juurest. Ja siis kolmas lõik, millega ma olen tegemist teinud nimelt koori juhatamisega, terrigeerimisega siis siin on samasugune lugu ka, sest see on ju teada, et see on ju väga-väga pingerikas väga närvesööv. Väga raske töö. Ja kui siin ka jälle saad ja suudad midagi niisugust teha, pead sa näed, et kes seda kuulab, et see ka ikka enam-vähem rahul on ja oma rahulduse saab. Sisse muidugi valmistab head meelt, aga iga kord see muidugi nii ei ole ja ei tule ka kuku välja. Ja see vist on ka nii eluseadus, et ühe õnnestumat lõigud vahelduvad vähem õnnestunud lõikudega ja ja võib-olla see huvitav ka isegi kes teab. Ja viimane küsimus, mida te eelolevalt suvelt kõige rohkemate Ma ootan kõigepealt head suve, see selles mõttes, et oleks ilusad suveilmad, mitte nii kuivad, nagu need olid möödunud suvel mitte nii suurt põuda. Et oleks natuke rohkem ka sooja vihma, siis on hea näha, kuidas loodus õitseb ja lokkab ja ja kuidas loodus selle üle rõõmus on. Siis on inimesed rõõmsad. Mina vist ainukesena ei ole teid veel tänase päeva puhul õnnitlenud. Palju õnne ja suur tänu teile.